Teema on kõige laiemas mõttes arvuti ja inimese võimalused. Ja võib-olla siis ka väike võrdlus, kas arvuti ja inimene on võrdväärsed partnerid? Stuudios on täna arvutiguruks nimetatud Linnar Viik, ma ei tea küll Linnar, miks siin niimoodi nimetatakse, sa ise tead? Ma arvan, et see on minust johtuvalt, aga ilmselt kuskilt minu võib-olla mingeid artiklite või, või mõne telesaadetega või, või lihtsalt avalikkuse arvamusega seotud peegeldus. Ma leian ise küll, et ma jälgin samasuguse kindlasti innuga, aga samasuguse, sellise pidevas lapse kingas olemisega, seda, mis toimub kõrgtehnoloogia arengus ja mis toimub arvutite arengus ja kindlasti ei ole mina ega ma ei tea ka ühtegi teist inimest, kes oleks niisugune superasjatundja, kes oskaks täpselt ütelda, millega arvutid saavad praegu hakkama ja millega nad saaksid 10 aasta pärast hakkame, seda ei julgegi kindlasti mitte keegi siin maailmas öelda, on näha mingisuguseid trende, kuhu asjad liiguvad, aga Üheks kuuluks kedagi nimetada on kindlasti väga raske. Ma arvan, et see on lihtsalt üks. Võib-olla tänuväärne, võib-olla tänutu nimetus, mis on inimeste poolt külge pandud. Ütle, kas selline küsimuse asetus on üldse õige võrrelda arvutite inimeste intellektuaalsest seisukohast? Küsimust võib kindlasti asetada igat moodi üles ja miks mitte ka sellist küsimust üles vahetada, et et kumb on targem, kas arvutiga inimene, kumb on tundlikum, kas arvutiinimene ja selles küsimus tuleb kindlasti hakata minema rohkem detailidesse. Ehk näiteks võib esitada küsimus, et kumb mängib malet paremini, kas inimene või arvuti? Mäletame seda, IBM suur superarvuti BIG luu võitis Kasparovit. Aga Eestis hiljuti toimunud mängul Lembit toll mängis arvutiga, viiki jääks ta hiljemgi, tunnistas, et tegelikult oli väga teadlik viiki mängimine, mõlematel oli selge strateegia, arvuti püüdis samuti kaotust vältida. Ja see, mis praegu toimus arvuti sees ei olnud mitte tema enda looming tema väljamõeldis vaid see oli ühe suure, suure hulga teiste, väga suurte asja tundvate spetsialistide poolt valmis kirjutatud programm tark varase mehhaanilise tarkuse väljendus, mis võitles inimese vastu ühes konkreetses mängus. Samamoodi võib öelda, et, et kas arvuti võiks paremini komponeerida muusikat kui inimene? Ma arvan, et arvuti kindlasti saaks hakkama väga paljude tuhandete ja miljonite nootide ritta panemisega väga lühikese ajaühikus, mida ükski inimene siin maailmas ei ole võimeline kirja panema. Aga see, kuidas see muusika kõlab ja, ja kellele ta omab mingisugust, et sellist esteetilist väärtust, kellele mitte, see on samasugune vaidluse objekt. Kunagi on tehtud üks selline test, kus on öeldud, et, et arvuti on intelligentne olend sel juhul, kui ühte tuppa panna istuma üks inimene, suvaline inimene. Ja teise ruumi asetada arvuti ja inimene ja arvuti hakkavad teineteisele küsimusi esitama. Ehk näiteks inimene esitab arvutile 10 küsimust. Ja inimesele on pärast sellele 10-le küsimusele, mis talle ehitada, oli pärast nendele vastuste saamist võimalus otsustada, et kas teisel pool seina oli arvuti või oli see inimene või oli see hoopis tulnukas teiselt planeedilt või oli see hoopis dresseeritud ahv. Ja praegusel hetkel, kui vaadata inimloomusega kaasnevaid, noh, ütleme esimesed 10 küsimust, mis meist igaühel on välja öelda, kui meil pole üldse etavalist, öeldakse istujat siin esita 10 küsimust. Ma tahan teada, kas teisel pool seina mõtlev olend või mitte siis arvutit on juba praegu võimalik programmeerida andma selliseid vastuseid, mis tegelikult elab suhteliselt seotud selle arvutiintellektiga vaid on seotud sellega, et veenda inimest arvama, et arvuti on intelligentne olend. Ma arvan, et see kuskile sügavamale tasandile jõudmine selles, et, et mis on ikkagi selle loovuse ja mõtlemise ja, ja inimestevahelise, mitte kontaktilise sidemega tekkiv, selline suur ma ei tea, kas tunne või, või, või lisaväärtus, mingi eriline sünergia, mingi eriline kontakt, see on asi, mida arvutivõrgud ei ole kindlasti suutnud praegu juurde siia maailma tekitada. No arvatakse, et inimene on oma intellektuaalsest arengus juba haripunkti jõudnud ja kui arvata seda, et inimene ju loob arvuti, siis arvuti ei saa ju iseseisvuda. Või saab. Arvutite seas on olemas kindlasti siin maailmas praegu ka iseseisvaid arvuteid. Väga tüüpilised näited võivad olla näiteks sellised arvutisüsteemid, mis juhivad, et näiteks tuumareaktoreid tööd nad peavad olema absoluutselt sõltumatud ja väga lollikindlad ehk väga inimese kindlad, ehk nad peavad vältima kõikvõimalikke inimlikke vigu, peavad ennetama inimeste poolt tehtavaid vigu. Samamoodi näiteks diagnostikas arstide poolt kasutatavad arvutid või reanimatsioonisüsteemide puhul karutatud kasutatavad arvutisüsteemid peavad reageerima kiiremini ja see on üks omadus, et nad suudavad. Kui tekivad mingisugused mingisugused andmed, näiteks ühel patsiendil hakkab korraga pulss hästi kiiresti lööma või kehatemperatuur tõuseb või süda jätab lööke vahele jätma siis inimesel võtab aega toimunu teadvustamine ja väga kompleksselt teadvustame, et ahaa, et samas süda jättis löögi vahele, kehatemperatuur tõusis ja, ja ütleme veres mingi hapnikusisaldus sisaldus vähenes. Arvuti suudaks sellele otsekoheselt reageerida ja vastu võtta teatud juhtumitel ka väga kiiresti otsuse väga kiiresti reageerida sellele olukorrale. Ehk on olemas selliseid arvutisüsteeme, mis eriotstarbelised ning mis peaks peavad ennetama või toimima kiiremini kui inimene või teiselt poolt olema väga iseseisvad ja sõltumatud potentsiaalselt inimeste poolt tehtavatest vigadest. Praegusel hetkel valdav enamus näiteks tuumaelektrijaamadega toimunud avariidest ei ole olnud seotud mitte arvutite poolt tehtud vigadega vaid siiski sellega, et keegi inimene on püüdnud vahele sekkuda mingisugusesse protsessi seal tuumaelektrijaamas ja ja suutnud seal midagigi käki keerata. Inimfaktor on kõige-kõige suurem riskitegur selle juures praegu olnud. Aga kui arvuti teeb valikuid, kas siis arvuti mõtleb? Ei arvuti töötleb seda informatsiooni, mis tal sees on. Arvuti suudab näiteks mõõta õhutemperatuuri. Ta suudab hankida andmeid ümbritsevast keskkonnast ja analüüsida neid. Ta suudab vastu võtta käske, mis tulevad väljastpoolt nendelt, kes võivad need käske talle anda, kellel on lubatud anda neid käske näiteks seal arvutiprogrammeerija poolt. Ja ja see on kõik, ta suudab hankida informatsiooni, töödelda informatsiooni ja viia ellu käske vastavalt antud informatsioonile. Aga omaette küsimuseks võib tekitada selle, et kui arvuti on võimeline iseseisvalt hankima pidevalt informatsiooni siis see programm, mis tal on sisse pandud tekitab sellest informatsioonist kogemuse ja mingisuguse teadmise arvuti sees. Ehk kui inimese sees on olemas üks teadmine kui loomade, kui looduses on üks teadmine, mille pärast mingil põhjusel puud hakkavad sügisel lehti maha kukutama ja valmistuvad talveks ja loomad hakkavad karvu vahetama oma kasukal siis arvuti, kui ta ei teaks seda, talv on tulemas ei oskaks kindlasti sellel temperatuuril angulisse langusele reageerida. Ja see, mis paneb neid loomi oma karvu vahetama või puid lehti langetama see on kindlasti mingisugune muu, hoopis looduse poolt sünnitatud protsess, mida ei ole praegusel hetkel võimalik programmeerida ühessegi arvutisse. Ta suudab küll näiteks näha, et temperatuur langeb tasapisi aga ta ei suuda vastu võtta otsuseid, mis jätaksid talle garanteeritud võimaluse ellu jääda, kui temperatuur kogemat terveks kuuks ajaks langeb miinus 20 peale. Hundid, kitsad metsaloomad jäävad ellu. Nendel on see kuskil juba sünnihetke eel Nende geneetilises koodis, kuskil on see sees, nendel nad teavad seda. Või nende keha teab seda, nende organism peab seda, kuidas nad peavad reageerima, kuigi nad ise ka võib-olla ei saa aru, miks ma hakkan karvu ajama, miks ma vahetan neid karvu? Need arvud ei hakkagi kunagi mõtlema või on see ainult praegu evolutsiooni küsimus. Minu isiklik arvamus on see, et see, mida me oleme pidanud mõtlemise all silmas ja see võib tegelikult tähendada seda, et me, et inimene samamoodi hangib ümbritsevast informatsiooni püüab seda töödelda ja vastu võtta mingeid otsuseid siis püüame seda võrreldes arvuti poolt tehtava tööga, siis sel juhul see mõtlemine oleks küll samasugune, aga inimese otsuse tegemistes on alati peidus üks selline väikene ja imeline nõksukene mis ei ole mitte kunagi ettearvatav. Sa mitte kunagi ei tea, mis siis tuleb tegelikult selle informatsiooni põhjal, mis inimene on saanud otsuseks. Kas börsimängurid otsustavad börsilt tuleva informatsiooni põhjal, et nüüd tuleb kõik aktsiad maha müüa? Ei, nad vaatavad, Nad mudivad oma, higistavad käsi ja nad teevad ühe telefoni, kõle, nad kuulavad kellegi teise inimese hääles ärevuse kui usalduse nooti. Ja teevad selle otsuse hoopis mingil muul emotsionaalsel tasandil. Arvuti. Vaevalt et saab kunagi sellist otsust vastu võtma. Ma arvan, et sellel tasandil arvuti mitte kunagi hakka mõtlema. Seega arvutite poolt tehtavate või lahendatavate ülesannete lõpptulemus on suure tõenäosusega alati selle arvutiprogrammi looja poolt ettearvatav. See on ka tegelikult arvuti eesmärk peab täitma neid konkreetseid funktsioone, mis talle on antud inimese poolt tehtav töö, kuid inimese poolt tehtav otsus ja selle otsuse järel me ei ole mitte kunagi ette ennustatav. Ja see on üks väikene huvitav nõks, kuhu tegelikult palju arvutitest ongi püütud panna, ehk vältimaks inimese poolt tehtavaid rumalaid otsuseid ja samas võtmaks ära inimese kaelast ühe taaga pidevalt tegeleda mingisuguse tühja-tähja ka jama aja raiskamisega ja teha ära need rutiinsed, asjad, mis inimesel kaelas on, teha ise ära kiiremini osavamalt ja inimene tegeleda millegi muuga, sel ajal Igal juhul igasuguseid siirdamised, Kaiu siirdamised jäävad siis Udoopiasse. Me võime küll panna tehisneeru inimesel, aga tehisaju ei saa siis iialgi asendada õiget aju. Ma arvan, et kui nüüd päris sellise spekulatsiooniga utoopia tasandile minna, siis kindlasti oleks võimalik inimeste vahetusse lähedusse tuua väga suur hulk informatsiooni, mis inimesel muidu peas ei pruugiks üldse olemas olla. Arvutisse on võimalik salvestada väga suur hulk informatsiooni. Hüpoteetselt võiks öelda isegi, et arvutitesse on võimalik salvestada lõpmatu hulk informatsiooni. Ühelgi inimesel pole iialgi mitte mingisugust vajadust teada seda informatsiooni aga samas oleks väga hea, kui meil oleks ligipääs informatsioonile olemas siis, kui meil parajasti vaja on. Ehk pigem on minu arvates tõenäoline, et, et arvuti ja arvuti, arvutusjõudlus ja arvuti mälumaht tulevad inimesele väga lähedale. Ja see väga lähedane võib tähendada ka, et see tuleb keha külge nagu me kanname näiteks käekella või nagu me kanname mingeid kõrvarõngast. Telefoni kaasas või ta võib isegi olla naha all. Või ta võib-olla kuskil meie riided võivad hoopis olla arvuti äkki aga iga seda tuleb meile lähedale ja ta muutub väga väikeseks. Üks suurem tendents, mis on maailmas näha olnud, on see, et arvutid on viimase paari-kolmekümne aastaga muutunud väga väikeseks. Ehk see, mis oli varem võttis enda alla terve maja suuruse ploki. See arvuti on meil olemas tänapäeval kaasaskantava laua peal. Ja see protsess loomulikult omab loodusreeglite füüsikareeglitega mingisuguseid konkreetseid piire. Et, et ühest aatomist väiksemaks ei saa minna ühest mingisugusest väiksest kvantosakest allapoole ei saa minna, aga see on ikkagi väga väike suurus ja me võime öelda, et et selline sõrmuseid, käevõru või kella suurune seade võib omada endas tegelikult väga suurt arvutamisjõudlust. Mis tekitab jälle võib olla näiteks sellisele traditsioonilisele haridussüsteemile ometi küsimuse mida on alati olnud noh, sedasi nagu naljakas arutada. Me oleme alati teadnud, korrutustabelit peast teadma. Me peame oskama peast korrutada. Ja sellisena näiteks väga suure arvutusjõudluse oma keha külge toomine. Kui minul olekski käe peal üks kell mis saab minu häälest aru ja oskab minuga suhelda või saab isegi võib-olla oma mõttest aru ja oskab mulle tagasi suhelda sellel teel, siis esiteks pigem küsima, et, et, et, et kui kaugele ma pean korrutustabelit peast oskama. Minu jaoks on oluline saada aru sellest, et mis, mis tehtega on tegu ja mis on selle tehte sisu ja mis on selle tehte eesmärke, mis on selle tehtud, aga selle tehte enda selle rutiinse tehtud ütleme, viis korda viis on 25 selle, ma võin peast ära ütelda ja ma arvan, et ma isegi ei mõelnud, vaid see oli kuskil jahti isegi minu mälus olemas viis korda viis on 25, viis korda kuus on 30, see on kuskilt esimesest klassist mulle häälemälusse juba sisse jäänud. Aga kui ma pean arvutama 125 korda 486, miks ma peaksin hakkama peast arvutama ja ütleme, kaks ja pool minutit oma elust selle peale raiskama? Kui seesama asi, mis mu käe peal on kujutusele mulle kohe öelda, et ma arvan, et teatud asjade teatud informatsiooni ja kommunikatsiooni töötlemiseks tuleb arvuti meile väga lähedale vabastamaks meid paljudest pisikestest rutiinidest ja andmaks meile võimaluse olla globaalsem, olla ühendatud, olla ka kaitstud sellise seadme poolt, mis oskab ennetada meie vigu ja oskab kaasa aidata meie igapäevasele tegevusele. Aga võib-olla tuleb arvuti liiga lähedale, sest ma mäletan ühte mõtteavaldust, et keskkooli lõpetanud tulevad kõrgkooli sisseastumis eksamil mälu kõval kettal kaasas. Et nad ei tea kõige tavalisemaid asju, sest nad on harjunud seda arvutist vaatama. Jah, ja siin tuleb jälle esitada, võib-olla mitte. Ma tahaksin midagi vastu sellele väita, sest ma arvan, et praegusel hetkel me oleme ühes väga huvitavas ajajärgus, kus on olemas toimuvast tõeline üleminek nii-öelda fakti hariduselt seoste haridusele. Ma arvan, et et praegusel hetkel me tõesti oleme põlvkondadevaheliselt või haridus paradigmade või õppimise mõtestamise juures sellises väga huvitavas, siis kus uus ei ole veel valmis ja vana ei ole veel ka läbi. Ma arvan, et, et tuleb pigem esitada küsimused. Et, et mis on need kõige lihtsamad asjad, mida need keskkooli lõpetajad, kes ülikooli astuvad, ei tea, kas need kõige lihtsamad asjad on need, et ta ei suuda silma pilgutada siis, kui talle sääsk hakkab silma lendama paneb silma kinni automaatselt, efektiivselt või et kas tema organismi suuda omastada õhust nii palju hapnikku, et tema verd sellega varustada. Et need on võib-olla need kõige tähtsamad asjad, millega inimene peaks hakkama saama. Tunded, see otsuse tegemine siin ümberringi siin maailmas ehk see, mis haridussüsteem vormib, on isiksused ja ja mittemälu. Ma arvan, et, et meil on väga vähe töid juba praegusel hetkel maailmas alles jäänud või üldse olemas, mis nõuaksid briljantsed mälu, mis nõuaksid seda, et ma pean täpselt teadma kõiki neid asju, mis on võimalik saada, ma arvan, et sellised asjad, mis on seotud lihtsalt mälu meelespidamise mäletamisega need on, ma arvan, väga vähest elukutsetega praegusel hetkel seotud ja üha väheneva matega maailmas. Võib-olla tõesti on konkreetselt Ütleme konkreetselt mingisugused muusikut, kes peavad kõigepealt noodi selgeks õppima ja seejärel hakkavad asja sisu juurde minema. Näitlejad peavad kindlasti teksti pähe õppima. Nii et see tekst oleks sedasi automaatselt seest välja, siis hakkavad seal sisu kallal tööd tegema sellele tonaalsust ja oma hinge emotsiooni külge panema. Aga seesama tekst võib olla ka arvutis sees, arvuti ei suuda sellele kunagi sellist hinge külge panna, nagu just see näitleja just sel õhtul selles teatris, selle publiku ees. Ja see on kordumatu, arvuti võib seda miljon korda korrata ju lõpmatu arv kordi korrata alati ühesuguse tonaalsusega. Ja see on alati ühesugune. Kui see on väärtus, kui see on see tulevikuväärtus, siis arvuti suudab asendada näitlejad teatris ja siis ei oleks ka näitlejal vaja midagi pähe õppida või polekski üldse näitle elukutset vaja. Aga ta ei asenda, ma arvan seda. Aga kui me ei nii-öelda mehaaniliselt ei tuubiks, vähe fakte meil ei oleks seda faktimälu, siis kas meil saab areneda seoste tegemise mälu? See on jälle mingi noh, ütleme selline väga suur küsimus, mille kohta mina ei julgeks küll praegu midagi ütelda, ma julgen arvata, et seoste tegemiseks on, meil on vaja aru saada noh nii-öelda see asjade loomu, see, et et sul olemas gaasilised ained ja vedelad, ained ja, ja, ja tahked ained ja sa pead arusaamas, kuidas nad teineteisega suhtlevad. Aga ma ei pea teadma seda, mis aine see täpselt on see tahke aine. Kas ta on polümeer, kuidas ta täpselt on üles ehitatud? Ma arvan, mina praegu, sest seesama masin võib mulle seda ütelda, tohib öelda mulle selle peale pole mõtet istuda seal kõva või seda ära omal pihku võtta, see on tuline. Ja loomulikult on loodus õpetamas meid tegema oma sisemisi valikuid, me ei saa mitte kunagi teada, mis, mis tähendab tuline enne kui me ei ole ühtegi tuliste asja kätte võtnud, enne kui me ei ole oma keelt kõrvetanud ära. Ja siis selle esimese valuga, sellega me saame kätte selle esimese tunde. Me teame, mis see valu on. Me teame, mis on tuline Bidena, mis on külm, me teame, mis on terav alles siis, kui me oleme seda ise tunnetanud. Kui meiega oleks kaasas meie elu esimest hetkest saadik, üks niisugune pisikene robotikene pisikene arvutikile, kes ütleks meile kogu aeg et ei, ära panema kätsinnas on tuline, ära pane oma kätt sinna, seal liiga terav. Siis me ei saaks iialgi teada, mida tähendab teab ja me ei oskaks seostada neid asju omavahel. Ja, ja mingisuguse teeme kindlasti oma elus käime läbi ka läbi faktide, aga kõige olulisem hakkab muutuma mitte nende faktide lõpmatu meelespidamine. Ja inimese mälumaht on piiratud inimese õppimisvõime ja mäletamine. Asjade menetlemine siin maailmas on piiratud, kuid samas olulisemaks ei ole mitte see, kui palju üksikuid fakte inimene suudab mäletada, vaid kui palju seoseid suudab ta luua. Neid sünopsisid, mis ajus tekib nende olemasolevate baas faktide ja tema elus ette tulnud situatsioonide, olukordade või raamatute filmide, muude inimeste peal koetud olukorda läbielamise kaudu. Kui ma näen, et keegi nutab, siis ma võib-olla esimees hetkel ei oska ütelda, kas ta nutab rõõmust, põrutab ta. Kurvastusest on tal valus, kui endal hea olla. Aga võib-olla ma olen näinud samasugust nägu kuskil filmis, võib-olla ma olen tuhandeid inimesi oma elus juba näinud, kes on nutnud ja ma suudan selle otsuse teha ja ma saan aru, kas ta naerab või nutab tegelikult. Kuigi tal on pisarad silmis. Arvuti ei oska, seda ei pruugi osata mulle öelda. Kui arvuti juba inimesele nii lähedal on tulnud ja osa inimese funktsioone üle võtma, siis siis võib oletada, et arvutil on varsti vaja komiõigusi. See on üks väga huvitav nähtus, ma arvan isegi, mis on vähemalt praegusel hetkel sellises kõrgelt arenenud tehnoloog riikides hakanud aset leidma. Ühelt poolt on sellised kõrgdemokraatlikud riigid või kõrge õigussüsteemi riigid, ma pean näiteks silmas põhjamaid näiteks Euroopas, siin ja eks Ameerikat on on tulnud välja loomade õigusega ja koduloomade õigusega. Me teame seda, et Tallinna loomaaias vist oli, oli mõningate loomade puuridel oli probleeme, et me peame loobuma võib-olla siis, kui me Euroopa Liiduga liitume teatud loomadest, oma loomaaias ja lõpetama nende pidamise. Sest Euroopa Liidu selliste õigusnormide järgi on nende loomade elu seal puuris täiesti talumatu ja väljakannatamatu. Inimene on võtnud otsust selle kohta, kui hea peab olema ühel loomal elada noh, tegelikult nagu küsimata sellelt loomalt, aga, ja kuidas sa ikka küsid sellelt loomalt, et alati on öeldud sellist vana mõttetarkust, et inimese ja koera sõprus on nii täiuslik tänu sellele, et ta baseerub teenidesse täielikul mittemõistmisel. Kui inimene mõistaks neid loomi ja nende soove, siis ma arvan, et inimene võib-olla ei muretseks nende loomade pärast nii palju, aga hetkel on olemas õigused, koduloomadel on õigused, metsaloomadel on õigused. Meie biosüsteemil sellest, kus kohas me elame ja kuna arvuti hakkab olema ja on juba praegu osa meie sellisest inimkonnast või looduskeskkonnast osa biosüsteemist. Ta on üks selline suur-suur võrgustik, ta, ma ei oskagi öelda, millega ta võrreldav on, kas ma ei tea, kas atmosfääriga või on ta võrreldav veekogude kogumiga või on ta võrreldav putukatega, igatahes ta on üks täiesti omaette iseseisev osa kogu sellest suurest suurest biosüsteemist, mille hulka meie koos loodusega kuulume. Siis loomulikult tuleb hakata mõtlema selle peale, et esiteks arvutil tekivad mingisugused teadmised, mingi informatsioon salvestub sellesse arvutisse. Kui arvuti on meie meile väga lähedal ja on pikka aega väga lähedal meil olnud ja kui ta on olnud meie abivahendiks ja ta on õppinud meist väga palju, näiteks liikumispuuetega inimesed, kes kasutavad arvutit häälega juhtides arvutit ja ütlevad arvutile. Et tere, mina siin, helista palun mu emale. Sest see inimene näiteks ei saa lihtsalt tõsta kätt ja valida telefoninumbritega arvuti saab selle tema eest ära teha. Tere, mina siin. Palun helista. Palun telli mulle kauplusest, et süüa koju või kutsu palun mul arst siia või loe palun mulle tänased ajalehed ette, vaheta televiisoris kanalit. Siis see arvuti on nende aastate jooksul, mis ta on minuga koos elanud, õppinud häälest ära tundma rohkem nüansse ja aru saanud võib-olla minu lühendeid. Võib-olla ma ütlen talle lihtsalt arvuti. Ja arvuti on aru saanud seda, et see, mis ma ütlen, televiisor, see tähendab seda, et pane televiisor käima või kui ma ütlen televiisor välja siis ma ei pea temaga pikka juttu rääkima, vaid ta mõistab mind poolelt sõnalt. Ta juba teab ette, mida ma ütlen, juhul kui minu ette toodaks, nüüd kui mul see arvuti ära võetakse või see katki tehtaks või temasse kirves sisse löödaks siis kelle ma olen kaotanud? Ma olen kaotanud nagu enda kehast ühe osa enda organismist ühe tervikliku osa, mis on minuga koosolemise ajal hakanud minuga koos paremini funktsioneerima. Loomulikult võib öelda ka nii, et kui ma hakkan ühte kirvest kasutama siis ta mulle väga käeomaseks muutunud ja kui mul see kirves ära võetakse, siis ma olen kaotanud ühe töövahendi. Järgmise kirvega harjumine võtab jälle kaua aega. Ehk siis võiks olla ka kirvele omad õigused. Arvuti on aga tavaliselt meile lihtsalt neid neid ülesannet täitmas milleski sellises tasapinnas või sellises valdkonnas, kuhu tavalised kirved ei ole sisse tulnud, ehk kirves ise ei targemaks saanud mitte kunagi sellest, et nüüd ma lõin teda temaga sedapidi sellise jõuga. Ja järgmine kord ta juba teab, et vaat et kui ma nüüd hakkan siukse lõuga jõuga lööma vot siis tuleb jämepakk vastu varsti hetkel ütleme ühe millisekundi pärast taban ma vist väga jämedast pakust, et minu omanik, minu peremees on väga kõva jõuga hakanud lööma minuga kirves ei tea, kuhu ta otsaga välja jõuab. Arvuti teab seda, kuhu ta otsaga välja jõuab ja mida ta peab järgmiseks tegema. Et seal on üks väikene vahe ja selle kaudu on hakanud tekkima ka mõistet seal olnud intelligentne, nii-öelda jutumärkides, intelligentne ja tark abimees on arvuti, samas on meil olemas ka rumalad abimehed, need on nii-öelda traditsioonilised tööriistad. Ma arvan kunagi alates siuksest pihukirvest või kivikirvest kuni kuni suurema nagu tööstusobjektini välja sellised rumala abimehed, mida inimene peab opereerima, mis teeb küll kõik kergemaks, aga teatud piirini. Ja on olemas siuksed, targad abimehed ja need on seotud arvutiga ja sellepärast püütaksegi arvutile luua omaette sellist õigussüsteemi ehk arvutivastased kuriteod ei ole enam mitte samasugused kuriteod, kui keegi viskaks mu televiisori aknast alla või keegi murraks oma kirvevarre katki. Vaid need on käsitletud kui, kui sellised kuriteod, mis tegelikult hakkavad omama inimsusevastast või inimeste vastast iseloomu. See on tendents, kuhu see nagu arvutite õigused on praegu minemas, et neile ei anta mitte inimõigusi, loomaõigusi, aga neid vahetatakse kui inimeste tarku abimehi ja nendega tuleb siis käituda, pärja nende eest hoolitseda ka teistsugusel kujul. Teisisõnu, siis arvutit isikustatakse. Nendesse suhtutakse kui isiksustesse. Jah, ja kui mina oma üliõpilase põlve meenutan, siis tegelikult mul oli niisugune tunne, et tol ajal olid ikka arvutid, täielikud isiksused, sest et oli üks selline vana vene arvutiskra, keda tulid kellega tuli käituda, ma arvan, ütleme nagu sellise ütleme nagu pirtsakad vanatädiga. Temaga tuli väga ettevaatlikult käituda ja temaga tuli noh, mitte karmiks ajaliselt, aga, aga ta tuli vahel kindlasse kohta lüüa natukene siis ta töötas paremini ja ja kuigi ma mitte kunagi ei teadnud, mis oli selle koha peal, seal paremal küljel taga pole, kusjuures tema sees. Aga kui ma kirge, patsu andsin sinna käega igatahes siis ta hakkas paremini tööle, siis konkreetne ülesanne läks käima jälle, mis oli vahepeal pooleli jäänud. Nii et temas oli midagi siukest sees, mida mina isiklikult seostasin, mitte küll müstikaga, aga millegi sellisega, et ma küll teadsin, et selle arvuti sees on täpselt metall ja seal on juhtmeid ja igasuguseid muid seadmeid, vidinad on seal sees. Aga ma nägin, et seadmete vidinad kokku moodustasid ühe terviku ja see oli üks isiksus. Ja ma mäletan ka seda, et arvutuskeskusesse minnes oli Igalühel olemas tegelikult oma lemmikarvuti mille taga taheti rohkem olla, ehk minu jaoks oli konkreetselt arvutuskeskuse vasakut kätt, teisel arvutil oli olemas oma isikupära, mida mina tahtsin kasutada ja ma olin valmis, ma ei tea, pool tundi ootama, kunis arvuti vabanes ja mitte ühe teise taga istuma või läksime ühe teise taha, aga nii kui see minu minu arvuti vabanes, nii ma kolisin selle taha, ma ei tea, see oli mingisugune side, mida võib-olla inimene püüab kõikvõimalike objektidega tekitada enda ümber, et see on minu kell ja ja see on, minule väga meeldib ja ma näen selle pealt kõige paremini aega, kuigi noh, ma võin iga kella pealt aega vaadata, aga millegipärast ma olen just selle välja valinud. See on niisugune inimeste komme vist isikustada asju ja ma arvan, et arvutid on lihtsalt selle ohvrid. Kui sul hetkel igal juhul ei ole see mahavisatud aeg, kui sa suhtled õhtu jooksul mitu tundi arvutiga. Ma arvan, et seal on ka üks selline hulk mõõtmeid, mis tuleb eraldi lahti lahata, et mis ma seal arvude, kes tegin, kas ma jõllitasin rumala näoga seda ekraani ja ladusin kaarte üksteise otsa virna ja või mängisin ühte arvutimängu, mis oma sisult seisnes ainult näpuosavusel ja ja, ja mist veel kaugemalt oma sisult oli näiteks noh, lihtsalt sügav vägivaldne vere purskamine või tegin ma või kas ma kirjutasin ühte esseed või või suhtlesin teiste inimestega või hankisin informatsiooni või õppisin. Ma arvan, et seda võib, seda igat hetke, mis sa veedad arutada ka on võimalik tegelikult noh, öeldagi, kas seal on plussmärgiga või miinusmärgiga, et kas ma sain midagi juurde või kas mul jäi midagi vähemaks sellest, ehk see, mis mul vähemaks jahi oli minu eluaeg, et ma raiskasin lihtsalt oma elust ütleme pool tundi mängides nõmedat arvutimängu laste puhul, mina ei ole isegi öelnud, et et vanemad, ärge mitte mingil laske oma lastel arvutiga mängida. Ma arvan, et see, mis tekib teatud kvaliteetsete arvutimängudega mängimisel lastes on üks uut laadi kogemus. Uut laadi lugupidamine tehnoloogiasse ja selle osavam ärakasutamine. Nad tihtipeale oskavad hoopis paremini hoopis osavamalt asju teha arvutiga kui generatsioone enne neid olnud inimesi. Ja, ja ma arvan, et, et arvutimäng on üks väga huvitav viis selleks, kuidas õppida tundma maailma, mis on meie ümber ja avastada, et maailm võib-olla hoopis suurem maailmas võib olla erinevaid stsenaariume ja maailmas võib juhtuda väga palju erinevaid asju. Ma ei hakka küll ühtegi mängu nime ütlema, aga on olemas ka kindlasti arvutimänge, mida ma arvan, et ma ise ei mängiks. Ühelgi lapsel ka hea meelega ei näeks, et nad mängiksid, aga aga mis ma tahaksin pigem rõhutada seda, et on olemas ka väga palju häid arvutimänge, mis oma sisult on juurde andvad, mille mängimisel sa saad rikkamaks, sa saad mingisuguse oskuse või teadmise võrra rikkamaks. Arvuti võib muutuda, ma arvan, meie vaenlaseks. Ennast muudame temast sõltuvaks. Mul on päris mitu tuttavat olnud, kes on väga pikka aega näiteks töödanud arvuti juures oma diplomitöö Kallaselt, klassikaline näide ja siis kaks nädalat, enne, kui diplomid on valmis. Arvuti kustutas kõik ära, ei arvuti kustutanud ära vaid inimene, kust ta seda Ta lihtsalt ei osanud aruta õieti kasuta. Ehk see on selline küsimus, kus võib öelda, et kas inimene oli iseenda vastane või iseenda vaenlane sel hetkel või oli see arvuti, kellest ma sõltuvusse muutusin, oskamata teda tegelikult päriselt kasutada. Ja Ma arvan, et need, neid vaenlase mastaape võib juurde ehitada olukorras, kus arvutid hakkavad omama rohkem ja rohkem ja rohkem kontrolli. Hulga tegevuste üle, aga inimesed hakkavad üha vähem ja vähem teadvustame endale. Mida sa arvuti tegelikult tegi. Ja ja inimesed suhtuvad arvutisse, ütleme sellise alahindava rumalusega, seda võib kirjeldada niimoodi, et inimesed teevad ise endale rohkem haiget sellega alahinnates ja, ja mõtestamata. Ta arvutit kasutades võib inimene ise endale selle arvuti kaudu tekitada suure vaenlase. Ja see on üks niisugune väike oht, ma arvan, mis meil on, mis meil on ees, kui me kasutame arvutit sellest, mis me teeme üldse mitte aru saades. Aga misantroop plus ei ohusta meid või kui me ainult arvutitega suhtleme. Mina leian, et, Inimese juurde pöördudes on mul praegu inimese poole seda parem tunne pöörduda, kui ma näiteks olen inimesega suhelnud interneti või elektronkirjavahetusele siis mind valdab seda, seda rõõmsam tunne või soov selle inimese enesega kohtuda. Mind valdab soov teda maailma näha, ma arvan, et arvuti on andnud konkreetselt, oskame praegu arvata ainult enda kohta põhjuse või veel parem põhjuse suhelda, väljapoole vaadata ja ja, ja pigem on ta minust kasvatanud sellist head usku ja soovi. Ja, ja isegi võib-olla naiivset heatahtlikkust kõigi inimeste vastu. Ma arvan, et ma olen väga naiivselt positivistlikuks muutunud ja eeldan inimestest hoopis paremad, kui võib-olla tegelikult on ja ja see võib-olla üldse seotud arvutiga, aga ma tunnen seda, et arvuti kindlasti ei ole mulle mitte kunagi asendanud inimest. Ja mul on seda parem meel praegu inimestega suhelda kui minu noh, ütleme, elus on olnud ka arvuti, mille abil ma teatud asjade ja ma loodan seda, et mul tänu sellele, et arvuti teeb minu eest ära hulga selliseid rutiinseid ja ja muidu palju aeganõudvaid pisiasju, mul jääb lihtsalt inimeste jaoks rohkem aega selle arvelt. Millises arenguastmes on praeguse Tiigrihüppe Eestis sinu meelest. Kas tiiger on juba hüppele asunud vä? Ma arvan, et on sihukeses väga huvitavas etapis ja see huvitav etapp on üks selline, kus, Kus Tiigrihüppe on ennast ümber mõtestama praegusel hetkel mitte ainult pelgaks üldharidus või gümnaasiumi või, või üld üldharidusega tegelevaks programmiks vaid Tiigrihüppe Tiigrihüppega seotud inimesed on korraga mõistnud, et Tiigrihüpe ei tegele mitte ainult meie koolilastele paremate võimaluste ja uute oskuste andmisega eluks 20 esimeses sajandis. Vaid Tiigrihüppe tegeleb kogu Eesti ühiskonna kõigi inimeste, kes siin on nendele paremate võimaluste ja uute oskuste andmisega 21.-ks sajandiks. Kui ma mõtlen, et on olemas väga suur hulk Eestis näiteks 30 aastaseid inimesi, 40 aastaseid inimesi, kes ei ole kogu oma üldharidustee jooksul saanud sekunditki arvutiõpet. Ja Nad peavad, nad ei pea, aga tahab, vähemalt statistiline tõenäosus ütleb seda, et neil on kindlasti veel väga pikk eluiga ees. Vähemalt paarkümmend aastat nad kindlasti elavad ja nad on oma kõige sellist nagu loome ja teojõu tipphetki, alles alles elamas. Ta nad, need inimesed, olles õitsele puhkemas mingil hetkel ütleme kümnekonna aasta pärast, aga selleks ajaks on 21. sajand käes ja selleks ajaks on infotehnoloogia arvutid meie ümber enda alla võtnud väga suure ruumi täitmaks ja tegemaks neid ülesandeid, mis meil muidu igapäevases töös oleksid olnud väga sellised rutiinsed. Ma usun tõesti, et helilooja kes näiteks praegu on neljakümneaastane 10 aasta pärast, kui ta on viiekümneaastane, ei kasuta võib-olla arvutit selleks, et luua muusikat. Kuid ta kasutab arvutit kindlasti selleks, et võtta välja raha pangast selleks, et maksta kauplustes selleks, et suhelda riigivõimuga selleks, et suhelda oma arstiga kes arvuti ei pea ilmtingimata ja ma arvan, et kindlasti ei ole saavutanud tee üks kast, mis seisab nurgas ja millel on üks suur monitore, mis on kõik juhtmetega kokku ühendatud ja mida sa pead klaviatuuriga toksima selleks, et talle midagi sisse anda või hiirt liigutama, vaid seal arvutikuju on hoopis teistsugune. Olulisem on aga endale selle arvuti poolt tehtavate soovitavate ülesannete teadvustamine. Need ka Tiigrihüpe on praegu selles faasis, kus ta tegelikult peab hakkama tundma vastutust mitte ainult nende inimeste eest, kes praegu on astumas üldharidussüsteemi või on just lõpetamas keskkooli või gümnaasiumi vaid hakkab Leidma võimalusi, kuidas integreerida sellesse infoühiskonda ka muid inimesi, muid ühiskonna liikmeid, kes on juba väljaspool seda üldharidussüsteemi, nii et selles mõttes on üks selline ülesande laiendamine Tiigrihüppe ees praegu väga huvitavas protsessis ja ja ma loodan väga, et, et sellest võib tekkida üks kõige ambitsioonika maid, programme või arengustsenaariumeid Eesti tuleviku jaoks. Tänan sind, inimeste maailma ja arvutite maailmavahelistest suhetest ja siis teadmisi täna Linnar Viik, küsis Terje Soots.