Räägime mälust. Hei, mitte sellest, kui kiiresti jäävad teile meelde telefoninumbrid, luuletused või inimeste näojooned. Räägime täna loomingust kuulisest, mälust, sellest, mida me oleme talletanud endas möödunud põlvkondade kogemustest. Tööst, loomingust. Kas te olete mõelnud selle üle, mis on kultuur? On palju kultuuridefinitsioone 11 kõlab nii. Kultuur. See on inimkonna mälu. Tuur on see, mida eelnenud põlvkonnad on pärandanud meile. Ja see, mida meie parandame, edasi. See, mis täitis meie esivanemate elu ja see, mida ammutavat meie elutööst, tulevased inimpõlved Kui palju põlvkondi on elanud meie maakeral? Seda üles lugeda on võimatu. Kui palju rahvaid, kultuure, talente. Inimkonnakultuur. Milline tohutu mõiste. Imeväike planeet liivatera kosmoses ja inimmõistuse piirid, tuutu ulatus. Liivaterasse mahub lõpmatus. Inimmälul pole piire. Aga mis on inimene ilma mäluta? Neandertallaste kuid sellelgi oli oma mälu, looduse mälu. Temas elasid kaugete esivanemate tumedad hääled. Ent inimkonna teadlik elu, eelkultuuriaastatuhanded on mällu sadestanud uue puhtinimliku kihi. Nagu arvutusmasina perfolindile kantakse lähteandmed. Nii on meie ajurakkudesse jäädvustatud inimliku kultuuriminevik. Möödunu elab meie alateadvuses, ent sellest nõnda öelda ala teadvuslikust mälust ei piisa, et olla loov inimene, on vaja tunnetada, et Homeros, Beethoven, Rodev, Aristoteles, Lomonossov ja Einstein siis olen ka mina inimene. Et mina olen ka kõik need tundmatut kivi, räidurid, ehitajad, tähetargad ja meresõitjad, kes on elanud enne mind ja elavad minuga edasi. Et oma olemasolu võldlema inimkonnale. Ja inimkond pole täielik ilma minut minu tööta. Ei oska praegu täpselt ette näha, milline oli inimkonna pale 1000 aasta pärast. Kuid tänapäeval on raske kujutleda üldinimliku väljaspool rahvuslikku rääkimata muidugi klassi mälust. Inimkonna mälu eksisteerib rahvusrüüs. Ei saa eitada rahvuslikke traditsioone rahvuslikku mälu. Muidugi mõista pole need traditsioonid, vananenud kommete ning ajast ja arust läinud arusaamade küljes rikkumine mitte pime uhkus, mitte hullumeelsed maailmavallutaja pretensioonid, mitte eraldumine teistest maadest rahvastest. Vastupidi tõeline patriotism seisab rahvusliku kultuuri just kultuuri, mitte kultuurituse hindamises. Rahvuslikkuse nende avalduste hindamises, milles erinevalt kas eesti, vene, prantsuse või jaapanipäraselt ilmneb üldinimlik Kuid mitte ühenäolisus. Uhkust selle üle, et oleme eestlased või itaallased või ükskõik millise rahvuse liikmed. See on uhkus selle üle, et oleme inimesed. Uhkus selle üle, mida meie rahvas on loonud ja mis kuulub inimkonnale. Kultuuris pole eraomandit. Kultuur on ühile, varandus, üld, inimlik mälu. Huvitavas artiklis, mis ilmus sel suvel ajalehes Svenska järgultuurat kirjutab kunstiteadlane Alpaatov mida võivad anda ajaloolised mälestusmärgid selleks, et tulevikuinimene, kelle joonile otsime tänapäeva inimeses tõepoolest ilmuks ajaloo areenile. Kultuurimälestusmärkidel olnud täpsed ruumilised koordinaadid seisavad kindlalt maa peal ja sellepärast kui me õpime armastama muinsusi, õpime. Me armastame oma maad, kodupaika, rahvast. Armastus kodumaa vastu. Et inimkond on sugu võsata ja koduta hulkur teadmatusse rändav teeline. Just sellepärast pole muinsuskaitse mingi asjaarmastajate veidrus. Uue ajastu inimene peab leidma endale koha mitte ainult ruumis vaid ka ajas sajandites kultuuri mälestusmärk. See ei ole ainult vanaaegne ese, mida me peame hoidma ja klaaskupliga varjama. See on peaaegu elusolend, mis siseneb ellu, suhtleb meiega omas keeles. Me peame temaga tumma, kuid väga sisukad kahekadet. Ta jutustab meile sellest, mis olnud. Ta kutsub meid sellesse, mis tuleb. Võime temaga isegi vaielda. Vaidluse tulemus pole alati ette teada. On vaja ainult osa, kes seda tumma kõnet kuulda tajuda neid mõtteid ja meeleolusid. Me kõik diale millisteks, mõtisklusteks inimese ja ajaloo üle inspireeris puskinit vaskratsanik. Kultuurimälestusmärgid meenutavad meile vaimukalt, et kõik, millega me tegeleme ei puuduta ainult meid meie päeva probleemi. See puudutab ka meie eelkäijaid järeltulijaid. Ja samal ajal see, mida teeme, meie läheb tulevaste põlvede kohtu ette. Ajalookohus. See pole sõnakõlks. See on fakt. Ja me oleme olnud tunnistajateks, kuidas ajalugu on öelnud oma sõnu ja parandanud tervete põlvkondade eksisamme. Kultuurimälestised nihutavad meile inimeste vastutustunnet ajaloo ees. Kas selle eest peame neid hindama? Või mõelge näiteks maale sellele samale, mis meie jalge all. Kui palju inimesi on teda kündnud, temasse seemet külvanud? Kui paljude veri? On voolanud temasse? Kui paljud puhkavad tema rüpes? On see mälestusmärk. Ja muidugi piiritu meenutus inimestele, kes maa peal edasi elavad. Kui mullapind oskaks kõnelda, võiks ta meid õpetada, hoiatada, vallutada. Ning maa elab valusalt üle traditsioonide katkemist. Kas see tähendab alalhoidlikkust, et jäägu kõik nii, nagu on olnud aastasadu? Loomulikult mitte elulaad kultuur areneb tänapäeval tohutu kiirusega. Aeg nõuab meilt sageli vabanemist mälukoormast, traditsioonide ahelaist. Kuid need, kelle jaoks minevik on surnud tuhk võivad tuua ainult kahju. Kes elab mälestusteta, mõtleb ainult praegusele hetkele. Jätab endast halva mälestuse. Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Mõistagi selleks, et mäletada, tuleb teada. Mõned aastad tagasi toodi ajalehes ärakirju, kus kiruti raamatuid, mida kirjade autorid polnud isegi lugenud. Me oskame koguni kiita asju, kes te suurt midagi ei tea. Näiv isegi FB austus suurte nimede vastu on sageli näiline sest ei tunne küllalt nende suurmeeste loomingut. Koolis õpitakse suurtel luuletajate teoseid. Kuid kui paljud teavad peast nende luuletusi? Leenil armastas korrata tuntud aforismi. Me tahame, et meid vähem kiidetaks ja rohkem loetaks. Kui tihti me loeme Marxi Leninit? Ometi on nende teostes vastuseid paljudele tänastele probleemidele mitte valmisretsepte, vaid mõtteid, mis sunnivad edasi mõtlema. Mälu, mida ei toeta teadmised tekitab fantoome petiseid, kaasaegseid müüte. Need müüdid muutuvad mõnikord mäluvalitsejateks. Tuleb aeg, kus müüdid hajuvad mällu. Jäpp pettumuse kibedus. Fašistlikud diktaatorid ja nende järeltulijad tahavad, et inimkond unustaks nii roimad kui kangelasteod. Ei ole olnud, kultuuri pole olnud, geeniuse pole olnud kangelasi, poeete mõtlejaid, ainult sensatsioon. Standardmugavused. See on 20. sajandil leiutatud mälus suretamise süsteem. Kuid mälu ärkab uuesti. Põletatud raamatud tõusevad tuhast. Oostatud nimed saavad tagasi endise sära. Inimkond ei unusta midagi. Kuid igaüks pole ju võimeline mõtlema inimkonna mastaabis. Oleneb, kuidas määrata mastaapi sõnade või tegude järgi. Kui tegude järgi, siis võib igaüks, mis tuua nii kasu kui kahju inimkonnale. Mõelgem hetkeks, milles kõige rohkem jääb püsima iga põlvkonna elu. Laste saamiseks pole tarkust tarvis, öeldakse. Näib, et kedagi pole vaja kuidagi eriliselt ette valmistada emaks või isaks olemise jaoks. Ent ometi on niisugune ettevalmistuskool olemas. See on elu ise. On olemas südamemälulihaste mälu. Igal rakukesel on mälu. Elusal loodusel on aktiivne mälu ning sellepärast loob taimed iga hetk uuesti ning parandab loodut. Mälu õpetab. Teie elulaad, teie iseloom, teie silmaring, absoluutselt kõik Teist endast peegeldub teie lastes ja lastel, lastel lastes. Ja millised on tagajärjed. Raske ette näha. Keegi ei tea, millist osa oma küla, linna maa ja kes teab, võib-olla kogu inimkonnas saatuses mängib kunagi see või teine väike poiss ja tüdruk. Praegu nad alles tõepoolest mängivad. Aga homme. Meie tänane elu programmeerib homset. Te tahate, et laps saaks inimeseks selle sõna täies tähenduses. Siis vaadake ennast, vaadake linn oma kodumaad kogu maailma. Mõelge, mida näevad need lapsest silmad, mida kuuleb laps, mis hakkab teda kujundama. Mis ja kes? Inimeselt, inimesele, põlvkonnalt põlvkonnale ühelt kõigile inimkonnalt inimesele, nii elab mälu, mälu, mida võib mõista, kui kohusetunnet. Mälu on ühendatud alati teise mõistega tee. Möödunu kutsub jätkama teekonda tuleviku. Elu keeruline sest maailmas elavad kõrvuti paljude inimeste paljude põlvkondade mõtted ja mälestused. Elu ei saa mehaaniliselt kaheks lõhkuda selleks, mis oli ning selleks, mis on ja tuleb isegi ajaloomõõgatera, mis traagilistel hetkedel lõhestab mälu. Isegi see ei suuda täielikult katkestada aegade sidet. Mälu õpetab jätkama ja muutma ühendamataritut avastamisega. Mida siis öelda kokkuvõtteks? Kui uus põlvkond ei õpi austama igasugust loomingut, ehitusi, raamalt, puud, mälestusmärki, kangelastegu, üldse kultuuri, kaotata mälu. See on väga ohtlik haigus. Inimesi, kes ei mäleta, pole millestki kahju. On olemas fantastiline jutustus inimesest, kel opereeriti ära mälust kõik isiklik, et ta saaks paremini töötada. Ja tulemus oli kurb. Opereeritu kaotas tunded, armastuse lakkas olemast inimene. Mäluta pole moraali, südametunnistust ega kultuuri. Ja isegi siis, kui on vaja minevikuga lõpp teha. Peab mälu aitama, säilitada eneseväärikust. Ja palju sisaldab see üks mõiste mälu. Ja kui me peaksime oma poegadele ühes sõnas ütlema kõige olulisema siis peaksime ütlema.