Teie olete öelnud vist, et kirja konstan ballett paberil? Jah, eks see näid, väljendid on, on leitud, minu viimane, viimane raamat See on, mis raamat taandan, lahtiste lehtede kogumik, kõvade kaante vahele pandud sulepintslitõmmet ja siin on kalligraafiat. Paarikümnest viiest aastast niiviisi, nii et jah, teda võib seda suletantsu nimetada ballektiks ja kõik kõike muud moodi. Isegi sõna kalligraafia on läinud teises tähenduses. Käikumale lugenud noored, teatrikriitik, kus on on pannud laval liikumise nimeks kalligraafia. Miks jäi ja kuulete tihti ka? Muusika pala juures tempereerimine, eks ole, jah. Kuid tempereerimine oli kasutusel juba kaugel keskajal. Hanesulge tempereeriti ja linnusulg oli algselt kalligraphi sümbol hiljemalt arendanud kirjanikku. Ma mäletan, et et ma olin juba koolipõlves kaunis Tootsimis Toots ja kui vanemad nägid, et Mali joonistuspaberi taha taltunud, siis nad võisid nagu rahulikud olla. Ja pikkamööda siis läbi läbi Tartu kaubanduskoolis, kus oli õppekavas kiri noh, mis hakkas mulle eriti meeldima, niiet koolipoisina del kirjatehnika ei olnudki lemmikaine või? Ei, päriselt ei olnud, ei olnud, aga aga juba keskkooli lõpupäevil, kus siis tuli väga palju igasuguseid kuulutusi, teadaandeid ja referaat õhtut, et infot ja kõike teha, siis hakkas, hakkas see asi aga meeldima. Ja kohe peale kooli ma sain ühe tagasihoidliku Tartu kino reklaami valmistajaks, noh siis oligi see näpukene kuradile antud, hiljem läks terve käsi ja kogu keha. Noh, sain siis juba hiljem kolme suure kino hea kinokunstnikuks korraliku palga peal. Ja isegi abilistega töötasin noh, sai juba vastavat kirjandust ka, tuli ümber pida väga palju seda, mida nii iseseisvalt metsikult oli sisse juurdunud ja nii see asi siis läks. Tõnu asus Pallasega peaaegu kohe lähestikku ja ma käisin ballasest küll kooli ajal juba mööda ja, ja kinosse kino apollos oli mu ateljee käsi sealt mööda ja kaua ma seda ei kannatanud. Ühel heal sügisel astusin sisse õppisin kõigepealt ja Vardi ja liimandi juures ja graafikat Arkadi laigu ja Roman Vaheri nii juures keldris, graafikat. Vaher oli Leipzigis seal raamatukõrgkooli lõpetanud, oli ise haakristimees ja andis selle koha pealt ka nõu nii kompositsiooni osas. Ja mina olin siis ka üks imelik sell, plakati hääle esimesena. Esinesin õpilastööde näitusel reklaamiplakatitega. Ja no muidugi koomilisi momente veelgi olnud, näiteks korraldati 1939 kunstikoolide õpilastele raamatupropaganda plakatite näit tuse võistlus. Ja imelikul kombel see tuli siis ühele ballaslasele, see esimene auhind teiste auhindade saajate hulgas küll noh, pöörelda Avo keeranud alu hoidre Esko Lepp ja nii võib-olla žürii vast natukene ebakompetentne enne suurt isamaasõda juba ma olin ka hakanud mõningaid raamatukujundusi tegema. Raamat on mind alati tõmbanud nii seest kui väljast. Ja isegi sõja ajal sai tehtud Ristikivi teostele kaanekujundusi palju õpikuid ja nii edasi. Ja kui pääle sõda selgus, et kõik kirjastused on pealinna üle viidud parim Eesti Trükikoda ilutrükk mahapõlenud, siis ma tulin ka Tallinnasse, sest et pakuti kirjastuse juurde toimetaja kohta. Ja see oli üks väga, väga tore aeg, ma õppisin tundma raamatu Tartu arhitektuuritrükitehnikaid. Ja muidugi ise tegin ka kõvasti tööd, päeval toimetaja laua taga öösed ja, ja õhtut kodus oli tol korral võhma. Praegu üle kella kahe, ei tahaks nagu üleval istuda, ainult. Ma hakkasin varakult uurima raamatut ja kirja natuke sügavamalt, kui seda nüüd igapäevases töös vaja oleks. Enne sõda oli mul võimalik kaks pool kuud välismaal ringi kolada üksinda nii Prantsusmaal, Austrias, Ungaris ja Saksamaal koa. Nii et kõik need avardasid silmaringi ja innustust just välismaa sõiduks. Sõja eelõhtul veel toimus. Seda ma sain Tartu ühelt populaarsemalt tarbegraafikult Eino lehe poolt. Jaa, mehelt, kellega ma tihti koostööd tegin. Skulptor Mart Tin, saks monumentide kavandid ja kirjad ja nii edasi. Ma olin äsja Pallas laste hotellist mandrilt tulnud ja sinna kolisin minagi siis sisse tosin siis seda seda Pariisi küll Eiffeli otsast, Eiffeli alt ja mujalt. Varem võis kindlasti rääkida. Et see oli saksa raamat, oli inglise, see oli Ameerika raamat, Eesti raamat oli ka teiste liiduvabariikide siis kindlasti äratuntav. Praegu on ainult nõukogude maal ukrainlased, venelased, kes oma nii ütleme, rahvuslik, isegi regionaalse laadi säilitanud. Mujal on aga see raamatukunst läinud niisuguseks maailmalapseks, kaasa arvatud Eesti. Et ei oska enam öelda, et vaat siin on neid piir, kus algab Eesti raamat ja ja lõpeb mingi muu kunstnikke, on palju, üks püüab siis seal aate koos midagi ära teha, mõtleb, et see on nüüd tema leiutis. Teine elustab juugendid, kolmas ei tea, mida ja noh, igal linnul oma laul, las laulavad, kõik on kirjastuste kunstiliste toimetajate teha, nemad on dirigendid, kes peavad raamatu Välid välimuse eest hoolitseb. Aga sel ajal, kui teie alustasite, te alustasite Raamatukunstnik, siis oli natuke lahedam. Tähendab oma fantaasiamaks rohkem? Ei saa öelda, minu on nii, ütleme õpipoisiaeg, kus ma väga palju tegin raamatukujundusi, see langes 40.-te aastate viiekümnendatel aastate algusse, kus oli väga keeruline. Jah, raamatut tehasest, üleöö võis tulla jälle mingisugune korraldus direktiivorganite poolt, mis pööras jälle ringiratast ja tuli väga ettevaatlik olla, noh, enda suhtes, kaastööliste suhtes. Ja kõik see muidugi. Pidurdas asja käiku, nii et raamat tuli väga hall tol ajal mitte ainult materiaalse baasi tõttu vaid ka kujundusel. Kindel oli, ikka, tegid ühe olla mentaalse raamatu kaane pääle raami ja sinna kirja sisse, ta oli nii-öelda lollikindel, läks läbi, aga fantaasialendu väga lubada, sellest võisid jälle kusagilt kohvi saada. Nii et põnevam oli teil siis auaadresse kirjutada ja eks Liimsed teave palun jah, auaadressi juures, mis läksivad nii ütleme noh, kuidagi niisugustele inimestele, kes oskasid huumorist aru saada, kes tahtsid omale tõesti mälestus ees, et neid oli lõbus teha, kuid tuliga hauaaadressi teha väga kõrgel tasemel väga kõrgete tellijate poolt, kus mänguruum ei olnud, kõik pidi olema selge, loetav ja paraku takkajärgi mõtlengi, et väga palju auaadresse oma tekstil juba sisult olid nagu kohtukroonik, vaat kus oli üles loetud kõik selle inimese teened. Täpselt ei emotsioone ega mitte midagi, ehkki võib-olla inimene, kellele seda anti, oleks tahtnud natukene emotsionaalsemat jutt. Tekstivalik on muidu ka trükiste juures väga oluline, tsa viltu ei lase. Ma olen õpilaste juures vahel kohtunud, tehakse seal mingisugune sporditeemaline plakat, sport ja antiik. Olümpiamängud aga teeb gooti kirjas keskaegne gooti kiri ei lähe kokku sellega mitte sugugi ja raamatukirjade ja Gide palade valikul ikkagi peab arvestama aega sisu ja kuhu ta läheb? Ma muidugi olen natukene rohkem süvenenud raamatusse ja kirjasse, kui kutsetöös vaja oleks, sest ma hakkasin ise raamat, kuid tegema. Ja kes tahab teistele õpetada, see peab ise rohkem teadma, tal peab laiem silmaring olema. Ma hakkasin Eestimaal kirjutatut uurima juba, mis on kaugel keskajal. Olgu siis kas pärgamendil, käsikirja listel, raamatu lehekülgedel, raidkirjades ja nii edasi. Kõik see on lõpmatult tore ja mind on juba vahel nimetatud ka paleograafiks. Noh, nii või teisiti, mul oli õnn koos töötada siinsamas laua taga, kus me praegu istume kohvitassi juures meie suurkuju Anstraimanniga ja kuni oma elu lõpupoolel ta enam käia ei suutnud, siis ikka tuli taksoga kohal, ma näitasin talle erialast kirjandust, mida ma välismaalt olen saanud. Tema valgustas jälle mind nendest aegadest, mida mina ei tundnud. Uurisime ühiselt tema nimekaimu Christoph Wilhelm Troimanni kelle sünnist käesoleval aastal on 120 aastat juba möödas. Ei jõudnud kuigi kaugele kumbki, alles äsja sain ma selle mehe kohta väga selge pildi, kogu tema loominguline pärand oli minu käes. Uurimisel ja kõik maa micro filmida. Lasksin. Öeldakse, et teie erialane raamatukogu on vabariigis suurem ja võib-olla üks suurimaid ka Nõukogude liidus. No ei tea, kuidas selle suurusega, võib-olla ehk vabariigis. Ja ja need seinad siin mõlemas vool on raamatuid täis ja kõik kirjakunstist ja raamatukunstist ka ja kirjaraamatu ajaloost ka muidugi, sest raamatu ajalugu ei ole mitte nii, ütleme uurijad ei ole seal paigalt, annavad ikka avastatakse midagi uut põnevat. Ja. Ma mäletan, kui Gutenbergi suur juubel oli viimati siis sirp tellis mu käest leheküljelise artikli. Ma kasutasin kõige viimaseid uuringuid Kuulsa Gutenbergi uurijaga, kes alati pannakse Gutenbergi muuseumi direktoriks. Traditsiooni kohaselt olin isiklikult kokku puutunud tunud ja kõige viimaseid andmeid. Kuid hämmastuseks siis piduliku ettekande puhul kirjanike majas oli üks minu kolleeg 1938. üheksanda aasta andmetega välja tulnud. Samuti oli üks raamat uurija Tartust Eda sisse kirjutanud, nii kohus nähtavalt vananenud andmeid. Et kurb, et inimesed mõtlevad, et ajalugu seisab ei. Me olemegi jõudnud vist selle teise kõige suurema töö juurde, mis te olete elus korda saatnud, see on see kirjakunsti õpetamine, teistele teadmiste andmine. No mina hakkasin jah tegelikult kirja õpetama juba 1948 üheksa toimusid seminarid, lühikesed kaad vahel tuli sõita 20 kraadise külmaga Kohtla-Järvele loengut pidama ja kõik ja nii edasi ja lõpuks ma leidsin, et nende kasutegur siiski on väike kultuuritöötajad olid sõitnud Tallinnasse kokku käidi vahel minu tunni asemel kaubandusvõrgus ringi ja kõik ja edasi ja mõtlesin, et, et ma teen lõpu pääle kunstnike liidus rääkisin ka ära, et otsigu nüüd mõni teine inimene, kes hakkab niiviisi neid tuunikesi andma ja ma lõin siis 21 aastat tagasi uksed lahti. Kirjakunstikoolil. Võimalusi oli mitme egiidi all seda teha, kuid ma valisin kultuuriülikool Tallinna kultuuriülikooli ja ja noh, nüüd muidugi andsin ma asja ühe oma parimale õpilasele Heino geni hallile, kes on võib-olla aeg veelgi väärikam minu töö jätkaja või noh, kui ma ise olin, sest et progress, noored peavad rohkem suutma kui vanad ja tema on entusiast, vast läheb edasi, ise ma tahan siis nüüd nokitseda kodus kõike seda, mis mul kirja kooli puhul on tegemata jäänud. Kaks raamatut on jäänud ilmuma tänukirja koolile, kuid ma ei kahetse seda, sest et ma olen saanud ka seal midagi ära teha, uusi kunstnikke ellu saata ja praegu ongi nii, et minu õpilased teevad tänapäeval juba kiri Eesti kirjakunsti silma. Nad on õppejõud, kalk kõrgkoolide ja Tartu kunstikoolide õppejõud on kõik minu õpilased ja ei ole ühtegi dekoor ateljee Eestis, kus ei oleks minu õpilasi. Siis peale selle olete olnud organisaator näituste tegemisel, kuidas seda aega nii palju leidsite? Aega jaotusteniest. Kui ma jäin koduseks nii-öelda kirjastusest ära, siis alguses oli päev pikk, aga ta läks kohe jälle lühikeseks. Ja vabakutselise elu on ükskord nii, et Te ei ole ööga päeva piire. Ma tean küll, et olevat meil seitsme päevane töönädal, kaheksatunnine tööpäev, mina seda isiklikult nautida ei ole saanud. Ja siin ma laua taga istun, köögis käin söömas ja kui on päevauudised abikaasa ütleb, et tule, vaatan ka, mis seal päevauudistes on ja muidugi magamistuppa tuleb ka minna. Noh, kui lähed linna, siis on mul alati meel paha, et pane teised riided selga ja tihti on pool päeva läinud. Iseloom oli ka, aga räägime nendest näitustest, mis te olete vabariigis kaugemal organiseerinud selleks, et Eesti kirjakunsti tutvustada? No eks seda tööd on ka omajagu tehtud. Kõigepealt kolm vabariikliku näitust sai organiseeritud esimese kahe puhul sai üleliidulised konverentsid Eestis kokku kutsutud viimase näituse puhul. Mis jah, see oli suurejoonelisem. Ma korraldasin siis rahvusvahelise sümpoosioni kiri kui kaasaeg sildi all. Esinejaid oli muidugi kõikidest tähtsamatest, et nõukogude maa kirjakunstikeskustest oli teadlasi, oli kunstnike huvid tehtavate ettekannetega, oli kunstnike, rahva demokraatia maades oli Kunstnike Soomest, Belgiast, Inglismaalt mitmed koguni Ameerika ka kunstnik ja kõik see ei käinud kuiva jutuga slaidide vaatamise saatel. Ja ma mõtlen, et, et tulemus oli hea. Ehkki noh, mõnes kohas pandi seda pahaks. Et kas ikka oli nii palju võõraid vaja? Siin töökabinetis raamaturiiuliserval on tohutu hunnik kirju, kas neil on neid vastamata või haljas äsja tulnud? See on minu, noh, ütleme paari nädalaga väliskirjavahetus, nagu näete, kõik on kunstilise kirjaga pääle pandud aadressid, nende hulgas on maailma esimene viiul, härmançap kes õnnitleb mind viimase raamatu puhul. On inglise ülemkoja esimene kalligraaf, seal on neid viis tükki. See mees kannab siis veel nime inglise kuninganna kalligraaf maima esimesi viiuleid, kes käib kogu maailmas ringi tutvustamas inglise kalligraafiat õpetamas Austraaliast, Kanada, nii, ja nii edasi. Siin on Hongkongis tellimise ja kõik ja viimasel ajal ongi hakatud koostama väga põnevaid kirjakunsti, täpsemalt kalligraafi albumeid. Ühes kohas tahetakse juba 20. sajandi kohta kokkuvõtet teha, pääl kirikuni eriteeriv, 20. sajandi kalligraafia ja koostööd tahetakse. Siis on üks väga auväärne ettepanek, kõik Shex piirid, sonetid tahetakse välja anda ühes pidulikus kalli hinnalises tagumik, kus ja iga soneti kirjutab üks silmapaistvat silmapaistev kalligraaf. Kogu mai rahvusvahelises mõõtmes. No mina oma tööd ka juba saatsin ära, las valivad siis kahe vahel ja niisuguseid niisuguseid ettepanekuid on palju, korraldatakse näitusi, ikka tuleb saata. Kui varem sai kirjakunsti originaale vabalt välja saata, seda ei peetud kunstiks, nüüd siis meil tolli pääl on leitud, et seegi on kunst, enam ei saa saata, tuleb mida siis fotokoopiatega, kui need sobivad mõnes kohas näitusel üldse välja panna. Te olete selline mees, kes ei taha erilist kiidulaulu, kes ei taha oma aunimetuse üles lugeda, aga ma usun, et üks tyyteldajatel kindlasti head meelt. See oli vist 70.-te aastate algul, kui inglise illustraatorite kirja Kunstnike Liit tähistas oma viiekümnendat juubelit ja teid valiti üheksandaks auliikmeks. Tunnustus muidugi ütleme lõvikoopasse lõvide keskele, Duda võrdväärse. No eks ta muidugi ole, samal aastal oli veel teine ettepanek ka me teame, et Saksamaa liitvabariik, eriti on üks maailma tähtsamaid raamatumaid ja sel aastal valiti mind ka siis personaalnäituse järel saksa liitvabariigi raamatukunstnike Ühingu korrespondeerivad liikmeks. No ja mujalgi on niisuguseid liikmeks valimisi San Franciscos ja mujalgi on tulnud üldse kirja, raamatud on sõjajärgselt tel aastatel väga-väga populaarseks saanud. Nähtavasti nad toovad ka kasu. Ja neid ilmub väga palju. Ja pääle selle faksi, miil väljaandeid, keskaegsetest raamatutest neid teevad eriti ameeriklased ja ilmub kirjaalaseid raamatuid, ajakirju. Näiteks Ameerikas on 38 kalligraafide ühingud, pooled nendest annavad välja Pilletajane, aga mõned väga soliidsed ajakirju. Ja seoses sellega mul on väga kurb, et meil suures Nõukogude liidus ei ole ühtegi tõsist raamatukunsti, aja kirjagi, rääkimata kirjakunsti omast, aga laadamet vast kunagi ärgata. Ja mina omalt poolt tahan, Ta, et meilgi kõrgemalt all mõeldakse, et mitte ainult maal skulptuur, graafika ja tarbekunst ei ole kunsti, vaid ka kirjakunst oleks kunst. Ja mina tahaksin oma elupäevade veel jalad alla saada. Kalligraafide ühingu. Te olete palju kirjutanud kabi profiilselt haruldusi meie eesti kirjandusest? Jah, noh, ma tegin esimesed raamatut, et näiteks Juhan Liivi värsse ja. Juba 1939 kahjuks 105 minema minu raamatukoguga need asjad siis veel jah, Henrik Visnapuu, mere tuli 1943. Aga järele on jäänud peale sõda Richard kaljuga tehtud, tema sulejoonised, minu kalligraafia, 70 lehekülge, Tammsaare uus minia tuuri noh, minu poolt pressitud. No veel olen teinud siis kinkimiseks vahetamiseks kaugetele kolleegidele noh, 30 maksiimi naistest siis ühe 1000 631676 elanud inglase raamatu tekstiga tema 300 aasta mälestuseks. Ja oma Porto Rico sõbrale kolleegile tema juubeli puhuks kirjutasin Penna valante stuudiees. Ja 1978 ühele Eesti biblio fiilile vanu luuleldusi vanas keeles meeles ja kirjas. Niiviisi trükis on ilmunud Tuglase meri tema 80 aasta juubeli puhul, millele okas tegi Fordid, mina kirja siis pette rulasega, tegime. Faehlmanni Kotja hämariku kahasse olles hiljaaegu ma tegin ühe oma õpilase sulejooniste juurde kirja, see on map, oli ka raemuuseumis näitusel väljas, päälkirjaga krässid, kroonid, maskid, õlest tehtud, igasuguseid vigureid, sokud ja nii edasi. Nii et niisugused asjad valid ise, mida kirjutad, köidad ja teed. Need on niisuguseks kalligraafi puhkuseks. Ja samal ajal me teame, et mitte ainult kirjutan meisterlikult teiste tekste ümber, mõtled ise ka meisterlikku teksti välja. Kui meisterlikult nad on nihukesed, Tootsi ulakused. Ja mida siis ma olen eritiga armastanud teha, eks liibriseid. Sest väga paljud raamatukunstnikud on kahel eks liibrizi tegijat. Ja mul on neid kuskil üle 300 kogunud täpset arvu ei ole veel suutnud kindlaks isegi teha ja kõiki varasemaid omalgi olemas. Aga viimased ma olen ikka teinud Shiftiga ja suurem osa kõik kinkimiseks sõpradele juubelit puhuks minu poolt väga austatud kultuuritegelastele juubeli puhuks. Ja kui nad on suutnud pisutki rõõmu teha, siis jah, eks lilled närbuvad. Ja joogid juuakse ära, aga eks liibris samuti nagu auaadress need ikka jäävad järgi ja auaadressid tegemine siis on ka oma tõeline nauding, kui teed ise teksti ulakusi sinna juurde sehkendat. Ja oli juhtum, kus jämejala psühhoneuroloogia haigla oli 70 aasta juubel koos oma hea sõbraga. Doktor Endel Pälliga tegime teksti, tema andis teadusliku aluse. Mina panin. Nagu sõnastust juurde ja see sai vanas keeles tõesti kirjutatud vanas gooti kirjas koguni. Muide, ma panen ta Tartu näitusele välja ja selle juubeli puhul, mis oli kestnud kolm päeva, oli teda pidevalt ette loetud ja naerdud nuuma, laenasin ta siis neid välja peale näitust annan tagasi. Plekikesed, ja, ja mis signaalid vaatamisel lugemisel sattusid? Retušisin välja. Aga samal ajal vistele fantaasia värine, näpuotste tundlikkuse annab kõige peenemalt edasi hanesulg või? On küll jah, sest et praegu on igasuguseid kunstmassist sulgi, mis on kahi lastset metallsule kõrval aga praegugi suured meistrit. Kaugemalgi kasutavad ane, sulgesin kõige elastsem. Nii, palun vaadake. See sulg on mulle saadetud Inglismaalt. Inglise esimene kalligraaf Donald Jackson jõul saatis mulle selle nääritervitusega koos. See on õigesti prepa prepareeritud tehtud nii nagu keskaegne kirju, et seda tegi. Milles saladus seisneb selles noh ega sulg, mis on linnud seljast tõmmatud, veel kirjutamiseks ei sobi. Teda tuleb prepareerida, teda tuleb keeta Marie lahuse sees. Kuumutamisel kuuma liiva või, või, või? Triikraua peal üritada, ühesõnaga temaga tuleb palju mängimist ja, ja katsetamist enne, kui see sulg on küllalt kõva, sest linnuse hulga väga pehme kirjutamiseks sobib, talle tuleb dušikaitset sisse panna ja nii edasi. Nii et sellest üksi ei piisa, kui Matsalu looduskaitsealameetrile saadavad luige hanesulgi ja ka roosulge ei kõlba niisama. No näiteks üks huvitav asi tuli mulle meelde praegu kirjutamisvahendid on mitmesuguseid, näete. Nii kingiti mulle ühe jaapani firma poolt ehtsat jaapani kunstniku pintslit ühti pintslid terava Otsaliselt ja neid tuleb muidugi hoopis teisiti käes hoida kui meie sulge ja pintslid ja nii edasi. Peale selle saatis mulle üks noor ameerika kalligraaf. Braun ilmselt ärivaistuga mees oma linnusulgi hane jalgades. Ta tegi plastmassist torukesed. Kus ajas siis linnusulejämeduse torukese, kus ajas teise sisse ja vastavalt oli lõigatud kõik need on mul siin praegu kapis? Ja need ei ole mitte enam linnusuleimitatsioon, vaid nad on ka mõnevõrra täitesulepead sest kaks plastmass torukest aetakse ühe sisse tehakse vastavalt siis ots juba sinu kaitse pääl praegu ots niiviisi ja kapillaarsuse põhimõttel, kirjutamisvedelik imbub ülesse. Jah, eks ta hakkab siis säält kirjutamisel alla ka tulema. Aga ega seegi pole selle jänki leiutis, vaid nii on teinud keskajal juba vanad mungad kloostrites kirjutamistubades ajasid ka ühe linnusule teisele sisse ja nad tegid ka täitesulepea omale. Igasuguseid kirjutamisvahendid on mul nii palju ja, ja, ja kaasatoodud ja saadetud. Et aga ma eelistan tihti ise ikkagi metallsulge ükskõik Atotüüpivaid spiipoli tüüpi. Aga kui tõeliselt mängida tahan vabalt tuisata paberi peal, siis ma võtan ikka linnusule kätte. Kirjapildis on oma, rütm on oma dünaamika, on oma meeleolud, nii annab muusikaga tõesti seostuda. Milline muusika teile endale meeldib, kui te töötate võideldud vaikuses. Eyemmnev hea saatemuusika on alati teretulnud ja ja mulle meeldib töö juures rahulikum muusika üldse klassika, ma kuulen meelega Tšaikovskit, kuule Wagneri palverändajate koori, ravimi, boolero, kuulen kergemast muusikast. Noh, kui kohvitassi juures olen sõpradega, noh, olgu siis natukene temperamentsemad ja hoogsamat kas või lärmakamat, aga töö juures tahaks muusikat, mis ei. Siin see virn on minu kahe uue raamatu materjalid, see on pähetükkide viisi, nad seal kõik koos see tahab lõpliku ümber tippimist ja siis saaks tema anda kirjastusele üle pildimaterjali taga on sajaprotsendiliselt korras õiges formaadis leheküljeks kokku monteeritud retušitud, kõik ootavad ka üleandmist, aga las ta siiski veel seisab, laagerdub, laagerdub ja kui nüüd mõelda nende tähtede peale igal tähel on oma nägu, on oma meeleolu oma figuur. Ühesõnaga missugust kirjastiili ma eeldan? No kõike on tulnud teha vastavalt vajadusele. Ja missugust ma eelistan, see oleneb väga suurel määral muidugi tööst, mida tuleb teha. Mõnel puhul on ka küll juhtunud, nii et hooti meeldib rohkem kootikaga fraktuuri tekstuuriga või pastardiga kirjutada. Aga üldiselt olen mina sellesama renessansiaegse kursiivkirja antiikva kaldkirja harrastaja, mis tänapäeval on ka kalligraafia aluseks. Ja nagu õpilased ütlevadki, Tootsi kursiiv ja nii vähekene, isikupärastatud ja kaldkiri annab rohkem mängida kui püstane püstekas sulekiri. Kuigi ma ei ole meie kooli õpetajatega nõus, kes lastelt nõuavad ainult kaldkirja ja minu Tütre vanem tütar koolis on saanud mitte viis, vaid neli oma käekirjale selle tõttu, et see on püstkiri. No see on õpetaja poolt muidugi suur viga, samasugune viga, kui mõni püüaks hakata vasakukäelist paremakäeliseks lapseks ümber kasvatama. Püstkiri võib sama ilus olla ja sama loe. Ta ei tohi nõuda käekirja ainult kaldasendis. Ja meie käekirja kul. Tuur on praegu nagu toppama jäänud, mujal on juba see keeruline käekiri asendatud palju lihtsamate tähefiguuridega, demokraatlik Saksamaal üks algatajaid, aga need uudsused ei ole meie pedagoogidele veel kättesaadavad olnud. Ei ole pedagoogilise uurimisinstituutides nagu kavasse võetud, aga peaks kindlasti sellepärast kaua meie keerutame, kui saaks lihtsamini teha. Muidugi ma ei ole ka nõus mõne niisuguse kirja, tähendab. Noh, vist teaduse mehega, kes üks avaldas artikli, et miks üldse tänapäeval kirjutada vaja võtta, aga kirjutusmasin kõike teha kasvõi kiirkirjas stenograafiaga. Kiri käsitsi tehtud kiri tuleb unustada. No see on muidugi väga ühekülgne jutt, tehnokraadi jutt täielikult sest on teada, et niisugused kõrge tehnikaga maad nagu Jaapan, Ameerika, Lääne-Saksamaa ja kõik, kus kõike tahetakse masinatega teha, seal just õitseb käsitsi tehtud kiri. Jaapanist tulevad kokku iga aasta parimat kalligraafid, võistluse jaoks korraldatakse võistlusi ja, ja esimese koha saaja on kõrgesti hinnata. Ja ma juba mainisin, et Ameerikas on 38 kalligraafide ühingut. Ja see on kõik vastulöögiks tänapäeva sellele niisugusele tehnika pääle surumisele. Kui nüüd nimega natuke fantaseerida, siis võib öelda, et teie nimes on nagu kaks eesti kirjandusliku kuju villu, katku, villu, oma töökuse, oma ettevõtlikkusega, teiselt poolt paunvere kooli pois, Toots omavempudega, samal ajal ka ettevõtlikkuse gene ja seda ettevõtlikkust on teil tõesti elus olnud, aga öelge, vahel olete ka kirjakunstis teinud Tootsi tempe. No on tulnud, on tulla neidki teha ja mis seal salata, viimastel aastatel ma olen ikkagi na liikunud niisuguse vabamaspontaansema löögiga kirjakunsti poole ja olen teinud koguni abstraktset kalligraafiat just nende samade jaapaniibintslitega. Jaapanlane teeb loetavaid hieroglüüf, meie neid lugeda ei oska, aga meie imetleme kui väikesi kunstiteoseid ja miks ei või keri olla esmajoones ja koguni täielikult ainult vaadata. Kommunikatsioonivahendid kirja näol on meil küll ja küll igas kohas kiri, kui kunst peab ka elama, nii et olen ma teinud seda ja teist ja, ja on välismaal koguni koguni oma tärmineid loodud. Näiteks mari, kalligraafia. Ja kõik selline on näituste stendidel kõik esindatud.