Tänases saates kuulete kilde loodusesõprade viiendast kokkutulekust loodusteadlase Villem Voore vestlust öistest, Glenduritest nahkhiirtest ja lõpuks teateid jahimeest. Taas ennustab pärnad õitseajal Suvekaldumist sügisesse ja taas saabusid loodusesõbrad kogu vabariigist kokkutulekule. Möödunud nädalavahetusel Vändras ja Kurgja metsas toimunud kokkutulek oli järjekorras juba viies. Vändra kihelkonna kuulsatele metsadele pühendas juba Otto Villem Masing oma populaarse Vändra metsas Pärnumaal. See on paik, kus Carl Robert Jakobson avaldas loodusega. Sest mõtteid, mille sisu püsib aktuaalsena veel tänapäevalgi. See on paik, kus laiuvad Tootsi turbaväljad. Kõik tunnevad Järvakandi klaasi ja on kuulnud tori hobustest. Külalisi kogunes Vändrasse, hea veerand 1000 oli koolinoori, oli hallipäiseid, mehi oli entusiaste, igalt elualalt kuulati ettekandeid, vahetati kogemusi ja muljeid. Kõneldi oma vaatlustest pühapäeval matkati koos läbi Vändra ümbruse, mineviku ja tänapäeva. Paremat võimalust kui Vändras on metsadega tutvumiseks raske leida. Nende ajaloost, kasutamisest ja praegusest seisukorrast kõneles kokku tulla üle Pärnu metsamajandi peametsaülem August törd. Vändra laante põliselanikest teadis rääkida metsaülem Karl Mäesalu. Karu meil otseselt käsitsema ei ole. Aga läbi käia ei tõsine, arvata võib siit karude rada käib ütleme, Vändra ja siis Türi Käru metskonna piiri mööda, nii-öelda. Karudel on ka omad rajad, nii nagu elevantide aafrika maa. Paistab ikka, et tema käib enam-vähem ühte ja sama marsruuti mööda. Kevadel läheb ja sügise poole jälle tagasi. Põdrajahi ajal oli juhus, kus ajajalex karule paari sammu peale karu magas. Kohkusid mõlemad, nii mees kui karumees, pärast rääkis, et temal pole tulnud meelde ütelda Kokkutuleku teisel päeval käidi Ernst Peterson-Särgava sünnikohas kadakal kirjanik Andres saali kodutalus Kasekülas Tori põrgus ja hobusekasvanduses haruldase soo muraka kasvukohal, kaansool ja muistsel madara linnusel. Üheks huvitavamaks peatuspaigaks oli Viira talu Tori-Jõesuul omamoodi zooloogiamuuseum mitmesaja linnu-looma- ja kala topisega. Nende looja on kohalik loodusesõber Ilmar Tilk. Enamus loodusesõpru tegi kokkutuleku läbi algusest lõpuni Mart Tapu pere ka Rapla rajooni kodu-uurija number üks, nagu teda kutsuti. Inimene, kes ei või näha, kui kodukandis kooritakse tamm, laastatakse maastiku, kaunistab Kasesalu või lastakse loomakariparki. Süda ei kannatanud välja ja hakkasin lihtsalt kirjutama kohalikus ajalehtedes, tooma fakte esile, kes on meil rohkem, rikuvad neid looduskaitseobjekte ja nii edasi ja nende artiklite kaudu sattusin kontakti juba 58. aastal. Meil äsja loodud looduskaitsevalitsusega ja tagajärg oli see esimesel Rapla rajoonis. Sain oma tasku looduskaitseusalduse mehe dokumendi sellest peale halvasti ja töö peamiselt organisaator endaga kaasa tõmmata teisi selliseid, kes niisamuti mõtlevad. Ja käesoleval ajal peab ütlema, et meil on rajoonis juba 38 usaldusmeest oli vaja kogemusi, kuidas mujal töötatakse, mida tehakse nüüd nende kahe päeva jooksul kuulates loenguid tänasel ekskursioonil, kuulates meie aktiiviste loodussõprade vestlusi neist paikadest, mis nad meil täna näitasin, tiirutasin Jaan Eilarti, kui tuntud entusiastiga, siis Peab ütlema, et sellelt kokkutulekult viinud tubli annuse endo sismi kaasa. Kuna minuga koos tuli veel Rapla seitse inimest siia, siis see on juba seitsmekordne entusiasm ja ma loodan nüüd, et looduskaitse hakkab ka Rapla rajoonis nii-ütelda, veel tugevamini arenema, kasvama ja et need, kes meil praegust ohutust rikuvad et me juus suudame nendele tugeva vastulöögi anda. Niisugune ta on loodusesõber tänapäeval hoopiski mitte tagasihoidlik nautija ja kui nii mõtlevaid inimesi traditsioonilise lahkumislõkke ümber kogunes mitusada võis teha ka juba pisut muhedat juttu. Kui võtte tegemise võtab enda peale meie tuntud draamanäitleja Voldemar Panso Silmadest mööda, keda me siin nägime, kuulsime juures ja kõik väga huvitav. Ja ma pean ütlema, et see osa mõjus minusse kohutavalt, nii segaduses, nii järele mõtlemapanevalt. Alates muidugi kõige esimesest ettekandest, kus me saime teada üldse, kus kohal me elame. Ja mis asi see on, maailm üldse on, et öeldi, et maailmaruum on kõver. Ei, ma saan arumäekivimäe, sauna, saunamüüride kõverad, ma saan aru, mis passimas. Sest maailmaruum peabki täpikõver olema. Kui minu jutus kõverused seismas, arusaadav, sellepärast et maailma universum on kõver. See on kuidagi seadused äral. Sedasi siis kant ütles, et andke mulle mateeria ja maa. Ei, ta on universumi ja niimoodi, seltsimehed, andke Jaan Eilarti, me ehitame veel midagi suuremat. Kahjuandjat. Immanuel Kant ei tundnud Eilatist, sest tema on Königsbergi Kaliningradi poiss. Varasem polst, kuigi mõlemal on kõhnad mehed. Niisiis saime teada veel 100 miljardit täht on linnutees. Minu arust natukene vähem on, aga palju täpselt 100 miljardit on ja, ja siis, et maailm paisub kogu aeg, kuni paisub antiuniversumis. Kan Universumi sõnanud universumile said aru ja pärast hakkasime arutama omavahel ja siis ma rääkisime selle lektoriga ja et igal asjal on kõik olemas. Antid on aine ja antiaine on universumi anti. Universumi jaoks on kõiksugu asju leidma tolaks, näiteks lõkke. Ma pean. Anti küll. Ja siis pärast leidsime taga olevas üks loom tiloopa leida loop üles. Et seda lõket põletati Carl Robert Jakobsoni vanas kodukohas, siis head sõnad ka tema mälestuseks. Niisugune määratlus sündmusega, rahva juubelimääratus, sündmus, see mees siinsamas sügaval Vändra metsas Pärnumaal etendas ja vot see inimene, kes niuksed tunglana põles 41 aastasena andis nii kohutavalt palju, võib-olla isegi no sellest midagi sümboolset selle mehe vaimses tunglasime tänases lõkkes oleks. Sellega ma lõpetaksin, soovitaksin kõige paremat lõkkeõhtut, et me Värskas uuesti kohtuksime. Niisiis järgmisel aastal Värskas siis kui õitsevad pärnad. Taia osutab hirmunult hämaruses lendavatele kujudele nahkhiir. Mõnede teada pidid nahkhiired ründama suve nautijaid, lendama neile pähe, takerduma, juustesse ja hammustama, pealegi veel palju muidki väärarvamusi on levinud nende kasulike loomade kohta. Seepärast tehkem nendest täna pisut juttu. Algame nimest. Hiirtega on neil vähe ühist. Psühholoogilises süsteemis moodustavad nad iseseisva käsi diivaliste seltsi. Käsi diivalisteks nimetatakse nahkhiiri seepärast, et nende esijäsemed käed meenutavad tiibu. Nahkhiired lendavad videviku ja öötundidel hääletult osavasti, vältides teel olevaid takistusi. Inimesed on ammugi huvitanud, kuidas nad pimeduses orienteeruvad. Juba 18. sajandi lõpul uuris nahkhiirte lendu Itaalia loodusteadlane valland saani. Tema oletas, et nahkhiired orienteeruvad nägemise kompimismeele abil kuid katsed näitasid, et need oletused ei pea paika. Suudeti kindlaks teha, et kinni kleebitud kõrvadega nahkhiirte lend on abitu ja kohmakas. Nad põrkuvad vastu takistusi ja kukuvad lõpuks maha. Segan siis nahkhiirtele lennul, abiks nende suhteliselt suured kõrvad. Lõplikult lahenes aga nende osava lennu saladus siis, kui avastati raadiolokatsiooni. Nimelt on nahkhiirte käsutuses omapärane lokaator. Lennates saadab loomake välja ultrahelisid. Need peegelduvad tagasiteel olevatelt takistustelt ja püütakse nahkhiire poolt jälle kinni. Selline lokaator aitabki vältida kokkupõrkeid esemetega ja tabada saaki. Ka sellele, et nahkhiir teinekord inimese juustesse lendab, on oma seletus. Kohevad juuksed neelavad helilained peaaegu täielikult. Kiirel lennul saamata signaale kohast, kus asub inimese pea, võib nahkhiir sattuda inimese juustesse. Nahkhiirtest võib kõnelda muudki huvitavat. Mõnede nahkhiireliikide juures on täheldatud sügiseti rändeid lõuna suunas. Rännete uurimiseks kasutatakse nagu lindude puhul Rõndastamise meetodit. Sel teel saadud andmed näitavad, et paiga vahetus talveks võib ületada isegi 1000 kilomeetrit. Nahkhiir sünnitab enamasti ainult ühe poja ja kannab nisa külge klammerdunud poega imetamise lõpuni endaga kaasas. Nahkhiired on öiseks vahetuseks päeval tegutsevatele putuktoidulistel lindudele. Ühe nahkhiire maos sisalduvad putukad võivad moodustada kuni kolmandiku loomakese kehakaalust. Vabandate jämedat võrdlust aga nahkhiireisuga keskmise kehakaaluga inimese kõhu täis. Oleks siis oma 10 liitrit suppi ja paar teist pätsi leiba. Tingitult looduslike varjepaikade vähenemisest näitab nahkhiirte arv languse tendentsi. Seepärast on need kasulikud loomad meil nagu paljudes teisteski maades looduskaitse all. See oleks väikeseks tasuks selle eest, mida nahkhiired teevad metsade ja põldude kaitsel. Möödunud saates tuletasime jahimeestele meelde, et on aeg ära saata röövulukite hävitamise kokku kokkuvõtted. Tänaseks peaks juba olema selgunud vabariiki paremat kollektiivid ja jahimehed sel alal. Vanem jahindusinspektor. Tar Raimond Kaljuorg peab sellele vastata. Jah, juulikuu viimastel päevadel võttis metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsus kokku röövulukite hävitamise huku tulemused. Jahindusorganisatsioonide vahelises arvestuses tuli esimesele kohale vees süüjõud Põltsamaa jahindusklubi. Ta saavutas 127,7 punkti iga jahime kohta. Teisele kohale tuli sama spordiorganisatsiooni võru jahindusklubi 84,7 punktiga ja kolmandaks jäi Rakvere jahindusklubi 61,6 punktiga. Kollektiivides olid paremad VS-i Kalev, Tallinna jahindusklubi, Päinurme Järvamaa metsamajandi ja autobaas number 10 kollektiivid. Parimaks jahimeheks oli Väimela jahimees Richard kivi 3090 punktiga. Järgnesid Põltsamaa jahimees Sergei piilad 2946 punkti ja Paide jahines Jaanukas 2623 punkti. Richard kivi osutus ka parimaks rebasekleidiks. Ta hävitas kook päevadel 40 rebast. Kährikkoeri hävitas kõige rohkem Simuna jahimees Evald Kaasik 31 kährikkoera röövlinde Põltsamaa jahimees Heinrich teras. Olgu öeldud, et parematest parimaid autasustatakse täna õhtul kell seitse Tartu lähedal Mäksa pargis toimuval Kalevi Jahimeeste esimesel kokkutulekul. Need, kes püssiga armastavad looduses käia, ootavad nüüd kannatamatusega, kümnendat augusti. Kas teil, seltsimees Kaljo org nendele ka midagi ütelda? Jahipidamiseeskirjade kohaselt algab küll suvi, sügisene linnujaht 10. augustil, kuna käesoleval aastal 10. august langeb aga reedesele päevale lubab metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsus paljude jahimeeste ettepanekuid arvesse võttes jahti pidada järgmiselt. Tedre kukkedele alates 11.-st augustist kuni 31. detsembrini. Noortele peredele alates 11.-st augustist kuni esimese septembrini sooja veelindudele alates 11.-st augustist kuni 30. novembrini. Mets tuvidele alates 11.-st augustist kuni nende lahkumiseni laane püüdele alates esimesest septembrist kuni 15. novembrini. Jahipidamine põld püüdele, rabakanadele, emadetredele, metsistele, faasanitele, hall, Annedele ja luikedega on keelatud. Kuna laupäeval jahimeeste enamus on hommikupoolikul tööl ja ei saa seetõttu jahi avamisest osa võtta, siis lubatakse jahti alustada 15. augustil kell kuus õhtul. Et mõnes kohas ei tuleks ette üleküttimist, on ühel jahimehel lubatud päevas lasta kuni kolm tütre või viis parti. Teiste linnuliikide osas kehtestatakse päevase või hooajalise küttimise normid jahindusorganisatsioonide poolt. Kuna meie vabariigis on jahipidamine sportliku iseloomuga, peaks eeltähendatud normid olema küllaldased jahikire rahuldamiseks. Et meil siiski üksikud vastutustundetuid jahimehi leidub, kes saagiahnusest või suurest jahikirest aetuna veel lennuvõimestumata linde lasevad. Olgu öeldud, et käesoleval aastal lubatakse veelinde lasta ainult lennust. Jahile võid minna ainult linnukoeraga. See muidugi ei tähenda, et ilma koerata üldse jahile minna ei tohi. Mõeldud on nii, et kui minnakse koeraga, siis ainult linnukoeraga. Jahimehed täitke ise jahipidamise eeskirju ja nõudke nende täitmist ka teistelt jahimeestelt. Kivi kotti.