Teame, mida tähendab sõna kunst või kas tänapäeval üldse on kunst, tähendab üldse midagi? Nii palju on ju öeldud, et kas kõik on kunst või miski pole kunst või piirid on kadunud, aga siiski sul on ikkagi vajadus üldistada ja nähtavasti see üldistamine välja valgustamine, ta ikka üks kunstijooni on. Tähendab, ta ei ole dokument selles mõttes, et ma täpselt annan edasi dokumentaalselt, seda, mis on juhtunud. Ma ikkagi valin, ma ikkagi panen ta mingisse raami. Ma ikkagi üldistan mitmed kogemused panin kokku. Aga siin on nüüd üks niisugune olulisem või suurem teema, võib-olla, mida sa puudutad oma diseltatsioonis? On see, et kes me üldse oleme eestlased ja sa ütled küllaltki pessimistlikult ta, võib-olla see ole pessimistlik, et valdav osa eesti rahvast kuulub riskirühma ja seda mitte mäletada tähendab murtud saada haigusest, mille nime ei teata. Et me peame nimetama genotseediks seda, mis meiega toimunud on ja tunnistama, et olema sõitsid ogeense, käid suhtumisega rahvas. Ja see mõjub väga süngelt ja pessimistlikult ja minu jaoks ma nüüd ei taha seda nii süngelt näha või lihtsalt ma natukene pikem elukogemus ütleb, et ja ka see kogemus sõja ajal elamisest ütleb, et see asi ei ole nii hull ja et inimeste vastupanu võime on märksa suurem, kui see mõnikord tundub. Aga see oht on loomulikult olemas ja mina ka ei tea teist teed enese juurde, kuid teadvustamine nähtavasti see nii nagu sa seda nimetad. Ja see, mis sa teed, see ongi teadvustamine. Ja kuna inimesed seda vaatavad, need on olnud enamasti küll väikse saali etendused, aga mitte ainult. Siis järelikult ikkagi inimestel on seda vaja, tähendab, see pealiskaudsus ei ole meid veel nii üle uhanud, sest ma olen saalis need igasugustest põlvkondadest inimesi, mitte ainult neid vanemaid, kes võib-olla lihtsalt tahavad meenutada teatriga koos või, või vastupidi, kardavad meenutada ja kellel, kes ka nutavad seal saalis, kellele hakkab õudne ja ja tuleb väga tuttav midagi ja kui nüüd ajaloost vaid ma olen seal üsna palju näinud ka noori, järelikult ikkagi see on neil vajalik. Ja ju see siis annab seda, mida peab andma seda puhastumist, nii nagu sa loodad. Ainult sellesse ei tohi vist jääda liiga kauaks, kui sellesse ei tohi jääda, nii nagu praegu toimub arutelu Konstantin Pätsi ümberlehtedest, tähendab, sellest ei tohi teha ajalehe sensatsiooni ja hakata. Mitte et Edgar ta seda, mis minevikus on halvasti olnud aga ei tohi ennast pühendada ainult nende halbade asjade välja nuhkimisele ja nendesse sensatsiooni tegemisel, no sina ei ole seda seni teinud. Aga mida sa arvad selle kohta, mida praegu tehakse nüüd pätsi ümber? Ma imestan, et see kõik hilja on, sellepärast et mina, mina, kes õpetusega, oled sa saanud sündmuste analüüsioskuse, teadsin seda seos tsirkusega, kui ma seda aega vaatasin ja need sündmused ma sinnamaani pidasin. Pidasin põhisündmuseks baaside lepingut ja, aga kui ma tsirkust tegin võib-olla pärast, et ma lihtsalt ei teadnud, ei olnud mõistnud või tunnetanud seda ajalugu, tahab Poola. Aga, aga kui ma tsirkust tegin, siis ma töötasin selle, selle ajaloo läbis, oli tohutu suur töö, see oli üheksa kuud ajalooraamatuid, inimeste mälestusi ja nõnda nõnda edasi. Siis sai mulle selgeks tegelikult vapside liikumine ja, ja see, et need organism, et organisatsioon suleti ja see, kuidas päts ka võimule sai, tegelikult ise pani ennast võimule, see oli mul 1993. Tsirkusematerjali analüüsides tuli see iseenesest juba kätte, ma imestan. Miks see nüüd nii nii hilja on ja ma mõneleja ajaloolasele vihjasin ka seda, aga aga noh, millal enne on tahetud teise eriala inimene tuleb ja, ja postuleerib midagi sinu, sinu ainevallas, aga, aga see on lihtsalt see, see oskus, see, mida me koolis õpime, sündmuste analüüs, miski pidi olema pärast mida olid kõik ülejäänud käigud vältimatud. Ja nüüd siis see ongi see, mis, mis tegi vältimatuks baaside lepingule ainuisikulise allakirjutamise. Ja noh, see on see, mis, mille pärast öeldakse, et ei ole valikut, valiku valikut on alati, alati on olemas noh nagu Nils Holger on tegelikult on kolm valikut alati mina ei hakka teise mehest otsustama, mida tema oleks pidanud tegema. Aga see, miks, miks mina teda sümpaatiaga vaadanud vaadanud ei ole, seda ma kirjutan ka, sündisoltatsioonis on tegelikult Alveri ja Talviku luule 35. 36. aastal teatud need tähendamissõnad ja see ei ole tühja. Poeet ei hakka laulma lihtsalt. Ma lihtsalt kunstipärast, nad ise võivad seda väita kui palju tahes. Aga see ei ole nii, tähendab kuskilt tuleksit tõuge. No kust tuleb talvikul see aeg, millest me unistanud iial ei saabuma, tsirkuses kasutasin ka seda. Tähendab, see oligi seesama vaikiv ajastu tol tol ajal ja seda, see tähendas tegelikult nagu me ütleme, kanaarilindude jaoks seda, seda see tähendas, neid hakkas lämmatama. Ja lännatamine ei pruukinud sugugi olla muidugi materiaalne. Nii et, aga see, mida, mida praegu tehakse. Noh, jälle sa ütled mulle, et ma olen pessimistlik täna teist korda ja pead veel üks kord arvatavasti ütlema, aga mina väljendan tegelikult neid lõpuni mõeldud mõtted lõpuni selles mõttes, et ma jätan kõrvale see, mis räägib sellele vastu, noh tähendab, alati on võimalik näha ka teist poolt, ma jätan need kõrvale, räägin lõpuni, näitan lõpuni seda musta stsenaariumit tegelikult ju ainult optimismist tegelikult ju ainult ainult sellepärast, et kui keegi seda näeb ja jagav, eks ole, ta põrkub sellest tagasi, ta hakkab mõtlema, hakkab otsima teist teed. Aga kui seda ei näe, kui kõige kohta ütled, ah ei loe aht see korda ei saanud niimoodi, et see oli juhus, siis me tegelikult ei, võtame enesel võimaluse ära sellel hetkel, kui meie, meie peame valima, valida õigesti. Ja nüüd nüüd ma ütlen selle selleni seal pessimistlikult kõlada see meie ajakirjandus, kui hakatakse millegi üle lokku lööma, siis on mul alati tekib minul see küsimus, mille varjamiseks lüüakse lokku selle ümber. Ainult et ega ma vabatahtlikult nii väga seda lehte ei loe, ma ei tea, miks on minuni jõudnud need artiklid ja see pidi olema, sest ma olen noh, nagu nagu, nagu teemas sees olnud. Võib-olla sellepärast need asjad tulevad ise kätte ka siis, kui sa ei loe neid lehti. Ja, aga, aga kui ma seda hakkaksin selle üle mõtlema, siis ma ei tea, mis vastuseni jõuaksin, aga millegi varjamiseks jälle on sellepärast et noh, mis uudist siis täna on. Aastal 1999 See ei ole muidugi uudise, ta ei olnud isegi mulle, kes ma olen võib-olla küllalt naiivne, mitte õige, vaid ainult teatriajaloolane. Ta ei olnud uudis lihtsalt sellepärast, et ma olin selle perioodi teatriajaloo läbi töötanud ja ja sellega koos said mõnedki asjad selgeks ainult võib-olla ma olen veel suurem pessimist kui sina. Sellepärast et lokku löömine mulle ei meeldi, samal põhjusel seal tõesti üldse lokku löömine on rumal ja niisugune kisa tegemine, aga noh, lehed tahavad lihtsalt skandaalidest, nad elavad ja lehti on liiga palju ja kõik, kõik see jutt, mida me väga hästi teame, üks püüab teist üle trumbata ja seal on mingid hoopis teised mehhanismid. Aga suurem pessimist olen ma võib-olla sellepärast, et. Me peame vaatama kõiki asju nii nagu nad selles ajas olid, kui me püüame. No kunstiinimesed püüavad mõista, ajaloolised ajaloolased peaks ka püüdma mõista, miks üks või teine inimene nii või teisiti omal ajal käitus. Me vaatame tagantjärele tarkusega, siiski me ei suuda sellest ennast lahti rebida. Omas ajas oli ta asjad teisiti ja omas ajas, me ei tarvitse kunagi teada, mis on õige, mis on vale valik. Sest mul tuleb alati meelde see, mida on mitmed seda põlvkonda tundnud inimesed öelnud, et Betti Alver Tartu kohvikus olevat rõõmuga hõisanud, kui tuli kuuldused. Vares Barbarus on saanud peaministriks, et lõpuks ometi on meie omad pukis, nad olid väga naiivsed. Kuna mu enda isa kuulus nende naiivsete hulka, siis ma tean seda väga hästi. Sest tõesti see vaikiv olek olinadki kohutavalt välja vihastanud, nad olid saanud juba Euroopa demokraatideks ja nad ei osanud üldse niimoodi mõelda, nagu praegu mõnikord tagantjärele mõeldakse, et näe, ta käis Nõukogude Vene saatkonnas, kõik teate, inimesed käisid sellepärast, et huvitavaid asju sai sealt ju raamatuid, suguseid, põnevaid meier foldida ja nende kohta, kes tegelikult olid juba ära tapetud, võib-olla selleks ajaks veel ei olnud. Kui nad käisid neid raamatuid ja lavastuste materjal otsimas. Ja, ja neil ei tulnud pähegi, et see võiks midagi tähendada, kui nad istuvad mingil teatripeol, Raskolnikov Nõukogude saadikulauda. Et selle, et see võiks olla midagi kahtlast, imelikku Raskolnikov käis teatris, saatis näitlejatel lilli, kui nad mängisid vene klassikat või, või ikka mõnikord mõnda nõukogud tüki. Ja loomulikult nad istusid töö ajal tema lauda tähendab vaba ühiskonna inimene, aga seda nad siis, kui olid olnud juba. Ei oska üldse nii mõelda, nagu meie praegu oma KGB hüsteeriaga võib-olla mõtleme tagantjärele. Ta ei oska nii mõelda, ta käitub loomulikult, ma olen lugenud Põldroosi märkmikke, kui ta käis nõukogude liidus teatrit vaatamas mida ta seal nägi ja mida ta endale sel ajal üles kirjutas, kuidas ta pärast midagi tõlgendus võis olla teisiti. Täiesti siiralt imestas, miks ta ei saanud eestlastega kokku, kes kes eesti teatrit seal teevad ja oli vaimustatud sellest, kuidas arutletakse etendusi pärast ja kuidas sõjavägi käib teatrit vaatamas ja ja, ja pärast toimuvat aruteluõhtu talle meeldis, sest nad olid töölisteatris ka proovinud töölistega arutada. Pärast etendust. Need inimesed mõtlesid hoopis teisiti kui meie praegu tagantjärele kõike teades oskan mõelda, nad ei näinud pooli asju läbi. Ja see stalinliku vitriin, kultuurivitriin, mida ette pöörati, see oli ju väga huvitav ja selle selle ees jäid ju väga paljude Euroopa suurvaimud nii-öelda tummaks ja ei taibanud, milles on asi. Nii et see asi on keerulisem. Ma olen viimane, kes tahaks Pätsi kaitsta, võib-olla, sest jah, tema ajal läks ka see kultuur ja teatripoliitika natukene niisuguseks teistsuguseks, aga skandaali tegemine seal ümber mulle ka ei meeldi. Ja pessimismi, sest ma hakkasin rääkima, pessimism on selles, et ükskõik kuidas nad oleks ka käitunud, lõpp või tähendab, tulemuseks on meie rahva jaoks ikka sama, ainult meie sisemine enesetunne oleks olnud võib-olla natukene teine ja see on muidugi väga oluline. See, mida räägivad need, kes ütlevad, et kui me oleks saanud kasvõi mõnegi paugu teha ma ei armasta paugu tegemist ja, ja ei usu, et sõjad midagi lahendavad, aga aga võib-olla tõesti mingi sisemine enesetunne oleks olnud sel juhul teine. Aga tulemus oleks ilmselt olnud sama ja väga naiivsed on need, kes küsivad, et kuidas siis kui päts oleks olnud nende meelsed, siis nad oleks temagi teistmoodi käitunud. Nad ju peaks teadma, mismoodi Stalin käitus just nendega, kes tal kõige ligemal olid ja mingil hetkel hakkasid segama. Seal puudub igasugune selline inimlik loogika. Nii et selles mõttes vaevalt et, et üldajalooline tulemus kuidagi oleks muutunud, kui ka päts oleks natuke teisiti käitunud ja me muidugi ei tea, mis määral ta üldse mingit kasu seal kellelegi tegi või nõukogude liidule midagi tulusat andis. Kõigis selles oma käitumises. No see ei kuulu siia saatesse tegelikult aga ju mul oli vaja seda välja öelda. No ma ütlen siis ka välja selle, et et jah, inimeste kui meie teeme eluloointervjuusid, meie ei taha teada inimeste hoiakuid ja ei küsi ka neid, noh kuidas inimene suhtub ühte või teise asja, sest täna ta suhtub niimoodi, homme on ta teistsugune inimene, ta suhtub teisiti ja see tegelikult määrab ainult sedavõrd-kuivõrd tõukab tegutsema. Aga see, mida me, me tahame teada, on tegelikult sündmused, see, mis juhtub, see, mis inimene teeb. Ja mis nüüd puudutab sellesse, et tulemus oleks ikka olnud samasugune või halvem siis mina ei ole, mina ei saa sedapidi mõtelda, sellepärast et mina mõtlen lihtsalt niimoodi. Mis on, sellest järgnes kõige halvem. Kõige halvem on see, et eesti mehed olid kahesõjas kahel pool, see oli vennatapu sõda, see on kõige halvem ja kuidas see sai sündida, kui enne seda oli riik välja kujunenud, kui olid noh, patriootilised noored mehed mitte kaugelt sellest, mis praegu on ja muide see, mis praegu on ka otsene tulemus. Ja nüüd laseb päts baasid sisse. Nüüd ütleb päts, ärge tulistage ja sellest hetkest tähendab enne seda oli ju täiesti ühemõtteline positsioon, Eestimaad tuleb kaitsta viimse veretilgani. Niimoodi aga sellel, aga sellest hetkest peale Enam nagu tähendab, kui ei oleks lastud nüüd vabalt sisse, siis ükski mees ei oleks läinud Vene väkke, siis oleks kõik läinud. Kas Saksa väkke ma ei ütle, me ei saa öelda, et on hea olla ühes või teises väes. Aga, aga nad ei oleks, nad ei oleks tõugatud sõtta teineteise vastu ja, ja, ja vot sealt hakkabki, noh, see on teadlik tegu ju, eks ole, teadlikult saadetakse eesti korpus vabastama Eestimaad, neid hoitakse seni, neid hoitakse kahurilihaks, sest see on selle suure suurriigi poliitika üks võtetest tingimata nad peavad ise 11 tapma, aga meie ei ole sellest haavast lõhest tänaseni ei ole saanud ja see lähtub täpselt pätsu, pätsu teost, eks ole, kui inimene on sundseisus ikka lõpuni, sundseisus ohvitser, kes tõmbas üles tõkkepuu. Ma ei tea, ma ei oska praegu, ma ei mäleta, mis piiripunktis laseb pärast seda endale kuuli pähe, tähendab ta ta täitis kui ohvitser käsku, aga see oli tema südametunnistuse vastu ja ta lõpetas, eks ole. Aga, aga noh, me oleme ammu võõrdunud igasugustest suurtest sõnadest, aga ma tõtt-öelda ei oska öelda muud võimalikku käitumist kõikjale ja no on tegelikult noh, vaat-vaat, see on, seesama, sealt algab, see algab see, mis kestab, mis kestab tänapäevani ja suurriigi ja sealt tuli võimalikuks see, et, et tegelikult ükskõik, kes välja töötas selle küüditamise süsteemi, need numbrid ja arvud ja rongidega. Ta ajas eestlastele läksid järele eestlased ja see on ka täpselt vot see on genotsiidi, sedasama osa, see oli see mäng, aga sellepärast sai sinna tõugatud mänge sinna, sinna mängu, meid kõiki ja me laseme tõugata. Ja noh, me oleme jõudnud selleni, et tegelikult mehed ei taha minna minna noh, niimoodi sõjaga ja nad hoiavad sellest hoopis kõrvale ja hoopis kõrval tähendab see jaanalinnu jaanalinnumõtlemine ja see, et kõik, kes lahkusid, eks ole, Eestimaalt ja see on, see on ikka tohutu rüüstamine olnud ja kõik see algas sellest, et tegelikult riigivanemalt ei olnud selget märki. Noh, selle selle kohta, mida see tähendab, sinna ma jõudsin ka tsirkust. Võib-olla on ta arvestada, välja ütelda, kui me juba teatrist räägime. Et tegelikult vaikiv ajastu sündis täiesti otseselt erakondade omavahelisest kraaklemisest erakondade lehmakauplemisest, need kui me otsin sündmusi tagasi, siis see oli ikka tõepoolest võimatu. Kui palju meil vahetati neid neid valitsusi mingisuguse kahe-kolme aasta jooksul ja siis ongi niisugune asi, et, et tegelikult, kui keegi tahab nüüd siis tulevikku parandada minevikukogemusest, siis peaks algama see tegelikult ajakirjandusest. Sellepärast, et erakondade omavahelisi vastuolusid võimendab ajakirjandus ja üks põhiline asi, mida vaikiv ajastu tegi, on see, et ajakirjandusele tõmmati suukorv pähe nii seda väljend väljend. Ja, ja vot ei ole mitte midagi parata. Minul täna ei oleks mitte midagi selle vastu, kui ajakirjandusele tõmmatakse suukorv pähe erakondade kaupline viib tahes tahtmata autoritaarse juhtimiseni autoritaarne juhtimine, viib ta tahes-tahtmata Ta ainuisikuliste otsusteni. Tähendab, me peame õppima demokraatiat, aga see, mida teeb ajakirjandus, ei ole demokraatia. Tähendab, ma tean, et ajakirjanduses on, on säilinud noh, niisugune terve, terve ja tugev pool, see, milleks ta mõeldud on, noh, nii nagu igas muus valdkonnas teatriski, eks ole. Aga see domineeri tähendab, domineerib tegelikult ikkagi puhtalt virtsakloppimine. Ja, ja kes oskab leida tegelikult üles haritlased oskavad, kui nad tahavad leida üles, mis on puhas pool, aga tavaline inimene loeb kõike. Ma mõistan, miks tavaline inimene valib Keskerakonna devalike ma ei suuda nendele ette tantsida, et noh, see ongi see põhjus, miks tulevikus läheb nii, nii, nii.