Sügisõhtud lubavad pidada jälle videviku. Kuigi tänapäeval on videvikutunni olemus muutunud. Ja ka need eetrihetked oleksid mõtete arenduseks ja meenutusteks meie maa kultuuri eilsest tänasest ja homsest ema pilgu läbi. Kultuur on lai mõiste. Siia mahub nii meie igapäevane töö, oskus noa ja kahvliga süüa haridus, suhtlemine, suhtumine teistesse rahvastesse, osasaamine, kunstidest, Kodutunne ja nõnda edasi. Kultuur on peegel, millesse vaadates iga rahvas näeb oma nägu. Sügishooaja esimene videvikutund kutsub kuulajat põlisesse maa perre eemale suurtest teedest ja keskustest valgejõe lähedal, metsade keskel elab talbseppade pere. Siin on viis last üles kasvanud, koolid lõpetanud ja oma tee leidnud. Kultuurilembust kannab pereema Rutt, et rõhutati ju NLKP keskkomitee juunipleenumil kodu mõju noorele inimesele. Et tsitaadi alguskasvatustöös saavutatakse mõjuvaid tulemusi seal, kus see hõlmab inimtegevuse kõik küljed kaasa arvatud nende olmevaba aja veetmine ja perekonnasuhete sfäär. Tsitaadi lõpp. See saade oleks ühe pereema töö, kodu ja kultuurilugu, mis mõndagi mõtlemisainet pakuks nii tänaseks kui homseks päevaks. Te elate nii kaugel metsa sees ja see on siis nüüd Mätliku talu nätlike suurtest teedest eemale. No siin on hästi vaikne elada ja korra elama asutud, ega siis mujale ei taha minna naljalt. Kui kaua siis juba? Siin me oleme 29 aastat niisugune vaikne hästi. Eluaeg maainimesed olnud. Jah, seda küll. Linnas ma ei elaks ühe päeva, võib-olla ainult lapsed Pelgulinnas, aga ma seal olla ei taha. Kas õhtut igavaks ei lähe? Vaat seda sõna mina ei tunne. Ma ei ole eluski seda tundnud, mul ei ole lihtsalt aega nii palju olnud, et noh, igavust tunda midagi ikka kogu aeg ja teiseks, kui mul täiesti midagi teha ei ole, siis ma tahaksin lugeda seda, ma olen vähe saanud teha, sest ma tahaksin seda teha, aga no aeg on ikka vähe olnud. Sest ta on üles kasvatatud. Ja see on selge, et ega nende laste kõrvalt palju aega üle ei ole jäänud. Üldse muidugi ei mida te mõtlete, et lapsed on olnud või, või seda Kui palju on jäänud tegemata mida oleks tahtnud? Võib-olla, mida ma kahetsen, on see, et ma ei ole saanud käia kuskil. See on küll, sest see töö ja see kõik see kodune töö ja see noh, on võtnud aja niimoodi, et räägime kuskile kaugemale liikuma midagi ilusaid kohti hakata või niisugust linna mittelinnad ei ole mind huvitanud, aga ilusat majakohad niisugused. Aga ei saa, loomadest ei saa kuskile kaugemale minna ja ja noh, võib-olla mõni asi ja ma läksin tõesti tahtnud. Esiteks, ma oleksin tahtnud, et koolis käia rohkem mul ei ole haridust rohkem kui kuus klassi tavalist. No ja üks aasta siis kutsekoolis käisin Rakveres. Aga Ma tahtsin hästi palju küll õppida. Aga mida, mina ei ole, seda saanud, on lapsed saanud, mul on sellest hea meel. Poegadel on kõigil kergem haridus ja üks isegi aspirantuuri lõpetas kevadel ja nii et see, mis minul on saamata jäänud, on lapsed saanud. Tütardele, on küll keskhariduskäele. No aga see kant, see ümbrus siin on üldse väga ilus söövad metsa küll täiesti valgejõgi. Jõgi on lähedal ka selles on muidugi meelda, võiks natuke ligemale olla, sest mina olen ise lapsena kasvanud väikese jõe ääres, nii et ma olen nagu veega harjunud. Aga siin me käisime ka, kui me ikka nooremad olime ja lapsed ja läksime ikka sinna valgejõe äärde ja praegugi lapsed käivad veel seal ikka ujumas. Aga vanemad ka ikka siin rannakülas olnud. Ja minu vanemad on sealt Lasnakülast pärit. Meid oli palju, kaheksa last oli meid peres. Ja meie ema oli niisugune. No temal meeldis hästi laulda ja tema oli rohkem selline seltskonnainimene või õpetas meile mängusid lapsepõlves palju, mul veel praegugi meelde need mõned jäänud ja temale meeldis laulda ja tähtis, et lapsed laulaksid iga õhtul, siis peeti videviku, sel ajal ei olnud ju elektrit ega midagi ja lampi süüdatud nii vara põlema ja siis olin niisugune videvikutund. Ema istus kiiktoolis ja meie olime kõik ringi ümber tema ja siis laulsime mitmel häälel, laulsime sellepärast, et meie hakkasime noorelt kooris laulmas käima ja koolis laulda ja need olid hästi toredad. Aga minu lastel kahjuks ei ole. Nojah, nüüd on see, süüdatakse valgusvara videvikutund. Jah, ei tea, kuidagi, aeg on teiseks läinud, ma vaatan, et noored ja lapsed nagu ei oska hinnata niisugust asja. Nüüd on midagi muud või muud huvid nägu. Minu noores põlves oli see tegevus hästi. Käisime koolimajas ja rahvamajas ja, aga nüüd niisugust asja käisime laulmas rahvatantsudes näidendites, õhtud olid kinni kõik, aga meie ema ütles niimoodi. Te, võite käia, teete kõik kodus ära, sellepärast me pidime alati hilja minema. Kodus ära tegid. Siis võite käia ja, ja niimoodi peaaegu nädalas kõik õhtud või paar õhtut vahel jäi niimoodi. Aga nüüd ma vaatan, nagu neil ei ole niisuguse asja vastu huvi nagu ei ole. Mul ei ole seda kohta, kus käia, sellepärast et meil oli koolimaja ja, ja seal olid niisugused ringid ja kus sai käia. No aga siis ikka olid ju loomad talitatud ja ega enne minna ei tohtinud. Me ei tohtinud, lehmad pidi ära lüpsma ja meil oli ema niisugune küll meil oli palju lapsi ja, ja tema ikka pidas korda, et et lapsed käivad ikka tegema, seoks ta ise lüpsis, kui tal oli viis tütart. Ja siis läksime. Norra tütred oskavad lüpsta ja oskavad küll, ma olin ikka õpetanud, kui kodus on ja ma olen siin olnud ja nad on ikka sel ajal lüpsnud. Ära ikka nii et ma sellega ei ole muret olnud. Inimesed nägu ja ei, ei oska külas on õpetajaga ära? Ei tea, sellest vist ei tule välja, ei too. Aga mis laule teie ise siis oma lastele olete õpetanud, kas te olete lastele ka videvikuks? Ei noh, jah, parem ikka, kui lapsed olid nagu kodus, siis, siis ikka mul üks tütar laulab. Hästi, kohe laulab ja üks kõige noorem poeg temaga laulab, tema oli Tartus ülikoolis käis, siis oli seal rahvamuusikaansamblis kandlemängijaks oli nemad kahekesi nagu laulavad, aga teised ei ole kolmekesi, nemad ei ole või nii. Aga muidu jah, oleme niimoodi koos küll juttu. Lastega peab palju rääkima muidu lapsed jäävad sust kaugele. Ja mina olen mõnikord tõesti jah mõnest asjast. Ma ei ole kõrget pensioni välja teeninud, sellepärast et mul on olnud lastega tegemist. Ja ma olen tõesti nendega rääkinud palju. Võib-olla ma ei taha kiita, aga mul on head lapsed, küll nad väga minust peavad lugu ja, ja ma ei, imestan täiesti seda, kui nahalapsed halvasti võivad vanematesse suhtuda, ma mõtlen, et see on vist selle viga, kui vanemad on lastega vähe rääkinud. Minu arvamine niisugune on? Mul on niisugune tore asi, neli lapselast on peaaegu üheealised, Takson on juulikuus sündinud seid kahe aastaseks ja kaks on jälle nüüd aastaseks saivad. Niisuguse väike pere. Ja nemad ju tahavad ikka vanaema juures olla, siis mis sa ikka teed? Kunagi ütles mu noorem poeg Tartus praegu elab. Ma rääkisin, et meil on ikka siin nii, pole paha olla, et talvel tuiskavad teed ära ja. Väljapääs on nii päha ja peaks kohe minema kuskile teise kohta. Ta ütles, et ema, ärge seda kohta selge. Et siia on nii hea tulla ja see on nii ilus. No ma ei tea, kas ainult selle ilu pärast või midagi erilist siin on võib-olla jah, suured puud ja mets ja vaikus. Aga no neil neid võib olla lapsepõlv juba ja kõik need mälestused ja see on nagu üks osa kodust. Tänast päeva teavad kõik, kuid kui kunagi teie lapsepõlv Swideliku peeti mida siis ema tõenäoliselt vist teema, eks ole. Teile näiteks vanarahva elust, rääkis. Ta rääkis mõnda asja, siis oli hoopis teistmoodi elu ju seal seal seda ei saa praegusega võrreldagi. Neil oli palju raskem elu. Minu ema oli ka niisugusest perest, kus oli viis õde ja ühtegi venda neil ei olnud ja isa suri neil noorelt ära ja nemad pidid tegema hästi palju seda talutööd, rasket tööd. Minu ema oskas, loodi teha, oskas kraavi kaevata, oskasin niisugust ta tööd teha, mis meeste töö oli, tema ütles ka niisama nagu minagi räägin, tema tahtis palju lugeda, temale meeldis ka lugeda ja niimoodi. Aga tal oli ju nii palju lapsi, ma mäletan. Ma olin ikka siis juba niisugune, kes mäletab, ütles, et ma mõtlen, et kui ma saaksin veerand tundigi istuda, et mul oleks rahu olema. Aga kus ta sai, siis neid lapsi oli ju nii palju palju ja need, need segasid teda ju kogu aeg seal ja et tal oli nagu väsinud. Jah. Aga kui temalt küsiti, et kas sa tahaksid, et oleks sul vähem lapsi, oleksid tahtnud kellelegi ära anda, siis ta ütles niimoodi, et aga missuguse sõrme inimene tahab ära raiuda omal või ära lasta raiuda? Et ei mina taha neist üht ühestki saada. Et on nii raske, kui on siis tema oli ju ka mõisaajal ju elas ja ta oli siis olnud mõisas toatüdrukuks ka ja no see oli väike mõis küll siin surumõis, aga noh, ikkagi siis see parun oli ja ta oli ikka mõnes kohas olnud niimoodi teenimas. Koht ei olnud väga suur ja nad olid ju viie, üheksa siis nagu igaüks tahtis natuke raha saada kodunt ei saanud ju sel ajal räha. Ma mäletan oma keelu. Me käisime metsatööl metsa istutamas ja külvamas ja selle raha siis sai nagu endale noh, tahtsid midagi osta. Talust ju ikka nii suure perega, kohe nagu ei jäänud midagi järele, et oleks nüüd midagi erilist tahtnud, enamasti olid laadad ja kui sa läksid sinna laadal lihtsalt veidike natuke raha tahtma, mida sa sealt laadalt osta. No teil on mõnedki laulud meeles lapsepõlvest ema lauldud. No meie laulsime, palju küll, eks meil oli koorilaule ja, aga emal olid niisugused noh, neid rahvalaule liin nagu palju mis, mis tema jälle oli kuulnud, ega neid kõiki ennem nüüd meeles oli, hästi, aga. Mõned siiski nagu on ja. Mina aga kelmi poidi geene, võtsin toki sarvist kinni, võtsin pukki sarvist kinni leinaga rukki vastu omada vastu ta vastu aeda, vastu ta vastu vaeda. Vastu te ei vasta, siis sain sarve tooma. Siis sain sarve, seda ma ei ole harjunud, aga sepp, meenu Ärma venda Viru, aga see, et meil ju venni geene viru, aga Sepmyinoveni geene tee mull sarve. Une. Saadu seid siine Su Me silda mööda Soome sild, see läheks atel Stalki prääks del seid siin ja uks. Kas on kodu? Ei, neiu eane kodu, Mei Ene ju ei ole kodu, meie neiu, te ei ole, eks kaewoolt ta tooma. Kas võimseid kaebu, tee ta jah, või seid aegu deeda. See on päris Sid selle ranna rannarahvalaul või siitkandi laul, nagu. Eks siin maal peab oskama laps madalast peast juba kõike teha, looma peab ta armastama. Teisiti ei saa. No seda peab õpetama lapsele juba maast madalast, ükskõik mul praegugi ju need lapselapsed nad ju elavad nagu linnas, aga loomaarmastust tuleb ikka õpetada ja mitte keelata lapsi minema loomade juurde. Kui me videvikutundi alustasime, siis ütlesite ka, et loomad peavad olema talitatud, et loomadega õiendan ära. Ei, no seda ei saagi, seda ei saagi, neid ei saa unustada, teed peavad olema ja üks asi, loomaarmastus peab olema, mitte ainult, et kohustus on vaid armastus. Muidu ei saa neid pidada. See peab meeldimise tee. Praegu siin üks tütred ütelda ütleb. No ega minul siis muret ei ole, kui tema siin on tema, siis paneb loomad lauta ja, ja tahad neid talitada je kohe nendega teha. Ma ütlen, kelleks sa tahad saada? Ma lähen lüpsijaks kohe. No ma just lüpseks ei tahaks minna, aga ma mõtlen, et ma läheksin zootehnikuks, aga et ma ei tahaks loomale haiget, teate, ta peab süstima. Nii et paistab, jah, ikka ikka meeldivad need loomad kohe, mis loomadel on? Ikka lehm on, siis on noor, mullikas ma järgmisel aastal loodan noore lehma saamasteni jääb vanaks ja siis on üks vasikas kolm looma nagu lammas, kahe tallega kanad, siga nagu ikka, tavalises veres peab olema pensionärid, surete mõlemad. Ainult see hobune on jah küll siin ka talitada, hobune on selles mõttes, et inimesed saaksid omal kartulid maha panna ja see on nagu antud inimeste töö jaoks. Ega see kolhoositööl ei käi. Nojah, aga nüüd kolhoosi ilmad on muide seal siis läbi käidud Oo jaa, eks varem käisin põllud ja siis ma olen käinud lüpsmas laudas ja asenduslüps jaks muidugi Pill grupi mul ei olnud. Mäletan küll aegu või siin ma saigi laudas käisin hommiku pool neli hakkad minema siit üle põlve on hanged ja ma kaks kilomeetrit ikka minna läbi lumeinimene. Nüüd enam niimoodi saaks, eks siis ei saanud nagu arugi, siis oli kiirus peali ja siis ma olin palju aastaid olen ma mullikate karjas olnud siin noh, siin karjamaad olid meist natuke eemal ja ümberringi ja vahel siin kodu ligidal ja siis abikaasa käisel viljoni ajal veel ja käis Temasid nendega. Aga noh, nüüd enam ja on nagu siin ei olegi mee külasena praegu kärjetalli, ega midagi ei ole, niiet kui tahaks ka käia, siis ei oleks praegune kuskil käia. Aga põllutööl on saanud käia ja abikaasa Taagis traktori peal oli ikka kogu aeg, praegu on tööl saanud käia. Eks olnud ikka siin häda ka, lapsed olid väiksed ja loomad kodus ja hommikul saada lapsed kooli ja siis tööle lõunal tuli suure kiiruga jälle koju lüpsta lehmi ja, ja jälle teeni. Kas teil siin nüüd selle maja ja nende hoonete ümber paksus metsas, mõni oma meelis paikkond? Jah, on küll. Mitte nüüd, et ma just seal oleksin, aga siia Mätliku tuleb üks teine tee sisse. Tulite praegu siit nüüd, aga sealt tuleb läbi metsa nägu tuleb niisugune teinegi väiksemgi. Ja kui mul teinekord on tõesti olnud hästi paha tuju, siis ma lähen ja kõnnin seal, see on niisugune hästi vaikne tee ja hommikutel. Vahel läksin piima, meil on piima vastavalt küla vahel on ja siis ma tulin sealtkaudu, linnud laulavad seal suvehommikutel, nii ilus on seal tulle, nii vaikne, et ma ei tea siia tee on ju ka metsatee, mis siia sisse tuleb. Aga see teine tee on küll niisugune, ma olen iseenesega seal kohe. Ja muidugi, kui ma siia eluga lännu, jah, võib-olla siin kivi laua ääres sinuga ja olla siis vahelist siin kiige peal. Mulle on alati meeldinud kiige, sest meie kodus oli suur kiige ja ma olen ikka tahtnud õues olekski olemas. Mees ütleb küll niimoodi, ega sa ei ole laps, et sa tahad kiigel, ma ei, ma tahan ikka, et keegi oleks sulle. Ma olen kõiki laule nagu laulnud nihukesi kiigelaulusid ja seda sa ise äike väiksena nagu lauldud, et tule uni uksest sisse astus issakene. Ma pole nii uksest sisse eas doosissee Ace Eeennasta, lase elab see laua peale kokku lapseekulmu peale. Siis noh, niisugune korrata sai ja, ja mitmes variandis minu isamaa meil ei olnud lauluinimene. Aga ema laulis, aga isa mäletan nooremale vennale üks aines minust noorem oli. Ja siis tema laulis niimoodi, et kiigoogi koogitsee tallele kuulee kuulambadal kitsetallel kriimud silmad, lamba tallel, hallid silmad, higised ava viis üks ja sama joru, sedasi deva laulis. Isa väga, armastas lapsi, muidu hoidis neid hästi. Ja siis. Aga ma naersin ikka tema, muidu ühtegi laulu ei osanud. Kui olid niisugused ringi laulud, ennem olid ikka pulmades ja niisuguses kohas siis ema pidi tema eest laulma alati tema ei laulnud. Emal oli siis ikka hea lauluhääl ja ja ema laulis küll, te olete kõik emalt pärinud. Selle jah, olen küll, peab ütlema, emal oli hästi palju laulusid, tema ikka kohe kuskil oligi, siis hakkasid jälle Sameli emana, võta laul ülesse. Jälle siis ema, hakkasite laulma ja eks me siis ei ole selle järgiga nagu laulnud. Mina mõtlen, et nagu koosviibimised ja ikka peab laulma, siis on ikka nagu lõbus ja ja nagu ütleb see onu, see nägi, et laul teeb rinna rõõmsaks ja minu meelest on siis Kons olla, lõbusid teinekord käega pähe, tuju on mitu korda siin ikka nagu midagi viga, siis hakkad laulma, siis läbi, leiaks. Ja ma olen neid lastele küll kirjutanud, see on mul nagu väiksest peale kuidagi niisugune tahtmine koolis mul juba kirjandid ja läksid hästi jalas. Ja mul on meeldinud küll luulet ma armastan või keegi rohkem loeb, kes on kirjandust õppinud, see võib-olla ei ole ta midagi. Sest ega ma ei oska neid niimoodi kokku panna, aga noh, ma ütlen nagu oma lastele ja oma lähedasi, kellele ma olen kirjutanud moto või seal ette, mis ma olin kirjutanud, neile on niisugune salm. Olen südame helinast salmisid teinud, pole laulmiseks, küsin ma luba. Kas siiski saab mõnelgi sõnadest neist ehk pisutki valgemaks tuba? Need suured asjad või ei, seda ma ei tea, eks seda otsusta need, kes loevad. No te ise loete ka luuletusi ikka. Ja väga hea meelega loen küll ma ütlen, et ma olen lihtne inimene. Ja ma iga kord ei saa aru sellest moodsast luulest, ma ei, ma ei suuda seda nagu lahti mõtestada või kuidas ma pean ütlema, sest ma ise kirjutan lihtsalt ja selgelt. Ja mul ei ole sellekohast haridust olemas. Aga muidu meeldivad jah küll. Alveri luuletuskogusid on mul Simmi näiteks proomidki omadest mul ka mõned meeldivad, aga mõned mitte hoopiski. Ma tean, et lektoriks oli ikkagi väiksem tütar, kellede ellu saatsite teele saatsite äljendita kõige esimene laps, esimene laps. Temale. Ja selle nooremale pojale, kui ta läks ülikooli sisseastumiseksamit tegema temale ma kirjutasin nimelisi luuletuse. Ma loen vast selle, mis ma pojale kirjutasin, ta koer nagu kodus käisin Loksa keskkoolis ja ja järsku ta läks ära, siis mul oli nagu niisugune mõte. Nagu tühjaks jäi järsku see kodu ja siis ma istusin laua taha, kirjutasin. Võta kaasa need read, kui kodunt sa minema pead. Võtta kaasa need read, et sa tead, kui kõik pimeduses ja raske Su tee kodugsule lahti on veel palju samme seal käidud kuid rohkem on käimata veel. Sa mõndagi õppinud ja teada saanud. Palju, ent teadmata veel miks tuhandeil noortel kord koolitee katkes, sa ei tea. Ja sõjast ja surmast säidia. Võib-olla on hea, et ei tea kui raskesti saadi kord mullasest leib, kuidas külvata, vilja või lina, pole näinud, sa ei. Ja pole sa näinud, kuis katmata päi rukkipõllu ees, vana, et seisma kord jäi üle voogava vilja, kui sõnatu laul hõljus õitseva rukkitolm. Pea meeles need read, et sa tead, su isa ja vanaisa ja kõik su väärisad iidsest ajast on kündnud põldu ja kummardan mulla ees maani. Ja kuigi võib-olla sinust just otse ei põllumeest saagi kuid ometi laual, sul olgu, puhas, ausa töömehe leib. Pea meeles, et muld pole iial nii must, et kardaksid, määrida käsi ja austamast halli juust. Ära iialgi väsi. Ja alles need read, kui leiad neist pisutki head, ma tean minema, pead oma raskele rajale kaasa võtta kaasa need read.