See oli ilus kodutunnet ja soojust andev õhtu siin Rägavere vanas ja uuesti üles ehitatud lossis. Vilde nimelise kolhoosipere kirjandushuvilised tulid nii, nagu nad ise ütlevad oma vaimu templisse, kirjandusõhtule kaasa elama, kolhoosi kirjanduspreemia üleandmisele oma 15.-le laureaadile. Tubastes saalides kajab muusika, loetakse Lehte Hainsalu luulet, katkendeid tema preemia raamatust. Tere õhtust. Kuidas elate? Mõnusatest puhkenurkades juuteldakse kirjandusest vaadatakse kunstinäitust, kuulatakse muusikat. Tulnutest võib saada läbilõike kolhoosnike ametitest alates põllutöölisest ja lõksiast, peaspetsialistidena ja esimeheni välja. Kolm erineva vanuseastmega kirjandushuvilist kolhoosniku Ilme Posti, Nelli Karine ja Endel Molotoki. Palusin ühte kodusesse puhketuppa, et tänase õhtu taustal ära rääkida päris algus, kus on juured? Pajusti ja tema ümbrus on ju tuntud kultuurilembelise paigana. On ju siin praeguse majandi Inju osakonnas neli aastat oma lapsepõlvest veetnud tulevane kirjanik, tasuja autor Eduard Borne. Vilde, kes oma lapsepõlve veetis Muuga mõisas liikus neli aastat sedasama munagi viisil. Sega maanteed mööda Pajusti külast läbi verre, mida ta oma haridusse päevaks nimetab. Sealtkaudu ta pääses Tallinnasse kooli. Siitsamast Viljandi mailt on sirgunud majandi kirjandus Preemia üks laureaatidest prosaist kalju saaber kelle lavaloos Virumaa leib ja romaanis härgamisi on võimalik ära tunda paljusid siinseid paiku ja isegi inimesi. Ja kui siis 1965. aastal meie maal Vilde juubelit tähistama hakati mõttes ka rahvas mismoodi sellele tähtpäevale suuremat pidulikkust anda. Mõttekirjandus keemiast liikus rahva hulgas juba varem. Aktivistid tulid kindlate konkreetsete ettepanekutega viiendal jaanuaril 1965. aastal juhatuse järjekordsele koosolekule, kus siis otsustatigi hakata välja andma iga-aastast andi kirjanduspreemiat parima maateemalise teose autorile. See on vist ka esimene kolhoosi kirjanduspreemia üldse ja mitte ainult Eestis, vaid kogu nõukogude liidus. Oleme tänases päevas. Mismoodi näeb välja kolhoosi kirjanduselu alates nähtavasti kirjandusringist ja lõpetades kasvõi. Oma raamatukauplusega üldiselt on niimoodi, et meil ühe osa kirjanduselust moodustab preemia ja sellega seotud teoste arutelu, küllaltki vilgas on meil ka kohaliku selline raamatute ost müük ja sellele järgnev arutelu. Meil töötab endal majandis kohalik raamatuga pluss nimetusega pisuhänd. Ja samuti on meil käinud ka raamatu kaubastu rahvas raamatuid müümas, kirjandusringi õhtute, kus arutatakse raamatuid, on hästi arutluste, rohkelt ja mõtterohked ilmselt arutluste osa ongi kõige väärtuslikum osa, sest üksi loetut ja kõrvale pandud raamat pakub siis kanud poole elamusest kipub tavaliselt maainimeste niimoodi olevat. Raamatukauplused jäävad kaugele ja need sidemed nõrgaks. Pealegi raamatukogud on küllalt piiratud ja ja ilmselt peaks olema inimesel endal kasvõi väike kogu kodus, mida puhkehetkel sirvida ja oma lemmikraamatu ja kolhoosi raamatukauplus osa ilmselt ongi suured teened ja inimeste lugemus harjumuse süvendamisega. Huvi minu arvates raamatu vastu iseloomustab kas või see viimane kord. Kaubastusin käis müüdi üle 2000 rubla eest kirjandust. Raamatu ostmine on üks külg, aga see, et inimesed loevad näitab siis elav arutelu kirjandusõhtutel. Kui mina Vilde rahvaga nii tihedamini siin läbi käima hakkasin, siis pani mind lausa imestama siinse rahva hoogia, tahe ja soov kirjandusega tegeleda ja tegeleda rohkem kui nüüd ainult teose lugemisega. Smuuli juubeli puhul tulid raamatusõbrad välja mõttega, et aga mis siis oleks, kui me prooviksime ise ka midagi kirjutada, tuli päris korralik asi meil välja, nii et rahval oli päris hea kuulata Smuuli õhtul oma majandi sulemeeste lugusid. Esimese preemia sai siin meie vestluskaaslane ilme postuma ime toreda huumoriga kirjutatud loo eest ühe kolhoosniku monoloog kuumal käimise asjus. Kuidas alguses. Eks ta ikka oli inspireeritud üldse Smuuli sellisest stiilist ja muhu mer sai tõepoolest ka käidud ja need kaks asja kokku pandud oligi. Ja peabki ütlema seda, et kui rahvas panna kirjutama ja mõtlema siis mõtete fikseerimine on küllaltki küllaltki tähtis. Kasvõi ütleme kroonika kirjutajale või mis tahes seisukohast. Täna on teil justkui järev ja huvitav päev juuksuritel kõvasti tööd. Nii et pidu. Ilmselt on kirjanduspreemia üleandmine kolhoosi rahva hulgas kujunenud selliseks. Kirjanduse pühaks majandis ja selleks ajaks tüütaks siis raamatut läbi lugeda, et me saame siis näha üht või teist kirjanikku. Nüüd meenutada kasvõi viimases žürii tööd, siis võib öelda seda, et pärast tuliseid vaidlesime siiski jah, otsustasime Lehte Hainsalu kasuks ja võtsime oma lipukirjaks just Eduard Vilde elu. Milleks olevat olnud, et kõige tähtsam on minu elu ja kunstitõde ja lehte raamatus meist seda elutõde kõige rohkem leidsimegi. Praegu räägime kirjanduspreemia andmisest, mis kolhoosi kirjanduselule väga palju juurde annab. Ta on tõukeks kui Kirjanduse arutelu tee kirjandusõhtutel või kirjanduslikus klubis, mille sa üldse inimestele aga tähendab. Ja kui sellest osa võtab ka kolm 40 kolhoosniku, nii nagu mulle öeldi nende teistele on ka ju olemas. Tänu niisugusele kirjanduslikule tegevusele on inimeste mõttemaailm või või kirjandusteosesse mängimise oskus üsna tublisti arenenud. Sest kui ma praegu meenutan seda viimast aruteluks nii asjalik sõna võtta, nii on asjatundlikku hinnangut iga teose kohta, see näitab, et inimene on lugenud, on mõelnud läbi need probleemid ravimid ja olulise sealt leidnud. Ja kahtlemata, kui tema juba niimoodi teose kallal iseseisvalt töötab, siis see annab temale endale ju midagi märkamatult temale endale midagi positiivset juurde. Ja laureaatidest võib-olla veel nii palju, et meie esimesele laureaadile sirgele püstitasime Aravuse kalamajandisse ka väikese bareljeef lihtsa põllukivi külge mälestamaks teda kui meie majandi esimeeste kirjanduspreemia laureaati. Ja kui me selle kivi juures pidasime kirjanikega mälestustepäeva, siis oli seal väga toredaid meenutusi Rudolf sirgest kui kalamehest mees on palju huvitavaid asju teada. Ja küllap oli sellel kasvatav väärtus. Ma paneksin sinna juurde veel ühe niisuguse asja, ma just täna tegin väikest kokkuvõtet, üldse on nendel kirjanduspreemia määramisest komisjoni koosolekutel arutletud 42 autori teoseid, tähendab Need inimesed, vähemalt on need tööd väga põhjalikult läbi töötanud, aga nende kaudu on jõudnud nüüd ka teiste kolhoosnikuteni. Nii et see on siiski küllaltki suur väärtus. Minu arvates, kui mõelda teie kirjanduspreemia saajatele, on teil näiteks antud juhul siin kolmel nende hulgas lemmikuid. On kindlasti jah, ega me ei saa seda öelda, et kui zürii lõpetab oma töö, et me kõik oleme hääletanud selle poolt, kes saaks selle preemia on ka lahkarvamusi ja seda peab ütlema, et meie inimesed on oma seisukohta kaitsma printsipiaalselt, et see ei ole mingi karjainstinkt. Seega kas või ainsana žüriis leiab, et temale ei meeldi siis ta väga tore oli ja põhjendab loomulikult põhjenda. Ja siis ta jääb oma seisukoha juurde kindlaks ja just see tekitabki vaidlus, kui kõik tõstaksid kätt ja oleksid nõus. See näitab, Nad pole raamatut lugenud ega ei ole selle üle mõelnud. Ma ei mäleta, mis aasta see oli, kui ilus andur Anneli kodukäija, siis oli ka väga tuline vaidlus, võib-olla nüüd tagantjärele mõeldes tõsiselt kahju, et niisugune väärt teos Eestimaa luuleks lähemaid kaasaegsemaid kogusid meie hindamisskaalast ei tõusnud kirjanduspreemia tasemele. Nagu tagantjärele tarkus ja võib-olla ta, et paljud asjad selgitab, kas meil on alati olnud õigus ühe või teise teinekord preemiat hääletuse määratud. Mulle tundub, et kolhoosi rahva lemmikuks on kujunenud, mõtlesin traat, sest tema on meil ju kolmekordne laureaat, Väino Ilus, kahekordne, aga kui konkreetselt teist rääkida, missugused kolhoosi preemia laureaadid teile on südamelähedased? Mina ütleks isiklikult, mulle meeldib ka nii, nagu Endel Molatuksin ütles, et mats traat jah, võib-olla ongi kaatraatia tuulik ja niisugused sümpaatsed muidugi ma pean seda ka ütlema, et Rudolf Sirge Mae rahva lugesin, ma Läheme veel lugeja ei olnud, kui ta ilmus lugesingi selle õhinaga läbi, et ta kunagi kolhoosi kirjanduspreemia saanud on ja muidugi meeldis ka. Tahaks muidugi loota, et Jüri Tuulik veel midagi niisugust toredat meile annab juba lähemas tulevikus. Jälgite pidevalt aasta jooksul ilmunud kirjandust ka seda üks inimene ei tee, seda teevad ju väga palju. Siin ongi kirjanduse üks tahke kyll Rootsis sest igaüks tuleb oma ettepanekutega välja, kui me esimest korda kokku saame. Seekord olime kolm korda, istusime koos oma ettepanekutel ja tähendab tulevad ettepanekud sellest kirjandusklubist. Nojah, ja ootame kõikidelt ettepanekuid. Preemia otsustamine alles märtsis, tegelikult aga hakkab kuskil oktoobris-novembris jutt peale, et et mis siis sõelale on jäänud ja ja kas mina seda lugenud olen, Jakus raamatu saaks, kes on ilma jäänud ja nii et see tegevus käib kuskil poole aasta jooksul selle preemia. Missuguseid väärtusi? Me võime leida kolhoosnike hulgas just seetõttu, et niisugune aktiivne kirjanduse eludel käimas. Aga minu arvates võidab kolhoosnik väga palju, võiks isegi öelda üks luisele töölemist hommikust õhtuni, tähendab on see suureks vahelduseks kõigepealt lõtumiseks, aga samal ajal ka teataval määral vaimseks tegevuseks, sest ta peab ikkagi kaasa elama, mõtlema ja kui ta saab seal tunnikesegi iga päeva askeldustest kõrval olla selline suur asi. Ja muidugi need möödunud aasta, kui me andsime preemia made kaldaraamatule seltsi tähti taevas õelas läksin mina bensiinijaama hommikul ja bensiinikuninganna nagu meil kutsutakse ikkest, magu ei saanudki magada, ma nutsin, jõudis selle kurvakohani ja kohe ja lõpetada, oleks tahtnud veel kauem edasi lugeda. Muidugi see on lihtsalt hea raamatu tunnuseta, rahvast on köitnud ja muidugi tahaksid siukse laadudika aina ja aina rohkem oleks. Võib-olla selle jaoks ei olegi mõõdupuud olemas. Inimene raamatust saab, aga ilmselt on ka see suur võit, kui ühel õhtul jätad televiisori eespoolteist tundi või kaks tundi unistamate, loed selle asemel väärt raamatut ja võib-olla paremas meeleolus. Kuule sa oled parem inimene teiste jänese jaoks. Aga nüüd, kuidas teil soolased vahekorrad on, kes siis rohkem kirjandusest huvitatud on, kas mehed või naised või on see vahekord ka nii nagu praegu üks kolmene? Vist enam-vähem? Seda ei oska öelda, naised kipuvad rääkima kirjandusest, mehed võib-olla sellel kodus loevad meeste kohta peab ütlema seda, et kes on hakanud lugema ja arutlustel käima, see on ka tuliselt jäänud, et nad on tohutud, truud kirjanduse vastu. Kahjuks neid on jah, vähem kui naisi. Aga muidugi, meil on ka selliseid vaikivaid, raamatu ostjaid, lugejaid, kes ei jäta ühtegi kirjandusõhtuid vahele. Aga ta ilmselt naudib kast teiste juttu, aga ise rääkida nagu taanid. Õnneks on igast sordist teinud. Ja nüüd just. Kuidas te suhtute, rääkides sinivälja kuulutades? Üks noormees küsis, niimoodi, mehi ka ikka tuleb, tema tuleb siis ka. Ja me tahamegi võib-olla selle kaudu, et me nüüd lastes natukene püüame seda huvi kirjanduse ja kirjutamise vastu äratada ka poisid hakkaksid natukene rohkem mõtlema ja ja kaasa tulema meiega ja võib olla nendest, keda me siin praegu avastame, kunagi midagi ka suuremat välja nuputab. Praegu meil on kaks aastat järjest möödunud aastal ja tänavu saab majandi eripreemia kunagisi Mõtereid jälitab ja et miski peab olema püha nii kestne kui lainete riva. Nii kui männid. Ei laseks meil nautas vajuda? Ei armi hallide hajuda. Ja saabubki meeliülendav hetk. Eduard Vilde nimelise kolhoosi juhatuse esimees Eris erilt ütleb Lehte Hainsalu le laureaadi tunnistust üle andes. Lubage teid õnnitleda žürii nimel saalis olevate tänasest pidulikust õhtust osavõtjate nimel. Ja kogub Vilde kolhoosi lugejaskonna nimel. Lubage mul teile see dokument siin praegu üle anda. Õnnitlen teid ja soovin teile jõudu, jaksu edaspidiseks. Huvitavate tõustasid kirjutamisel. Lehte Hainsalu räägib saalitäiele kolhoosnikele. Armsad kirjandussõbrad, ma olen väga õnnelik Jaanus täna preemiat vastu võttes 15. laureaadina ennustama, et varsti veel vastu peate, mõnikümmend aastat või terve sajand, siis Kirjanike Liit jaguneb nendeks, kes on saanud juba Vilde kolhoosi preemia ja nendeks, kes seda ikka veel saanud ei ole. Arvatavasti võite kor kasutada raamatukogu oma laureaatide teostest. Võib-olla huvitab töid, missugused on siis tänaõhtused, tundmused, inimesel, kes elabki emotsioonidele, emotsioonidest. Esimene tunne ja lossi esmakordselt astudes oli iidsuse ja põlisuse tunne. Järjepidevuse tunne. Järgmine tunne oli osaduse tunne, kui bussitäis rahvast riietus garderoobis, masin silmagi taga. Vaatasin, kuulasin ja sain aru, et selle majaperemehed nüüd oleme meie kokku. Me oleme üks, mõtleme sarnaselt, meie eesmärgid, oskused on sarnased ja mul oli väga hea meel nendest ilusatest inimestest, kes seal ennast veel kaunimaks tegid. Ja siis ma mõtlesin, et küllap meil on nüüd põllumeestega ühine tunne. Põllu peal ei ole ju tähtis, kes kõndis, kes külvas, peasid ja põllud on küntud, külvatud, et vili kasvab. Et lapsed kasvavad, ei ole tähtis, kes kirjutab luulet, proosat, kes hoiab alles eesti sõna, kes jagab oma mõtteid, tähtis on, et seda tehakse, et see jätkuks järjepidevalt. Siis on teie alandlikkus meeles. Loodan, et ma ükskord ka väärin teiega tunnustus ja ehk minus ei pettu, aitäh. Kui kaua teie kolhoosile olete olnud? Kolhoosi algusest peale. Steinametilt, te olete põllutööline põllutöölisena. Mina olin seal farmis, kui hakkasin, läksin karjatalli kalu, asi Läksin karjatalli, siis karja, kallist lalin, lüpsi pean lüpsipealt, siis tulin vahepeal ära, siis olin põllu peal sisenenud noorkarjapea, siis olin sigalaski, siis vahepeal veel lõpetasin seal põllutöölisena, läksin pensionäriks. Te olete nüüd täna siin toredal kirjanduse õhtul siin Rägavere meie kenas lossis kirjandust, palju loete? Jah, ma armastan väga lugeda, aga vaat selleks on ainult see ajanappus, mis seda asja pidurdanud. Nüüd ma olen ikka palju väga palju talvel võinud lugeda, aga suve jääb ikkagi selleks väga vähe aega. Lugemine täiendab inimest ja saad väga palju teadmisi. Lihtsalt meeldib lugeda, mis on ikka eriti huvitavad raamatud, et neid ei raatsi enne, kui käest ära panna, kasvõi poole ööni. Kassile raamat lõpuni, aga on ka raamatuid, mis ei paku huvi, mida Edani põnevalt lugenega huviga lugeda. Missugust kirjanikku teiegi rohkem hindate kolhoosi preemia laureaatidest? Kõik need läbi lugenud, aga mis mulle meeldis, oli seitse tähte taevas õelas, see mulle meeldis väga. Ja siis see maaja rahvad, seega väga ilus, mulle meeldis, põnev raamat, rohkem ikka maa teemadel. Meil on lihtsalt ilukirjandust, aga viimasel ajal hakkas mulle meeldima rohkem teaduslikud raamatud, maarjamaised, aiandusenist, teaduslikud raamatud ja ma mõtlesin, väga kaasneb. Neid raamatuid on väga vähe, saada jääb ainult viidad, peaks meni seda kirjandust rohkem saama, seda nii raske kätte saada, kui vahest mõni eksemplar müügile läheb, siis läheb kohe ja kuhu see meid ka nii väga üksikuid numbriks on paremad, need on kohe lennus, niidan raske, raske kätte saada. Kuidas rahvas on siis kirjanduse huvilised nii palju. Paistab jah, et väga palju, palju, väga palju raamatukogus väga palju lugejaid ja väga-väga arutatega juures aeg-ajalt põllul näiteks mida lugenud olete. Jah, eks ikka, muidu ei jäägi tast nagunii-öelda, kui see läbi arutagu arvutitega läbi põhjalikult, siis jättest nagu rohkem meelde ja ja siis aru, millest sa oled lugenud, mis ta raamat tahab öelda, millest see sisu nagu ette nähtud. Kui mõelda nüüd tänast õhtut, kuidas tänane õhtu meeldis. Ja seda just eriti manismite umbes ma tahtsin seda mõisa tulla vaatama ja sellega nüüd päris aus ei mu isa nähtud toreda kirjanduspreemia üleandmiseni. Väga ilus oli ja ja nagu keegi ei hakka rahupaelu kailu soovisid emale siis. Kirjandusõhtu lõppemas uus kolhoosi kirjandus, laureaat, kroonitud, seal veel rahvast tulvil. Mis siis kõik on selle taga alles aasta olnud kolhoosi liige, kultuuriosakonna juhataja Valdur Liiv ja põlinevildelane kolhoosi kunstnik Herbert Ainsaar. Siin on nii kolhoosijuhtide suur kirjandus Ovi ühelt poolt ja ka kogu kolhoosipere kirjandushuvi ja, ja võib-olla isegi laiem üldse niisugune kultuurihuvi. Eks, Rägavere mõis kõneles enda eest. Olen siin, no töötaja, aga uhkusega ütlen, et ma nüüd siin töötada. Ma olen täitsa kindel selles, et suur osa, kes võib-olla ei ütle valjusti välja oma sõna nende antud juhul näiteks nelja raamatu kohta. Aga suur osa keset seina, mis arvuti seal ütleme viimati, eks ole, nad ikka võtavad mingi seisukoha, kas poolt või vastu, et see preemia määrajate ring on antud juhul minu arvates suuremaid. Ja see on tõesti rahvapreemia, sellepärast et, kuid võib-olla seal nimelised teised preemiad, et on seal žürii niuke kitsam ringe nagu ametkondliku võib-olla ja selles on tema võlu ja väärtus. Minu meelest jah, ja suhteid, mitte üksikkirjandusega ei paranda see eelnev tööpreemiate määramiseks. Ja kultuuriga üldse. Inimesed on huvitatud mitte üksi kirjandusest, teatrist ja kontsertidest, siin vedela kammerkontsert, aga ma tahaks öelda, et nad Vilde kolhoos ei andnud ju näiteks viimase paari kuu või kuu jooksul mitte ainult kirjanduspreemia, ta premeeris ka Jüri müüri ja Enn sädet Nende dokumentaalfilmi eest. Praegu rajoonimuuseumis on ju fotonäitus ja seal jaa, Vilde kolhoos pani oma preemia loodusteemalise foto eest välja, noh ja selle foto me saame nüüd endale Vilde kolhoos toetada igatpidi ka Rakvere teatrit ka see, et mitte ainult kontserte siin teile homme siinsamas saalis toimub Kirjanike Maja etendus Johannes Semperi, ta mustas daam valges ja selle asja juures on ka üks niisugune püüdnud, näiteks Rägaveresaali uksed on tegelikult avatud tervele vabariigile. Ma ei taha nüüd hõigata, et tulge kõik siia, aga ma tahaks, et põhimõtteliselt saksa lasteaiast aru. See on ikkagi kui identne seal kunstitempel ja ta on tehtud rahva poolt ja rahva rahadega rahva jaoks. Ühest küljest on Vilde kolhoos justkui erand, nii tugev kirjandus, pere ja nii suur lugejaskond raamatukogul ja oma kirjanduspreemia. Teisest küljest aga hakkad mõtlema, et aga see on ju justkui päris loomulik. Minu meelest on see täiesti normaalne, reaalne nähtus, tähendab, mõeldakse inimese peale, meil on midagi tehtud inimese kinnistamiseks maale, et inimene tuleks maadleja juurde, jääks Maale elama. Ja kõik need ongi need abinõud, mille ta seda saab teha. Võib-olla pisiasjad, aga inimese vaba aja veetmise on küllaltki suur aeg inimese elus. Ava. Olgu see elu nii kiire, kui ta. See toob inimesi ja jätab nad maale. Ja meil on pikaajaline kaader, mis paistab üldse selle kirjanduse ja kunsti ja, ja filmiarutelude juures on ikkagi see, et otsitakse kirjanikult või filmi režissöörilt probleemi. Mis on imelik asi praegusel ajal põllumajanduses just eriti ka meie lugejaskond, kes nüüd hindab neid teoseid, otsib just sealt seda, mis viis nagu edasi siledad, libedalt ilusalt kirjutatud udukirjeldused. Lust ei, ei lähegi meile. Lossi seinakellad löövad õhtutunde kolhoosnikud on kodudesse sõitnud hubased ja intiimsed, ruumid jäävad tühjaks. Homme jälle.