Tere, kullapaid kaasmaalased ei kellelegi samanimeline, ka meile muusikasaade on alanud, kestab selle tunni lõpuni, mina selles tunnis koos teiega, Andid, kus need koos meiega on, aga California helikunstniku üsna unenäol õiduslike võimetega tööleid, maastike pintsel, tava, Harold paadimuusika. Muusika, mis võiks meil lubada kiirustada, mitte kuhugi endale aega võtta ja mitte närveldada, sest selle muusikaga rahulikult isekeskis olles saab sellest kuulamisega rõõmu ja kaunist kõrvapetet ehk kõige enam ja kõige kenamini. Esimene pala küll pentsiku pealkirjaga habetunud Aphrodite juhatab meid Herald paadi, kohati intiimseisse, kohati avalikesse Aga kaunisse pasteelsetes toonides tehtud heli Laburintidesse. Läksime. Ideaaljuhul peaks kuulaja vaim olema võimalikult vabal uitamaks. Paadi nitiimsin, helivälja teil, mille salapära ta meile tegelikult nõnda peale tükkimatule poel alati oskab avada, on ilusti kenasti öelnud kunagi briti kriitik Jonathan Ko kirjeldades küll muusikat ühel Rolpaadi konkreetsel Raadil 90.-te aastate algusest. Ent see kenake kirjeldus võiks paika pidada peaaegu kõik võimaliku muusika puhul, mida Harold Paadam eales helisalve saanud alates 1970.-te aastate lõpu poolest. Tõsi, Chatham Ko väike kirjeldus oli öeldud ilusti, vanasti aga võib-olla polnud see päris lõpuni välja öeldud. Mida tähendab kuule, vaim peaks olema võimalikult vabal. Kas ka seda, et kuulaja ja keel võiks olla puhkel ja muusika kriitikugi vaim pigem uine asendis Harold paadimuusikaga suheldes kas tähendab see seda, et ei üks ega teine peaks üldse proovima sõnadesse tõlkidagi neid kaunis hajusaid lubamatuid eripilvi, mis Harold paadimuusikas hõljuvad, millest see muusika, paadi kõrk Helimest enamasti koosnebki. Sest äratuntavad Oll Herald paadi muusikaosised üsna kergesti, vähemasti kõigile, kes tema salvestustega pisut pisutki rohkem on kokku puutunud. On üsna tuttavlikud petlikult lihtsad, kaunid napid elemendid. Ikka mitte tõtlik teem, pohh, edasi-tagasi liikuvad möödunu, loomulised heliefektid, napid kõlavärvitoonid ja heli faktuurid, mis aegamisi edenedes ajas muudavad omavahelisi suhteid. See ei olegi ehk nii palju tööd püüda ühes hetkes kauneid muusikalisi momente vaid pigem viidata leebelt ja diskreetselt just nende momentide teisenemiseni teisele naisele ja, ja liikumisele. Nõnda arvavad vaid mõned, kes siiski ei Hoyama vaimu arutlustest vabana, kellele see petlikult lihtne leer koeline muusika näib pakkuvat vägagi palju mõtteainet. Teised Moody sõnade tegemisest ja paadimuusikakriitiku keelde tõlkimisest ei väsi, arvavad, et rõhuasetus on siiski mujal. Nõnda näiteks ilmselt üks paremaid muusikuid, kriitikuid David tuup on väitnud, et vastupidi härralt maad ei püüa rõhutada liikumist, vaid püüab just kinni saada kauneid hetki, mis viibiksid veel vähemalt nii kaua, et nende viibimine Liiga pikale venitatud, et nad just ei oleks, jõuaks kõikuma, kauniduse paljastada ja siis lahkuda, jättes väga kauni unenäolise mälestus. Nii või teisiti meie viimati kuuldu tegelikult. IMO pala Harold maaliltonide albumilt lõksa ja kandis imehästi praole. Tegelikult on tegemist paadi 1936. aastal Los Angeleses sündinud mehe mõneti kodukandi mehega, kelle nime järgi palun oma tiitli saanud Steven Raul oli California kandi mees, kes mängis kunagi Ameerika elektroonilist avangard poppi teinud grupis tuks seeda muul ent Brauni nimelisi muusikuid, lähedasi maali poolt hinnatuid. Inspireerivaid on teisigi nagu džässi saksofonist määrinud Paul-Aga tšehhist. Saksofonist rääkides peab rääkima Kaherodud paadiste trummidest sest mehena, teenides aega Ameerika kroonus küll tõsi, seal lääneranniku pool kandis puutus ta kokku vaba džässi ekstaatiline improvisatsioon, nii ühe esimese põlvkonna suurkuju Albert diileriga, kelle ansamblis, mis tookord oli küll pigem sõjaväe puhkpilliorkester katsus Harold paat kõvasti kõvasti trummi lüüa, enne kui ta nende intressinistlike klaveri käsitsusteni jõudis, mida tema muusikas hiljem kõige enam kuulda on olnud. Me leiame Herald paani, järgmisest valas koos kuulsa mehega, kelle nimi on Brian Eno ja nende ühine loodud lugu on pärit paadi võib-olla kaunimat helialbumilt 80.-te aastate keskelt. Album kannab nime valgusküllane võlvkäik ehk Vaikkt, Aakeid. Kuuldu oli üks osa vesteral paadi varasemast kompositsioonist, koorile ja mitmetele õrnalt-õrnalt heli tekitavate instrumentidele. Pikem teos nendest osakest kuulsin, oli Roosi ingli Madrigalid. 1972. aastal sai kirjutatud ja peatselt. Seitsmendate alguses ette kantud, kusjuures ettekandjate hulgas oli ka selles saates juba paremini nimetatud džässi saksofonist, määrime Paul mängu austajate hulka on Impressinistlik helide looja härralpaad alati kuulunud. Kontserdi salvestus, millel Roosi ingli Madrigale lauldi ja mängiti jõudis kaudu mitmeid keerulisi radu. Tolle salvestus läbi Kevin Briersi, Emaikneid aimani lõpuks Briti saartele. Nonii, kes paari kontakti võttis ja pani ette too teos ja miks mitte mõned teisedki heliplaadil välja anda on kokku puutunud alates 70.-te lõpust mitmel puhul. Ning eelpool sai kuuldud üht nende ühistööd mille nimetus jäi siis küll mainimata. See oli punavarruka ise, sõdalase tooteid aga roosinglimadrigalidest kõneldes tralt maad tolle töö kunagi algselt kirjutanud. Kuidas seda öeldagi? Topless koorile ja instrumentalistidele. Mida tähendab taplus, paar või topless-ettekandjad ilmselt meiegi Eesti väikses vabariigis hästi, mida kujutab enesest topless koor? Võime me ainult ette kujutada? Härralbaad ilmsesti tegid, olgu ta kangesti avangardi maigulist muusikat püüdis kirjutada kõik selleks, et avangard ei kõlaks kõrva, kraapivalt ei oleks raske kuulata, vaid oleks ka kaunis intrigeeriv laval näha. Aga nendest ettevõtmistest on see just nagu marginaal reaalne, vähemalt masside jaoks helilooja jõudnud mitmete koostöödeni popmuusikutega. Ilmsesti rohkem tuntakse ning mitmetest projektidest, milles pop Jääralt paadi Impressinistika kokku puutuvad jõuame me ei kellelegi mal. Järgnevalt. Täna sai, kellega ma saate vahest kõige tarmukam kõige meelsamini muskleid, rütmi, muskleid näitav pala, silmad, kui mosaiigid. Seal üks ühistest stuudio ettevõtmistest, mis halve said. Kokku, oli neid kaheksa paadi ja briti grupi kokto tunnis mängitavam 80.-te keskpaiku. Album nagu koktoodwinsile Kuiga härdalt paadile omale sai järjekordse impressionistliku pealkirja kuu ja kaunis viisid. Ehkki plaadi ilmudes leidus kahtlemata küllalt neidki, nagu neid Harold paadi unenäo muusika puhul ikka on leidunud. Need kiibitsejad ja kahtlejaid arvasid etc. Oktoodwinsija maadi ühisettevõtmine ei pidanuks olema mitte tiitliga kuu kaunis viisid, vaid pigem Kuu ja kirves. Sest kaks komplekti, suurmeistreid ja unenäo muusikuid olid arvates meisterdanud nelja peale kokku kohati krobelise ja kohmakavõitu elektroonilise müsteeriumi, mis mitte iga kuulaja kõrvu päripidi ei paiknenud. Plaadi ilmsesti on õnnestunud maid, ebaunustumaid palasid aga hero'd, paar ise kõigi oma seesuguste kollaborant kroonide muusikalist ühisettevõtmiste suhtes alati kõige võib-olla Garmini õiglasengi kriitik. Temagi tunnistab tagantjärele, et mitte küll kõik ei õnnestunud, aga üksik lane ettevõtja, nagu ta muusikas olnud, oli talle äärmiselt õpetlik ja kasulik näha, kuidas töötab stuudios seesugune grupp nagu koktoot mind, see, kuidas nad kolme peale ühiselt ansambli na otsustasid küll enamuse asju, ent iseäranis Robyn kahvri, stuudio taibukus ja mitt avaldasid talle äärmiselt tublisti muljet. Koostööd ei ole Herald paadi mitmekümne aasta pikkusel heliteel teps mitte jäänud, üksik võiks, neid on tulnud ikka ja peagi jõuame neist järgmiseni. Aga tuletame meelde, või tutvustame hääle kuulajale. Mida kujutab enesest ansambel Ameerika main, ansambel labrat Ford. Samalt maalt pärit, kust Herald Paadki ameerikamaalt, ent. Teisest osariigist Hiniast ansambli labrador Ford Olüksnik, rutta, kellest 1990.-te aastate keskpaigas kõneldi kui post-rock'i esindajaist ehk sinna postrockiga pakku kuuluvaid nimesid. Kuula teisigi või kui ei, siis võib mõnda lühidalt meenutada. Lisaks Laurat fordile on sinna satsi arvatud nii Kruktootes kui Ui kui mõningaid teisigi veel, kes rocki kui voolava vormiga meelsasti ja samamoodi nagu häralt Paadki tõttamata tempodes ümber käivad. Kord suhteliselt uus nimi oli täiesti kuulmata nimi Herald paari jaoks aastal 1996 97 siis mängiti talle seda ette esmakordselt ühes briti muusikakirja toimetuses. Ning Herald paat tunnistas tol puhul, et. Ma ei ole paraku inimene, kes katsub kõigega, mis heli kunstiski ja temasse puutuva skulptuuris ümberringi toimub, alati piinliku hoolega kursis olla. Et vahel aga harva küll väga harva jõuate mõnele kontserdile üldiselt arvestada, siis tuleb end harida. Kahjuks tollel hetkel uus nimi labrat Ford muutus ilmselt tuttavaks ja muusikutki talle. Tuttavlik olete partneriteks üsna peagi, sest meile kellelegi maal on võimalik järgnevalt ette miksida juba seesugust labratwordi lugu, milles Kaherodbaadan päralt. Herald paadi remix labortwordi 98. aasta palast. Agnes Martin on maalikunstniku nimi, sest nemad ei, kunstnik on täiesti olemas temale pühendatud, temast inspireeritud lugu on olemas Herald paadi helialbumil. Loksa Paad ei ole iial olnud liialt kade mees, varjamaks oma imetlust kolleegide või teiste kaunite kunstide esindajad esindajana te vastu eriti nendele loomingu vastu. Nõnda ei ole ta kunagi väsinud kiitmast oma sõpra trompetis Tyson Hässelli muusika võib küll ajuti tunduda vägagi sugulaslik omaga, kellega koos nad aga heliplaate välja andnud ei olnud veel vähemasti 90.-te aastate lõpuni. Paadi järgmine koostööpartner, kellest tal enda sõnutsi on ka aiva head mälestused, on briti popgrupi yks Tysee mees. Paardreidž, nende ühine plaat, Ruuda Hill läbi mäe jõudis vahest 1994. aastal oma koostöödes ehk paremini kokku sulada parim paremate ühisürituste, nii kui popi härralt poodi kokkupuude koktood vintsiga tehtud ühisalbumil. Eks see kõik ole kuulaja otsustada ja seegi ilu on kahtlemata kuulaja kõrvades, nagu on see igasuguse muusikavool. Härrad paadi peene helikoe puhul tundub see olevat aga eriti tõsi küll, järgmises palas. Tonti on kaasautoriks, nagu öeldud, ekstisii mees, tänan paatritš. Helikunsti ja seda kunsti loova helikunstniku, muusiku isiksuse goviimine kuulaja kõrvades, selle ettekujutamine ei ole teinekord sugugi mitte lihtne. Harold paali peene koega helipilvi kuulates, nautides või mitte nautides võib väga kergesti hakata oletama, et ilmsesti on selle muusika puhul tegemist ühetasase, võib-olla isegi araverelise, ehk isegi krooniliselt haige kehva tervisega inimesega mingi nurutajaga, kes ilmselt naljalt ei pista oma koduurust head välja, kes nokitseb seal vaikselt ööpimeduses küünlavalgel ja ja ilmselt on nii, et kõik need eikellelegi õhku just visatud oletused ei ole viimase, on läbinisti valed. Jah, ööpimeduses ja võib-olla isegi küünlavalgel võib härral oma elektrooniliste akustilise akustilistel klahvpillidel seda muusikat tõepoolest tihtipeale luua sest tema temaga mitmed koostööd teinud muusikud, kaasa arvatud koktood, võisi kolmik kinnitab, et tegemist on mehega, kelle tööpäev võib alata tõesti siis, kui teiste jaoks on käes juba õhtu poolik ja et see tööpäev algab priske einega, mis kangesti mõne inimese lõunasööki meenutab. Et pahad on üks elurõõmus valjusti naerda logist ta armastav kes hääl meelel joob palju õlut ja korraga ja teeb selle kõige juures seesugust kaunist ebaäralikku unes, nõidusliku muusikat. Me olemegi juba ja otsapidi järgmises, ei kellelegi maises ja pealkirja poolest üsna pimedas palas. Harald paadiloos algebra Aundaaknas. Tumeda kõlavärviga ja mõneti tumemeelne muusika tilgub eikellegimaale. Eelviimatine pala, mis tänasesse saatesse mahub California laselt ärand paadilt tervelt paari muusika mis tundub, et tõesti kõrgus kenaduses hajususes raskesti, allub sulajõule kirjeldatavusele. Sedalaadi helikunst, milles tundub, et just nagu puudubki gravitatsiooniline kese või teda millegi külge selgelt kinnitav heliauku. Aga võib-olla selles ongi selle õrna muusika vääramatu jõud. Neeme koos Harald paadiga lõpetamegi kellelegi ehk ühe aeglasema valsiviisiga, mis eales selles saatesarjas on kõlanud seal valss aegade lõpuks kirjutanud, on selle härral maad ja mina kiskus teie härralt paariga eikellegimaal Tiit, kusnud teiega jälle kuulmiseni.