Eesti lugu keskajalgi mängisid inimesel igasuguseid põnevaid mänge, nii noored kui ka vanad hüpati keksu tõmmati vurri, väikesed tüdrukud mängisid nukkudega. Arheoloogid on leidnud nii nukuserviis ja kui ka pissipoti. Väikesed poisid mängisid puust mõõkadega. Suured mängisid ja inimesed põhiliselt palju täringut, olgu ausalt või võltsitud päringutega. Olid olemas mängurid, kelle mängulusti tuli karmide seadustega piirata. Kuningatki mängisid ja suurte panustega maade peale. Loodetavasti ausalt vähemasti. Kellel need lood kuulmata, kuulake palun Ain Mäesalu raadio kodulehelt. Täna räägib ta meile lauamängudest ja pallimängudest. Keskajal. Millised mängud siis võisid olla need lauamängud, tähendab no üks väga levinud mäng, kus kasutati täringuid, kasutati ka mängunukk, et seal siis trikk, track, trikk, track, see mängulaud on siis lauale joonistatud ja tal on sellised kiilukujulised nurgad teda värvitud ja ja noh, analoogilist mängu tegelikult praegu veel. Ja ka Kaukaasias näiteks mängivad seda Martini, et siis on üks väga levinud mäng, on veel veski. See nüüd on ainult et siis nuppudega põhimõtteliselt sa mängulaud siis kujutab endast selliseid jooni, tähendab, on nagu üks ruut, hästi suur ruut siis selle sisse on joonistatud veel teine, väiksem ruut ja siis päris keskeda veel kolmas ruut. Ja nüüd on siis tõmmatud ka iga ruudu nurgast siis keskele jooned, et kes need neli joonud, et enam-vähem nagu peaaegu rist tuleb. Ja nüüd see mäng käib, nii et siis vaata või kaks mängijat on kumbalgan üheksa. Oh, ja siis nad hakkavad kordumatu nuppe peale panema ja eesmärk on see, et siis nur kades või ristumiskohtades sinna tulevad need nupud panna ja kui sa saatan kolm nuppu siis on võimalik sul vastase üks nupperavat, need korduvad, kui, kui palju need üheksa peale pandud, siis algab käiksoidis ühe mööda joont vaid ühe Romo nupp nihutada ja siis üritad ka kolme saada, nii et ja kui sa saad kolm tükki, Rytasid vastasele nupulaatorid, see trikk, track on, on ilmselt olnud ka viil levinud, see on juba siin naaberaladel Viking hästi tuntud ja ja see on ka keskajal ja üks kõige laiemalt levinud mäng, trips, traps, trulli on selle lihtsustatud variant, jah, tuleb ka kolm tükki ritta saada, täpselt nii, jah, seal veel lihtsamaks. Homme siis selle mänguga on sarnane, aga on kasutatud ka veidi lihtsamat, siis ta ruudustik on siis mäng, mida on sageli nimetatud siis jänesejahiks kus siis on, seal on siis kolm nuppu ja teised on üks nupp ja need kolm nuppu, need kujutavad hunti. Ja siis teine mängija on ühe nupuga, jänese peab siis võitlema ja seal on nüüd eesmärgiks, et ka tohib käia siis ainult nurkadesse. Et see jänes tuleb ajada ka, et ta sealt välja ei saaks, nii et see on selle mängulaud, on leitud ka siis start Tartu jäätmekastist tuli välja, et see oli ilmselt siin siis levinud olnud. Kas nende mängude juures kasvatati täringud ka? Ei nende mängude juures kasutad, tähendab selle jah, trikk tracki juures seal oli küll tarinditega, aga neid lauamänge on muidugi olnud teisigi. Aga mille kohta meil nüüd kindlamaid andmeid on muidugi male sest Eestis on leitud mitmesuguseid või mitmelt poolt leitud malenuppe. Kirjalike allikate põhjal on teada, et siin juba 13. sajandil mängiti malet. 1270. aasta paiku koostas Tallinna dominiiklaste kloostri prior Mauritius malemängu sümboolikat kajastava käsikirja kusjuures noh, tegemist oli küllaltki haritud mehega, sest ta oli binuti Kölnis kui ka Pariisis. Ja 13.-st sajandist pärineb ka Eesti kõige vanem Sis. Malev leiti Tallinnast aida tänavalt. Kuigi ei ole välistatud, et, et, et üks luust nupukene, mis on suhteliselt lihtne, niisugune, mis leiti Soontaga maa linnast, mis kuulub kindlasti muinasaega et seda võidi ka kasutada, siis malendid On on ka leitud. Kas need soonte külas elas ka üsnagi jõukas vanem, kellel viga välissidemeid ja mine sa tea, võib-olla jõudsid esimesed malendid Eestimaale juba juba siis muinasaja lõpupoole. Ega Euroopas ei olnud ju male veel väga kaua levinud. No ise, sest malelaadne mäng oli küll juba ammu tulnud jah, siis Indias kusagil vähemalt kuuenda sajandi paiku ta ei olnud päris selline male Shaturanga nime all, nii et seal olid nagu need malendid või need nupud olid veidi teistmoodi ja reeglid olid teised ja sealt libista siis nii, enne kui ida poole ja jõudis perre sisse ja sealt siis bütsantsi. Ja kui siis islamiusulised vallutasid Pärsia, siis nemad viisid ka malemängu edasi. Ta on ju praegu praegustel andmetel Sis, Maurid viisid ta 10. sajandi paiku Hispaaniasse ja Hispaaniasse ja peagi jõudis Itaaliasse ja pole märkused praegugi. Hispaania avange Itaalia ava, mida, mida, mida siis ka seostatakse juba väga kauge minevikuga, aga siis jah, pärast seda hakkas siis Euroopas levima. Ja noh, Inglismaal väidetakse, et oli 11. sajandil olemas. Ja. Pütid vooruste hulka käib selline mõtlemismäng. Ja muidugi jah, male neetud. Kus siis odad saavad võimaluse liikuda vabalt mööda siis diagonaali nii kaugele, kui, kui tahavad, eks ole. Varem sõidad liikuda ainult siis kahe välja võrra, muuseas, siin on nüüd ka huvitav, Legindan, vähemalt prantsuse ajaloolased väidavad, et see on seotud siis. Hoopis kuninganna eesti keeles ka tema on, ütleme jah, lippu nagu omandas nagu kõige sellise parema liikumisvõimaluse, eks ole, eesti keeles on ta Lipp, teistes keeltes on kuninganna ja siis kuninganna, mis sai nüüd ka 15. sajandil sellise piiramatu ulatusega võib igas suunas siis liikuda nii palju kui soovid. Et see on just nagum mingis mõttes šantarki mälestuseks tehtud, et šantar kes kaarda siis päästis kuninga, et nüüd ka malemängus, siis kuninganna päästab kuningate kuningat, kellel on nüüd liikumisvõimalused suhteliselt ahtake seda ainult ühe välja võrra. Noh, kas see ka nii on, seda ei tea Eestis malendite nimetused, kogu maleterminoloogia, selle võttis kasutusele Ado Grenzsteini ja vot ei tea, miks ta selle lipu nii-öelda täiesti erinevalt siis kasutusel võttis, aga male enda, selle ta tõenäoliselt siis võttis maleva eeskuju olemas, noh algselt ka malemäng olud, nurjatud, sõjaline mäng ja ja see muidugi see male on üpriski üpriski hästi valitud termin. Aga kui nüüd vaadata neid malendid, siis Eestis on kõige arvukamalt oli neid välja siis Viljandi frantsisklaste kloostrist, kus tuli kokku viis malendid. Viljandi ma olenditel on veel see omapära, et neil on osalist vähemalt neljal on siis all selline koonusekujuline süvend ja otsid arvutatud nähtavasti piss tegemist olla ka reisi malega, tähendab et malelaual olid ka iga ruudu pärlid, teravikku protesti ja siis kui nendel kehvematel teedel sõitsid Smickis kaarikus või tõllas, eks ole, et siis ei kukkunud laua pealt ära. Nii, ja siis on, muidugi ma olen, teid on mujalt ka veel välja tulnud, linnustest välja tulnud on, on Toolse linnusest Rakvere linnusest ja paar aastat tagasi Viljandi linnusest välja tulnud, nii et et see paistab, et keskajal oli seal malemäng siin küllaltki laialt juba levinud. Aga mitte talupoegade seast. Talupoegade seas jah, nüüd asulatest külade kultuurkihist, selgeid. Ma olen teid ja leitud ei ole nii, et seal ta hakkab levima siis hiljem. Nüüd arheoloogiliste leidude seas on veel mitmesuguseid selliseid huvitavaid luid, millel on siis augud sisse puuritud või millele on lõigatud peale märg. Nendeks on vehise varbalülid, tähendab, need on ju põhimõtteliselt, nad on sellised püramiiditaolise kujuga, ütleb, et ühest otsustada, jämedam ta istudes peenem. Ja need muidugi, kui püsti panna jämedama otsa peale, siis ta seisab päris kenasti püsti leidnud ahel on auk sisse tehtud, eriti just sellesse jämedama otsa, sinna sisse on pandud mingit metalli pandud siis vaenlased venelased, kõike võib mõnel pool avastatud tina jälgi nende külje peal, siis prii see ja, ja rist ja nii edasi. Pikka aega oli see suureks saladuseks, et milleks neid luid võidi kasutada. Aga siis mängude uurijad leidsid ühe keskaegse joonise, mis näitab, et tegemist on omalaadse mänguga mida siis võib pidada ka keeglimänguks, näete, siin on need pandud ritta siis poisid viskavad siis teiste luudega nende pihta, et need on nagu omalaadsed ja väiksed sellised kurikad. Keeglimäng tundub nii, et on ka Meil siin suhteliselt varakult kesk-karboni viinud, need ongi küllaltki laialt leitud luud, nii et neid on leitud eskaja pea kõigist kesklinnadest, linnustest ja nii edasi, nii et. Ja võimalik, et et siin kas olid mõned luud, mis andsitest näiteks rohkem punkt, et need olid kuidagi eriliselt tähistatud või või olid, pidid tabama kindlaid luid, tähendab, igal mehel võis olla mingi oma oma luu, eks ole, et sellepärast on märgid pead. Aga noh, see raskus on sinna sisse pandud kindlasti sellepärast et nad peaksid jah, tõesti nii kergesti ümber ei läheks. Minu teine variant, et kui on raskusi sisse pandud, et siis selle luuga siis visates teised teised luud siis kukkusid kergemini ümber. Nii, nii et see on jah, üks selline levinud osavusmäng. Aga neid osavusmänge on veel siis peale selle on olemas lamba või veisekonts luud. Vot need luud on, on ütleme põhikujult on nad enam-vähem siis neljakandilised, sellised natukene madalamad noh, otsad on muidugi ümardatud, eks ole, jäävad nendest luudest on siis ka sageli auk läbi puuritud ja siis vahel on ka mõningaid märke peal ja nende luudega siin arheoloogidel olnud suuri probleeme. Neid on ka Lääne-Euroopa keskaegsetest linnadest leitud, et mis millestki neid kasutatud on, et nad on just mänguvahendid. Vaat sellele viitab üks väga tuntud maal, see on siis Piiter präkkel, ta on Madalmaade maalikunstnik, temaga kujutas väga palju talupoegade elu ja on siis mitme maali palunud tulnud ka omaaegseid mänge. 1539 valmistel maal siis lastemängud. Ja vot siin ühes nurgas on kaks vanemat naist, kes mängivad just selliste luudega, nendel luudel on augud sees ja nüüd on siis need Saksa arheoloogid, eriti Saksa linnades, on väga laialt levinud arutelud, mis imelik mängs võib olla ja on siin üritanud paralleel leida mingeid Türgis levinud mänguga ja nii edasi. Aga mida, seda ma esmakordselt nägin, siis mul tuli jälle meelde. Lapsepõlv oli siis kusagil 60. aastate alguses, võib-olla kuskil taas üks, üks olin, noh, aeg-ajalt ikka juhtus nii, et tema pidi kuhugi minema siis kellegi juurde hoida, eks. Vana tädikene siis õpetas mulle ühtegi kivi bängu. Tähendab, oli niiet et pidid kivi õhku viskama ja siis pidid. Ja siis jälle pidid käe Siljakivi õhku visklesid peoga seda nii, aga kui vaatame siin maali, siis selle maali pärast näeme, et see daam viskab seda ühte luud õhku ja nüüd on ta siin kolm puudu maas. Hiljem ma hakkasin nüüd mulle muidugi see mäng üldse meeldima, liiga vaikima, nii osav, eks ole. Aga hiljem siis ma hakkasin otsima graafilises materjalis on tõesti olemas selline mäng nagu kivipätakas, noh, ta on, hiljem on lihtsalt seda mängu hakatud mängima väikeste kividega kaks mängijat on kummalgi viis kivi ja siis mängu esimene voor on selline, et siis üks viskab oma kivid ülesse püüabki peo seljaga ja siis viskab peo selja küljes, püüab siis peoga, eks ole. Ja mitu kivida siis niimoodi kätte saab, eks ole, saab noh, nii palju punkte ja siis kordamööda niimoodi viskavad, kes enne 50 punkti kätte saab, siis võtad mõlema need kivid ja nüüd viskab need üles ja üritab siis kahe siis käeseljaga. Ei noh, väikesed kivid ei ole mingid suured kivid ja nüüd niipalju kui teil siia kahe selja peale jääb, siis need viskate nüüd uuesti laiali ja yldiselt seal ta siis kasutab sellist nippi, et tal on osa enda kivid, osa on siis siis vastasvõistleja kivid, üritab siis letti visata, vähemalt vastas, võistlesime võimalikult kaugele. Järgmine voor, järgmine voor on niimodi, vaata siis võtab ühe enda kivi, mis on nagu kõige ebasoodsamas positsioonis, viskab selle õhku ja samal ajal peab maast haarama teise oma kivipeopessa. Ja siis ta peab selle õhku visatud kivi siis püüdma kinni ka ja kui see tal õnnestub, siis ta saab ühe kivi oma koju viia. Nii et, ja kes enne oma kividson koju viitasin, siis mängu võitja. Nii et see on iseenesest, mulle tundub, et vot selle maali peal on tõenäoliselt kujutatud sama mängu, ainult et omal ajal on seda mängu mängitud siis nende kindlate luudega, naisel on põllest ka veel kividsin ja nendelgi. Need luud on õlut, samas korjab, kes jääb õlle sisse ja võimalik, et ka jah, pidi, et ei tohi nüüd luid oli rohkem, et need reeglid olid võib-olla keerulisem aja jooksul on muutunud. Et võib-olla siis ka oli võimalik vastased neid luid ära võita, aga need luudurite kõik nagu tähistatud. Ja vot see mäng on ka huvitaval kombel juhtunud juba muinasajal sealsamas soontega maali, noh, sealt leitud mitu taolist luud, mis nokkinud kindlasti kuuluvad siis muinasaja lõpu, neid on, neid luid on leitud siis ka keskaegsetelt linnustelt ja alevikest ja linnadest on nii Lihulast, Otepää ja Tartust ja nii edasi. Nii et võib-olla tõesti on ka see mäng on siis meil säilinud natuke teisendatud kujul ja ja võib-olla peaks ka selle mängu siis Lääne-Euroopas talle välja käima, nii et et meie Aga peale selle muidugi on keskajal veel olnud mitmesuguseid mänge. Muuseas on igasugused pallimängud ka need on ju keskajal juba tuntud olnud, tõsi küll, teistsuguste reeglitega on juba 13. 14. sajandil mängitud näiteks jalgpalli kuigi jalgpalli mängitud, nii et on, on siis seda linnades tehtud ja, ja siis on nii mõttetu tänavate kaupa nõrgu võistkonnad moodustatud ja siis väravatele kasutati linna väravaid. Seal muidugi on mitmel pool ka igasuguseid karme määrusi välja, seal on, on mittetoa vahel kliima ja nii edasi, nii et noh, nüüd on Lõuna-Euroopa maades on teada ka Inglismaal teada. No muidugi nende, eks need reeglid olid hoopis teistsugused on küllaltki varakult teada, on ka omaaegsete piltide peal siis sulgpallimängijaid ja tennisemängijaid on, on 13. sajandil on olnud juba juba isegi selliseid kutselise tennisemängijana, tõsi, Tennis kutsub midagi muud ja noh, siis oli üks mängija, kes mängis ka vastu seina, siis ritta, joonest tõmmatud ja nii edasi, noh need reeglid hoopis praegu õpivad. Jah, nagu praegu õpitakse. Ja Lübecki bioloogitamatuid väidavad, et Temadollidakist leitud juba hokilitreid. Tähendab jah, sellist maahoki kohta on isegi omaaegsed keskaegsed joonised olemas, et on, inimesed, mängivad maa. Aga olid ju need uisud luust uisud, levid, mis seal ikka Eestis hästi tuntud, siis siis pole ju võimatu, et ja igasugused sellised mängud olid ka juba tuntud. Ja noh, talle ilmselt tehti väga mitmesuguseid on ühelt poolt ma siin juba vihjasin, et Eestis on kõlitudeks siis naharibadest kokku mässitud pall, aga aga põhimõtteliselt on siis võimalik kasutada ka mitmesuguseid loomade organeid, pida, täis puhutakse. Lapsepõlves isa tegi ka seapõies, tegi palli puhusele täis, siis ta kuivas ja oi, see pidas vastu, mitu aastat sai päris kenasti toksida sellega, nii et ta oli sihuke ja kergem. Mis on peamine mänguvahend ja tõenäoliselt muidugi ka juba keskajal oli neid pallimänge tunduvalt enam, ainult et ega need pallid lihtsalt nii hästi ei säili. See peab ka eraldi juhtum olema, kui isegi naharibadest pall sai, üks on meil säilinud? Jah, Eestis vist praegu rohkem ei olegi, üks on. Aga ma usun, et neid kindlasti maapõues on veel, kui, kui kaevata, kindlasti võib-olla leiab teisigi mänge mänguvahendeid veel. Ja tõenäoliselt muidugi võib leida ka meie hoidlatest mida on küll välja kaevata, aga, aga mida. On selliseid küsimärke ja on on näiteks Pirita kloostrist leitud üks tellis, mille peal on siis mitmesugused kriipsud ja neid on siis mitut pidi ja seda on peetud siis ütleme arhitekti võlvide põhiplaani kujutiseks, et siis et seal on märgitud ära need päiskivid ja nii edasi. Aga tegelikult üsna lähedase ruudustiku mängulaud on ka Lääne-Euroopas teada ja, ja seda on peetud üheks kaheks lauamänguks. Niinimetatud linnuse piiramise mäng, mille täpsed reeglid ei ole ka teada. Aga vähemalt see kujutis on väga sarnane. Nii et neid neid leida ilmselt on võimalik nii ja naa tõlgendada, mina juba küll usun, tegemist on pigem mängulauaga kui siis selle ehitusmeistriplaaniga selles raamatus, mis seal kaasas on sealgi raamat keskaegsetest mängudest, põhiliselt nendest piltidest näha, et mängud tegelikult olid väga lihtsatest vahenditest ja, aga rõõmu tegin palju rohkem, ilmselt kui mõni keerulisem mäng tänapäeval. Ja see on siin kelk ilmselt siis ja see on laud, mida veetakse siis nööriga ja siin on kaks võistkonda, siin üritatakse siis vaadata, kumb võistkond kangem, õigemini on sinna selle kelgu peal on kaks poissi, kes hoiavad käest kinni ja tegemist, see on siis võib-olla mänguga, üritatakse katsuda käerammu, eks ole, kes enne käest lahti laseb? Ma olin, siin, on ju näha veel mitmesuguseid mänge, on igasugused vurrid ja on siin ratsanikud ja üksteise seljas, eks ole, siin poisid võitlevad ja tõmbavad 11 maha ja kiiged ja ja nii edasi, nii et noh, neid neid selliseid liikumismäng, kõik võimalik pimesikud ja, ja nii edasi, nüüd on muidugi tunduvalt arvukamalt tulnud ja tunduvalt rohkem mängitud kui kui siis näiteks tänapäeval siis keskinimene mängis rohkem mänge ka tänapäeva inimene. Vana inimene, ma mõtlen, lapsed mängivad ikka vist enamasti igal ajal. Nad võisid küll mängida, ma kujutan ette Oli väga kindlalt puhkepäevana pealise tuli kiriklikud pühad ja ja siin on üks uuri, on välja toonud, et tehat. Ja siis igasugused kohalikud päevad, perekondlikud pühad, nii et jah, kusagil ta sai, et aastast tuli üle, sajab päeva kokku. Ja tänapäevaga võrrelda täiesti kohe. Et aeg oli. Täna on laupäevane päev ja meie jääme Ain Mäesaluga mängima Veski mängu, head kuulajad, võtke endale aega. Hobusemäng ansamblilt vägilane oli meil Veski mängu ühe tuntuma, juba keskajast pärit mängu mängimise taustaks ja saated. Piret Kriivan soovitab mõnusalt aega veeta mõnusa ajaviitega mängimisega ja vikerraadio kuulamisega saatele Eesti lugu saab kirjutada vikerraadio poee foorumi rubriigis ja me ootame ka ümbrikukirju. Tallinn Kreutzwaldi 14, postiindeks 10 124. Liin ala laob ta kapoti, andur.