Eesti lugu eesti küla keskajal missugused olid eesti külad, kui suured nad olid, kui palju neid oli, kuidas külasid rajati, räägib emeriitprofessor Enn Tarvel. Kangesti kahetsen, et selles saateseerias üksikult. Ma rääkisin liistudest, kingsepp peaks oma liistude juurde jääma või? No mitte kuidagi ei saa. Kui nüüd küla asustusest rääkida, siis ka ei saa üle ega ümber arheoloogiast näiteks tema andmestikust, toponüümikast, kohanimedest, võrdlevast keeleteadusest mitte kuidagi ei saa puhtalt kirjutatud ajalooga hakkama. Külasena isegi on minu meelest hirmus põnev sõna, see ei ole mitte ainult meie lähemates sugulaskeeltes selline sõnalapi keeles sealhulgas kaasa arvatud, aga näiteks kuuli ehk mansi keeles on küll, see tähendab talu mõnes muudes kol. Aga mongoli ja türgi keeltes on ka seesama sõna Chuvassi keeltes näiteks kyll või küll, tähendab maja ja teisteski ja täiesti arusaamatu või ebaselge, mis ja miks, mis tähendab mõned keeleteadlased, nagu soomlane Matti lasen peavad seda selgeks tõendiks, et soome-ugri keeled on vaieldamatu suguluses Altai keeltega? Ei tea miks, miks ka mitte taolisi sõnu on rohkemgi. Ei tea, kas nad on laenatud, kui laenatakse, kuidas ja kust või on täiesti juhuslikud paralleelid. Võtame kasvõi niisuguse tuntud sõna nagu ilves, see on tuntud kiskja. Tuntud kaslane. Mongoli keeles on niisugune nagu Irves, see tähendab leopardid, Eesti entsüklon peedias enese on öeldud, et tervis on vene keeles lumeleopard, teatsioon, mongoli laen. Aga tegelikult mongoli keeles on hoopis sõna hirmes. See on tegelikult täpselt seesama sõna, sellepärast et R ja L, need vahelduvad väga paljudes keeltes. Jaapani keeles nagu hästi teada ei olegi, L häälikut on Baruto näiteks, see tähendab õieti tee on vaja öelda, Maluuto, sellepärast tellija tee vahel on häälik panna kuna-l ei ole, siis on r ja niisama hiina keeles nagu hästi teada ei ole jälle r-häälikut kõikunud elliga. Kui vaadata piltidel kas või selles samas enes, seal on tahvel kiskelised, siis need suured kassid on väga sarnased, nii hästi see lumeleopard kui ka ilves. Ja mis see siis on, kas see on juhuslik kokkulangemine või midagi muud? Susi on mongolikeelset suuna ja Penny on noh, oi, ahm või kaljukass on see. Ilves ise on sylüüs. Aga mis sellest arvata, seda ei tea. Nende terminite kohta niisama, on ka külaterminiga hoopis selgem. Kuigi ka väga raskesti lahendatav probleem on, kuidas küla tekkis, kas ta tekkis üksik tasustuse või rühmaasustuse teel. Eestlaste esiarheoloog Harri Moora, tema oli rühmaasutuse pooldaja Eesti NSV ajaloo esimeses köites 1955. Moora kirjutab, et sugukonna lagunemise ajal, see on esimesel, neljandal sajandil suur pere, oli põhiline ühiskondlik-majanduslik üksus ja seda Aletegemise tõttu. Sellepärast et etnograafilised paralleelid näitavad, et alet tehti ühiselt suur perrelistes kogukondades sugukonnad, kütinduse ja kalapüügi ajal, need hajusid suur peredex, need hakkasid need suurpered põldu harima ja niimoodi tekkis küla. Võiks nüüd arvata, et see tuleneb marksistliku Stengel slikust kollektivistlikust ajaloo käsitlusest Harri Moora. Lihtsalt nõukogude ajaloo teaduse viljastavates tingimustes oli sunnitud selle omaks võtma nii nagu väga palju, nagu ta oli. Aga ei ole nii juba 1926. aastal, noore mehena. Moora kirjutas raamatu eestlastega Tuult muistsel, iseseisvusajal ja seal juba ta arendab sama teooriat, peaargument on see tale, tegu nõuab palju tööjõudu, et alet ei saagi väikselt teha. Sedasama kirjutab ta Eesti ajaloos 1935. aastal Louisi, mis köitis ikka ka sugukond püsis siis, kui põllumajandusele üle mindi. Sellel rühma asustuse teoorial on oma kaugemale ulatuvad juured saksa säärase teooriasse oli niisugune saksa agraarajaloolane kui Georg Ludwig von Maurer. 19. sajandi mees ja tema on tulnud välja sarnase teooriaga, tähendab, et oli kollektiivne maaomand, kollektiivne maaharimine ja säärase organisatsioon saksa keeles mark. See oli ühiskondliku korralduse alus. Saksa suur asustusajaloolane August meitzen, kelle jälgiga Paul Johansen on järginud tema leidis, et üksikasustus on ainult üksikutele rahvastele omane Lääne ja Kesk-Euroopas, kelti rahvastele. Engels, Marx, nemad ka moka otsast möönavad, et nemad on Maurereid oma teooria laenanud. Tegelikult niisugused nende põhitõed on väga tihti mitte enda välja mõeldud, aga lihtsalt kirjandusest omaks võetud. Oli suur. Soome ajaloolane Väine vōi on maa, kes oli üksikasustuse tekke pooldaja. Tema oli Helsingi ülikooli professor ja ka poliitikamees rahuläbirääkimistel. 44. aastal oli tema üks aktiivne tegelane. Aga ajaloolasena tema kirjutas, kuidas 1915. aastal juba suomen Karjala Heimon history on. Ja säält tema rõhutab, et Ale-ajastu loomulik asustusviis on olnud taluasutus. Üksi näis asutusse talude kaupa asustamine, üksikasustus ja jooko asutus, kõle asutus on sille olnud Alguanzavielas. Algselt rühmiti asustamine, külade kaupa asustamine on olnud võõras, tähendab hoianomeelest muistsed kogukonnad hajusid, siis tekkisid üksikud talud, üksikud mehed läksid metsa, muidugi naiste lastega, võtsid kirve ja siis kuuse alla, tegid alguses Asma omale onni ja siis pärast laiusid mingisuguse Uberliku ülesse ja tegid alet tegid põldu alguses vähem, siis rohkem see oli kanda talu või algu küla, see niisugune ema talu või, või Al küla ja siis selle jagunemisel asustus laienes, hoian, ma leiab ka soomlaste ida ja kagunaabritel, sealhulgas ka Novgorodi aladel, oli niisugune üksikasustus Skandinaavias samuti. Mõni kuu tagasi suri Eino juudikala. See oli suur Soome ajaloolane suur ajaloolane ja äärmiselt meeldiv inimene ja selle poolest paistis silma, et tema oli 1907. aastal sündinud ja paar kuud heidan ainult puudu, et oleks saanud oma sajandat sünnipäeva tähistada siis kui üheksakümnendatel tähistati, siis seal oli oma 500 Soome ajaloolased koos ja 100. oleks veel muidugi pidulikumalt seda saanud teha, sellepärast et tema inimesena teadlasena oli täiesti lõpuni värsk viimaste nädalate nii või koguni päevadeni ja tema kirjutas 1942 oma suurest suomen Talon Bojan, History Assa, et põllumajandus lõi püsivaid talusid ja nende jagunemisel tekkisid külad. Aga juttikale ei eita sealjuures ka rühmaasustamist. Kui terve hõim võtab mingi maa-ala oma valdusse, näiteks Islandile mindi terve suur inimrühmaga või jälle soomlased Tornio jõe orus, seal on tänapäevani torniodaaleni soome asustus lihtsalt siis, kui Soome minemisel vene alla piire tõmmati, siis osa Soome asualast jäi Rootsi alla. Juttikale arvab, et ka Lääne-Soomes võisid mõned külad olla küll inimrühmade poolt tasustatud. Tänapäeval on minu meelest niimoodi, et need küsimused on teatud mõttes kritiseeritud, eriti küsimus individuaalsest ja kollektiivsest omandist ja sellega sõltuvalt ka asustamisest lähenetakse nimelt hilisematest tänapäevastest, ideoloogilistest lähtekohtadest. Aga iseenesest pole seal ju vastuolumaa, võeti ka võidi ka kollektiivselt valdusse võtta, asustada ja see ei välista individuaalset maa kasutamist või kui soovite individuaalset maaomandit. Uudisasustuse loomine ja kujunemine vana maakasutuse jätkuna tundub loomulikuna tõesti üksik kasustuse vormis. See tähendab, et kui kodus läheb kitsaks, siis nooremad pojad Nad hakkasid ühismaadele vähehaaval tegema omale uut talu. Nad lähtusid vanast kodust säält nad said tuge, võib-olla esialgu isegi käisid seal söömas ja ööbimas kodu ligidal oli, langetasid puid, kui tehti alet minu tagasihoidliku arvamise järgi Ale ei nõua tingimata suuri kollektiive sooli lahmakaid. Väiksematel platsidel saab ka alet teha. Tanel Moora arheoloog Harri Moora poeg kunagi tegi luual väikesel katselapil aleta mitukümmend aastat tagasi ja täiesti minu meelest mõeldav on panna need puutüved ta väiksemal kapil põlema. Teine asi on muidugi, kui võetakse suuremad alad kollektiivselt kasutusse, nii nagu Islandist oli just juttu meie eesti muinasteaduses. Tänapäeval prevaleerib üksikasustuse teooria. Selle juhtfiguur on Tartu professor Valter Lang. Tema eeldab, et juba venekirvekultuuri ajal tähendab nooremal kiviajal olid varasemad kogukonnad jagunenud väiksemateks, tõenäoliselt üksikmajapidamisteks. Tema oletab, et külad tekkisid eel Rooma, Rooma rauaajal. Rooma rauaaeg oleks siis, eks ole, meie ajaarvamise esimestel sajanditel pärast Kristuse sündimist rooma rauaajal, tema ei räägi niivõrd küladest, kui lähestikku asunud üksik taludest. Niimoodi, tema kirjutab Rävala kohta, suur monograafia on aga sedasama hiljem ka Palmse kandi kohta. Kuidas seda kaevas, uuris, kirjutab, et esimene maahõive toimus üksikmajapidamiste üksiktalude kaupa. Ja niisugune üksikasustuse teooria on tänapäeval Eestis üldaktsepteeritud. Näiteks professor Rein lillak on kirjutanud 2003. aastal Eesti põllumajanduse ajaloo. See on õieti agraaraja lapik Eesti põllumajandusülikooli üliõpilastele. Rein lillakese rohumaaviljeluse spetsialist, mitte agraarajalooga. Spetsiaalselt Ta tegeleb nii palju kui mina, tean, ka mitte arheoloog, tema tugineb täiesti Valter Langile, ta leiab, et rooma rauaaja alul oli ühe domineeriva talusüsteem, siis hiljem hakkas domineerima Me taluga asustussüsteem. Ma arvan, et selline, ses rõhutatud käsituses kajastub ka allergia niinimetatud marksistliku teoreetilise lähenemise vastu. Lang on ise kirjutanud 1900-ga 96. aastal ühe oma varasema töökohta, 1987. tähendab Gorbatšov, noh, töökohta põledes soovist vältida obligatoorselt ortodokssed marksismi. See on täiesti arusaadav. Pealegi langise rõhutab ühes kohas, et metodoloogilise lähenemise seisukohalt arheoloogi uurimistöö on subjektiivne ja tulemise tulemused, ajutised, kerkivad uued resultaadid, uued järeldused ja nii edasi. Kõige selle juures nüüd ma tahaksin kiretult niimoodi pool kõrvalise isikuna öelda siiski, et mina ka eelistaksin üksik kasustusliku levimise teooriat sel lihtsal põhjusel, et see sobib nimelt kohanimedega paremini. Ma olen ammugi juba Lahemaa ajalooga tegeldes kaldunud selle üksikasutuse poole. Asi on niimoodi, et kohanime Sofiksid, lõppliited liituvate tihti isikunimedega, näiteks tuletus sufiksiga la on just isikunimedest, tule tatud kohanimesid. Vihula, Karula, Adila la kohanimesid on nii Eestis kui Soomes väga palju. Soome kohanimeuurija Saulo kepsu on kirjutanud, et la või le soome keeles vokaalharmoonia. See algselt liitus aina üksiktalule isiku nimel, aga mitte asustusrühmale. See on kellelegi ühe mehe asula sedasama kirjutanud. Ta peab teine suur kohanimeuurija joogo vahtola, et need la nimed on just need kõige vanemad. Teine minu meelest niisugune tõend või osutis on meie eesti verelõpulised nimed. Mida enam neid uurida, seda enam ilmneb, et vere liitub ikka isiku nimele. Annikvere koduvere, uduvere, minu koduküla, need on isikunimed siis Arbavere, et see on lihtsalt natukene metsapoole minna. Nendest verenimedest hirmus palju kirjutatud ja lõputu hulk on igasuguarvamise, nendest kord kirjutatakse, et seal on raua segase veega tegemist, verekarva vesi jookseb, sellepärast siis on kirjutatud kolded, tähendab lehtmetsa ja kõige levinum oletus, mida ammu juba Paul Johansen kulti veeris. Laudi Kettuse soome keelemehe arvamus, et see on seotud aletamisega vee äärde soome keeles, noh, nagu veeretada Data puid, veeretati. Eesti tänapäeva kõige suurem toponeem kohanimeuurija Valdek Pall kirjutas et vere on selline determinant, selline määraja, mis tähistab pärisnimega seotud objekt loodus või asustusobjekti. Minul tuli ammugi niisugune mõte pähe või niisugune hüpotees, et siin peaks olema tegemist liitsõnaga päris nimi pluss määrajatetermilant, mis tähendab asulat täpselt samuti nagu la siis läksin ma kunagi nii tormiks, kirjutasin isegi väikese nupu või artikli selle kohta akust leida sellist veresõna eesti keeles ka teistes läänemeresoome keeltes sobivat sõna ei ole. Küll aga on muinaspõhjakeeles viikingi Ta keeles seal on sõna see tähendab kaljut mere ääres, kus oli kalameeste püügikoht ja see rootsi keeles tänapäeval seda sõna ei ole, aga tänapäeva islandi norra keeles on ta täiesti veel olemas veer väär. See tähendab kalapüügil tsi või kaluriküla ka merel, lindude või hülged või nisukest asulata. See ei ole kahjuks minu seisukohalt mitte põllumajandusega seotud, see ei ole põllumajanduslik asula, aga ta on siiski nagu asula, sellepärast ma oletasin, et see on olnud piiratud maatüki tähistuses. Selles tähenduses on see sõna laenatud, millal ja kus, seal seda ei tea, ei oska oletada, nii et ma lihtsalt lubasin endale vabadust ka üht nihukest ebapaelast oletust kuuldavale tuua. Nüüd on hulk aega läinud ja õieti me pidime ju külast rääkima, aga nagu paid kiisut, käime ümber palava pudru ja ei jõua ega jõua lähemale. Et mis see küla siis õieti oleks? Vaatasin jälle enest Eesti nõukogudeentsüklopeedias, seal on lühidalt selgelt öeldud, et küla on levinuim maa sulatüüp. Ja punkt see järgmine välja on. Eesti entsüklopeedia seletab vähe pikemalt asjalikumalt, et küla maa-asula, mille moodustavad ligistikku või suhteliselt üksteise lähedal paiknevad pere asumid, sulgudes talud ja mille elanikkonnast enamik on rakendatud põllu-metsa- või kalamajanduses. Meie oludesse ilmselt juba midagi defineerib. Aga ega need külaasjad päris lihtsad ei ole, mõni saksa küla nagu väga paljud teavad ja näinud on märksa suurem kui mõni Eesti väikelinn. Seal on väljak ja seal on prügitatu, tuulitsad ja väikesed kinnised õued on seal tänavate ääres võib olla üks mingi suud, puu kasvab õue keskel ja põllud, need on siis ümberringi ümberküla. Aga mis ta meil on, kas talu üks talu on näiteks küla? Täna juba mitu korda osutatud, hoian, ma ütleb, et Karjalas küll. Karjala, Kansan, puhessa, Karjala, rahvasuus iga asupaik on küla, olgu seal üks talu või kümneid talusid, ikam küla. Aga meie aja looriat, nemad tinglikult räägivad kolmest talusti, ka mina ise ei ole ka sellest süüst vaba, ma olen ka ikka kolme talu niimodi käsitanud. Isegi algselt teadmata, kas ma ise mõtlesin välja või kusagilt lugesin. Ühte-kahte talu nimetatakse eesti kirjanduses tavaliselt hajataluks saksa stroigesinde või Rootsist rööemman. Minu arust see on kunst sõna ajaloolaste poolt välja mõeldud aja talu üksik talu, siis kui 1900 kahekümnendatel aastatel mõeldi ajaloolisi oskussõnu välja, siis see oli üks nendest, mõned nendest sõnadest. Minu meelest äärmiselt kummalised, nagu üks jalg oli näiteks ainas jalg ja taludelt, tänapäeval öeldakse kandevõime tavaliselt seal on kirjutatud samme võime ja nii edasi. No las olla, ajatalu on jäänud püsima ja siis ilmselt see meie käsituses üks talu ei ole siiski küla son, see on talu. Ja kui me külast räägime, siis küla on mitmepalgeline, ta on ühtpidi asustusüksus, aga ta on ka haldusid üksus ja majandusüksus keskajal eelkõige maksustus üksus, aga nüüd asutusest rääkides ta muidugi asustusüksus, millel on ühinema eriti ühine põllukasutus. 13. sajandi kirjalike allikate järgi Eestis olid külad üldised. Henriku Liivimaa kroonikas on kogu aja Villa küla Järvamaal, soont tagalas, Ugandist, Kallas, harjus, Levalas Virumaal kogu aja ainult külad, villa. Palju tsiteeritud ilus lause on temal kareda küla kohta 1212. aastal eratav theme, villa Karettenbul herr Rima, Magna populoosa siputomnes Villeni järven, Etin toota Estonia fuajeerunud post moodu omnessepjuzanostlis vastaatajat, incenze Sont. Aga oli siis kareda küla väga ilus ja suur ja rahvarohke, nii nagu kõike külad Järvas ja kogu Eestis olid, mis pärast kõik väga sageli meie poolt paljaks rüüstati ja põlema pandi. Taani hindamisraamatu son toodud andmeid kolme põhjaeesti maakonna kohta Revala, Harju ja Virumaa kohta. Seal on andmeid 476-st asulast. Ettevaatlikult öeldes, et mitte külast sellepärast, et seitse nendest olid ühe adramaalised. Võiks siis arvata, et need peaks taluks nimetama ja oli 21 kahe adramaa ja 23 kolme Atlama soodust. Asulat. Ürikud räägivad täpselt, samuti küladest palju talulistest asulatest. Kõige suurem küla allikatest on Tõrma küla Turme Henricus. Kui ma õigesti mäletan, siis selles loenguseerias on darma külast juba juttu olnud adramaaga seoses. Adramaad olid mitmesugused ja ilmselt see 70 adramaad ei tähenda niisugust ühe perrelist adramaad. Võiks oletada, et seal oli pigem tegemist 35 perega. No aga siiski on, oleks väga suur küla. Niisamuti on Lääne-Virumaal ohepalu ja hull ja külad 50 adramaad. Nende puhul kerkib see sama kahtlus, et võib-olla on tegemist teistsugust adramaadega. Peresid vähem oli samuti Virumaal. Selja Lüganuse varu on 45 adramaa suurused ja peamiselt Lääne-Virumaal on kõik need suured külad. Valkla on 46 tavaline k. Virumaad Hendrik ju kiidab spetsiaalselt 1211. aastal jälle, ütleb väga ilusasti introveerunt Vironia kraes terrafertilised pul Herlima Campoorum plaanitsi, ess patsi hoolsa ET tungisid sisse Virumaale, mis on viljakas ja väga ilus maa ja oma põldude avaruse poolest ruumikas või midagi taolist. Henrik, tema oli ju Saksamaal käinud, tõenäoliselt ise Saksamaalt pärit, aga see nii ka ei olnud, et kui mingisugused lapikesed kusagil võsa vahel olid, et siis oleks tema hakanud nende avaruste ilu ülistama. Taani hindamisraamatu järgi Virumaa keskmine küla oli 14, adramaad suur, nii et siis keskeltläbi võiks oletada ka samas taga, et oli tegemist 14 perega. Revala küla oli keskmiselt üheksa ja pool adramaad. Harju küla kaheksa adramaad suur. See tähendab, et asustus oli keskeltläbi küllaltki tihe, iga paari kilomeetri järel oli jälle küla. Kui neid kaardile panna või vähemalt kolme nelja kilomeetri järel siis kus väga hõre asustus oli, andis kaheksa kilomeetrit minna, enne kui küla vastu tuli. Siis on alles 16. sajandi teisest poolest niisuguseid kompaktsemaita allika andmeid külade kohta Rootsi ajadokumentides. Järvamaal oli siis keskmiselt kuus ja pool peret külas nelja koma neljast kuni 10-ni. Väga harva oli üle 10 pere üle 10 odramaal, seal on juba tegemist peredega, nii et võime julgesti pere öelda. Mõlemad andmed on toodud täravetes oli 22 peret. Peravetes on praegugi veski. Kui keegi Piibe maanteed mööda sõidab, siis ta on Tartu poole, siis ta on natukene enne seda teeristi, kus Rakvere Pärnu maantee üle läheb. Läänemaal Lihulas oli umbes sama pilt keskmiselt 4,6. Pere harva üle 10 ja Lõuna-Eestis. Poola allikate järgi 16. sajandi lõpul oli umbes samasugune pilt külade suuruse osas. Lõuna-Eesti asustus on kuidagi küsimuse all või asi ei ole nagu päris selge, et kas seal 13.-st 16. sajandini oli tegemist küladega või hajataludega. Hendrik räägib palju lätlaste Latgallite Villulatest. Villula võiks olla siiski sõnaselgelt väike küla külake või mõnikord arvatakse, et ta võis tähendada hajatalu. 1209 Henrik kirjutab, et latt kallid ei julgenud leedulaste pärast oma küllakestes elada In Villulis Suis abitaale. Ja 1212 kirjutab jälle, et leedulased tulid üle Väina jõe lätlaste maale ja rüüstasid nende külakesides Poljantes, Villulas. Aga sealsamas, mõnikord jälle on Henriku järgi ka lätlastel külad. Ville Asti järve juures Eesti piiri lähedal. Ja 1225 on liivlased lätlased metsast välja tulnud oma küladesse n villa suvam. Nii et kui selle kroonika sõnastusest lähtuda, siis võiks mitmeti tõlgendada, aga peamiselt hajaasutuse pooldajalt tuginevat vanemale Liivimaa riimkroonikale. Seal on kirjeldatud nimelt Kaupo roomas käiku paavsti juures, ekslikult on kaupa pandud seal teekonnal paari meenhardiga. Tegelikult Meinart polnudki enam, see oli tõoterlistele, ta käis, aga see ei muuda asja. Seal on kirjeldatud. Meinhard Kaupo kirjeldavad paavstile kohalikke rahvaid lühidalt iseloomustavad ja sealhulgas ka lätlasi. Seal lähedal asub veel üks rahvas, neid kutsutakse lätlasteks. Sel pagana rahval on veidrad kombed, nad elavad harva hulgakesi koos nad asuvad hajali metsades. Puu, VTBs under, immansin valt. Ja siis sellega on lõpp, edasi räägitakse, nende naised on imelikult liidese ratsutavad oma isade moodi, tähendab siis meestesadulaga nähtavasti ja sellest riimkroonika katkest on sellele hajaasustuse teooriale tugevat tuge saadud. See puudutab ka Eesti asustust Kagu-Eesti asustust nimelt 1220. Henrik kirjutab, et lätlaste preester Läks Ugandisse ja tuli Valgada palvesse Pihkva pool ja nendes äärmistesse. Nende külakestes ristis abitin uga uniamet, veenitin Valgata palve versus Plest Secove in ekstlemis Villulis illis. See käib siis Eesti kohta ja sellest siis juba korduvalt nimetatud Paul Johansen ja üks tuntud Pärnust pärit baltisaksa ajaloolane Heinrich Laakmann väitsid, et ajaasustusega oli tegemist, et Villula ei tähenda midagi muud kui hajatalu. Aga nagu ma juba ütlesin, võiks ka väga hästi külakesena väikese külana teda del viimastel aastakümnetel läti uurijad Ingrid leinassaaria C. Pinna, kes asustust uurisid, nemad väitsid väga selgelt, et Läti hajaasustus ei ole põline. Nendega ühines ka tuntud baltisaksa ajaloolane Manfred Helmann, kes Hendriku kroonikaga spetsiaalselt tegeles ja samuti ka eesti etnograafid või etnoloogid olid samal arvamisel. Gea troska näiteks, kes on kirjutanud suure raamatu eesti küladest ja Moskva etnograaf, aga Natalia Šlõkina, kes ameti poolest tegeles etnograafina Eestiga Moskvas olid niimoodi geograafiliselt erialad jaotatutama. Tähtis muide laitmatult eesti keelt oli ära õppinud. Nemad kirjutasid ühes kogumikus, 1971. aastal ilmus neil kogumik selts kee posselienja Baltikilt linnatsatumatavat Saddam keka. Baltimaade maa-asulad 13.-st 20. 100-ni. Ma tahtsin eile seda kätte võtta, aga mitte leidnud riiulites oli kuhugi ära kadunud, aga sellest pole viga, ma ikka mäletada, tähendab et nemad kirjutasid, et ka Lõuna-Eestis tähendab võru ja Sangaste liinist lõuna pool oli 16. seitsmeteistkümnendal sajandil küla asustus. Et Paul Johansen eksis selle väitega seal päris Eesti lõuna või kagunurgas oli põline hajaasustus, et hiljem see on tulnud külade asemele. Muidugi on selge see, et talude krunti ajamine 19. sajandil hajutas asustust, ta tegi külavormid lõdvemaks, peresid viidi küla seest välja oma mõõdetud maade keskel. Kui ma oma kodu külalegi kodu järele mõtlen, siis seal alguses olid kõik Rida külana tee ääres koos, aga nüüd hiljem kruntimisel on osa neist välja viidud näiteks baasikul talu on viidud paemurru häälte Baasiku baasik tähendab paemult, Lasnamäel on üks tänav ka sellise nime omale saanud, kui uusi tänavaid tehakse, siis ristitakse see muide mina pakkusingi, seda mõeldes selle oma kodukandi pääle ja niimoodi on see igal pool, nii et kaardimaterjali puhul muidugi saab kindlaks teha neid muudatusi, mis külade asustuses toimus. Nii et Kagu-Eesti osas, kui nüüd korrata, on kaks seisukohta, üks on põlise aja asustuse teooria ja teine on selle asutuse täieliku eitamise teooria, mida, millega siis uuemal ajal välja tuldi. Ja küllap see nii on nagu tihti, et tegelik elu on kusagil vahepeal, et seal võis olla nii hästi külasid kui ka ajatalusid, kui vahepealseid aja külasid ja Allikalist kinnitust leiab ka niisukesele kokku leplikule käsitusele 16. sajandi lõpust on nimelt Poola allikates andmeid, mis kõnelevad aja ostuse kasuks. Poola riigimõisate määruses Kuueteistkümnenda sajandi lõpust on sõnaselgelt kirjutatud, et Liivimaal pole kindlat maamõõt sest inimesed ei ela suuremates asulates, vaid külakestes vioska Jesson, kõlavjoska külake ja et Lätimaal asub pea iga talupoeg omaette. Ja kui vaadata Ta poola inventar 1580.-st aastast Sis Vastseliinas taarlastkonnast näiteks seal külasid ei näidata, seal on üksikud kõlada ainult näiteks Meeksi ja Coloda vitsa ja aga on hoopis Vardjaskonnad, nii nagu seal saates on Lugassova võrdjaskond, nii ka seal. Ja 1638 esimene rootsi revisjon, seal on samuti öeldud, et talupojad elavad hajuli on võrdjaskonnad ja külad. Need on siis seova Poola keeles, need on õieti haldusüksused, mitte asulad. Talupojad on kirjutatud lihtsalt küla Allaciola alla, vene keeles oleks siis loakesele suurem küla. Hoolimata sellest, kus nad õieti asuvad. Karjalas on sama lugu nagu või on, näitab, seal on tegemist niinimetatud Huudo Küle tega. Tõlkiksin seda nime poolest küla mõnikord tasuvad kas või penikoormate kaugusel, aga pakku raamatutes, maa raamatutes maksustamise eesmärgil on ühtekokku kirja pandud. Küllap see oli maastik, mis määras asutuse laadi, kus on liigendatud maastik, kus on igasugu järvi ja metsatukki ja künkaid lahkusid ja seal ei saagi suuremaid põllumassiive teha. Ega igal pool ei saa niimoodi põld laiaks ajada, nagu Järvas on, et kui tahad sauna pihta lõigata, siis silm, siis ma mäletan, läksin sauna pihta lõikama, käi mitu kilomeetrit, enne kui saad kasevõsa ligidale. Aja asustust oli muidugi kogu maal ette. Külatüüpidest saab ettekujutuse alles seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu rootsi kaartidest. Ja põhiliselt on kaks külatüüpi valitsemas, esiteks ridakülad, teiseks sump kõlada ridaküla, nagu juba nimigi ütleb, seal on pered või õued reas üksteise kõrval ühel pool teed, harilikult kui nad on hõredamalt paigutatud, siis nimetatakse ahelkülaks, kuigi need ahe külad on põhiliselt hilisemad. Nad on siis kas mere jõe või järve rannal või raba ääres kuskil või siis mingi voore piklikku kõrgendiku veerel põld on tavaliselt ühel pool maa pool muidugi kui küla mere ääres on või kõrgemal pool rohumaad, siis on teisel pool. Sundküla on kobaras. On tihedamaid, külasid või rohkem hajali, sump, külasid, küla keskel ja põllud ja rohumaad on ümberringi suurtes somb külades, seal võis koguni mitu tänavat olla. Nii põnev on Henriku kroonikas juba on Tõrma ja karedam puhul sellest juttu Tõrma küla kohta. Henrik kirjutab, et meie sõjavägi jooksis kõigil tänavatel. Truntimisel 19. sajandil külad kardinaalselt. Muutusid link, küla on Ükskülatüüp, mis suhteliselt vähem esineb, siis on pered põldude keskel ringis. See on tihti mingisuguse veekogu ümber. Minu meelest huvitav näide on, võib ära küla, see on Viitna lähedal, kui Peterburi teed mööda Narva poole sõita, see on Taani hindamisraamatus. Väibi Järva, ta võis siis olla võib, järve järvest on kujunenud pere, seal on järv keskel. Järv on praegu näha niisugune tiik või lodu või kuidas öelda, on märjal ajal näha ja tee käis ümber. Küla. Kluntimisel on viidud siis hiljem osa peresid külast välja. Tänavkülad on omased venelastele vene küladele, Peipsi ääres, nii nagu paljud on kindlasti näinud, teavad, mida see tähendab, sirge tee tänav läheb ja siis õued on otsetee ääres plankaiad tavaliselt ja siis need aiamaad on seal hoonet taga. Külavormid, nagu juba ütlesin, sõltuvad muidugi suurelt osalt maastik, kust näiteks hüdra küla on vooremaastikul või kuskil veekogu ääres täiesti loomulikult muidugi. Niisugune pilt kus oli ainult taks asustusobjekti, küla ja maalinn oli 13.-le sajandile omane siis, kui ei olnud veel vallutust, ei olnud uusi elemente vallutusega koos. Minu käsitluse järgi tulid linnad suuremad kompaktse hoonestusega asulat, mille asukad peamiselt ei elatunud, põllum majandusest, vaid käsitööst ja kaubandusest. Kõrtsid tulid asulates, linnades muidugi, aga ka väljaspool linnu. Tallinnas on nimetatud 1280 esimest korda kõrtsimaal hakkavad nad hiljem ilmuma, 15. sajandil on juttu nendest kirikutest tulid asustuspilti, kivilinnused eriti huvitav objekt. Minu meelest on veski, mis väärib nimetamist jälle keeleliste põhjustel, peamiselt veski on ilus meie oma sõna vesi, kivi vastandina käsikivile. Niisugust luksust naaberrahvastel ei ole läti keeles, veski on Zirnava, see on seesama, mis vene keeles Tšernov käsikivi, soomlastel tran, möll, see on rootsi keeles laenatud, mis taandub kõik rooma kultuurile ladina sõnale, nii nagu ta on ka germaani keeltes. Riia ümbruses on juttu 1200 kaheksakümnendatel aastatel veskitest ja ka Eestis nii vara kui 1238 saarema piiskopkonnas ja Taani hindamisraamatus 1241 on juba coilas Jägala jõel veskist. Nii et väga tahaks arvata ja loota, et veski oli meil oman ja tuntud juba enne vallutust. Selge see, et hilisematel sajanditel keskajal neid tekkis rohkem ja levis. Eesti külas keskajal rääkis Stockholmi ülikooli emeriitprofessor Enn Tarvel. Saate toimetaja on Piret Kriivan.