Perekond ja kodu. Aastavahetus on ikka nyyd järele põimunud ootustega on ka mõtlik ent samas rõõmus olemises uut aastat vastu võtmas oma heade tuttavate või sugulaste pool kusagil peol või nii nagu enamus peresid oma kodus, kuid igal pool mõtleb igaüks tänaga möödumule kas või hetkekski. Ma sirvisin pisut meie arhiivi ja doktor Arvo Haug, ma leidsin, et 10 aastat tagasi olite teie rääkinud peretunnis niisugusel teemal. Kuidas lõõgastuda pingelisel ajal. Mis te arvate, mis te siis tol korral võisid rääkida? No löö või maha ei tule meelde. Tõenäoliselt ikka rääkisime seda, et noh, pahandusi või ebameeldivusi tuleks ignoreerida, nende tähtsust tuleks vähendada. Ja ma tuleks elada nii nagu hani kellele visati. No aga ega muidu ei saa, kui ei harjuta ennast Miisama Jaa, aga ma mõtlen praegu sellele, et nüüd on selline pingeline aasta ja seljataha jäämas ja tiks aeglane ikka teinud väga-väga suure pöörde ja neid vana-aasta lõpus ma just väga paluksin. Mida te ütleksite, mida võiks nüüd teha 10 aastat hiljem? Et sellest pingest vabaneda ja minna siiski uude aastasse ikka optimistlikud? Ma usun, et täna aitab juba päev ise kaasa, et lõõgastuda, võib-olla siis pöörata tähelepanu, kes valab, kes panetina. Kuna me oleme rohkem perekonna sees. Täna kui tavaliselt, siis võiks arvata, et miks mitte kasutada seda, mida me oleme kasutanud viimasel ajal ühiskonnas. Me võiksime täna üritada. Nii et me võiksime täna vaadata siiralt silma oma lapsele ja naisele ja ämmale ja peomeeleolus me tunneme ennast kõik lõõgastunud, nii et ma usun, et võib-olla täna võiks olla esiplaanil kõik, mis liidaks perekonda ja naised. Te võiks olla siiski täna meeste vastu armulised. Ma räägin juba ette sellepärast, et et ma tean, et mehed on vahest niisugused noh, ettevaatamatult ja vabadel päevadel naised sageli küsivad, et noh, et kas sulle meeldivad ilusad naised või targad naised ja ja mehed on kogemata avastanud näiteks ka nii, et ei, mulle meeldi kumbki mulle meeldid sina näiteks ja ongi terve peomeeleolu rikutud, tähendab mõte on selles, et täna võib ju mees või lapski mõnegi lapsuse teha, aga olge nende vastu armulised, kindel on see, et tänase päeva suhe kõigi vastu on ikkagi äärmiselt positiivne ja ja hingelähedane. Tänane päev on see päev, kus me alustame juttu võõra inimesega sõnaga head, head vana aasta lõppu, head uut aastat tähendab meie tavalises keelepruugis tavalised, et noh, ütleme suhtlemist, sümboolse sümbol, sõnad, et ilus ilm täna ja, ja kuidas käsi käib ja asendavad konkreetse sooviga, et teisel inimesel juhtuks midagi head või et tema käekäik oleks, oleks õnnelik. Me oleme juba paar viimast päeva või tegelikult juba jõuludest peale oleme häälestanud 11 tegelikult headusele just konkreetselt teise inimese vastu ja minu arvates see on väga-väga tugevalt sellise pingeid maandama toimega. Nii et soovida head. Nii et olgu see kasvõi trafaretne sõna, ta on ikkagi see, mis meie alateadvust häälestab. Sellel hetkel, eks ole, see inimene head soovides kaske tehkimet rahva rikkuse väljendusega. Mõtleb sellel hetkel konkreetselt sellele inimesele. Olgu sul hea. Olgu, sul meeldib. Või püüame kas või teha väikese katse, kas meil õnnestub öelda sõnadeta head uut aastat virila näoga tigedust täis närvilisi ütlevad head uut aastat siis me saame ma ikkagi seda öeldes, me nägu on ka hea ja nägu on parem ja see on juba kasvõi vaatame sisemise otsaga, kui ma seda ütlen. Ja juba see häälestab, rääkimata sellest, et noh väga head ja, ja me peame äratama inimestes humaansuse ja ja olema hea, et see on teine asi ja aga ma ütlesin juba sellest, et nende sõnadest peale me oleme salateadlikud häälestunud iseenese ja teise pingete lõõgastumisel. No mis sõnadest rääkida, piisab sellest, kui võõral inimesel täna tänaval vastu naeratada, sest ta naeratab talle kindlalt vastu ja teeme kõik siis temaga järgmise eksperimendi läheme tänavale ja hakkama naeratama. Ka. Olete te kindel, et see reaktsioon on ootuspärane? Ma olen selles täiesti kindel. Kui keegi peab meid rumalaks, siis me oleme lihtsalt valesti naeratanud. Kultuuris maades on ja see on juba väga vana kasvatusmeetod Jaapanis õpetatakse last, et ta peab päevas 2000 korda naeratama. Nii et praktiliselt muuks ei jäägi üldse aega, kui naeratamiseks. Ja keegi vist ei pea jaapanlasi totakataks, nad on ikkagi ikkagi naeratav rahvas ja kuigi selle taga alati ei ole ka tõelist heasoovlikkus, on vaid inimesel, on heasüdamlik nägu. Ja kui me kõik oleme heasüdamliku näoga, siis me saame öelda, et me kõik oleme pealtnäha kenad ja meeldivad ja kui me kõik oleme pealtnäha kenad ja meeldivad siis ei siis me olemegi sellised, meil muuks ei jäägi enam aega ja ruumi. Nii praegu on siiski vana-aasta hommik. Ja kui me palusime just teid siia stuudiosse, siis oli meil ka omamoodi väikene põhjus. No ütleme kohe päris otse ära, et see põhjus on 15 aastat peretundi eesti raadiot. Täpselt aastavahetusel oli esimest korda eetris peretund. Ja selle aja jooksul on neid olnud 750. Õigemini täna 750 Aga ma arvan, et see üks nii suure arvu juures siia-sinnapoole enam tüliküsimuseks ei ole. Nii et räägime 750 ja 15 taastat. Aga meil vist kui selle saate praeguse külalised, aga tavaliselt oleme selle saate kuulaja. Esimene kõigi kuulajate soove. Palju õnne teile. Sel puhul suured saab kohe aru, et tegemist on tõesti psühholoogia. Kui suur aitäh teile ikkagi on tavaks, et, et kui me vana aastat ära saadame siis mõtleme ka pisut tagasi sellele eelmisele aastale. Ja võib-olla olekski neid küsimus teile neljale. Kes te kõik olete? 12 Arvo Haug ja ilma Reber? Peaaegu algusest saadik olnud peretünni autorid ja väga palju on esinenud meil ka aastaid Neeme ja Tõnu Ots. Teie kui psühholoogid ja psühhoterapeut Arvo Haug, öelge nüüd palun igaüks oma arvamus, mis te arvate, mida see möödunud aasta, mis oli niivõrd omanäoline, kõige rohkem teie arvates tõi meie kodule ja perele? Nüüd kui viimasest aastast rääkida, eks ta siis olla meile ikka suure, niisuguse isikliku vabaduse toonud see viimane aasta. Ja me oleme hakanud ennast tundma isiksustena. Me mõtleme ja räägime ühte, mida me võib-olla veel poolteist aastat tagasi ei teinud. Need muutused on kindlasti suuremad olnud, kui me aasta tagasi arvasime, et nad aasta lõpuks on. Et oma nii sihukeseks südamelähedaseks teemaks pidanud väga pikki aegu, võib-olla paarkümmend aastat eetilist kasvatust ja sellel teemal olen ma ka siis ääretult suures hulgas loenguid pidanud ja püüdnud õpetajatele esineda. Ja Ma pean ütlema, et kui selle perioodi algusele 20 aastasetaguse perioodi algul mul üsna kergesti tekkis vastastikune mõistmine kuulajatega, siis viimastel aastatel ikka järjest rohkem ja rohkem ma tundsin mingisuguse müüri tekkimist enda ja minu kuulajate vahel. Sest kuulajate poolt hakkas tekkima mõistmatus umbes sellisena väljendatud, et aga milleks, milleks on vaja headust, milleks on vaja kõrgeid moraalseid omadusi vaatabki, missugune on meie ühiskond? Ma nägin ka sedasama, mida nemadki, aga ma arvasin ja arvan praegu ja nüüd me oleme jõudnud juba kõik sellel arvamusel, et ühiskond siiski ei saa eksisteerida kurjuse ühiskonnana. Ma ma ütleksin, et minu meelest see on aasta kõige tähtsam muutus, mida ma olen nüüd oma suhtlemises, lastevanematega õpetajatega kogenud, on just see, et tõesti see eetiline tõus, see jälle usu taastumine kasvama hakkamine headusesse jälle selle nende võimaluste nägemine, et see oli siiski õiged ja selle arusaamise kasvama, nii et ilma selleta ei saa. See on minu meelest see kõige suurem, kõige rõõmustavam sündmus ja ma ütleks veel, mis minule meeldib see kõikunud muide perekonnaga seotud väga lähedalt perekonnaga kõige rohkem, ta on perekonna sees vajalik. Õudselt tähtis minule on olnud, ma olen alati nendest eetilistest probleemidest rääkinud rääkides ikka sattunud sellisesse olukorda, kus ma ei saa mööda religioonist sest sealt tuleb see alus ja algus ja metoodika nii nii mõtestamine kui metoodika, kuidas üldse kasvatada. Nüüd on minule eriti suurt rõõmu valmistama, et religioon on meie ühiskonnas jälle võitmas neid positsioone, mida ta tegelikult väärt. Ja ma üldse kahtlen, kas on võimalik õnnelikum teekonda, õnnelikku inimest, õnnelikku ühiskonda, kus religioon on alla surutud. Mulle tundub, et sellel aastal on väga niimoodi intensiivistunud võitlus lapse täiesti õnnelikku ja rahulikku turvalisuse kodu eest emade eest kehtestama, lastega olema, aga samuti ka laste, invaliidide, nende vanematel on tähelepanu pööratud ja samuti on peidust või varjusurmast ja mahavaikimise eest välja toodud üksikud üksildased aga samuti ka täiskasvanud invaliidid, voodihaiged ja ka muidu õnnetud inimesed. Ja, ja samas tundub mulle veel, et kogu see vabadus ja, ja kõik need poliitilised sündmused, mis meie elule on rikastanud ja kõik on läbi meie läinud on teinud inimesi hingelt Ellemaks paremaks. Aga samas noh, oma kutsude tõttu näen ma seda iga päev, kohtun inimestega, inimesed ei talu nii suuri pingeid, nii suuri muutusi ja nii lühikese aja jooksul Mina ütleksin võib-olla siiski seda vaatamata sellele, et vastased nimetas, et ei talu enam pingeid. Siiski võib-olla selle viimase aasta üks suuremaid saavutusi oli just nimelt, et me vabanesime nihukesest psüühilisest pingest, vaatamata sellele, et me korresem olla kohe uued pinged kaela. Aga niisugusest üldisest silmakirjalikkust ja kahe paiksusest sellest peab vabanesime. Me oleme praegu märksa füüsiliselt ja vaimselt lõdvestunumat, vaatamata nendele probleemidele, mis meid kujutleme, rahvuse esindajat häirivad ja, ja alandavad ja ihus. Me saame uusi pingeid, aga olemuslik pension langema. Just nemad mõtlesid selle peale, et see on paha, et suur niukene rõhukate nagu kärises katki ja nüüd tulevad need esile, need uued, mida ise hell, Hellastatud hing võtab vastu ja, ja nüüd need pinged on, on, siis teevad yld hinge haigeks. Ja ma jätkaksin siit võib-olla aastaid neeme alustatud mõte, et minu arvates on, on sellel aastal iseloomulik see, et me oleme hakanud oma ühiskonda pöörama pea pealt jalgade peale, selles mõttes, et hakkame parandama mitte kõiki korraga, mitte ühiskonda tervikuna, vaid me oleme tõstnud au sisse konkreetsed teise inimese ja rohkem kui kunagi varem. Oleme hakanud märkama, et me ühiskond koosneb ikkagi inimestest, kes on omavahel erinevad, kes ei ole niisugune hall mass, et me enam ei keldri sellega, et maa ole parteisõdur ja ühiskonna mutrike ja vaid me oleme hakanud nägema teist inimest, kogu tema individuaalsuse seal me oleme hakanud kasvatama inimestes eneseväärikust, mida meie ühiskond ju kogu aeg isegi surus maha ära ennast tausta, peaasi et sa austad ühiskonda eneseväärikusest edasi. Me oleme hakanud rääkima üldse inimväärikusest. Ja koos sellega on hakanud tulema meelsusega sõnad. Inimõigused. Mida ei saading üldse nõuda, kui meil pole inimväärikust ja ei saa rääkida inimväärikust, kui meil pole eneseväärikust. Eks meiegi mõtlesime siin, et nii palju oleme kuulnud ütlemisi viimasel ajal, et et no tore, see aasta oli niivõrd omanäoline, ta läheb ajalukku ta meie rahvale niivõrd palju toonud. Ent samas on kuidagi löönud kõikuma. Midagi ei tunne, nagu pidepunktid on kuidagi käest paljudel läinud. Sest ma olen nii palju kuulnud öeldavat, et aeg on segane, enam ei saa millestki õieti aru. Sest harjumuspärased nojah, ütleme, stambid ja tõekspidamised enam ei kehti, aga uusi kabeli juurde. Aga ma kardan seda, et terve rida inimesi arvas, et ühiskond muutub lihtsalt, nii et hurraa, hurraa, teeme paar laulu ja asi on tahe. Ei, muutuseni. Igal nähtusel on kaks poolt, teatavasti on magnet poolitades endiselt jälle kahe poolusega ja veel poolutades jälle kahe poolusega. Nii et siin me näeme, et kui meie fetišeerime üht poolt, siis nüüd on tegutsema asunud ka selles mõttes teine pool. Me peame nägema reale ja arvestama sellega, et ühiskonda tuleb muuta oma tegudega, mitte oma soovidega. Ja silmad on selleks, et vaadata ja kõrvad on selleks, et kuulata ja mõistus on selleks, et teha järeldusi, et me loodame, et asjad lähevad, ise, ei lähe. Meil tulevad need raskused läbi elada ja me peame need muutused ise tegema. Ja vaat siin osa seltsimehe lööb siis nagu juba hirmust alt ära ütleb, et ma olen kaotanud pinna jalge alt ära, ei ole kaotanud pinna, nüüd on aeg tegutsema hakata. Nüüd on aeg oma, isegi ma ütleksin, jämedalt öeldes vigu parandama hakata, sellepärast et kui me midagi äkki muuta tahame, siis ilma vigadeta teha üldse seda ei saa. Ma arvan, et me jätkamegi siit, sest kui me pisut edasi mõtleme just eelolevale aastale no kui te nüüd ma ei tea, kes on kohe julgenud, nüüd hakkab seal ennustamisega pihta. Ega see kerge ei ole, aga, aga millest õieti millest alustada, mida pidada võib-olla kõige olulisemaks, mida oleks vaja, ma mõtlen ikkagi perekonda ja kodu silmas pidades. Millest alustada? No mina tulen jälle välja sellega, et alates esimestest päevadest tuleval aastal tuleb ka perekonnas konsolideeruda üks väga oluline eeldus siiski meil puudub, vaidleksin vastu, nimelt inimese muutumine on selline asi, mida ei saa ühekorraga sooviga teiseks teha või, või tagasi teha. Ja sellepärast mulle tundub niiviisi, et kuigi see idee iseenesest on väärt, et me peame konsolideeruma, siis meil ühest küljest me peaksime vist nähtavasti ka õpetama, kuidas konkreetsemaid viise, isegi võib-olla, ja teiseks tuleb ikkagi vist leppida ka sellega, et see põlvkond, kes me oleme, et küllap meil on ikaga nisukesi vigu, mida enam meie ajal ei saagi parandada, aga võib-olla peaks ka väga suurt rõhku pöörama just selle peamise rõhu pöörama sellele, et järgmine põlv oleks paremini. Et lapsed kasvaksid paremad kui me ise oleme. Muidugi see on kohutavalt raske või peaaegu võimatu. Naat püstitatud ülesanne ei saa tegelikult kasvatada paremat, kui me ise oleme. Aga miks on vaja ja võimalik teatud määral ka ennast kasvatada, seda ei maksa siiski ehitada ka. Peamine tähelepanu peaks siiski olema meil suunatud järgmise põlvkonna kasvatamisel ja sellepärast minu meelest see kudu. Kõige tähtsam ülesanne peaks tõesti olema luua oma perekonnas selline õhkkond, kus lastel on hea elada kus nendest kasvavad väärtuslikud isiksused ja ma tahaksin just eriti öelda mitte niivõrd targad, nii nagu kool nõuab, vaid vaid head, nii nagu inimestele vajalik. Oi, ma ütlen täiesti nüüd vastupidi, mitte vastupidi, aga mõte, mida ma sooviks, et, et uuel aastal ei kohtaks selliseid, aga see pole võimalik, siis terve põlvkond on praegu kasvanud natukene viltu just nimelt laste vanemateks olemise koha pealt. Väga tihti nimelt just ei karda keelsena, tihti pöörduvad perekonnanõuandlas isad, noored isad, kes kurdavad, et minu naine ei oska olla ema. Ta jätab lapse rahumeeli koju. Läheb, istub baaris, läheb sõbrannade juurde, et mida naisega peale hakata, et kust tema saaks õppida nüüd seda emaks olemist, kui tema kodus ei ole õpetatud talle. Ma tahaksin soovida, et, et kõik need noored naised, noored emad, kes tunnevad, et nende kasvatuses nende oma kodus olla ajastu jätnud ilma nii kahju kui see ka pole, sellest kasvatusest sellest oma sooja kodu tunded, mida pole osanud oma lapsepõlvest kaasa pole saanud, oma lapse kaasa võtta, ei oskanud oma kodus teha seda lünka, täita kas või testib teadliku eneseharimisega ja kas või raamatute ja perekonnanõuandla abiga midagi on siiski võimalik teha. Vot ma olen täiesti nõus sellega, et on võimalik ennast muuta tule vasta, mitte järgmist põlvkonda ja ma tahan teile ütelda seda, et me peame oma ülalpidamist nii palju suutma muuta, et meie, lapsed, kellest me siin kahe-kolmekümne aasta pärast tahtsin ingleid teha, et meie lapsed tahaks tuleval aastal juba olla samasugused nagu tema ema ja samasugune nagu tema isa, tähendab vot seda me peame taotlema. Ja veel hullem. Me peame perekonnas taotlema ka seda, et ma olen uhke, et too naine on minu naine ja ma olen uhke, et see mees on minu mees ja neid asju saame ülalpidamisega muuta nädala jooksul. Kui ainult ennast jälgida. Ma vaatan, et Tõnu Ots on küllalt kahtleva näoga. Ma ei julge nüüd nüüd hakata midagi soovima, see aasta õpetas meile ühiskonna parandamise ühe teena seda stsenaariumide meetodit. Mul on tulnud palju sel aastal töötledasama meetodi järgi. Ja kõigepealt ma siis peaksin tegema prognoosi üldse, mis meil tulenevad sel aastal. Ootab mis suunas meie ühiskond nüüd areneb, kui me, kui kõigile, nii nagu ta läheb. Ja võib-olla see ka ei kõla kõige optimistlikumalt, aga täitsa selge on see, et kergemaks tuleval aastal ei lähe. See on, mida rohkem me muutume, seda enam on meie hulgas neid, kellele see toob kaasa pingeid ja psüühilisi raskusi. Ja sellepärast, et nüüd soovida midagi muuta, me peaksime nägema nende probleemide kitsaskohta, mida tuleb kõige enam mõjutada. Ja kuhu tuleb, tuleb siis need soovid reaalse abina suunata. Noh, ma olen ka noh, täiesti veendunud, et meil tuleb hakata parandama vigu ja tuleb hakata parandama ennast. Aga me peame märkama, samas kasvab meil kõrval põlvkond, keda ei tule mitte enam parandada, vaid kehkleb hoopis kasvatada. Uutmoodi. See ei ole minu tarkus, on Alvin Toweri tarkus, see kolmanda põlvkonna seadus. Et see ühiskond, mida me praegu ette valmistame, on see, kes praegu käib algkoolis, tähendab meist siis kolmas põlvkond sest ennast. Me peame kahetsusega nentima, et mõni mees suudab ennast muuta oma laste jaoks on see muutmine ma mõtlen, need, kes on praegu siis kõige elujõulisemas eas, 20 aasta ringis. Neid on mõneti raske muuta, sest nemad on just väga suure inertsiga sellele teele saadetud ja neid me peaksime siis mõneti ümber kasvatama. Ja, aga just need, kes käivad praegu algkoolis, need tuleb kasvatada hoopis teistmoodi, hoopis teistsuguste kaanolitega, hoopis teistsuguse vabadusega. Ja mina tahaksin väga, et me suudaksime näha, et nemad on need, kes hakkavad elama selles uues ühiskonnas, et me ei kordaks samu vigu teadmisega, et kunagi parandame nad ümber, parandame need ära ja teeme nad ümber. See on minu jaoks väga oluline ja konkreetse teena, mis me peame ikka inimesse viima, on seesama headus millest koosneb kogu inimkonna humaansus. See tähendab, et me peame õpetama neile oskust andestada andestades neile. Lapsed Meil ei oska ja andeks paluda ega andestada. Aga miks nad ei oska? Ei oska telepääses. Ma ütlengi, et me ei ole õpetanud Tänan, selle pealt, me ise ei oska iga päevaga endast peale nüüd meile napsi. Sellele ma tahtsin just jõuda, et me oleme, et kasvatamine kõigepealt tähendab eeskuju ja me peame püüdma nüüd ise muutuda, sest siin oli juttu, et lapsed ei oska olla emad, aga meie, veel hullem on see, et tüdrukud, kes kogu maailm kasvatab, ka oskust olla vanaema see on juba nii kaugel tuleviku peale ette mõtlema. Meie üldse ei tulegi pähe, et igalt ütles, tuleb ka kunagi vanaema kasvatada. Ja see on märksõnad, mis peaksid meid saatma. Tuleval aastal on headus, teineteise mõistmine, teise inimese mõistmine. Me kõigepealt hakkaksime mõtlema, miks ta mulle nii ütles, miks ta minuga nii käitud, mis tal praegu valuta lõpeta. Vidiseb ja, ja joriseb ja ajab kiusu ja. Ja kõige tähtsam sisama andestamine seon, Külpadžifismi põhimõtted, aga ka näiteks see, et me oleme rääkinud praegu. Gorbatšovi tulles oleme hakanud rääkima rahuprobleemist kui iga inimese probleemist näiteks meie kooli minu sügava veendumuse järgi, aga koju samuti ei ole jõudnud tegelikult tõeline rahu kasvatuski, mitte et rahukasvatus tähendab just eelkõige seda, et ma ei tee ka teisele inimesele kurja. Ma püüan temaga elada rahus. Sest me oleme kogu aeg ikka rääkinud, et teised riigid tahavad tulla meile kallale ja meie peame oma sotsialismi saavutusi kaitsma. Mina olen lugenud nüüd või püüdnud leida teiste maade seadusandlust ja loosungitest, kas püüab keegi sotsialismi hävitada? Ei püüa mitte keegi, aga meie oma kasvatuse ütleme küll, et tuleb hävitada see vaenulik maailmasüsteem meie ümber, nii et me kasvatame inimest maast madalast juba vaenutsema. Ja kui me suudame iga inimeseni viia teadmise, et teise inimese vastu tuleb olla hea, tuleb teda mõista. Ja kui sina andestad, võib andestatakse ka sulle see maailm. Kokkuvõttes on ju õnnelikum ja nendest kolmest märksõnast headus, mõistmine ja andestamine. Ma arvan, et me peaksime alustama iseenda, oma laste ja oma lastelaste kallal. Meie nüüd siin aasta viimases peretunnis ka pisut prognoosimine tuleviku ennustamine on alati selline kahtlane asi, aga noh, vana aasta viimasel päeval vast ikkagi võib seda teha teie selja taga, Peeter Kreitzberg on ülikoolipedagoogika kateeder ja ma usun, et teie teadlased on seal üsna palju mõelnud sel aastal ka haridusele ja haridusele. Kui me alles siin 80.-te aastate alguses noh, ütleme nii, paakil suuganud, rääkisime sellest haridusest ja nii mõni keeles vangutas pead. Siis öelge, palun, kuidas teie nüüd mõtet edasi, millal me võiksime sellest päris täis häälel rääkida? Ma arvan, et ega see harituse mõiste ei ole vist palju täpsemaks läinud, kui ta oli 80.-te aastate alguses. Igaüks mõistab selle all veidi erinevaid asju, sest kultuur kui niisugune on erakordselt lai ja ma arvan, igaüks meist saab väga tühise osa omanikuks sellest. Ja seoses sellega noh, võib tekkida alati mulje, et üks või teine inimene on vähe haritud, kuna ta midagi alati ei tea või midagi ei oska. Et selles mõttes muidugi hariduse mõiste on väga keeruline. Nüüd, mis peaks juhtuma meie ühiskonnas seoses selle haridusega ja võib-olla kuidas seda peaks nüüd kodu sellele reageerima? Minu meelest haritus tõeline haritus peaks väärtustuma ja seda kahes mõttes, esiteks, tal peab olema teatud niuke ise, väärtusharidus on niuke elamise viis ja ma arvan, et ta saab elamise viisiks lastele siis, kui ta on elamise viisiks nende vanematele. Aga teisest küljest haridusel on olemas teatud niukene instrumentaalne vahendi väärtusharidus aitab meil lihtsalt ilmas elada ja ja teatud sissetulekut saada ja hüvesid saada. Ka see on oluline. No siin vanematel nähtavasti ei ole otseselt midagi teha, kui ühiskonnas juhtub niimoodi ja ma usun, et seoses imega meie ühiskonnas juhtub niimoodi, et see haritus muutub ka vahendi mõttes väärtuseks, ta võimaldab inimesel lihtsalt paremini elada. Ja kui ühes või teises perekonnas tänu haridusele vanemad paremini elavad, siis kindlasti muutub see haritus väärtuseks ka nende lastele, sest nad näevad seda seost vahetult nüüd võib-olla millega vanemad saaksid veel kaasa aidata, et lapsed väärtustaksid haritust, ma arvan, et, et see nende vahetu õpiabi, see on üsna teisejärguline asi, sest et põhiline eesmärk on ikkagi see, et laps hakkaks ise hindama haridust, hakkaks iseennast harima, sest see taganttõukamine saab kesta ainult väga lühikest aega. Viljakat, hiljem peab ta ikkagi sisemiseks kasvamose püüd hariduse poole. Ma arvan, et üheks niisuguseks võimaluseks, kus vanemad saaksid tegusalt abistada on otsida neid haridussüsteemiväliseid võimalusi. Me esitasime Moskvas hariduskongressil ühe seisukohana sellise mõtte, et kõik finants ja majanduslikud eraldised haridusele tulgu nad eraisikutelt või tulgu nad kooperatiividelt riiklikelt ettevõttelt kõikko, seaduslikud. Ja selles mõttes ma arvan, et peaks lapsevanemad kuidagimoodi koopereeruma ja leidma lastele selle teise päevapoole sisustamiseks nihukesi võimalusi, mis oleks lastele arendavad. Ma arvan, et inimese haridust ei saagi üldse taandada sellele formaalsele haridusele ja sageli kaasajal eriti on selle mitteformaalse hariduse osakaal, mida me ei teagi, kus ta hangitud täpselt on, on palju suurem kui selle formaalse hariduse osakaal. Nii et ma arvan, et üks koht, kus kus vanemad saaksid kaasa lüüa, on see aga põhiline, mis ikkagi laste silmis võiks tõsta harituse väärtust. See on seesama vahetu suhtlemine kodus vanemate endi vahel, kuivõrd sealse asi kõlama jääb. Võib-olla see oleks niisugune? Kõige tähtsam moment, mida ma näen siin. Jaa, aga ainult üks küsimus, kas te arvate, et on väga palju neid kodusid, kus saab nagu vanem olla Sid üldse abiks? Selles mõttes, sest eks praegu olegi hoopis teistpidi olnud see arvamine, et haridusel ei ole üldse väärtust, milleks see ei too midagi sisse. Kindlasti peavad ühiskonnas aset leidma väga olulised muutused, kus haridus hakkab sisse tooma, sest tõepoolest muidu ei ole vist lastevanematele eriti vahendeid. Küll, aga ehk on vahendid neil selles mõttes, et haridus on minu meelest üks kõige inimlikum elamise viis midagi teada saada, midagi lugeda, rääkida millestki, mis maailmas on huvitav, mitte ainult sellest, kui palju üks või teine asi kuskil maksab ja kiruda seda, mida saada ei ole. Ma arvan, et võib rääkida ka väga paljust muust huvitavast raamatutest ja kõigest, mis on teada saadud. See niisugune suhtlusstiil kindlasti tõstab hariduse kui iseväärtuse osakaalu. Ja ma arvan, et isegi olukorras, kus meil ime ei ole realiseerunud ja haridus veel ei maksa, võib ta seeläbi saada väärtuseks. Ja noh, see on perekond, on vähk jõukohane, kuigi paljude perekondade puhul vist üsna utoopia. Millele aga me teame ka seda, et et ega ei ole kunagi olnud aegu, kus on kõik pere tulnud võimelised seda pakkuma, mida te praegu ütlesite? Ei ole kindlasti praegu, pole ka tulevikus. Aga seda on ikkagi püütud vähemalt ammustel aegadel korvata siis kooliga või kasvõi meie, no olgu nad kasvõi ülikooli juures need korporatsioonid ja kõik. No ma usun, et koolil ikka peaks oma osa, jääme gaasi. Ja koolil peaks jääma kindlasti väga suur osa ja kui need küsisite prognoosidest, mis võiks tulevikus saada ja mis võiks seda hariduse väärtust tõsta sisemiselt, siis ma arvan, üheks asjaoluks on see, et me hariduse sisu ülesehitamisel peaksime ehk vabanema sellest teaduskesksuse absolutiseerimisest. Ja peaksime hariduse sisu lähtekohtadeks seadma võimalike isiklike ja sotsiaalsete probleemide lahendamise. Sest praegune haritus on entsüklopeediline haritus, kus väga kergesti võib-olla ollakse võimelised üles ütlema teaduslikke tõdesid. Ja samas ollakse üsna abitud lahendama isiklikke nihukesi keerukaid sotsiaalseid probleeme. Vaat selles mõttes meie haridus muidugi jätab väga palju soovida, täitsa noh, põhimõtteliselt. Me oleme tänavaid arutanud väga mitmeid probleeme ja ja mõelnud ka tulevikule pisut ennustanud. Aga ühest oleme me küll väga põgusalt mööda läinud. Ja just nimelt sellest, millest on olnud möödunud aasta jooksul väga väga palju juttu, kolm last, perekonda, ka lastekvaliteet, no ei kõla just eriti ilusasti see sõna lastekvaliteet just aga põhimõtteliselt on ka sellel ümber tekkinud ju küllalt palju vaidlusi ja on ka erinevaid arusaami. Püütakse siin, et oleks peres võib olla peaasi, et mida rohkem, seda parem. Aga kuidas teie nüüd, Tõnu Ots, arvate, mida nüüd peaks, võib-olla uuel aastal, kui ehka fondid avavad oma kassad ja hakkavad toetama perekondi, mida peaksime eelkõige silmas pidama? Mind ei ole saasta selles mõttes muutnud, et ma olen ikkagi veendunud, et meil rahaga asja eriti paremaks teha ei saa, sest raha on selline asi, mida jagatakse ikkagi diferentseerimata. Ja noh, meie statistika näitab, et see, et meil on emade kindlustus praegu tegelikult parem kui mujal siis esimene asi, mis ta on meile kaasa toonud, on ta toonud meile kaasa paljulapseliste emade sisserände. Tähendab, et spekulatiivsed eesmärgid hoopis. Ja me peame kõigepealt ikkagi tõstma au sisse pere kui mitmelapselise struktuuri, aga kui väga laias laastus vaadata, siis kõik need uuendused, mis praegu Eesti heaks ette võtame, et nad jääksid ka töötama eestlastele. Me peame siiski saavutama selle, et eesti ema peaks olema kolme lapse ema sest muidu me võitleme, võitleme, aga mitte enam meie jaoks. Sest kui me hakkame enne parandama praegu maaelu materiaalset taset ja siis alles hoolitsema pressioniksid ka lapsed, siis oleme juba paratamatult hääbunud, on demograafia seaduspärasusi, et kui ühte rahvust ja perele alla 200000 siis on ta paratamatult määratud hääbumisele sugulasveri segunedes hakkab tootma väga palju haigeid ja arenguvõimetuid inimesi. Ja sellepärast on, on viimane aeg meil Eesti rahva arvukuse eest võidelda. Ja kuna kaks last meid eriti ei päästa, siis peaksid need olema kolm. Nelja lapse puhul võib ehk tekkida küsimus nende kvaliteedis, sellepärast on tulnud see see mõiste. Ja ma olen siiamaani Valmis ikkagi propageerima seda loosungit, et Eesti naine peaks olema kolme lapse ema. Aastavahetusel ikka usutakse imedesse. Ja ma usun, et eelmisel aastal ei uskunud vist küll keegi, et sellised imed sünnivad, nagu need sündisid. Aga Hardo Aasmäe, teie olete selle päris imega, millesse me nüüd kõik loodame küllalt lähedalt seotud. Kui te pisut ennustaksite neid Kõigepealt esimene asi, et ega see imede sündimine võib toimuda kiiresti. Aga samas jälle, kui võrrelda teda inimese elu eaga, siis sugugi mitte sest majandus on ikka väga inertne asi ja siin muutuvad asjad suhteliselt aeglaselt. Ja me oleme nüüd selle uue aasta alguseks jõudnud nii kaugele, et me üldjoontes kujutame seda isemajandavad Eestit ette. Aga mitte ka väga palju rohkem. Ja praegu nüüd asi läheb juba konkreetsemaks ning siin tuleks ilmselt pidada silmas kahte olulist asja. Esimene on see, ega majanduslik langus ikkagi jätkub. Ja see on nii inertne süsteem ja see on ka see süsteem, mille nimi on nõukogude liit tervikuna. Ja võib tihti öelda, et näiteks Eestimaa edu võib uputada ainuüksi üks suurem Nõukogude Liidu oblast ära ütleme Venemaa oblast siis siin ta eeldab üldist tervenemist. Nüüd isemajandav Eesti on ikkagi idee, et me kaitseme kuidagi oma majanduslikke saavutusi. Ja tema on vahendiks selleks, et realiseerida mitmeid sotsiaalprogramme, see, mille nimel elatakse. Perekond on kahtlemata üks neist. Me just praegu rääkisime perefondist ja no eks siin on ka kõigepealt vaja ikka, et fondid millegagi täituksid. No siin muidugi ma mõtlen, et me peaksime tuleval aastal ja seda enam veel ütleme, räägime 80 990 lähtuma sellest, et arvestades reaalset majandusseisu on sellel aastal tegu ikkagi sellega, et me oleme muutnud hoiakut, perekonda ja mina üldse selle pere toetamise jaotaks ikkagi kahte ossa, üks on see majanduslik ja, ja teine on ikkagi see moraalne toetus. Ja ma ei taha kelleltki võtta ära noh, niisugust optimismi sellega, kui ütlen, me kavatseme ikkagi need asjad väga hoolsalt läbi töötada, võimaluse korral ellu viia, mis puudutavad selle asja moraalsete hoiakute külge. See tähendab seda, et me kasutaksime ära kõik need võimalused, mis meil on väga erinevatel tasemetel. Millest ka Indrek Toome vana aasta lõpul rääkis just nimelt pere toetamiseks. Ja arvestades ikkagi jätkuvat majanduslikku langust, peaksime vist ütleme niimoodi, et esmane eesmärk peaks olema selline, et paljulapseliste perekondade jaoks peatada see langus, peame seda rahvatulu natuke ringi jaotama. Ja ega meie võimalused ikka väga suured ei ole küll, aga ma mõtlen, et Need võimalused, mis meil on, me peaksime väga hoolsalt mõtlema selle üle, kuidas me saaksime seda sihipäraselt kasutada. Ja vot siin peaks olema nüüd meie majandusmõtte koonduma, esiteks, et me leiaks ikkagi vahendeid ja teiseks, et me ei püüaks jälle seda väga siukse ühe lauaga lüüa, et võib-olla see perefondi kasutamine ütleme ühiskondlike organisatsioonide riiklike puhul võib-olla, et teda veel lausa tee tsentraliseerida, võib-olla jäta teda veel rohkem isegi kohalike täitevkomitee kasutada või käsutada teatud ulatuses. Vot me peaksime selliste asjade peale mõtlema. Nii et ma mõtlen, et sellel aastal meie pere peaks eelkõige tundma seda, et ühiskond on pööranud näo tema poole ja püüab teda aidata. Meie tänapäevastes oludes nii palju, kui saab ja võimalik Jätkame nüüd meie saadet pere veidi intiimsemalt poolelt meil ei olnud lisaks tulnud stuudiosse eksmees kes üsna ootamatult võib ka päris kindlasti öelda. Sel aastal andis kunagi väga tuntud perekonnale probleeme käsitlenud akadeemikule lausa silmad ette. Kirill teister, te pakkusite bändide üsna mitmeid võimalusi perekonnaelu muutumiseks aga mida te peate nüüd kõigist nendest võimalustest kõige reaalsemaks, kas järgmisel aastal siis juhtub juba päris midagi peadpööritava Eestimaal või pääseme sellest? Jah, etteaste oli, juulikuus ilmus Edasis see artikkel paneme üheksa kuud otsa. See peaks olema siis tuleva aasta märtsis, aprillis peaksid selle loo tagajärjed kohe tundma andma. Kui sündivust kasvõi natukene suureneb, siis paluks minu kontosse kanda. Aitasin kaasa sellele nii palju, kui oskasin. Nii teoreetilised. Teoreetiliselt muidugi sellepärast, et mulle hakkas väga meeldima üks ilus sõna muutne sõna bluuralist sõnad, mida nagu hommikul ärgates ei oskagi kohe nii kergelt öelda. Sest miks me peame iseennast suruma mingitesse normidest Sis raamidesse, millel ei ole mingit põhjendus peale selle, et nad on ajalooliselt niimoodi välja kujunenud. Miks me ei saaks oma See kõik kõlab väga ilusti ja ma ütleks isegi veenvalt, mis te praegu räägite, aga öelge nüüd palun päris ausalt, missugused vastukaja tabasid täis pärast selle artikli ilmumist. Igatahes juttu oli sellest üsna palju, aga kui palju sellest teisigi, kui ma väga popiks poisiks väga popiks poisiks, nii kuulsaks, et kuskile läksin, siis kõik hakkasid kohe rääkima, küsima, palju mul naisi on ja kus need ülejäänud on ja millal mõõnad, avalikustan ja lastekoht oli ka küsimusi. Aga vastukajad kirjalikud, mis olid, need olid väga põnevad. Mind hämmastas kõige rohkem see, et kirjutajate seas umbes pooled olid kolme, nelja ja viie lapse emad kusjuures Ühed toetasid, teised ütlesid pahasti, üsna pahasti, täielik arvamuste vabadus oli, ühed kiitsid heaks sellised mitte. Ma ei jõudnud lihtsalt selles artiklis ära seletada, miks, miks ma niimoodi üldse kirjutasin. Aga püüame praegu seda teha. Nojah siis peamine idee oli nagu see meie iive, rahvaarvu tõstmine, demograafid tegid kohe selgeks, et asi nii hull ei ole. Loodame, et ei ole, aga iga viies noor naine ja tema on sellises ebamäärases seisus nagu kas päris vallaline või siis tüdruk lapsega või siis lahutatud mingi sellises pahas seisus ja siis on väga kurb olemine, see on ju nukker. Praegu käivad meil jõulud nääripühad, aga, aga niimoodi üksinda kodus. Aga ega teie pakutud variandid kõigile olukordadele kõika lahendust ei paku nii, aga ta võib vaba olla. Ta võib vaba olla selles mõttes. Aga ega keegi praegu ju kirikuvande alla ei pane ja kividega surnuks ei pillu. Aga meie ühiskondlik arvamus on ju nii kuri, kui keegi hakkab avalikult mitut naist pidama, seda peetakse perverssusi. Ega seda nii eriti väiksemas kohasuse täitsa võimatu. Tegelikult meil mitmeid naisi pidamine on läbi 700 aasta kestnud edasi. Aga ta on just tänu min Nurmidele tavadele tabudele ja keeldudele võetud mingi eripära, see ebanormaalse vormi. Sellepärast et üsna paljudel meestel peale oma seadusliku abikaasa on olemas üks, kaks või kolm kallimat või pruuti enam-vähem pidevad, keda külastatakse aastate jooksul, kas siis sammas linnas või kuskil mujal ja kellega sisuliselt võib öelda teatud, mingil määral on kõik need naised selle mehega abielus. Aga te praegu käsitlete kogu küsimust ikka niimoodi, et üks mees peab mitut naist aga on ju mõelda ka selline variant, et üks naine pead mitut meest ja, ja emaga läksime vaidlema oma emaga. Sest emal oli just see teine variant välja pakutud ja siis mõtlesin, kallis, magnas on ju üks ja sama siis kui ühel mehel on mitu naist, siis paratamatult ülejäänud naistel on igalühel mitu meest. See on üks ja see ongi see kõige ehtsam pluralismi. Keegi ei piira, võib-olla kahekesi võib kolmekesti 14. Kuidas kujuneb, ja kinnitust sain hiljuti televisioonis, kus intervjueeriti kuidagi neegrit kellel oli neli naist ja oli tunni aja jooksul lahatud kõiki nende omavahelisi suhteid, kõike seda tulekut-minekut teinud üsna vaba. Lihtsalt kui mees hakkab naisele meeldima, ta tuleb selle juhtimisel kolmandaks, neljandaks naiseks, ülejäänud naised võivad pahandada, võivad mitte noh. Tähendab meie praegused probleemid asenduvad teiste probleemidega, osa praeguseid langeb ära, uued tulevad juurde, näiteks kuidas neli naist omavahel läbi saavad ja kuidas mees peabki nelja naist kamandama kuid neil on inimlikum neil humaanselt naisterahvas võetakse perekond. Kui tema lapsed võetakse perekonda, keegi hakka vaatama varasemad lapsed hiljem peale tuldud, kõik lapsed, seal tal oli neid 27 tükki, ajasid palli taga kõik rõõmsalt. Aga mis te arvate, kas üldse on mõeldav, et Eesti inimese iseloomu ja tõekspidamiste juures tõekspidamised võivad muutuda, ka iseloom muutub, on üldse mõeldav, et niisugune polügaamiale võiks haarem, võiks olla sõbralik eestlase moraal, ma julgen öelda seda, et see on niivõrd õhuke, see meie praegune sündsus, sest et veel möödunud sajandi Euroopas papa teadlaste uuringute järgi eestlased olid ju kõik see kõlvatu rahvas Euroopas pas mitmetes allikates just lõhutud, et et Euroopa rahvad on enam-vähem tsiviliseeritud, aga kõikidesse asjadesse, mis puutub seksi ja just perekonnavabadust, seda on rõhutatud väga soliidsetest uurimustes igal pool see jookseb läbi. Et jah, et eurooplastest ainsad on eestlased, kes teevad igatsugu koerustükki, eriti jaanipäeval. Üsna niisugune liiderlik, vabameelne rahvas. Ja see meie korralikus, suisa nüüd üks meie praegune, see on koos ärkamisajaga tulnud. Nii et meie alus iseenesest on vaba ja rõõmsameelne. Ja just kristlik euroopalik range perekond, mis oma juurtega ulatub isegi mitte passivad teks juudamaale just selle klassikalise range juudi moraali ja perekonna raamesse, kus näiteks abielurikkuja visati kividega surnuks ja see nagu võõras elu kogu aeg, rahvas elanud, väga rõõmsad ja kas või Ehal käimine, no see on ju nii ilus. Ja meie siin doktor haugiga, kuulame kahe mehe juttu juba tükk aega. Tiie Arvo Haug, olete üks nendest, kes armastusest ja abielust ja seksist ja kõigest selle juurde kuuluvast olete alati tere tunnis rääkinud, mis teie arvate nüüd sellest ennustamisest? Ma pean ütlema, et me oleme selle aja üle elanud, kus me olime ka võrdlemisi ees rindlased sest siis eksistki rääkida, kui perekonnast keegi eriti ei räägitud. Isiklikult ma arvan muidugi nii, et ega see abielu rikutega kiviga viskamine niisama lihtne ei olegi, sest see lugu lõppes selliselt, et et kui siis üks meestest ütles, et küll aga ma nüüd tahan näha, kes viskab esimese kivi, siis selgus, et esimese kivi viskate ei olnudki. Nii et kõige südametunnistus vast ei olnud tol ajal puhas. Usun isiklikult nii et aja lõikes tule vasta, jääb kõik vanaviisi. Truuduse ebatruudus, armastus ja abielu, abielu ja lahutus, armumine, jahtumine ja jääb ikka nii, et mehed eksivad ja naised annavad andeks. Võiks isegi tuua mõningaid näiteid. Teatavasti ei saa mehed ja naised alati teineteisest aru. Näiteks naine koduses pahanduses ütles nii, et ma olin nii hull, et ma kurameerisin sinuga. Ja mees teatab, et olid küll. Aga mina olin nii armunud, et ma ei saanud seda kohe aru. See, et meestel on nõrgem tahe kui naistel, see saab ka tulevastele olema. Kaks naist omavahel rääkisid, teine ütles teisele, et tead, pilu mees lõpetas suitsetamise, teine naine Tolstoi peab ikka küll tahtejõud olema. Siblanaliatest jah, süda mul tõesti on. Et me seda teame, et naised, kui virisevad, siis virisevad, et nendele kas riideid või raha. Ja millegipärast viimasel ajal on hakanud naised oma õiguste eest võitlema ja nõuavad ka sama palka kui mehed. No ja kui eksnaine siis selles, et esines siis üks mees vastas, et kuulge, naised, mis te virisete, teil on vaja minna ainult mehele ja ongi kogu mehe palk teie käes. Mis puutub siis meeste suurimasse pat, kus on siis abielusuhetesse sellisel tasemel, et abielud on kippunud lõhenema ja tulevad lahutused siis mehed on siin ka. Kes su juurest jalga lasi, kas siis viga on sinus või naises või naistes? Esimene mees vastab, täiesti, siirutatab igal juhul mitte minus. Alati on just naised lahutust nõudnud. Nii et isiklikult ma usun kindlasti, et kõik jääb vanamoodi. Mehed eksivad ja naised annavad andeks. Saade hakkabki lõpule jõudma. Olgu need praegu kuuldud mõtted teise teele kaasa järgmisse aastasse. Meiega ütleme teile siit hüvasti. Hüvasti pere tunni stuudiost, sest nagu me alustasime, see saatesari sai täna 15 aastaseks. Meie alaliste kuulajate, nagu teie kirjadest oleme võinud lugeda, on teid üsna palju, aitäh. Jah, meie kuulajate, nagu meie endigi lapsed on selle 15 aasta jooksul, mil oleme koos teiega. Raadio kaudu mõtteid vahetanud, suureks kasvanud ja seepärast olgu see aastavahetus sündise peretundki just aastavahetusel 15 aastat tagasi. Olgu seekordne aastavahetus ka meie saatetegijate perevahetus. Nii et uus aasta uutmoodi ja eks konkurents selgita, kes uutest saate tegijatest jääb Toomas pikemalt teiega. Vana teile tuttava saategrupi nimel, tänan selle toimetajana teid, et olete leidnud nende aastate jooksul peretunnist omale kaaslase ja kolletegi ta peale vahel vihastanud, siis andke andeks. Meie soov on olnud alati, olgu need ajad kuitahes keerulised ja rasked, pakkuda teie kodu, teie pere jaoks üldinimliku kodu on ju see turvapaik, mis kunagi ei tohiks tuulte käes kõikuda, ta peab olema inimesele tugi, muidu ei jõua elada. Kui me koos oma paljude autoritega oleme sellest ülesandest natukenegi suutnud täita, siis jääksime rahule. Ja siinkohal meie sügav ja siiras tänu kõigile neile, kes oma teadmiste tähelepanekute ja koostööga aitasid sisustada need 750 laupäeva hommikut kella üheksast 10-ni. Ja mida soovida teie perele uueks aastaks vast seda, et me seiseksime üksteise kõrval ja oleksime toeks mitte ainult headel vaid halbadel aegadel. Et armastust jätkuks, mitte ainult abi ellimiseni, Peduma lastele võiksime alati silma vaadata ja et see, mida neile ütleme, on tõene. Et ei unustaks siis, kui ema jala astumine vaevaseks jääb. Et kunagi olid ju kõige kallim maailmas ja meie rahva nii kordumatu ärkamise aastale järgneks rahulik tegude aeg. Täname teid kuulamast ja kuna maailm olevat üsna väike, siis me kindlasti teiega kohtume Foonika poolelt teie koju, meie viimase ühise saate helioperaator Maimu Liitoja ja muusikatoimetaja Jury Roonere stuudios olid Silvia mõrkus jema Anu Kivilo.