Eesti lugu Eesti asustuskeskajal 13. sajandi alguses elas Eestimaal üldlevinud arvamuse järgi 150 kuni 180000 inimest. Eesti ajaloolane eemalt Lufelt on olnud sellisel seisukohal, et see arv võis ehk ulatuda 200000-ni. Ki Taani päritolu Eesti ajaloolane Paul Johansen võttis ette seda asja uuesti arutada teise nurga alt. Ja ajaloolane Enn Tarvel on meie saatesarjas varem kokku rehkendanud, et eestlasi võis olla 100000 kuni 120000 kus kandis Eestimaal need inimesed elasid, kuhu jõudis inimene alles keskaja lõpuks. Sellest räägib emeriitprofessor Enn Tarveli tänases saates saate toimetaja Piret Kriivan. Kui asustusest rääkida, siis nagu ikka, peaks enne küsimuse püstitama, et mis asi see õieti on õieti ju ta geograafid, asi, geograafid defineerivad, et asustus mingi territooriumi Toomus asulavõrguga ja seda eeskätt siis inimeste alaliseks elamiseks sobiva territooriumi. Domus. Ja kõik tahavad kangesti sellest asjast rääkida. Arheoloogita tingimata ja geograafid muidugi eriti geograafid mõtlevad, et see ongi päris kohe nende leib, sellepärast mina ei tahaks sellest asjast üldse mitte rääkida. Kuidagi nagu sattunud niisugusse imelikku olukorda. Ennevanasti öeldi nimetajat Suttor super kreppidama. Et kingsepp mitte liistudest kõrgemale õieti fotolt supra kreppida, seda paljud rooma autorid kasutavad väljendite minu meelest, see on väga õige, las igaüks jääb oma liistude juurde. Aga kui siin nüüd peab asustuses midagi rääkima, siis ma tahaksin ka piirduda peamiselt ikka kirjalike allikatega, mida sealt välja võib lugeda, ütleme, 13. sajandi algusest peale. See tähendab, et kattumusest, geograafide mõtest, maa kattumusest, asulavõrguga ei saagi eriti veenvalt siin rääkida. See oleks nüüd tõesti rohkem arheoloogide asi, aga nemad tohiksid sellest ka alles siis rääkida. Kui nad tõesti on nagu maa läbi uurinud, parem kaevanud või kuidagi teistmoodi, mitte niisama pilku Pääle visates rääkida asustusest, mis puudub Geograafidesse, siis kogu lugupidamise juures nemad tihtilugu ainult jutustavad niisama ajaloo raamistikku ja kirjalikke allikaid ümber. Lähtudes nüüd sellest väga kohasest liistuteooriast, ma tahaksin sedapuhku rääkida esmalt asualast tähendab eestlaste asualast, selle piiridest ja kui võib-olla ka haldusjaotusest sellepärast et nihkeid asustuse leviku osas kirjalike allikate põhjal eriti veenvalt ei saada teha järeldusi sellepärast, et kirjalikud allikad on ikkagi lüntlikut, see, kui mingi asula kerkib üles kirjalikus allikas, ega see tähenda veel tema tekkimist. Ja nüüd paraku raadios kokku saame, siis ei saa sind kaarti näidata, mida tingimata oleks vaja antud seoses elava sõnaga on ja muidugi täiesti võimalik see asutus, pilt ja Eesti kaart silmade ette manada ka siis sõna peaks olema küll kindlasti palju elavam, meisterlik pun, kui mina suudan seda kuidagi teha. Kui nüüd asualast hakata rääkima, rääkima, siis üldiselt on see ju selge, see on seesama, mis, mis ära näpatud. Tuntud üldtuntud Normandia rahval likus laulus on antud Peipsi rannalt käib Läänemere rannale ja munamäe metsalt murult käib lahke Soome lahel. Niimoodi ta on, aga kui lähemalt hakata vaatama, siis on ka vaja täpsustamist jälle, kas ta läks näiteks Soome laheni ja kas ta läks Läänemererannani Väinamereranna, nii nagu nüüd öeldakse, see tähendab, et kas kõigepealt, kas rand oli asustatud? Paul Johansen, keda selles saate sarjas on väga palju ja tihti nimetatud Tallinna linnaarhivaar pärastine, Hamburgi Ülikooli professor. Tema kirjutab, et 13. sajandi algul oli rand mererand tühi. Et see oli jaotatud sisema külade vahel tihti kaugemal asuvate külade vahel või vähemalt kalastusõiguseni neil kaugetel küladel, seal hooajati. Ja see teooria ei ole mitte sulepeast välja võetud. Sellepärast et kirjalikud allikad näitavad tõesti alles 13. sajandi teisest poolest. Rannakülasid Lahemaal Loksa lähistel pärispea küla kõige esimene 1259 siis Haabneeme küla 1271. See tuntud Haabneeme, Viimsi poolsaarel, kus Kirovi kolhoosi keskus oli enne, ei ole lihtsalt allikates. Aga see teine toetuspunkte kaugetel küladel olid omad rannaosad niisugused põlised rannaosa, et see paneb minu meelest kahtlema, kui vaadata lahe ma randa aineteks Käsmust, vainupeani, seal on tõesti mõisadel, mis asuvad mitmekümne kilomeetri taga, oma rannakülad, kõigil omad. Aga kui hakata üksipulgi 14. 16. sajandi valdu kirikuid vaatama, niivõrd kui neid on säilinud, siseneb hoopis teistsugune mulje, et need valdused on käinud mõisnikelt käest kätte. Ja niimoodi on siis kujunenud, et, et igaüks on pärast oma rannatüki kätte saanud. Paistab, et 13. sajandil enne sakslaste taanlaste tulemist siiski rand kuulus lähedastele küladele. Rantse tähendab siis loomus, kohad, kalapüügikohad, heinamaad, metsad, rannaosa oli minu ettekujutust mööda lähedal asuva küla oma, mitte eikellegi oma, võib-olla eikellegi oma. Ta oli väga ammu siis, kui veel püsiasutust ei olnud. Ja nüüd ma jälle niisuguse valusa tundega mõtlen selle liistude jutu peale tuli seda vaja rääkida. Arheoloogiast ei saa antud seoses mitte kuidagi mööda, ikka on vaja võrrelda kalmeid, näiteks on otse mere ääres säilinud Ida-Virumaal seal, kus kõrge kallas Nutrias siis Valklas tuntud suvituskohas seal Kuusalus põhja poole, siis Saaremaal pöidel viltlinnas. See sunnib mõtlema, et rannakülad pidid ikka olema sellepärast et mis muidu sinna siis surnuid kalmetesse vedada. Ainult nüüd tuleb tingimata eristada rannakülasid ja kalurikülasid. Ma kujutan niimoodi, et rannakülasid rannas asuvaid külasid, võis olla aga kaluriküla, sellist, kus elasid inimesed, kes elukutseliselt pea elatise said. Merepüügist neid küll vaevalt võis olla, sellepärast et see püük ei olnud nii saagirikas ja teiseks ega seda turgu keeriti ilmselt ei olnud. Veel 16. seitsmeteistkümnendal sajandil, kus kirjalikud allikad on juba rohkem ütlevad, oli rannakülasid, osa nendest olid kaluriküladega, osa põllumajandusküla tähendab maksid sama palju vilja kui kaugemal asuvad maa külad. Niisugune on näiteks Kazis peaküla seitsmeteistkümnenda sajandi algul, seal on kohe selge vahe, mis on nagu kaluripered ja mis on maatalud. Rannarootslaste küsimus, rootsi asustuse küsimus on nüüd eelpool jutustatuga. Väga lähedane arheoloogia või vähemalt arheoloogid seni ei ütle. Võta midagi. Ja kirjalikes allikates rootslased kerkivad esile 13. sajandi keskpaiku kohanimede järgi, muidugi siis on Osmussaar ehk Hoodens Holm allikas umbes 1250 siis haabneeme, et on nimetatud 1271 seon Apones näss tähendab neeme rootsi keeles teatavasti siis 1297 on vulve. Söö Aegna hundisaar. Sõnaselgelt on rootslasi nimetatud, olles sajandi lõpul Haapsalu linnaõiguses 1294, aga millal nad tulid, kas siis 13. sajandil alles või varemgi? Ei tea. Randa nad igatahes tulid, hakkasid kalapüügiga hülgepüügiga jaga karjandusega tegelema, hiljem on rootslaste andamite hulga salatijuust eestlased juustu ei maksnud, võib arvata, et nad õieti ei teinudki teda. Soome paralleelide jälgi on väga hästi mõeldav, et nad alles 13. sajandil tulid. Soomlased kirjutavad nii, et oli pronksiajal, tähendab enne Kristust kuni 500 aastat enne Kristust üksikuid rootslasi, neid olid vähe, Need sulasid soomlastega kokku. Ahvenamaa oli viikingiajal tühi, aga siis Kaheteistkümnendal andildama. Rootsis tasustati niisamuti Turu saarestik 12.-st sajandist, eriti 13.-st sajandist peale. Millal nad Soome mandrile tulid, ei tea, arvatakse, et ka 13. sajandi algupoolel, nii et samuti võis väga hästi ka meil olla. Keskajal rootslasi olid kindlasti mitte ainult Noarootsis, Vormsil ja väikesaartel, nii nagu 1944. aasta on ju, aga neid oli ka Hiiumaal, Lääne-Saaremaal, Muhus, Läänemaal, Harjumaal, kohati ka Tallinnast ida pool, näiteks Viimsi poolsaarel, Kaberneeme salmistus ja teistes külades. Maardus näiteks 1491 on nimetatud maa kallaveret ja selle kõrval 1522 Rootsi kallale mis viitab klotsi asutusele, mis võis olla varem. Külanimedes on mitmel pool rootslasi, näiteks kihelkonna juures Saaremaal rootsi küla. Muhus on rootsivere Altja küla Lääne-Virumaal, kus on Lahemaa rahvuspargile. Mõningaid objekte, seda kutsuti 1465 Rootsi pea. Pea tähendab teatavasti eesti keeles neeme. Paul Johansen oma tuntud raamatusse noortisse missioon, rõivas, Gründongunud Schweidensiid, long in Estland põhja missioon, Tallinna asutamine, rootsi asustus Eestis 1949 kirjutatud, tema näeb Rootsi asutust väga laialt. Kus on rootslast nimetatud, siis tema paneb sinna tärnikese näitab sellega nagu rootsi asustuse levi, vot, aga mina kardan, et sellega on natuke liiga kaugele mindud, nagu seesama Rootsi pea alt ja mis see tähendab, kunagi neemel oli seal üks pere. Rootslasest alguse saanud pere ja sellega kogu lugu, sellest tuli nimi, hiljem tuli sinna soomlane, hoopis kärbenen, kes pani külale oma nime. 1637 on näiteks Kolga Mõisa vakku raamatud säilinud. Seal on peredest umbes 10 protsenti, no äärmisel juhul mõniteist protsenti. Selliseid, kes nime järgi võiksid kõne alla tulla, et nad on rootslased. 1586 oli näiteks pärispea küla seelik, rootse mees. No küllap see nüüd päris kindlasti loots Anne oli, siis on inimesi, kelle nimed on Bent Eskel Knut, et need on niisugused tüüpilised rootsi nimed. Tahaks kangesti neid rootslasega siduda, sisanud rootse Jürge hekk, mehe nimi, rootsi julgen Rodzeme seelik. Aga küllap nemadki eestistusid hiljem sellepärast, et ei olnud kompaktset rootsi asustust ja ümberringi külla tekkisid segaabielud ja niimoodi nimi võis minna isalt-vanaisalt. Aga mida seal rootslastega tegemist oli, nii et niisugune kompaktsemad Rootsi asutusse oli siiski saartel, Lääne-Eestis põhiliselt seal, kus ta oli kuni Saksa okupatsiooni lõpp kuni 1944. Nüüd kui randa mööda edasi minna Edela-Eestisse, siis puutume liiblastega kokku. Just puutume kokku sellepärast, et seal ei ole õiget piiri, midagi on ainult kokkupuuteala kirjutatakse igal pool ka teatmeteostes ja et eestlased asusid kuni Laigaste ninani ladekerlist. Mina isegi olen kirjutanud, see on orajõe lähistel. Aga jälle, mida see õieti tähendab? 1257 määrati kindlaks Riia peapiiskopkonna ja orduala piirid. Seal oli tunnistajaks Papendorpi preester hindlikusse Papendorpon Globene Lätis ja see indlikus arvatakse üsna üldiselt, et see oli see sama Henrik kui, nagu mõni ütleb. Läti Henriku kroonika kirjutas ja tema tunnistab, et siis, kui mina olin soont agana kihelkonnas, arvatakse, et see oli 1226. aastal, kui tema paavstile kaadiga mööda Eestit ringi sõitis ja jutlustas. Et siis tema nägi sageli, et liiv lastel olid nende piirid vastu rääkimatult jõeni orvaiuge son ora, jõgi ja orajõe, eks ole. Millest siis tema Hendrik ise koos liitlastega kalu püüdis, silmu mõrda tõmbas silmu Mõldu sportas murenulaarium sport on nii imelik, kui see ole niisugune ilus sõna vitsades punutud korv või niisugune vitsmalt ja siis kuulisendlik ühtelugu, et liivlaste piiride ulatuvad paigani, mille nimi on latekkeriste ja on Salatsi jõe mõlemal poolel kõik nende valduses rahulikult segamatult. Hiljem, kui sõlmiti ordu ja peapiiskopkonna leping 1276. aastal, siis Mae maa Salatsi ja Heinaste vahel jäeti peapiiskopile riiale. Einaste son, aine, Jäkene allikas. Aga edasi kuni selle Laigaste ninani latsekkeristeni, see läks ordule kogutulu ja kasutusõigusega ja sealjuures on märkus säilitades nii eestlaste kui liivlaste õiguse nimetatud maal, neil olid mõlemal oma õigused. See võib ainult seda tähendada, et on mingit piiri, ei olnud piiriga, tegemist olid ühises kasutuses olevate alad. Liivlaste asuala ei läinud sinna välja, pole liivlaste küladest ega millestki juttu, lihtsalt fikseeriti valdusi. Tus, õigused, mis võisid olla jagatud liivastel oli metsa poole maakond, seal teatavasti kui bussiga või autoga Riiga sõita, siis sõidetakse ju seal Salatsi jõest ja kõigist niisugustest väga ajaloolistest kohtadest läbi. No edasi tulevad Latgallid, esimene läti hõim meie poolt vaadates arvatakse, et 13. sajandil etniline bee rahvuspiir läks mööda Säde jõge. Seda jõgi läti keeles tänapäeval see on, kui kaardile vaadata Valgast natukene lõuna pool ja see läheb Pasti järveni välja Burtneku järve poolt, nagu esers mitukümmend kilomeetrit. Seal on tänapäevani eestipäraseid, kohanimesid noorumist näiteks. Ja veel 1420. aasta paiku. Eestlaste asuala piir oli mitu teistkümmend, kilomeetrit rohkem lõuna pool. Nimelt Stockholmist. Arhiivist leiti 1933. aastal ordumeistrimaa raamatukatkeid Ruhja ja Helme alamaa raamatukatkeid Ruhja Ruijena läti keeles. Seal on talupoegadel eesti nimesid, väga selgeid nimesid, au, Lembi, lemmitu, Villeme karve perse, noore pois. Ja külanimesid on seal vaieldamatult eesti omi. Näiteks Corbelen läti keeles on Kerbele tänapäevani sõnast Korb, eks ole, põlislaas või niisugune küla nagu sutenud tänapäeva läti keeles entsele, seda tõlgendatakse. Sudden, hirm. Aga vähehaaval, eriti pärast 16. seitsmeteistkümnenda sajandi sõdu. Need alad Lätistusid sellepärast, et ka mingit poliitilist piiri niikuinii vahepeal ei olnud, isegi formaalset mitte. Kui edasi minna ida poole, siis seal oli Ugandi maakond. See moodustas Tartu piiskopkonna. Peaks arvama, et piiskopkonna piir läks mööda Ugandi piiri nii nagu oli kokku lepitud, see tähendab mööda eestlaste asuala piiri. On küll niisuguse arvamisega välja tuldud, et eestlasi elas ühtlasi veel Kirde-Lätis 13. 12. 13. sajandil. Seal on Kauliena eesti keeles koivalinna maakond saksa keeles atsel. Sinna alla käib ka Aluksne või alu linn eesti keeles. Vene kroonikates on nimelt kahel korral juttu otsiala maakonnast 1000 111179 või 80. Need aastad ei ole nii täpselt meie kalendrisse pandavat. Otsilasse mindi džuutide kallale džuudideks teatavasti kutsuti eestlasi ja siis seda otselaton seotud atselliga kahel põhjusel kõlaline lähedus. Ja teiseks arheoloogid Harri Moora eeskätt rääkisid, et esimesel aastatuhande 1000 keskpaigani oli seal arheoloogiline kultuur Lõuna-Eesti omaga sarnane. Seda nagu ei vaadatud, et siiski oli viis-kuussada aastat vahet, selle ajaga võib mõndagi muutuda. Vene kroonikas 1180 on nimelt niimoodi kirjutatud Anna Siimu iidemis disla. Noogo yht padus siis võiks olla sellel talvel disla nukker otsast, aga läks džuudide kallaleotsijale kallale ja põletas kogu nende maa maha ja nemad ise jooksid ära mere poole ja palju nendest langes peegošak mooli, kus meri oleks seal Põhja-Lätis, Kirde-Lätis isegi kui Peipsit mereks nimetada, mis ei taha kuidagi ette kujutada, see on ka liiga kaugele sinna jooksma hakata. Atsele on pealegi balti nimi, seda Paul areste möönis suurim läti keelemis jaanis Enn sellist. Sellepärast see jutt minu arust ei pea paika, pigem võib seal olla tegemist mingi kantiga põhja Eestis. Nii et seal peaks biilselgi olema. Teine lugu on Zetodega küll Kagu-Eestis. Tartu piiskopkonna ja Pihkva vürstiriigipiir ilmselt ei saanud nii etniliselt selgesti paika. See piir käis keskajal teatavasti piki Võhandu jõge ja Piusa jõge ja siis Vastseliina juures läks pededzi oja pääle. Oja või jõe. Üldine arvamus on, et seal oli hõre asustus ja eestlasi ei mõlemale poole piiri. Võib-olla oli segaasustus ja hiljem siis poliitiline eraldatus, eriti kiriklike eraldatus süvendas keelelisi ja kultuurilisi erinevusi teiste lõunaeestlastega setudele. Peipsi ääres vene asustus tõenäoliselt veel ei olnud, sellepärast et vanausulised need tulid alles seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul 1685 pandi nemad nagunii tõhusalt keele alla keelu alla andeks küll, aga Peipsi ja Narva jõe ääres oli segaasustus niivõrd kui koha- ja isikunimed 14.-st 16.-st sajandist seda lubavad osutada. Pilt on muidugi neid andmeid. Säreveres oli näiteks 1330. aasta paiku üks vadjalane nimega Toivo tas Toivo, see tähendab lootust tõotust eks olevadi toibudes vadi ja 1583 on Jõhvi kihelkonnas vakku raamatus juba palju vene last. Eks ole, vadja lasteks nimetatud inimesi vati Line või loss või ris see tähendab pigem päritolumaad, mitte rahvuslikku kuuluvust, sellepärast et isikunimed tihti ei ole vastavalt venepäraselt näiteks Liivet ris kauppi ris. 1557 detsembris on Rakvere foogt saatnud ordumeistrile kirja ja teatab seal, et on kuulda, et venelased valmistuvad sõda. Nagu teada, annad 1558. Jaanuarist tulidki. Ja kust seda teada saadi? Talupoegadele, kellel on sõpru, sugulasi ja lapsigi Venemaalt, nendelt on kuuldud. Tähendab ilmselt on jälle segaasustusega tegemist. 1558 Vene kroonikad räägib juba vallutusest, mis vask Narvas oli, seal olevat nimelt lätlased vadjalasi ja eestlased andnud hea meelega suud võõrsile vande, lattusi, pate suhtmegi, imelik tunnet, latessey, mis selle all on mõeldud. Kes need võiksid olla? Aliis Moora, etnoloog Harri Moora abikaasa. Tema eeldab piiri ei olnudki, et oli tegemist niisuguse vahevööndiga piki jõge eestlaste vadjalaste vahele, hiljem Nov korrut võttis vaid jalased oma võimu alla. On teadvat veel 1069, vad jalased olid Iseseisvad, sõdisid Novgorodi vastu, aga neid oli üpris vähe. Pärast muidugi midagi ei olnud, vahevöönd umbes samasugune, võiks ette kujuta, nagu liivlaste vahel oli ema. Usun, et see on väga tõepärane. Jõed, järved, metsad, soised alad, need on nagu piir. Piirileping, see tehti hulk aega hiljem 1000 420428 alles Narva jõgi kinnitati piiriks vastu Venemaad. Nüüd Eesti sees oli tühje asustamatuid, kohti kõige tuntum nendest on, mida alati nimetatakse Hiiumaa seon 1228. aasta üriku Sinsulate Ta graditsitultangeida tühi saar, mida kutsutakse ta kehida. Tage hiljem. Aga sealt on ka arheoloogilisi leide. Teise aastatuhande alul. Inimesed seal igatahes käisid. Kas nad elasid küllap ka, 1254 on näiteks saare Ma piiskopi ja ordumeister jaganud Hiiumaad lääneosa on läinud piiskopi karja inimestele Karja kihelkonna ja idaosa ordu Pöide inimestele. Seal esineb esimest korda üldse poide nimi. Varem on alati Horele kihelkonnast juttu Saaremaal, arvatakse, et see on alaküla järgi saanud oma nime. Minu arust. Pöide nimi on täielik analoogia paide nimega Se. Pöide Torn oli paekivist tehtud samuti nagu Paide torn. Kohalikus Modrakus on Se vöös või põõs niimoodi nime saanud. Saarde ja Häädemeeste ala oli hõredast asustatud seal nagu saarekesed või nagu tänapäevani. Suuresti ei saa seal suvel ei jala ega hobusega ega paadiga ega mitte kuidagi suurem osa aastast täiesti liiklematut kohad veel Poola revisjonis. 1599. aastal on juttu luugase Vardjaskonnast Lugassovovarteistva. Et kaheksa miili Viljandist Pärnu poole, see on siis umbes ütleme 60 kilomeetrit seal. Las Ivoote keemi pojedne puudu, intoloogidjepockilku mess ka, ainult et siis metsade ja suurte soode vahel ühekaupa või kahekaupa või mõned mitmekaupa asuvad. Seal kirjeldatakse, kuidas siga mehel on, püsse, mõnel veel kakski, põtru lasevad lihtsalt naha pärast ja liha jätavad koertele pole lihaga midagi teha. Alutagusel võis umbes sama lugu olla ja Revala Virumaa vahel ja Harjumaa ja Järvamaa vahel olid asustamata alad nagu tänapäevanigi võib aru saada, Võrtsjärve põhjarannik oli asustatud. Asustamata Alutaguse oli soine ala, Kreutzwald don andnud seletuse talu tähendab õieti sood. Taani hindamisraamatus. Külasid seal ei näha. Ainult kääbaste järgi otsustades on külasid nagu jõuga ja kolu ja suuremad külad mõisa lähedal, aga see on Lüganuse kihelkonna rajal, seal on tallinnase, mida kutsutakse alulinnaks. Kui see Kreutzwaldi seletus on õige. Ma väga tahan loota ja uskuda, siis see on alu linn, sooäärne linn, piirisoo oleks seal 14. 16. sajandil, siis Alutaguse asutus tiheneb. 1583 on Vasknarva vakud raamat. Ja siis on niimoodi, et seitsmeteistkümnendal sajandil Narva jõe ülemjooksul venelased domineerivad. Iisaku kihelkond ütleb kõik jõhvi kihelkonna lõunaosa, nemad on siis 18. 19. sajandi jooksul Eestist tulnud. Need on need kuulsad tuntud Iisaku Poluvernikud või Puluvertsikud pooleusulised, kes on luteri usku üle läinud, aga on venekeelsed ja vene päritolu algselt ümbrus Luteri kirik, eestikeelne külakool, need on ümber lahustunud neid, kuigi perekonnanimed säilisid veel väga kaua. Nagu tuntud vabadussõja kangelane Reinhold Sabolotni, kelle obelisk eme, haua sammas on tänapäevani Iisaku kalmistul ja imelikul kombel oli ta kogu aja, keegi teda ära ei hävitanud. Ilmselt on teisi kasutusrühmi, mida Taani hindamisraamat ei näe, ka ei näita Paul Johansen, tema ei kasuta arheoloogilist materjali ega tema, võrdleb Taani hindamisraamatut Kolmeteistkümnenda Neljateistkümnenda sajandi esimese poole kirjalike allikatega. Lahemaal, kus palju käiakse seal Sagadi, Lauli külad ja Palmse külad, kõik neid ei esine, need on alles 1259. Ürikus Johanseni oletuse järgi, mida võib hästi ette kujutada ja tõepäraseks pidada, mindi Tallinnast merd mööda Toolsele ja Toolselt, siis mindi kuni Vihulani välja. Minul on ju ka üks rahvuspargipunkt, kus palju käiakse ja siis keerati sealt kagu poole, seal on sellised külad nagu Annikvere salatse koduvere või tänab metsiku minu koduküla. Aga lääne poole ei mindud siis Lauli, Sagadi ja Palmse külad, need jäid nagu vahel sellepärast koduverest salatselt säält enam edasi ei saanud, salongid läbimatud Padlikud ja sood vahel. Rootsi ajalgi ei käinud mingit suvist teed sealt, kus tänapäeva Võsu maantee läheb Haljalas Võsu pääle. Nii et täiesti niimoodi kujuteldav jah, ega Tallinna poolt tulles valgejõgi ja kõik sealt ka hästi viha sujudest Palmse poole ei pääse. Selliseid kohti oli veel näiteks Katrina simastuja saksi Sis, Väike-Maarjas, Kunnas Äntu ja Kaarma ja nii edasi. Ja siis 13. sajandil sugeneb järjest uusi külast, näiteks muuksi on kindlasti alles 1290, vanemates ürikutes ei ole, seda on hästi hea jälgida, sellepärast et Taani kuningas kinkis oyama munkadele selle loo. Kui nüüd vaadata munt steid Eesti maakondi siis need on ka suhteliselt kindlate piiridega. Kui tänapäeva pealinnast lähtuda, siis kõige esimene maakond oleks Revala 1600 adramaaga ja kolme kihelkonnaga. Adramaadest on selles loenguseerias kunagi juttu olnud. Niimoodi lihtsustatult võiks öelda, et üldjoontes võiks seda ühe taluga majandusühikuga võrrelda, kuigi kaugeltki mitte alati, aga puht orienteeruvalt selle maakonna nimi, minu arust peaks olema Revala, mitte Rävala aega, mitte lävele, nagu mõned kirjutati, Tallinnas on Revala puiestee nagu teada. Kui hakati Lenini puiesteed ümber nimetama, siis Tallinna nimekomisjonis, kus minul oli ka au ja rõõm sel ajal istuda. Arutati, mis teha igasugu ettepanekut oli Liivima, Puiestee ja nii edasi. Mina ütlesin, miks Liivima, see on juhuslik paralleel, et Estonia puiestee on sellepärast, et sinna Estonia selts tegi oma teatrimaja, tuli, et võib ju mingit muud paralleeli otsida, seal on ju Sakala tänav, miks mitte sellega paralleeli otsida, et võiks näiteks Lõmala ja siis üks väga lugupeetud nimekomisjoni liige oli sellega nõus ja katsis tingimata Rävala. Mina ei hakanud temaga vaidlema, et siis on mingisugune toetused, tuleb seal Revala, et see on ju minu meelest palju ilusam, kui nüüd oleks Liivima Puiestee seal olnud, aga see muidugi ei osutanud erilisele kohanimede keele tundmisele, sellepärast et see Revalan oma alguse saanud ilmselt Rebala külast, mis on seal peterburi maantee lähistel praegu muinsuskaitseala ja siis Rebala kihelkonnast on saanud Rebala kihelkond oma nimetuse ja viimaks siis Revala maakond, see on ilmselt ka isiku nimi, küllap see esimene mees, kes küla tegi, oli repo-nimeline Rebane. Huvitav on see, et kaks Rebala nimelist kihelkonda oli üks, oli nüüdse Revala maakonna läänepoolseim kihelkond ja teine oli Veluma andeks idapoolseim, Revala maakonna Virumaa läänepoolsem kihelkond oli samuti Rebele Rebala. Kuidas seda seletada, keegi osanud? Paul Johansen arutas, et arvatavasti on siin juttu Rebala poolsest kihelkonnast, nii nagu välja nimed on tihti põllunimed külal, ütleme selle ja selle poolne, ütleme Annikuna poolne väli või. Aga arheoloog Artur Vassar, minu meelest tuli väga hea seletusega omal ajal enne kui suur, et maakonnad ei olnud veel välja kujunenud, tekkisid niisugused väikesed kihelkonnad või algmaakonnad või kuidas seda seletada. Ja siis oli seal Revala Rebala maakond kahel pool valgejõkke üks. Siis jäi üks osa pärast Levala ja teine osa Viru maakonda, kui kihelkonnad hakkasid uutmoodi ühinema ja suured maakonnad hakkasid tekkima nähtavasti val köögi, ei olnud eriline takistus. Hästi imelik on see, et 50. aastal, kui rajoone tehti, siis tehti Põhja-Eestisse Loksa rajoon. See oli nagu selle omaaegse rebel ürgmaakonna algmaakonna remine, essents, inimesed ei olnud õieti kuulnudki Loksast need, kes selle Haljala Rakvere pool elasid, aga siis tuli pikki metsateid loksuda sinna asju ajama. Virumaast oli nüüd juttu, tema oli suur maakonda 3000 adramaaga, seal oli viis kihelkonda. Üks nendest, nagu nimetatud, oli kõige läänepoolsem Rebala Reppel kihelkonda ja Ühte kihelkonda. Lemmu kihelkonda helistati veel eri nimega, tema lõuna osa kutsuti pudi viruks pudiviru, see peaks tähendama Väike-viruta. Tänapäeval on sula nagu pudulojused, eks ole, väike kariloomad siis tehakse leivapudi, võib-olla leib tehakse peeneks. Pudisoo jõgi on olemas, see on ka väike, käib niisugune padi, poed head näiteks jah, väga õige, väike väikese tähenduses. Vastu Revalat Revala Virumaa vahel oli Viru Mets virisk Wolt ja seal on tänapäevani virusoo. Kui keegi keerab Peterburi maantee poolt Loksa poole, siis seal on tähised üleval, võib vaadata tõesti, nende vahel on ka niisugune piiriala, mis ei ole nii kergesti läbi, võtame vastu. Järvamaad, valgejõge kutsuti järvajõeks on ka just nagu piirijõgi ja samuti oli 14. sajandil vastu Järvamaad ka Viru mets virisse. Wolt. Niimoodi looduslikud piirid, suuremat piirialad, nii nagu vast oliivlasi ja nagu vastu vadjalasi juudid ka maakondade vahel. Harju maakond, kolme kihelkonnaga 1002 adramaad, see sulas 13. sajandi keskel Revalasse. Ainult Harjumaaks jäi sellepärast, et see Revala nimise taandus nagu rohkem sellele linnalisele keskusele. Üks Harjumaa kihelkondi oli ilmselt Varbola, nagu arvatakse, niimoodi võib kaudselt Henriku kroonika järgi otsustada Harjumaal linnustega hästi varustada. Erinevalt Järvamaast Järvamaa 2000 adramaaga ja kolme kihelkonnaga on praktiliselt üldse ilma linnustata. Jäneste juures on seal üks väike linnus. Üks Järvamaa kihelkond, selle nimi on teada, sele on Lope kunde Henriku kroonikas. Mul tuli niisugune mõte pähe, et see on oma nime saanud küla järgi. See on Amblas sellepärast külad annavad tihtipeale kihelkondadele nime, nagu siingi on. Läänemaa on üks suuri kihelkondi on 1900 Advamad seitsme kihelkonna, aga tema on sellepärast omapärane, et temast jääb niisugune mulje, et ta olnudki nagu 13. sajandil veel kujunenud üheks terviklikuks maakonnaks kokku sulanud. Kogu aja jääb niisugune mulje, nagu oleks kaks eri osa põhjaosa Ridala Henriku kroonika seelikutes Rotalia ja lõunaosa, mida kutsutakse Mariitimaks Henriku kroonikas. Eriti see oleks see, mis saksa keeles viite on kõige uuema ajani. Läänemaa on saksa keeles viik. Kuidas ta eesti keeles on, seda ei teagi. Võib-olla kutsuti soot tagannaks. Mariitimase tähendab Henriku kroonikas ladina keeles mereäärset maad. Ja Läänemaa nimi millal, kes seda ei tea 1574, alles esineb eestikeelne enim uppide Leenemaalsekrence Läänemaa piirile. Küll, aga tema piirid on üldjoontes teada näiteks lõuna poole tema Läks Emajõeni välja ehk hilisemale Pärnu jõeni Emajõe tähendab tänapäevase Pärnu jõe alamjooks oleks Sis Soontaga naja. Sakala piir, Corbe maakond, kolbe kihelkond. See oleks põhiliselt tänapäeva Pärnu-Jaagupi alal. Poola katoliku praost Fabian Uskvatratiinus kirjutab 1582. aastal ühes kirjased korpensioon kogu maa teisel pool jõge, mis käib Uus-Pärnust läbi, nii et Korben Jaagupi ja Soontaga. Need mõlemad käisid siis nagu Pärnu jõeni välja. Lõuna poolt tulles. Riiast tulles oli Soontaga naisimine Eesti kihelkond nii nagu Hendrik kirjutab, sellepärast et see lõunapoolsem ala, nagu juba jutt on, see oli väheasustatud. Sakala. See on selline maakond, nii nagu Ugandi, mille adramaade arvu ei tea. Paul Johansen oletab, et see on 3000, see võib nii olla, võib ka mitte olla, aga ühe kihelkonna nimi on tuntud son aliste Kunda. See nimi esineb Henriku kroonikas ja tagantjärgi võib oletada, et ka paiste Kunda on põline nimi, esineb Rootsi dokumentides ja see on nii kiusata tusse ajavalt sarnane aliste Kunda paistele. Kunda jätavad niisuguse arhailise mulje ja nii et minu ettekujutust mööda Sakala ulatus mereni välja. Kõik Saarde kant võis formaalselt kuuluda Sakala alla. Ugandi on samasugune, adramaade arvu me ei tea, Johansen oletab, et on 3000, seda kihelkondade arvu ei tea. Mina ise olen noores põlves kirjutanud, oletanud, et Ugandil oli seitse kihelkonda, saab kallal kuus, see võib ju nii olla, ei tarvitse üldse nii olla. Aga üks kihelkond on Henriku kroonikas sõnaselgelt nimetada Jon Tartu kihelkond provintsi tarbitensis ja tuleb imeks panna, et seda nagu keegi ei märganud ja sealt välja ei lugenud. Teine niisugune huvitav asi on Valga Tapalve nimeline koht. Pihkva pool pole öeldud, mis on kas maakond või kihelkond või ei tea. Üks kihelkond oli tõenäoliselt ote võõrkeelsetes allikates Odempe, nii et see võis eesti keeles olla Ottompe. Ilmselt oli Ugandil kaks keskset punkti, üks oli Tartu, teine Otepää, Otepää lähedal on Oandy mägi. See on niisuguse kahtlase maalinnaga, aga selleni, milline mägi. Igatahes see võib-olla ongi Otepääle nimeandja Oandy on sealt alguse saanud. Levib ju niimoodi, et alguses on nagu küla nimi, siis kihelkonna nimi, siis maakonna nimi ja Ugandi on lätlastele andnud ju Eesti ja eestlaste nimetuse Illounia Irouni. Muidu Ida-Eestis Ugalana rahvaluules tähendab nisukest juhmi tigedat inimest, kes niisugust arusaamatut pudikeelt Nõmiseb. See on seesama, mida slaavlased sakslaste kohta ütlevad. See tähendab ju tumma võimet, mida kreeklased nende põhjapoolsete rahvaste kohta ütlesid, Barbaras barbarid, need on ka niukesed, mõmmi, sajad pommisõjad lihtsalt. Ja mitte ainult Kagu-Eestis. Sakala pool Sakala rahvalauludes on, et lõikuslauludes, et lõika rutem. Sugulased ootavad õllekannudega Põllu lõpul, aga võib-olla hoopis Ugalased ootavad seal siis hakatakse hoopis verd jooma. Kus kandis Eestimaal eestlased elasid ja muuhulgas ka sellest, kust lätlased eestlaste jaoks nime võtsid, rääkis Stockholmi ülikooli emeriitprofessor Enn Tarvel. Kõiki eesti lugusid saate kuulata vikerraadio kodulehelt.