Selle näituse idee on kajastada puitarhitektuuril läbi sajandite. Ja ütlen kohe ära, et ei ole agulinäitus. Paljude inimestega rääkides olen rabanud ära seda, et nad arvavad, ahah, puit, arhitektuursena agulinäitus ei ole agulinäitust, on väga panoraamnäitus puidu kasutamisest arhitektuuris üldse. Ja sellepärast oli teda väga huvitav teha ja väga raske muidugi ka. Et see oli praktiliselt nagu, nagu arhitektuuri ajaloo uuesti läbi vaatamine, ainult et puidu aspektist ja kogemus oli see, et teda on ikka käsitletud häbematult vähe. Tõsi, niisuguseid tippehitised nagu seal Puurmani kaleviseltsimaja või Alar Kotli, Mõisaküla kirik ja nemad on loomulikult pääsenud kui arhitektuuriajalukku jäänud märkidena ja neid teatakse aga seal kõrvalnendesamade tuntud arhitektide puithooned, enamasti on läbi kirjutamata. Ta nad on jäänud täiesti kõrvale, nad on just nagu teisejärgulised ja selles mõttes oli see niisugune raske, aga huvitav otsida neid üles. Ja teine asi, mis asja raskeks tegi, oli see, et puithoonetest väga paljud on ju hävinud, kott on ju niisugune materjal, mida mis elab ehituses edasi, kui teda õieti ei hooldata, siis ta hakkab mädanema, lagunema ja kaob ära. Teisest küljest on ka puidust ehitatud ehitisi, mis vis olidki mõeldud ajutistena noh, raha oli vähe ja tihti esialgu puidust ja pärast alles kivis. Paadi näiteks nagu munamäe vaatetorn 25. aastal, ma kujutan ette, et seda õieti ei mäletagi enam, et munamäe vaatetorni esimene variant oli puidust ja teine alles tuli 39. aastal siis kivihoone. Ja et. Tuletornid, mis alguses kehvematel aegadel tehti puidust ja pärast siis asendati kivihoonetega või ka näiteks laululava, kui 23. aastal oli esimene Eesti vabariigi üldlaulupidu, siis oli ka suur laululava tribüün, puidust Karl Burman ja niisugune rahvusromantiline klassitsistlik elementidega puitehitis ääretult huvitav muide et nad on olnud ka mõeldud ajutistena ja tänu sellele ei ole nendest enam midagi järgi, sealt tuli väga kõvasti panna nagu fantaasiat juurde, et selle projekti ja vanade fotode järgi ja mõnel juhul on see ainult üks foto rekonstrueerida tegelikult noh, seda, kuidas on ta ehitatud või kuidas on ta tehtud ja noh, mis puutub niisugustesse, konstruktiivsetesse nüanssidesse, siis no ühe foto järgi on neid peaaegu et võimatu juba öelda, mis tüüpi konstruktsioon seal all oli, noh, enam-vähem muidugi on on aimatav, kas seal siis tegemist ristpalkhoonega või, või siis puitlaudis laudisega üle löödud sõrestikkonstruktsiooniga mis on ju ka puidu puhul väga oluline, mis siis see on ju sellest konstruktsioonist tulenes ka see konkreetne Tuur tundub nii, et puitarhitektuur on mingil määral nagu hingesugulane teatrile, teatri ajaloost ei jää ka järgi muud kui üksikud pildid ja mis põhiline legendid. Kas ka selles puitarhitektuurinäitust koostades kohtasite te mõningaid legende või, või äkki teate neist juba enne niigi ja võiksite meile rääkida mõne? Noh, niisuguseid neutraalseid legende tõenäoliselt mitte, aga ma puutusin kokku sellega, et mõne ehitise ümber on niisugune legendaarne niisugune imidž jäänud ajalukku, mis nagu tõstab neid teistest noh, esile ja loomulikult legendaarses on ka ta on suurtel suurel määral ka subjektiivne, no minu jaoks näiteks üks selline ehitis oli Gleni parkides ehitatud mustamäe supelasutus. Niisugune triibuline elegantselt functionalistliku kaarega bassein, supelhoone, mis asus kahe basseini vahel. Ja ta oli ju alles veel kuskil seitsmekümnendatel rasedatel ja, ja siis ta tasapisi lagunes, et, et mõnedel ehitistel on mingisugune selline legendaarne, mitte, et seal taga oleks konkreetne storiaga legendaarne, niisugune nagu selline, noh need on selline eriline koht nagu ajaloos. Ja muidugi, kui ma seda mustamäe supelbasseinide lugu uuesti üle lugesin vanadest ajalehtedest, siis, siis muidugi see, kuidas ühel mehel oli ärimees nimega Johannes Must, kuidas temal tuli see mõte teha sinna kohale, kus, kus merd ei ole, järv ei ole jõge, aga supelda tahaks. No mis siis üle jääb, tuleb teha basseinid ja ta tekita tassis liiva kohale, ta ehitas sinna mingisugused 900 ilupuud ja põõsast sinna juurde, et tekitada seda miljööd tekitada niisugust, et noh, meil on ka meil on kuurort. Et see oli täiesti fantastiline, siis te süsteem, kuidas allikaveest niimoodi vahebasseinides soojendati see vesi üles ja see oli niisugune täielik niisuguse kuurorti ehitamine, mitte millestki seal keskel, siis oli see uhke funktsialistlikaga tõeline laeva esteetikat järgiv supelhoone. Et selles mõttes jah, nendel on niisugusi lugusid nendel puitehitistel loomulikult või siis seesama munamäe vaatetorn, mida ma mainisin, 25. aastal ta ehitati ja ta oli, ta muutus kohe väga populaarseks, see, ma ei julge praegu ütelda täpselt seda külastajate arvu, aga see oli mass eestlasi, kes sinna kohe kohale läksid, seda külastas ja vaata, sest see oli nagu niisugune meie kodueestimaa looduse tutvustamine ja tegelikult see munamäe vaatetorni idee tuli õpetajatelt õpetajana Kongressil öeldi välja, et kodumaa, loodus ja kodumaa paigatud, me peame kõik seda teadma, kõik õpilased peavad olema seda näinud ja ta ongi jäänud niisugune eestlaste mällu, see munamäe vaatetornis käimine on omaette. Sa pead seal olema käinud, see on omaette nagu rituaal olemas. Et kas see on siis nii-öelda niisuguse puitehitisega seotud. Aga kui nüüd näitusest üldisemalt rääkida, siis näituse teine pool loomulikult ei saanud ei tahtnudki mööda saada, aga sellest niisugusest tavaarhitektuurist, mis, mis seostub jällegi mitte ainult taguliga, aga Tallinna Väikelinnade puithoonestusega nagu laiemalt, sest siin tekibki küsimus Tallinna puhul jah, on väga selgelt nagu väljendatud karakteriga tööstus, aguli, puithoonestusega, aga mida me räägime näiteks juba Viljandis või räägime näiteks Pärnu puhul, see on poi paide, seal on kogu kesklinn, on puithoonestusega, nad on, see on lihtsalt linna hoonestus ja, või Haapsalu, kus on säilinud mantelkorstnaga aknaid, mitmeid materja korstnaga maju või veel päris mitmeid 18.-st sajandist, et ühesõnaga ka see sõna akul ei sobi, igale poole ei sobi ja noh, kohtadesse, kus tegelikult me nagu räägime massiehitustest, sest neid on seal palju, neid hooneid. Et see on nagu selle näituse teine pool, Eesti väikelinnade puitasumid. No selle teise poole kuraatoriks oli Tartu ajaloo lõpetanud Epi Tohvri, et me tegime seda kahekesi ja kogu see näitus oligi nagu Kaika kahe institutsiooni ühisprojekt ühelt poolt Eesti muinsuskaitseinspektsioon ja teiselt poolt siis arhitektuurimuuseum ja kontekstist veel nii palju, et see näitus lülitub nagu mitme ürituse lisse programmi. Kui te mäletate, siis tänavu kevadel oli puitarhitektuurikonkurss puitmaja projekteerimise konkurss kahe ülesandega, siis üks oli kopli maja rekonstrueerimine, teine oli uue puitmaja, mina nimetasin seda uue agulimaja niisugune projekteerimine. Et see arhitektuuriga konkurss oli nagu üks etapp, näituse teine etapp ja kolmas etapp selles ürituste programmis on sügise algusest septembri alguses siis Tallinnas toimuv Põhjamaade puitlinnade kongressi konverents siis puitarhitektuuri teemal. Et noh, ta on niisugune, see puiduteema on sellel aastal tõeliselt esil olnud ja, ja, ja selles mõttes noh, ma kujutan ette, et ka Põhjamaade puitlinnade spetsialistidele meie näitus võib-olla tõenäoliselt väga huvitav materjal vaatamiseks, sest ei jõua nad ju kõiki meie väikelinnu läbisõitja ja isiklikult vaadata. Aga inimesed, kes sellega tegelevad, tõenäoliselt leiavad väga palju huvitavat sellest, mis näitusel väljas olla. On teil nüüd aimu, kuidas see konkurss on läinud, kas see puitarhitektuur omab mingit tähtsust ka, ütleme tänasel päeval ja tänaste arhitektide silmis? Järjest rohkem ma pean ütlema. Selle üks põhjus on tegelikult ülemaailmne arhitektuuri trend, mis paneb suurt rõhku ökoloogiale. Aga teisest küljest on puidust tõepoolest saanud ka lausa niisugune moematerjal, et arhitektid tegelevad puiduga järjest rohkem ja teisest küljest on siin aitab natukene kaasa ka see konkreetne niisugune situatsioon ka kinnisvaraarendajad näevad, et kui nad tahavad ikkagi natukene odavamat maja teha, siis nad hakkavad mõtlema, kas meil ikka on vaja seda suurte luksuskorteritega kivimaja väga kalli ruutmeetri maksumusega ja mõtlevad järjest rohkem ka puidu peale. Et selles mõttes puit praeguses kontekstis on, on väga soodne kaasaegses mõttes. Ja kui me siin nüüd Eesti ehitisi võtame, siis siin-seal tekkinud niisugusi esimesi märke ju ka meil millest Taani saatkond ja Saksa saatkond Tallinnas ju tegelikult demonstreerivad seda niisugust puitarhitektuuritrendi, kus fassaadidel kasutatakse demonstratiivselt kui esindusliku, kui, kui, kui põnevat materjali. Ja teisest küljest ka nüüd Pärnus valminud tänavu valminud Jüri Okase panga hoone mis portatuuri kõrval kasutab esimest korda välistatud saadil vineeri, mis on samuti väga moodne. Et selles mõttes vastates küsimusele, kas kaasaja kontekstis puit võiks olla nagu tähele pandud ja jah, ta on ja ta ta lihtsalt järjest rohkem saab olema. Aga muidugi üks nüanss asjal siiski on. Vot meie need tuletõrjeeeskirjad praegu, mis, mis ei ole küll väga ranged eeskirjad, nagu ma olen aru saanud, et nad justkui on soovitused, aga samal ajal projekti kinnitada, kui nad ikka soovitustele vastab vastu, et mul ei olegi päris selget pilti, et kust see konkreetne piirsalt mind jookseb. Ja et, et noh, tuletõrje Omalt poolt üritab asja ikkagi hoida niimoodi vaos, et, et meil ei tekiks lausa niisugust situatsiooni, mille pärast ju omal ajal linnad olid väga hädas, kui me siin hakkame meenutama 1775. aasta Tartu põlemist või midagi niisugust, et ühesõnaga see tuleohutuse aspekt loomulikult on kogu aeg olnud ja jääb ka eaka praeguse puitarhitektuuri noh, mingil määral siiski takistajateks takistajaks omal ajal näiteks sajandivahetusel oli ju niimoodi, et ehitus härrased olid erinevad, Tallinnas tohtis ehitada küll kahekorruselisi puitmaju Helsingis näiteks ei tohtinud, üks korrus oli absoluutne maksimum, isegi mansard korrust ei lubatud teha. Tallinnas tehti kahekorruselisi, aga muidugi meie korterikriisi tingimustes, 20.-te aastate lõpus lubati juba ka puitmaju erandkorras kivitrepimaja, ka need on need tüüpilised majad, mida leidub peaaegu igas Tallinna elamurajoonis kivitrepikojaga puitmajad. Mis siis jah, 20.-te lõpus kerkivad kolme korruseks pärast tõmmatakse jälle tagasi. Et need tuleohutuseeskirjad on alati ka reguleerinud seda, mismoodi see puitarhitektuur välja näeb. Me istume praegu siin Tallinna kesklinnas ja ümberringi on liiklus ja inimesed ja, ja tuulgi. Aga kui nüüd küsida selle puiduteema lõpetuseks, et siinsamas mõnesaja meetri kaugusel on ka ju üks Tallinna südalinnaosa puitarhitektuuriga, see on see kurikuulus süda tänav, et kui nüüd sellest puidutrendi ja selle taustal vaadata, et mis siis oleks selle kvartali elu ja saatus, mis te arvate? No kui süda tänavast rääkida, siis, siis ausalt öeldes praegu tagasi vaadates on minul küll hea meel, et see süda tänaval maha ei võetud omal ajal. Sellepärast et süda tänav on natukene natukene eriline, seal on koostöös erinevatel aegadel kujunenud tänavatest. Kui tatari lihtsama hoonestusega puitarhitektuur, lihtsama puitarhitektuuriga hoonestatud siis süda, tänav ise on tegelikult väga terviklik ansambel, sest et need, seda täna majad on ehitatud enam-vähem kõik ühele ja samale, 100 810912. See oli niisugune üldine ehitusbuumiaeg Tallinnas üldse ja, ja oskuslikud mehed oskasid väga ära kasutada seda, et nad tegid odavaid puitehitisi suhteliselt kesklinnale lähedale. Sest linnavalitsusel ei õnnestunud seda kivi piirkonda laiendada, seda üritati, aga see ei õnnestunud ja siis tekkis situatsioon, kus kesklinna suhtelise läheduse tekkisid kivimajade asemele ikkagi puitmajad. Aga jah, see tema terviklik hoonestus on kujundanud niisuguse väga harmoonilise ansambli, mida konkreetselt süda tänavast rääkida rikub ära ainult otse kivihoone, mis on tulnud sõjapurustuste järel tänava paaris külje algusesse tulnud mis, nagu seda ansamblit rikub, et, et sellel tänaval on oma võlu ja, ja, ja ma kujutan ette küll, et praegu ei mõtle kõige enam selle lammutamise peale ja ja situatsioon ka väga kardinaalselt muutunud, millel on oma plussid ja miinused, see, et omanikud saavad tagasi on ju selles mõttes hea, et igal majal nagu oma oma nagu peremees. Aga muidugi teisest küljest see omanike üürnike suhte noh, väga niisugune ebamäärane olukord on ka ju toonud väga negatiivsed näited, kus, kus omanik üldse ei olegi huvitatud, et puitmaja seal säiliks vaided elanike välja saada, siis siin neid linnad lihtsalt nagu juhuslikult lähevad põlema ja ka loomulikult noh, asotsiaal elab väga palju puithoonestusega puitarhitektuuris. Et no nii-öelda noh, kiiresti üle minnes sealt süda tänavakompleksilt ütleme kogu kalamaja või Kopli probleemidele on, on see noh, omandi küsimuseni täiesti nagu pea peale pöörab, mitte teabele tagasipööramine ju tegelikult väga palju mõjutanud meie puitarhitektuuri ja piirkondadega linnaosade saatust. Ja kui omale vahel ju kalamajas tehti rekonstrueerimisprojekt ja katsetati sinna niisugusi esimesi just nagu agulipäraseid kivimaju ja, ja tundus, et noh, tulevik ikkagi enamikku nendest puitmajadest pühib ära siis praegu ei ole see ma arvan, sugugi enam nii lihtne ja, ja ausalt öeldes praegu kalamajas jalutades just see kivimaja, mis sinna 82. või 24., ma ei mäleta täpselt, mis aastal kerkis, tundub juba nii suure kolossina isegi sinna, et seda enam, et tekib küsimus, et aga miks ta siis miks ta siis ei võiks puidust olla ta juhiks? Et puitarhitektuuriga on probleeme ja muidugi teiselt poolt jälle meenutades seda, mismoodi on puitarhitektuur kollaste täpikestega markeeritud praegusel uuel Tallinna Taanil ja see on edasi väga lohutu välja selles mõttes, et see noh, niisugune perspektiiv, et kollaste täpikestega tähistatud majad on just nagu väga amortiseerunud kontseptsioon konidega. Et noh, niisugused niisugustes ulatuses puitmajade lammutamine oleks ikkagi väga destruktiivne. Et ma loodan, et selleks lihtsalt raha ei jätku ja ja et pigem üritatakse leida teistmoodi võimalusi, teistlaadseid võimalusi nende puitarhitektuuripiirkondade tervislikumaks säilitamiseks. Aga selge on ka see, et, et seal, kus nad on niimoodi üksikutena järgi jäänud kivimaja kivihoonestuse keskele ja suhteliselt juhuslike, no seal tõenäoliselt ei ole, ei ole suur probleem, kui, kui niisugune tüüpiline noh, Lenderi maja või või siis Natukene varasem puitmaja saab asendatud kivimajaga. Kena aitäh.