Istume siin praegu Tartus ja vihma parajalt sajab. Aga. Hingan kangesti veel suves ja sellest suvest ja kultuurisuvest olen ma kutsunud rääkimas ja literaat Mart Kivastiku ja sellel põhjuse Martin, sina käisid sellel aastal kahel Euroopa festivalil Hispaanias ja, ja Saksamaal käisid teatri ja filmifestivalil, ütle, kuidas üks eesti mees tunneb ennast sellises Euroopa seltskonnas. Esialgu tekib ikka mingisugune trump, et ei tea, et et kuda sa lähed ja et ma arvan, et eestlasel on mingi sihuke asi ikkagi sihuke omas kohas. On olnud ja lähed välja, siis peab seal hakkama vaeva nägema, kuidas hakkama saad, teistega. Tegelikult seda muret ikka üldse ei tekkinud. Ainuke mure tekkis, et selgeks teha, mida siis eestlane on, see on palju keerulisem, seda näha. Olemasolevad, see ei ole probleem. Avastasin minu kogemus on küll selline, et tasub igal juhul sellisesse kohta minna, kui, kui antakse, antakse imalus, lihtsalt ei saa minna, seal olid mingid Makedooniast ja kus te olete tüdrukut, kes olid sellised tõeliselt teatri fännid, need lendasid ise kohale, seal ei olnud piletit, raha mitte midagi olnud, aga Lunnisid ennast igale poole sisse ja said seal hakkama, siis siis ma mõtlesin, et natuke see, kuidas meie mehed lihtsalt millegipärast ära ütlevad, et see on vale. See tuleks ikka need võimalused ära kasutanud. Kuule, võib-olla on hoopis see, et on üks tüüp inimesi, kes on end festival, inimesed, kellele meeldib see suur suhtlemine, et see vist on ka üks iseloomuomadus, mis peab sul olema sellest, kuidas sellise festivalil üldse hakkad minema. Minu arust festivali inimene, see on hoopis teist tüüpi inimene, festivali inimene on näiteks selline mingi kirjamees, kes ei näegi midagi. Noh, tema töö seisneb selles, et ta läheb festivalil festivalis, otsib fondid, asjad läbi, saab rahasid festivalil, seal kirjutab paar rida ja noh, selline festivali kirjanik, teine asi on festivali inimene selles mõttes, et et, et see on väga üksi sinna nurutama nurka, kuskile, selles mõttes festivale, inimene, võld, salvulla mulle küll meeldib. Mulle meeldib, kui on palju erinevaid, saab mula ajada, et see laevastik Aga sina ei ole siis see, kes läheb seal kuskil nurgas niimoodi nokitseda, sa oled ikka see, kes elu elab. Aga siis? Kuidagi ma olen ikka ise püüdnud ennast sealt nurgast välja ajada, sellepärast et et kaua sa ikka ikka seal. Niisiis. Ja, ja tegelikult ikka leiab nii palju põnevaid tüüpe. Ja ma ei usu eriti selles mõttes tolku festivalil käimisest, et et, et ma nüüd istun seal, oleks hoopis ja siis mehed räägivad, et kuidas ta kirjutab ja anna mulle ütleme otseselt niiviisi tõenäoliselt midagi juurde, aga see, et mina olen nii vähe käinud, et kui ma midagi praegu üldse näen, siis ma olen alati rõõmus kaks korda mingis metsas kalal käinud, seal on ka kogu välismaal käinud. No nüüd on igavene uhke, nüüd oli juba vaata et Euroopa südames, aga kus sa nüüd iseennast paremini tundsid, kui nüüd võrrelda, on ju igavene hea võimalus võrrelda on ja võrrelda seda Barcelonat. On on täpselt nagu selline noh, 100 Elvat, seal oleks, mina elaks ise, elaks Bonnis ja siis aeg-ajalt käiks Barcelonas seal ringi vaatamas, sellepärast et et see, see Barcelona mäsu on niivõrd niivõrd vinge, et kas ma peakski seal pikalt vastu, aga, aga, aga kogu see saksa, vähemasti seas on, mida mina olen näinud, see on niivõrd turvaline, rahulik ja ja kõik funktsiv, kõik, mis siin on. Ta on niisugune, kui sõnastab plaga jamades. Ja see kõik on suisa vastupidi, korra seal, selles mõttes ma usun, et ühele sellisele eestlasele, Saksamaa on geniaalne koht elamiseks palju parem kui Soome või mingi. Sakslased on väga sarnased meiega ja kogu see asi peaks meile sobima. Panen jälle nii, et. Noh see on võimas, kohe. Seal Barcelonas käin öösel ringi, siis on niisugune tunne, et nagu elekter sees, asused see mulle hirmsasti meeldis. Ja Bonnis käin, vahel see punnis, ma nägin rohkem nagu seda festivalil osaleja, seda Workshop osa. Ja seda muidu elu nägin, anname suhteliselt rahaliselt, ei olnud üldse, sellel päeval oli kogu aeg töö ja õhtul oli siis etenduse. Ja pärast seda oli see telk. Aga kuidas on, Baltoscandal on, aga Barcelonas ma ei saanud sellest festivalist jälle mitte midagi, sellepärast et keegi seal ei viitsinud silmi vaadata. Veerand pool žüriid ka ei viitsinud, keegi, kõik olid linna peal ja siis põhiline oli ikka see euroraha ära joomine, seda tehti väga vägevalt. Aga kuidas te arvate? No siin eestlane on nagu juba kõike sööjana ja noh, mõnes mõttes kohaneb igasuguse olukorraga korda, niimoodi akuraatne seal sakslaste seas ja siis jälle hispaanlaste seas. Tore on ennast natuke lõdvemaks lasta. Eda, kuidas? Kui mõelda sellele, et see Euroopa kunagi saab üks, et kuidas seal saab üldse nagu koos eksisteerida, kui noh, niivõrd erinevad suhtumised on, võib olla näiteks mõni sakslane, sakslase jaoks on selline Barcelonale hullumeelsus. Tõeline tsirkus. Barcelonas. Ei usu, sest kogu see Euroopa lendab sinna vart rahasse suvalise kohale, seal muud ei ole, kui soomlased, sakslased, eestlane, sakslase kõrval on selline soomlane, selline vaikne ja häbelik. Kogu see sakslane on ikka pisut rohkem lõunamaal nagu eestlased. Sakslased on sihuksed üsna lahtised ja normaalsed inimesed. Ei, ma mõtlen näiteks, kui hakatakse midagi korraldama, siis on niimoodi, noh, minul on jäänud mulje, et eksisteerib selline saksa akuraatsus Ja see on nii näha selles mõttes et ponnis punkt siis kõik täpselt nii nagu ei mõelnud, võib-olla jäi hiljaks, aga, aga sellist asja olnud, et nagu Barcelonas on päevakava, siis seda polnud üldse mõtet lugeda, et ükski asi ei toimunud sel ajal, vaid kas toimus järgmisel päeval. See pidi olema tüüpiline maniana. Kuigi Barcelonas Kataloonia ei ole Hispaania ja siis nad ise räägivad, et nad on ikka matšmo Europiienega targemad, arvestada sellega, mis on programmi kirja panna. Sest kui on näiteks mängib. Ma arvan, et see on pandud eelmisel päeval kell üks järgmisel päeval kell üks kindlasti on olemas, on toimunud, aga korralduse poolest sakslased võtavad, minule meeldis, kuidas saaks seda asja korraldada selle Boney festivali. Et sellised töötegijad olid umbes viis, kuus siukest noort, mingeid 20 20 viiesed, kes sellised tulevased teatrimehed või näitlejad või lavastajad raha, kes, kes kellele, kes lihtsalt tahtsid seal festivali juures olla ja sadist selle eest korralikult palka ka. Ja kui nemad seda asja tegid, see oli niivõrd ära tehtud, kui üldse kordagi andnud. Ma tahaks öelda, et, et oi, ei, nüüd on kõik, ma ei viitsi enam. Hispaanias oli täpselt nii, et et iga tomati mõtlen, et kell on juba nii palju me, meil on nüüd kõik läbi sakslastele, kui ikka nad töötasid, hoolimata sellest, kas pidu käisime, nemad töötasid kogu aeg edasi, mulle see väga meeldis. Vaenlasega, see tüütab lõpuks ära, et. Sinu lennuk läheb, et see küll häirib. Aga kui sa seal kohapeal olid, siis sellest said aru, et kellele näiteks nad üldse korraldavad nüüd festivale, kelle jaoks on näiteks Bonni biennaal, kus sa käisid Ponnibianalan põhiliselt korraldatud Bon linna jaoks, sellepärast et nüüd kolib kogu see valitsus, asi kolib Berliini ära siis Bonnie ja mitte midagi. Sellest saab üks suur, hästi rahulik küla nagu unelm täpselt nõlva. Ja kuigi kena olla, siis noh, see linn nagu kaotab oma funktsiooni täiesti seal tal ei ole mingit mõtet enam. Ja siis tänu sellele on Bonni ja Berliini vahel on tehtud mingi diil, et et Bon hakkab korraldama siis kõikvõimalikke üritusi. Kas või just nimelt kultuuri mõttes, ma saan aru. Teatrifestival, ma kujutan ette, et mingid Saksamaa maksab kõvasti, Bonnele maksab selle eest juurde, et nagu Bon Mõnes mõttes on ju väga hea linnale sest sakslased ise istuvad seal punnis aed tahab haigutama ja on kõrval on külm ja siis Düsseldorfi. Et peaks ikka ära minema või Berliin, et tegelikult on kõik seal väike põgenemis veel ole, on see sellepärast, et tundub, et nagu see linn umbes nii nagu tallinlased vaatavad Tartut kuidagi väljasurev asi. On neis on ju, et seal ülikool mingi 30000 üliõpilast on? Ta on üsna mõnes mõttes Tartu sarnane kui saab üldse midagi võrreldavat. Saksa-Eesti võrdlus on mõnes mõttes täiesti mõttetu. No mõnes mõttes on muidugi mäng, aga, aga kui ma nüüd veel lähemalt seda biennaali asja urgitseksin ja küsiksin niimoodi, et aga miks nad on just võtnud sellel, nad tahavad seal näha algupärast dramaturgiat ja olekski palju vahvam võtta lihtsalt niimoodi säravaid lavastusi korjata. Ei ole mõtet minu arust algupära, minu meelest algab küll teater pihta just nimelt sellest algupärasest dramaturgiat ja sellest, et, et tehakse mingi elava mehe asja või, või see polegi nii tähtis, tähendab, ikka teater mängib just praegusel ajal. Ega sa ei saa, tead, okei, võtame sexpyria panema ja siis loeme seda kuradi 50 aasta tagust tõlget ja see on see minu meelest see meie teater, mis meile osaks saanud ikka selline rohkem sihuke kohvik, pintsaku, teater või niiviisi, et et on kenam, kui käiakse teatris. Aga päris teater hakkab sellest kohast pihta ikka umbes nii, et teda on ikka väga vaja. Et tal on oma koht nagu just nimelt selle selles ajas ja siis hakkab pihta, et kas või sama kreeklane kirjutab oma Kreeka asjade ja seda, mis, mis neil parajasti on ja seda on vaja saksa sakslase samuti teha. Just nimelt see festival, see on täitsa õige aeg, kus meie sinna jõuame, mitte kunagi. Meil on ikka. Kuidagi tahame kohe olla, kui ka klassika ei ole, siis ei ole õige asi. Suhtumine täitsa erinev. Aga aga räägi mulle nüüd seda näiteks mida sina sealsele näkitseda kreeklast ja nägid rootslasi. Jah, ma nägin palju rohkem asju, aga nii korraga ei tule kõiki meelde, aga. Põhimõttelised meelis meelis, kuidas nad seda asja oled teinud? Ma arvan, natuke on ka selles asi, et sakslaste suur süü saad aru, mis neil on, et nad on kogu selle Euroop. On asju veerand ükskord, et nemad kogu aeg tahavad seda süü nagu heaks teha. Kas sa tunned heina? Nad ise räägivad sellest. Nad räägivad, et et, et nad ikka päevade jaoks tegema ja see ei ole mitte üks mees, vaid kui üldse selle peale jutt siis esimene asi on, need räägivad oma siis erinevalt näiteks venelastest, kellel on, kellel on õigus. Jaja, aga jätame nüüd sakslased nagu hetkeks rahule, kas meiega mingeid ühiseid nii-öelda kokkupuutepunkte või, või noh, sinu kirjaniku hing tundis seal mingisuguseid sugulashingi ära selles seltskonnas, kus sa liikusid või, või noh, nende neid näitemänge vaadanud. Ei, miks ei tundnud, aga need head asjad on ikka sellised asjad, ma mõtlen, kas on näidendit ja lavastust umbes need võivad nad ikka igal pool käia, sellepärast et et kui seal oli juttu, siis Bonni seal vähemalt samad asjad, mis on praegu Eestis seal kunst siis mingi Stoppardi Arkaadia ja kõik need on millegipärast kõik ärkavad ühel ajal ringi ja ja ei ole tähtis, et, et sakslase kirjutatud küsimus on selles, et näiteks meie asja on palju keerulisem. Keele pärast on keerulisem läbi pressida, aga muidu ma ei näe vahet, sest seal on mingid erinevused, aga põhimõtteliselt on ju oluline see inimese asi ja kui see on asjas olemas, siis ei ole tähtis, kas ta on kirjutatud eesti, saksa, läti keeles. Et, et selles mõttes Euroopas tegemine või niiviisi, ma arvan, see läheb küll läbi. Meie on see, et see põlvkond, kes praegu on keele mõttes nii hädine et juba järgmine, sellel ei ole mingeid takistusi, ükstapuha kus olla või, või leida samasuguseid, sest see sõltub vähem rahvusest kui rohkem ikkagi inimest. Sa mõtled nagu keele mõttes hädine selles mõttes, et ta ei ole praegu võimeline nagu suhtlema koos või sa pead seda silmas, et sa pead hakkama kirjutama mingis teises keeles? Ei, ega teises keeles kirjutamine ka paha ei ole, tähendab me teeme lihtsalt sellest liiga suure probleemi. No kui on väikese rahva probleem, ole ikka, teeb suurema probleemi, kui suurde Ei, ma arvan, et, et edaspidi läheb kõik aina paremaks ja siis Euroopa Liit tasub minna küll. Meil on see kasulik, et mida ma siin nupume kümnekesi koos ütleme üksteisele. Sa ütled praegu seda, et Euroopa liitu tasub minna külg, on see sinu nii-öelda emotsionaalne arvamine või, või on sul mingid niuksed kalkulatsioonid ka juba taga, kui Tarksale? Ei, mul on raudselt kalkulatsioonid, aga ma mõtlen selle peale, et kui ma midagi teen, siis on üks miljon inimest, kes ei jõua iial nii palju maksta, ka mina tahaksin. Aga noh, terve selle euroopa peale leiaks neid palju rohkem. Need Eestis on üleüldse igasuguseid kirjandusest üldse ei räägi seda seal igal pool puht oma lõbu ja heategevus, sest. Keegi ei loe, aga igasuguse kirjutavad üldse ükstapuha, mida tegema. Inimese jaoks on põnev, kui ta saab oma asjaga laiutada, ükstapuha, mitte ainult Eestis või kihvt minna Elvasse, eks ju. Näidendit tegema, aga sama kihvt oleks võinud nagu kasvõi Bonni või ükstapuha kuhu mujale. Et seda ma, sest ma ütlen, see teeb meile, teeb maailm on lihtsalt palju suuremaks. Mulle küll meeldiks. Sest kaua sa ikka telekast vaatad, kuidas mujal tehakse ise kohal põlevkivi. Vaata eelmine kord sa küsisid ühte nalja, ega ma pole üldse naljamees. See oli see nali, et et oli. Näidendi nimi oli rumeenlased. Õudne jama, aga muidugi tegid seda rootslased, kes ma ei tea, miks nad panid nimeks rumeenlased ja siis. Tähendab see oli siis on näidend, mida mängiti Bonnis, mängisid rootslased ja näidendi nimi olid Rumeenia. Ja ma istusin mingis kolmandas reas, minu kõrval oli see klassik tankretorist kosmosega ja nagu igal pool enne ikka õlled, palun lülitage nagu lennuk selleks oma mobiiltelefonid välja, ainuke mees, kes said endale siis Tancredi ise. Siis ta naine seda koti võttis, et aga see tegi mulle küll. Mõni näide ka seal seltsielust, et kuidas sealt kujuneise kulges. Seltsi oli, mida õhtu edasi, seda vägevam sellepärast seal on. Kui kui keegi on käinud Baltoscandali, siis minu arust see oli maailma parim mõte, et pannakse sihuke suur telk püsti, seal oli samasugune telk ja siis alati pärast etenduse, siis oli kogu see kogu see kamp oli seal telgis ja nendele Üheks soppil need said siis niisama süüa, juua on nii palju, kui tahtsid seal eriti ja ja seda vaatasin, et et sakslased on ikka kõlama ja veel kui meie, sest kui see viimane õhtu oli, siis eriti need ütleme sellised ametimehed nagu Bonni teatri direktor ja siis anna Ortsid, kes nagu ametikoha poolest oleks pidanud olema sellised vaoshoitud ja lipsuga inimesed. Nemad olid eriti kõvad peo pidajad ja see mulle väga meeldis. Ja alguses tundus, et nad lihtsalt, et tahetaks näha, justkui need, et näed, me oleme kõik koos ja selline et näidata, kui, kuidas siis Bonni teater hoolitseb oma ütleme, vaese Makedoonia sõbrad ja tegelikult see tunne kaob ära, sest kokkuvõttes kõigil jaol eestlastest, kelleni oleks pidanud olema Tõnu Õnnepalu, et iga aasta on sealt igast riigist üks nagu festivali patroon. Tähendab, kõikidest riikidest, kes osa võtad, siis kunagine Madis Madis Kõiv on olnud, Mati Unt on olnud ja siis nüüd oli Õnnepalu, kes selle kirjutanud küljes, see ise pole kohale tulnud. Ja siis käisime käest küsimus, et noh, et, et miks siis Tõnu ei tulnud ja mina ei oska. Ei oska mitte midagi öelda. Võib-olla Õnnepalu on liiga tõsine sellise teatriürituse jaoks samuti seas. Sest noh, see ikka teater ei ole ju nii tõsine asi, kui ikka kirjandus. Aga peierid oli seal, nemad olid seal mingi kolm päeva, aga neil oli tööd palju. Esiteks. Ja siis nad kartsid sinna telki väga tulla enne etendust, ma arvan, et sellepärast, et et mis siis etendusest oleks seal. Aga siis etendust ma ei näinud, sest ma pidin ise sõitsime Barcelonasse pärast etendust. Ma nägin seal eestlasi, nägin üks õhtu, siis olin küll väga armastan esialgusest, aga hiljem oli sealt Barcelonasse Bonni tagasi läksin, siis oli juba nagu need mulle workshop sõbrad ja need olid nagu rohkem sõpradeks saanud, et jalg eestlastest ja väga kahju meiereid ei näinud, seal ei näinud jah, aga no need, kes viitsisid kaks poolaega ragistada ja need olid kõik väga rahul, aga oli osad, kes läksid pärast esimest minema, sest ma ise kavatsen klavereid, nägin Tartus. Et siis nagu see esimene poolaeg oli selline ebamäärane lihtsalt muidu seal ju puhtalt selle looga asi, aga see esimene poolaga, et ei saanud aru, mis sealt tulema hakkab, kas see või teine või lihtsalt selline, vaatame pilvedesse nagu poeetiline olemine, aga kokkuvõttes ta oli sihuke action-tüüpi asi ikkagi. Ja siis, aga sellest sai aru alles siis, kui see teine, teine osa pihta hakkas, aga aga noh, minu meelest natuke see viga on, et seal et see esimene pool on natukene natuke unine ja natuke venib. Et ta peaks olema selgepiirilised. Aga kui ma nüüd veel küsiksin seda, et milline üldse selline festivali lavastus peaks olema, et äkki tal on ka mingid omad parameetrid, et ta ei tohi näiteks väga palju oma emakeeles lobiseda või midagi sellist? Ma ei arva seda, ta peab olema. Mina paneksin festivali kokku, oleks headest asjadest jaga, heal asjal ei ole mingeid mingeid omadusi seal workshopis esimene küsimuses maak, rõivan Helvisised. Et öelge nüüd ära, et mis asi on siis Valmeid play. Ja seal loeti üles nii palju igast omadusi, et ta peab olema nii selline Diaaga, sellised. Nii ja naa, aga kokkuvõttes ei ütle mitte midagi, sest võib-olla hea asi mille, millele ei ole head dialoogi tähendab, ei saa panna mingeid. Asi on iseenesest noh see ei pruugi vastata mingitele reeglitele. Ma tahan küsida, et nad, mis, milline peaks olema selline festivali asi. Et võiks ju otsida välja asjad, mis sobivad festivalil ja siis kokkuvõttes meil on väga igav, noh kõik siuksed ilusat festivali, asjade, mõnes mõttes meiereid natuke on festivali asi, sest ta on iseenesest on sihuke tal liikuvad, tugev ja seal on sihuksed kena naise ilusad laulud. Selles mõttes on ta küll festivali asi jah, et täitsa omal kohal. Me mängime seda mängu edasi näiteks noh, minul oli väga huvitav olla ja vaadata sinu Peetrite, Tõnu Baltoscandali, aga ma nüüd ei kujuta, tema kahjuks ei rääkinud nende võõrastega ja välismaa keelt kõnelevate inimestega, et kui palju nemad aru said, eks ole, noh, meie jaoks on Peetrile Tõnul juba endale oma taust, see mängib ja, ja kõik need sinu eelmised lood mängivad kaasa, et, et just nagu sellest ostega Seda ma ei oska öelda, vähemasti Peeter kuigi Peeter on ju ilge kiidukukk, tema ütles, et soomlased olid vaimustuses olnud, kuigi nad aru ei saanud. Pooltest sõnadest eiei nad selle soomlased saatsid Baltoscandali, et aga et veel eriti oli, meil väldin leedulasel. Ehk ma ei oska seda öelda, seal oli Bonnis oli üks rumeenlane, kes tõlge oli kogu aeg saksa keelde kõrvaklappidesse ja tema mitte inglise, loomulikult seda oma oma rahvale ikka. Ja siis tema ei mõistnud saksa keelt, aga loomulikult ta ei mõistnud, kui need keelelised lavad räägid. Aga ta vaatas kõik etendused ära, ta ütles, et ta saab alati aru, hoolimata sellest saab tekstist, et sõnadest aru ei saada, saab ikkagi aru, milles asi on. Ja ma usun küll, et, Kui need suhted ja kõik, see, mis seal laval tuleb, seal ei sõltu sellest keelest ainult sellest keelest, suid, sealt tuleb ka mingeid muid asju, mida selles mõttes oleks põnev, et ma ei, ma ise tahaks küsida mõnelt leedulased näiteks, kes tõesti ei saa aru või isegi, kui tal on see tõlge, et kas siis läheb kohale sellepärast, et on asju, mida ei saa üldse tõlkida, kõik see kond, kontekst, see aeg, mis on olnud ja kõik see, milles räägitakse. Aga vähemasti Peeter oli kindel, et see oleks suurepäraselt. Mulle meeldiks seda uskuda. Ma paari sõnaga tahaksin, et ta räägiks ikka sellest, sa ütlesid, et sul oli mingi Shopi suur juht ja õpetaja seal ka temast. Asmaakraiminel muidugi kujutasin ette, et kui oleks selline eestlasest klassik, siis see oleks selline. Kuidagi tasemeline juht ja õpetaja, et ta oli selles mõttes, et temal kobaduses üks näidend läks väga hästi, see faking, shopping ja siis ta ei püüdnud sellist sugugi teha, nagu ta oleks väga isake, kes õpetab, aga samal ajal ta pidigi siiski oma palga välja teenima, sellepärast et ma kujutan ette, sakslased maksin talle väga hästi selle eest, et ta siis nagu seda workshop juhendanud, küsisid kogu aeg, et noh, et kas ta ikka täna tegite ka midagi. Aga maalid ükstapuha nagu. Ma mõtlen, kuda kedagi meenutaks siis näiteks ütleme meie mingit punkti, Kar Villut midagi noh seda taoline ja ta rääkis ainult seda, mis tema asjast arvab, et ta ei püüdnud kuidagi ennast mujalased. See asi mulle meeldis, kuidas tema asjas. Tema pidi palga välja teenima, kas ka teie? Ja kui ma olen ühesõnaga nõus seal nii lõdvalt seda veini jooma, siis ma ikka vaatasin neid asju nii palju kui võimalik, kuigi seal oli asju, mis mulle üldse ei meeldinud ja ikka osalesin seal workshopis, nii kuidas mina oskasin, et ikka südametunnistuse järgi ei pannud pausi. Ja mis te tegite? Kus seal üheks hoopis, kus osalesid südametunnistus, välisseda ma ei oska, räägib, siis peaks minema koosnene workshop, siis sa kirjutasid midagi. Eelmisel õhtul ma etenduse ära vaata, siis räägiti nendest etendustest, räägid. Üldiselt teater, kuidas Eestis on, kuidas mujal on ka, igaüks läks oma asja ja siis põhiline oli see, et sa said, sa oled teistest maadest teada, kuidas asjad käivad, kuidas, kuidas üldse sõitjaatria see kirjutamise värk on seda, see oli minu jaoks huvitav. No lähme nüüd sealt vaikselt sealt ponnistus sinna Barcelona poole. Barcelona a- ei, vabandust, no. Ikka suur viga anduriga no karta on, katalaanide on väga hoolikad oma sellele asjale. Bonni festival on minu jaoks isiklikult, nagu ma olen temast natuke rohkem kuulnud, sellest Barcelonast olen ma veidi vähem kuulnud. Räägi mis tüüpi festivalil. See oli puhas euroüritus, noored talendid üle Euroopa. Ja no minu arust natuke oli formaalne, sellepärast et see žürii oli siis iga ja selline ametnik just nimelt oli žürii liige tänu sellele žüriis 25 inimest. Hirmus palju filme oli. Film oli palju filme jõudude jõutud ära vaadata, aga, aga nagu see üritus ära tehtud, selles mõttes on hea, et ma sain väga palju selliseid tuttavaid seal, nii, aga, aga, aga kahepäevasel sa ei raatsi minna seal filmi vaatama, kui linn on ju niigi. Aga see turg, filmiturg, see töötas korralikult, ainuke asi, mis, mis meil on, millest meil oleks kasu on, aga neil ei ole ühtegi filmimüüjate, see niimoodi et filmiturud, need peaks küll edaspidi inimesi sihikule võtta ja siin tahaks alati kohal olema. Aga kuidas üldse sinu film isasina saada? Ma täpselt ei tea, see hakkab sellest, et Eesti filmi sihtasutus saatis Barcelonasse žüriisse mingi portsu filme, nende hulgast valiti välja võistlusesse läksid siis. Sulev Keeduse Georg ikka ja siis see minu isa. Aga täpselt kuidas valiti, mille pärast kvaliteet? Seda sa ei saa iial teada, nad teevad oma tööd seal ja ega keegi sinuga küll rääkimagi tulevad. Mingisugused üksoppi käigunnatad, ei, seal oli ka neid workshop. Aga ma ei läinud lihtsalt kuskile. Käisin mööda linna ja läksin meistriga, sama jutt, tal oli üks näiteks mingi Belgia Belgia filmi ostja produtsent, mingi sihuke, tema ütles kohe, et näete, kui teie tulete, siis pean hakkama meie maksma. Ega meie tulevane Euroopa ja, ja siis see kõikide nende kulul ja nad ei ole nii väga sõbralik tasand. Aga samas oli mingi sport toona selline noor poiss, kes oli dokfilmi teinud, sellega ma sain väga hästi läbi mingid itaallased. Aga tundus, et need sellised. Just nimelt Belgias on neile nii väga ei meeldi, et. Võib-olla sa sattusid kokku ka erinevat tüüpi inimestega, et ühed olid need niuksed rõõmsameelsed ja lapsemeelsed loojad, kes rõõmustasid üle, teine oli lihtsalt nii-öelda kar. Võib-olla jah, karm rahalugeja ja mänedžer. Ei saa olla, seda, selle kohta ma ei oska öelda. Aga mis Barcelonas oli, põhiliselt oli ka hea, oli see, et Keedus selle suure auhinna sai, olid ikka igalt poolt kost, telekanalid kohutavalt palju ostjaid levitajad ja kui üks Eesti film saab järjest anud Napolis auhinda, siis nüüd seal Barcelonas see on kogu Eesti asjale kõige parem asi, mis üldse juhtuda sai, sellepärast et et temast küll kogu aeg räägiti, et selline Tarkovski järel tuli. Mina saan aru niiviisi, et kuna festival oli noorteroopa, talentide festival, siis järelikult keedus on kõige kõige kõige talendika noortele Euroopast praegusel ajal. Ma arvan, et põhiliselt see tähendab seda, et kui ta hakkab järgmist filmi tegema, siis tal ei ole mingit muret raha otsimisega, et et võib-olla isegi niiviisi, et ta mingi fond, mis kohe annab talle Ütleme saab oma eelarve kohe kokku, temal oli see suurepärane töö mõttes, on tal ta tal ukse lahti need nagu orgiga läksin seitse aastat ja kohutavate raskustega, siis selles mõttes materiaalses mõttes peaks järgmine film kergem olema. Aga küll ta oskab ka selle keerulisest No ühelt poolt, et seal tegutseda, on su suurem auditoorium ja noh, see on momentaalselt nagu mingil määral kui majanduslikult kasulikum. Aga kui tihti mõelda, et seal üldse nagu läbi lüüa. No ma arvan, et Eestis on see natuke kergem, sest meil neid kirjutajaid on niivõrd vähe, et piisab mingist paarist aastast, kui sind on avaldatud, juba teatakse, kes on Mart Kivastik Ei, no aga minu arust on ikka kaks asja, kas, kas sa oled kirjutanud ei ole kirjutaja, siis on terve hulk mittekirjutajaid, kes ikkagi midagi teevad Eestis igal pool mujal, lihtsalt kui ikka tuba on suurem, siis on seal parem elada kui niiviisi, et sa ei saa jalgu välja. Selles mõttes. Aga kas sa seda asja oled tunnetanud nendel festivalidel, et eksisteeriks nagu kaks erinevat seltskonda, ühed on need, kes teavad väga täpselt, mis nad teevad ja palju selle eest makstakse ja teavad kõiki neid reegleid. Ja teine on siis see, kellel on veel nii-öelda ütleme 1000 küsimust, et kuidas seda kõike teha, et ta ei oska teha seda, mis, Üks asi, et noh, näiteks Bonni festival väga hea koht, et kui sa seal oled, et siis ta saab kõik oma töö kaasa tassida vähemasti kui ta, kui ta on tõlgitud. Aga ega mul polnud ju, sest selle tõlkimisega on probleem, see maksab raha eest sest seal on vähemalt siis on kõik inimesed koos ja seal ei tehta Bonni festivali ei ole vahet, Sa oled oled sa siis seal kuulus direktor või see või teine noh, nagu nimelt oli selline stiil, et me kõik oleme hästi omad poisid noh, see on viimase peal koht selleks, et oma neid asja näidata. Ja ma ei osanud keegi väga sahtlisse peita, nii et selles mõttes seal teha. See, kuidas keegi oskab vaja sellele mõelnud. See seltskond, kes seal ringi liikus, nad on jutt, oli, nad on noh, paljudes kohtades juba enne käinud. Suurem osa olid käinud jah, väga paljudes kohtades, mina polnud kuskil käinud. Aga seal oli ka selliseid, kes, Meie tüüpi kohtades kuskilt Makedooniast ja kes, kes, samuti vald kes järsku tahtki ära minnes, et mul sihuke tunne, sest kuskile Kosovosse tagasi minna ei ole ju lõbus. Ponnisterit ikka vistlik läksid koju rahuldama. Aga ei, ma mõtlen niimoodi, et näiteks, kui sa nüüd seal sellel ühel festivalil nüüd käisid või kahel erinevatel erinevates valdkondades, et kas see nüüd tähendab seda, sa nagu hakkad kergemini liikuma nendes piirkondades või see sõltub meil ikkagi puhtalt ainult. Ei, see sõltub juhusest, kui see lihtsalt juhtub või juhtuda ja ja minu meelest ainuke asi, mis seal iga tegija tegema, tegema oma tööd ja need festivalid kas siis tulevad või ei tule, aga selle nimel elada küll ei viitsi. Mida sa edasi teed? Mul on mitu asja, tahaks. Kõigepealt tahaksime praegu ühte filmida, näed, Ago Ruus istub seal ja tema operaatorina. Ja kui kõik hästi läheb, siis septembris võtame üles kuskil aasta lõpuks järgmise aasta alguses on see ainult silm veel. Ja siis siis ma kirjutasin ühe näidendi, see peaks tulema Vanemuises kui Ugala tellis taga seal nii keeruline lugu, vale põgenes järsku raha. Meil on, neil hakkas rahast väga kahju. Ja sest kama rahaga siin ikka enne kui kirjutama hakkasin, siis tekkis probleeme, seal veel on selline süsteem, et tullakse, öeldakse, et ole nüüd hea kirjutada näidend. Ja siis siis ma ütlesin, et ma kirjutan loomulikult, et teeme siis mingi lepingu, kus sa sellega siis on mehed metsas kohe. Aga mulje on jäänud, et kõik need, kes kirjutavad, et oleks nagu noh, kui hingata, no vot siis on küll mina söön ja joon ja selleks on raha vaja. Aga. Ma sain aru, Vanemuise ei, vanem Mulle teeb. Praegu on niiviisi Mäos lavastada, märtsis tuleb välja. Nad ise said kuidagi kogemata kätte. Ja kui Ugala teeb, ma ei, seda ma ei oska öelda, ma ei ole kuulnud ka, sest ma ei tea, kas see teater üldse alles on. Vahetan järjest on igasugust asju aga mõlemat rääkida ja kui nad valmis on, tagantjärgi on lihtsam ette liiga palju räägid, siis? Ei teagi, mis saab. Aga sina oma staatuselt oled nii-öelda vabakutseline praegu? Jah? Jah, seda küll. Aga mis see tähendab, see tähendab seda, et vahepeal on raha, vahepeal, ei ole. Siis. Tähelegi, mida see tähendab seda, et sa pead iseendale ikka mingit sellist töödega, millest raha saab. Teistmoodi ei ole võimalik. Kui sa seal Euroopas ringi liikusid, kas sa said aru, kas need sinu kolleegid olid noh, mingites stipendiumite peal või kuidas nendel sealsed olud ja elud olid? Ma saan aru, et ütleme, need saksa poisid käisid tööl, samal ajal samal ajal õppisid, nad olid tankerid Torsti. Dramaturgia õpilased ja paljud on lehtede juures tööl ja paljud on kõik samamoodi, aga see vabakutseliseks olemas see ei olegi mingi, neid on ikka vähe. Ja need stipendiumifond on, neid on ka igal pool. Aga noh, et, Sellised noored ratturid ei saa küll saatest raha, ma arvan, nad peavad ikka Torstid olemas katset saama.