Tere õhtust, lugupeetud keskele kava kuulaja. Meie tänaseks külaliseks on kahekordne Nõukogude Liidu kangelane kosmoselendur Vitali Sevastjanov kellel on nii mõndagi huvitavat meie tänase programmi tarvis. Head kuulamist. Pikaajalisel kosmoselennul tabab inimene maad imetledes pidevalt mõttelt kuidas küll saaks sinna pilku heita ja meenutab kastet rohul sooja jõevett, loodust, inimesi, sõpru, kes jäid siin-seal maiste sidemete kompleks ning see toimib pidevalt. Peab ütlema, et pikaajaliselt kosmoselennule inimene muidugi kaotab need sidemed kaotab maised sidemed. Ma mäletan väga hästi, kuidas võtsime stardi pardale kaasa värvifotosid Hoodusest. Psühholoogid küsisid meilt, mispärast just need. Meie aga vastasime üksmeelselt ükskõik mis, aga ainult loodusest. Ja ma mäletan, et tabasin ennast mõttelt. Ujud laevas seina juurde, kuhu me panime need fotod näiteks paikal. Vaata paikalit mände tema kaldale, kujutad ette loodust, metsa Sa tahaksid, kas võib pildiltki vaadata loodust lähemalt? Planeeti näed ju globaalselt. Nii et nende kaotsi minevate maiste sidemete asendajaks, mis on alles probleem, on ka see helide spekter, mis kosmonaut kuuleb lennul. See spekter tugevasti piiratud. Muidugi sellepärast, et laeva taga on vaakum. Lendame maast kaugel. Kõrgus on tavaliselt 250 kuni 300 mõnikord 350 kilomeetrit. Ja mitte mingid maised helid sinna ei ulatu. Loomulikult muutub see mitmekesiseks, kui toimub sideseanss, kui kõneled maaga. Mäletan, millise tohutu suure heameelega võtsime vastu üllatuse, mille tegi meile maa Andrea Nikolajevi tütre Aliunka sünnipäeval sõitis Valentina koos tütrega lennujuhtimiskeskusesse. Ja äkki täiesti ootamatult hakkasid ise meiega rääkima. See oli tõeline üllatus. Andrean, kuule, äkki jonka häält? Kes hüüab isa isa. Me näeme sind. Pärast seda erakordset sideseansse eemaldasime juba Nõukogude liidu territooriumist, ütles Andrei. Just nagu oleksin kodus olnud. Kuulsin koduste häält. Inimesel on tõepoolest väga sügavad sidemed maaga, sest evolutsioon on inimest miljonite aastate vältel maaga tugevasti sidunud. Ta kannatab selle all, et maa on küll siinsamas, aga tema on sellest lahti kistud. Kuule, Andrei, kas sa mäletad, kuidas lõhnab värske kurk? Ja siin asendab inimene neid kaotatud maiseid sidemeid psühholoogiliselt sellega, et avab raamatu, loeb luuletusi, kuulab muusikat. Kujutage, milline tunne on, kui ta kuuleb tuntud omast laulu lennates näiteks austraalia kohal. Vaatad virmalisi, jääki, kuuled maist muusikat. Loomulikult võtab inimene ka tulevikus pikaajalisele kosmoselennule kaasa raamatuid puhkuseks ette nähtud ajal kasvõi lugedeski meenutada inimesi ennast nende keskelt selle romaani kangelaste maailmas, mida sa loed? Elu kosmoselaevas on ju ikkagi piiratud, seal ei saa minna kinno või lihtsalt külastada sõpra. Niisugust võimalust ei ole esialgu vähemasti. Ja seda kõike asendatakse kirjanduses ja kunstiteostes sisalduva mäluga. Üldse arvan ma, et kirjandusteos elab üle inimpõlvede ja sajandeid kui ta on suunatud tulevikku sealhulgas ka inimese tulevikku inimühiskonna tulevikku. Ilmekas näide sellest on sõda ja rahu. Romaan mida ma olen kindlalt veendunud. Nii praegused kui ka tulevased põlvkonnad. Tule, sõdandreidenataaž loevad hinge kinni pidades sesse. Romaan õpetab elama. Õpetab headust, õpetab inimlikku puudust. Ma kirjutasin päevikusse, mida pidasin lennu ajal päikesetõusu ja loojangut on raske kirjeldada, see on rööris natuuris. Kuid ma pean veel ütlema, et juba juuliga Kaarin ütles otsekohe pärast lendu, et noh, lihtsalt rööris isegi samuti koidu ja eha kohta. Ma ei tea, mispärast ma lihtsalt armastan röörisid. Armastan teda väga, sest temal on ebatavaline värvide spekter ja seal on väga lähedane kosmilistele värvidele. Ma veendusin, et rööricholi tõeliselt kosmosemaalija, kui nii võib öelda. Mulle meenus praegu, kuidas olin soriaani juures Jerevanis. Mulle üldse meeldivad väga tema maastikud, maastikud ja mingi värvide koloriit, elujaatav koloriit. Ma võib-olla eksin, aga kui te vaatate ükskõik millist sariaani maali on esimene, mida te tunnete, hea meeleolu. Tema looming kinnitab helget inimeses headust. Mäletan, kui tähelepanelikult kuulas minu jutustust kosmosest. Palus ikka ja jälle korrata, kuidas näeb välja kosmoses. Ja kui imestunud oli, kui kuulis, et koidikus ei ole rohelisi toone. Ta palus mind ikka ja jälle jutustada, kuidas näeb välja maa millist värvi mandrid, kuidas näevad välja põllud ja mäed, järved, jõed. Sest tõepoolest kõigil on oma värv isegi igal merel, olgu see siis sisemeri nagu meie must meri. Või merede ookeanis. Igalühel on oma värv. Värvide spekter on ebatavaline. Mäletan, kuidas zarja imestunult ütles. Ja tahaksin uuesti sündida ja lennata. Kuid ühtlasi tunneb inimene kosmoselennul teravalt psühholoogiliste sidemete kaotamist. Mida kõike on vaja asendada suhtlemisega, kirjandusega, maalikunstiga ja loomulikult muusikaga. Mäletan, et noorpõlvest tundmatuse mäki klassikalise tõeliselt andeka muusika kolossaalset mõju. Kuulasin kunagi konservatooriumis Vahhikantaati ja kuigi sellest on möödas palju aega, poolteist kaks aastakümmet kuulen seda siiani väga sageli. Me võtsime kaasa shoughovi, sest kõik tema teosed on elu suur tõde elust. Võtke vaid need on. Ja kuigi te loete seda juba viiendat, kümnendat korda ikka tunnete sellest mõnu. Üks tugevamaid muljeid, mis kosmonaut saab lennul, on maa välimus. Mäletan juuriga kaariumit tema esimesel ettekandel, kui ta rääkis, mida ta nägi lennul ja äkki mulle oli see üllatus, ütles ta mingi ebahariliku ilmega ebatavaliste silmadega. Väljas oli nii imestus kui ka kahetsust. Kas te teate, kui väike on meie maa? Ta jutustas, et maa on sinine tõepoolest ainus sinine planeet meie päikesesüsteemis. Et on erakordselt ilus. Tõusva päikese eredas värvide spektris. Mandrid on väga ilusad. Aga kõige rohkem hämmastas teda see, et maa on nii väike. Ja kui mina koos andriaaniga lendasin juba peaaegu 10 aastat pärast Skagaarinit siis just seal, selle lennu ajal ma tajusin, just, tajusin vaid tunnetasime planeedi väiksust. Meie maa on väike ja tal on palju vett. Lendad. Või lendad maismaa kohal. Sean lihavõtte saar tuttav kirjanduse järgi. Ja tõepoolest, imekaunis saar, tahiti, kustunud vulkaan, roheline, laguun, kõik see asub merede ookeanis. Lendur mandri kohale ja arvad, et võib-olla on see mõni Saarsest paar minutit ja manner on selja taga. Ja lennu ajal sünnib kaks uut maa väiksesse kriteeriumi. Esimene kriteerium seisab selles, et mõne aja pärast võib-olla nädala või 10 päeva pärast tunned, et sa tead, kogu maad peast. Enam ei ole vaja, navigatsiooniaparaati ei ole vaja. Tuttavad on kõik saared, poolsaared, jõed, järved, vulkaanid, kõik on tuttu. Tuttavan isegi mandrite värv. Ärkad üles, ava tilluminaatori luugi, vaatad välja ja hõikad. Andrei, lendam, ülemad suunas. Ma ei ole ju kunagi olnud Brasiilias? Ei ole olnud omalt suunase kaldel, aga siin ma lihtsalt tean, et seal on omad, samas samuti nagu lennu ajal, tead sa peast kõiki linnuse tunnedelt linnad ära. Tunned ära isegi öösel. Et ene kriteerium, mis kinnitab meie maa väiksust see on see, mida meie, kosmonaudid nimetame makropilguks. See on see, mida näeb kosmonaut ühe korraga. Normaalse kõrgusega orbiidil, 250 350 kilomeetri kõrgusel kosmonaut üheaegselt umbes kaks kuni kaks ja pool 1000 paremale. Ja kaks kuni kaks ja pool 1000 vasakule lennusuunas. See tähendab, et ta näeb 5000 kilomeetrit korraga. Üldiselt öeldes on see pool Nõukogude liit. Ja lennates Varssavi kohal. Varssavi laiuskraad aga on just täpselt sama suur nagu meie orbiidi kaldenurk. Ja sellepärast kulges meie orbiidi kõrgpunkt põhja poolkeral Varssavi laiuskraadil. Ja ma vaatasin, mida siis on näha Euroopas ühekorraga. Me lendasime läänest itta ja vasakul, ma nägin Norra rannikut kogu Norrat, Rootsit ja Soomet. Siin on Läänemeri siinsamas Soomela, Leningrad, Riia laht. Riia. Mina olen Varssavi kohal, aga siinsamas kõrval on Berliin, Pariis näha kogu Inglismaa, London. Näen Apenniini poosert Roomat umbes poolt Itaaliat, Vahemere põhjarannikut. Seal aga on Kiiev Ukraina põllud, sellega Moskva heli näedki kogu Euroopat ühe korraga need nii selgesti, et sa ei aja kunagi isegi Varssavi Berliiniga Belgradiga. Sa lähed isegi tänavatevõrku linnaplaani ja mõtled, see on Euroopa 30 ringis riike, konfliktid, piirid, sõjad, kaks maailmasõda ainuüksi meie elu jooksul. Miljonid ohvrid. Kuidas siis nii? Need on ju naabrid, inimesed peavad tingimata elama rahus, kui palju maiseid ressursse asjatult raisatud, kui palju inimesi osanud õnnetuks. Inimesed peavad teadma, kuivõrd väike on meie maa peavad teda hoidma. Mina pidasin lennu ajal päevikut, millesse tegin lühikese sisse kirjutisi. Lihtsalt mõtisklusi. Ebar lehekülgi päevikust kõnelevad sellest, et kõigi hüpoteeside taustal mitte sihukeste planeetide tsivilisatsioon olemasolust on maa ainus kosmoselaevuke, kus on olemas meeskond, inimkond. Ja ta lendab kosmoses nagu liivatera ümberingi miljardid tähed. Ja tõepoolest, hakata mõtlema, et mis me siis kujutame ennast maailmaruumis. Päevikusse kirjutasin Macro tähtsuse tunnus uhkust tsivilisatsiooni üle inimese üle. See on uhkus iseendale, et sa näed kodust planeeti sel viisil uhkust selle üle, et sinule usaldate seda tunda ja vastutust lennu enda eest. Sa mõistad, et maale jäi kümneid sadu tuhandeid inimesi. Ja need sinu lähedased sõbrad ja need, kes panid oma töö sellesse lennusse. Ja lihtsalt inimesed, kes kuulavad informatsiooni ja puhtinimlikult, muretsevad sinu pärast, soovivad sulle õnne ja heaolu. Sa mõistad, et sa pead Teetma lennuprogrammi täielikult normaalselt tagasi jõudma Maale. Arvan, et kogu inimühiskonna ajalugu on inimese tunnetamine. Keskkonna tunnetab looduse ja iseenda tunnetamine. Inimese arengu, vaimse maailma tunnetamine. Ja selles ühtses tunnetamis protsessis just seisabki teaduse kunsti ühtsus, mida väljendatakse mõistega kultuur.