Karikakramängu Saadet toimetab Margit Roosaar. Tänaseks saatekülaliseks on Aigi Viira kelle elus on viimased kaheksa aastat mänginud Tartu lasteteater esimest viiulit. Kuidas sa sinna teatrisse sattusid ja mida see sulle üldse elus tähendanud või toonud? Minu teatrisse. Domine ausalt öeldes algas pisut kaugemaltki, kui, kui see lasteaiad loodi. Mina nimelt aastal 87 astusin Tartu Ülikooli. Aga enne oli mine proovinud hoopistükkis minna minna nagu praegusesse kunstide kooli lavakujundust õppima mis loomulikult suure sellise pauguga läbi kukkus. Ja mida teevad ikka sel juhul kenad noored inimesed. Hästi loomingulised, nemad lähevad juhtumisi enamalt jaolt kõik humanitaaraineid õppima kes kuhu ja läksin Eesti fill. Jaa, jaa. Jõudsin seal kõva kaks aastat ära õppida, kui siis tollane Jaan Toominga stuudio hakkas oma õpinguid Vanemuise juures lõpetama, loodi lasteteater ja ja kuivõrd see stuudio oli sõna otseses mõttes minu ellu sisse marssinud siis täiesti loomulikku rada pidi. Mina siin nagu tööle sattusid. Sattusid sinna tööle, aga mis oli see esimene asi siis mida sa seal hakkasid nagu tegema või millest? Milles seisnes sinu töö seal lasteteatri? Nagu ma aru saan, oled sa selles teatris aga mitmeid ameteid pidanud? Ma igasuguseid ikka seinast seina. Ma sain meeletult hea pakkumise loomulikult, et mis rahuldas hetkeks kõik minu vägevad enesehinnangut ja ja mis vähemalt esmapilgul või vähemalt üks aasta tekitas mulle endale tunda, et midagi paremat on raske välja mõelda, kui see sõimetafisside kirjutamine Ma tean, sinust on räägitud kui, kui suurepärasest kirja kunstnikust seal on väga huvitav ja omapärane käekiri. Kas see oli kuidagi sellega seotud? See asi, asi on lihtsalt selles, et ma, ma lihtsalt oskasin nagu juhtumisi pärast lastekunstikooli lõpetamist noh, ütleme päris korralikul tasemel tasemel sulekirja variant ja kuivõrd tollane lasteteatri peaadministraator aga sellest on ka ülikooli lõpetama ja elas juhtumisi täpselt korrus allpool filoloogide ühiselamus ja meie olime ennegi läbi käinud siis viiski selleni, et ta lihtsalt pakkus mulle tööd ja mina võtsin selle vastu. Keegi pidi ju selle töö ka ära tegin, ma isegi mäletan, minu meelest oli, oli esmane palk. Oli vist 20 või 50 kopikat üks. Kuulutus. Mõni miljonär pikka aega. Kirmetisest Rooma kui tuur Ülepime ta ma lendab ja üks hele enda. Teda silmates rändeellu. Vale Iraastus haihtub kui tiiba viisi ninaluu. Hallikarva teel ootab veel tänu väärtuur. Sellel südaööst on ohtu täid, viimne. Saaremaal võib-olla keeta viimane paik tema taga ning lahmataevatellas kuudegaid. Aiva Heda sidur maaga. Rendist Rooma puitu. Aga mis sealt edasi nagu tuli, kui see kuulutuste kirjutamine ära lõppes. Nojah, kui ma nüüd kristalselt aus olen, siis tegelikult ei ole Mazda siiamaani lõpetanud. Vana arm ei roosteta. Aga pigem tuli juurde või. Siis ma tegin ühel heal päeval oma esimese lava ja see oli aastal 91. Sest selleks ajaks ma olin nagu juba mitu aastat lepinguline kunstnik-teostaja olnud. Ja, ja siis tuli esimene tööpakkumine. Mäletad sa, müstik, see oli väga hästi, see oli vahva rätsep tol ajal aastased tõrjuks minu tükkidest ja sa tegid sellele siis nagu kõik lavakujundus ja kostüümid. Kõik kõlab väga suurejooneliselt, tegelikult seal oligi ainult üks seitse kostüümi ja, ja ja noh, lavakujundus tähendas ka seda, et kuivõrd meie saal oli tollal tollane imetilluke, ütleme võib-olla pisut suurem kui kui mõne mõne häärberi elutuba või kui mahtus tsirka 35 inimest siis piisas ühest foonist küll mul on tunne, et mul on tunne, et ma suutsin lavale paigutada isegi redeli ja poodiumi ja no siis ma jätsin ennast vähemalt pool aastat. Ma olin uhke. Aga selles mõttes, et kuidas, nagu sa iseennast tundsid, seal sa ütled küll, et, et väga uhkelt, aga et noh, mingi risk ju, et sa ei olnud nagu kunagi varem sellist asja teinud ja et sul ei ole lastekunstikooli kooliteadmiste nagu midagi, midagi enamat siiski selline avalik ülesastumine. Elamut. Tähendab põhjusmõtteliselt kogu sellise suuna kätte näitad hoopistükkis Andrus kasemaa kelle, kelle juures ma tilku siin sõna otseses mõttes. Joonistamas maalimas ja ja muidki asju tegemas. Ka ei kavatse ülikooli algusest peale, siis kui sisse astusin. Mul tegelikult oli kogu aeg mingisugune tunne, et ma tahaks ikkagi ülikoolist poole pealt nagu ära minna üritaks nagu nagu kunstiülikooli veel, aga. Aga. Tollal tundus mulle, et ma nagu Tartuga ära harjunud või ja kui sa teatrova pakkumise tegi siis ma nagu valisin sellise kindla variandi, et olla seal, kus paiga peal oled. Et tegelikult, ega ma nüüd väga roheline ka ei olnud see tegemise poole pealt, aga raudselt oli see vahva rätsep minu suurimate loomisvaludega seotud. Versioon sky vaeti. Ja nüüd ma Siis tulid nagu igal aastal või tegid seinamustikkide kujundusega. Kui ma päris täpselt mäletan, siis mul hakkab isegi tunduma, et seal käis üle pooleteist kuu. Siis hakkas millegipärast need pakkumise tulema, kui küllusesarvest. Mõni läks aia taha, mõni mõni tuli isegi välja. Ja siis ma tegin kujundusi kuni kuni möödunud aasta kevadeni sest tegin oma viimase Aga millest tuli selline siis nagu selline muutus, et, et sa kohe nagu päevapealt kanna pealt jätsid näiteid selle töö pooleli või sööli. See kuulub täpselt samade juuste sarja nagu nagu esialgne pakkumine lasteteatrisse või isegi ülikooli tulek või ükskõik, mis minu elus toimunud on. Ja see juhus oli, oli konkreetne. Lihtsalt täpselt ühel ajal haigestusid Meie teatri mõlemad administraatorid keset tihedat kunstniku tööpäeva. Minu tööruumist läbi meie direktor, kes teatas, et nii Et nüüd oled sees administraatori kaadee, see juhtus täpselt hommikul päeva, nii et ma jõudsin töödelda küll, et ma tunni aja pärast olen hakanud administraatoriks, ma lõpetan enne siin käimasolevad asjad ära ja siis ma oma viimase lava tegingi administraatori tööga paralleelis. Ja see oli ränk katsumus. Et ühe käega nagu haarad, telefoni ja teisega produtseerib nagu lava. Nüüd sa oled siis pool aastat nagu olnud admistreeriv pool teatris on selles nagu suur vahe olla, olla loominguline inimene, olla või ei saa üldse niiviisi rääkida. Võib-olla on ka administreerimistöö väga loominguline. Kuidas sa ise nende peale vaatad, kuidas sa lähened sellele tõele? Tegelikult. Võimalik, et ta on väga loominguline või seal on mingid oma mängumaad. Aga kui nüüd võtta teatriga süsteem mastaabis, siis see, et sa ühel hetkel enam ei ole nagu nagu. Ma pean silmas nagu. Nagu teatrisüsteemis looming on selle koha, näiteks sulle kätetrupp. Sest kui sa oled juba vahetanud ametit selle poole peale, siis järelikult sa, sa ei ole enam oma sai nagu teisele poole üle läinud, nii et mul on. Mul oli tükk aega tunne, et ma olen pisut nagu desertöör, maiku tütarlaps. Aga oled sa edasi mõelnud, et tahad sa veel kunagi teha või on, on sul mingeid plaane selles mõttes, et kas üldse õppida või kuidas sa tunned, kas on üldse sul vaja seda õppida või kas sul on vaja õppida lava kujundamist või sa tahaksid tahaksid minna lasteteatri väikeselt lavale suurele lavale, mis, mis annaks avaruste mõõtmeid, tahaksid ennast ennast proovida ja katsetada, kas sa saaksid. Kas sa lööksid läbi? Oled sa mõelnud selle peale? Ma tean ainult seda, et. Et seal väiksel laval, ma ei. Ma ei taha enam teha, et ma olen sellest väiksest lavast, mille, mille mõõdud ilmselt mu surmatunnini peas on, ma olen, ma olen sellest küllastunud. Mis suurde lavastusse puutub, siis ripub õhus tegelikult üks töö. Mis, mis nõuab tohutult aega, et ma ei tea tänase päevani kas see, kas lava saab kunagi tehtud või ei saa. Ja ma kuri tunne, et ei saa aeg-ajalt ikkagi inimvõimetel, on piirid. Et teinekord oleks nagu öösiti magada ka või? Et lihtsalt bürokraatia masinavärk sööb päeva jooksul nii meeletult läbi. Et loominguga tegeleda on, on nagu pisut raske. Emmele ma kui valgeda laeva On siis ema soola? Jaburad. Aga selles mõttes, et kui sul omanik nagu selline pakkumine on selline võimalus say say kardaks riskida. Kui keegi kutsuksin kuhugi tegema ükskõik millist, millist kujundust siis või läheksite igal juhul. Ma ei tea vahet, pakkujast oleneb kohast, oleneb pakkumise väärtusest minu enda väärtushinnangute skaalas ja oleneb sellest, mida ma hetkel arvan. Isiksus kahestumisest. Tõtt-öelda ma mulle endale D. Eriti ei meeldinud variandid. On olemas mingi palgatöö, siis ta veel teeb umbes kümmet tuhandet asja, kõrvaldab pehmelt öeldes, kujutage ette seda, et näiteks ühe teatri administraator lajatab kuskil teises teatris kunstnikuna kujunduse kõla. Aga kui tähtis on olnud lavastajad, et koostada lavastajatega sinule, lavakujundajana on see, see on ikka koostöö mitte mitte lavastajat saadelt mingi impulsi ajal tehtud lavakujundus või kuidas sa oled selle lahendanud. No mina olen õudselt laastavat vaja olnud kogu aeg et mul on ikkagi meeldinud nagu need lavastajaid, kellel on vähemalt vähemalt suhteliselt konkreetne nägemus sellest, mida, mida nad laval ette kujutavad. Ja, ja on teatud lavastajaid, kes sulle usinalt lausa lausa lava plaaniate joonistavad. Ja siis selliseid, kes udutavad. Ma eelistan tegelikult neid vahepealseid kes annavad mingid märksõnad Nendega vastavalt oma äranägemisele opereerida. Aga lausa sellist survet ma kunstnikuna eriti ei armastanud. Aga kuidas see teater on üldse, sa oled selles teatris nüüd nii pikalt olnud sees ja mõnikord öeldakse, et, et selline pika, et peaks nagu ennast ammendama või, või kuidas sa iseennast on, need on see, on see teater sulle, sulle nagu praegu praegu ja edaspidi ka veel väga tähtis või, või või on see olnud just väga õigel ajal sinu elus, et selline noh, arengu arenguaja jooksul on ta selle äkki võib-olla midagi väga palju andnud, oskad sa sellest midagi nagu mingeid märksõnu enda jaoks nagu välja tuua? Ma oskan öelda seda, et, et on olnud üks ääretult hea ja eluülikool, aga aga millegipärast viimased neli aastat, ma arvan, ütlemises poolsest oldud ajast igal kevadel ma tunnen, et ma tahaks, tahaks õudsalt ära. Ja millegipärast pärast suvist puhkust olen ma jälle nagu kõpsti kohal olnud. Eelmisel aastal ma olin raudkindel, et ma teen oma viimast hooaega. Ja ma pean mingisuguse muutuse oma elus toimetama. Aga see muutus toimis nagu selle ametivahetusega majasiseselt iseenesest, nii et ma ühel hetkel enam ei näinud vajadust sealt lahkuda. Aga mis sellel kevadel saab, see? See on nüüd siis selgumas, ütleme, lähikuude jooksul. Lasteteater kui selline iseeneses, kas sa näed tema vajalikkust praegu antud hetkel Eesti vabariigis? Teda ju on, nagu isegi kuluaarides nimetatud teatavalt liiki missiooniteatriks. Nii ta laste teatra teeb, et see suund on küll võib-olla natukene muutunud, aga, aga see on ikkagi väga olnud väga selline rahvuse kandja ja teiste rahvaste asjade tutvusta kuidagi temas on mingi teatav teatav selline kasvata siiski õpetuslik või jah, siis võime nimetada missiooniteatriks. Et kuidas olla nagu tundub, et kas, kas peaks nii olema jääma või me peaksime muutma. Tema või on ta juba muutumas. Algan sellest küsimusest, et kas ta on vajalik. Ta on kindlasti eelkõige vajalik tort Tartu ja Tartu maakonnalastena. Et kui ta juba Tartu linnateatrina funktsioneerib, siis ta Siis ta on siiski nagu suunatud teatud piirkonna piirkonna jaoks. Ja sealtmaalt saab juba laiendada lõunaeestlane, mis ongi ilmselt nagu mingil kombel olnud lasteteatri liikumisoraval osalenud üleüldse Tallinnas teatakse temast viimasel ajal tunduvalt vähem. Me. Me oleme vist viimasel ajal väga otsinguline teater olnud ja üritanud selle folkloori külje peale ka midagi midagi muud juurde otsida, noh eriti pärast seda, kui tegelikult meie suurimad folklooritegijad teatrist lahkunud on. Ja ja vaieldamatult on paraku folkloor, teater aga väikese huvigrupiteater. Ja eks sinna kõrvale on tulnud siis seinast seina näitemänge alates siis ütleme Eesti lasteraamatutega klassikast kuni kuni. Kuni igasuguste muude muude laste asjadeni välja. Ma ei tea, ma arvan, et et oleks hea, kui see oleks lihtsalt üks hea lasteteater. Noh, see teater on teinud ka täiskasvanute etendusi, kas see nagu, kuidas sina sellesse suhtud, kas see on, on see vajalik või või tuleb seda teha nagu kuidagi nagu muuseas, või selles mõttes, et see et lasteetendusi on tegelikult vist nagu võtnud nii publik kui kriitika tunduvalt paremini vastu kui, kui täiskasvanutele mõeldud etendusi. Täiskasvanute etendust selle teatrivalupunkt kogu aeg olnud, sest vaieldamatult ükskõik mida, mida sa teatri täiskasvanutele välja pakuks, siis siis juba teatri nimetas, lasteteater kahjuks pisut ikka nullib ära publiku tulemise, meie majja. Aga no eelkõige on see näitlejatele vajalik ka teiselaadilise töö tegemine, sest ega tõepoolest see on ju päris õudne mõelda, kui sa pead eluaeg ainult konna kägu mängima. Et midagi muutuks ka vahepeal. Publikuhuviga, iseasi kas see nagu publikule midagi pakkumise meie täiskasvanud hetke pakkunud olema. Etenduse müüjana ma kujutan ette, et on, on väga raske vist Tartu linnas ka täiskasvanute etendusi müüa kuna on kõrval suur, väga suur teater Vanemuine kes ilmselt võtab täiskasvanud. Publik on puhtalt endale jah, ja see on ka mõistetav, sest ega ega me ei ole suutnud ju naljalt oma täiskasvanute etendustega kedagi üllatada. Ma usun, et, et kui kui meiesugune teater üritab teha täiskasvanute projektis, peaks olema sedavõrd lööb juba iseenesest et ta on midagi hoopis hoopis muud mille pärast tasuks nagu näiteks Vanemuisesse minemata, et ütleme, üheks õhtuks aga lausa lausa sellise röögatult röögatult värske asjaga. Me vist ei ole suutnud siiamaani välja tulla. Küll omal ajal, ma ütleksin, teatri algusaastatel olid kõik täiskasvanutele mõeldud folkloorilaulu etenduses küll paksud publikut täis. Nojah, võib-olla on ka selles mõttes, et ka see aeg nagu möödas, et olid ajad, kus, kus seda nagu peeti, peeti, hinnati rohkem võib-olla, või see andis inimestele mingit hingetuge on ka praegusel ajal nagu kõik müügiks vist ei saa. Ajaga siis ei olegi suurt mõtet, mis joonistust rääkida. Jah, ilmselt küll. Kuidas on sinu seosed praegu ülikooliga? Minu suureks hämmastuseks ja iseendalegi suureks üllatuseks mul on tunne, et ma lõpetan selle lause sel aastal. Nii et me võime tähistada juubelit 10 aastat. Annaks jumal, et see jääkski sinna juubeli peale pidama. Sest. Lasteteater on küll mu elus väga palju andnud, aga. Eks minu kõige väiksemaid süüdistusi selle töökoormuse arvelt, et et lihtsalt ei jõua ülikoolile. Kui sa ülikooli astusid, saastusid eesti filoloogiasse ja kas sa oled nagu jäänud mingile kindlale asjale kindlaks või, või oled sa ka üliülikooli sees mingisuguseid muutusi vastu võtnud ja ja üle elanud? Mitte? See, et ma algul soomeugri keeltele pühendasin läbi eesti filoloogia ja see, et ma sisuliselt selle programmi läbinuna hakkasin toppima oma nina nagu teatriteaduses kriitikas. See vast ei olegi nii suur, mingisugune murrangu ei pööranud, lihtsalt sattus kokku selle ajaga, kus oli võimalik tekitada endale hoopis teistsuguseid õppeprogramm. Äkki võiks ta nimetada teadmisjanu, lai võib õppimise jooksma, ei tea. Kui sul nüüd on ülikool läbi, kas sa oled ka selle peale mõelnud, et üks üks koormus on siis nagu vähem. Aga võib-olla, võib-olla sa hakkad kunagi maalima, kas meil on oodata sinu isikunäitust või oled sa mõelnud selle peale? Ei, ja ma arvan, et me hakkasime peale mitte kunagi mõtlema. On ma usun, on rida otsuseid, millest ma kinni pea on ja see on kindlasti üks Et ma ei ma ei usu, et ma tahaksin eriti eriti pintslite värvidega vehkida pärast seda ütleme siis kuue poole muidugi seitsmeaastast perioodi oma elus, kus ma nendega noh, ütleme siis mingeid 3,5 korda kuus, foone maalisin. Tänan, ei. See uus asi, mis, mis, mis võiks tulla sinu ellu ja sa võtaksid selle kahel käel või, või absoluutse jah, ütlemisega vastama. On veel asju, mis sind elus pööraselt huvitavat, mida sa tahaksid teha? Jah, ma mõtlen, et ma tahaksin kirjutada Ja ma isegi mõtlesin, et, Võib-olla vana, õigemini raamatusi kirjutada. Võib-olla koguni kaks? Ma ei tea. See on peseme, sind pööraselt huvitab, aga. Aga eks aeg näitab, ma ei tea. Ma pean univeriaal päeval mingi valiku tegema, ma olen nagu selles suunas nagu. Nagu mõtteid seadnud. Aga ma veel ei tea, mida ma valin. Maad on lapsepõlves, mulle väga meeldis, esimeses klassis oli kohustusliku kirjanduse raamatus selline raamat, nagu kõik tööd on head. Ja seal ilusti värviliste pilte, kuramus, rõigast huvitavaid ameteid. Kui sa mäletad No sinu puhul on muidugi see tõesti fenomen, et ükskõik millele sa käed külge lööd, see asi alati õnnestub. No ja kui sina niimoodi arvavad, ma ise ei ole selles päris kindel. Igal juhul ma olen ära tabanud absoluutselt kõik, mida ma olen oma elus õppinud on on kuskilt maalt kasuks tulnud ja ja kui ma kunagi Noh, ma kunagi asi, mida ma üleüldse ei tahtnud teha, oli pedagoogiline praktika siis viimane aasta administraatori tööd on mulle selgeks teinud ka selle, et mul on ka seda vaja olnud. Nii et sinu elus on praegu siiski väga tähtsal kohal nagu karjäärimõtlemine. Ei, minu jaoks on see ole. Seda võib nimetada nagu karjäär või seda, mis ma teinud olen. Ma ise julgeks ta karjääriks nimetada, minu meelest kõlab kogu see süsteemi loetelu suisa kummaliselt, pehmelt öeldes, aga. Aga ma lihtsalt mõtlen, mida edasi teha. Sest vaieldamatult kaheksa aastat on ikkagi piisavalt pikka aega ühes süsteemis töötamiseks. Ja ma kätt südamele pannes ma ei kujuta ette, et ma 10 aasta pärast ikka töötaksin selles süsteemis. Tegelikult sündinud ja kasvanud ja koolis käinud jõhvis aga tänu ülikoolis õppimisele, oled sa elanud nüüd Tartu linnas, kas Tartu linn on sinu jaoks mingi omaette väärtus ja kas kas see jääb ka nii edaspidi? Võime alganud täpsustus, aga ma ei ole jõhvis sündinud. Sündinud Paide linnas, ma olen oma esimesed 10 eluaastatel olnud Paide linnas jõhvis olen elanud, ma tunduvalt vähem, kõigest seitse aastat. Tartus olemas, nüüdseks elanud? Noh, nüüd 10. aasta jookseb. Nii et tegelikult Tegelikult ma ei tea isegi, missugune järgmine lind peaks olema, kus ma elada tahaksin, aga ma arvan, et see on Tartu. Et ma, ma jään nagu selle juurde. Sest sest ma ei saaks öelda, et ma ma omal ajal paidest tulnuna jõhvis väga hästi kohanesin ja ja lausa selliseks omaks rinn minu jaoks ei saanudki, Tartu sai, sai tunduvalt rutem avaks ja, ja ilmselt läbi inimeste, sest neid tekkis nagu ühel hetkel väga palju. Kelle, kelle olemasolu mulle väga tähtsaks muutus? Ja üldiselt sellepärast ma sealt väga ära ei kipugi. Aeg-ajalt tuleb ikka mingeid uitmõtteid, aga aga mingit otsa pidi on nagu elusa sisse seatud ja ja lõppeks on inimene kaunis mugav, nähtusega ei kipu. Ei kipuvad ära minema. Aga kuidas sa nagu mõtled selle fenomeni peale, et, et Tartus oled sa mingites ringkondades üsna tuntud inimene ja tuntud tuntud nimi teada aga mõnest mõnes teises või näiteks ka Tallinnas, mis pakuks, pakuks anonüümsust, võib olla, kas, kas see on kunagi seganud, see tsink tuntakse ära ja sul sulla, sinuga alustatakse juttu. See on mind mingitel eluperioodidel tohutult seganud. Kui ma päris aus olen, siis ma heidangi Tartule ette seda, et ta on liiga väike. Et et see, mis mulle talnõrs meeldib, ongi tõepoolest see iga teine vastutulija. Ei, ei ole, ei ole, su tuttav, ei ole sa tuttava tuttava tuttava tuttava tuttav. Nii et printsiibis ma ei välista hetkekski võimalust, et ma kunagi lõpuks Tallinnasse maandun, aga armasta mõtet endaks lõpuni lahti mõelnud? Ma veel ei tea. Need, inimesed, kes on Tartus sinu sinu mõttemaailma kujundanud või, või on, on, on neid üldse või, või on see mõni mõni kirjandus või kui me räägime siin humanitaaraladest, mis meil mõlemaid huvitavad? Ja sa mõtled mingit? Kirjandust kui. Kirjandust kirjandust kui kirjandust, mis on, mis on, mis on, sind võib olla. Mis on sinu jaoks olnud tähtis? Ma ütlen kõigepealt siis kirjandus ära, see on vene kirjandus. Tõtt-öelda. No mul ei ole elu sees olnud mingit mingit teel arvamust venelaste suhtes, ilmselt see jõhvi ja kogu see Ida-Virukeskkond kujundus mind selles mõttes pigem soodsalt. Et ma ei lase ennast nagu vene inimestest üleüldse häirida ja, ja, ja ma tõsiselt hind on. Hind on vene kirjandust ja tõtt-öelda ülikooli kirjanduse loengutes tund parimad pakkusid tõesti veidi rohkem, aga mis inimestesse puutub, siis? Andres Kase on, aga ütlesin kes on sõna otseses mõttes vaimne isa olnud kõik need aastad ja, ja kes kellel on väga omapärane viis õpetada või pigem suunamise moodi. Siis tegelikult oli, oli minu jaoks ka või on ka siiamaani väga tahtis inimesena ta halba vabut. Kelle lavastatud oli see minu esimene lava lavakujundusega etendus. Ja kellelt oli ka hirmus palju õppida, tõenäoliselt on siiamaani, aga pole temaga nii palju kokku puutunud. Ja eks neid inimesi on veel jaa, jaa, ja tõtt-öelda minu suurimad õpetajad on kõik olnud mingi muuseas lasteteatriga. Sest tegelikult see aeg, kui kui Vanemuise stuudio üldse ellu tuli, siis pehmelt öeldes ma kuulasin neid ammuli sui. Nad olid nii targad. Ma teadsin, nii palju, nendes oli nii palju. Nüüd tagantjärele vaadates ilmselt oligi. Ja ja see oli, see oli väga mõjuvõimas sfäär, stuudio eelkõige. Nii et neilt inimestelt on tulnud, nagu see kõige olulisem. Ja eks need on aegade pikku veel juurde tulnud. Nüüd väga tähtsaid inimesi. A vastavalt kõiki kõiki lasevad kõlastuga. Aga ülikoolis on ülikool on ikkagi tegelikult vist märkimisväärselt mänginud osa sinu kujunemises need õppejõud või või, või võimlema niiviisi. Aitäh meeletut. Ma arvan, et, Et sul on Sul oli rida õppejõudusid, kes seda rolli mängisid ja Peeter Torop kindlasti ma kujutan ette, et vene kirjelduse Voleeriblazzuuboyon malts ja ja ja üksjagu ka ka eesti kirjanduse õppejõud. Ja ja ka need Aga kindlasti ka ka ütleme siis needsamad tudengid, kellega musumäel õppisin. Ja oma hämmastuseks avastasin, et mis nüüd konkreetselt eesti filoloog ja puudutab siis need minu aasta jagu lõpetajaid kipub sel aastal isegi rohkem olema. Ma arvasin. Et imelikud ajad olid? Lõppenud, näitemäng, naeratus lõppenud valgusega on võluv. Ja mis vahepeal juhtus või vahepeal? Pimedus.