Ühel ilusal õhtul istus mu vastas, halliks minev prillidega mees küsis. Oled õnnelik, et elad teatrile? Mina? Miks ma halliks läinud? Aga ma oleksin vist õnnetu, kui peaksin elama ilma teatrit. Mis köidab sind teatris? Inimene milline igavene. Mitte kaasaegne. Mis maksab kaasaegne ilma igavesed sambaid hetk hetkekunst ei taha. Tahan hetkes igavest igavik läbi kaasaja. Teisiti teatrit ei taha. Kaua oled elanud teatrile? Kuupalk 1941. aastal. Esimene lavastus 1949. aastal. Pidevalt lavastanud 15 aastat. Aastatega kasvab oskus, nüüd on muidugi kergem. Raskem. Aastatega kasvab vastutustunne. Millised on olnud kõige raskemad lavastused? Südamemurdumise maja Metspart Lea pingviinide elu, hingetulv ja inimene ja revolutsioon. Millised on kõige enam rõõmu valmistanud? Kõige raskemad? Mida tahaksid veel lavastada? Tšehhovi kolm õde. Ostrovski metsa. Üht pillanud Hellat ühtibsonit üht oma tükki. Liiga palju. Ma ei taha enam kaua teatris olla. Muutun ta vangiks. Mul on midagi veel ütelda, väljaspool teatrit. Ajal pole lemmikut ja sisehääl ütleb aega pole palju. Kui kallis peaks olema lavastas väga kallis endale siis ta tuleb harilikult odav direktorile. Milles tunneb ära head lavastajat? Ja vahel ka kunstniku. Kasvule Tarvustajatega rahul ja kuningad tegelevad kunstiga. Kas pole kergemaid ja keerukamaid etappe? Mul küll ei ole. Mõista autorit ja tüki mõistmisel tunnetuseni jõuda, tunnetusele, vorm leida vabaneda harjumuslikku, oskuse nabanöörist, valitseda lavaruumi, valitseda ennast. Eimiski ei ole kerge. Kõik, mis neid kerge muudab lavastuse raskeks. Mis on sulle lavastajate töös vastuvõtmatu? Spikerdamine, mulisemine, enesereklaam. Mida hindad kõige enam? Vastupidist pluss oskus? Kuidas oskust mõista? Detektiivi loogika arheoloogi, kujutlusvõime, luuletaja, poeetilisus, talupoja asjalikus, sportlase tahe, siis veel mõtet, plahvatuse ahelreaktsioon ja võime see praktikas realiseerida. Mida kõige enam kunstis vihkad maitsetust ja vormi lõtvust? Mida pead loomingu põhieelduseks? Anne töömaailmavaade ja kool? Kas oled oma õpilastega rahul? Kõigiga? Vähene huvi näitekunsti maagia vastu. Tahetakse üllatada välisega ega mõisteta, et vapustatakse sisemisega ja latt asetatakse liiga madalale. Tahte ja eetika mõttes. On see õpetatav, õpitav, aga mitte õpetatav nagu üldse kunst. Kas oled iseendaga rahul? Mis mõttes on midagi, mida sa enda juures ei hinda? Ja headele haldjatele. Mõni ütleb. Intuitsioon. Tahad öelda, et haldjad on hoidnud väga näiteks juba fakt ise, sain 50 aastaseks. Minu põlvkond keda aeg rops siis nagu linnu ja murdis nagu kuuenda augustitorm. Milline lõpetasin, jätnud kõige tugevama jälje? Oluline sünnib ikka nagu muuseas. Palusin oma õpetaja lüknebelil kord ühe käsikirja läbi lugeda, nii. Flüsti ta vastas, lüstis, ja nii ju. Pärast seda vaatasin ennast uute silmadega. Meest sõnast, härga sarvest. Kolm sinu lemmikut Tamm orel ja puravik. Miks hindan jõudu elus ja kunstis? Millised on ollut kõige viljakamad aastad saamise mõttes, 1950? Laks küla Tulvi. Ilma nendeta poleks teatrit olemas. Ta hõljub õhus. Palju teeneid on kunstinõukogul Mik Michiberil, ICO maraanil. Aga näitlejad? Nemad ongi see teater. Erilise soojusega mõtlen vanematele, näitlejatele, kes tulid, jäid ja teevad tööd. Mida pead noorsooteatrisaavutuseks? Et tegime mõne aastaga uue teatri mitte veel ühe teatri. Et häda on sundinud leiutama uusi ideid ja võimalusi teatrikunstis. Et me pole mänginud etendusi vabas õhus ma ei mõtle vabaõhuetendusi. Intelligentsi, kalamajja ja teatav kiht publikut ei hooli sellest teatrist. See on see maa, mis on andnud nii palju kuulsaid ja kangeid mehi ja naisi, keda nende arvates terve maailm teab. Soome ma kaasa arvatud pajatilde vend, käinud soomes saue tööl. Ta olnud nii tugev, et oli teise Kassari mehega seltsis olnud Soomemaal söögimajas väljaviskaja kaks. Üks töötanud, söö kühvliga, teine naaskliga. Kole jõud tulnud sellest, et alla 20 muna pole sööma tulnud. Naine teinud kord seitse muna, ei ole sööma tulnud, pani Pata 21, siis jättis kolm tükki järele. Õllega on Kassari mehed kokk kasvanud, seda peab silmas pidama. Nad teevad pajukarva õlut, kus olla kõige kangem pajukarvaõlu ja nahksed mehed need pidada oleme kõige kangemad, teab lepana öelda. Õlle tegemine on kunts, mida põlvest põlve ainult suusõnal edasi öeldakse. Nagu ma Timi Priidust aru sain, olla pea saladus selles, et õlut ei tohi teha alla 300 liitri ning pärm tuleb alles siis sisse panna, kui küünarnuki soojus käes on. Natuke hiljem või natuke varem läheb kogu tegu sapsu luujaka meest küljes hoidma. Aga see on kõige tähtsam, muidu jood janu täis ja lähed minema. Kas õlu on kange? Nõnda Kassari, siis ei tohi küsida, siis öeldakse, et kanged olla kabelimäel. Elu peab küljes hoidma. Paljast vett ma joo, ütleb haigekassa rimi ees, kas või hobune laseb v toobris, aga paljast vett ei veeta. See on Kassari meeste ütlemine. Kui õlu otsa sai, pani üks mees Kaljale kohvi hulka Solvet Gretkaks juurde jäi õlle pähe. See on andnudki Kassari meestele erilise vahvuse. Nad ei kartvat kedagi peale müristamise ja maduussi. Nõnda arvati aga üks mees, kes oli Tallinna linnas käinud ja oma silmaga miinipaate näinud, mida vene keeli, millele Osiatiks kutsutud takse, rääkinud nimel oskad, olid mere peal nagu jahikoerad järjestikku Toldada, Õrvajase korstnast välja on iga Ermsad küll. Kassari mehed on küll julged mehed, aga kui need Kassari meestele metsateel öösel vastu tuleksid, ajaksid Kassari meestel karvad püsti. No seda viimast Klausi, kes oli pikk ja kuivetanud nagu kihvti pudelimärk Claus, jalutanud pargis mehed läinud mööda ja pole teretanudki Klaus tulnud juurde, mis te arvate, mis mees ma peaksin olema? Vana Mihkli Mihkel, vaadanud otsa ja saanud häid ameta kosta, mis mees sa oled, aga see lama pai küll öelda, et üks söönud mees mett ei ole. Kassari meeste uhkusest räägib seegi, et kui üks Kärdla pangast maaparanduslaenu võttis, läinud ta purjus peaga paluküla mäest ülesse Räkanud laulda. Mu nimi palkas kirja pantud Ma olen härraks arvatud. Janit Timi Priidu vanaisa teadis rääkida, kuidas üks Kassari mees kohtusse saatus ning lõpuks õigeks mõisteti. Siis tekkis neil kohtunikuga järgmine kahekõne. Kassari mees, aga ülemkohtusse edasi. Kohtunik Te, olete ilmsüüta ja kohtu poolt õigeks mõistetud. Kassari mees, äi, see peab ülemkohtusse edasi minema. Kohtunik teile öeldi juba, teie olete ilma süüta tunnistatud, Kassari mees lööb rusikaga lauale. Ülemkohus peab teadma, et ma ilma süüta olen. Aga praegugi on kassaris rangeid mehi aeg-ajalt ilusti sinna kaukaasia, seda august maailmapurjetaja, kellel on kõik ilma keeled suus, niiet aktsendiksi jätkugi enam ruumi kes Kanadas indiaanlastega rahupiipu suitsetanud, suure kakleja kompasnia volliga. Ta on olnud ja Tõnismäel talurahva võõrastemajas juttu ajanud süürlastega, kellel türklased olid keele ära lõiganud. August on ühe kuulsa lossi ära tapetseerinud ning vanasti laval kalkuni häält teinud. Augusti eks praegugi veel kalkuni häält, kui hambad välja ei kukuks. August ütleb mõtterikalt. Seda tegin siis, kui ma veel ühest tükist olin. No muidugi oleks aga ülekohtune vaikida Kassari naiste rängast minevikust. Üks naine oli kange viina ajaja. Politsei tuli otsima, kui miski nõu vahutas toas. Naine võttis paljaks, hüppas sisse, kiitis politseile, ma veedan vaba vanni. Meski võttis palja naise veel palliemaks, mille peale ta rahulikult tähendas, jäi, ega see maitset anna. Hiljem kukkus ta siiski sisse ja pandi vangi. Räägitakse tütar minu ema keha Tartu ülikooli anatoomikumi maha kostnud 15000 sendi eest Rootsi. Kärdlas kohtasin kord leeripäeval 80 kaheaastast Aliide mäe Umbaeda, kes on kõik laulupeod kaasa laulnud. Küsisin, kas ta kirikus ei käi, ka? Umbaed vastab, ma pole sinna midagi, kaob. Käitaarsessegi päeva näiteks kooliteenija Elfriede, see, kelle uueks ametinimetuseks on kooli koristaja, mis kõlab prostamalt, nagu oleks amet dialandus, nagu ütleb, mehitasime toomas Se Elfriede võtab usinalt loogu ja taevas on mustas pilves. Ma Elfriide Tuult varsti vihmavesi tuleb Elfriide äida enne tule, kui mul valmis, ma, kus sa kindlasti tead, Elfriede vanajumal pole loll, ta teab, kellega tal tegemist on. Jaa, ool Nick Gordon ikka saatnud Kassari naisi, näiteks lähkrid peab usinasti kruusaga pesema, haisema ei läheks nagu Joosid, aga üks vana naine surema hakkas, siis olid ta viimased sõnad. Ärge jätke mete hapupiimalähkrid hooletusse. Ja luulehingelised on Kassari naised. Kui me üht vanamutti autosse kutsusime, ütles mina, armasta käia, üksi, lehen läbi metsa ja laulan ja laulan. Kassari son õpetussõna. Vetta poed, niisugune naine ikke, kes laulab, lauldi inimese hingeliseks. Kui külas õlut tehti, läks üks ained külasse laulma, põeda, mitte sulus seapoega unustanud, pannud rahak nokaga lauda külge, kirjutanud juurde, toida ennast ise. Jah, nii need Kassari inimesed elavad. Ja kui Kassari tütarlaps teile ütleb, et teil on vasikasilmad, ärge siis solvuge, see on ülim kiidulaul. Sest vasikal olla mustad, selged ja klaarid. Indrek aida trepi ette seisma, selg ukse poole, vaadeldes ümbritsevaid vanu hooneid, kuhu suletud nii palju mälestusi ja ka uusi, mis saanud aasta jooksul omaseks. Millised on nad siis, kui ta ükskord jälle siia tuleb? Aga ta ärkas äkki nagu unest. Kuulmeid tabas mingisugune tuttav käeksumine. Ta pöördus aida ukse poole. Ah jaa, see oli vana kirjatud kirstu kaas, mille Maret just praegu avas. Avase panid pulga püsti, vahel, et ta ei langeks. Ma ei tea, vastas Maret, aga see on juba minu emak röödas saadik, ta vist koi ja raudrohu lõhn. Ja vaata, Tiina, siin olen ma sulle linase rätiku, mille veel minu ema oma käega kedranud, aspeldanud, käärinud, kudunud ja pleegitatud. Ma olen kaks tükki mälestuseks hoidnud ja teise saad sina nüüd omale. Maret viis diil aidauksele, kus heledam valgus näidata rätikut, millest jutt. Nõnda jäi Indrek üksi. Krõõda aegne lõhn. Indrek polnud seda krõõda kunagi näinud sest ta suri enne, kui Indrek sündis. Aga tema nime ja mälestusega puutus ta igal pool kokku, kui ta liikus vargamäel. Indrekul endal polnud temast mälestusi vaid tema mälestas ainult teiste mälestusi. Temal oli nii-öelda mälestuste mälestusjääki tunnustele siin kirstu ääres seistes. Et kogu elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus. Kõik ülejäänu on nii tühine, et selle võiks rahulikult loovutada. On pisitillukene täpekene mälestuse kõrval. Pisinatukene lõhna. Kusagil vanas tuhmunud. See on mingi inimese elu. Aga sellele ei pea mõtlema selle leib ja koguni mitte mõtlema jai vargamäel ega kusagil mujal ja ühegi vana kirstu juures seisma ega tema lõhna istuma. Kui ei taha, et ärkaksid mälestused. Mälestuste mälestused. Meie lihtsalt ei usu, et võiks leiduda kusagil Eestis lihalik inimene, kes suudaks kanda mõnda suurt avarat euroopalikku ideed. Kõige vähem aga suudab seda meie talupoeg. Nõnda arvan. Siit on mõistetav, miks see niisuguse üle olemisega vaatame teostele, kus jutt on talupojast. Talupoeg, põrmugi pole üldinimlik, see tähendab euroopalik tüüp. Talupoeg on meie silmas ainult mats. Sedavõrd oleme euroopastunud, mis tähendab üldinimsus tunud kandvat ideed otsides näitleja küsivat, mis oleks kogu maakera kandev idee. Kui maakera oleks samuti kellelegi tehtud kuidagi Tsilama Vargamäe vastu sellise paratamatult kõrvus maakeral polegi kandvat ideed. Või tema ise ongi see idee. Sest muidu muutuks ta mõneks rusikaks, millega supi helgitakse või torpeedo, millega vaenlase laevu põhja lastakse. No hea küll, ütleme, et see oleks nõnda muidugi mitte eurooplase, vaid kosmoseseisukohalt. Aga pea meeles, meid ei huvita nii palju kosmos, mille tolmukübeme ikke maakera kui inimene. Tema vaated, sellepärast, mis oleks maakera ini? Mäletan, et millalgi tähendasid maakera pale inimesele ometi kuidagi rohkem kui lillele taimelava. Nende vahekorra algelisem kandvam idee nendevaheline võitlus. Nõnda siis Vargamäe kandev idee. On Vargamäe ise tema elaniku seisukohalt, aga võitlus vargamäega on üsna ükskõik, kas see võitle, Elalik, con, kristlane, juut, Budalane või muhameedlane. Kas ta ärkamisaegne koha omanik või rentnik valvata kõlbluse järele, saksa Pastruv, Eesti õpetaja. Arreteeritada vene urjäädnik või vabariigi konstaabel Vargamäe kandvast ideest see tähendab vihasest võitlusest elu ja surma peale ei päästa teda miski. Vaevalt ehk muutub see aja jooksul pisi tsipakene. Võib-olla millalgi puudus vargamäel inimene ja võib-olla millalgi kaotlaselt jällegi. Aga kas sellepärast kaob tema kandev idee? Kas raugeb võitlus? Kas tõesti oli maakera idee sauruste ajajärgul halvemini väljendatud kui Ameerika pilvele käte pälvil? Kas täiesti puudub see idee tulevikus, kus kogu maakeral ka vargamäel sibabil mõni sipelgas põis hüppab silma, pilgutab maad, sirp? Mina arvan, koguni mitte. Kui sina ka selle ajajärgule Pali lukus Angeldada rühmeldab Vargamäel inimene eestlane siis ainult sel lihtsalt põhjusel, et sina ise oled inimene, eestlane. Egoistina tunned sa iseenda, oma tõu vastu kõige suuremat huvi. Sina tahaksid nähtavasti oma vargamäelasi üldinimlikkusele upitada, mitte seega otsides euroopalikku vaid et laskuda nende niinimetatud voorustesse pahedesse, sinnamaale, kus kaob Vargamäe. Jaga Euroopa ja algab lihtsalt inimene. See, eks ole sa nähtavasti kandvaks teekski valinud võitluse loodusega. Võitluse misse piirdubki inimesega vaid, millest võtab osa kogu elav organism. Mis siis pole ka see juhuslikult sündinud, et võitlust loodusega peab sul talupoeg. See oleneb sinu arusaamisest eurootusest. Vähe leidub neid, kes taipavad õiged huvigend aitamiseks. Deurooplust ei saavutata üldse mitte euroopale järe lahtimisega vaid sellega, et õpime sama intensiivselt mõtlema tundma ja töötama. Nagu on seda teinud eurooplane. Ei ole tulu Euroopa eeskujust, kunstis ja kirjanduses, sky, kuidas seal ei omanda eurooplase intensiivsust, tõsidust ja sügavust. Sügav ja intensiivne sabaga olla mitte võõrsilt laenatud asjusi aines vaid selles, mis meile kõige põhilisemat. Selleks olluseks on meil aga kahtlemata talupoeg. Sellepärast peab oletama, et just tema kaudu õnnestub meil ehk kõige kergemini euroopalise intensiivsusega või mitte mõtelda. Siis vähemalt tundagi. Meie linnakodanik on vaevaltalis sündinud. Tema välimus, tegumood, hingeelu ja iseloom peaaegu on amorfne. Ja sellepärast seal tema kujutamisel palju raskem saavutada euroopalikku intensiivsust. Tahaks peaaegu öelda linnakodanikku kui niisugust. On nõndanimetatud vurle. See matsi otsekohesem vastand. Ann traditsiooniline püsiv isa alalhoidev mis tal on, sellest peab ta kinni. Sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu. Oma loomujatarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatage, millega Deatherist võitlust. Vurle ei ripu kõige hingega millegi küljes. Ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Brasiiliasse, Austraaliasse. Vurle seab end iga tuule järele. Puhub idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane, prantslane või inglane. Aga seda ainult keeleriiete, mööbli või näo kui juba poolest oma sisemises olemises pole tai see teine ega kolmas sest tema on ainult vurle. Loomutuse ja vormituse kehand. Sellelt seisukohalt vaadeldes meie kunsti ja kirjandust, saab ilmsiks. Meil on pahatihti tooniandjaks, vurle. Psühholoogiliselt muidugi. Vähesed tunnevad huvi intensiivsuse ja süvenemise vastu. Aga igale uuele moele või lipukirjale joostakse järele kinnisilmi ja ummisjalu ning seda kõik taina euroopluse tähe all, nagu tähendaks euroopastumine Burlestumist. Muidugi, ühes on igal vurle lõigus ka Euroopas, Antonia andjaks aina vurle. Mats on nurka surutud. Kurts, Mahleri ja parausi vastu ei saa keegi. Ehk olgu siis tuleb kusagilt v lind intensiivsem vurle. Kogu kultuurivõitlus on matsi ja vurle heitlus. Meie läksime Euroopast matse otsima, aga vurle arvas, et me vihkame teda. Mats on tagasihoidlik, vurle pealetükkiv sest teda on rohkem Euroopaski. Ainult tee. Nähtavasti ei aimanud seda. Meie aimanud lihtsat tõsiasja. Eurooplasi On Euroopaski armetult vähe. Ja see tõug näib üldse kahanemisteele kalduvat. Sünnib nagu vargamäel. Oled õnnelik, et elad teatrile? Mina. Miks ma halliks läinud? Aga ma oleksin vist õnnetu, kui peaksin elama ilma teatrita. Mis köidab sind teatris? Inimene milline igavene. Mitte kaasaegne. Mis maksab kaasaegne ilma igavesed sambaid hetk hetkekunst ei taha. Tahan hetkes igavest igavik läbi kaasaja. Teisiti teatrit ei taha.