Eesti lugu. Tartu Jaani kirik on 14.-st sajandist pärit ainulaadne pühakoda. 13. sajandi algusest või isegi 12. sajandi teisest poolest on leitud praeguse Jaani kiriku asupaigast fragmente puitehitisest, mis ilmselt on olnud kirik. Esimesed kirjalikud teated koguduse tegutsemisest pärinevad 1323.-st aastast. 1708. aastal põhjasõjas hävisid torni ülaosa ning kesklöövi ja kooriruumi võlvid. 19. sajandi alguses hävitati rekonstrueerimise käigus enamus interjööri skulptuure. Skulptuurid on just need, mis teevad Jaani kirikust ainulaadse pühakoja kogu Euroopas. Ülejäänud skulptuurid müüriti kinni või krohviti. 19. sajandi teisel poolel asendati osa hävinud skulptuure koopiatega veel mõned faktid. 1944. aastal põles kirik Nõukogude vägede pealetungil. 52. aastal varises kokku kesklöövi põhjasein. 1989. aastal alustati kiriku taastamist. 97. aastal taastati Tartu Jaani kogudus. Esimene jumalateenistus oli 97. aasta jõulude ajal. 55 aastat varemetes seisnud kiriku taastamistööd said tartlased nähtavaks 1999. aastal. Kirik sai uue tornikiivri ja paigaldati kaks uut pronksist kiriku kella. Kesklöövi katus kaeti linlaste annetatud raha eest ostetud vaskplekiga. 2005. aasta juunikuus avati restaureerida Jaani kirik uuesti. Tartu Ülikooli kunstiajaloo lektor Kaur Alttoa on tegelenud aastakümneid Jaani kirikuga ja on olnud selle taastamise kontseptsiooni üheks peamiseks autoriks. Te kuulete 120 üheksandat Eesti lugu, toimetaja on Piret Kriivan. Me seisame kunstiajaloolase kaur Alttoa ka meie keskaja ühe kuulsama hoone ees. Ometi see maja siin pole keskaegne. No ja kirik sai viimati valmis aastal 2006. Ja ta on päris korduvalt hävinud viimati aastal 1944 punaarmee ohvensiivi käigus. Kuid siinjuures ei tohi unustada, et see ei olnud kiriku ainukene suur purustus ja see on just tassi, mida peame, arvestame, kui me vaatame kirikut praegusel kujul, mida see on restaureeritud, kus on midagi võib-olla ka tegemata kaetud. Sest üleüldse teame, et kogu Lõuna-Eestis keskaegne pärand on säilinud meile väga napilt. Taas meenutame ajalugu. Siin ilmselt kõige purustavam olid Poola Rootsi vahelised sõjad seitsmeteistkümnenda sajandi alguses, mis kestsid üle kahe aastakümne ja see on teinud platsi puhtaks nii Viljandis, Pärnus, maal ja loomulikult ka Tartus. Siit tekibki see suur erinevus, mis me räägime Tallinna vanalinnast, räägime Tartu vanalinnast. Nii, aga Tartu puhul tuleb meenutada veel kahte asja. Ühelt poolt põhjasõda. Vene väed on Tartus aasta 1708 son aasta enne Poltavat ja ei ole Peeter Esimesest pole mingisugust lootust, et Vana-Liivimaa jääb tema alla ja Tartust lahkudes, mis toimub? Gümnaasiumiõpilane ilmselt on pidanud õppima Käsu Hansu nutulaulu, oh ma vaene Tarto liin ja nii juhtubki, Tartu õhitakse ja ilmselt ka Jaani kiriku torn kukub hoonele pikjoonele koorile ja suur osa kiriku võlvidest hävingut. See oli esimene selline suur pauk. Aga see on ju avalik saladus, et kuna küsimus, mis või kes hävitab rohkem mõis pärandit, kas rasked ajad ja sõjad või rikkad ajad ja arhitektid? Meenutame seal 1800 kolmekümnendad aastad, kus Tartu linna ehitusmeister Paandunud plastist, aga ärme unustame, et klastismi ajastul oli oli arusaam, et keskaegsel barbarite, Ajaxiitlase gootika mõiste ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis tema püüab teha Jaani kirikus sellist ilusat õilist, antiiktemplitaolist rajatist. Ja mis ta teeb, on eriti just kiriku interjööris. Ta raiub põhiosa dekoorist, mis keskajast veel alles oli, ta raiub hoolikalt, MAHA püüab piilarid muuta tooria, sammaste taolisteks ja nii edasi ja nii edasi. Ja tulemuseks oli selline küllaltki tola, muidugi stiilne, aga küllaltki igav Foom, mis säilivus kuni aastani 40, neil. Ja veel. Me alustasime jutuga tagant ettepoole, aga mitte juhuslikult, täiesti põhjusega. Ning selline Läheb ka kohe-kohe mööda ja 19. sajandi teine pool taasavastab keskromantism ja nii edasi ja nii edasi. Kõike oleme lugenud Viktori koodia, aivad õud ja keskaeg väärtustub seda ka arhitektuuri püütakse lega imiteerida uuesti ja nüüd algab kogu õhtumaa suur restaureerimine ning umbkaudu sajandivahetusel Riia arhitekt bokslaff pähistubki arhitekt, tema hakkab hakkab siis restaureerima kiriku fassaadi. Vahepealne krohv raiutakse maha ja mis on kõige olulisem, müüd avastatakse Jaani kirikusse vaieldamatult kõige põnevam kõige olulisemad asjad fassaadil tavat avastatakse tera, võta skulptuurid. On on jätkata töid interjööris see, kus olid, eks ole, sellised tätsistlikud elemendid, aga nüüd juba siis esimene maailmasõda. Veel lisame juurde, et kuni 39. aastani kuulus Jaani kirik baltisaksa kogudusel jaan, teame, et esimese vabariigi ajal baltisakslaste majanduslik külg oli kõike muud kui, kui selline rikas ja täitsa mõistetav, et ka sellised suured ehitus plaanin, nendest loobuti ja sellise omamoodi natuke kontrastsena kirik oli kuni 44. aasta ja siis hakkab, hakake juba uuenes. Mille alusel te praegu Tõite ette ja mille alusel restaureerite tähendab, räägime, mitte praegu, aga, aga mille, mille alusel Teigi testima ema toonitan veel, et põhiosa siis valmis aastal 2006, see siis toimus ka meie kiriku taaspühitsemine siin ongi, on ikka jälle restaureerimisele konserveerimisele kõige põhilisem allikas on objektis. Arvestame, et kui me räägime, et, et mingi noh, ehitussubstants on sandilt säilinud arhiivimaterjalid veel hullemini sai. Et, et väga paljus on just see, mida objekt meile endale kõneleb. Ja ehkki me täna eriti restaureerimiseks nagu rääkida ei taha, aga võib-olla üks peamine printsiip, mida oleme püüdnud rakendada sõlmed, kus me küllaltki täpselt teada, missugune seal olnud, kas ta oli hävinud säilinud sellisena 44. aastani või ehitusjälgede põhjal suudame rekonstrueerida, need on väga paljus nii-öelda tagasi keht. Aga samal ajal meil puuduvad andmed võib-olla kõige selgem, see klassikalisem on kooriruumi lagi, kesklöövi, laki, kus on selge, on olnud võlvid. Aga missugused need on olnud need säilmed, mille põhjal mis on pehmas, need viited ja võlvid on olnud, aga selle põhjal võime konstrueerida kümneid erinevaid variante. Ja vot sellist fantaasiat ja ei ole tahtnud teha, siin on neutraalne puitlagi ja põhimõtteliselt alati on see, et kui üks tulevad meist paremad, targemad spetsialistid alati võimalust need lae laed hiljem juurde lihtsalt, aga see oleks võib-olla kõige üldisem printsiip ja see on ka, mispärast aeg-ajalt näeme, et vahel on selline eriti intereerzin, omad, väikest vastuolud ja kontrastid ja ta ei ole nii ilus ja sile nagu võib-olla võib-olla mõni tahaks näha. Nii, aga kui me seda kirikut nüüd väljastpoolt vaatame, siis me oleme siin läänetorni juures. Läänetorn oli keskajal ka selline, nagu me praegudega naela läänetorni, ütleme seda. Talumine pool siin on kuskil umbes poole kõrgusel, kes hoolega vaatab, need on sellised vertikaalsed vuugid ja tõenäoliselt sellest kõrgemat on kõik see osa, mis on teatud pärast seda põhjasõja-õhkimist. Niisiis pool on vana ja pool. Mahtudes, Lübecki ja Jaani tänava ristil on tänasel päeval võrdlemisi vilgas elu käimas. Kuidas keskajal oli? Nii kõigepealt muidugi ütleme, et see Lübecki tänav, see on selline väga uus tänava nimi, see pärineb 21.-st sajandist. Millest ta on inspireeritud, on teamegi, ühelt poolt Tartu oli hansalinn ja eriti tihedad sidemed Lübecki ja kes üle Tartu suhtleb kauplete Venemaaga Pihkva Novgorodi kõver. Võimalik, et sealt tulevad ka mingid rahad, millega Jaani kirik on, ehita sellest vahest edaspidi. Nii, aga juba keskajal oli Lübecki kaupmeestel Jaani kirikus oma tapeete siin kiriku lõunakülje, ta on tugevasti ümber ehitatud juba keska ja 18. sajand, Üheksateistkümnes sajand, kogu aeg midagi, midagi lammutad, midagi lisatud. Aga jah, põhimõttelist on see, et kaupmeestel on oma esindus oma, abiellun kohapeal olemas. Ja oligi see, et kui Tartu vajas ühte väikest tänava nime Jaani kiriku ja Treffneri gümnaasiumi vahel, siis leiti, nimetatakse Lübecki tänavaks. Ma ei tea, kui mina oleks hüübeklanes maiks muidugi solvunud, nii pisike käkk on, eks ole, meie õilsa linna nimega. Kas tuleme selle torni juurde tagasi, selle torni peal on kõigepealt on nagu aknad, aga on nagu kinni müüritud aknad, peegelikud ja. Nii on petlikud ja siis on siin näeme kahte rünkliku rida skulptuure. Ja võib-olla ongi, peaks kõigepealt kima, miks me loeme Jaani kirikut nii üliväärtuslikuks, kui me vaatame tema arhitektuuri ja vaata kogu Läänemere piirkonda, kus on küllaltki palju tellis kootikat, siis ega siin ei ole midagi halba, aga ta midagi rabavat selli Tottennida kuidagi ei kuulu. Aga mis muudata erandlikuks on äärmiselt rikkalik skulptor, haalne dekoor, materjaliks põletatud savi ehk terrakota ja terrakota. See on muidugi vanema kunstiloos on ta ja ta noh, kõige rohkem teame alati kunagi, et Ruski tegid ja nii edasi ja nii edasi ja seda kasutab ka keskaeg siin-seal alad Šveitsist, Läänemere ümbruses, hästi vähe, Skandinaavias. Aga vot selles jaanuaris. Nüüd ma võin väga kindlalt öelda, et kogu õhtumaa keskaegsel õhtumaal pole olnud ühtki rajatist, kus on nii arvu kalt nii suuregabariidilisi ja nii hea kunstilise kvaliteediga terrakotaskulptuuri ja siin ma julgen väga kindlat, kaugel sellest, et ma läksin kõiki näinud, aga siiski ma arvan, et ma olen tublisti üle poole näinud ja siin seda võin rahulikult kinni. Ja sellega on Jaani kirik omas žanris vaat üks selline täiesti tip asi, võrreldamatu asi. Nüüd õhtumaa kultuuriruum. Läänetornil on neid nagu kaks rida, suisa all on ainult pisikesed, peadsin külje peal ja üleval on nagu natukene suuremad. Kujud nii nojah, all on pead ülal sellised poolfiguurid, aga kõigepealt esimene, mis ma ütleksin, kui me räägime, et see Jaani kiriku terrakota, terrakota, Jaani kirik ja nii edasi ja nii edasi, siis see, mida me fassaadidel väljas näeme, neid on kõik uusaegsed koopiad. Asi selles, mitte et me tahaksime kedagi petta. Aga alati on mõistlik ses restaureerimise konservjueerimisel esimene teema, kuidas me suudame asja võimalikult kaua kahjustamata säilitada. Ja teema on ju väga tõsine, on, õhk ei ole enam nii puhas, nagu omalajal on olnud väga karakteerned, kui natukene näiteks Itaalias ringi liikuda, siis itaallased leiavad, et et nende kliima pronksi jaoks on liiga kahjustav, kui me näeme mingeid Marcus Aurelius või tona tella Püha Jüri Firenzes reljeefi vähemalt. Ma ei räägi marmorist Michelangelo asjadest. Firenze baptisteeriumi pronksuksed, need on kõik koopiat ja see on võib-olla ja see mõjub jälle selline nagu võltsinguna. Aga, aga siiski on leitud, et, et vähemalt praegu näeme väljaskoope ja originaale võib näidata muuseumites alati kunagi on võimalik, kui on mingi garanteeritud konserveerimismeetodit originaalid tagasi pannud. Ja kui ma ütlen, et terrakota on selline väga perifeerne teema ja siis on ka selge, et selle restaureerimisega on või konserveerimisega tegeldud tunduvalt vähem kui näitest looduskiviga. Ehkki ka väga paljud konseraatorid ütlevad ka looduskivide ilmastikukindlaks kontsert serveerimiseks nii-öelda võrre proof, meetodid meil puuduvad ja sellises olukorras siin olid küll väga paljud vaidlused ikka sõnasõjad ja väga suured solvumised. Aga praeguseks on lahendus see, et välja on pandud koob pead. Need modelleerib Tallinna konservaator Isabel Asso originaalid. Püüame järk-järgult eksponeerida kirikuruumis ja ikka veel kord tal kunagi võib need alati tagasi panna, aga need on asjad, millega ei tohi eksperimenteerida. Eks ole, et proovida proovida mingi sõlmeetod, vaataja on 20 aastat jäik, kerib või, ja, ja äkki selgub, et eks ole säilius ilusti, aga teine variant on see, ta on totaalselt hävinud vaat-vaat see materjal, millega niimoodi rist ja seetõttu ongi siin, kordan, eks ole, on fassaadi ridamisi, olgu peaid osa on palju tühje auke, arvestame ka seda, et nende terrakotaskulptuuride konserveerimine ja avastajaga koopiate tegime seal veel pikk-pikk, tee, keda keskaegne kunstnik kujutas ikka pühakuid. Nii veel järgmine hästi keeruline, hästi vaadake kui kes ka kunsti puhul tahame teada, kes on kes, siis reeglina kujutatakse persoonid mingist atribuut, ega, eks ole, kui on mehel käes, võiti, saame, selge Peetrus, eks ole, kui on. Kui on rattaga daam, siis on reeglina Katariina, kui ta ta püüti rattal hukata ja nii edasi ja nii edasi. Eks ole, need on need atribuudid, mille järgi me ütleme, kes seal, kes nüüd Jaani kirikus paaril üksikul juht, me suudame ka niimoodi neid neid identifitseerida. Ako reeglina kõigepealt esiteks skulptuurid on olnud värvitud. Meie meesudes Yaleda. On üks mees, on kunagi ühe rekonstruktsiooni teinud roosat roosad põsed, kuldsed kiharad, riided on rohelised, punased, sinised, see on täiesti meie jaoks. Nii, aga oluline on, kui me näeme, enamik skulptuure väljendatud pead tornile ülanev poolfiguurid, meid hoiavad käes tekstilindid. Lindid, kus on olnud, kas on mingi tsitaat, onu nimi ja selle järgi on olnud võimalik omal ajal identifitseerida, kes on kes. Aga nii nagu kogu see polükroomia on põhiosas hävinud interjööris. Omal ajal sai palutud kriminalistid ka oma infra ja ultrakõigi asjadega väga üksikud tähed oli võimalik ainult identifitseerida, et seetõttu siin on kohutavalt palju asju, mida me ei tea. Ja muidugi te võite alati öelda, et need skulptuurid siin tornil on nii kõrged, kui seal tekst. Tekst on peal, on niikuinii inimene. Vot nii, mõtleb uus inimene, nii mõtleb 20. 21. sajandi inimene, sest esimene asi, kellele see kirik on eelkeeld. Ta neid jumala, eks ole. Ja siin on muidugi, eks ole, mingi selline vulgaarmaterialist võiks väita, eks ole, see, mis on maast 15 meetri kõrgusel on jumala veel paremini nähtav, eks ole, aga põhimõtet näed igale poole ja seetõttu see suur, kus, kas meie näeme, see ei tähenda, ei tähenda, et kes ka inimestel oleks kotkasilmad ja kõik niimoodi niimoodi. Ja see on ka muuhulgas põhjus, mispärast aeg-ajalt vaat kui me tänapäeval teeme ükskõik mingist ruumikujundus mingit maalimist seal kõrgemal kaub siis üldistatumalt me ei lähe detailini välja. Keskajal seda läänexti juurde. See kõik on ühesuguse pilguga. Aga veel kord kordan, siin on küllaltki palju väga palju lahtisi otsi, keda ja mida kujutatakse, aga vähemalt ühe koha ma võin küll väljast ära, neist. Ütleme jah, sellepärast, et õnneks me seisime siin all piisavalt kaua, et minu silm hakkas seletama, et siin on veel üks rida neid kujusid, mida ma enne ei pannud tähelegi, teise katuseserval. Nii aga põhimõtteid, mis on, on, te nägite sama rida, needsamad pead mis on alumised, need on ümber kogu pikki joone ümber kooriruumi ja samal kõrgusega ümber tornijärgne tsoon on siis tornil selliseid poolfiguurid ja selline friis kunud ka pikihoonel kesk, aga just see kannatus põhjasõjas, selle ülemine osa lammutati, me oleme leidnud, on ka varem, on leitud väga palju selliseid üksikuid figuure mis pärinevad ilmselt just selle kesklevilo osast, aga kohapeal neid pole enam ühtegi sõidetud on ja jäävad sellised sellised tühjad nišid siis selle kõrgema katuse alltsoonis vastane sammu tagasisidele, võimetes näete, eks ole, see on ainult ainult ühe ühe osa Jet. Ja siin need kõrgus on täpselt ühel kõrgusel, aga siin vahepeal on üks jupike friis natuke katki läinud. Seal ehitati ka niimoodi etapi kaupa või või ehitati kesklööv valmis ja siis. Löögid, või kuidas see oli, nii, tähendab, on kõigepealt Jaani kirik, on see võime öelda umbes pool tosinat väga suurt ehitusperioodi alustad ühtemoodi, nad ei jõua kuigi kaugele mingi plaani, korrektuur tulevad, uued meistrid. Kas tulevad uued ideed? Vahelise tehnilist, ei saa hakkama, niisiis seal on väga palju ladestus. Ja siin väga üldjoontes ütleme seda, et kui tavaliselt kirikut alustatakse idast läände, selge, eks ole. Traditsioon on kõige olulisem, saame selle vaidlema, mis, mis on ka tavaline keskajal poolikut kirikut kasutatakse, edukad pannakse mingi mingise puit heinake vahepeale. Ühel pool peetakse missa, teise pool ehitusmeistrist kopsivad, see on, see on mõistetav. Nii, aga Jaani kiriku puhul, kuna siin kogu Tartu Ehitusaluste probleem ta on ehitatud puit, parvedele, vajumised kõik nii edasi, nii edasi, siis kuna torn on kõige raskem kõige massiis, siis küllaltki varakult ehitataks torn, veebel, lasta vaju ja torni alumine osa. Ja, ja siis hakkabki jupikaupa, on, on see kirik, mis, ütleme siis, keskajal lõpuks valmis sai. Siin on ühelt poolt torn, teisalt on kooriruum, kõige hiljem ehitatakse voolu, kas siis pikki joone, pikki seinad, mispärast, aga kuskilt peab ju materjali saama juurde vedada, eks läbi kitsaaugu on paha. Pekkaniska kraanasid, haavel ei ole ja, ja siis on, on Iiet siis kesklöövi, piilarid, kõrgseinad, siis tulevad välisseinad ja siis lastakse veel natuke vajuda. Siis hakatakse võlgi. Veel on muide väga sageli me võime välja lugeda ükskõik, kas või vaatame Kuressaare linnuses, oletate piiskopi eluruume, ansid, võlvikannad on ühtemoodi, võlvid on teistmoodi. Et midagi on juhtunud, aga see, kui kirik jääb võlvi mata, ei tähenda alati, et rahase otsa, aga lihtsalt on seed. Võlv on väga õrn konstruktsioon, mingi pisikene liik, pisike vajumine ja tekkide katastroof ning on küllalt neid juhtumeid ka meil, kus maandutakse võlvitud kirikud, seinad ehitatakse valmis, nüüd natuke vajuvad, peab ootama, aga täiesti selge, et ega see ehitusmeister võis ehitajate punt. Ta ei istu nüüd kolm aastat ühe koha peal ise maasikaid, eks ole, villada rööpa lõpuks ära vajuda ja, ja nii nad lähevad uutele jahimaadele ja siis kunagi, kui hakatakse ehitama, tulevad juba uued mööda need natuke teistmoodi ja umbes sellised uus mood, juba uus uus mood, uus käekiri. Metsitasin tennist, kuhu me minema pidime, nii. Nii me oleme kiriku peaportaali lääneportaali juures. Seda kroonib senine ehisviil nimetame seda vimm märgiks, kus on 15 nishi küll ainult viis skulptuuri hetkel koha kõigis neis nišides roomates, skulptuurid. Ja siin, mida see kujutab? Keskel näeme, ronivad Kristust, kahel pool on põlvitavad figuurid, üks on naissoost, teine meessoost. Ja edasi näeme praegu hetkel siis kahte apostlit Peetrus võtmega Paulus mõõgaga ja ülejäänud nišides paiknesid veel apostlid. Ja mida see kujutab? Vot see on teema, mis õhtuma kunstis reeglina kuskil 14 sajand hakkab juba ära kaduma. Idakirikus on väga püsiv. See on nõnda, need teesis, mis väga ühemõtteliselt osutab viimsele kohtupäevale keskina kohtumõistja edasi Maarja ja Johan mees, nad ongi meie jaoks kõige olulisemad. Nemad on need eest palujad inimkonna eest, nemad on need advokaadid, eks ole. Ja siis on 12 apostlit, kui nii-öelda gaasist ja Viimse kohtupäeva teema ühelt poolt peame, on just selles positsioonis on kristlikus kunstis, arhitektuuris väga vanas ulatkuugle romaanikasse välja ja ta ei ole mitte niivõrd sellepärast et sageli kuskil sellist siili kirjandust loeme, loeme, et eks ole meenutada, mis juhtub ja nii edasi ja nii edasi. Aga teine pool on, mis asi on kirik. Kirikuhoone kui selline kirikuhoone on taevase Jeruusalemma võrku selle tekstides väga üheselt selge. Nii, aga kuidas on võimalik pääseda taevas, Jeruusalemm? Ei teie, ei mina ega keegi kolmas testi pääse enne, kui ta läbi teinud viimse kohtupäeva. See on, eks selle põhimõttes selline selline noh joon piir, kus all lõpeb üks maailma algab teine ja siin piiril on äkise kohtupäev ja selline omamoodi natukene vanamoelist näki Jaani kirikus kirikus on, on ta siin pea portaalil ja tegelikult on ka interjööris kesklöövi põhiteema, mul on tunne, et ta on, on samuti seotud viimse kohtupäevaga, miks aga niimoodi Nadakesime mõned äikest, mõtted on aga, aga mõned mõtted sinuga natuke liiga arusaamatud ja ketserlikum, et ma pean natuke veel mõtlema, enne kui vajulgen sellest kirjuta. Keskajale käis rahvas kirikusse siit uksest, aga tänasel päeval mitte nii selge, eks ole, peauks lääneportaal otsetelg altari suunas, see on põhiline, aga praegu ja praegugi on pidulike sündmuste asjal kasutatakse seda aga selline igapäevane situatsioon, mitmes, ka sellised sellised väga-väga lihtsad asjad lõuna auks on nagu paremini jälgitav edasi. Lõpuks sai sinna sinna ka väike klaastuulekoda, täitsa selged siukese kiriku küttearved, need on ka kõrged ja nii edasi ja nii edasi. Seetõttu on. Praegu on just see lõunapoolne külg umbes sellest tsoonist, kus, kus just oma laened Lübecki kaupmehed liikusid. Aga enne kui me ukse avame, järgmises saates, siis nii palju, et Jaani kiriku tornikellaruumis on avatud ka vaateplatvorm ja sellelt avaneb suurepärane vaade Tartu ajaloolisele vanalinnale. Torni teekond on 135 astet pikk ehk 30 meetrit kõrge. Nii et oleks mõistlik tempo valimisel oma võimeid arvestada. Vaheldumisi mööda raud ja kividel, Pepe keerdu, vale Torni teekonnale galerii Jaani kirikuseintest pärinevate erikujuliste ehituskivide väljapanekuga. Orelirõdu keskaegsel krohvi saab vaadata kunagise ehitusmeistri märkmeid, mida katkendlikku seetõttu pole õnnestunud, küll dešifreerida. Ja siis, kui te olete tippu jõudnud, siis avanebki teile vaade tule vanale ja uuele. Ja siis, kui te sealt jälle alla olete jõudnud, siis soovitan kuulata vikerraadio kodulehelt ka arhitektuuriajaloolase Rein soobeli saateid ehituskunstist. Neis on juttu ka Jaani kirikust ja tema ehitusloost. Kuidas kirik puidust parvalustele ehitati ja miks Tartu Jaani kirikut paest pole ehitatud. Kunstiajaloolase Kaur Alttoa kohtume nädalaga pärast Jaani kirikus Tartus Jaani tänav viis. Eesti lugu on kuulatava aadressil www punkt vikerraadiopunkt.