Tere, hea vikerraadio kuulaja on laupäev, päev on 25. jaanuar on rahvateenrite aeg ja täna on siin rahvateenrite stuudios kohad sisse võtnud Mikk Salu Postimehest Aivar Hundimägi ajalehes Äripäev ja Lauri Hussar vikerraadiost. Ja tänases saates tuleb juttu rail Balticuga seoses kasutusel olevast sõnavarast, aga ka muust majandusministri haldusalas toimuvast. Räägime ka erakonnaseaduse muudatustest ja erakondade toetusest ning juttu tuleb ka vene koolidest ja piirileppest ja kui aega üle jääb, siis ka ühest Euroopa inimõiguste kohtuotsusest aga alustama sellest, mis sellel nädalal kõige tulisem ja Ukrainas on läinud tõesti tuliseks. President Viktor Janukovitš alustas siis juba eelmise nädala lõpus ja, ja pisut ka enne seda seadusandlikul tasemel protestijate arveteklaarimist võttes siis või lastes parlamendil kõigepealt vastu võtta seaduse, mis piirab oluliselt meeleavaldamise õigustes, on toonud sajad tuhanded inimesed tänavatele ja Viktoriale ohvitš on miilitsajõududega üritanud siis inimesi tänavalt ära saada, aga see on lõppenud väga teravate vastasseisudega ja kahjuks on nende konfliktide käigus ka mitmed inimesed elu kaotanud. Ja kõik see viitab sellele, et Ukraina liigub üha tugevamalt kokkupõrkekursil ja, ja kuigi praegu on teatud vaherahu vaherahuga natukene pingeid maandada, siis siis lõpplahendust siin sellele loole praegu küll vähemalt rahumeelsel teel ei paista, et, et siin on, siin on jätkuvalt, et pinged on ikkagi sellisena õhus, et et võib, võib karta kõige hullemat. Jah, mina mul küll puudub veendumus, et see Ukraina konflikt kuidagi aga nagu rahumeelselt pehmelt võiks, võiks ära laheneda, nii et inimesed läheksid kodudesse tagasi ja kõik jätkuks, et, et Ukraina sarnaneb, mida on öeldud püssirohutünniga ja mille ümber lapsed rõõmsalt tikkudega mängivad ja, ja seal võib olla täiesti arvamatu sündmus, võib, võib nagu kogu seda konflikti veelgi veelgi võimendada paisutada. Noh, tundub, et pooled ei anna järgi mõlemad pooled ja kuidas nad kokkuleppeni viia, et, et seda on nagu raske raske üldse arvata, et mis see lahendus võiks olla. Mõnel mõnes mõttes ongi nii, et Ukraina tegelikult ju täiesti pooleks, ega siis Janukovitši vastu praegu trotestitakse aga inimesed, kes valisid ta. Et kui vaadata nüüd Ukraina valimisi läbi aastate, siis on ju väga lihtne, saab selle joone tõmmata, et Ida- ja Lõuna-Ukraina ehk siis ukraina venelased ja venekeelsed ukrainlased toetavad praegust valitsust ja. Lääne-Ukraina Põhja-Ukraina ja ka Kiiev, kus on siiski noh, niimoodi ukrainakeelsed ukrainlased on selle valitsuse vastu, et noh, teoreetiliselt võiks öelda, et tehke, siis tehtigi siis kaks riiki, aga, aga praktikas on sellist väga-väga keeruline. Noh, meenutame siis ikkagi selle põhjuse kaera, miks inimesed on tänavatel, kuna Ukraina ei sõlminud Euroopa liiduga assotsiatsioonilepet ja on võtnud pigem idasuunalise kursile ja, ja, ja on on ka näha märke sellest, et Ukraina võiks pigem ühel hetkel vähemalt praeguse Ukraina võimu soovil liituda euro Euraasia Liiduga, siis ka see on põhjus, miks väga paljud on, on just Kiievis, aga ka aga poolselt, aga loomulikult Rain aladel aladel. Kuna aga see noh, see ongi jätta läänepoolse Ukraina nagu vaatenurgast on see vale poliitika idapoolse Ukraina hulgast on see okei poliitika lahvet. Ja konflikti põhjused, miks nad välja tulid, noh võib-olla see Euroopa Liidu teema oli nagu väljendiks, aga see, see põhjus ongi selles samas nagu kahes Ukrainas, millel, millest nagu Mikk rääkisid. Et Janukovitš valiti valimistel ja ta sai küll napi võidu, sai võimu ja seal ei ole nagu soovi disseda võimu tagada, jagada oponentide, sealt tõenäoselt see lahendus, mis võiks olla rahumeelne, olekski see, kui kui proovitakse valitseda koos seda riiki, tänas opositsiooni ja tänase koalitsiooni vahel, aga, aga noh, inimesed, kes on nagu võimul reeglina ei taha võimust kuidagi loobuda või osast võimust. Ja see viibki selliste tugevate vastasseisudeni. Ja see on lihtsalt nagu selline, ma arvan, aja küsimus, et kui kaua ukraina tänal täna Ukrainas võimul olevad jõud kannatavad, seda, et teine pool opositsioon on võtnud enda kätteosavalitsusasutusi, on nii-öelda riigi tegevust halvanud, et millal see kannatus katkeb ja millal seal nagu hakatakse tõsiselt jõudu kasutama ja, ja siis läheb sassi. Me ei Kallelt jõu kasutamine võib tulla ka puhtjuhuslikult, eks ole, see võib sellistes olukordades mingi kesktaseme, ametnik või, või miilitsapealik võtab liiga palju viina ja järsku nagu annab mingi käsu ja siis on kümned laibad järel ja siis kõik lumepallina veerema. Me oleme maailmas näinud küll ja küll selliseid No ma tooksin siin veel ühe ühe liini sisse, meie kuulume Euroopa Liitu. Ja ma arvan, et Euroopa Liit peaks küll väga tähelepanelikult jälgima seda, kui Euroopa Liidu lippude all on ühes riigis inimesed tänavad ehk siis väga selgelt ju ju need inimesed lähevad ka euroopata partnerina Euroopat sellena, kes võiks ka neid selles konfliktis aidata. Ja ma lugesin eile üht väga huvitavat analüüsi Süddeutsche Zeitung, sest seal on kirjutanud, eks nende juhtivaid ajakirjanikke Daniel Brusler ja, ja ta leiab selles artiklis, et Euroopa liitu ei tohiks jätta Ukrainat Venemaale ehk siis kui praegu on ukraina valik ida ja lääne vahel, et ta leiab, et Euroopa Liit peaks kõik tegema selleks, et Ukraina ei jääks Venemaale ja ta ütleb, et Euroopa tulevikku määravaid finantskriisiga pankade küsimus vaid, vaid vaid ennekõike ikkagi lahenduste leidmine ja väljapakkumine niivõrd olulistes küsimustes, nagu seda on Ukraina küsimus. Et olemuslikult ta peab seda Euroopa tuleviku jaoks isegi olulisemaks küsimuseks, kui seda, kuidas juba ühe või teise pankadega finantskriisiga seotud lahenduse välja mõtleb ja töötab. Aga ma ei näe nagu seda, et mida see Euroopa liit saaks nagu teha praegu või et neid noh, pinget ta saab, Merkel saab helistada, proovida, helistada Janukovitši-le või, või, või proovida helistada Putinile, eks, et kes seal on selgelt juga. Läheme huvid, aga aga noh, nagu sellist väljast kuidagi nagu sekkuda, et, et noh, ma ei näe, mis need need vahendid võiks Euroopa Euroopa liidul olla, et et mis on Ukraina probleeme, mille tõttu ka need konfliktid tekkisid, siis Ukraina majandus on, on ikkagi väga tihedalt seotud, et Venemaaga jaa, jaa, ta eeldaks selliseid tõsiseid reforme, mida seal ei ole tahetud teha ja, ja, ja seetõttu ka see suundumine Euroopa nagu turu ja Euroopa Liidu reeglite poole, et et see võib tuua kaasa valusaid muutusi Ukraina majanduses ja seetõttu on, on seal olemaski mõjukad jõud, kes, kes on selle vastu ja kes pigem eelistavad koostööd Venemaaga. Aga kui vaadata, kuidas Euroopa Liit Ukraina suunal toimis, siis kui Viktor Janukovitši võimule, siis alguses oli kriitikat küll, aga ühel hetkel see kriitika lahtus ja leiti, et võib-olla on Janukovitšiga võimalik koostada. Covid nägi ka Euroopa liidus võimalust, et järsku on Euroopa Liiduga võimalik sõlmida mingeid kasulikke lepinguid. On võimalik Euroopa Liidu ja Venemaa vahel Ukrainale tekitada selline mugav äraolemist tsoon, kus mõlemad üritavad, üritavad justkui Ukrainat tõmmata enda poole ja, ja seeläbi seeläbi võiks Ukraina mõlemalt poolt kasu lõigata ja ja selline selline teater kestis päris pikalt, kuni ühel hetkel tõenäoliselt Venemaa seadis Ukraina ikkagi vägede ära oma valiku ette ja ka Euroopa Liit ühel hetkel ikkagi selle assotsiatsioonileppe sõlmimise ootusega seadis Ukraina valiku ette, kus, kus tuli teha otsuseid ja, ja siis me mäletame veel kahe jah, ütleme eelmise aasta suve lõpus, augustikuus toimus Krimmis kohtumine, kus Janukovitši Putin kohtusid, kus vaadata 11 väga hapude nägudega, aga tõenäoliselt juba siis liikus asi selles suunas, et ühel hetkel, et pigem Ukraina hakkab vastu võtma Venemaa pakkumist, kuigi laual oli ka veel teistsugune pakkumine, ehk siis küsiti Euroopa Liidult raha ja mitte vähe. Ehk siis Euroopa Liidult küsiti päris suuri summasid selleks, et Ukraina majandusprobleeme lahendada ja Euroopa liit loomulikult ütles, et ta tahab midagi vastu saada ja sellistest summadest Euroopa liit ka alguses ei rääkinud. Ja ühel hetkel Ukraina valik oli Venemaalaen ja Venemaagaas odavam gaas ja see oli, see oli see präänik, millega siis Ukraina otsustas, et Euroopa Liidu suunal enam edasi ei liiguta. Ja nüüd ongi küsimus selles, et, et mis siis nüüd edasi saab, et ühelt poolt Ukraina Euroopa-suunaline integratsioon on läbi saanud inimesed või vähemalt pool Ukrainasse tootab teine pool, teine pool justkui pigem tahaks teisele poole ja, ja kuidas seda olukorda lahendada. Euroopa on leidnud nüüd endale uue favoriidi Rainas, kui vaadata, millest Euroopa lehed kirjutavad, siis peaasjalikult kirjutatakse ühest mehest ja, ja tõenäoliselt kõige tõsiseltvõetavam maks Ukraina opositsiooniliidriks on saanud endine raskekaalu poksi maailmameister Vitali Klitško. Ja tema tegevusi kajastatakse tõesti täna väga aktiivselt ja ka see, kuidas ta, kuidas ta ise on üritanud ennast välja mängida, jätab mulje sellest, et temast on saanud Ukraina opositsiooniliider. Küsimus on selles, kas Ukrainas ka kohapeal Klitško on niivõrd mõjukas, kui ta paistab rahvusvaheliste meedia väljemate silmis. Populaarne ta kindlasti on, et aga kui mõjukas? Noh, ma ei tea. Euroopa liidul on, on tegelikult ka keeruline, et noh, nagu küsida kogu aeg, mida nad peaksid tegema või kui, kui oleks mingi ime lahendust, siis kõik oleksid ammu sellele nupule vajutanud juba, et et ega siis käibki niimoodi, et üritatakse läbi rääkida ja helistada ja seda nii-öelda Soft powerit või pehmet jõudu kasutada ja ja loodetakse, et äkki midagi muutub ja äkki rahunevad maha või äkki tuleb mingi kompromiss. Mis, mis muidugi meenutasite Euroopa Liidu tegev, siis vahepeal ju võib küll öelda, et Euroopa Liit üritas flirtida Janukovitšiga tegelikult ka siin oli, Eesti oli ju täiesti erdil vaid lausa rääkisid läbi, see oli aasta tagasi, Andrus Ansip täpselt käis Ukrainas, rääkis Ukraina positiivsed ja mis näitas tegelikult selle Ukraina probleeme, et ega ju Ansip läks visiidile, võttis kaasa neli Eesti suurettevõtjad, kellel olid väga selgelt majandushuvid seal ja, ja tänu sellele visiidile nende ettevõtjate probleemid, kas siis lahenesid või hakkasid lahendama, et Ukraina tänane probleem, kui vaadata, nagu laiemalt on, on see, et see riik on üpris korrumpeerunud Jakur. Korporatiivne, kus noh, me ei saa rääkida, et otsuseid tehakse demokraatlikult ja ja kohtusüsteem toimib hästi, et, et minu teada ennast seal, et Ukrainas ei ole. Kui vaadata, kuidas äri on aetud, kas või Eestis, siis kõik Eesti ettevõtjatele Hillar Teder ja Urmas Sõõrumaa on sealt haavu lakkuda tagasi tulnud, sest nad ei, ei saa seal hakkama, ütlevad Venemaal on palju lihtsam ajada äri, kui, kui Ukraina. Sõõrumaa pidi ka tegelikult seal mingeid haavu lakkuma, et võib-olla ta pole veel päris tagasi tulnud, aga. Minu arvates kogu selle Ukraina loo üks õppetund on veel ka selles, et nii-öelda nõukogude liitu tagasi tahtvat mehed ei muutu. Et Janukovitš oli ju 10 aastat tagasi väga tugeva vene-suunalise orientatsiooni kandja, siis tuli oranž revolutsioon, ta pidi häbiväärselt valimispettuste pärast võimust loobuma. Valiti Viktor Juštšenko, Julia Tõmošenko, kes läksid tülli koguse oranži revolutsiooniga. Võimule saanud seltskond ei suutnud omavahel samuti asja korda ajada ja, ja ühel hetkel Janukovitš sai seetõttu tagasi ja, ja siis üritas Janukovitši flirtida läänega, see õnnestus Euroopa Liit võttistada, tühi võttis teda väga tõsiselt, aga, aga nüüd me peame tõdema, et see oli siiski tühi töö, sest Janukovitš ei ole muutunud, et ühel hetkel ikkagi Janukovitši, need vanad juured ja kogu see vana poliitArsenal tema käitumises on tagasi tulnud. Ma, ma ei tea. Minule tundub, ega, ega Janukovitši ja tegelikult ka Putin eriti ei meeldi ja see variant ei meeldi, ta ongi ta ka omamoodi sellise nagu kahe kuhja vahel, et et mõlemal humal variandil oleks just nagu oma eelised, tahaks tegelikult nagu mõlemaga diili teha, et et Venemaa annaks odavalt, gaasia-Euroopa annaks selle palju raha, et et tõenäoliselt pigem siuke jõmmi tüüpi, mitte mingisugune strateegiline mõtleja. Ja, ja tõenäoliselt ka need pinged, mis on tekkinud või ma arvan, et, et need on ka Ukraina tänasele juhtkonnale tulnud üllatusena, et tõenäoliselt ei nähtud selliseid asju. Kas te tahate siis öelda, et me ei peaks mitte niivõrd palju vaatama Ukraina poole, vaid hoopiski vene? Et Venemaa on seadnud Ukraina sellisesse seisu, kus ühel hetkel riik, riik rebitakse kaheks. Ei, ma ei ütleks võib-olla, et kas Venemaa on seadnud, eks, eks venelased ise on seadnud, et kui me võtame ka seda oranži eks ju, revolutsiooniliselt siis ju tegelikult tulid nii-öelda Euroopa-meelsed jõud võimule, aga nad mängisid selle selle võidu maha, seda me näeme sellistes nagu endistes liiduvabariikides ka mujal. Gruusia on eksju, teine näide, et sa kuidagi. Et võib-olla see on ka selline euroop või noh, Euroopa Liidu probleem, võib-olla ka Ühendriikide probleem, et, et, et kui nendele sobivad jõud tulevad riigis võimule, siis otsustatakse selliste osade asjadest nagu silmad sulgeda, mis puudutab sedasama korruptsiooni ja ja ärisuhete poliitika läbipõimumist, et sa nagu hoiad neid jõuda sellepärast, et nad sind soosivad. Afganistan omamoodi näide, kus tegelikult on, kus lääneriigid toetavad metsikute summadega, aga kuhu osa nendest summadest läheb, kuidas võimul olev klikk seda enda huvides kasutada, et, et selles osas nagu pigistatakse silmad kinni. Ma ma, mina arvan ikkagi, millest ma alustasin, et Ukraina on ta ise nagu pooleks, ütleme, kultuuriliselt ideoloogilised maailmavaateliselt, ega need oranži revolutsiooniga võimule tulnud inimesed neil ei olnud ka kogu Ukraina toetus oli jälle niisugune, see on kogu aeg sihuke nibin-nabin, et et kelle poole see mingil ajahetkel on see toetus kaldunud. Seda on hea ära kasutada, samm, Venemaa kasutab seda ära, Euroopa Liit on üritanud oma mõju suurendada. Noh täna võime öelda, et, et Venemaa on, on olnud edukam. Ja kui ma veel seda Süddeutsche Zeitung artiklit siinkohal natukene välja tooks, siis kirjutab ajakirjanik seal ka sellest, et et pikka aega on Venemaaga seoses räägitud strateegilisest partnerlusest. Seda ütleb, et täna ei ole enam strateegilist partnerlust, vaid on strateegiline rivaliteet Teet ja seda põhjusel, et Venemaa loob eurose liitu üritab nii palju kui võimalik selle mõjuvõimu suurendada ja ta näeb väga selgelt ka oma konkurendina Euroopa liitu ehk siis partnerlus kui niisugune Venemaaga, et see tänasel päeval ei ole enam enam sellisena sõnastatav, nagu see oli paar aastat tagasi Euroopa liidu puhul vaid üsna üsna paljudes küsimustes on asi muutunud rivaalitsemiseks. Raina puhul see, see Ukraina lõhestumine tulebki väga selgelt selle rivaalitsemine näitena. Exe rivaalitsemine on tegelikult juba ammu olnud, et noh, et et öelda, et see nüüd järsku on tekkinud. Et ei, ei, see on ikka sellised fundamentaalsed geopoliitilised Huvid on, on ikka kogu aeg veel niimoodi olnud. Et kõik on oma huvide poolt väljas ja üritavad neid neid realiseerinud. Samamoodi võib ju nagu näha seda rivaalitsemine, sest omal ajal nagu Eesti või Balti riikide vastuvõtmiseks Euroopa liitu või NATO-s, et noh et see need erihuvid on, on kogu aeg olnud. Jääme lootma rahumeelsele lahendusele Ukrainas. Ei kujuta küll ette, milline see olla saab, aga, aga tõenäoliselt mingid võimalused selleks on siiski olemas, siin on antud vihjeid, et võib-olla hakkavad ministrid tagasi astuma, kuigi ma saan aru, et rahvas eeldab juba president astub tagasi ja toimuvad erakorralised valimised, aga aga elame oleme. Euroopa Liiduga seostub ja juba eelmisel nädalal aga sellel nädalal meie tänane teine teema ja see on seotud üsna ootamatu nurga alt rambivalgusesse kistud rail Balticu küsimusega ja täpsemalt. Partsi intervjuu ajakirjanik Liis Kams gäng sepale, kes kirjutas artikli Volstrueen Jonalisse. Selles intervjuus nimetas Juhan Parts rail Balticu loomisega venitavaid Leedu valitsuse liikmeid. Jobudeks. Eestikeelne sõna on olnud selline, inglise keeles on tõlgitud seda ideots ja, ja siis tundmatud Se foolseks. Ja see on tekitanud väga elava arutelu, aga, aga lisaks selle sõna Edume loogilisele tähendusele on arutletud ka Rail Balticu üle ja ma ei tea, võib-olla selle selle sõna enda tähenduse üle me me nii palju, kuna me ei peaks rääkima, aga, aga, aga peaks hakkama rääkima rail Balticust kuigi, tõsi niivõrd kogenud ministrilt nagu Juhan Partsilt. Sellist õnnetut komistamist ma ei oleks küll oodanud. The Beatles on sellel positiivne märk, et vähemalt see konflikt, mis tegelikult on olemas Leedu ühel pool, Läti, Eesti teisel pool, see on, see on juba aasta otsa seal läbirääkimistel kogu aeg hõõrunud, et nüüd on seal vähemalt avalik, kõik saavad sellest aru. Et, et, et võib, võib-olla ongi hea, et nüüd on, saabki selle nagu probleemi kuidagi lahendada, muidu käib selline diplomaatiline nämmutamine, et aga mis siin muidugi see. Tom, kuhu ta läheb, on kindlasti sellisesse Peeerr ajal, kui Pierre õpikusse, et parts küll kogenud ministrina tegi vea, aga hakata seda viga parandama, tegi üha suuremaid suurema vea või võimendas seda, et kui sul tõesti niimoodi juhtus selline nii-öelda apsakas, et siis võta see asi tagasi, vabanda, lahenda kiiresti ära, aga siis parts ja teised IRL-i inimesed tulid, rääkimata, tegelikult rääkis seda taustainfona ja kuidagi sattus. Et mis minu arvates kõlab veel hullemini, et et ahah, et kui sa oled nagu partner, räägid oma oma partneri kohta nagu taustana või varjatult või salaja selliseid sõnu kasutades, et et see ju ei muuda seda ütlust kuidagi nagu pehmemaks, et, et kas sa ütled seda avalikult välja või, või sa räägid seda valitsuskabinetis võib-olla oma ministritega ja siis pärast põhjendada, et see ei ole avalikuks. Poola täna ütleme niimoodi, et tegelikult me kõik omavahel kui meie aetakse eetris omavahel rääkides, kasutame natukene nagu vabamata vabamaid väljendeid, kui kui avalik No aga sõna jobu sa ikkagi väga, väga tihti eetris, ütleme nii. Aina eetris muidugi, seda ma räägingi, et ma võin omavahel, me ikka räägime, et see minister on jobu või too jobu või. Aga aga kuidas on ajakirjanduses kombeks, et kui sa lähed ministriga intervjuud tegema ja minister minister noh, võib-olla ei ole esialgu isegi kokku lepitud, et mis stiilis intervjuus on, et minister teab, et tegu on tegu on justkui taustaküsimisega, aga aga sina võtad seda justkui nagu sõnasõnaliselt, et et kas, kas, kas selline variant sinu puhul mic näiteks tuleb kõne alla vaid need asjad ju nagu lepitakse, need lepitakse ikkagi kokku? Jah. Ma ma arvan, et see, et praeguse jutt, et see oli taustaks, et ma ei usu, et ma tean ka liiskaks kolmandaga koos töötanud ja ja ma arvan, et kui minister oleks talle andnud taustainfot ja öelnud, et see on taustainfona, seda kasuta, siis liis oleks seda kasutanud. Ma arvan, et see on nagu selline tagantjärgi vabandused, et kuidagi nagu asja asja selgitada, klattida selle asemel et tunnistada parts võis muidugi ise nagu mõelda sellel hetkel tõesti, et noh, et räägin nagu vabamalt, aga need asjad tuleb ennem nagu selge. Aga mida tuleks nagu jälgida, mis, mis on nagu märk, et see ilmus ilmunud eesti pressis see intervjuu. Et tegelikult ma arvan, et, et ajakirjanike ülesanne ei ole noh, nii-öelda lehitseda tekstist välja sellised väljend, et kui minister neid kasutab, et mis võib kuidagi nagu skandaali tekitada või jätta ministri halba varju, et et meil ka äripäevas on olnud kogemusi mõne ministriga, kus ta kasutab üpris nii-öelda avatud avatud keelt ja ei markeeris seda ära, et see on kas taustana ja, ja pärast on väga kuri, kui see asi ilmub, ilmub avalikku ruumi, ütleb, et ei, ma nii rääkisin ka, aga miks ta niimoodi kirja panite, et see noh, mulle tundub, et võib-olla poliitikud on olnud liiga ära hellitatud ja nad peaksid ise nagu seda arvestama kontrollima, eriti tegemist on kogenud poliitikutega. Parts ja tänasest lennunäide on ligi, eks, et vähem kogenud pigem on, on oma sõnakasutuses ka opel jätavad. Aga noh, see lahendus on minu, minu jaoks ikkagi see, et et kui ajakirjanik ja poliitik omavahel räägivad, et siis kelle iganes initsiatiivi Ellviis poliitiku initsiatiivil, et tehku nagu ennem selgelt selgeks, et mis nagu siis räägib omavahel. Ja mis on selline näiteks ametlik intervjuu, et ma ei taha, ma ei tahaks, et selliste asjade tulemus oleks nüüd see, et ministrid veelgi enam varjuvad kuhugi nagu piier tegelaste selja taha ja selliste bürokaat, bürokraatlikusse, kantselei stiili, kus nagu noh, mitte midagi öelda. Praegu kasvatasime juba palju rääkima sellest sõnast Näiteks pidime rääkima rail Balticast. Ma siiski juhiks tähelepanu sellele, et minule teadaolevalt jõudis see uudis leida just siis, kui Leedu sotsiaaldemokraatidel oli üks suuremat sorti kogunemine käsil ja see valas veelgi õli tulle. Et seega siis kusjuures, kui natukene vaadel kohale Natukene vaadata neid reaktsioone Leedu meedias, et nad ei ole sugugi ühesed Partsi hukkamõistvad, vaid on küllalt palju sellist takka kiitvalt, et näed, et Eesti ministritest lõpuks välja selle, mida me, mida me kõik arvame. Kriitilised on eestlased harjunud, nii, aga siis ikkagi see oluline kriitika leedulastel aadressil, et Leedo takistab ühisfirma loomist ja Leedo üritab ka Vilnest lülitada projekti, kuigi eelmine Leedu valitsuses oli, oli otsustanud, et trass läheb üle Kaunase. Ja nüüd on see tekitanud päris huvitav arutelu ja sekkunud on nagu Euroopa komisjon, kes on öelnud, et kui Leedu tahab, siis võib ka selle trassi Vilnjazeni välja ehitada. Ma ei tea siis kas, kas üle Vilniuse või, või otseliin Kaunase ja Vilniuse vahel. Kui kui nüüd selline projekt muidugi käivitub, siis tõenäoliselt Leedu oleks vägagi nõus rail Balticuga vähemalt Vilniuse ja Kaunase vahel ja. Teaduslike ollakse väga nõus, et ma, mina küll ei tea, kas nad tegelikult seda tahavad või nad kasutavad neid asju selleks, et tõepoolest venitada ja kui nad saavad Vilniuse, siis tuleb mingi järgmine tingimus ja mingisugune muu asi neile ei meeldi, et et ma tõesti ei tea, kas nad tegelikult tahaksid sellist, mis see nende huvi on, et siia kuhugi põhja poole mingisugune raudtee lähevadki. Jah, kui sa, kui sa nüüd ütled, et sa arvad, et Leedu valitsus võib-olla ka olla ka mõjutatud selliste jõudude poolt, kes ei ole üldse huvitatud sellise raudtee Ma ei, ma ei arva, et nad peaksid olema nabin tingimata mõjutatud aga, aga võib-olla neil lihtsalt ei olegi nagu sellist sellist huvi, et võib-olla enda arvates täitsa okei, kui raudtee läheks Vilniusest Kaunasest Euroopasse ja teiselt poolt ida poole veaksid seal kaupa, veaksid inimesi, aga tühja sellest Riiast või Tallinnast, et see oleks ju ainult mingi konkurent liin nende jaoks. Aga kui te vaatate nüüd, milline diskussioon on selle Rail Balticu ümber kerinud üles ka ka Eestis ja Lätis ja räägitakse, arutletakse nüüd väga tõsiselt selle üle, et kas Rail Baltic on üldse mõttekas, et me, me näeme siin ka ju hinnanguid, et, et see aekumi uuring, mis, mis peaks kinnitama rail Balticu tasuvust, et see on liiga optimistlik ja et et võib-olla üleüldse sellisel kujul. Rail Balticut ei ole mõtet ehitada sellepärast et on liiga kallis projekt, ei tasu ennast ära ja peale selle veel kõik need muud keskkonna ja muud aspektid, mis mängu tulevad, et, et on, on ju järjest rohkem kõlamas ka hinnanguid, et Rail Balticut sellisel kujul pole üldse Eestile ja Lätile vaja. Mina mina olen seal paadis, kes arvab, et see projekt võiks realiseeruda ja nende tasuvuse hinnangute osas seal on nii palju pretani suurune, pikaajaline ja seal on nii palju raamatust, et et see kõik võib muutuda ja on väga raske ette arvata, kuidas investeering tegelikult reisijate või kaubavooge mõjutab. Näiteks soomlased on, on siin ka viimast viimasel ajal öelnud, et, et seal on pigem positiivne suhtumine kui, kui selline raudtee tekiks. Seda küll, aga arvestama, et soomlastel pole midagi kaotada, selle ehitavad eestlased, lätlased. Ühest oma raha, et neil on võita, sellepärast et Läänemerel kaupade vedu laevadega läheb läheb kulukamaks tänu just keskkonnanõuetele, nemad näevad ühe lahendusena seda, et, et see parandab nende võimalusi kaupu vedada siis siis soodsamalt et ja paralleelina, et, et mäletan, kui, kui eesti nüüdseks suurim laevandusfirma Tallink hakkas kõvasti investeerima Tõi uued laevade suured laevad, siis oli ka väga palju skeptikuid ja me ka ise äripäevas kirjutasime, kuidas on üle jõu käiv ja, ja nad ei suuda raha tagasi teenida, siis tegelikkus on läinud vastupidi, et need investeeringud uutesse laevadesse on tekitanud täiendavat nõudlust ja ja muutnud nagu muutnud reisimist aktiivsemaks, Läänemerele. Tõsi, aga eksmaailmast laias laastus leiab ka täiesti vastupidiseid näiteid, kus on tehtud väga suuri investeeringuid optimistlikult, nagu hiljem on selgunud, et ei tule seda, neid inimesi ei tule neid kaupu või mida iganes ei tule, eks ole. Mis on selliste väga pikaajaliste ja väga kallite projektide puhul selline loomulik risk, tegelikult. No peaasjalikult räägitakse rail Balticu puhul ju reisirongiliiklusest, et kui kiiresti me jõuame rongiga Riiga, aga põhiliselt räägitakse sellest, et kui kiiresti me jõuame rongiga Berliini ja, ja siis öeldakse, et kuna Berliini sõit võtab nii kaua aega, siis muutub see mõttetuks, sellepärast et lennukiga me jõuaks kiiremini ja seetõttu on projekt ka majanduslikult mõttetu, et et mõneti arutelud on mulle pisut pisut üllatavad, sellepärast et et peaasjalikult on Rail Balticu puhul ikkagi silmas peetud seda mööda seda liiguksid lõuna-põhja suunal kaubad reisirongiliikluse ja kiire reisirongiliiklus, oleks justkui selle selle asja boonus ja oleks selline reklaam reklaambukletis või, või pakett, mida, mida iganes soovite. Aga peaasjalikult selle asja tasuks ikkagi kaubavood. Ja nüüd, kui me räägime reisirongiliiklusest, siis, siis küsimus on selles, kas reisirongiliikluse ennast ära tasub. Loomulikult ta sellisel kujul ennast ära ei tasu, sellepärast et, et kui me vaatame ka Eesti raudtee puhul, et et kui palju siis Eesti raudtee saab näiteks reisirongiliikluse eest infrastruktuuritasusid siis nende tasude eest nad suudavad heal juhul ära lükata lume. Aga aga kõik muud investeeringud, kõik muud tegevused tehakse ära ikkagi kaubavedude pealt tulevalt tulevatest vahenditest ja, ja see on nüüd see on nüüd see raudteeloogika, kuidas, kuidas raudtee töötab reisijateveo pealt ei ole võimalik kunagi sellises mahus kasumit teenida. See mulle? Kaubavedude jah, aga mulle siiski tundub, et viimasel ajal on natukene vähem räägitud. Selles Berliinist, et, et on, on aru saadud, et Rail Balticu projekt, et see Aeconi uuring kui ka see loodav ühisfirma need peavad ehitama selle raud Tallinast kuni Poola-Leedu piirini, vaat see jupp ongi Rail Baltic see, mis sealt edasi saab, see on tume maa, et tegelikult see projekt üldse seda nagu ei puuduta, mis saab Poolas või mis saab Poolast kaugemale. Ja tõsi on see muidugi, et ta on noh, oma äriloogika järgi on ta on ta on ta mõeldud kaubavedudeks, sealt kaubavedudest peaks tulemuse ära tasumine. Ma siiski tooks ühe teise aspekti ka sisse, et kui me vaatame praegu, milline on suhtlus Tallinna ja Helsingi vahel ja milline on suhtlus Tallinna ja Riia vahel ja milline on suhtlus ka näiteks Riia ja Kaunase või Riia ja Vilniuse vahel siis, siis need ei ole võrreldavad. Ehk siis seda põhjusel, et vahemaad on suured, see võtab palju aega ka autoga sõites, lega lennukiga sõites võib see olla liiga kallis. Ja, ja noh, see ühendus ei pruugi alati olla parem. Ütleme niimoodi, et ega ka neid huvi huvesid ei ole, et ei ole nagu Riia, Riia või lätlastel ei ole mingit huvi Tallinnasse tulla nagu odavat õlut ostma, sest neil on seesama odav ei ole meil nagu mõtet sinna Riiga minna, et et noh, siin Helsingi-Tallinna vahel on lihtsalt sellised teistsugused tõmbejõud. Aga võimalus, kui transpordiühendused paranevad ja kui ja kui tekivad, tekib selline võimalus juurde rail Balticu näol siis võimalus selleks, et inimesed hakkaksid omavahel rohkem suhtlema ja, ja kogu see regioon oleks omavahel tihedamalt seotud. See võimalus on. Nii on, et muidugi paraneb, kui, kui aetud, kui pandakse näiteks Riia ja Tallinna vahel ka tasuta lennukid. Ma olen täiesti veendunud, et inimesed hakkaksid rohkem reisima, et ja kui me ehitame miljardi eest raudtee, teeme hästi odavad piletid ikka sõidaks, ma ise sõidaks ka. Lõpuks on küsimus, kes selle kinni maksab? Ta, mis ta noh, võib kaasa tuua, ta toob lisaks sellele, et inimesed hakkavad reisima rohkem kolme, kolme riigi, balti riigi vahel, tõenäoliselt ka on sellel mõju ettevõtlusele. Et need nii-öelda argumendid, miks teha Läti ettevõtte või peakontor või Leetu, et, et need, ütleme, see transpordi teema tõenäoliselt muutub vähemtähtsaks, muutuvad teised teemad olulisemaks võib-olla maksud, tööjõu kättesaadavus ja, ja nii edasi, et et ma arvan, et seda on väga keeruline täna mõelda, et kui ta valmis saab, mis siis juhtuma hakkab. Aga kui me siis paneme tänasele kirja ja kui see trass on valmis ja me oleme seda näinud või kogenud mõned aastad ja vaatame siis, mis on kirja pandud, arvan, et seal on väga palju selliseid asju, mida, mida ei osata ette näha. Küsimus on lihtsalt, ongi selles rahas, et kas seda raha on niimodi mõistlik kasutada, kust see raha tuleb, eks, et et kui Euroopa suures osas seda finantseerib, et kas meil on mõistlik kõike teha nagu tugevat lobitööd, et see raha saada, see investeering, juba see ehitus annab kolme riigi majandusele nagu sellise täiendava süsti või, või meil ole mõistlik seda saada, et loobume sellest suurest investeeringust, aga aga teadmisel, et et hiljem on võimalikud kulud ja see kasu. Williamsile ülalpidamine kulukam, et seda, seda suurt investeering pole mõtet teha. Siin tuleb välja tuua, et Euroopa Liit maksab sellest projektist vähemalt praeguseks kokkulepete järgi kinni 85 protsenti. Seal on kirjas kuni kaheksa kuninganna, sõltub, et kuidas me suudame abikõlblikke kulusid, et ma eeldan, et see tegelikult ei tule päriselt, kunagine noh, sellised projektid ei suuda kõiki asju sinna, kaheksas etapp maksab vähem euroopoliitima. Aga kui nüüd ikkagi projekt käivitub, siis mul on teile küsimus, et kui palju me tänu selle projekti käivitamisega seoses saame rohkem maksu ja muud tulu juba selle, selle ehitamise hetkel või, või aasta-paari viivisega, et, et kui palju ma sellest omafinantseeringuks suudame juba nii-öelda seoses selle projektiga käivitamisega ja, ja, ja, ja selle Euroopa Liidu poolse finantseeringuga kata tõenäoliselt märkimisväärse osa. Seda ei oska hinnata, aga ka noh, on selge, et, et kui see töö pihta hakkab, et, et see, see mõjutab nagu oluliselt erinevaid ka ärisektor, kes on sellega seotud. Küsimus on jällegi selles, et kui see projekt täna lõpeb, et milline see kukkumine siis on, et, et kui need rahad ära kaod, et, et noh, et see on seesama autotehase efekte, et kas me toome siia riigi poolt doteeritud autotehase, mida siin 90.-te keskel palju palju räägiti ja seome ennast nagu ühe ühe valdkonnaga ära ja kui siis tekivad seal probleemid, turg ära kaob. Sa oled seal, seda küll sama, isegi seda ohtu nagu üle ei hindaks, sest noh, miljard eurot on küll suur rahaga, eks see jaotub mitme aasta peale ja ja ütleme, et tõenäoliselt need peade võitjad ehitajad on välismaalased, kes meil siin praegugi raudteed mingeid Saksa firma vist, eks ole. Mingi osa rahast ju jää Eestisse. Ma vaatasin, et sellega seoses on, on Tallinna linnavolikogu menetlusse jõudnud ka üks eelnõu, esitajaks on linnavolikogu esimees Toomas Vitsut. Ja see ütleb, et, et see nii-öelda keskjaam või raudteejaam peaks tulema Lagedile ehk siis trassi valik peaks minema Tallinna ringtee kõrvalt Lagedile ja, ja ma ei teadnud, kuidas kogu see muu logistika hakkab toimima, aga aga põhimõtteliselt, kui ma vaatasin nüüd kaardi pealt, et kui palju siis Tallinna kesklinnast oleks lagedale, siis oleksin Tallinna kesklinnast lagedale 16 kilomeetrit, et et siis kui, kui tahta nüüd, et reisirongiliiklus väga tihedalt hakkaks kahe linna vahel toimima, siis tõenäoliselt reisirongiliikluse perspektiivi selles küsimuses võiks maha matta, sest sest sellisel juhul lagedale sõidab ligi pool tundi Tallinna kesklinnast. Natukese arusaamatu oli see ka samasse, 16 kilomeetrit. Rongiliikluse osas ei ole väga suur, vahe on lihtsalt, küsimus on, et, et mis ma ei saa aru, nagu, et mis on see, et need täpselt need argumendid, miks, miks selline idee välja pakuti? Et meie naljaga paljususes võib-olla taheti ka nagu leedukatega sarnast teha, et hakkame nõudma, ütles, et hoopis Tallinnas lagedite. Partsi haldusalas pidime lühidalt rääkima, kuna LNG vaidlusega seoses on seda teemat ja väga-väga palju käsitletud, sest sina, Aivar olevat EAS-is toimuvat vaadanud ja EAS-i vähem kui aasta ametis olnud juht teatas nüüd lahkumisest ja küsitakse, et mis siis EAS-is toimub? Mulle mulle tundub Partsi teemasid, mis on tõstatanud, et, et rääkida, et siis mulle tundub, et, et siin on tegelikult ikkagi põhjus, et need teemad on teravalt tõstatunud, on põhjus, on sellises Reformierakonna ja IRL-i realiteet Revlivaalitsemises. Et LNG teema noh, kui on lahkhelid kabinetis ja neid on olnud kindlasti, et nad nagu välja tuuakse. Et see, seal on ikkagi selge soov, et, et seda avalikult vaielda ja ma arvan, et ka EAS-i puhul on, on noh, mulle tundub, et, et need nõukogu liikmed, kes seal nagu praegu kriitilised olnud, et, et nad on nagu hiljaks jäänud, et tegelikult on sellest kirjutatud. Et EAS-i juhtimine ei ole väga hästi korraldatud ja, ja ei ole läbipaistev, et üks sõpruskond omab seal nagu suurt mõju. Nõukogu esinaine, Cinzia Siig, tema nagu noh, ütleme selliselt meediaga suhtlemist jääb mulje, et, et sa nagu mingi ta eraasi, millega ta tegeleb, et ta noh, ei ole valmis nagu andma selgitusi, kommentaar teeb seda nagunii-öelda sund käigul. Ja, ja ka see lahkumine, see EAS-i juhi Lauri lahkumine pärast kaheksat kuud ametisolekut isiklikel põhjustel, et, et noh, ma arvan, et need põhjused on pigem sellesse lina liigeldes. Ta on suhted nagu nõukoguga või selles mõttes, et et see nõukogu võib-olla tahaks väga sellist sellisel vanal viisil seda EAS-i nagu juhtida, et, et ei ole vaja seal mingisugust midagi reformida. Las EAS jagab raha ja kui mina saan mõnikord mõne toetava sõna öelda, et ta jagaks nagu mõnele minu sõbrale raha, et siis on nagu väga lõikal Faine, kõik toimib, et ärge siin midagi torkida. Minul on lihtsalt küsimus tulevaste valitsuse moodustajatel, et kas selline ministeerium, mille alla on koondatud majandustransport, ettevõtlusinfoühiskond, ühiskond, energeetika, et kas selline ministeerium ei ole natukene liiga suur? Võib-olla tasuks minna ajas tagasi ja mõelda sellele perioodile, kui meil oli näiteks teede- ja sideministeerium ja majandusministeerium et sellisel juhul üks minister saaks tegeleda suunatumal mingite teemadega ja et see valdkond ei ole niimoodi, kui ühes ühes kohas on tulekahju kustutatud, et siis kohe teises teises otsas lahvatab, et et, et see, seda, seda jagamist võiks, võiks tulevikus kindlasti kaaluda. Nii, aga räägime edasi. Teemasid on sellel nädalal palju ja see nädal on riigikogu heaks kiitnud ka erakonnaseaduse muudatused. Ja väga mitmed rahvakogu ettepanekud on erakonnaseaduses ka oma koha leidnud, aga, aga on ka välja toodud, et, et mitmed ettepanekud ei leidnud riigikogus toetust ja nende üle ka väga palju ei arutletud, aga nüüd siis selle peagi kehtima hakkava seaduse kohaselt partei asutamiseks nõutav liikmete hulk on mitte 1000 vaid 500 liiget. Valimiskünnise alla jäänud parteisid hakatakse riigipoolselt suu rohkem rahastama ja see tuleb parlamenti valitud erakondade arvelt väheneb poole võrra ka Riigikogusse kandideerijatelt nõutav seni summa. Et kuidas te hindate, kas see on nüüd samm erakonnamaastiku ja ja poliitmaastiku demokratiseerimise suunas või mitte? Noh, tont on samm nende rahvakogu nõudmiste suunas kindlasti, et et kõiki neid nõudmisi täidetud täies mahus täidetud, aga see liikumine on jah, sinnapoole, et et just nagu võiks seda konkurentsi poliitilisel või parteimaastikul rohkem olla, et samas ega need väiksemad parteid ja nendest neljast parteist väljapoole jäävad poliitikahuvilised muidugi ei ole jälle rahul, et, et see ei ole, see ei ole piisav või et, et see on rohkem sihuke kosmeetikaga. Ma ei tea, ma ei oskagi seda hinnata, et nii ja naa Mulle meeldis Postimees seda teemat kommenteerides, juhtkirjas tõi sellise kujund, et et uks keerati lukust lahti, aga siis lävel ei ole veel kedagi, kes ütleks, et tulge sisse, eks, et et meenus sellega seoses Juhan Liivi luuletus randa, kus, kus väsinud ja mees tuleb linnast lumi tarbeks tuleb, on otsinud, tööd, tööd ei leidnud ja siis siis talle tuleb tütarlaps vastu ulatub sooja leiva, et, et seda nagu praegu tehtud ei ole, et erakonnad neli riigikogu erakonda istuvad mõnusas toas soojas toas, neil on tööd, kus on laud on lookas ja siis need väiksemat palka teid nagu käivad mööda Eestit ringi sellise nagu rändajana ja tahavad ka sissesaamist, aga, aga seni on seda takistatud. Et nüüd läheb natukene kergemaks. Sest. Minevikust, eks neid uusi tulijaid on rohelised said ja ja Res Publica isolajat. Mõnes mõttes peab ka nagu oma sellist mingit ideid või liidreid olema või mingit õiget ajastust. Kuigi Res Publica näide ju tegelikult pärast seda, kui Res Publica tuli võimule pärast sõda, ikkagi muudeti päris palju ka erinevaid reegleid, mis puudutavad rahastamist pääsu Riigikogusse, selles mõttes Res Publica kasutada, aga tõenäoliselt tollase soodsa olukorra aga aga on teinud ikkagi palju selleks, et, et see võim oleks selline oligopoolne või konkurents oleks vähem. Noh, raske on ikkagi konkureerida sul. Siin öeldakse küll, et liberaalse maailmavaate esindajad ütlevad, et, et mis siis on, et lassi tegu on hea idee. Siis sa saad kandepinna ja pääsed riigikogusse. Aga samas, kui sulle konkurendile antakse ikkagi maksumaksjate poolt üpris suur summa miljon viis miljonit eurot kokku siis mis erakondade toetuseks makstakse suurem matta kohtade arvuga Erakond saab suurem summa, et siis sul on keeruline väiksena ja uue tulijana. Nende muidugi, mina näen siin ikkagi väga palju positiivset, kui me vaatame seda, rahvakogu protsess, ei ole ma kuulnud nii palju kriitikat rahvakogu aadressil, et kuidas see ei õigustanud ennast ja kuidas see oli kõik ainult selleks tehtud, et pingeid maandada ja nii edasi, siis siis täname, ütleme, et see rahvakogu protsess on ikkagi käima lükanud lumepalli, mis, mis veeredes on väga palju juba ja Eesti poliitmaastiku muutunud, et mitme erakonna retoorika muutunud, tõsi. Noh, nende endi tegevuse tulemusena konse retoorika muutunud sellepärast et vahepeal on Andres erakonna toetus Andrus Ansip vabandad, nüüd jääb mulje, et iga paari nädala tagant Erakonnad vabaneb vabandajaid rohkemgi. Aga, aga mitte ainult see vaid, vaid ma arvan, et see, et selle rahvakogu protsessi tulemusena inimesed said natukene demokraatia olemusest teadlikumaks ka see on muutnud inimeste suhtumist ja muutnud inimesi nõudlikumaks ja see on see kõige olulisem muutus, mis on kaasa tulnud ja Toompeal tuleb seda arvestada ja seega ka me võib-olla ka tulevikus. Me näeme neid samme selles suunas, aga see tähendab ka seda, et kodanikuühiskond peab ise aktiivne olema, et mitte alati poliitikas ei ole võimalik ära teha, vaid ka kodanikuühiskond ise peab tähelepanu juhtima ühele või teisele küsimusele. Aga kui nüüd veel vaadata siin erakondade toetusnumbreid, millest jutt oli, siis siis ma peaks ütlema, et see nädal on toonud küll üsna ootamatu, et uudise selle kohta, et nii tasavägist seisu Eesti poliitikas arvamusküsitluste alusel, nagu me jaanuarikuu tulemuste põhjal näeme, ei ole Eestis mitte kunagi varem olnud. Ehk siis kui neli erakonda kõik on kõik on kolme protsendi sees, Keskerakonna toetus 25 protsenti, Reformierakond 24, sotsiaaldemokraatlik erakond 23 ja IRL 22, siis me võime öelda, et erakonnad on erakonnana stardi pukkidel ja algab võidujooks. Jah, et ma tegelikult selle sellest teemast lähtudes minu kolleeg marti Aavik Ta kirjutas tänases Postimehes kommentaari, kus ta puudutas asja, mille, mille üle ma ka ise olen nagu mõelnud nimelt seda, et meil on ainult üks arvamusküsitlus, mida EMOR teeb ja mida rahvusringhääling tellib. Ja me põhimõtteliselt saame sealt alati teada ainult selle üldise toetusprotsendi ison Emoril üks inimene imega Aivar Voog, kes kõike nagu seletab ja kõik ülejäänud ajalehed, poliitikakommentaatorid, analüütikud lihtsalt sumpavad udus ja lihtsalt nagu targutavad, et miks ühel tõuseb, miks teisel langeb, aga tegelikult me ei tea, peaaegu mitte midagi ei tee seda, mida naised või mehed toetavad noored või vanad, rikkad või vaesed, haritud. Sa eksid, seksid võib-olla e. Ma ma võtan, ma võtan selle Emori uuringu lahti ja see toob välja, muuseas, on väga palju huvitavaid nüansse. Nimelt siin on kolme kuu kaalutud keskmisena välja toodud eestlaste ja muu rahvuse osas toetus siis on välja toodud sissetulekute osas jaotusmees naine. No näiteks, kui sa tahad meeste toetust näha, siis siis kolme kuu kaalutu jooksva keskmise puhul. Meeste toetus keskerakonnale on kolme kuu kaalutud keskmisena natukene vähem. Või mehi mehed toetavad keskerakonda, natuke vähem kui naised ja nii edasi, nii et, et siin on nagu väga palju informatsiooni, et tasub lihtsalt nende numbrite taha natuke vaadata. EMOR teeb päris põhjalikku analüüsi. Tõlgendatakse kui sa alati nad tulevad ja siis, kui küsitakse erakondade käes kommentaare, siis need numbrid tõlgendatakse täpselt nii, nagu erakonnale on, on selles mõttes vaja, et kõik annavad oma, selle, selle sõnum, et et selles osas neid tuleks nagu, kui neid kommentaare lugeda, vaadata, et siis ma arvan, et selliste kuude lõikes muutuste osas, et ma ise olen ka skeptiline, et ma, ma arvan, et kui seal poliitikud ise ütlevad, et põhjus oli selles või teises, et siis Jah, et tagasi seal me võime nagu kolme kuu keskmist, aga sel hetkel, kui need numbrid välja tulevad, siis on niimoodi nagu meile ise sinuga omavahel arutasime, et miks see Keskerakonna toetus nagu langes, ma ütlen ausalt, mina ei tea, miks ta langes selle kuuga. Keegi ei tea seda. Ja kas see minul tekkis küsimus neid selle kuu numbreid vaatasid? Et kas ikkagi Keskerakonna endised toetajad võiks nüüd enam ei toeta, läksid Reformierakonna taha või mitte, eks, et kas noh, ütleme minu arust need kommentaarid, mis ka Emor välja toob, ise Aivar Voogi suu läbi nad on, on üpris pealiskaudselt. Ma olen skeptiline selles osas, et kas tõesti see jobu skandaal ja need Partsi asjas toimunud, kas need olid need, need, mis tõesti mõjutasid viimase seal küsitles viimases faasis IRLi tulemust või mitte, et mulle nagu tundub, et need muutused valijaskonnas erakondade suhtes toimuvat palju pikemaajaliselt ja need arvamused ei muutu niimoodi, et tänagi kirjutatakse ja nüüd mingi seltskond muudab kohe selle mõjul oma oma seisukohta mõnda parteisse? Viiega pidime rääkima ka Vene välisministri Lavrovi väljaütlemistest ja sel nädalal andis Lavrov Venemaal väga põhjalikku pressikonverentsi, milles ta muuhulgas rääkis, et piirileping Eestiga sõlmitakse. Nüüd me teame, et, et tõenäoliselt sõlmitakse piirileping Moskvas 18. veebruaril ja Lavrov ütles ka keelse koolihariduse teemal ja ütles ta nii et me sõlmime lepingud enda kulul koolide rajamiseks mitte ainult balti riikidega, vaid ka teiste naabritega, kus elab venelasi ja nendes koolides hakatakse õpetama vene standardite järgi. Ja see on tekitanud need ka üsna elav arutelu selle üle, et et mis siis ikkagi on Venemaaplaane. Me teame, et 2011. aastal Venemaa kiitis heaks programmi vene keel välismaal ja nüüd on heaks kiidetud programm vene kool välismaal. Ja selle kohta on ka öeldud, et, et, et selle taga on soov suurendada oma mõjuvälja. Et, et kaugemas perspektiivis mõjutada Venemaa-suunalist poliitikat. Tahaks ma tahaks teada, mida see vene standard tähendab, kas siis nagu vene õppekavasid ja õpikuid või? Seda sa võib-olla mõne mõne sellise uue erakooli niimoodi teha, aga praktiliselt, et nii-öelda eestivenekeelseid koole sellele üle viia. Et kõik õpetajad ümber koolitada uued õppevahend, see ei ole lihtsalt teostatav, et see on nagu niisugune pula. Selles mõttes, et see ei ole piirilepinguga seotud, see ei ole selles, me oleme praegu, mis kõlab. See kõlas samal pressikonverentsil esitatud, et see võib ka tekitada nagu umbes sellise väga palju põhjendamatut. Me ei ole mõtet teha järeldusi, et nüüd sõlmime piirilepingu nüüd vastukaaluks lubama siia vägedasemelex. Läti haridusminister on öelnud, et Lätis ei tule mingeid vene koole ja kui ma üritasin otsida, et mis siis on öelnud Eesti haridusminister siis ma leidsin kaheksa, 10 20 vabandust, 20.-st septembrist eelmisel aastal Postimehest Jaak Aaviksoo intervjuus Jaak Aaviksoo ütleb, et ma arvan, et Eesti vajab kindlasti head vene lütseumi, kus vene keelt, kirjandust ja kultuuri õpetatakse kasvõi 100 sajaprotsendiliselt vene keeles. Aga see peab olema riikidevaheline kokkulepe ja ma väga loodan, et rääkimised vene föderatsiooniga selleni viivad. See see teema ongi, tõstatan veel, noh, nüüd, kui ma olen saanud ka haridusministeeriumi selgitustest Arusele Lavrovi avaldusele et nägist ilmus Päevalehes sel nädalal, et see kajastus, et tegelikult on kahe riigi vahel siis haridus ministeeriumite vahel toimunud kõnelused, et teha koostööd ja, ja seal on olnud Eesti onu huvitatud olnud Vene pool sama moodi, et, et ja et siis Vene pool seda ka finantseeriks. Aga seda ütles nüüd see nädal ministeeriumit, et mingit sellist nagu vene standardite järgi hariduse omandamist see tähenda, et, et pigem ehk siis ajalugu ei õpetata vennad standard, et ma ei tea seda, seda sealt artiklist ei selgunud, aga et pigem teha koostööd, mis, mis iseenesest nagu sellised printsiibis või ei ole ju halb, kui, kui proovida, ütleme teha koostööd kultuuri, hariduse tasemel Venemaaga ja kasutada nii-öelda vene intellektuaalset kapitali siin, et, et no aga mis vormis seal noh, selle kohta on olnud nagu vähe vähe infot. Nii, aga piirileping on ühelt poolt tõenäoliselt arusaadav, miks seda, miks seda tehakse, kuigi Eestis on jätkuvalt ka neid inimesi, kes leiavad, et sellisel kujul piirilepingut ei tohi kindlasti sõlmida. Aga minu jaoks on ikkagi küsimus selles, et miks ei olnud võimalik seda piirilepingut sõlmida Eestis, kui eelmine kord üritati Moskvas, siis kui see on vene poole soov, siis miks ei oleks võinud seda piirilepingut sõlmida? Tavaliselt mul on täiesti ükstaspuha, et kus sa toimivad jah, et saaks selle kuramuse teemaga kaelast ära, et 25 aastat on sellele nõelutud, et tõmbaks nagu joone alla. Minutid olid ka üleval variandid eelmisel aastal, kas siin suvel juba või et oli täiesti Lavrov teeb visiidi Eesti olid olid, et siinse sõlmida ja. Aga ma esitan teile küsimuse, et Eesti ja Venemaa vaheline suhtlus, et see on nii või teisiti märgilise tähendusega, et üks või teine samm on, on ülimalt oluline, kuidas seda tehakse, kuidas seda esitatakse. Kas see aga tegelikult ikka on, et võimed nagu teemia jääme nagu jälle mingi uue asja, okei, nüüd ütleme, et ei, piirilepingut ei tule, Moskva meile ei sobi. Siis vaidleme järgmised seitse aastat ja siis tuleb Tallinnasse, siis on kuskile venelasest, keegi ütleb, et ei ja siis siis vaidleme järgmised seitse aastat ja siis me oleme kõik juba pensionil. Siinsamas rahvateenrite stuudios, räägime, et vaat nüüd Vene-Eesti piirilepingut hakatakse varsti sõlmima. Äkki saaks selle lihtsalt nagu kaelast ära. Ja sa tead, et võiks olla pragmaatilise, mitte nii emotsionaalne. Sotsi on võib-olla veel üks lahendus. Sotsid on kindlasti lahendus, siinkohal paneme rahvateenrite saatele täna punkti ja täna olid rahvateenrite stuudios Mikk Salu, Aivar Hundimägi ja Lauri Hussar jaama ja soovime kõigile raadiokuulajatele ilusa laupäeva jätku.