Tere kuulama saadet elu edetabelid, mina olen Kristo Rajasaar ja kuna on kuu lõpp, siis on meil täna eetris erisaade. Ja täna võtame vaatluse alla muusikaliselt dokumentaalfilmid ja selleks on meil ka eriti põhjust, sest järgmisel nädalal on Tallinna linnas aset leidmas juba viiendat aastat. Festival Docpoint. Ja ma ei ole täna saates sugugi üksi, vaid mul on ka külaline, kelleks on Doc Point'i festivali korraldaja, üks korraldajatest, Tristan Priimägi. Tervist, tervist. Räägime kõigepealt natukene tänavusest festivalist, enne kui me lähme muusikaliste näidete juurde. Viies aasta, kuidas Docpoint arenenud on? No peab ütlema, pärast öid ja päevi sünnitusvalusid jälle selle asja programmeerimise juures oleme me nüüd tuleb tulemusega äärmiselt rahul. Kas te alguses aegadel olite, eks ole, sõsarfestival analoogse festivaliga Helsingis, et kas see on jätkuv? Nüüd ikka jaa, et tundub, et batiline side on säilinud selles mõttes, et meil on eriti lihtne nendega asju ajada, nad ei sea meile nõudmisega meie neile ja meil on ühine nägemus sellest, mis toki võrk olema peaks. Et see aasta on, linastub 35 filmi. Mis on valikute kriteerium olnud? No alati tahame ikkagi selliseid Silme üritada valida, mis vaidlema ajavad inimesi ja võib-olla isegi vihale ja kõnetavad võib-olla teatud teemasid, mis meil ühiskonnas huvitavat tunduvad ja loomulikult lihtsalt filmide kvaliteedi järgi. Et kui mingisugusel teemal on hea film tehtud, siis me ikkagi proovime sellest sellest nagu kinni hakata ja huvitavatest teemadest näiteks mulle isiklikult intriigina pakub huvi sel aastal selline film nagu Bondora lubadused, mis on siis nagu tuumaenergia apologeet põhimõtteliselt terve film, et räägitakse sellest, alati on tuumaenergiast räägitud kui mingist ülimast kurjusest, siis see film tegelikult seletab üksipulgi lahti selle, miks võib olla tuumaenergia valik oleks õige tee täiesti üllatav vaatenurk, jälle selliseid asju nagu tahaks kindlasti näidata. Festival algab reedel. 30. jaanuaril. Kestab kolm päeva, linastuvad filmid Tallinna kinodes Sõprus ja Artis. Kas iga aasta on olnud mõned muusika filmid? Raadio kahe kuulad? Kindlasti huvitab, kas see aastaga ja muusikafilme on? On küll, jah, mitu tükki isegi, aga just mõtlesin, et Need niimoodi saate käigus. Muude lugude seast tulevad ka jutuks, et väga hea mõte äge kuulama. Aga räägi, mida sa üldse laias laastus täna saatesse kaasa oled võtnud? No muusikadokkide valimine ei ole ka mingi väga lihtne töö, eriti kui arv on piiratud siin saates, aga olen nagu üritanud huvitavamad. Mõned huvitavamad näited leida enda jaoks teatud põhjustel ja kõigepealt võiks alustada muidugi klassikast, et on bändi minu arust või kaks artisti, mida on eriti hästi dokumenteeritud dokumentalistikat. Mitme filmiga on Rolling Stones ja Bob Dylan. Mõlemast neist on huvitaval kombel teinud Scorsese filmi, aga tema omad ei ole mitte parimad ja nendest südamelähedasemad. Ma valisin Rolling Stonesi, kellelt on meil seal Brothers näiteks teinud filmi kinnicheltter ja mängikski selle nimiloo. Rolling Stones kimiselter. Sa mainisid, et Rolling Stones on tehtud rohkem kui üks ja Rocket, mida sa, eriti soovitaksite kindlasti sedasama alustuseks seda Kimmel altarit, mis räägib siis altamandi kontserdilt tuksi läinud üritusest, kui keegi tark panin jälle seintšellid turvama ja see lõppes mingisuguse mõrvaga, seda näidatud hiljuti, eks ole, ka eesti televisioonis võimalik, vähemalt ma ise sattusin, ma arvan, mõned kuud tagasi seda nägema, aga loodame loodame, et ost osteti mitu näitamiskorda, et loodame seda kindlalt. Teine, mis mulle meenub, on filmima vanglas vann, mille on teinud selline mees. On Lukodaar. Prantsuse uue laine siis selline legendaarne režissöör, kes on filminud Rolling Stonesi stuudios, kui nad tegid lugu šimpansi for the Devil ja siis on näidatud kogu selle loo arengut ja sinna vahele pikitud mingeid vasakpoolseid, Mavistlike traktaat, et kokkuvõttes on üsna sihuke eksperimentaalne teos, aga just sellepärast, et sa saad stuudios näha, kuidas ühte legendaarsemaid lugu on lindistatud, see oli minu jaoks kuidagi eriti huvitav, et seda tasuks ka vaadata. Talongi kaks nime on Simpatsi for the Devil või siis von sellest on kaks versiooni. Okei, aga lähme edasi. Järgmiseks on meil plaadi masinasse pandud üks vägagi romantiline lugu. Vägagi romantiline lugu, bändiks Carpenter saga tausta. Kuna mul ikkagi morbiidsed asjad on eluaeg väga meeldinud, siis film, millest me räägime, selle nimi on superstaar ja see räägib siis Karen Carpenteri korpetärisi laulja allakäigust nii-öelda tänu anoreksia-le, mis lõppes surmaga, kuna ta üle sai kõhulahtisti üledoosi. Ja film superstaar on suurepärane teoson tehtud barbi nukkudega näideldud koguse karpentalisi perekonnale. Saaga ja erinevatel põhjustel on see film alati olnud, keelatakse aga olemas Youtube'is halva kvaliteediga küll, nii et kellel on huvi vaadata, filmi nimi on superstaar ja kloonimine. Carpenter sealugu superstaar, tõesti kahju kuulda, et saatuslikuks said kõhulahtisteid nii kauni muusika esitajatele, aga ütleme siis esitajale jah, et ei mainimata filmist tropp välja see, et ikkagi sellise toitumishäire taga on tihtipeale nagu domineeriv perekond, kes siis üritab üritab nagu kontrolli omada ja Carpet Witcher Carpenteri, Karen Carpenter, mõlemad elasid kodus koos vanematega, kuigi nad müüsid miljoneid. Plaat. Richard Carpenter oligi siis üks nendest, kes on seisnud hea selle eest, et see filmi linastub. Nii on jah. Järgmiseks siis olen valinud esimese meie Doc Bondi momendi, ehk siis kaks aastat tagasi linastus meil mootoreid OK nimega lemmi. Ja linastus oli suurepärane. Läks täissaalile, seal oli rahvast täis saali, seal üks purjus naine, kes hakkas lällama ja selle ühel hetkel peatati film pandi tuled põlema, naine Eskorditi välja rahva kestvate ovatsioonide saatel, nii et see oli igati Mataredine kohane ja loo nimi, klaas. Ja ma mängisin paar päeva tagasi plaatias klubis, kus nagu üks fotograaf kallas ühele daamile joogi peale ja ütles, et mul ei ole raha, et sulle uut osta, lemmi ütleks selle peale kindlasti nuklas. Ja just eile tuli uudis, et super surija nimetas annab välja oma õlle, siis sai meenutatud, et mis bändidel, mis alkohoolsed joogid juba eksisteerivad, siis motomehed on kindlasti üks esirinnas, et tal on mitut sorti veini ja viin ja õlu. Nii et väga hea lugu. Nende mõtetega. Motomehed oli see ja nõudles. Ütleme mõjub alati hästi, üks mu ikkagi kõigi aegade sihukse legendaarsemaid tändamis vananeb iialgi. Aga sa proponeerika, seda filmi ma saan aru absoluutselt väga hea rokidokk või sellised nagu, et ütleme, kaameraga kuulsatele meestele järel, käimised võivad olla ka väga igavad, seda me oleme korduvalt ja korduvalt näinud, aga Lemmy on niivõrd värvikas karakter, Jaloodi lõppeda liialdan tegelikult eks, muhe Siuke inglise džentelmen, kellele meeldiks tassikese tee kõrvale naljajuttu ajada. Väga, väga lahe mees. Soovime igal juhul talle head tervist, sest eelmine aasta ta pidi cancel dama oma suvised restoranid ja, ja muidu tuuri, aga loodame, et Lemmy on sel aastal jalul ja jah, oli uudised. Ta tõmbab nüüd natuke tagasi. Mehe puhul ei teadnud, mida sa tegelikult tähendab. Okei, lähme edasi. Järgmiseks, väga huvitav näide, selline film nagu The Devil On Daniel Johnston, mille peaosaline on siis samanimeline mees, Daniel Johnston. Suurepärane, väga andekas Singer song Reiter, selline akustiline folk ainult takistuseks on, see on täiskohaga skisofreenik. Ja see on tal, see on mõnes mõttes tema kreatiivsust olemas, aga samas saanud korduvalt takistuseks, sest sellest tulenevad niuksed, religioossed nuiad ja talle kunagi oli peaaegu allakirjutamisel, kui ma eksi, vertigoga või mingi suure plaadifirmaga plaadileping, aga ta ei kirjutanud alla sellepärast et Metallica on sama leibli all ja ta, et see on Devils Music ei taha sellega midagi tegemist teha. Ja Daniel Johnston ja see on üks üldseks paremaid muusika dokkama. Kindlasti soovitakse järgmiselt, nagu liigutav film The Devil and Daniel Johnston ja Temastaseks kaks lugu, mõlemad niuksed, minuti pikkused, esimene on Devilt Haun ja teine on helde händ, ma arvan, nende kahe loo lõikes saab täpselt aru, mis sel mehel peas toimub. Kuulate raadio kahte. Daniel Johnston ja Held tähend. Ja see helbe händ oli nüüd hea näide sellest, et kuidas Johnston nägi siis võib-olla edevuses seda ühte põhilist pahe siis diviis esinemine oli tema jaoks kuidagi pattulangemine ja just tegelikult siia otsa sobib järgmine film väga hästi. Järgmine lugu, mida me laseme, see on puhtalt ainult edevusest. Filmi nimi on Tiig, režissööriks kuulus doki režissöör rondi Timoner. Film räägib siis kahe algaja bändide Brien Johnston massacre ja detandivoorfolsi omavahelisest rivaliteedist. Et nad on justkui sõbrad, aga samas nende enda edevus jääb sellele sõprusele ette ja muutub siis ütleme selliseks ebaterveks konkurentsiks, mille käigus ta lagunevad mõlemad ja bändi Worfolsn. Selles mõttes oranž massacre on tänapäeval nagu natukene tunnustatum, bändaga tandi voor. Holsil on minu meelest ainult üks hea lugu ja see üks hea lugu on täpselt, kus on see koguse Su ägeria kogu edevus ja kogu see, see niisugune, kogu see mokša kuidagi selles ühes loos koos selle loo nimi on get off. Sõita tuleb vist ka, tuleb, tuleb. Saade on elu, edetabelid, mina olen Kristo Rajasaare raadio kaks ja kuna järgmisel nädalal on algamas Doc fondi festival mitte ainult algamas, vaid ka lõppedes ehk siis nädala viimasel kolmel päeval, 30 jaanuar, kuni teine veebruar Tallinna kinodes Artis ja Sõprus aset leiab, siis tänases saates kuulame muusikat muusika tokkidest ja saates on külas festivali DocPoint korraldaja Tristan Priimägi. Ja oleme jõudnud ühe tänavuse dokt fondil tuva filmini ja meil on kaks muusikatoki sel aastal, mille me justkui välja valisime, üks nendest on nimega Tšuenitundscha. Mis on siis noh nagu nime järgi võiks otsustada, räägib rege kultuurist. Tegelikult esitab jällegi väga huvitav küsimus on, mis alati on olnud, et kui muusikaajaloos on teada, et valge mees on ikkagi Anastanud mustadelt ja teise nahavärviga rahvastelt erinevaid subkultuure ja teinud enda omaks alates nüüd võib-olla pluusist rock n rollist kasvõi siis samamoodi tekib küsimus, et kas nagu kas valgel mehel on õigus räppida või kas valgel mehel on õigus väita, et on paari, eks ole, et siin on, selle filmi keskmes ongi kaks valget meest, üks on sakslane, teine itaallane, sakslane on üsna tuntud artistinime all, Helmen, ta tegelik nimi on tillmannoto. Ja ta kunagi läks ja Moikale ja avastas, et see on tema veregrupp täpselt ja temast sai väga edukas rege MC ja seal filmis justkui käiaksegi kogu see asi läbi, et mismoodi, et kas see on nüüd nagu mingisugune etniline omadus, selle muusika tegemine või see on nagu kuidagi hingest tulenev ja mismoodi see kõik kokku kõlab ja kuidas valge mees üldse seda saab mõista, mis seal Jamaical toimub. Et selline muusika film, kus on ka muusikat, aga kus on ka sellist filosoofilisemat arutelu nagu teemadest laiemalt, et tundus väga lahe film olevat ja võtsime kavva. Ütle korra veel selle filmi pealkiri, filmi nimi, Jernitud Me jätsime selle tõlkimata, sest et see on sellesama džentelmeni albumi nimi aastast 2002. Ja linastub ta linastub Sõpruse kinos pühapäeva õhtul kell kaheksa selline. Kuulame ka siis muusikalisel näitasid härralt džentelmen ja loo nimi on hinne diferantants. Diferent taim, ilman Notto, ehk siis džentelmen. Mul on kogu aeg tunneta, ütleb meedin Estonia. Ja saaks ühe artisti veel juurde, kes maininud Eestit oma lugudes ja Morris siia kõrvale näiteks narrod liigese kõrvale küljes ja kõrvale elektrielektrik seksi kõrvale. No neid on, varsti saab eraldi saate teha. Väga tore. Aga räägime mõne sõnaga tänavusest Doc fondist ka rohkem kui ainult siis nendest kahest musa filmist teine on meil veel hetkel kerges saladuses, eks ole. Jah, et Ma hakkasin sind naguniimoodi, kribasin paberile teemasid ja teemasid on terve rida, selles mõttes mulle tundub, et selle aasta Docmont jaotub nagu nende teema kirjelduste järgi kuidagi täpsemalt ja puhtamalt kui varem. Et meil ongi, on seks, muusika, sport, olulised teemad, loodusreligioon, et on nagu erinevatest eluvaldkondadest. Alustame, seksistak elu minugi poolest. Et see kuidagi kujunes selleks alateemaks täiesti alateadlikult. Mõistlikult kujunes, jätkame, looduseni ei jõua, pole hullu. Loodan ma, et neid, mis siin erootikateemade alla võiks käia, on meil lausa neli tükki filme, kaks neist on siis nagu biograafilised filmid, üks räägib kunagisest legendaarsest kinnapodellist peti Bachist petibets ise suri 2008. aastal, aga enne seda jõudis ta sellele filmile täis poiss suveri teha, ehk siis tema kommenteerib kogu selle filmi käiku, nii neid fotosid, nii naljakaid, reklaamklippe, kõike, mis ta oma karjääri jooksul teinud on ja hilisemaid siis väga sihukse drastilisi muutusi tema elu käigus. Ja teine biograafiline film on sellisest mehest nagu Joe sarno, keda siis kunagi kutsuti pornofilmide Ingmar Bergmani yks Sesteta, et tema jaoks ei olnud võib-olla esmane võib-olla see sensuaalne Osa seksfilmides, vaid siis ka ikkagi käsikiri. Ja temast näiteks võiks rääkida puugi naitse film väga vabalt Messis, kes ajale jalgu sai aru, et selliseid filme nagu tema teeb, enam ei taheta ja siis lõpetas oma tegevuse või vähemalt kaudses populaarsuse ja see räägib siis me tegime väga laheda, tõlkes on, tegelikult on sarnos life in torti Movisime, tõlkisime rannas elumõnu filmida. Mulle õudselt meeldib, tõlge, mõnus, ühesõnaga see film räägib mõnufilmidest. Ja teised kaks on ka äärmised, siuksed, sümpaatsed, naljakad, samas filmitükk. Ühe nimi on häärber. Mis räägib siis ühest juudi perekonnast, kes peab Kanada striptiisiklubi. Pereisa kinkis igale jalgratta asemel 11 aastaseks sünnipäevaks. Läp tantsis tripparilt ja selles võtmes on nende elu kulgenud kuni lapsepõlvest peale isa on üleval oluline, domineeriv sihuke patriarh ja ema on jällegi patoloogiline anoreksia anoreksia eridena. Ja kuidas nad siis selles mänori häärberi nimelises stripiklubis oma sellist elu veedavad, et see on äärmiselt naljakas ja üks nendest poegadest ühel siis tekkisid nagu süümepiinadeta elab oma elu valest ja temast siis sai dokumentalist, kes kes siis selle asja nagu seal üles võtab. Ja üksnes oli meil veel neljandaks filmiks Soome film, aga ta tegelikult räägib Ameerika teemadel ja teemadeks on Pirssing ja tätoveerimine. Kust näiteks Percing üldse alguse sai, nende meestega on seal intervjuud, et mismoodi see algselt nüüd päeval me näeme seda, eks ole, igal pool, aga kunagi oli see ikka tõeline ütleme, mässulisuse märk endast, lasta kuskil mingisugune auk teha. Ülivagantsuseks ikka põhimõtteliselt küll jah, et ja kogu see, et kust ta on tulnud ikkagi nagu traditsioonilistest kultuuridest, nooridelt ja Aafrikast, eks ole, ja räägib just siis võib-olla, aga sellest, mis on selle asja nii-öelda sensuaalne pool, väga hea komplekt võetaks. No kui me jõuame võib-olla hiljem veel mõne mõnda teemat lahatamistopandil siis fookuses on aga järgmine lugu, mis sa oled võtnud kaasa on artistil Köl toolk ja see on üks järgmiselt. Üks viimaste aastate intrigeeriva maid, dokke, mille nimi on ripp riimiks, manifesto räägib põhimõtteliselt kopi Raidindusest üldse. Ja Köld ookean, siis selline artist Kanada tüüp, kes põhimõtteliselt paneb oma lugusid kokku sämplitest täiesti metsik muusika, natukene nagu sihuke liiga hüperaktiivne, et seda terve plaat korraga kuulata, aga loo kaupa see on nagu hämmastav, mida ta teeb ja eriti live esinemistel. Mida seal filmis siis võid näha, et lugu on, lugu on kusjuures juhuslikult valitud. Kõik on nagu selline sõnana. Köldookia Bounsdat on lugu. Nimetame seda siis pimekohtinguks. Nii järsult lõppes siis köelda hulk, aga no tõesti, kui tahad kellelgil juhet kokku ajada, siis nagu see on nagu küll ja mõtlesin ja seltskonnaviktoriiniküsimus ka, et paned loo peale ja hakake arvama, mida on kasutatud. Tarvitan kõiki asju välja korjata, et nojah, sitt tuli kõike, ma ütlen Alan nime alates Briedersist ja lõpetades LCD sounds istmega. Ütleks filmi nime uuesti sõitle ripp riimiks, manifest on, see on nagu kõik, kes nagu copy Raidindusest huvituvad ja üleüldse sellest, mis tegelikult selles maailmas toimub, siis on väga hea nagu sisse saada. Järgmiseks on sul valitud viimase aja üks nagu absoluutseid hitt Take? Jah, selle põhjuseks on tegelikult see, et kuigi vaade võiks olla tutvustava iseloomuga, tuua mingeid uusi asju, siis paratamatult see Rodrigo lekkiv söötšinkur, sügarmann oli niisugune film, mis nagu legitimiseeris minu meelest kinos nagu dokfilmi suuresti aitas sellele kaasa ja eriti muusikadoki, et võib-olla me ühel hetkel jõuamegi selles sellisesse maailma ka, kus dokumentaalfilm on ütleme, mängufilmiga võrdsetel alustel käsiteldav. Ja see lugu on siis selline võib-olla kõige nagu kes ei ole näinud, räägi paari sõnaga sellest filmist. Tegemist on siis 70.-te alguses kaks plaati lindistanud mehe akustilise folgis üksi Singer song, Raitteri siht arvad liigesega, kes kes ei löönud Ameerikas absoluutselt läbi, et teda digi-kaks, plaati kadus nagu meediapressi silmapiirilt kiirelt peale seda aga tema enda teadmata siis sai suure populaarsuse Lõuna-Aafrikas, millest see film ei räägi küll paaris riigis veel. Et kas mitte Austraalias või kuskil veel oli see küll toimunud, aga film räägib siis sellest, kuidas Aafrikasse tema fännid hakkasid otsima tema jälgi, levinud legend, et on surnud ja nad avastasid, et Ruthi, kes on elu ja tervise juures ja tõid suurepärase loo nagu tema ette ja tõid ta enda mängima siis Lõuna-Aafrikas ja kõik see on niisugune nagu ütleme, Ander toogi edulugu, mis on alati dokumentalistikat väga teretulnud, minu arust nagu struktuur, kuidas film üles ehitada ja muusika ja loomulikult peab ka välja kanna, mida ta siinkohal kindlasti teeb. No vähemalt eelmil, eelmisel suvel kohtas rad riigese nime veel päris mitmete festivalide lai nappis, et loodetavasti loodetavasti ta jääb nendesse lained, kuidas sellest, et kui muusikatoki mingi eripaneel, siis on see väga idea, Algne lisandus. Lugu, mis ma valisin, on selline. Noh, kuna ta Lõuna-Aafrikas hakkas ka sümboliseerima Sis apartheidivastast võitlust just oma, võib-olla sisanarhistliku lüürika tõttu, siis lugu loo nimi iseenesest juba ütleb päris palju tissis lotest song kitsa nautorst, Orti Stablizmanud pluus. See oli Sikstoraad riiges. Ja kell on sealmaal, et peame hakkama vaikselt otsi kokku tõmbama, meil on jäänud veel mängida üks lugu ja seda seoses siis saabuva Doc Bondi festivaliga, kus linastub ka üks muusikadokk. Jah, peaosas standrosis jah, et see on tuntud inglise režissööri Šein medausi tehtud dokumentaalfilm oma lemmikbändist Tõun rosisest Shen Medouson teinud filmid, nagu teed mandžuuria testis inglane, üks paremaid, kaasaja režissööre ja huvitav on see näide, see film ennekõike seetõttu, et mulle tundub, et dokfilmides on muusikadokk just olevat üks selline valdkond, kus kriitika veel ei ole nii oluline, ehk siis täiesti okei teha dokfilm fänni seisukohast ja pääseda puhtana, aga nii-öelda siis pärast kriitika noortest, et see tõusis seonduvatest probleemidest, on räägitud nii tohutus koguses, eks ole, kuidas vahel tülis ja laiali ja see klapi ja too ei klapi. Ja pärast ühte plaati sisuliselt juhtunudki nende karjääris enam midagi. No eelmine aasta oli suur ston roosise Rõunjani aasta, eks ole, see film räägibki sellest juunianist, tegelikult son Kambektuuri film ja tehtud täielikult fänni seisukohast, ehk siis väidetavalt seen medus oli helistanud ise neil Estonia tõusis tüüpide neid tundmata ütlema, et ta ei tohi anda seda kellelegi teisele pean olema mina, kes sellest filmi teha. Ja see nii-öelda särasilmne rändlus ütleme siis 20 aastat. Mis asja, ma räägin rohkemgi. Rohkemgi hiljem 89 oli see plaat, teeb värske. Räägibki sellest nagu Kambek tuurist ja palju muusikat hästi väga hästi üles filmitud ja lugu, mille ma olen siis võtnud, on põhimõtteliselt mu lemmiklugu I wanna viie toorselle loo nimi. Ja kui me vaatame kava, jah, ston rosise Meidov ston, linastub järgmisel laupäeval, esimesel veebruaril Tallinna kinos Sõprus laupäeva õhtul kell 10, nii et pärast selle filmi pealt on väga hea minna kuskile peole edasi, ma arvan. Kas dokumendil toimuvad ka spetsiaalsed mingid after party ja meil on absoluutselt meil on reede öösel selline meie iga-aastane pidu mille nimi on Docpoint ool, naiter. Leid Sokmant, leitnant siiski, ja seal on üks väga lahe mees nimega IZ Jaago Lissabonist Portugali IC, kes on teinud, see on väga tuntud tantsumuusikafirmadega koostööd teha ja nii edasi. Ja tema ja mängib siis sellist elektroHausi moodi asja plussis, terve rida meie sõpru, eesti Tiitseesid astuvad üles F-hoones reede öösel. No väga lahe, ühesõnaga loodan, et publikumenu on suur. No vähemalt need filmid küll tõotavad seda, mis kavas on. Minule tõotavad ka aitäh. Tristan Priimägi saatesse tulemast. Saade oli elu edetabeleid, mina, Kristo Rajasaare. Kuulake saadet järgi. Raadio kahe koduleheküljelt. Järgmisel nädalal on mul siin juba uus külal. Ja siis saadeti abki lõpetama. Stongruusis.