Tänane saade räägib ühe väikese linna armastusest. Selleks linnaks on Haapsalu intervjuudes kuulata, mis on sellele linnale iseloomulik ja miks seda linna armastatakse. Te kuulete saadet, karikakramäng, mina olen Kristi Aule. Kuulete intervjuud Haapsalu sanatoorse internaatkooli õppealajuhataja Tenno Sillastega. Juhataja ameti peale sattusin ma 1009 ja kolmandal aastal sanatoorne kool oli siis noh, jah kolm aastat eksisteerinud. Ja kuna eelmine juhataja pidi ära minema Tallinnasse siis tegi kooli esimene direktor Voldemar pihla mulle ettepaneku asuda õppealajuhataja kohal. Pärast väikest mõtlemist võtsin selle koha vastu. Noor inimene ei mõelnud, mis ta, mis selle kohta eriti endast kujutab. Aga noh, nüüd on juba nii pikalt oldud, et on ikka hakkama saadud. Sest kui kool rajati, kui poliomüeliidi ehk lastehalvatuse järgse raviasutusena, siis panime liit olid likvideeritud, nüüd praktiliselt jaa ja 78. aastal oli viimane põlima liidi haige laps, meil. Pärast seda ei ole neid haigeid. Vot ja nüüd on teiste niisuguste närvihälvete pettu tekkinud liikumispuuetega lapsed siin küll liiklustraumade ja sünnitraumade tagajärjel ja, ja muudelgi põhjustel. Nii et selles mõttes on kontingent üsna kõvasti muutunud. Siin tuleb arvestada ikkagi väga-väga palju ju. Kui ikka lapsed on liikumispuudega, kui nad on ratastoolis, kui nad käivad karkudega, siis on vaja eritingimusi. Siin on vaja, oleks vaja näiteks lifti teisele korrusele laste viimiseks ja mitmesuguseid muid niisuguseid Abiva vahendeid mida meil siiski kahjuks ei ole. Aga jah, see loob, see kool nõuab eritingimusi. Nii ka ju näiteks. Koolis on ju ikkagi arstid ja et ja nad vajavad ravi. Nad vajavad ka eriõpet ja individuaalset lähenemist, väga-väga paljudel juhtudel just. Sest närvisüsteemi haigused ka mõjutavad ju ka õppimist, niiet nii et see kõik nõuab eritingimusi. Näiteks Haapsalu inimesed, kes on harjunud selle kooliga ja selle kooliõpilastega, kes oma puuetega on ja kes siin liiguvad linnas ringi siis seda peetakse loomulikuks. Mäletan esialgu, kui need lapsed siia tulid, siis igaüks vaata järele nendele, et vaatamise mõõtja karkudega käib või ratastooliga sõidab. Siis oli ta kuidagi väga uudistati, aga praegu ei vaata enam keegi, sest kõik on sellega harjunud. Ühesõnaga tõepoolest see Need lapsed on selle linnaosa, ei ole niisugust noh, arusaamist, et vaata, mis nüüd on ja kuidas nad käivad ja nii edasi, see on täitsa täitsa loomulikuks kujunenud juba selles linnas Kas teie meelest võib sellist väikest linna nagu haapsalu hoida ja, ja armastada? See on ju ikkagi aegade jooksul olnud niisugune väike armas linn, kuurortlinn ja juba juba pikka aega ja et kahtlemata see on väga tähtis ja ma usun, et et enamus haapsalu elanikke ikkagi armastavad ja hoiavad oma linna. Mis te arvate, kas praegu on Haapsalu linn nii-öelda tõusuteel? Ma usun küll, et et edasiminekut on ikka mitmel pool olnud ja näha ja kui vaadata siin mitmesuguseid niisuguseid linnale iseloomulik hooneid nagu kasvõi kuursaali või Või siis ka kuursaali juures asuvat rannaala ja ja teisigi hooneid siis neid on korrastatud ja no võib öelda, tõepoolest on edasiminek ikkagi rohkem kui, kui varasematel aegadel. Et edasiminek toimib. Mis te arvate, kas see, et need lapsed just teie koolilapsed just siin linnas on? Kas see on meile just sobiv keskkond? No ma arvan küll, sellepärast et, See kool asutati sellepärast siia, et siin on olemas ju see mudaravivõimalus ja enne seda kooli oli juba siin toimus juba lastehalvatuse järgne ravi lastele niinimetatud lastesanatooriumis 57.-st aastast juba. Ja kuna mudaravi peeti ja peetakse ka praegu ikkagi Üheks niisuguseks vahendiks, millega on võimalik nende tervist parandada siis selle pärastuse kool tegelikult siia asutatigi. Et see oli üks, üks üks oluline, olulise tähtsusega, et siin juba ammustest aegadest seda mudaravi oli kasutatud ja suured kogemused Armastu. See on ainus meedeeaa, suudan ma. Igatsuses matus. Ja ka öösiti meel on must. Kõelikeseda pakunsu. No mis ma ei või jätta või kõik unelmad, sest. Armastust vaid võin sulle kinkida. Internaatkooli huvijuht Larissa Ulm räägib teile oma tööst koolis. Ma olen põhikohaga kasvataja ja siis poole kohaga huvijuht. No põhiline on tee siin internaadi lastega, nemad on siinkohal ööpäevaringselt ja ma saan teedega tööd teha täpselt täpselt 24 tundi, magamisaeg välja arvatud kolme teeme pidusid väikestele, siis tuleb üks väike ringkond kui ja, ja niimoodi me suuri massiüritusi täna on muidugi ülekoolilisi. Sest mulle meeldib, et niisugune perekondlike õdus olemine tavalistel nendel organiseerimisel organiseerisime lastest ka nagu internaadi aktiivijana nimetasid ennast interaktiiviks. Et nüüd teeme seda tööd nagu koos sellepärast et need teod ja tegemised nad annavad selle argipäeva natukene mingiks ära ja siis on lastel jälle midagi oodata, midagi teha. See nädal on meil Bibi nädal, nii et iga päev toimub mingi ürituses, neljapäeval punkti, siis Pipi valimised ja BBC tuleb külla ja noh, niisugune väike show rohkem nagu väiksematele. Igal koolil on oma mingi koolivaim ja mingi kokkuhoiutunne, aga, aga võib-olla see Ta on haiged lapsed ja nad omavahel tunnevad ennast kuidagi nagu nagu, nagu ühtlaselt. Aga põhilised lapsed saavad sellest siiski aru, kui nad on kooli lõpetanud ja tulevad vilistlaste enne siia ja ja siis nad ütlevad, et kui palju see koolon ikkagi andnud. Ja ja kiidavad vähemasti tagantjärele. Aga no nagu see iga on, lapsed on niuksed, vastalised, neil ei pruugi ju alati kohal olles kõik meeldida ja ei olegi ju kõik meeldimist väärt ka. Alati, aga no nagu ma interaktiivil ütlesin, töö käib teie nimel ja mina teen seda huviga. Aga olla imelik, kui minu silm üksi särab selle asja juures tahaks ikka teha nii, et oleks tee huvid. Nii et ma loodan nendega jah, koostööle kui kaua sa siin koolis oled olnud? Nüüd peaks olema 20 aastat, selle aja jooksul on koolielus või inimestes või selle kooli arengus ka midagi muutunud minu meelest kahjuks vähe. Tahaks nagu rohkem uut uut, et oleks sisse toodud, no muidugi, kõik need arvutid on sisse tulnud, sellest me ei pääse üle ega ümber ja ja, ja väikestest peale, kuni suuteni on nad seal ukse taga, Kogares ja raadioruum meil tasapisi töötab, aga teha on ikka tohutult ikka veel palju. Kas see, et Haapsalus on selline kool, on see nii-öelda selle linna omapäraks ka, kas inimesed tunnevad seda linna sellepärast ka? Minu meelest küll, sest rehabilitatsioonikeskus neuroloogiahaigla on ju ka aastakümneid siin olnud ja teavad jaheton haigete laste kool ja saavad haigete raviga täiskasvanuna siin ja no muidugi ravi on ju siin olnud juba hulk aastaid ja kindlasti teavad, mis sa arvad, kas see keskkond selle linnakeskkond on selline hea keskkond. Elada mina ei läheks siit Ajadiskilist kuskile ja haigetele inimestele, ma arvan, et on ka ideaalne, ei ole ka suhteliselt on, sest ma tean ühte ratast oli poissi, kes lõpetas meie kooli ja käib siin kunstikoolis, ütles, et tahaks Tallinnasse minna, aga ta ei kujuta ette, et oma ratastooliga saaks seal liikuma. Siin ta käib oma ratastooliga linna otsast lõpuni läbi. Et ikkagi mingil määral on ta nagu haigete sõbral ikka ja et ta niisugune häälne ja vaikne rohkemal, ma arvan, et see sobib selleks, mis sind Haapsalu linna küljest kinni hoiab. See on minu sünnikoht ja, ja ma olen mere ääres ja ma ei kujuta ette ma elamist mujal Tallinnas õppimise päevil, ma ikka iga nädalavahetuse jooksja, jooksin oma koju. Ma ei tea, ma olen lihtsalt niisugune konservatiivne ja kodukeskne vist. Vänge Tuula. Veest. Saada ootab ka juba üsna ilus laeva. Siis saada seal saada. Ja. Saada tavaga saada. Jaani tõrva. Tor Uudaaperaavutuksi pestwoola vanni meeste viis, ta ootab koju. Ilus plaan. Siis saada seal saada. Ei saa. Veere. Ega ta. Ka hellitada. Aga too olets üles OSA sest mula ka. Ta ta kasvõi saada. Veere. Ja ta. Ei saada saada kuule ja. Ta ootab, aga ta ei saada. Ma. Veere. Ateena. Järgnevalt intervjuu Helgi Milleriga, kes on internaatkoolis üks staažikamaid töötajaid. Ma olin siin väga kaua olnud Vist on 37-st aasta mul käsil. Aga sattusin ma siiani niimoodi, et. Ma olen käsitööga tegelenud väga väikesest peale. Olin kolmandas klassis hästi elav tüdruk, kaks kikkis patsi peas, ei püsinud pingis paigal. Ja üks vana õpetaja võttis mul patsist kinni ja ütles, tüdruk, oled mulle pioneeride majja käsitööringi? Noh, ega mul selle vastu polnud midagi, läksingi sinna käsitööringi. Minu vanemate soov oli, et minust saaks farmatseut, kuna meie majas elas üks inimene, kes töötas apteegis ja sel ajal oli see niisugune prestiižne töökoht ja võib-olla minu isa vaatamata unistus oli see farmaatsiaõppimine ka kunagi. Aga mul ei õnnestunud ülikooli sisse saada ja ma töötasin mõned aastad Haapsalus. Ja siis ühel päeval oli nii, et ma astusin Pedagoogilist instituuti ja. Ka mõne. Mõne päeva pärast nimelt kohtasin ma selle, kus ma praegu töötan, selle sanatoorse, kooli direktori tütart ja rääkisin, et tead, Mare, mina sain nüüd Pedasse sisse ja et ei tea, kus ma saaksin oma pedagoogivõimeid nüüd hakata proovi. Ja tema ütles, oi, ma räägin oma isale, et sinna kooli on võib-olla vaja mõnda töötajat juurde. Nii sain ma siia kooli tööle, kasvatajaks, kasvatajaks interna ja kõigepealt. Ja siis läks mõned aastad mööda, kõikesid Tööõpetajast, läks pensionile, sain mina selle koha endale ja nii ongi möödunud kõik need aastad siin õpilasi. Mina ei ole seda tööd tööd võtnud nagu tööna, vaid mulle on ta olnud suur hobi. Ja. Ma olen niisugune inimene olnud, kes ei ole programmi pidanud näpuga vaid meie kooli juhtkond on ka seda võimaldanud, et iga õpetaja on võinud alati loominguliselt töötada ja mina olen seda ära kasutanud ja, ja kuna mulle mu töö väga meeldib, siis. Ma olengi teinud seda, mis mulle pähe on tulnud. Seda, mis ma olen kusagil näinud. Kui ma käin ükskõik kuskohas, siis ma vaatan ikka, kas mina võiksin midagi niisugust teha. Kas kas mulle sobib see, kas mul on niisuguseid materjale ja igalt poolt luid, ideesid absoluutselt igalt poolt küll metsast, küll, küll linnatänavalt, küll kaupluste vaateaknaid vaadates küll, oh, ma ei tea isegi, kust veel muutunud on võib-olla see, et need on väga huvitavaid materjale saada. Aga ega materjalidest ei ole minul kunagi puudus olnud, sest et koolist on võimaldatud osta kõike, mida ma näen. Aga noh, seda kõike on olnud vähe. Nüüd me oleme väga palju tegelenud. Kaltsutööga nii-öelda oleme teinud lapitöid, oleme teinud nukke. Kas see töö, mis selle kooli lastega teete, kas ta on millegi poolest teistmoodi kui näiteks tavakoolis töötamine on kindlasti teistmoodi, sest õpilasi on palju vähem tunnis. Õpilastega tuleb siin individuaalselt töötada. Mõni õpilane saab vaevu mingi tehnika endale omaks, aga mõni õpilane omandab kiiresti tehnikad ja selle tulemuseks on ka väga kaunid tööd. Koolist on läinud õpilasi, kes on endale elukutseks valinud käsitöö või ühesõnaga teenivad sellega raha. Haiged eriti tähendab, kes ei saa hästi liikuda, Teil on võimalik kodus töötada. Kui näpud liiguvad imeilusasti, siis tulevad ka imeilusat, et kui tähtis see on, et teie töö ja, ja elukoht on niimoodi omavahel seoses. Ma elan Haapsalus alates viiendast eluaastast ja. Ma armastan seda linna, see linn on nii kaunis. Eriti kaunid on promenaad. Koguse mereäär on imeilus päikeseloojangut kui kaunid päikeseloojangud. Kuurortlaine aknast vaadatuna käin ma seal ju need tihti kolmapäeviti soomlastele oma rahvatantsijatega kontserte andmas ja pool 10 õhtul suveõhtul, siis tulge kõik vaatama, kuidas päike loojub merre. Kogu oma töö olen ma antud Haapsalule. Ma olen siin ka üht-teist teinud. 20 aastat olen ma koondanud kogu maakonna rahvatantsijad enda ümber oleme teinud lossipargis pidusid. Rahvatantsuga tegelen ma ka väga kaua 58.-st aastast. Nüüd ma olen pisut vähem sellega tegelema hakanud, kuna mul on nii palju õpilasi, kes võivad ka rühmi juhendada. Haapsalu tantsijad on pääsenud kaugele, neil on ka Hispaania vallutatud. Esan Šveitsi vallutamine. Nimelt need on europidi sõidud. Haapsalu tantsijatel on võimalus ka nendest olnud osa võtta ja käia tantsimas. Niisugustel kaugel vetelmaadel, kas Haapsalu linnaelu on praegu nii-öelda tõusuteel ja Haapsalu nii kauniks muutunud? Meil on niisugune vahva linnapea, kes on võtnud selle endale südameasjaks, aga tal on ka sõpruskond vapper ja nad on võtnud selle haapsalu ehitamise või kaunist ehitamise või remontimise kõik endale südameasjaks. Ja Haapsalu on mõne viimase aastaga väga palju muutunud, aga muidugi, tööd on siin veel palju. Kui kõik vanad majad Haapsalu vanalinna vanad majad saaksid korda, siis oleks küll suurepärane, aga seda on juba raskem. Sest et kõik omanikud ei jõua vist oma maju korda teha. Et Haapsalu on tõusuteel. Ja kui meie külalised ütleme viis aastat tagasi olid siin ja nüüd tulevad siis vahe on märgatav. Need on ka tuur. Soolast. Ei. Need ma. Ei tea kui laterna. Haapsalu linna tuntakse ka kunstikooli järgi. Direktor Mai Haavasalu räägib teile selle linna kunstikoolist ja elust. Tulin enne 1009 76. aastal ja siis asusin tööle Haapsalu kaheksa klassilise kooli kunsti- ja tööõpetuse õpetajana. Nii seal ma töötasin siis 1978. aasta ja vahepeal siis õpetasin kohakaaslasena kunstikoolis keraamikat ja ja tulin kunstikooli lõplikult tööletud 978 siis vist ja, ja 79.-st siis olen direktori ameti peal, praegu mul on kogemused juba olemas, esialgu võib-olla jah, see majanduslik külg oli raske, sest varustamine ja niisugused asjad praegu on nagu lihtsam. Kui raha on, siis võid osta, sest esialgu Me allusime nagu praegu, me oleme nagu iseseisev asutus, kuulume, kuulume linnavalitsuse alla, aga aga omale seal oli nagu tsentraliseeritud raamatupidamine ja ja kõik käis läbi läbi selle kultuuri, maja juures oleva asutuse, see oli päris keeruline. Kui paljudel siin õpilasi on selles kunstikoolis hetkel on 109 nimekirjas, kes kõik olemas. Ma ütleksin, et praegu on huvilisi rohkem, sest me võtame neid juba üsna mitmendat aastat ka päris pisikesi, kes siis töötavad nagu kunstiringis, siis on meil ettevalmistusklassid ja alles siis tuleb see põhiosa esimesest kuni neljanda kursuse oli, nii et praegu on jah huvilisi rohkem. Kui aga praegu meil on üks lõpetajatest on tulnud tagasi õpetajaks ja teine lõpetaja, kes siin meil lõpetanud, õpib õpetajaks ja töötab kaamel. Siht, kas Haapsalu linn on selline linn, mis eriti soodustab kunstiga tegelema? Ta on kuidagi niisugune vaikne ja rahulik linn, eks jah, tegeleda muidugi saab rahulikult omaette. Ja näituse tegemise võimalusi on ka siin, aga aga noh, kui ainult siin teha, siis väljund jääb nagu väikeseks, võib-olla, kes tahab ennast rohkem teostuda, peab leidma näiteks tegemise võimalusi ka mujalt. Meil on, ütleme niimoodi, kolm galeriid on Kuke galerii, siis on meil kultuurimajas on kõige suurem Riia siis kunstikoolis on näituseruumid. Nii et nendes ikka kogu aeg midagi näha on ja muidugi kusjuures ka kunstiklubi. Kuhu siis on koondunud need inimesed, kes, kes kunstiga tegelevad? Neid on, kui näituste järgi võtta, siis neli 15 inimest, kes ikka näitustel esinenud, aeg-ajalt, mis teid näiteks Haapsalu linna küljes kinni hoiab, ma nüüd olen juba siin nii kaua elanud ja lihtsalt harjunud omal ajal, ma tahtsin küll Tallinna, aga kui lapsed väiksed olid, siis sai mõeldud ei Tallinnas, kuidas nad seal omadega hakkama saavad, kooli jõuavad ja lasteaedades. Ja rahulik linn, ütleme niimoodi, kas noored praegu kipuvad siiski Tallinna nagu kogu aeg on väikelinnadest ikka inimesed ara kippunud või on see natuke muutunud? Ma arvan, et ei kipugi, nii väga tulevad ikka tagasi ka, kui leiab Endale sobiva töö. Töökoha otsimine võib-olla on natuke raske, kui sa oled miski asutusele lõpetanud ja seal on eriala olemas, tööd ei leia siin siis, siis ma kujutan ette, et otsitakse mujalt, aga kes ikka töötlejabstratavast küll ja mis te arvate, kas Haapsalu linnaelu ja ja selline muutumine on praegu tõusvas joones läinud, seda võib julgesti öelda juba ka linna enda välimus on ikka muutunud, kui vaadata kas või seda lossikompleksi ja ja tänavad on paremas korras ja hoonet paremas korras, ka elu läheb edasi. Kas teie meelest see Haapsalu linn, kus te elate ja töötate, soodustab sellist loomingulist tegevust? Mina võin küll siin töötada. Mis? On mis sa naeratades? Ja nii ongi talle kuidas muidu. Saab täita? Päikeselinna kultuurielu tutvustab Martin Liivet. Mina sattusin siia väga kaugelt, ütleme niimoodi, et Kesk-Eestist pärast kõrgkooli lõpetamist omaaegse suunamisega nii-öelda siis aastal 82. Ja siis ma töötasin siin, et vahepeal ma läksin tagasi Kesk-Eestisse. Ja, ja nüüd ma olen siin taas töötanud juba kolm, neljas läheb, noh, võib öelda, et muutunud on sellega palju. Tagasi tulen ma siia, kui Eesti vabariigi ühte väikelinna ära läksin, siin suure nõukogude liidu, rajooni kultuurimaja ameti ametnikust läksin ära. Ei, mitte poliitiliste veendumuste pärast, sellel ajal tuli lihtsalt kultuuritööd teha väga poliitiliselt muidugi noh, tänapäeval eks ta on läinud palju vabamaks, nagu me kõik teame seda elu. Rohkem on selliseid põnevaid asju, mida sellel ajal tõenäoliselt ei olnud, kuigi ka ei saa öelda, et sellel ajal tehtud midagi, ta oli küll teatud mõttes millegi egiidi all või poliitilise järelevalve all, aga, aga üritasi toimus palju. Muidugi noh, see suvi, mis nüüd on, on teistsugune. Meie suvend, ütleme, Haapsalu väike linn on kuurort, nii nagu Pärnugi ja meie põhiraskuse põhitegemised toimuvad kõik suvekuudel siis ei ole nagu päeva vahet, eriti talvel on nagu igas teises Eesti provintsilinnas selline vaikelu osaliselt on juba külasta seotud meil ju siiski, kes meil on oma linnainimene ja ja teadagi, mis meie inimene, õhtute teeb ta parema meelega oma soojas soojas toas või majas või, ja, ja vaatab telerit ja, ja siia tootele ainult mingi väga eriline asi, mingi väga eriline sündmus, etendus, lavastus, kultuurisündmus või siis jällegi, et kes on siis seotud ikkagi taas tagasi tulnud taidluse või siis juba jäänud taidluse juurde juba vanast ajast, siis need siis ikkagi oma üritustele, oma nii-öelda proovidel treeningutel käivad. Noh, võib täheldada seda, et kui vahepeal oli see see väga soiku jäänud, igal pool ju seoses majanduslike raskuste ja uue uue stiili ja kes valis ärimehed, kes läks poliitikasse, muutused olid suured, kadusid ka paljud taidlusringid ja, ja eks ta kantriasjade peale on ta ju eluaeg olnud ja jäänud ka nüüd püsima. Aga võib täheldada siiski ka neidet. Taas tullakse nüüd tagasi, leitakse uuesti, tee, selle juurde käivad ka poliitikud, leiavad teiega tagasi ärimehed uuesti, sest nad leiavad ka oma vaba ajal nii-öelda hakkavad otsima rakendust või tegevust huvitavat, mis neile meeldib, nii et see ring on nagu neid uuesti täis saanud. Ja, ja võiks öelda, et talvine elu on siin majas nii-öelda omaaegsed ehitised, nagu need on need suured kultuurid, majad, mis ehitati. Nad vajavad tänasel päeval jälle täielikku ümbersisustust ehitust, seda võitjaga majas näha et siin ehitamine käib ja, ja loodame, et, et mõningate aastate pärast sellest tulu tõuseb taastast kõrvale kerkivad kohvikud-baarid, diskoteegid on lahenduselt kujundused täiesti tänapäevaliselt. Meie oleme jäänud kuskile pidama 80.-tesse aastatesse ja siiani ei ole selle tähelepanu ega raha otsitud. Nüüd siis sellega tegeletakse, sest nähakse, et me lihtsalt jääme nii-öelda häbisse teiste ees ja kes tahab tulla siis külma kõledasse ja nii-öelda vaimult ja kunstiliselt vaesesse majja. Sellepärast ta meiegi muutusi ette võtma ja eks ta siin käimas nüüd on talvise tegevuse juures me oleme näinud ka selle hulga ära, kes meil siin külastab, nii et ega me neile nüüd üle ei paku, ei ole mõtet, sest see ei ole kasulik või ei ole mõtet sellel üldse. Teine asi on teada, et teatris käiakse kõige rohkem kuid seda teatrit on kuusk seal kolm või, või neli korda kõige rohkem. Üle selle on juba täiesti noh, piir siis enam ei ole, jätku publikut. Samuti muud üritused on välja kujunenud, paljud üritused, mis toimuvad ühes, kuus on ühed, teises kuus, teises asjas, need on niimoodi nagu juba aastate kaupa tekkinud ja kujunenud välja. Nii et nii et see süsteem on olemas täiesti. Ja, ja eks ta iga aastaga läheb ju muidugi põnevamaks, sest tekivad Haapsalus isegi ringi vaadates näete, et on tekkinud. Meie lossipark on saanud hoopis teise näo, kui ta oli silmad 10 15 aastat tagasi. See väike linnus on välja ehitatud, sellel aastal on valmimas siis kuursaal 30.-te aastate kunagine selline kuum koht ja ja ütleme, Eesti kultuuri ja kultuurieliidi puhkekoht, tantsukoht ja, ja kõik selline turistide jaoks. Meie raudteejaama hakkab teist nägu saama, loodame, et järgmisel aastal on siis raudteejaama sellest juba järgmine aasta on siis raudteejaama selline suurem pidu ja püüame siis rõhku panna, et raudteejaamas toimuks põnevaid üritusi. Et need kasutusele, need ruumid saaksid normaalselt rakendust leiaksid nii nagu kursaaligagi. Selle selle suve kõige kuumem koht saab tõenäoliselt Haapsalus olema ja siin on kaland jõud, nagu ütleme, suuname, et seal oleks siis või suve läbi iga päev mingi midagi toimuks, ta oleks lahti, seal saaks tantsida ja ta on mõeldud siis tõesti sellisele keskajale ja vanemale publikule. Meie majas ei olegi sellist tõelist noorte pärast ruumi olemas, kus võiks kasvõi lihtsalt diskot teha. Siis sellepärast on meil praegust käimas selline projekt, et meie vana kino Kungla mis on siis praegust FilmiMaxi käsutuses nagu renditud tema poolt, kes on ta siis talveks nagu natukene seisma pannud, et otsida investeerida sinna, otsida rahasid, et taas käima lükata ja mitte siis tavalise meedia teadaoleva lihtsalt tavalise kinole, vaid väikse sellise keskusena, kus siis toimub väga palju erinevaid üritusi. Et seal nüüd siis teha talvel siin paar korda proovinud seal juba teha ja alustanud selliste vinüüli ja, ja natuke teistsuguse noortepärasema muusikaga. Taas siin veebruaris taas selle projekti uuesti käivitame ja katsume sinna välja ehitada siis väikese sellise noortele koha, kus siis ei käida päris diskod, vaid need alternatiivsemate variandid käivad koos rock ja ütleme, rokkareid ja ja siis ütleme, sellised vinüülimuusika austajad nendele sellise koha Leima leiame. Nii et noh, suvi, kui keegi haapsalusse satub, siis ma usun, et suvel sinaka velgi nädalale ka ühelgi päeval igav. Terve lossipark, väike linnus, kuursaal vana kinomaja raudteejaam ja ja kõik need on rakenduses. Kohvikutes mängitakse muusikat, tehakse õhtul tantsuõhtuid. Selline natukene teistsugune olen, noh, iseenesest kui Pärnu jaa, püüamegi olla natukene teistsugused. Pärnu on selline öelda suurenev massilisem puhkelinn. Me tahaksime jääda selliseks natukene provintslikuks ja võib-olla natukene tagasi hoidlikumaks alternatiivse maksja sellistele võib-olla vaimuinimestele kohakeseks, kus nemad saaksid tulla loodust nautima ja, ja puhkama, jah, su ettevalmistused käivad ja need käivad iba me juba teame siin, mis 98. toimub. Ja 98 on siis teada, et me oleme teinud põhipunkti nagu panna siis raudteejaamale. Tema restaureerimine peaks sel aastal lõppema, aga see sisemine pool ehk käivitub järgmisel kevadel. Sinna saab ka oma kohvik või restoran väike olema ja et inimlikumad tingimused oleks sellel bussisõitjal rongist ei julge unistada. Hetkel aga tundub, et võib-olla ka rongiliiklus taastat taas alustame alati suve siis meie merepäevadega, no alustame esimesel juunil press ja siis juba sellise laste suurüritusega lossipargis, kus siis nii-öelda laste, ta, ta on ka lastekaitsepäev ja sel päeval siis oleks üks suur muinasjutumängumaa seal lapsed saavad siis, kes koolist puhkama juba ja nii edasi. Igal aastal juuli, juuni lõpus, juuli algul on meil keskkonna Haapsalu selline sariüritus, kus kolme-nelja päeva jooksul siis pakume kõike seda, mis on Haapsalus ajaloo jooksul olnud käsitööst ja lõpetades seal võib olla seppade ja kõigi muuga. Kindlasti on juuli keskel noored ootavad anatüngar summer diskofestival, mis on ka üle Eesti juba nii-ütelda, kuulsust saanud. Ja seal käiakse üle Eesti sel üritusel, siin sisemine viiulimängud juuli lõpus ja muidugi august, mis Haapsalu kui valge daami linn augustis oma põhiüritused kätte jõuavad. Igal aastal on meil traditsiooniks saanud augustibluus esimesel nädalavahetusel ja seegi tulemata sellel aastal. Nii tuleme taas leidnud tee, võiks öelda vene muusikute juurde, sest kunagi Haapsalus puhunud Tšaikovski minenda pinki olemas ja ja kunagi toimusid väga võrratud ja, ja tõesti, sellised süvamuusikaüritused olid Tšaikovski päevad. Sellel aastal tahaks taastada nüüd augusti teisel nädalavahetusel ja on teada, et tulemus on siia nüüd juba võiks öelda laiast maailmast, Tšaikovski austajaid ja Tšaikovski kammermuusika päevad. Tema viibimisest Haapsalus möödub Sis augustis 130 aastat, täpselt. Ja siis muidugi valge daami päevad, mis on siis kolmas nädalavahetus augustis, kus siis on see kauni legendi ilmumine sinna käärkambri aknale. Sellega koos on sellel aastal siis rahvusvaheline amatöörteatrite festival valge päeva ajal, päevade ajal ja meie noh, festivalide ja selliste suurürituste rada oleme niimoodi püüdnud seda jagada, et sügisel pärast seda suurt suve jääb natukene lõõgastust kuu lõpus on siis üks väga huvitav ja, ja nüüd juba kolmas kord käima minev selline päev, kus kõik maakonna taidlejad taidluskollektiivid tulevasse kultuurikeskuse kokku ja toimub üksing vähegi viitsijate päev. See on selline väga põnevaks ja nende ütleme tegijatega vähegi viitsib hulgas väga populaarseks muutunud üritas. Märtsis on taas, me oleme toonud tagasi märtsi, oli küll mais eelmise aasta on siis noorte rokkansamblite festival. Ta pöörleb siiski aprillis on meil siis 20 kolmandat korda toimuv laste laulukonkurss kullalind. Samuti aprillis nüüd teist aastat provintsi huumor selline festival üle üle vabariigi, nii-öelda taidlus estraadi ja, ja ütleme üksikesinejatele, kes siis teemad tulevad siia ja esinevad ja väike konkurss nende vahel. Edasi mais on praegust selline eelhingetõmbeaeg ja koolides on eksamid ja, ja me oleme nagu lasknud maid natukene järgi, sest esimesest juunist läheb suvi lahti. Et selline see aasta ringi käib. Miks inimesed? Haapsalu linnas on, mis te arvate, mis meil siin kinni hoiab? Olen isegi tagasi ka tulnud nii-öelda 10 aasta pärast, mul on täpselt 10 aastat, lahkusin 94 ja saam siin taas või lahkus, on 84 ja saabusin tagasi 94. Ja tegelikult seda perioodi, kui ma ära läksin, pidasime algul täiesti ajutiseks, ma ära läksin siit. Ess, ajutine aeg kestis siis 10 aastat. Aga mingi kindel teadmine olime kogu aeg, et ma tulen siia kunagi tagasi, võib-olla juhtunud alles 30 aasta pärast pensionile tulles siia tulla. Tõenäoliselt on siin see tõmmet, haapsalu on väga omapärane, ma ei tea, Eestis olen küllaltki palju ja kõik peaaegu linnad ikkagi läbi käinud alevit ja ja ma ei tea teist sellist. Pärast linna, sest kui praegustki vaadata, need tuttavad ja sõbrad, kes ütleme, üle Eestimaa käivad siin, nad jäävad siia käima alati. Millegipärast nad tulevad alati tagasi, kui nad on korra seal külas käinud, tulevad tagasi, sest nende jaoks, et üks Eesti väikses provintsilinnas on selline kasvõi suvel kultuurimälu. Vaikus, rahu. Haapsalu ju sisaldab kosmont paralepa randa taastanud taas kõigi oma tänavate ja Aafrika ranna ja promenaad ja, ja kõik need kas neis midagi mingi mingi võlu on tõenäoliselt lihtsalt puht psüühiliselt. Need kohad mõjuvad väga hästi inimesele. Tõenäoliselt üks tõmme on kindlasti ka see meri. Ja eks romantika, selle valge daam ümber ja ja kogu kogu õhustik, mis siin on, ma arvan, et see on ainult inimesele kasulike soosiv Haapsalus käijale vist jääb alati külge mingi nostalgia mulle tundub tagasi igatseda sinna, kus sa oled juba korra käinud ja jalutanud. Haapsalus ei tohi kunagi sõita autoga ma olen teinud, see on, see on Haapsalu jaoks vist natukene hukutav. Kes siin Haapsalus turist ja püüab iga poe juurde iga tänavanurga peale saada, siis autoga. See tõenäoliselt ei saa teada, mis on Haapsalu apsus, tuleb lihtsalt kõndida ja leida endale aega, et jalutada ja leida kõik need kärud ja meresopid, lahesopid kõik ülesse. Siinse võlu ongi jaa, jaa. Kõige huvitavam on see, et sellel aastal et ütleme aasta tagasi 96. esimest korda jäi selline tunne, et tagasi on taas pöördunud need puhkajad, kes kunagi kaheksakümnendatel siin olid, ma mõtlen just Venemaa puhkajad, sest Haapsalu oli vene turistide jaoks küllaltki selline suur koht, siin oli väga palju just kultuuri ja kunstiinimesi kuulsatest viiuldit viiuldatest alates, lõpetades siin kuuljate kultuurijuhtidel, lauljatega kunstnikega kõik üürisid siin tube aastaringselt kohe lausa ja, ja nad siin elasid, olid, nad olid meie kultuuriüritustel ka ühed kaasalööjad tõid alati, kui maailmakuulus viiuldaja mängib siin nii-öelda restaureeritavas kirikus. Nüüd on ta valmis, kontserdid käivad ja käivad siin kõiksuguseid esinemas, sellel ajal oli see täiesti varastada selle võimu ja kõike noh absurdselt põnev. Tundus, et selle ei saa ja ega võitlus teised need kontserdid saaks toimima ja ja maailmakuulsused siin esinesid noh, on käidud. Siis on ka laps Virtoose käinud puhkamas oma vanemate professor psühholoogiga koos pedagoogidega. Selliseid kuulsus on siin käinud ja me oleme näinud neidsamu, noh, kuidas nüüd, kui omal ajal nimetati juut, puhkajad või juudid, nimetataks millegipärast neid, et nendele põhilised abstrus puksid juudid, okei, olgu nad juudid. Aga nad on tagasi tulnud sellel suvel nii palju kui siin selliseid tegijaid ja kes siin need kultuurielu kokku on puutunud, me esimest korda nägime neid inimesi. Meil on taas tagasi tuttavad näod, tuttavad inimesed võib-olla nime enam ei mäletagi, nad on tagasi tulnud, tähendab neid toob see tagasi ja miks mitte minna Kanaari saartele. Ma arvan, kuidas suudab, siia sõites suudaks Kanaari saartele, heida tuleb tagasi Haapsalus seda Moskvast Peterburist. Nii et ju siis on siis selline kohutav nostalgia, mis topsi alati tagasi ja isegi sellepärast see vist tagasi tulnud. Aga noh, see oli reegel, et kui ma siia suunati ja ma olen siin kolm esimest aastat, siis oli selge, et sellest linast vabaks siis Aegi, miks ministrist kiku batavad siis siia siia puhkama ja Tallinnasse tööle ja Haapsalus käib väga palju selliseid võiks öelda meie kultuuri ja poliitikategelasi, kes ei vaheta oma elukohta siit Tallinna vastu. Nad jäävad siia tegema Tallinnas tööl, et siit linnast vist ei saa nii kergesti lahti. Meie saade on läbi, loodan, et teiegi tunnete soovi ikka ja jälle sellesse väikesesse mereäärsesse linna tagasi minna. Te kuulsite saadet karikakramäng ja mina olin Kristi Aule. Saatule. Suka nullomplid. Lööb helendama vesi. Rohelise määred puhkeb. Õrna habrast, kordumatu. Kui naerad, mis mainisin ka Mis püüa, ma ei süüdista. Üks väga pant. Enne kui suppa Liv vaegus Veeb rinnakuma. Vaikimise määr. Teeb rinnad. Epaikimisem. Natule. Suugaa nullo. Löövele. Romnemisi. Kui naerab, mis hüüa maiseks Kui naeratad, mis püüa mantisse laata.