Tere varadest tulevad, on väikene. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahvas elas üle. Eesti lugu. Piiskop laatonist kodanikunimega Paul kuulbušist eesti usutegelasest, esimesest eestlasest õigeusu kirikujuhist esimesest pühakuks kuulutatud eestlasest räägib Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku ülempreester isa Mattias Palli. 23 aastat Peterburis ja hiljem ka Eestis tegutses piiskop Platon õigeusulise eesti rahva juhina. Piiskop Platon võttis osa Eesti maapäeva tööst 24. veebruaril 1918. aastal, kui ametisse astus Eesti ajutine valitsus, kirjutas piiskop Platon läkituse eesti rahvale avaldamiseks kõigis kirikuid. Toetage korda, pidage vennaliku rahu, et uues loovas töös Eesti valitsusele ja rahvaesindusele abiks olla. Täitke valitsuse käsku, austage õiguslikku korda. Ärge unustage täitmast midagi, mis venna ja isamaa armastus teie käest nõuab. Ja teine osund, napilt aasta hiljem. Olen 49 aastat vana, trahvitud ei ole, elan magasin Juulitses number üks, siia tulin Tallinnast 27. novembril 1918. aastal. Tahtsin Riiga sõita, kuid jäin haiguse pärast Tartusse. Alaline elukoht on Tallinnas peale kopsupõletikku, alles hakkan pisut väljas käima. Tarvitan ravitsemist. Need napid lauset pärinevad piiskop Platoni ülekuulamisprotokollist jaanuari algusest 1919. aastal. Ühtlasi on need ka tema viimased kirjalikult fikseeritud sõnad. 14 10. jaanuaril 1919. aastal lasti piiskop Eesti rahva Kommuuni Tartuma kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni korraldusel Tartu krediidikassa keldris maha. Peterburi linnal on olnud määrav roll eesti intelligentsi kujunemisest ja seeläbi ka tulevase Eesti vabariigi ajaloos. Läinud sajandi alguses oli Peterburi eestlaste hulga poolest Eesti teine linn. 1900. aastal elas Tallinnas eestlasi 34000 ja Peterburis 18000 1919. aastal elas Tallinnas umbes 90000 eestlast. Peterburis 50000. Kui 19. sajandi keskpaigas oli eestimaal lõppenud lihtrahva Venemaale väljarändamise keeld, andis see võimaluse minna paremat elu otsima ka eestlastele. Nii mõnelgi põlisel Peterburi lasel oli eesti talupojaga rohkem kokkupuutumist kui vene talupojaga. Eestlastest haridustegelased, juristid, arstid, rahandusasjatundjad, suures osas kogu tulevase riigi vaimne eliit oli seotud lähedalasuva Venemaa pealinnaga. Peterburi siirdunud eestlased elasid aktiivset kultuurielu. Juba 1860.-teks aastateks oli linnas piisav arv eesti haritlasi, et alustada seltside rajamist. 1860. aastal ehitas Eesti Jaani kogudus luterlased hilisema luteri kiriku piiskoppi Kornelius Laalandi eestvõttel Peterburis oma kiriku, mille ümber koonduskultuuri ja ühiskondlik elu. Peterburi Eesti teater pääses mängima pealinna parimatele lavadele. 1870. aastal ilmus just Peterburis raamatuna Carl Robert Jakobsoni kolm isamaa kõnet. Peterburis töötasid, õppisid või elasid meie kultuuritegelased Johan, Lydia Koidula, Jakob Hurt, Johannes Kappel, Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig, Amandus Adamson, Miina Härma, Ludvig Puusepp ja paljud teised. Peterburis said hariduse mitu hilisemat riigitegelast autostrandman Jaan Teemantrevolutsioon väärid Jaan Anvelt ja Viktor Kingissepp. 20. sajandi algusest on raske nimetada eluala, millega eestlased Peterburis ei oleks tegelenud. Palju eesti mehi teenis ka Peterburi sõjaväeosades. Peterburi Nikolai sõjaväeakadeemias sai hariduse Johan Laidoner. Peterburis elanud eestlaste seas oli ka tuhandeid õigeusklikke. Luterlastel oli Peterburis oma Jaani kogudus, kuid üha kasvaval hulgal õigeusulistel eestlastel rahvuslik kogudus puudus. Aja jooksul oleksid nad sulandunud venekeelsete õigeusklike hulka. Vaimuliku akadeemia üliõpilane Paul kuulbus asus eestlastest õigeusulisi üheks koguduseks koondama 1890-ni neljandal aastal. Kogudus registreeriti kuul. Bush'ist sai selle esimene preester. Ta töötas Peterburis 1894.-st aastast kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani. Tema juhtimisel ja eestvõttel ehitati Peterburi Eesti õigeusu kogudusele kirikuhoone ja kogudusemaja, milles asusid kokkutulekute saal, klassiruumid kooli jaoks, eluruumid õpilastele, korterid vaimulikele ja kooliõpetajatele ja lisaks ruumid, kus oli Eestist tulnutele võimalik peatuda. Piiskop Platoni elust ja tööst ja tema hukkumisest räägib isa Mattias Palli. Paul Kulbus, tulevane piiskop, traaton sündis 13-ni Endal juulil 1869. aastal Pärnumaal Pootsi kõbus. Seal on tänini kirik, kirik ja tema isa oli kirikukoorijuht, köster, aga, ja praktiliselt tema noorpõlv või lapsepõlv möödus arussaares Viljandimaal kus ta samuti isa oli kohalikest ja õigeusukoolmeister. Kõigepealt käis ta arussaare õigeusu kihelkonnakoolis vallakoolis ja kihelkonnakoolis ja hiljem Riia vaimulikus koolis vaimulikus seminaris. Noh, see oli nagu kõigepealt oli vaimulik kool, see oli nagu keskvõi, ütleme põhikooli tasandil meie mõistes põhikooli lõpuklassi siis seminaris, mis oli nagu siis, eks öelda kutsekooli moodi. Ja kuna ta oli üks kõige parematest paremate tulemustega lõpetajatest, siis ta sai tasuta võimaluse minna õppida edasi Peterburi bioloogilises akadeemias, siis juba kõrgtehnoloogilist kõrgharidust ja viimased ja lõpetas siis 1894. Miks just õigeusk, miks mitte luteri usk teadustööd tegi Paulgulbus ju luteri kiriku ajaloost. Jah, no tuleb öelda, et tol ajal eriti olid ju inimesed enamasti ikka selle järgi, kuhu nad sündinud olid. 19. sajandil pöördus umbes 15 16 protsenti Eestimaa rahvast, apostlik õigeusku seal kahe lainena Lõuna-Eestis, Liivimaa kubermangus 1800 neljakümnendatel ja Läänemaal 1800 kaheksakümnendatel. Natukene nii-öelda peegeldus loksus seda siirt, mis liikumist. Pärast nagu selline, teine suuruselt ja oma mõjult nagu teine usuline kuuluvus Eestis. Ja esimese vabariigi ajal seal oli, oli siis kaks rahvakirikut või meie mõistes avalik-õigusliku staatusega kirikuid ja need olidki luteri Apostlik-Õigeusu kirik mis tol ajal ühendas 20 protsenti elanikkonnast sinna hulka muidugi juurde tulid setud ja Narvataguse ja Petserimaa enamasti venekeelne elanikkond oli vadjalasi teisise. Nii et selles mõttes oli loogiline, et meil tuli ka inimesi, kes Õigeusu vallas nagu kõrgharidust omandasid ja ja ka kirikuametites olid need, mis puutub piiskop Platoni sellesse diplomitöösse, siis see oli, oli jah, luteri luterliku pihikäsitluse kohta see on ka loogiline, sest luterlikus keskkonnas või see oli väga-väga oluline luua neid paralleele. Poleemilisemas toonis võib-olla tänapäeval oleks, aga, aga ikkagi seal oli seal oli ka sellise vaikselt tärkava nagu oikumeenilise liikumise kirikute vaheliste dialoogide suhtes nagu väga oluline roll. Siit edasi rutates tol ajal oli Vene kirikul üsna elav teoloogiline dialoog anglikaani kirikuga ja piiskop Platon oli, oli selles komisjonis. Ja isegi tol ajal, kui hiljem eesti kiriku algusaastatel, siis tema ja ka mõned teised mõtiskles siit noh, rohkem küll teoreetiliselt sellest, et et kuna Vene kiriku olukord peale revolutsiooni oli nagu oli, et paluda sellist alluvust anglikaani kirikust, aga see jäi siiski rohkem siukseks mõtete tasandile. Peterburi juurde tagasi tulles siis Peterburi ei tähendanud tulevasele piiskopile mitte ainult õpinguid ja teadustööd. Peterburi saigi kohaks, kus ta oma karjasetööd hakkas, hakkas tegema. Sest seal rajal elas väga palju eestlasi tegelikult pealinnas ja selle ümbruses ja nende seas oli siis ka ortodoks apostlik õigeusulisi ja nendel oli ja korraldada oma kogudused sest eestikeelsed õigeusulised siiski selgelt eristusid venekeelsetest ja ja hoolimata pealinnas elamisest ei osanud suurem osa siiski perfektselt vene keelt, rääkimata kirikuslaavi keeles. Diana ihalesid ikkagi omakeelset jumalateenistust, hingekarjase hingehoiutööd ja kuulutuste jutlusi. Ja sellepärast siis Paul kuulbuska pühitseti preestriks ja talle tehtigi Peterburi metropoliiti poolt ülesandeks siis hakata korraldama eestikeelset koguduse elu. Ja selleks ta tegi palju tööd. Kõigepealt nagu kogudus kogudust korraldades, esialgu ajutistes ruumides peeti teenistusi teistes kirikutes. Lõpuks viis see selleni, et ehitati oma Eesti õigeusu kirik ja Peterburgi ja koguda selleks annetusi ja samuti tegi ta väga palju sellist tänapäeva mõistes sotsiaal alltööd. Sest kuigi Peterburi oli tuldud nagu niukse noh, lootuses paremat tööd leida oli seal väga palju viletsust. Just sisserändajad. Taas kõik ei jõudnud hästi edasi. Ja selline abi vaestele perekondadele, nii otseselt raha toiduainete, riiete kui ka muudes asjades. Hariduse ja vaimulik, kui mu kirjanduse alal, et see oli väga-väga oluline selle sellele tööle piiskop või tulevane piiskop Platon, siis pühendus täie hingega. Tal oli muidugi ka palju tublisid kaas kaastöölisi seal. Mis on vennalik selts? Tol ajal nimetati niimoodi vennaskonda, selleks et neid nimetatud töid ja sellist vaimulikku kuulutustööd Peterburi õigeusklik eestlaste seas paremini teha, asutas ta püha issidori vennaste seltsi. Noh, tol ajal oldi vennaskonna ja issidor oli, oli 15-l 100-le On teil Tartus elanud õigeusu preester kelle ordu võimud selle eest, et ta keeldus oma kogudusega tulemast tulemast ülejäänud katoliku usku, no tol ajal oli Firenze Ferrara kirikukogu toimunut, kus osad õigeusu kirikud formaalselt ühinesid katoliku kirikuga, siis siin otsustati seda ja paljudes teistes kohtades nagu niimoodi otseselt nõuda, aga sellega paljud, kuna see unioon ei olnud selline võrdsetel tingimustel, vaid see oli selgelt lääne kiriku poolt peale surutud õigeusu kirikule ja samuti Bütsantsi keisri poolt, kes otsis sõjalist ja poliitilist toetust pealetungivate türklaste vastu. Sel ajal ju peagi ju vallutati Konstantinoopol, eks ole-ist 1472 preester is sidur koos 72 koguduseliikmega uputati Emajõe jääauku. Ja tema, kui ühe vähese Eestimaa pinnal olnud pühaku auks siis pühaplaat on, asutas selle vennaskonna. Noh, tänapäeval me austame kohalike pühakutenaga Petseris elanud munki, kes seal pühadusele jõudnud. Eesti ka Liivimaa kubermangu. Ja see vennaskond oli siis kõigi selle tegev, see selle nii usulise kui ka haridusliku kui ka sotsiaaltöö, nagu selline teostamise vahend sinna hankis sinna väga palju annetusi ja toetust Venega vene kiriku mitmete tegelaste poolt ühena. Ühe suuremana vist esimese annetajana oli Kroonlinna preester Joann Sergejev, kes on samuti pühakuks tunnistatud, tema arvukate imetegude Kuidas preester Paul Eestisse tagasi tulin ja miks ta seda tegi? Asi oli selles, et oli toimunud veebruarirevolutsioon keisri võim oli kukutatud või õigemini Iisraeli tagasi astutud monarhia kaotati hiljem. See oli suurte muudatuste aeg ka kirikuelus natuke hiljem ja tuli kokku ülevenemaaline kirikukogu, kus patriarhi amet taastati ja paljud sellised asjad, mis olid omal ajal Peeter Suure poolt. Kirik oli nagu riigiaparaadile allutatud kirikupea oli keiser, aga siis ka vene kirik vabanes, tõsi küll, see vabanemine oli lühikeseks ajaks, sest algas, algas kommunistide ševike poolt tagakiusamine. Ja Eestis samuti ajutise valitsuse ajal ju ka rahvuslikult oli, algas väga kiire, nagu areng, liikumine iseseisvuse poole, moodustati üks kubermang, poos Ta oli ju selle komissar ja seitsmeteistkümnendale aasta aprillist kui Eesti õigeusu vaimulike ja koguduste esindajate kongress samasugune nagu või samadel põhimõtetel, mis luteri kirik kuskil luteri kirikust sai. Rahvakirik Meil toimus samalaadne. Mis ei muutnud küll erinevalt Lutheri kirikust, millel ei olnud niisugust seotust ülemaailmse kirikuga, nii tugevat meie kirikut, kongress ei muutnud kiriku staatust, tal ei olnud seda voli. Aga ta andis suunad, mille järgi hiljem kiriku iseseisvus. No piiratud iseseisvusautonoomia aga siiski Eesti piirides sisuline iseseisvus saavutati. Ja nendes oludes oli ka selge, et oli vaja oma piiskoppi. Ja sellepärast taotleti vene kirikuvõimude poolt pühalt sinoditel saadaks oma kohalik piiskop ja novembris 17 asutati Tallinna abi piiskopi ametikoht ja sellele kohale valiti siis ülempreester Paul kuulbus, kuna tal oli võimalus astuda mungaseisvuda, ei olnud abielus. Ta pühitseti piiskopiks Tallinna Aleksandri Nevski katedraalis 31. detsembril. Aasta viimasel päeval 1917 teenisid siis Peterburi metropoliit Benjamin ja Luuga piiskop. Arsteemi ja esimese piiskopliku jumalateenistuse. Liturgia pidas ta Tallinna issanda muutmise peakirikus esimesel jaanuaril 18. Et see oli nagu tema teenimise algus ja talle selle teenistusse rajal oli temale valmistatud piiskopirüüd, millel oli sinimustvalged, nagu olid värvid. See oli selline rahvusliku vaimustuse aeg. Piiskop Platon oli üldse eestimeelne mees. Kuigi kristlane elab nagu noh, see kõige kõrgem eesmärk on see taevane isamaa, tulevane kuningriik. Aga me elame ju siin maailmas olles liha lihas nagu me ütleme, tähendab olles maine olend oleme seotud kõigis selle maailma asjadega. Ja sellepärast on ka meil kõlbeline kohustus hoolitseda ka nagu ühiskondlikul Noh, parema ja õigema lahenduse eest. Ja võib üldse öelda, et ega eesti õigeusulised, kuigi nad olid vähemus aga nad ei olnud vähem rahvusmeelsed kui nüüd luteri usku seltskond, paljud poliitikud ju olid ka meil seminari kasvandikud nagu päts ja Birk ja veel mõned teised Poska oli apostliku õigeusku ja piiskop Platon võttis osa Eesti päevast hiljem ja pidas seal ka avapalvuse. Ja saatis ka ringkirja kõigile oma kogudustele, et igati palvetataks, jaga jõuga toetataks seda Eesti Eesti maapäeva, Eesti rahva, sellist esimest esindust ja ka hiljem saksa okupatsiooni ajal ta nii-öelda tegi tööd nii oma kiriku, oma koguduste kui ka kui ka Eesti rahva jaoks. Missugune oli piiskop Platon kiriku juhina, kuidas ta suhtles inimestega? Kõigi mälestuste järgi oli ta väga selline rahvalik heas mõttes ka oma kogudustest. On ju teada, et selle samal saksa okupatsiooni ajal, kui liikumine ei olnud kerge, tal ei lubatud raudteed kasutada, selleks oli vaja seal mingit Auschweissi kogu aeg eraldi, siis ta ree ja vankriga ja iga ilmaga ja igas oludest külastas suurt osa Eesti piires asuvaid kogudusi, pidas seal jumalikke teenistusi kohtus inimestega, lohutas, kinnitas kõiki, sest noh, oli sõjaaeg ja puuduse aeg ja igal pool oli palju palju ahastust ja ebakindlust ja paljud ju mehed olid rindel Venemaa pool, aga siin teisel pool rinnet oldi nende pärast mures ja piiskop tõesti noh, oli nagu hea karjane, kes, kes ei jätnud oma karja vaid väga palju, hoolitses selle eest. Ja samuti, kuna Saksa okupatsioonivõim suhtes küllalt vaenulikult õigeusu kirikusse pidades seda vaenlase Venemaa kirikuks, siis siis ta tegi palju, et kaitsta seda seal ta püüdis ära hoida seal Riia kirikul selgesti õigeusuristid maha saagida ja. Eesti õigeusu kirikut ja ta saatis ka näiteks Canterbury peapiiskopile Londonisse sihukse märgukirja nii üldiselt nagu rahvusliku ja poliitilise rõhu ja majandusliku rõhumise kohta kui ka eeskätt muidugi õigeusuliste nagu diskrimineerimise kohta, nagu me nüüdsel ajal ütleksime saksa okupatsioonivõimude poolt, et seda võib öelda tema, nagu sellest hingekarjasetööst sellel ajal. Aeg oli keeruline, sest üks võim vaheldus teisega. See tegi keeruliseks ka kiriklike pühade tähistamise. Nagu keegi tol ajal ütles, et me sattusime seal sakslaste Kraasi Alt enamlaste hundi alla mingid villa töötlemise seadmed, mis, mis väga pehmelt nagu seda käsitleja, eks ole. Et niisamuti oli ka siin, et kui saksa võim lagunes pärast saksa revolutsiooni, siis korraks oli nagu hingetõmbeaega kohe tungisid peale jälle enamlased Eestis Eesti töörahva Kommuuni. Aga piiskop Platon juhtus selle võimuvahetuse ajal olema Tartus. No tegelikult peab ütlema, et ta ei olnud alguses oli juttu, et oli Tallinna abipiiskop mis on lihtsalt nagu selline ühe täis piiskopi abiline. Aga kuna sõjaolude tõttu Riia piiskopi tool jäi vakantseks, siis ta oli ka Riia piiskopi nagu ajutine kohusetäitja. Nii et ta oli Eesti alal täis piiskop sesse, Tallinna piiskopkond oli, oli Riia piiskopkond. Ja tal tuli tihti käia Riias oma ametikohustuste tõttu. Ta hakkas Tartu kaudu Riiga sõitma, aga kuna võim vahetus, siis ta jäi tar ja seal ta jäi haigeks. Kopsupõletik, kuna tol ajal oli see tõsine antibiootikume, midagi polnud puuduse aeka ja ta ei saanud sealt minema ja just sellel ajal ja võim, vahetus ja enamlikud võimud keelasid üldse vana jõulupühad tulid keelasid pühade pidamise ja siis keelati teenistuste pidamine. Piiskop Platoni juurde kogunesid, kuna ta oli haige ja ta oli kõrgeim vaimulik, seal kogunesid luteri ja katoliku ja juudi usu vaimulikult, seda noh, olukorda arutama. Viskab plaat on ka teisi, julgustas ja kinnitas, aga soovitas olla ja soovitas oma kogudustel olla ettevaatlik, mitte mitte nagu järele anda, mitteteenistustest loobuda, aga samal ajal püüda teha kõike, et kirikuid päris kinni ei pandaks. See kõik see ettevaatuska ei, ei aidanud, piiskop Platon oli just nagu terveks või tervemaks saanud. Kui ta teise jaanuari õhtul olles koos oma alamdiakon tooriniga kuhugi välja minemas, võeti kinni ja viidi siis selle miilitsa enamlaste miilitsa peakorterisse ja tema kohta öeldi, et ta siinse kurat ongi, keda meil vaja oli kinni võtta ja siis ta otsiti põhjalikult läbi, isegi ta kingad otsiti läbi, et kui suvi on sinna kulda peitnud ja vangistati sinna krediitkassa keldris, seal tapeti ka palju teisi Tartu enamlaste vaenulikke inimesi, kes olid enamasti poliitilistel põhjustel või või oma ameti põhjal suid olid kinni võetud. Et seal ta oli 12 päeva vangis koos teistega. Enamlased kohtlesid vangistuses olevaid vaimulikke eriti julmalt. Piiskop Platon näiteks pidi vangistuse ajal, noh, peale mõnitavate ülekuulamist pidi ikka paljaste kätega näiteks peldikud puhtaks rookima ja muud siukseid alandavaid töid tegema. Aga ta ellujäänute teadetel tegi seda kõike nagu rõõmsa meelega, noh, selles mõttes, et ei kaotanud lootust alandlikult ja lohutas pidevalt nüüd kaasvange seal üks vangi võetud pastoritest, Haan vist temal oli uus testament kaasas ja siis nad lugesid seda seal üksteisele teistele vangidele. Et selles mõttes vaimulike kohalolek nagu oli õnnistuseks nendele teistele, kes võib-olla muidu oleks suuremas ahastuses olnud. Ja on teateid muidugi, seda sõja kirjaliku protokolli pole säilinud, et piiskop plaat on nagu ka vana ja märtrit Etelt, tal nõuti nagu, et ta usust ja oma ametist loobuks. Ja samuti sellest evangeeliumi kuulutamisest nagu seal vangikongis, aga tema vastas, et niipea, kui ma vaba olen, ma jälle avalikult austan jumalat. Nüüd temaga koos olid kaks õigeusu vaimuliku ülempreester Nikolai pesenitski, seal üks kuulus õigeusu vaimulike sugu, viimane oli 89. aastal surnud. Ja Mihhail või Mihkel Bleive seen pesanitski on, naljakas on see, et viiendal aastal, kui need karistussalgad märatsevad, siis tema oli üks nendest vaimulikest, kes, nagu eriti kindlalt seisis nende surma või peksimisele mõistetud eestlaste eest päästis paljusid surmast. Nii palju, kui see võimalik oli. Aga nüüd ta võeti nagu rahvavaenlane kinni siis nii-öelda töörahva võimu poolt. Nemad siis olid tema kaasvangid ja kaaskannatajad. Kui Julius Kuperjanovi pataljon sinna majja jõudis neid vabastama, siis oli piiskop Platon juba tapeti. Jah, justkui Tartule hakkasid eesti väed lähenema, siis hakkas enam lastel kiire ja kummalisel kombel mitte ainult oma elupääsemisega, vaid oli vaja enne ka mingi jälg jätta endast. Siis hakati vange hukkama. Sest esimeste esimese selle rühma seas oli piiskop Platon. See ei toimunud selliselt kiirelt, lihtsalt, vaid enne teda peksti, torgati tääkidega, tal oli. Vist oli 14. Ja ihus või palju, neid oli vist seitse. Tulistati lõhkekuulidega, et nagu võimalikult moondada tema ja siis teised vaimulikud olid esimeste seas, kes niimoodi üsna metsikult tapeti. Kokku tapeti seal 19 inimest ja siis juba läks kiireks nendel punastel ja nad põgenesid linnast. Nii et üsna hirmus oli see vaatepilt, mis seal siis nendel vabastavatalisti vägedel avanes. Ja piiskop Platon oli niivõrd moonutatud stama, näguuete tunti ära ainult piiskopi kaela raha ehk banaagija järgi, mis ta oli särgi alla pannud igaks juhuks seitse olid täägi haavu ja väga palju neid lõhkekuulide haavu samuti peksmise jälge ja samuti olid teised vaimulikud seal üsna jõhkralt tapetud. Ta maeti 18. jaanuaril Tartu jumalaema uinumise kirikus ehk Uspenski kirikus. Tänapäevani on seal tema kaaskannatajate, preestrite, Mihhaili ja Nikolai hauad. Piiskop Platoni surmapäev oli Eesti vabariigis üldrahvalik leinapäev. See oli oluline päev, mitte ainult õigeusklikele inimestele. Jah, ka Eesti valitsus austas oma kodumaa ja usu eest kannatanuid. Pärast kiriklikku matust Tartus toodi piiskop Platoni ihu Tallinna, maeti auavalduste saatel Tallinna issanda muutmise kirikusse, kust tema ihu puhkab praegugi. Ja kuhu hiljem siis 31. aastal ehitati selline marmor marmor, sarkofaag ja samuti tema Nende teiste mõrva mõrvakoht Tartusse kelder on selliseks väikseks kabeliks tehtud. See piiskop Platoni haud Tallinnas, see säilis puutumatult läbi okupatsiooniaastate ka see too see koht muidugi pandi kinni ja siis Eesti uuel eesti ajal jälle taastati Väliskirik nimetatud kalluvatsi kirik, mis oli nagu Moskva patriarhaadiga tol ajal vaenujalal kuulutas tema kui ühe vene uus pühaku uus märtri pühakuks. Aga tema Canoniseerimine leidis aset 2000. aastal. Nii Moskva patriarhaat kui ka kui ka Konstantinoopoli patriarhaadi püha sinod kuulutasid ta pühakuks ja Konstantinoopol tegi seda meie siin rajal juba taas autonoomia saavutanud Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku palvekirja ja esitatud eluloo ja teiste materjalide põhjal. Ja pärast muidugi pühakuks kuulutamist on tema austamine juba uuel tasandil iga aasta 14. jaanuaril või vahel järgmisel päeval, 15. kõik vaimulikkond, kes tuleb kokku ja peetakse pidulik liturgia, seal on ka tihti külalisi. Piiskopile Antoni nimeline orden asutati juba Eesti ajal ja selle andmist nüüd jätkatakse sellel päeval. Meil on tavaks saanud seda välja jagada teenikatele, kiriku inimestele või kiriku toetajatele väljastpoolt. Nii on seda saanud oikumeeniline patriarh partaloneus Soome peapiiskop Leo, Küprose endine president, Kreeka suursaadik Eestis, et nemad on selle ordeni näiteks saanud paljud meie koguduse inimesed, kes on koguduse või kiriku heaks tööd teinud, meil on alati siis jumalik liturgia teenistus. Piiskop laatonile on juba ka pühendatud üks pühakoda meie kiriku keskuse ja kus kirikukantseleid ja teised asjad seal sisekabel Wismari tänaval on pühitsetud piiskop plaatonile, temale on maalitud ikoon, üks meie omad, tubli ikoonimaalija koos Kreekas kloostri nunnadega maalinud. Seal kabelis austatakse reliikvia na Peeter-Pauli ikooni, mille kunagi Peterburi eesti kogudus oli oma oma karjasele kinkinud. Ja Piiskop Platoni nime kannab ka meie vaimulik seminar. Eesti õigeusu vaimulik seminar Püha Platoni seminar ja piiskop Platoni kaaskannatajad, Nikolajev Mihhaiil, nende säilmed. Reliikviad on avatud õigeusu kirikus on kombeks, et need pühaku ihud või kondid kaevatakse välja ja osa luudest ja nende seljas olnud riietest, mis olid säilinud. Et need on jagatud välja reliikviatena austamiseks, neid on seal piiskop Platoni kabelis näiteks Meie uues katedraalis Simoni Anna kirikus selle kiriku altarilaua sisse ja meil on selline komme, sinna on pandud märtrite luid, seal on teiste Lähis-Ida ja Konstantinoopoli pühakute luid, aga on ka nende eesti kannatajate. Nii et see on nagu esmakordselt, kui, kui, nõnda nagu vanas kirikus, kus kohaliku märtri haual peeti teenistust sellest on alguse saanud tava. Et nendesse aujärg ees ka kiriku altarilauda sisse pannakse säilmed. Platoni säilmed ei ole, kuna tema, see ehitatud marmorsarkofaagi ja seal on ümber toon haudu. Seda on üsna raske avada, seda sarkofaage lõhkumata. Tema haud on nagu seal temast on säilinud küll esemeid, nagu see ikoon ja tema piiskopi müts, gloobuk ja muid asju mis on issanda muutmise kirikus altari taga. Sellise eelise. 1931. aastal pandi Tallinna issanda muutmise kiriku ette piiskop Platoni büst, mille autor on Amandus Adamson. Piiskop Platoni haud on püsinud Stalini Tallinna issanda muutmise peakirikus. Tartus endise krediidipanga keldris Komandandi tänaval asub mälestuskabel, selle välisseinal aga Paul kuulbussi mälestusele pühendatud bareljeef autor Tõnis paberit. Kui preester Paul pühitseti Tallinna Aleksandri katedraalis 31. detsembril 1900 seitsmeteistkümnendal aastal piiskopiks, siis kinkisid Tallinna naised piiskopile Eesti rahvusvärvides teenistus, rõivad valgel taustal sinised äärised ja mustad ristid. Üheksa kuud varem oli Peterburi laste ees avanenud pilt, mille sarnast varem polnud nähtud. Lehvivad sinimustvalged lipud, mida sellisel hulgal polnud varem koos olnud. Ajalipu vanemate klasside tüdrukute õmmeldud sirgetesse ridadesse koondunud 40000 eestlase käes. See pilt avaldas 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel märtsikuus sügavat muljet räsitud Petrogradi elanikele. Venemaa pealinna liiklus olla jäänud kaheks tunniks seisma. Rahvas vaadanud imestusega meeleavaldusele tulnud rahva hulka, aga kus andsid tooni sinimustvalged lipud ja 10000 sõdurit. Umbes nii palju Eesti päritolu mehi teenis tsaariarmees. Kaasaegsete mälestuste järgi oli rahvas hämmastunud eestlaste ettevõtmise võimsusest ja korrast, mis torkas tolleaegses kaootilise linnas eriti silma. Esimest korda kerkis revolutsiooni meeleoludes elava Petrogradi rahvusküsimus meeleavalduse korraldajatega. Eesti vabariikliku liidu juhtide Karl Lutsu, Julius Seljamaa ja sõjaväelaste snaiderie Tõrukes eestvõttel marsity Jaani kiriku juurest mööda Nevski prospekti Tauria paleeni. Rongkäigus osales tosin puhkpilliorkestrit ja nõuti Eestile autonoomiat Venemaa koosseisus. Iseseisvuse taotlemine oli sellel ajahetkel veel liigjulge mõte. See meeleavaldus Petrogradis, kuhu olid koondunud rahvuslikult meelestatud eestlased aitas läbi suruda Venemaa valitsuses takerdunud Eesti omavalitsuse seadust. Meeleavalduse tulemusena andis Venemaa ajutine valitsus eesotsas peaminister vürst Lvovi ka välja määruse Eestimaa kubermangu halduse ja kohaliku omavale valitsuse ajutise korra kohta ning liitis Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa maakonnad Liivimaa kubermangus Eestimaa kubermangu. Ka sellega oli loodud Eesti rahvuskubermang, mille komissariks sai eestlasest Tallinna linnapea Jaan Poska. Paul kuulbushi kaasseminarist ja sõber. Rongkäigu peas juhatas selleks puhuks kokku kutsutud segakoori Mihkel Lüdig 20. sajandi algul üks Eesti muusika suurürituste korraldajaid. Esimese maailmasõja ajal teenis löödik Peterburi sõjaväeorkestris. Eestlased laulsid isamaalisi laule ka hümni ja marseljeesi isamaalisi koorilaule kindlasti. Mihkel Lüdigi tuntuim teos Friedrich kuulbarsi sõnadele kirjutatud Koit. Meie laulupidude laul oli siis juba valmis. Oli olemas 1904. aastal loodud. Mihkel Lüdigi Friedrich kuulbarsi laul Koit 1960. aastal 15. üldlaulupeol, ühendkoore juhatas Gustav Ernesaks. Eesti märter, piiskop ist plaatonist, rääkis Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku ülempreester isa Mattias Palli. Saate autor on Piret Kriivan. Sel ajal, kui nad on Tartu nuud verevaradest tulevad, on väikene. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahvas elasele.