Kas tunnete neid hääli? Alfred sällik Ants Eskola. Karl Ots Igasuguste helide, sealhulgas ka inimese hääle salvestamine on meie jaoks nii igapäevane ja iseenesestmõistetav. Nagu seegi, et me võime kuulata Meie hulgast ammu lahkunud inimeste hääli, hääli, mida on hoitud ja mida tuleb hoida. Lenini hääl. Laulu kuulsuste Soljaapania karuse hääled. Eesti kultuurilukku jäänud hääled. Teil võivad plaadiriiulis seista Karl Otsa, Benno Hanseni võime, liitsa korjuse lauludega, heliplaadid või conplaat ununenud meloodiad või eesti originaalsete rahvalaulude plaadid. Küsige täna õhtul eneselt korraks, kuidas on need hääled meie neelanud? Mida on tehtud enne seda, kui teie võite võtta Marjerid plaadi ja panna selle mängima ja kuulata sealt vanu laule. Kuidas toimub uuestisünd? Et see on uuestisünd, selles pole vist vaja kahelda. Kuulakem, vaid kõrvuti kaht helivõtet. Üks on originaalvõte vanalt plaadilt, teine on restaureeritud võte. Ja niimoodi töötavad kaks meest, teinekord pole veel siinsamas nende töövahendid suur helipult stuudio, magnetofonid, grammofon, valjuhääldajad. Need annavad mitukümmend aastat tagasi salvestatud ja kadunu määratud helidele uue elu. Pärast teadvustas tugevnevat omaaegsele meditsiinist kõnelesime. Jüri murrak. Mari Põldmäe pannakas. Heliinsener Willard, pilvista. Tegemist oli teadusliku restaureeringuga kultuuriajaloolise materjaliga, see töö on mõnevõrra erinev nendest asjadest, mis me oleme teinud, laulud ja muusika restaureerimisel meil tuleb palju asju, mida meie tavalistes asjades nii-öelda välja filtreerime, välja lõikame, tuleb jätta siiski sisse, sest tegemist teadusliku materjaliga ja siin ei saa materjali hakata ilustama või ilusamaks tegema. Ainult tuleb püüda tõsta arusaadavust, eriti teksti arusaadavust. Muidugi rütmid ja sellised asjad peavad täpselt säilima, vat selle tööga praegu tegelase sellest Trat laat. Jah, helirežissöör Heino Pedusaar. Eks meie väike restaureerimisgrupp on varemgi taolise tööga kokku puutunud, nimelt professor Herbert Tampere ja filoloogiakandidaat Ingrid Rüütli ja mitmete teiste Tartu Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumitöötajate eestvedamisel sai kunagi teoks üks õige mitmest heliplaadist koosnev antoloogia Eesti rahvalauludest pillilugudest. Miks üldse neid materjale plaatidele kandma hakkasime? Praegusel kujul on need materjalid kas siis väga vanade fonograafi vaharullide peal sajandi algusest. Või siis on nad 30.-te aastate unikaalsetel heliplaatidel, millest on olemas üksainus eksemplar, nii palju neid plaate tehtigi tollal või kaks eksemplari paremal juhul või siis mõnevõrra hilisemast perioodist ka magnetlindil. Magnetlint on aga niisugune paha asi, et ega tema juba puhtmehaaniliselt igavesti säilida ei saa. Kahtlemata on tarvis säilitada neid Eesti autentsetes esituses rahvalaule rahvajutt, et sellisel kujul, et need ülesvõtted, et need salvestused ka aja katsumustele vastu peaksid. Ainus võimalus on kasutada heliplaati. Nojaa. Jaa. Jaa. Oletame, et teil on olemas see algmaterjal jana plaat, eks plaat, ja oi ei teeks plaat. Kui me oleme nõuks võtnud üht teatavat pala restaureerima hakata taas väljaandmiseks siis püüame esmalt seda plaani dissaada võimalikult paljudes eksemplaridena. Õnnetusi on see, et eks meie valime muidugi siis ka välja need kõige paremad lood, kas siis antud esitaja antud laulja paremini õnnestunud palad või siis muusikaliselt nii enam ütlevad parimad palad. Aga plaadid on vanad ja nelja 50 aasta jooksul, nagu neid plaate on kuulatud ja kasutatud on see aeg. Ja mitte ainult aega, vaid nende vanade plaatide, kuulajate muusikaline maitse teinud oma mudi selektsiooni meie kahjuks. Ühesõnaga, mida parem pala on, seda rohkem on see plaat kulunud. Ja lõpptulemus on see, et et siis püüame saada võimalikult rohkem seda pala võimalikult palju eksemplarid, siis nende vahel võrdluskuulamiste abil valida võib-olla eelmängu saame ühe plaadi pealt esimese salmi teise plaadi pealt ja nii edasi ja võib-olla mõne kõrge tooni, mis vanadel plaatidel enamasti moonutama kipub minema, eriti kui nad juba kulunud on. Selle kõrge tonises leiame hoopis seitsmendal plaadil näiteks juba tavaline ja ja on hullemaidki tempe tehtud. Võib-olla on olnud nii, et ükski eelmäng ühelgi eksemplare pole kasutatav, siis oleme kombineerinud vahemängust eelmängu või või siis isegi nokkinud välja teistest salmidest üksikuid noote, üksikuid toone ja neid siis valedesse salmidesse vahele pannud. Jah, ja see võtab, kellelt palju aega võtab. Sest on olnud materjale, millega töötanud pool aastat, muidugi mitte pidevalt, vaid siis, kui nagu öeldakse, vaim peale tuleb ja siis tõesti vahest tekivad head ideed ja ja midagi sünni peale. Aga loomulikult on ka materjali, mis lähevad hoopis lihtsamalt, no jahil näiteks üks lihtsamini läinud materjalidest, mis muide tõtt-öelda küll kõlab meie senistest töödest vist peaaegu et kõige paremini on äsja müügile tulnud miilitsakorjuse plaadid. Ja ikkagi hallata mõni detail, on need 15 plaati siin hunnikus ja pult neid me nüüd teame, mis on teil kindlalt olemas, mis siis saab. Võtame need 15 plaati lindile ümber. Sest eks ju lint on see meedium, mis annab meile montaaživõimaluse, ühesõnaga siis esialgne nii-öelda must ümber võtte. Ja siis tuleb meile abiks kogenud helioperaator oma käärikunstiga. Kõigepealt, kui me algmaterjali kätte saame, siis kuulame, kuuleme ja kuulame, kuuleme palju kordi, samas muidugi teeme juba järeldusi, milliste tehniliste seadmetega sellele asjale üldse läheneda. Mida seal tarvis teha, oleks kassale olemasolevate seadmetega hakkama või tuleb midagi isegi kas ümber konstrueerida või juurde juurde nuputada, öeldakse no helisalvestus, tehnika tänapäevased vahendid võimaldavad küllalt palju. Sest nii mõnedki materjalid talvel väga viletsad olnud ja nad on siiski kuulatavad nüüd peale subjektiivseid kuulamisi arutelusid siis hakkamegi juba esialgu katsetama kõige elementaarsemad sellised asjad on Nendel materjalide kahinat raginat püüame filtreerida vastavate filtrite abil välja saada, aga teinekord läheb sellise filtreerimisega välja ka osa on meie kasulikust helist ja siis ongi siis, siis tuleb jällegi omamoodi nuputada, kuidas mingite muude võimalustega taas luua selline kuuldeillusioon nagu oleks siiski see meie poolt ühel või teisel põhjusel kõrvaldatud spektriosa siiski nagu olemas. Inimkõrv on niisugune väga petetav organ täna rääkida, seda on riskantne rääkida, jah, aga, aga eks see helisalvestuste restaureerimise töö, see ma ütleksin suurel määral, ongi petmine kuulaja petmine. Jah, me teame ju, et inimese kuulmismeel on võimeline juurde jõule mõtlema asju, mida ei ole olemas, kui meie filtreerime tänapäeva kaasaegsel helisalvestused, mida me teeme, bassid välja, kõlab naljakana, kuid see on täiesti niimoodi. Me lõikame ära kontrabassi põhisageduse spektrist välja põhitooni, kuid inimese kuulmismeel on võimeline ühesõnaga sünteesima seda olematut ja see käib täiesti alateadlikult, meie kuuleme nagu iseenesest ka seda põhitooni ja nii imelik, kui see ei ole, see vahest on palju vastuvõetavam, palju meeldivam mahlakam kui tegelik selle pilli põhitoon oli näiteks üks heliplaat Karl Otsa ettekandes, seal ta laulab üht pala oreliga ja vaata, meil õnnestus selle vana oreli ka heliülesvõtte oreli puuduvad bassitoonid, ma ütleksin, taastada just taolise subjektiivse kõrva ärapetmise teel. Kuidas aga jah, meie helipuldil helisalvestuspuldil seal on kunagi me lugesime üle rohkem kui 400 nuppu eks siis tuleb sealt üles leida õige nupp üles leida ja seda õigel ajal keerata. Nii et kogu see tee suur tee, millest te rääkisite, tähendab helilindil. Ja siis lõpuks lindile saatisele perfektse puhte materjali, tema on siis esimene originaal meie keeles. Sest seal reeglina toimub veel paar ümbervõtet. Ühesõnaga, kõla ühtlustamine, teinekord on see vajalik, kui on erinevatelt plaatidelt võetud üksikud katkendid, need on vaja kõigepealt kokku viia kõlalt, edasi tuleb siis võib-olla see kõige vastutusrikkam töö juba puldi taga, kus me siis kolleeg Milli pilvistuga vaidleme, lõpmatult kuulame lugu kuni ta pähe kulub. Ja kuni teda enam isegi kuulata ei taha lähema aasta jooksul mitte ka teistes esitustes korduva korduva kuulamise kuulamise tagasikerimise taas kuulamise vältel me siis otsime tehnilist lahendust, selle kõla noh, renoveerimiseks. Ühesõnaga selle omaaegse halva kulunud ajahambast puretud heliülesvõttena läikima nühkimiseks oma tehniliste vahenditega. Nojah, eks siis nüüd mitmed sajad nupud puldi peal tulevad meile abiks meie lõpptulemus, siis on uus ümber võt muidugi taas helilindil mis juba senisest märksa paremini kõlab. Siis võtame käsile juba radikaalsemalt selle omaaegse võte akustika kohendamise ja noh, kaasaegsemaks muutmise nimelt tehisliku ruumi kõla juurde mängimise. Ja enamasti käib see meil nii, et me mängime raadiomajja suurde stuudiosse tagasi valjuhääldisse seda pala ja võtame ruumi, tähendab stuudio teisest nurgast, võtame mikrofoniga taas selle loo üles, kolleeg Ele Pedassaar ütles äsja vaidlema, vahest päris kõvasti poldid, aga jah, see on täiesti nii. Vahesse. Tundub, et muutub omale kohe nagu hasartmänguks teineteise võib-olla üle Trohed, rumal naine ja ka see, et kas saab jagu, Vesa, neurostame vahest köik leiame, et kell on kaks öösel, kuidas ise teha, võib-olla läheb lahti alles, kui me oleme jõudnud ära vaielda, sealjuures ongi sisemine tunne juba, peab lõpuks jagu saama sellest asjast. Ja siiani ei ole sellist peaaegu ette tulnud. Lavast jah, muidugi me oleme leidnud siis paremaid eksemplare ei jäänud siiski terve rida siis selle töö juures siiski paratamatus. No üks tavaline asi on ka vanade heliplaatide plaksumine, neil on nõelad üle käinud risti ja põiki ja siis on plaksasid täis. Lasen käärida see puhtalt. No kujutage ette, et meie ainus plaadieksemplar on keskelt pooleks liimi meda kinni, aga loomulikult nõel hüppab siis igal ringil kaks korda üle selle liimimise koha kolme minuti vältel vana plaate üle 200 pöörde, tähendab siis 400 liimi kohta tuleb meil lindi sisse lisaks muidugi kõik muu ja seal on siis oma väljakujunenud juba montaazi metoodika, kuidas seda linti lõigatakse, millisest, millised noodi pealt, kuidas tohib üldse lõigata ja kui pikalt ja missuguse konfiguratsiooniga seal õige peab olema, kui pikk võib üldse tiimi kohtule, kas ta üldse võib-olla millega liimida ja kõigil on sellised juba puhttehnilised asjad lisanduvad sellele mõnikord ei tule niisugust ametit, jätaks siia paika ja läheks, oi oi oi, tuleb sageli, aga, aga siis katki järveski selleks korraks nädal aega pausi ja, ja, ja siis on kange tahtmine uuesti jälle teha. Te olete nagu mõlemad inimesed, kes on suure osa oma elust heliga tegelenud. Et siin on nagu see eriala ja, ja kas seda plaadi ja vanade helindite restaureerimist võib nüüd hobiks nimetada või see nagu vakku läinud? Jah, nii on, ja see on tõepoolest puhas hobi. Ja kuidas me omavahel kokku sõime ja kuidas me tegema hakkasime, nagu ma ei mäletagi. Me oleme nagu aeg oleks seda teinud juba, eks, seal oli. 55. aastal jah, me alustasime esimeste töödega. Aga plaatidele jõudsid nad müügile küll seitse-kaheksa aastat hiljem, sest esialgu me alustasime seda tööd üldse mitte niisuguse tagamõttega, et nüüd neid palasid lausa heli plaadiseerijatena alguses sai asi alguse Eesti raadio fonoteegi täiendamise olid kusagil 50.-te aastate hakul, olid, olid niisugused saatesarjad koos muusikateadlase Fedrick Kiviloga ja meie diktori Elfriede Ilvesega. Me päris mitme aasta vältel tegime taolist saatesarja, avame heliarhiivi. Nojah, aga mis sa avad seda heiarhiiviga seal suurt midagi ei ole. Otseselt hakkan otsa saama, see meid huvitav materjal ja siis hakkasime ringi vaatama, kust juurde saada, siis sai nendesse saadetesse nii poolvargsi kuid siiski suhteliselt läbinähtavalt poetatud sisse umbes nii, et kellel ikka taolisi vanu plaate on, siis olge head, kirjutage ja siis siis tuli üks kirjade laviin, mitusada kirja. Sõitsin ümber Eesti, paar korda kogusin siis kas need plaadid kokku või? Enamasti tuli teha, muidugi ümbervõtte inimesed ei loovutanud nitraate. On täiesti arusaadav. Ja nii koguneski võrdlemisi korralik hunnik materjali, millest siis tänapäevani annab võtta, sellest ajast on sul ka sädemed juba paljude rajooni või isegi. Ja plaadikogu jääradega kestab tänapäevani ja näiteks võiks ära märkida Juhan Tammist Tallinnast siis virtsust seltsimees eiranud väga-väga aktiivselt ja huviga. Ühtepuhku teatavad jälle uutest leidudest. Vanade plaatide osas ka võib-olla siinkohal suur tänu nende pingutuste eest. Ega te neid ei oska öelda, palju neid plaate selle aja jooksul teie käest läbi on käinud, plaatide algeksemplaride arvu ei oska öelda. Ja muidugi, ega, ega me, me pole ainult plaatidelt restaureerinud. Isegi neid sajandi alguse fonograafi vaharull on vaharollidest tänapäeva lintidele Lentidena välja. Kas sa kunagi pidasid arvutist, kui palju plaate välja tulnud? Jah, selle kohta on umbkaudu praegu võiks öelda, et tähendab, mõned on veel tulemas. Näiteks Aleksander Arder, impersonaalne plaat, et seda me ootame nüüd lähematel kuudel müügile ja siis on tulemas veel esialgu kolm plaati eestivokalistidest operetižanris. Muuseas üks plaadipool on pühendatud väga vanadele võtetele Paul Pinna operetis sälli ja lolli Virkhaus nii-öelda selle sajandikümnendate aastate plaadid isegi jah, ja ühtekokku neid kauamängivaid plaate, suuri keskmisi on minu arvates praegu tehtud 56 või 57. Arvutame nüüd natuke 57 plaat, tee suurel plaadil on keskmiselt 50 minutit väiksemal ütleme 30 minutit. Muusikat või sõna. Võtame siis keskmiseks 40 minutit muusikat või sõna ühel plaadil ja korruta, meie jagame ja saame 38 tundi. Aga plaati antakse välja ju mitmetuhandelist erasides. Antoloogias Eesti väljapaistvaid lauljaid on jäädvustatud 28 Eesti laulukunsti suurmeistrihääled. Ben Hansen, Militsa Korjus, Karl Ots, Martin Taras, Johannes lükki, Marta Rungi, Aleksander Arder, Aarne Viisimaa, Karl Viitor, Jaan Haabjärv, Helmi Einer, Olga Mikk-Krull, Alfred Säälik, Iida loo Talvari, Helmi Betlem, Ott Raukas, meta Kodanipork ja teised ja teised. Selle tee väärtust on raske alahinnata ja siinkohal on vast õige täna öelda ka Tallinna heliplaadi stuudiale ja seltsimees just Chuckile, kes pole restaureerijatelt iial oma nõu ja abi keelanud. Ütleme siis, et tänu teie sellisele abile on eesti kultuurilast tulevastele põlvedele üht-teist säilinud ja päris palju säilinud võib-olla isegi nii kaunis mitmepalgelised sellepärast et ütleme, alustades nendest teadusliku tähtsusega väljaannetest eesti murdetekstidest ja autentsetes rahvalaulikute esinemistest üle Eesti omaaegsete väljapaistvate lauljat, et meie sõnameistrite esinemisloomingu säilitamisele taas elustamisele välja sõnameistrite osas on oodata peatselt müügile võrdlemisi ulatusliku. See oli vist kuuest suurest plaadist kuuest suurest plaadist koosnevat albumit. Sinna on siis koondatud põhiliselt suuremaid ulatusliku maid, katkendeid kuuldemängudest juba helilindi vahendusel kuid ka üksikuid vanematest aegadest säilinud heliplaadisalvestusi. Neid on loomulikult üsna vähe, sest tollal kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel salvestati ju plaatidele enamasti ikka lööklaule ainult üksikuid plaate. Oleme suutnud leida Hugo Lauriga ja kadunud Ants Lauteri häälega. Kas tuleb meelde mõni huvitav plaadi lugu? Mõni niisugune tahtmist kuidagi väga, erakordselt on meieni jõudnud. Jah, eks vist see kõige põnevam plaat oligi Ida-loo Talvariga värdiiti valsilbatšov tähendab see kuulus suudlus vahels? Ta on omal ajal tehtud nähtavasti ühekordse saate jaoks 37. aastal ja sõjamöllus on see plaat läinud mööda ilma rändama. Ta on olnud mitmete omanike käes ja lõpuks kuidagimoodi siis maandusse plaat tuntud lauljatari Ellen Laidre valdusse. Omal ajal olin mina Ellen Laidre lauluõpilane ja kunagi vanasti ta siis oli mulle seda plaati ka mänginud kunagi nii vanasti kui ma veel üldse ei mingitele restaureerimistöödele ei osanud uneski veel tähelepanu pöörata. Väga meeldis, mulle see fakt jäi ja siis, kui me juba restaureerimise kallale asusime, siis Ellen Laidre oli väga lahke ja loovutas selle plaadi meile. Plaat aga oli täiesti Miseraablis seisundis, kui kasutada väga ilusat väljamaakeelset sõna, ühekordse võte, lakk, plaat, mida see tähendab klaasketas, millele on kantud siis teatavat erilist laki, millesse siis programmeeriti see noh, nagu meie, ütleme siis heliülesvõtet kandev süvendas heliplaadi helivagu ju see plaat siis oli saanud niiskust, soojust, päikesekiiri ja ja muid välismõjutusi, see lakk oli juba pudenenud, suured tükid olid lahti. Ja noh, eks me siis püüdsime kummiliimiga neid tükke jälle tagasi sobitada, nii hästi kui see meil õnnestus kasutamiskõlblikuks suutsime teda teha üks mahamängimiseks, ma pärast seda mahamängimist pudenes ta meilgi vedeles jälle ära ja kuid nüüd oli ta juba lindis olemas ja tuleb uus plaat, nii et vajadust tema järgi ka siis enam ei olnud. Niiviisi, siis me saime sellest suudlus valsist mõned fragmendid kätte siis manipuleerides nende fragmentidega, neid korduvalt ümber võttes, õnnestuski siis tervel usa kähku saada. Minul on jäänud meelde tehniliselt küllate, huvitav mis võib-olla subjektiivsed huvi pakkus, oli lugu, kus Benno Hansenit saadab Elsawesson tahtsid öelda, et ammu surnud Benno Hanseni laulu saadab. Elsa aadress on 20 aastat või 15 aastat pärast Johansoni surma muidugi teoks-saavaid tehniliselt küllalt keeruline võte. Elsa loesson mängib klaveripartii sellele laulule uuesti peale. Läks tarvis oli lugu selles, et kaunis halb mõte oli see üldse tähendab plaat ei olnud akustiliselt kuigi laitmatu. Klaverisaade oli lauluga võrreldes suhteliselt nõrk plaadil. Nüüd kasutasime niisugust vigurit, et mängisime enam-vähem korrektse kõlaga, kaasaegse kõlaga klaverisaate taas sellele plaadile juurde. Sellega üldse nagu selle plaadi akustiline toonus nagu märgatavalt paranes. Nii et summaarne mulje sellest juba meie viguritega tehtud heliülesvõttest kujunes ilmselt märgatavalt paremaks kui siis kui me oleksime selle võtte kallale läinud oma tavalise arsenaliga, ühesõnaga oma filtrite nuppudega ja muude taoliste ja loomulikult selline võte õigustab end alati ja ta elab väga palju plaadile juurde. Tookord muidugi lugupeetud Savesson oli kohe nõus, kui savist tegid ettepaneku veel. Ta isegi tuli kohe viivitamatult stuudiosse ja mulle meenub üks soe hetk, kui see asi meil sai lõpuks sisse muidugi palju variante. Siis avasson tuli sinna aparatuuri ruumi minu juurde. Et olid pisarad silmis. Org. Kas see on nagu niimoodi, et ma ei tea, mitmekümne aasta pärast hakatakse teie teed restaureerima neid plaate, mida teie olete nüüd suure vaeva ja higiga teinud. Ka igavene püsivad plaate vastu vaevalt hakatakse restaureerima, selleks pole siin nagu vajadust. Kusagil on võrdlemisi tore metafoor leida tud heli restaureerimistööle. Et see pidavat olema nagu helide vermimine metalli. Ja eks ta seda tõepoolest on ses, et meie restaureerimistöö lõpp-produktile tähendab uute heliplaatide kauamängivate heliplaatide tiraažile eelneb üks taoline etapp, nimelt Nende plaatide pressimisvormide matriitside valmistamine. Need matriitsi Donnaga metallist vasksed ja korrosiooni vält timiseks, isegi kui ma ei eksi, vist nikeldatud või kroomitud. Neid säilitatakse rangelt vastavates arhiivides heliplaadivabrikute juures. Ja kui kusagil 100 või 200 aasta pärast veel tuntakse huvi juba tänapäevaks möödunud aegade lauljate esinemiskunsti vastu siis ei ole muud tarvis, kui võtta riiulist need metalli vermitud hääled ja nendest uued plaadid pressida. Nii et seal metalliseened praktiliselt igavesti võiks öelda küll.