Tervist sellest ajast, kui kirjanik Andrus Kivirähk meil viimati siin vikerraadios sellises pikas tunniajasest jutusaates külas käis. Sellest ajast on tänaseks mööda läinud. Kuue aasta. Ja vahepealse aja jooksul on Andrus Kivirähki sulest ilmunud tõepoolest palju maad, on mõned näited. Lasteraamat Oja kevad. Draamateatris on lavale tulnud Vumbat ja kevadine luts. Kinolinale on toodud Lott ja kuukivi saladus. Ilmunud on lühijuttude raamat ja nüüd kõige värskem. Välja on tulnud romaan maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust. Ja see nimekiri viimase kuue aasta töödest oli minu poolt veel tugevalt lühendatud. Äsja pälvis Andrus Kivirähk ka Kulka aastapreemia. Seega on põhjust taas pikemalt vikerraadio kuulajate ees vestelda. Tere tulemast. Stuudiosse, Andrus, tere tere, tõesti hämmastab, et ma kuus aastat tagasi käisin viimati, ma mõtlesin sellele ja mulle tundus, et ma paar aastat tagasi võib-olla käisin, aga hämmastav, kuidas aeg lendab. Kuidas on läinud sinu värskeimal raamatul maailma otsas? No mulle tundub, et tal on hästi läinud, on ostetud ja on loetud ja inimesed on mulle öelnud, et, et neile meeldis. Jah, kindlasti on ka neid, kes kellele võib-olla ei meeldinud, aga eestlane on selline tagasihoidlik inimene, ka ta seda nagu nina peale hõõruma ei tule, et vaatajad kirjutasid raamatu ja mulle sugugi ei meeldinud, et mis paremat saatust üks raamat ikka tahta võib, kui söödariiulitelt üles leitakse ja ja ma loodan, et ka raamatukogudest on üles leitud need et jah, ma arvan, et tal on hästi läinud. Mis ajendas sind kirjutama raamatut tavalistest lihtsatest headest inimestest? No võiks öelda, et neist on võib-olla natuke liiga vähe kirjutatud. Et kui vaadata üldse maailmakirjandust ja eesti kirjandust ja eriti nagu niisugust moodsat kirjandust siis domineerib ja ikka selline noh, nii-öelda paha poiss. Või ka kui kirjutav autor nagu sellise minajutustaja, no siis ta ikkagi on kuidagi väga erandlik massist üleolev, üksildane, enesest arvamusel olev isend tavaliselt. Ja sellised pisikesed tavalised inimesed nii-öelda jutumärkides, jäävad sageli tähelepanuta või isegi neid siis kujutatakse selliste veidi noh, mitte ainult koomiliste, vaid, vaid ka nagu negatiivselt koomilistena elavad oma tühist elu jaanialus sellistel suurtel geeniustel. Aga mina tahtsin just just nagu neist kirjutada. Ja üks asi kindlasti, mis mind mõjutusena just enne seda raamatut ma kirjutasin näidendit Kevadine Luts. Ja selle näidendi kirjutamiseks ma lugesin läbi kõik Lutsu mälestused ja üldse väga palju Lutsu teoseid. Ja luts on ju selline klassikaline väikese inimese kujutaja, nii et eks selle raamatu alapealkiri pildid kesi heade inimeste elust pildikese otsene vihje Lutsule mulle, kelle kevade oli ka pildikese rida Lutsu enda määratluse järgi. Nii et jah, see luts kindlasti Lutsuga tegelemine kindlasti andis mingisuguse tõuked. Tahaks võtta sellised väikesed tavalised inimesed ja kirjeldada neid ja, ja näidata, et ega nende elul ei ole ju väga viga midagi, et see on ju ka selline klassikaline lähenemine, et selline väike kodanlane, väike inimene nagu kannatab oma tühisuse pärast. Aga ei, tegelikult ei kannatada midagi, et on päris mõnus elada. Tegelased on kontoritööline, baaripidaja müüja, nõudepesija, õpetaja, Anna, turvamees, pensionär, narrid, siis üks peaaegu et eluheidik, kes on oma kodust ilma jäänud, aga aga siis teise mehe juures varju leidnud. Kas ja kuidas sina ise selliste kodanike, selliste tegelastega oma elust? Kui puutud, ega see elukutse sageli siin raamatus naerab, ei olegi ja paljud tuttavad ja sõbrad on ka tähele pannud seda, et ega seal raamatuse tööd otseselt ei tehta. Et ega nagu seda tööosa päevast üldiselt ei kujutata, vaid ikkagi ikkagi seda, kui see töö läbi saab ja minnakse siis opossum misse istuma või midagi muud ette võetakse ja mitmed tegelased just nimelt ei käigi mingil sellisel siduval palgatööl vaid on noh, nii-öelda uhkelt öeldes vabakutselised. Aga noh, eks ma olen ju näinud igast inimesi elus ja, ja ja käinud ka sellistes opossum sarnastes kõrtsides ja kohanud seal seal igasugust rahvast ja ma ütlen, et see elukutse nagu otseselt ei ole, see on nii tähtis, et eks ma neid elukutseid kuidagi kuidagi valisin, valisin selle järgi, et ei võtaks mingi päris sellist elukutset, millest ma üldse mitte midagi ei tea nagu, nagu mingi, ma ei tea, metallurg või või midagi säärast, kus, kus ma ei oskaks nagu üldse kuskilt otsast peale hakata. Et eks nad ennekõike on ikkagi inimesed, mitte mingi professiooni. Ilmselt eeldatakse, et ministriga või nõudepesija ka me suhtleme kuidagi erinevalt või paraku suhtleme erinevalt, suhtume neisse erinevalt. Kui sageli sa satud a'la nõudepesija ka rääkima? Noh, kust ma tean, eks ole, kellega ma täpselt, ega neil inimestel tavaliselt silt rinnas ei ole, et ma nagu küll mina nagu küll selles mõttes vahet ei tee, et kas ma olen sattunud suhtlema ministriga või nõudepesija kaja. Ja ütleme, selline kõrts kui niisugune ongi väga demokraatlik koht, et seal mehed kogunevad laua ümber, ega keegi otseselt ei uuri, kes ja kus sa nüüd ütlevad. Et seal seal on nagu mingid teised kvaliteedid hakkavad, hakkavad mängima, nii et. Ja mida ma, mida ma nagu väga tahtsin vältida, siin ei oleks ühtegi kirjalikku, sest see on ka minul on erakordselt tüütu, kui kirjanikud kirjutavad raamatuid, mille peategelased on teised kirjanikud, et see, selle ma kuidagi välistasin, eestlased ühtegi kirjanikuma siia sisse ei lase, ehkki see on nagu ma saan aru, kirjanikud kõige lihtsam, see on töö, mida kõige rohkem tunneb võtteks kirjanik oma raamatu tegelaseks, aga ei, ei, ei, seda maja, selles ma hoidsin. Vikerraadios oli mõne aasta eest eetrisse selline saatesari nagu kirjanduse tähestik ja selles saates, kus sinust räägiti, Peeter Olesk kiitide just sinu inimeste vaatlemise oskust. Kust see pärineb, oled sa ise seda kuidagi teadlikult arendanud või ei ole? Ma ei oska seda kommenteerida, et kust see pärit on või mis. Kas need Peeter Olesk tegi väga terase tähelepaneku või või põrutas niisama huupi. Aga eks ma ei ela inimeste seas ja millest muust, millest muust ikka kirjutada on? Kas ilus pensionär, voore, mäed, kes vaatab mõnikord krohvimaastikke ja, või, või purukest põrandal eks kirjutamise ajal? Ikka natukene tuleb nagu läbi elada kõik need tegelased. Et võib-olla romaani puhul võib-olla nii nii märgatav, aga, aga eriti näidendeid kirjutada siis ikkagi nagu mingis mõttes laua taga mängid läbi need näitemängud ja, ja kehastavad ka kõiki neid rolle järjest. Ja raamatus ka ikkagi eksab peatükke kuskilt enda seest midagi õngitsemad, eks seal on palju fantaasiat, aga selleks, et sa fantaasia koos seisaks, peab iseenda seest leidma mingit sellist mürty, millega siis kogu see, kogu see ettekujutus nagu kokku mäkerdada. Ma puudutaks ikka veel neid ameteid. Mis ametit sa ise peaksid, kui ühel hetkel enam ei saaks või ei tahaks või suudaks kirjanik olla näiteks enam ühel päeval ei tule mitte ühtegi uut ideed enam pähe. Mida sa teeksid siin, ega ma ei kujutagi ette, kui ma midagi muud teha ei oska otseselt. Et kõik mu tööd on ikkagi seotud kirjutamisega alati, mitte mitte siis ilukirjandusega, vaid eks ma olen ju hariduselt tegelikult ju ajakirjanik ja töötanud ka sellises kultuuritoimetusest Päevalehes, olen teinud ka intervjuusid ja käinud näituste avamisel, nii et, et see päris võõras mul ei ole see maailm. Kui ma nüüd seda ka ei suudaks enam teha, üldse mitte midagi kirjutada. Noh, ma ei tea, hästi tore oleks jääda siis naise lastega selle peale üldse mitte midagi teha, et noh, mis ma ikka ei no muidugi noh, teoreetiliselt ja loomulikult võiks võtta postikotti hakata postiljon X või või noh, nagu Kont, Ronald postiline poistel on väga auväärne amet või, või siis alati on selline vanemate meeste tore ametikohtade öövalvur, et istub, istub kuskil, saab silma looja lasta sel ajal, kui, kui tööpostil on ja noh, eks ma siis midagi midagi otsiks. No ma loodan ikka, et ma suudan veel, suudame kirjutada mõnda aega. Sa oled tõesti hästi produktiivne olnud, kas. On olnud ka aastate jooksul selliseid hetki, kus, kus sa istud laua taha ja tuleb selline paanikahoog, et oi, aga pea on tühi. Noh, kui juba laua taha istuda, siis tavaliselt on nagu mõistlik, et midagi on juba valmis mõeldud mõte, et sa ei lähe sinna inspiratsiooni otsima. Ja kui on tõesti selliste pikemate asjade kirjutamine ütleme, kui sul ei ole romaani ideed, siis ära kirjutagi romaani, sellel pole mingit mõtet minna vägisi punnitada, et seda tuleb teha ikka siis, kui tõesti muidu ei saa. See on tõesti nii, et kui, kui saad ära kirjutas, on väga õige soovitus. On muidugi noh, kiiremad ja lühemad tööd kas või Eesti Päevalehes töötajana kirjutan iganädalase näha kolumne ja noh, seal ei ole aega inspiratsiooni koguda tahest alati, et on vaja mingiks kindlaks kellaajaks lugu valmis teha ja siis on küll juhtumeid, kus ma tõesti olen istunud ja sõna otseses mõttes munenud välja selle teema ja selle loo. Aga noh, eks see ongi selline professioon, naalsuse küsimus, et see sellega tuleb aeg-ajalt hakkama saada. Sa rohkem ainest leiad kas omaaegsest nii-öelda Nõukogude Eestist või siis tänapäevasest 21. sajandi Eestist. Eks see kõik on alles kuskil minus ka seal noh, see on nagu lapsepõlves Nõukogude Eesti, sest et ma olin 18, algas laulev revolutsioon ja sellest ajast võib nagu pidada ju sisuliselt ikkagi nagu Eestit iseseisvaks juba vabaks Eestiks. Aga mingid mälestused sellest Nõukogude Eestis kindlasti olemas ja vajalikul hetkel nad ujuvad pinnale. Et näiteks nende muljete ja kogemustega ongi nii, et, et sa otseselt ju ei kavatse kunagi teinud seda, ma kasutan siin või seal vaid nad kõik nagu ladestuvad nagu kuskile keldrisse ja siis õigel hetkel sa leiad sealt selle vajaliku purgi üles ja toob päevavalgele. Sa iial ei tea, millal miski ära kulub, mingi kogemus. Kasvõi viimases raamatus enamik tegelasi, välja arvatud noor tüdruk Jaanika võib vist öelda, et on pärit. Et nõukogude ajast Jaanika peigmees, turvamees Veiko on ka ilmselt ikkagi vabas Eestis sündinud juba. Aga ülejäänutel küll on see jah, see taaka taak on selja taga nagu nagu päris Eestiski praegu Joanne, et tõesti jah, see 20 aastaste põlvkond on kasvanud, kes on tõestisündinud pärast laulvat revolutsiooni, aga ülejäänutele ikkagi mingi kogemus kogemusele nõukogude ajaga on need, kes on jõudnud vähemalt toobri laps olla, kes on jõudnud olla pioneer komsomol, kes oli komparteisse astuda. Nii et, et igaühel on midagi meenutada sellest ajast ja see on väga hea minu arust, et. Meil on väga palju selliseid inimesi, kes on elanud nagu kahes maailmas ja, ja see on nii väga ääretult põnev, eks ole, et mida on ka see, noh, mina olen 43 praegu, et mida minuvanusena rootslane või ameeriklane võib nagu meenutada, tema elu on olnud suhteliselt sirgjooneline kogu aeg. Et mul on ikka noh, väga-väga-väga erinevaid aeg on nähtud. Tänapäeva 20 aastaste elu on olnud igav. Sul on üks tütar ka enam-vähem vist. Kas ongi, 20 närilised on nooremad ja no ma ei oska öelda, iga kindlasti nad ise sellega ei nõustuks, et eks nende elu on olnud kindlasti väga huvitav lend arvates. Küllap ongi. Kõige huvitavamat elu elasid ju kahtlemata need inimesed, kes elasid üle, ütleme, 40. aasta küüditamised, sõjad, eks ole. No kas me tegelikult sellist huvitavat elu tahab endale? Jah, muidugi, muidugi oli see huvitav. Kes selle üle on elanud küll, sellel on palju meenutada. Et õnneks minu huvitav elu on olnud natukene ohutum. Raamatut maailma otsas lugedes tekkis mul selline vastupandamatu kihk külastada seda kõrtsi opossum, mis selles raamatus seob eritegelasi. Kust ma peaksin opossomit otsima? Ega sellist üks-ühele moslemitest päriselt ei olegi, et et see on ikkagi suhteliselt kuulmatu kuulmatu äripraktika panna õhtul kell kuus vist või oli see seitse, vaata, ma isegi ei mäleta enam, mis kell see Ülo sulges aposson järel, igatahes just siis, kui enamus inimesi nagu jooma lähema kõrtsi, selliseid kohti. Pärnus rääma linnaosas on üks selline uhkubaar, Tartus on ümarlaua baar, nii et ma kahtlen Eestis isegi isegi kohanud, aga Tallinnas ma ei tea. Tallinnas, väidetavalt on üks koht, millele mõne UFO pubi, mis on seal Gonsiori tänava servas, kus ma ise küljele käinud, ehkki mulle tuttaval nostan just küsinud, et kas ufo pubi on nagu eeskujuks olla. Ma arvan, et pigem on kaks sellist kõrtsi, mis küll tegelikult ütleme kellaajaliselt ei vasta sellele. Aga üks on selline vana klassikaline koht nagu Tommi grill. Mis siis asub vana ajakirjandusmaja taga? Seal muidugi koht, mis tegelikult vastu pidanud öö läbi lahti, aga no mina sinna öösel jälle sattunud, mina käin seal ikka nagu just sellisel õhtusel ajal normaalsel ajal veel. Ja, ja siis mingis mõttes see meeleolu on kindlasti sealt sealt nagu pärit, sest seal on ka väga palju selliseid püsikundesid, kes ei võiks siis tunnevad ja kes kogunevad, kogunevad ühte lauda, ajavad mõnusat juttu ja üks, teine, teine teine koht on siis kaubamaja juures, mille nimi on Ziggy pubi kus ka mingit seda feelingut, mida seal apossomas üritasime panna, et võib-olla oma oma ruumi lahenduselt Citybubli isegi sarnaneb rohkem, et ta on selline noh, pisem ja sinna sinna mahub ka suhteliselt vähe rahvast. Et need võib-olla on olnud jah, natuke sellised eeskujud, aga jah, päris siukest. Üks-ühele eeskuju kindlasti ei ole olnud. Kuulajatele, kes ei ole raamatut lugenud võiksime. Paari lausega kirjeldada ka, mis opossum, fenomen siis on, et üks väike kõrts, mis tehakse hommikul lahti, pannakse õhtul kell seitse kinni, kus käivad üle keske ja enamasti meesterahvad õlut joomas ja kiluleiba söömas ja menüüs on üks roog. Nojah, mis on tegelikult mõistlik, sellepärast et kui me oma kodust seeme, siis me teeme ka ju ühe roa, tavaliselt ei ole niimoodi, et on 10 toit ja siis me valima sealt näpuga, mida me, mida me sealt pliidi pealt võtame, sest et ei ole vaja tegelikult rohkem, et mina tunnen sageli puudust, kui ma lähen mingisse kõrtsi sellisest nii-öelda noh, nagu koolisöökla, selle, et oli üks toit laua peal ja vaat siis seda sõitki, et tihtipeale satuvad niimoodi väga toredate toitude otsa, mida sa muidu ei telliks. Muidu võtaks ikkagi mingeid oma selliseid lemmikuid. Aga niimoodi tihtipeale antakse mingi toit ette, mida sa võib-olla parem polegi maistada ka on tegelikult suurepärane, nii et et tore on, kui, kui, kui on selline söögikoht, kus ei pea nuputama, mida süüa. Opossum on selline unistuste varjupaik üle keskea või keskeas meestele. Noh, eks seal käib, käib jah igast rahvast, aga jah, põhiliselt põhiliselt küll. Eks temas on ka mingi kerge kerge nukrus neil tegelastel kõigil siin raamatus aeg-ajalt tekib ka tekib ka isu kuskile kuskile mujale minna, et äkki kuskil mujal on parem kuskil maailma otsas, aga üldiselt nad siis jõuavad järeldusele. Kuhu sa ikka lähedatega, kus ikka parem on, noh, kahtlemata nii see nii ongi, et kus siis ikka nii väga parem on, et eestlased ju mingi aeg väga armastasid käia, näiteks küll reservi Kreekas ja ja tundus, et küll seal on tore, aga siis tulid ka sinna probleemid ja noh, ega kuskil ei ole sellist pilvitud taevast, et igal pool on omad omad jamad. Turistile tundub jah alati, et seal, kus ta turistina on, et seal on kõik hästi, sest hotellis antakse korralikult süüa ja basseini ääres saab värvilist kokteili juua ja et see ongi paradiis. Turistide tööl ei käi. Temal on nagu kogu aeg pühapäev, kogu see aeg, mis ta seal võõral maal viibib, aga kui hakata nagu päriselt seal elama, siis selgub, et on igasuguseid jamasid. Igatahes maailma otsas minu arvates on haruldaselt hea, sai nutta ja naerda. No väga tore, kui mõlemasse kui kasutatakse tsitaati. Kui Taneli sa kohtumistel lugejatega käid? Või päris tihti, sest et ma olen ju ka lastekirjanik ja ja koolid kutsuvad mind ikka üsna sageli, nii et selline hooaeg nagu näiteks kevade sügis siis ikka praktiliselt iga nädal peaaegu tuleb mingi kohtumine kusagil kusagil Eestis. Eks ma natuke jälgin, kahetsen, noh, lausa tapaks, ei läheks, et saaks kodus olla ja nagu tööd ka teha, sest muidu varsti pole põhjust kohtumas käia, et saabunud vanadest asjadest rääkida, aga tahaks mingeid uusi asju tekitada. Aga noh, samas on väga raske ka ära öelda, kui tõesti helistatakse või kirjutatakse. Meie õpilased kangesti tahaks teiega kohtuda, tulete külla ja noh, eks me ikka kui vähegi saan, siis sõidan. Aga kui rääkida kohtumistest täiskasvanutega, no mida kasvõi selle viimase raamatu kohta on küsitud? Vaata ka neid kohtumisi täiskasvanutega väga palju ei ole, sest täiskasvanu üldiselt diviisi tulla kohtuma kirjanikuga, kui on, eriti, kui sõidad kuskile maale, noh, tal on, õhtul tuleb töölt, miks ta peaks veel, ronime kuhugi raamatukogu kultuurimajja kirjandusõhtule, jäta parem, parem on kodus ja täitsa õige ka, et las olla kodus lugege seda raamatut parem või mõnda teist raamatut, mis ta kooberdab küla peal. Aga noh, lapsed on just need, kellele, kellele nagu tuuakse kooli kätte kirjanik ja siis nad ei pääsega nad koolist ära ei tohi minna, peavad ikkagi olema kohtuma. Mis on see kõige sagedasem küsimus, vastan äkki raadio vahendusel ära, no kõige sagedasem küsimus, kust mõtted tulevad ja see on küsimus, millele vastata ei saa tegelikult sellest, et see ei ole nii, et ma saaks öelda, et vot sealt Rimistrisemalt prismast saab neid mõtteid osta, et nad noh, mõtted tulevad. Miks sulle autod ei meeldi? Sa kirjutad raamatus ka, et kirjeldad autosid ainult kui ummikus seisvaid objekte, millest inimesed Mööda sõidavad seal, ma kirjeldan omaenda kogemusest, mina elasin kesklinnas ja, ja see on väga klassikaline, et kui kui minna mingil tipptunnil liivalaia, et siis ikkagi Figa autod lihtsalt seisavad ja inimesed, jalakäijad liiguvad seal tänaval. Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldi autod, et mul on väga hea meel, et need on olemas, et ma saan näiteks vajadusel takso tellida, kui on vaja kiiresti kuskile minna või mõni sõber aeg-ajalt võtab, võtab oma auto peale, viib kuhugi, aga mul endal tõesti ei ole kunagi sellist kiusatust tekkinud autojuhtimist ära õppida ja ja noh, ilmselt ei teki ka, et mul puudub nagu see soolikas täiesti huvi autode ja tehnika vastu, et ma ei ma ei ole elu sees istunud sõiduautos juhiistmele, mitte kunagi. Ma usun, et seetõttu Sa oled kõik need aastakümned jala käinud põlistallinlasena mööda Tallinna. Sa oled näinud hoopis teistsugust Tallinna kui need inimesed, kes mitukümmend aastat. Tagauksest ukseni sõitnud kindlasti sa näed hoopis teistsugust Tallinnat aga et auto akusse näed hoopis midagi muud ja kui sa seal tänaval käid ja sõidad trolli ja trammiga, siis, siis kindlasti puutud inimestega hoopis tihedamalt kokku, et et see on ka põhjus, miks sa, miks sa paljusid tuttavaid nagu tänaval üldse ei kohta, sest sina oled kõnniteel, nemad on autos ja, ja eilset ei puutugi selles mõttes kokku. No minu arust on, kuna ma elan kesklinnas, siis on jala ka oluliselt mugavam igal pool käia, kui, kui ma nüüd peaksin mõtlema, kuhu autot parkida või või noh, kasvõi selline asi, et ma kui ma ikkagi tahan prae kõrvale õlle juua, siis ei ole mingi probleem, et ma ei pea mõtlema, et ma vahel pan rooli istumine kuhugi sõitma, et see on nagu niisugune vabavabadust täiesti ja Tallinna kesklinn ei ole suur nagu mingi noh, mingi väike linnake tegelikult, kus ongi sobilik jalakäija. Kas sinu jalutuskäigud viivad sind kesklinnast mujale ka? No jalutuskäigud nüüd vast mitte, aga noh, tegelikult ma olen ju sünnilt mustamäelane ja mul ema elab siiamaani mustamäel. Ja sõpru-tuttavaid elab teistes linnajagudes ja eks ma siis ikkagi sattuda sattuda. Satun kesklinnast välja ka, aga, aga mis on sinu? Lemmiklinna jagu või või kui sulle meeldib käia või olla? No ma ikka olen kesklinnainimene, et seal on kõik need asutused, toimetused, teatrid kellega ma nagu asju ajan ja mujal võib käia külas, aga seal ma tunnen end ikkagi koduselt. Muidugi vanast ajast ka Mustamäe muidugi on selline kooliaeg tuleb meelde ja mingi selline mingid vigurid, mis seal mustamäel koolivendadega tehtud sai. Nostalgiline võlu on mustamäel. Aga ega ma seal otseselt, et võib-olla enam tagasi kolida, ma sinna hästi ei, ei viitsiks osta. Tallinn on tundmatuseni muutunud siin taasiseseisvumise järgsel ajal, tegelikult väikeseid muutuseid toimub siin igas kuus. Olla igal nädalal autoga sõitja, jällegi seda ilmselt nõnda nõnda ei näe, nagu sina jalakäijana. Kuidas sina neid muutuseid kirjeldaksid, mis, mis suunas Tallinn muutub, kas sulle meeldivas? Suunas laias laastus küll jah, et Mulle ikkagi meeldib kesklinn täis ehitatakse ja ei ole mingeid tühermaid lagunenud mõjuvad kesklinn. Tallinnas tegelikult linnaosa linna kui niisugust on ikkagi suhteliselt vähe, et kui, kui me lähme kuskile mingisse tõsisesse suurlinna Londonis, Pariisis, seal võib käiagi kilomeetrite kaugusel mööda tänavaid pulbreid, mida mida ääristavad, eks ole, kauplused, kohvikud Tallinnas. Et keskkonnategelikult vanalinnas ja väljaspool seda suhteliselt vähe, et õige pea kui hakata kuhugi suunas minema, lõpeb nagu, kui niisugune ära algab, mingisugune agul või, või jumal teab mis täielike Ena agul enam ei ole, sulle huvitav, ei on ikka kuulan ka, huvitav, agulis on ka tore tore jalutada. Kalamaja mulle väga meeldib seal tuttavatel sõpradel külas käia. Jah, seal on ka selliseid linna aguli õhku. Aga noh, kas või näiteks, kui hakata mööda Pärnu maanteed minema Vabaduse väljakul, siis natuke aega on nii, et on majad, aga siis tulevad juba mingid viadukti, mingid täielikud, noh, seal enam ei jaluta, seal ei ole nagu tore enam, sealt tuleb trammiga sõita bussiga. Ja sellest tulenevalt ülejärgmine küsimus, et. Milline peaks või võiks sinu meelest olla Tallinna linnakeskkond, et sul oleks hea olla ja kõigil inimestel, kas jala käivad? Oleks hea olla, eks see ongi selline, et saaks igale poole ligi ilma autota ka, et et ei oleks, ei tekiks nagu selliseid, et näiteks kaubanduskeskused kolivad kõik kesklinnast välja mingitesse hiiglaslikesse, plastmassist kuubikutesse, kuhu saab sõita põhimõtteliselt olnud autoga. Et oleks ka kesklinnas selliseid väikseid poekesi kohvikukesi noh ühesõnaga, et inimene saaks kõndida vahepeal puhata, istuda kuskile, astuda sisse. Eks ta võiks ta vaikselt areneb ka ja, ja ja tore on ka, kui inimesed nagu kesklinnas elavad, mitte ei koli kõik kuskile sellistesse karjamaadele, põllu, põllupealsetele, väikestes majakestes. Näiteks kalamaja on ikka väga-väga sihuke kuldne piirkond, mulle väga meeldib, et inimesed sinna kolivad ja ja sellest on tekkinud ikkagi väga-väga kihvt keskkond, seal on omad kohvikud. Poode sellest otseselt ei ole, aga see polegi nii tähtis, aga inimesed elavad, käivad askeldavad, seal on mingi oma seltsielu ja see on väga lahe. Räägime põgusalt poliitikast ka, kuna tegelikult enne valimisi Sa ise ka andsid tegelikult oma soovituse nägin teleekraani vahendusel ja ka oma Eesti Päevalehe vestlete vahendusel inimestele. Sinu sellisest kohalike valimiste eelsetest esinemistest kumas selline pettumus või tülpimus erakonna poliitika üle või. Pärast mispärast no kohalikud valimised mulle tundus, olid just nimelt see koht, kust oleks tulnud valida kohalikke inimesi mitte selliseid üleriigilisi kuulsaid poliitikuid, kel, kes nagunii ei hakka ju sul seal kalamajas Pirital tegelema nende kohalike probleemidega, vaid kes kandideerivad lihtsalt sellepärast, et see on nagu nende amet kandideerida. Kui on juba valimised, siis ma pean igal pool kandideerima. Et tegelikult oleks valida ja helistada neid kohaliku asumiseltse, kohalikke aktiviste, kes seal tegelikult noh, reaalselt ka midagi teevad, et on, ju on jõle, sest nimelt kalamaja päeva Telliskivi loomelinnakus päevad on uue maailmapäevad, et need inimesed on hästi palju tegelikult, kes, kes on aktiivsed, seda kohalikku elu edendavad ja just nimelt nemad peakski istuma kohalikes omavalitsustes oli minu seisukoht. Et mitte pompöössus valimiskampaaniaga valitud, need samad inimesed, kes on nagunii juba Toompeal, eks ole, sisaldused ei tulegi kohalikes omavalitsustes, vaid saadavad mingid oma parteisõdurid, asetäitjad sinna istuma. Et noh, seda ma püüdsin nagu seletada inimestele ja teha teha nagu propagandat, et valitakse just nimelt neid inimesi, kes reaalselt seal omavolikogus tööle hakkaksid aga mitte peibutusparte ja inimesi, kellele see kohalikke ei ole, tegelikult üldse korda ei lähe. Noh, seekord ikkagi ei õnnestunud veel vähemalt Tallinnas, Tartus, Tartu peaks natuke paremini neil aga Tallinnas jäädiasse kord olla valimiskünnis, et noh, eks siis järgmistel kohalikel valimistel peab uuesti proovima. Aga kuidas sulle kui inimeste vaatlejana tundub, et kas sa mõistad, miks? Inimesed nii paljud inimesed Keskerakonna või või siis Reformierakonna poolt valimistel hääle andsid, annavad. Noh, Keskerakonna puhul on suhteliselt selge, miks, kes, kes nende poolt hääletasid, nende poolt hääletasid venekeelsed valijad, kellel tegelikult nagu erilist alternatiive ei olnudki, kuna tõesti ei saa ju ehitatud, Savisaar tegeleb nendega, ehitab neile pühakodasid ja, ja kõik kõike, mida tarvis. Eriti kui kõik nagu eestikeelsed erakonnad, Keskerakond oli kõvasti sõimavad, siis juba juba hirmust ja protestist kõik venekeelsed lähevad Savisaare taha, Reformierakond eriti valitudki, segad minu suureks rõõmuks. Noh, mingil määral muidugi, aga, aga siiski siiski suhteliselt vähe ja ja ikkagi noh, väga paljud inimesed ikkagi ei läinud jällegi valima. Noh, muidugi ka need suured erakonnad tegid kõik endast oleneva, et et ei valitaks just nimelt neid, seda Vaba Tallinna kodanik lakkamatu hirmutamine, kui ta hääletutest jääle prügikasti ja nii edasi, siis eks see andis ka oma oma nagu sellise mõju. Et siis inimesed tõste hakkasid kartma, et võib-olla tõesti majanduses läheb raisku, et siis ma parem valin, olin olemasolevatest erakondadest, kellel ja see valik ei ole ka nii suur tõesti, et kui sa keskerakonda ei taha valida mingil põhjusel näiteks sulle ka noh, sotsid või vasakpoolne maailmavaade ei meeldinud, mis sul üle jääb, siis olidki ikkagi midagi sealt. Olemasolevate paremerakondade hulgast. Hakkasin mõtlema sellele Huvitav, mis erakonna valijad on sinu viimase raamatu maailma otsas tegelased Oidermaa kohta oli kõige selgem, et on selline endile rahvuslane, tema ilmselt valib IRL-i jah, aga, aga näiteks Malle ja Kalju. Või kas sa üldse käivad valima, tekib kahtlus muidugi või või noh, väga vabalt võib võivad olla ka Keskerakonna valijad täiesti, et siin raamatus õnneks nagu poliitikast õnneks juttu ei ole. Härraste toiderma, no tema on jah, endine endine rahvuslane jah, et aga ülejäänud oma poliitilisi veendumusi ei jamasin ja noh, ei olegi vaja ega, ega tõesti inimestega suhtlema. See nagu küll kõige viimane asi hakata kohe uurima, et kelle poolt sa hääletad, et see, see oleks nagu üsna haiglane lähenemine asjale. Huvitav, kas Keskerakonna valijatest saaks raamatu kirjutada? Keskerakonna valijate hulgas on kindlasti väga toredaid inimesi, et eks neil on omad põhjused igaühel. Ja ka Keskerakonna liikmete hulgas ma arvan, tegelikult on, on päris selliseid inimesi, kellega võib koos näiteks õlut juua ja muhedat juttu puhuda, kui, kui asi ei lähe nagu poliitika teemadele, nii et et noh, ei saa nagu laskuda eksitle tähendadest, poliitika asjadest, alati, et noh, on muidugi mingid mingid isikud, kellega tõesti nagu mingit ühes ruumis viibida võib-olla ei tahaks, eks ole, aga, aga noh, need on sihuksed äärmused. Teeme juttu sisse ühe muusikalise pausi ka ma palusin sul valida kaks lugu, mis võiksid kõlada tänases saates üksis jutu vahele. See on krokodill geena laul, sinine, vagun, mida esitab Einari Coop. Miks see pala? No see on esiteks väga ilus ilus pala ja sihuke nostalgiline minu jaoks mulle krokodill geena multikad alati on väga meeldinud ja see lugu oli ka ühe minu näitemängu kui lugu, kui Ugalas lavastati selline näidend nagu helesinine vagun siis kui tükk tuli aastal 2000 ja siis ta rääkis kolmekümneaastaste põlvkonna, seda mängiti umbes 10 aastat, nii et kui ma käisin viimasel etendusel, siis ta rääkis 40 aastaste põlvkonnast, aga no midagi ei olnud muutunud, näitlejad olid vanemaks saanud ja kõik pisut just see põlvkond, kes siis veel ütleme, nägi seda vene aega kellel on veel see mälestus nagu vene ajast ja, ja samas on nad siis nüüd ka selles uues Eestis küllalt hästi hakkama saanud. Et aga noh, ikkagi nagu kahe maailma piiril ütleme inimesed, kes on pärit selliselt vee alla vajunud Atlantiselt mäletavad skust kadunud tsivilisatsioone ja vot selle näidendi lõpulaul oli siis helesinine vagun ja sobis hästi ja Steiner Koppel esituses, et ta on nagu eestikeelne ja väga-väga vahva. Hiljuti lugesin raamatut Einari Koppeli, sain teada, et säänest võiks laul meil. Einari Koppeli salvestas paar nädalat enne surma, nii et üks viimaseid jäädvustusi temast nüüd tasub kuulata. Natuke. Aega möödas, hetki kauguses kaob neid sai iialgi ei näe. Möödub päevi vahest ka, et sööd hetked paremaid, toob homne päev haugusse kaugusse rännutee jällegi teras tõmbuses taevas toetamas igaüks, igaüks homsest näeb selget teed, kihutab, kihutab, vagun sinine, kui ka kellelegi halba teegi. Aja elatas eemale, sest viinud sõbrad, uued seiklused veljal vees aurubasiidist kaugusse, kaugusse, rätnud jällegi teraste kauguses taevas toetamas igaüks, igaüks homsest näeb helget teed, kihutab, kihutab putsi liine. Mei Essini vagun, nõnda tõtadki. Kiirrong võtab peagi õige hoo. Kaugusse kaugusse rännutee järve viib teraste kauguses taevas aitamas igaüks, igaüks hobuses näeb helget teed, kihutab, kihutab, vagun, sinine. Meil on jätkuvalt külas kirjanik Andrus Kivirähk. Räägime veidi sinu minevikust ka. Sa lõpetasid Tartu Ülikooli žurnalistikaga seedri, 1993. aastal oli korrektne. Ma lugesin kodulehelt, et sinu kursusekaaslased olid Astrid Kannel, Väino Koorberg, Asso Ladva, Kadri Liik, Ilona Martson, Taivo Paju, Jüri Pino, Kaja Pino, Peeter riba, Hando Sinisalu, Peeter Tali ja Hanno Tomberg nimed, keda ei pea raadiokuulajatele tutvustama. Mida sa ülikoolist, mida sa sellise seltskonnaga. Koosõppimisest kaaslaseid noh, siin jah, need kõik nendega koos lõpetasime, jah, aga no tegelikult oli seal veel oli seal veel kursusevend, kes jäi, et natuke hiljemaks lõpetama, et kes otseselt meiega ühel aastal diplomit ei saanud, aga kellega me need viis aastat tegelikult koos koos läbi käisime nagu näiteks Jaan Väljaots, Hannes Rumm. Ja teisalt jällegi noh näiteks Peeter Tali ikkagi, kui mina läksin ülikooli, siis ta oli vist juba kolmandal kursusel ja ma käisin viis aastat tublisti ära ja siis lõpuks Talibetena sai ka nii kaugele, et siis lõpetas meiega koos, nii et noh, see, tema on lihtsalt üks väga laisk inimene oli. Muidugi talle suureks suureks rõõmuks jah, et sain toreda kursusega lõpetada. Ei no ülikool oli väga-väga vahva. Ja kindlasti kindlasti andis hästi palju, et ma nüüd ei tea, kui paljud omale andis sellises nagu hariduslikus pooles, et väga palju sellest, mis ma seal õppisime, unustasin ikka kohe pärast eksamit ära sega mind otseselt ajakirjandusteooria ja kõik. Ei huvitanud. Aga ta andis väga palju just sellist maailmavaatelist maailmavaate osas ja keskkoolist tulnud Junsule oli ikkagi väga hariv just nimelt üks asi suhelda selliste õppejõududega nagu meil Juhan peegel luges meile algul ja Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm ja nii edasi. Aga, aga justkui vanemate kursustega, sest just sel ajal hakkas nagu see nagu ma ütlesin, ma lõpetasin 88, keskkool ja läksin 88 ülikooli ja, ja siis oli väga sihuke. Laekus Tartu Ülikoolis toimusid kogu aeg igasuguseid miitingut ja seal taastati vanu organisatsioone aastate näiteks Eesti üliõpilaste selts, 88. aasta talvel, kui ma ülikooli läksin ja selle EVSi aastate hulgas oli ka väga palju ajakirjandusosakonna tudengeid kellega ma tihedalt läbi käisin. Napsi võtsin ja, ja muidu juttu ajasin ja ma ise ka õige varsti aastaseni, mis nii et nii et see oli jah, selline maailmavaatele kindlasti väga palju andis ja kindlasti ka selline elukool, sest ma elasin ikkagi paar aastat ühiselamus. Ja, ja noh, see, see oli ka omaette omaette legendide allikas muidugi Pälsoni ühiselamu, seal juhtus iga õhtu väga palju öösel veel rohkem. Kerisid muudkui tuletõrjevoolikut. Jah, tuli ka seda, et muudkui natuke liialdatult öeldud, aga noh, rohkem kui üks kord jah, seda, seda juhtus nende kiituseks ütlema, et me kunagi vett sisse ei lasknud selles kuidas sul ülikoolis sellised praktilised ajakirjanduslikud ülesanded välja tulid. Ega neid väga palju ei nõutud. Nüüd noh, natuke pidi alguses selliseid kummalisi asju tegema, mis tänapäeval tundub täiesti arusaamatu, nagu näiteks raadiolint kleepimine lõikama ja, ja selliseid asju õpetati, olen seda minagi teinud, kuigi käisin ülikoolis, 10 aastat hiljem, ma ei hakka hetkel vist seda enam ei tehta, mul on tunne, et see kõik toimub nüüd arvutis ja oli isegi selline tund välja kuulutatud nagu kirjutusmasinaga kimine, kui meil kursused küll keegi ei jõudnud, aga noh, kuidagi saime läbi, ma ei teagi, mis ime läbi armastuse romantilisele, keegi meist ei osanud seda ja mis oli tõesti käinud. Aga noh, mina olin tegelikult selline Pikri poiss, et ülikoolimaja ajakirjandusosakonda sain ka veel mingeid muid ajakirjanduslikke lugusid ei olnudki pikali oma riskid ja soovitused Pikrist kalju kassilt. Ja sellest piisas ja suviti ma käisin ka ikkagi siis pikris praktika ikka. Ja noh, sellist ajakirjandusest ma siis seal ülikoolis tegingi. Priit Pullerits Lõpetas sinust paar aastat varem, aga sellest hoolimata sind ta ei õpetanud. Ta ikkagi õpetas lõpuks, et ta lõpetas jah, vist siis, kui mina lõpetasin, teise kursuse. Pullerits lõpetas ülikooli ja siis ta jõudis käia Ameerikas vahepeal ja naasta ja, ja päris vist viimase viimasel kursusel või isegi neljanda kursuse lõpus ta ikkagi midagi meile luges, aga aga noh, ma olen kuulnud hiljem väga karm õpetajad, meiega me siiski veel karm olla ei julgenud, sest meie veel mäletasime teda ülikooliajast ja meiega oli ta suhteliselt leebe veel, niiet. Tahtsingi just küsida, et kas oleks üldse ülikoolist läbi saanud, kui sa oleksid pidanud Pulleritsu käe all uudise kirjutamise ülesandeid. Täitma no meil oli Hennoste kes täitis seda rolli, õpetas uudised kirjutama ja tema nii karm ei ole. Madal oli ka küllaltki selline karm ja terav ja, ja väga-väga tore õppejõud võiks mu lemmik lõppevad 90.-st ülikooli ajal. Tema huumorimeel ja kogu see maailmavaade väga sobisid mulle. Ma arvan, et ma oleks need Pulleritsu nõudmised kasutanud ära täita, et ega see nüüd nii keeruline keeruline ka ei olnud, et eks seal ülikoolis ikkagi pidi olema valmis selleks, et sa teed ka selliseid asju, mis võib-olla ei huvita. Ja, ja noh, see Pulleritsu asi oligi selline teatud mõttes noh, kindlasti ikkagi loov asi. Ta ei oldud nii tuim kui mingisugune mingi muu muu aine, et küll ma oleks hakkama saanud. Puudutame raadiotööd, ka. Rahva omakaitse raadio kahes käib juba seitsmeteistkümnendat aastat rohkem, vist isegi 18. hooajaga on, kui ma nüüd kuidagi vähemalt mulle endale on selline tunne, võib-olla ma olen ammu sassi läinud nende aastate lugemuse On see ajakirjandus või on see kirjandus spontaanne? Audioraamat, ma ei oskagi öelda, Ta on kahe sõbra vestlus, mida kantakse millegipärast üle üle Eesti, siis eks ole, et me tuleme stuudiosse. Tähendab, mikrofonid lülitatakse sisse ja siis vahepeal laseme muusikat. Ja siis, kui tund aega täis saab, siis lülitatakse mikrofonid välja ja ongi saade kotis. Ega ta, mida ta ei erine paljus nüüd meie tavalisest suhtlusest, et kui Juurega kuskil üritusel kokku saame või käime lõunal koos, ajame juttu ja siis noh, tegelikult võiks ka sealt üle kanda ja saaks suhteliselt samasuguse saata, noh, natuke rohkem. Me muidugi pingutame. Noh, me teame, et ikkagi tuleb nagu, tuleb nagu üritada vaimukas olla ja käsitleda mingeid mingeid päevateemasid ka, aga ega meil ju mingit kokkulepet või sellist eeltööd me ei tee, et me tõesti saabume mingi veerand tundi enne saate algust, siis võtame kraanist vett endale stuudiosse kaasa. Nii ta läheb kuldselt tiimide Mart Juurega alguse sai, noome tutvusime ikkagi väga ammu siis kui mina olin ülikooli esimesel esimestel kursustel jah, või isegi varem, tegelikult ma olin juba, olin veel keskkoolis lausa kama pikris, hakkasin lugusid saatma ja siis vaheldav viisil näpu vahel pike toimetusse. Juur oli juba siis istus seal laua taga ja siis võttis vastu need vahel nael ei võtnud ka ja ja noh, eks ma nüüd rohkem tutvusime pärast teist kursust, kui ma siis esimest korda praktikale läksin, siis asendasin seal Ilmar trulli kuu aega ja istusin juurega ühes ühes kabinetis ja pärast laseme sinna juurde siis trulliga ühes kabinetis, nii et tegin kaks kuud järjest. Noh, siis hakkasime nagu tihedamalt suhtlema ja aga lisaks sellele rahva omakaitsele me oleme ju teinud ka teletööd päris päris palju kirjutanud Vremjat vigla show käsikirju, et see ikka päris mitu aastat oli selline töö meile saime aeg-ajalt nädalavahetusel kokku, siis kas kas mardi toimetuses või minu toimetuses, kus oli, siis annab arvuti ja istusime kahekesi seal arvuti taga ja üks oli nii-öelda klahvide kallal ja teine oli siis selja taga ja andis nõu. Niimoodi need stsenaariumid valmisid. Huvitav, kas see võiks niimoodi olla ka 40 aasta pärast? Selles mõttes, et me istuksime Juurega kirjutaksime või no ei tea ka, eks me nüüd oleme vanemaks jäänud ja ma arvan, et, Kaheksa arvuti taha enam nagu istuma minna ei viitsiks, hästi, oleme laisemaks läinud ja mikrofoni ette ikka tulete neljakrofoneete tulemas küll ja et see san lihtsam, kummalgi on oma mikrofon ja 40 aasta pärast. Me oleme ikka päris vanad mehed, siis juba. Et see oleks Raukkade saada. Kas on olemas ka selline Andrus Kivirähk, kes ei ole vaimukas, ei vaata sellise kavala näoga, kes on sellise tõsise ja kurja näoga, tegeleb olmeprobleemidega. No eks iga kodus kogu aeg jah, särada ei jaksa ju, eks ole, olles päikesepoiss, et seal võib ju tore olla, olla see, et tuled koju ja vedeleb tuimalt diivanil, vaid vahid nüri nüri näoga mingit lolli filmi telekast või mis lusti seal ikka on, kui, kui köögis kartuleid koorida ega ei pea, ei pea kogu aeg tõesti säraminedvistama. Aga noh, jah, eks seda ka teistelt teistelt küsima. Üldiselt. Eks ma ikkagi üritan nagu heatahtlike sõbralik olla nagu pole, pole nagu mõtet oma, isegi kui on halb tuju minna seda nagu teistele kuulutama või teiste kaela valama. Milline isa oma kolmele tütrele oled ja oled olnud, kas oled väikeste tütardega? Opossum käinud jah, ikka vahel olen eriti mitte, et ma tegelikult ei ole nagu seda meelt, et lastega peab igale poole käima, et mulle tundub, et lapsed tunnevad end paremini sageli, kui nad võtavad koju jääda, eks ole, ja ja ja vanemad tunnevad end ka paremini, kui nad on mingis kohas, ilma lasteta see igal pool kooskäimine kuidagi mõjub traumeerivaid minu arust vahel vahel mõlemale poolele, et noh, ei pea tingimata kogu aeg pere koos olema, et neid kohti on küll kus koos käia, aga on ka mingid kohad, kuhu võiks lisamine üksi või koos emaga. Noh, meil on ka see võimalus olnud, et tal vanaemad ja saab nagu laps jätta vaid ka igal pool reisil näiteks ei pea tingimata väga pisikese lapsega kuskile soojale maale lendama ei hooli sellest karvavõrdki, et tal on hoopis toredam vanaemaga olla maal Eestis kui, kui nüüd lennata Ta lennukiga viis tundi ühele poole ja teisele poole ja siis seal kohapeal on ka palav, ebamugav ja ja noh, ühesõnaga keegi pole õnnelik. Lõppkokkuvõttes mis on see või? Mis on need asjad, mida sa oma oma lastele üritad edasi anda, soovid edasi anda? Mul ei ole sellist päris nagu kava ette nähtud ja mida ma tahan neile õpetada, et eks ma Mulle meeldiks, kui nad oleks sellised inimesed, kellega, kellega mul on nagu meeldiv suhelda. Mis tähendab, et nad saavad aru näiteks naljast, kas saavad, saavad küll, et no on õnnestunud neist kasvatada ka piisavalt siuksed, irooniliselt tüübid, et et kannatab küll nende kallal nagu tahaks seda ja nemad saavad saavad ka sellega hakkama, et siis nagu ühesõnaga jah, must huumor on neile arusaadav, Monty Pythonit on maast madalast näidatud. Ja sellega nad saavad hakkama küll ja muidugi tore oleks, kui, kui lapsed mingilgi määral oleks lugenud neid samu raamatuid, mis, mis nende vanemad, eks ole, et noh, ikkagi tore on, kui, kui ka kui ka laps on lugenud kolme musketäri näiteks, et sa saad öelda advat Tartan Jan tegi nii ja ta saab aru, kellest on jutt ja ja noh, et ei ela päris nagu paralleelmaailmades, et, et on mingeid kokkupuutepunkte. Aga noh, ega raamatut kuidagi nüüd vägisi seda talle pähe määrida ei saa, aetakse kuidagi ikkagi pead tekitama mingi usalduseta, usaldab sind. Võtab selle raamatu, kui sa seda talle näitad. Oi, meie saateaeg hakkab läbi saama, tund aega on läinud peaaegu lennata, linnutiivul jah, just nimelt. Jõuan võibolla kaks küsimust veel küsida, kuidas sulle preemiad mõjuvad, kas või äsjane Kulka aastapreemia. Noh, eks ta mingis mõttes on meeldiv, kui, kui tunnustatakse, aga eks need preemiad on jalad tõesti sellised. Subjektiivsed, mingi žürii otsustab midagi, aga kui seal žüriis oleks teised inimesed, kahtlemata võib juhtuda hoopis keegi teine, saab, sest et noh, kirjandus ei ole. Ei ole sprint, eks ole, kui sa tõesti näed, et Wolt jõudiski esimesena üle finišijoone, seal pole midagi vaielda, et see kirjandus üldse kultuurimaailm on selline väga subjektiivne, et kellele meeldib ema, kellele tütar. Ja noh, selles mõttes selline preemia on alati nagu loteriivõit, aga ikka teeb meele heaks muidugi. Kellele sina oleksid andnud eelmise aasta eest kirjanduse aastapreemia? Mina ei hakkagi nagu parem ütlema, kellele ma oleks andnud, sellepärast mitaks? No kui ma nüüd ütleks, et ma endale ei oleks andnud, siis ma nagu alahindaks ennast, et tõesti, et kui sa tuled ikka raamatuga välja, siis sa pead olema kindel, et see on hea, et ei ole ju mõtet tulla mingi raamatuga, mille puhul sa mõtled, et no seal muidugi nigel asi, et, aga no hea küll, et paiskame lettidele, et äkki mõni loll ostab. Suur tänu, Andrus Kivirähk tulemast täna siia vikerraadio stuudiosse. Me rääkisime hästi palju ja viitasime raamatule maailma otsas, ma vabandan nende kuulajate ees, kes ei ole seda raamatut lugenud, kellele jäi miskit, et meie jutus nüüd arusaamatuks, ainuke lahendus on, võta raamat kätte ja lugeda läbi, me paneme mängima nüüd lõpuloo, son. Valtsfilmis ettevaatust, auto, miks see valik? See on jälle üks selline väga, väga ilus Ice ja seda ma olen ka kasutanud oma oma näitemängu aabitsakukk lõpus. Ja minu arust ta iseloomustab väga hästi ka seda, ütleme, selle maailma otsas, kui sellele otsida mingeid helitausta sobiks sinna suurepäraselt, sellepärast et kas ettevaatust, auto ju tegelikult kõneleb sellistest väikestest headest inimestest juriideedovskimis, kes varastas rikastelt autosid ja andis raha lastekodudele, nii et tema on ka nagu üks tegeleda sellest maailma otsas raamatust kindlasti. Aitäh veelkord, Andrus Kivirähk MINA OLEN harp.