Küll räägitakse naljameestest laulumeestest pillimeestest lõõtspillimeestest Aina mehed ja mehed kuid minu ees on praegu naine Helgi tõmmema ja temal on ka lõõtspill põlvedel. Lõõtspill mängib naiste käes ka. Selle lauluga alustati Lihula mõisamäel, kõik talupered olid selle laulu sees küll sellel võis neid salme olla, minul on neid kirjutatud päris üksjagu üles. Aga päris kindel on see, et neid on ka veel, mida mina ei tea. Niisugune vahva lugu, mis kisub kangesti kohe tantsima, kusagil pulmas seda lauldud ka ja siis oli üks kelmikas salmi tegija sinna teinud veel ühe niisuguse sainet kilp on püksis, kätte ei saanud, pane püksid põlema, usud Saabe uskmata? Tule vaata oma silmaga, kui kolm päevalise pulmaline pidanud pulmi, kes siis kapiipopaksutas hakkas siis Virtsu Tallinna bussi peale minema pühapäeva õhtul, teadagi, see oli siis väga täis see buss muidugi, buss ikkagi inimesi oli väga palju sõitmas ja tema siis patsutanud peatuses piipu ja ikkagi vabsee salm oli väga hästi meelde jäänud. Abikaasa oli kanded kuule, jätta järgijate järgi, aga ei noh, kus siis need pulmastunud mehed siis neid laule järgi jätsid, eiei, tema laulis ikka edasi, vahepeal oli siis buss juba tulnud ja mees laulab ikka laulu ja, aga naisterahvad olid bussi peale ees läinud ja. Meil läks järgi ja võttis oma täpsutava piibusi seest ära pistist taha püksitaskusse. Ja ikka laulis edasi Kirk kontekstis, kätega paneme, püksid pole veel seal bussis edasi, siis läks seda minu meelest iga kuulajalist taipab isegi, sest seal oli siis palju piibusuitsu. Sest biitleks testi Tassama. Minu kodus on mängitud väga palju pilli. Mõlemad vanaisad on pillimehed, üks tegi Pille, teine mängis neid rohkem läbi. Ja muidugi minu isa mängis ka pilli ja isegi minu äi mängis pilli, nii et ma olin ikkagi sündinud nende laulude seisi omamoodi. Vanasti oli lauldud niimoodi kirikuäärenurga, külapillide küla ja tika jaan on nende isa. Külavahelaulud ei ole sugugi keerukad ja nooruses õpitud, see jääb ikka meelde ja minu kodus on ju nooruses väga palju pühapäevaseid noorte inimeste kogunemisi toimunud just sel ajal, kui minanike nelja ja viie ja kuue seitsmene olin. Peres oli rohkem neid pillimängijaid, vanaisa mängis, isa mängis, tädid mängisid, onu mängis ka, rahvas tuli sellepärast, et terve hulk oli mängijaid ja siis kogunike, nagu sinna lauldi, neid külalaule kleidis ei meeldi ja minul on näidanud neika meelde tuletada neile ema. Kui ma mängin nende lugu, siis ema ütleb niimoodi. Ei, ei, oot-oot. See lugu oli nüüd küll teistmoodi, sinul on natuke siia otse või kuidagi niimoodi. Et ta siis laulab mulle veel kord ette või, või parandab mu vea ära. Eks see vanatüdruk asi oli ikka venestiks tõsine probleem. Ega muidu ei oleks niisugune ütlemine, et ennemale aus vanatüdruk kui viletsa mehe naine Jutt on kogu aeg käinud meie küla ja meie küla, mis selle küla nimi. Ja selle küla nimi oli äärenurga omal õigel ajal, siis tema muudeti ringi kirikukülaks ja lõpuks tari suitsuküla ja minu meelest ta nüüd ikka peaks äärenurga tagasi olema. Aga seal oli veel üks niisugune vahva ütlemine. Et äre, nurga ja kirikuküla oli pillide küla ja tika jaan oli nende isa Kikka Jaan ongi see vanaisa. Perekonnanimi oli tal külm? Ja ütlesite, et vanaisa tegi pilli lõõtsapill. Kas nägite ka seda teest ja? Vaat just see pill, millega mina mängin, selle tegemist, ma mäletan küll. Tagakambris oli üks laud, seal oli vanaaegne niisugune petrooleumilamp, minu teadmiste järgi on ta ema juures praegu rohelise kupliga. See oli kõige valgem lamp tol ajal ja see on niivõrd peenikene, see töö seal kõik. Ma mäletan veel seda, kui tema töötas, siis ma võin ainult hetkeks näidata seda, kuidas tema sisse suu oli. Keel, keel oli hammaste vahelt kuidagi siin alumise huule peal ja siis tema vahetevahel isegi imises lauluviisi ja siis tema seal õhtuti nokid, siis öeldakse niimoodi, et paarkümmend pilli teinud, kus nad kõik on meiega, ei teagi seda, sellepärast et minu tegelemine selle pilliga on ka ju ainult 10 aastat ja ega enne seda ei tundnud ma ka selle vastu erilist huvi üldse, et kus oleks varem seda uurima hakanud mõne pilli kohta ma tean, te oleks viis, kuus pilli, kus nad on ja isegi minul on kodus igaks pill, sellepärast et minu aiast jäi ka pill ja tuleb välja, et seal on ka minu vanaisa tehtud. Ühe vanaisa polka, mida väga vähe on üldse võib-olla mängitud. Selle ma veel säilinud neli-viis aastat tagasi, kui veel Jaan Sibul elas. Mul on ta alati niimoodi nagu kõrvus kumisenud, aga hakkasin siis Jaanile mängine. Jaan ütles, et jah, jah, ja see oli nüüd küll tika papa polka, aga aga sellel olid jällegist vahvad sõnad. Nüüd pojal Tehme noorike, nüüd saab nisu igade. Lihula kandis on igasuguseid vahvaid lugusid, minu ema rääkis, et on olnud rätsep rätsepal, eks pühade ajal see rätsepa oleks tulnud siis pidudessekkus siis külas juhtus pidu olema ja siis tema oli tulnud selle uh, jah, chachiga ikka sisse ja sellega olla siis kõik tuku nuiad nurgast välja aetud ja ise pilli mänginud ja, ja samal ajal ka laulujoru ajanud Uhtša täpi peal ja on seal Lihula kandis veel see külavahe laulma talunimedes Ennu ja Indreku ja tooma ja tammiku ja need kasutati ka kõik laulu sisse ära. Ka teine vanaisa, nagu ma juba varem vist olen öelnud, mängis lõõtspilli, tema oli rohkem tuntud pulmapillimehena ja pulmi peetik rohkem talvisel ajal ja siis pulma sõideti hobustega, kas parimatega, aga igal juhul selles mõttes parimatega, et nad ka koju tõid, sest pillimehel oli seda ka aeg-ajalt vaja. Ja nii räägitakse. Vanaisa Priidul olevat olnud hall vahva hobune, kes rakendati ree ette. Arvatavasti see aeg oli juba reega sõit, kui labakindad kätte pandi. Kahtlemata sõideti reega. Igatahes tema tuli pulmast ohjad ja need oli tema pannud istumise alla. Ja siis oli öelnud veel viimane sõna, kui tema siis pulmamajast lahkus. Massa sõua massadiaadis, mis see tähendab, see tähendas seda, et Massa viis tema koju siis oli istunud tema sinna reke võtult lõõtspilli käte talvisel ajal oli muidugi külm labakindad ka kätte ja siis nii tuli tema laulu ja pillimänguga pulmast koju see olevatel kõige vahvam olnud seda pulmas pulma olisi tantsitas oma pilli järgi, see oli muidugi muidugi tavaline. Siis viiekümnendatel aastatel, kus olid kolhoosiajad, need ülevaatus, et ma tean, et vanaisa käis ka siin, sel ajal nimetati Mustpeade maja Tombi klubiks käis seal mängimas, ma ei oskagi öelda, kuidas teda siis nimetati, kas oli võistumängimine või ülevaatus või mul on üks pilt. Ta ajalehest välja lõigatud klaasi taga ilusasti kenasti. Vanaisa mängib labakinnastega ja ka mina olen kasutanud seda lõõtspill, on üks niisugune pill, mida ei saa võtta tehnilise pillinadenaa peab olema meeleolu looja ja mina olen selle mõtte ka alati võtnud, kui ma lõõtspilli võtan, et ta on ikkagi nende tehniliste pillid eelkäija ja, ja temaga peab tulema see külameeleolus ja simmanimeeleolu, seda lusti peab temast õhku maja ega talvisel ajal ei jäänud ükski lugu sellepärast mängimata. Et õues külm oli, siis panid need õiged pillimehed kindlad Kepte mängisid talvel, sest et tuli minna lusti ja mänguga läbi küla, kuidas siis muidu? Aga no pidid hästi välja tulema, brokis tüdruk võis akna peal ukse peal olla. Johanaa, katsu sa suvel siis kohale minna, kui need lood sandisti välja tuli. Helgi Peegie ja lõõtspill kuulute kokku. Ja Eesti rahvakultuur on maarahvakultuur. Vanal ajal on jälle raha söönud niimoodi pisikest aa vaja madalat matsiseisust ei maksa põlata nendest või mõlemist suur saada. Meie rahvakultuur on ikkagi linnas, ma kujutan ette, sellepärast, et väga palju on praegu lõõtspilli mängijaid noori peale kasvamas. Ja kõige lõpuks ütleksin mina niimoodi. Mu süda tuksub, hiidast meel, mõlgutab Lihulast, esivanemate-vanaisa pillimeistertika Jaani, Teise vanaisa möldri Priidu isa Juku ja äiale, oh noorust ja pillilugusid usinasti. Kes seda veel ei uskuda, see võtku ise vaevaks katsuda, kui ean õnnes elada ja mõnus rõõmust lõõtsapilli mängida, vahest palja käega vahest lava kinnaga. Ja kuni me ei kaota sidet oma esivanematega, siis ei kaota ka meie väike rahvas jal oma elujõudu.