Tere tänase karikakramängu teemaks on tagasi antud elu. Ma ei suutnud enam liigutada ega rääkida, mu liikmed, muu keel, mu laud ei allunud enam tahtele ja kuigi mu silmad olid lahti, nägin ma vaid heledat udu, milles tantsisklesid säravat tilgakesed nagu tolmukübemed päikesekiirtes. Ma tundsin, et varsti ei ole mind enam. Aga ma kuulsin veel. Sõnade kõla jõudis minuni summutatult pigem sosinal kui vestlusena ja ma tundsin hääled ära. Ma teadsin, et minu voodi seisis meie majaarst, doktor Kaltjee. Veel üks arst, kelle käskiv hääl mu pingul närve saagis. Ja mu naine tonnetsian, kellel ehmatatud nuuksed ja katkendlik ja küsimusi ma aimasin. On ta teadvuse juures? Kesist annetti on? Ei, madam, vastase võõrasarst kindlasti mitte. Ta isegi ei soni enam, see on kooma. Tundide, võib-olla minutite küsimus. Mis te arvate, küsis doktor kalt, kõriseb hääl. Mis te arvate, võib-olla süst? Milleks annetud piinata, ütles konsultant. Tema eas harrastusšoki üle ei ela. Penitsilliin oli meie viimane lootus, see ei andnud oodatud efekti. Kahjuks pole enam midagi teha. Kas te ei leia, ütles Kaldie aupaklikult, et patsiendi konstitutsioon on niisama oluline tegur nagu tema iga. Ma vaatasin ta kuu aja eest läbi, enne seda kopsupõletikku. Ta süda ja vererõhk olid päris noore mehe omad. See ainult näis nii, ütles professor. Ainult näiliselt seda usutakse. Tegelikult iga on iga. Ei, härra professor, ütles Donald Jenna ägedalt. Mu abikaasa oli noor, väga noor. Ta pidas end nooreks madaam aga pole midagi ohtlikumat sellisest illusioonist. Te peaksite puhkama minema, madam, tema teid enam ei näe. Uskuge mind. Põetaja kutsub Teid, kui ta nõksatus, mis kõlas peaaegu karjana, lõhestas uduloori ja mulle tundus, et näen kauguses tema silmi nagu tulesid hämarusse mattunud rannal. See kestis vaid hetke. Ja siis kustusid isegi hääled. Ma jäin üksi vaikusesse, mis oli nii tihe, et lõika noaga. Kaua see kestis? Ma ei tea. Aga kui igavus talumatuks muutus, tekkis mul järsku pööranemata üles tõusta. Ma tahtsin põetajad kutsuda. Ma katsusin mitu korda hüüda. Ta ei tulnud. Ma karjusin või arvasin, et karjun. Tonati Enn. Mu naine ei vastanud. Ma lähen teda otsima, mõtlesin. Kuidas ma teadsin, et jaksan tõsta oma kõhnaks jäänud jalgu panna nad vaibale kõndida. Mäletan ainult, et olin selles kindel ja mul oli õigus, sest hoolimata toas valitsevast tihedast udust läks sinna pingutuseta kapi juurde, kus olid mu riided. Aga sel hetkel, kui ma kapiukse juurde jõudsin, puutus mu käsi vastu keha jamad, tajusin üllatusega, et olen juba riides. Ma tundsin ära kareda karvase mantli, mille olin ostnud Londonist halbade ilmade puhuks. Maha vaadates märkasin, et mul on kingad jalas. Ja et ma seisan konarlikud kividel, mitte toa põrandal. Millises kuutõbise seisundis olime voodist tõusnud, riietanud majast väljastanud? Ma olin liiga erutatud, et sellele pikemalt mõelda. Aga ilmselt ei olnud ma enam surija isegi meid tehaseid ja ja see oli tore. Mis linn see oli? Pariis. Kollakas udu meenutas pigem Londonit. Et kaitsta nägu nähtamatute ohtude eest, sirutasin käed ette, astusin paar sammu edasi ja otsisin kobades müüri. Ajuti kostis kaugusest laeva sireenide vaimukas hülgamine. Hullundus vingaja soolakas nagu puhunuks ookeanilt. Mis sadamasse oli. Hei, teie seal. Vaadake ometi, kuhu te lähete. Vabandust, ütlesin ma, ma ei näe midagi. Kus ma olen. Mehel oli tugev taskulamp käes, ta suunas selle minule siis endale ja ma nägin, et ta kandis mundrit, kuid tema uni vormi kuulunud prantsuse politseinikule ega inglise bulismanile. Pigem sarnanes Ameerika lennuliinipiloodi kuuega. Ta võttis mul leebelt õlgadest kinni ja juhatas mind vasakule. Minge otse selles suunas ja te jõuate väljale, ütles ta. Ma taipasin, et ta rääkis lennuväljast. Kummalisel kombel ei paistnud ta kahtlevad, mu soovis sinna minna ja mina omalt poolt ei mõelnud hetkekski sellele, miks ma lähen lennureisile nüüd kohe, kus ma olen vaevu jalule saanud. Oma elu kõige rangema haiguse järel. Avastasin ainult tänan, kapten, ja oleksin juhatatud teed mööda edasi. Kas oli udunud, üles tõusnud või olid mu silmad pikapeale harjunud? Ma ei tea, kui ma hakkasin eraldama inimeste kogusid, kõik liikusid minuga ühes suunas, rahvahulk muutus aegamööda tihedamaks ja peatselt käisime nagu mingis protsessioonis. Me katsusime kõndida kiiresti, sest me pidime ilma, et oleksime seda suutnud põhjendada, otsustades minu enda tunnete järgi ruttu pärale jõudma. Edasi liikumine muutus aga üha vaevalisemaks. Ja tee nagu mulle tundus üha kitsamaks. Ärge ometi trügige, ütles üks naine, tal oli rauga hääl. Mina ei trügi, ütlesin ma mind rügitakse. Tehke nagu teised ja oodake oma järjekorda. Ma peatusin järsult ja mu kohver, mul oli kohver käes, nagu ma sel hetkel märkasin, kukkus minu taga tuleva mehe jalgadele. Ma pöördusin ringi, udu hajus, ma nägin ene sees roosas lahtise kaelusega särgis noore ja ilusa neegrit, tigedat nägu. Vabandage, härra, ütles ta sarkastilise kibedusega ning sügavad teatraalse kummardusega. Vabandage, et ma oma mustade jalgadega vastu teie valget kohvrit puutusin. Te nägite väga hästi, et ma ei teinud seda meelega. Andestust, härra, ütles neeger Pihkva kummarduse saatel. Andestust. Enam seda ei juhtu. Nüüd nägi mu enese eest pikka inimeste kolonni, mitut tuhandet reisijat. Taamal paistsid raudne piirdetara ehitused, vaatlustorn, angaarid, paar lennukit tiirles kauguses ja sireenid saatsid, väljakutseid. Paisub tuul kihutas üle taeva süngeid madalaid pilvi ja karistas neid aeg-ajalt ribadeks. Nüüd liikusime edasi äärmise aeglusega. Minu ees seisev naine pöördus ringi ja ma nägin tema halle juukse kahlaning, ilusaid mahedaid, irlanna silmi. Ta polnud enam pahane ja naeratas mulle. Ta paistis, ütlevad see kõik on väga vaevaline, aga meie kahekesi oleme vaprad ja kannatame nurisemata. Tunniajalise tammumise järel tuikuste jalgadel. Tõusin nii vara sõnasta. Ma olen väsinud. Istuge mu kohvrile, ütlesin talle. Kohvrit maha pannes tundsin ma jahmatusega, kui kerge see oli. Issand, hüüatasin ma, ma olen täitesulepea ja sussid maha unustanud. Ja ma tõttasin joostes linna poole. Miks ma jooksin, kes mind ootas ja kuhu ma läksin? Ma ei teadnud. Kuidas leidsin ma õige tee selles võõras linnas ja kuidas olin ma saanud toa väikeses hotellis sadama lähedal. Elektrirongid kihutasid raua kolinal mu akendelt mõõda rütmiliselt pilkuvad säravad reklaamkirjad, lõid põlema ja kustusid. Täitesulepea oli jäänud lauale ja tuhvlid voodi alla. Viskasin nad koos raamatute ja paberitega kohvrisse, panin sinna veel habemeajamisaparaadi hommikumantli ja kiirustasin taas joostes minema. Hiiglaslik buss peatas kõnniteeveerel, kus kõndisid sadama politseinikud ja sõjaväelased, revolver valge nahkvöö vahel hüppasin bussi peale. 10 minuti pärast läksin ma maha lennuvälja piirdetara juures valkjasroosa inimkolonni lähedal. Veel kord sain tunda sammhaaval edasi nihkumise piin. Kui ma kahe tunni pärast piirded ärani jõudsin, taipasin, miks me nii aeglased olime edasi liikunud. Lennuväljale pääses väikese värava kaudu, mille kõrval seisis valvur. Nii et kolonn pidi viimase 100 meetri peale üherealiseks ahenema. Lõbu sai minu ette vaid kuus inimest. Nägin ma valvuri nägu, selle ära ostmatu härg inimese nägu, kelle teeneid vajavad kõik valitsused. Kolm inimest, kaks. Üks järg oli minu käes. Seisin üksi, härg inimese ees. Missugune liin? Küsis ta. Kas on siis mitu liini? Iseenesest mõista? Vastas ta kannatlikult. Katoliku Lin, anglikaani liin, presbiterilyn, baptisti, liid, mormooni liin. Kas kõik liinid on konfessionaalsed? Tehke ruttu, ütles ta, missugune liin? Aga kui reisijal ei ole religiooni, kas teil agnostik laini pole? On küll vastaste üllatunult. Aga ma ei soovita seda. See on alles väga uus liin, halvasti organiseeritud. Sellega tuleb teil ainult sekeldusi. Kui te tahate usuelementi miinimumini viia, valige ionitseerija. Onlain-see on väga puhas, korralik ja moodne. Saba minu selja taga muutus kärsituks. On inimesi, pahandas väikest kasvu rauk, kes tunnevad lõbu jutuajamisest luugi ees, kus köik oma järjekorda ootavad. Ma puhastasin ja ütlesin valvurile. Ma reisin unitaarliinil peahoone tiibess. Järgmine. Nagu uksehoidja oli öelnud, nii oligi unitaarliin minu meelest mugav jaa, korralik. Seal valitses toimekas õhkkond, Lakeeritud puust letid, mitmevärviliste vahekaartidega sedel kartoteegi, väikeste lennumudelitega märgistatud kaardid, kubistliku plakatid, mis kordasid reisige unitaarliinil ja ilusad neiud mustas vormis, kes võtsid reisijaid vastu. Üks neiu astus minu juurde ja küsis. Kas teil väljasõiduviis on? Ei, mis viisa ma ei teadnud. Neiu ohkas siis, ütles viisakalt. Minge mister Freysleri juurde. Meister Fraiser, turskem mustas ülikonnas noormees meenutas mulle Ameerika ülikoolide atleedi välimusega kaplaneid. Tema südamlikus, kuigi kutsealane näis minu arvates olevat ehtne. Me oleme rõõmsad, väga rõõmsad, et meie liinil reisite, ütles ta mulle. Meie kliendid on meie sõbrad, meie sõbrad on meie kliendid. Haritud inimesed kasutavad järjest rohkem unitaarliini. Seda ma tahtsingi teha, ütlesin ma, kuid see noor daam nõuab minult väljasõidu viisalt. Ilma küll laisa, ütles ta ilma isa, muretsege väljasõiduviisa, meie teeme kõik muu. Aga kust ma pean seda nõutama, küsisin ma. Milliseid samme tuleb selleks astuda? Oma heatahtlikku nägu minu poole pöörates ütles ta. Otsige nüüd üles hoone B-tiib, üks tuba, 3454 ja küsige minister Franski, tema vaatab teid läbi. Te peate muidugi ootama, aga täna pärastlõunal sate ette. Ta lubas mulle. Palun, palun. Meil on nii hea meel, et meie juurde tulite. Mul oli tükk tegemist, et leida üles hoonebee. Pidin minema kitsas jalgrada, mõõda üle porise välja ja uuesti uppus kogu lennuväli, kollakas suutu minu ümber eksles rusele vahastav reisijate summ. Hoonebee oli pilvelõhkuja ja automaatlift viis mind 34.-le korrusele. Toa number 3454 ukse ees oli pikk järjekord, mehi ja naisi. Asusin resigneerunud oma kohal. Sel korral tuli piina kannatada kahes jaos hämaras koridoris eesti püsti. Kui lõpuks minister Franki ooteruumi jõuti, seisis seal paarkümmend toolimattklaasist, vaesin, lahutasime, turist, kes aeg-ajalt hüüdis järgmine. Astusin sisse. Valgeks värvitud laua taga istus särgi väel rasvunud näoga intelligentne mees. Mees, ratas minus usaldust. Ma panin kohvri endastmõistetavalt lauale ja hakkasin lukke lahti tegema, kuid tema naeratas. Ei, ütles ta. Teie pagas mind ei huvita. Minu ülesanne on kindlaks teha, mis laadi mälestusi, kiindumusi ja kirgide kaasa tõite. Teil on õigus kaasa võtta üks hunt sentsuaalsust. Õige pealiskaudne huvi kunsti vastu ja paar perekondlikku kiindumust, mida tempereerib tugev egoism. Ja see ongi enam-vähem kõik. Palun võtke see keelatud, tunnete nimekiri, ütelge mulle, kas teil on midagi, mis sinna alla kuulub? Põletava auahnus? Ei, ma pole üldse auahne. Kunagi ma võib-olla igatsesin auavaldusi. Maa, saavutasin nad, sain aru, et nad ei too mingit rõõmu, see on möödas. Väga hea. Ütles mees. Ei mingit võimuja vastuoksa, tunnen hirmu võimu ees. Mina usun, et inimene, kes juhib, on tegelikult isejuhitav, on oma ameti ja parteivang. Mul ei ole vähimatki soovi vastutada tegude eest, mida ma pole tahtnud teha. Väga hea. Mingit erakordset armastust oma elukutse vastu. Kaardi järgi otsustades olete teie näitekirjanik, kas teil on selline tunne, et võite kirjutada ja peate kirjutama veel ühe näidendi selle kõige parema? Ei, paraku ma tean, et ei suuda seda enam teha. Möödunud aastal tegin katset. Uskusin veel endasse. Tuli välja käkerdis, see on möödas. On teie otseses lõplik? Jah, minu looming on valmis, ta on see, mis ta on. Ma olen sellega päri, et tema üle kohut mõistetakse. Väga hea, suurepärane ja raha parandusrahast ma ei ole kunagi hoolinud ja varandus, seda ju pole enam. Kas armukesi on viimase 15 aasta jooksul mitte ühtegi peale, mu naised on nats, Jenny. Abiellusin väga hilja. Te armastate teda kogu südamest? No mis te räägite? Väljendid nagu kogu südamest ei ole meie asutuses lubatud. No vaatame asja natuke lähemalt. Kas te olete temasse kiindunud füüsiliselt, hingeliselt või intellektuaalselt igas mõttes samal määral kui esimesel päeval rohkem kui esimesel päeval. Inspektor Franki ilme süngestus. Mul on väga kahju, ütles ta. Sellisel juhul ei saa ma teile viisat anda. Aga kui ma tahan lahkuda? Te, ütlete, et tahate lahkuda, aga kes tahaks tegelikult lahkuda maailmast, kuhu nii kallis olevus maha jääb. Et ei saa minust aru, ütlesin ma vihaselt. Just tema pärast ma tahangi lahkuda. Tervelt kolm kuud on endale koormaks olnud. Tulevikus saan ma tema elu ainult rikkuda. Ma pean lahkuma. Frank raputas pead. Mul on väga kahju, ütles ta. Aga me ei ole kunagi andnud viisasid inimestele, kes on säilitanud nii tugeva kire. Tunneme niisuguseid reserveeritud koha loomulikult teiste arvel. Aga viimasel hetkel Peterdaja kohta ei saa keegi. Ma palun teid, ütlesin talle. Jätke mulle üksainus võimalus. Te paistsid olevat arusaaja inimene, te teate, kui väga mul on tarvis pärast nii paljusid kannatasid teise maailma pageda. Ma olen väsinud. Andke mulle rahu. Kui minu kirg on meil liiga tugev laskema vabanen sellest aja jooksul üksiolekuga. Ainult ärge saatke mind uuesti välja valitsevasse pimedusse. Minister Frank silmitses mind kaastundliku pilguga, mille juhmust rõhutasid tursunud kotid silmade all. Naljakalt üles liigutusega vajutas ta pliiatsi vastu alumist huult. Teie vajate, ütles ta lõpuks õpetava tooniga transiitviisat taeva eeskotta. Kui see minu probleemi lahendab. No ja siis muidugi. See lahendaks teie probleemi küll. Aga seis sõltub kahjuks minust. Ja kellesse sõltub koomada ja katalepsijate komisjonist. Oh issand ja kus see asub? Väikeses üksildases majas, mis asub lennuväljal loodepoolses servas. Minge tagasi linna ja tulge homme uuesti. Selleks ei jätku mul ilmaski, jõudu. Jätkub, jätkub, ütles ta. Ja jälle oli mu nukral soisel väljal, kuhu tungisid ühe korraga ja udu. Tas otsisin ma raskes pimeduses ekslevate varjude keskel peaaegu käsikaudu kobades väljapääsu taas kandis. Mind koliseb tramm liiga kuumaks köetud toa poole, kus reklaamtulede piikuvad sähvatused ja rongide veeremine mind uinuda ei lasknud. Soli painelik, niiske ja lämmatav. Koidu ajal kahmasin uuesti kohvreid, lohistasin end lennuvälja poole. Ma lootsin, et selle ebainimlikul tunnil tulles olema üks esimesi, kuid teised reisijad olid täpselt sama mõelnud ja veel kunagi polnud, saba on nii pikk olnud. Kui ma viimaks pärast kolme tunnilist seismist väravani jõudsin, ütlesime valvurile kodusel toonil. Te olete mind juba näinud. Mis liin? Unitaarliin. Ta laskis mind läbi, mul tuli nüüd KKK bürooruumid üles leida. Lõpuks nägin üksildast punast telliskivimaja, millel seisid kolm valget tähte kaka k. Märkasin ahastusega. Isegi selles kõrvalises paigas ootab hulk jutule soovijaid ukse taga. Nende seas oli palju lapsi, mõned nutsid. Ma ei hakka seda uut ootamist kirjeldama, olin väga väsinud, mul ei jätkunud enam jõudu ei haletsemiseks ega vaevlemiseks. Kui järg minu kätte jõudis, leidsin end laua äärest, mille taga istus noor neiu, hallikas, sinises vormis. Ta polnud ei ilus ega meeldiv. Juuksed olid tal kammitud lihtsasse soengusse. Ma panin tähele toimekus ta kiirust, millega ta minu ees olevate isikute vastu võttis. Ilmselt ei kuulunud ta sedasorti ametnikud kilda, kes armastavad olukordi keeruliseks muuta. Te räägite käsitamistel Franki juures. Kas ta andis teile mingi tähekese meie jaoks? Jah, siinson. Hea küll, ma vaatan järele. Ühesõnaga, te soovite saada ajutist vastuvõtu viisate, kui palju teil võtab Enda arvates aega, et ma ei ütle, et unustada. Aga noh, et lõdvendada seda sidet 20 aastat. 30 aastat? Ma ei tea, vastasin ma minu eas. Teil ei ole enam iga, väitis neiu 10 aastat. Ta täitis trükitud blanketi, laskis mul alla kirjutada, siis juhatas mind ruumi keskel istuva vanamehe juurde. Lauk kirjutas lugemata alla ja vajutas allkirja kõrvale kuupäeva, pitsati. Nüüd jookske minister Franki juurde, ütles neiu heatahtlikult. Kell on juba kolm ja büroo suletakse kell neli. Jookske, oli ta öelnud, mina suutsin hädavaevalt oma valutavaid jalgu järele vedada. Väljas nägin, et udu oli nüüd veelgi tihedam, biokeeksi sind rajalt kõrvale, sattusin Roo puhmasse ja kukkusin. Ma tõusin jalule, üleni porisena, külmast võbisades ja oli sedavõrd ähmi täis, et kui ma mitmetunnilise otsimise järel hoone bee leidsin, oli see juba suletud. Peate minema tagasi linna ja tulema homme uuesti, ütles uksehoidja. Kuid ma olin nii väsinud, et kasutasin ära udu ja pimeduse ning peitsin end maja taha puudesalusse, kus veetsin öökäru alla markasin värisedes, liikmed olid valusad ja kanged. Esmakordselt kogu selle haletsusväärse büroosid möödarändamise kestel säras päike. Mulle paistis, et ta oli väga kõrgel ja vaatasin kella. Südapäev oli möödas. Ilmselt oli mu alles koidu ajal uinunud ja kaua maganud. Ma läksin kiiresti ümber maja ja nägin nii pikka meeste ja naiste rivi, et valvuril oli tulnud see osadeks jaotada. Ootamine, aeglane, edasinihkumine, ahistus, kellalööke kuuldes. Ootamine lifti ees kolm neli, ei mingit lootust enam tagasi linna. Põrgulik hommikune tõttamine, ootamine värava ees, ootamine maja vees, ootamine lifti ees. Aeglane edasinihkumine 34. korruse koridoris. 3451 3450 kaks-kolm 1453 3454. Aeglane edasinihkumine toolilt toolile. Järgmine lõpuks jõudsin uuesti minister Franki kabinetti. Ah see olete teie, ütles ta mulle, kas teil viis on? Jah, vastasin matulile vajudes? Jah, siinse on. Algul vaatas ta viisat heatahtlikult ja rahuldusega siis aga tähelepanelikult ja pahaselt. Aga miks teile ei tulnud, küsis ta. Viisa ei ole enam kehtiv. Kuidas ei ole kehtiv, mispärast? KK ka viisad on, kehtivad ainult 24 tundi. Jookske kiiresti tagasi komisjoni ja paluge viisat pikendada, nad teevad seda kohe. Järgmine. Selle jutu peale haaras mind metsik raev. Mu silmade eest möödusid sood, oriidikate eed, asjatu ootamine ja Aubakkumatult hoolimata pidulikust ümbrusest kartmata kahtekümmend, inimest, kes mind ooteruumis pealt kuulasid, karjusime täiest kõrist. Mul on sellest villand ja mul on sellest villand, et mind saadetakse büroos büroosse, ametniku juurest ametniku juurde, viisa juurest viisa juurde. Mul on villand sellest narritamisest. Mul on villand kannatusest, mul villand, villand, villand küll, lahkumine on nii raske, siis ma ei tahagi enam lahkuda. Ma põrutasin rusikaga mister franki lauale. Ta paistis olevat kohkunud ja sugugi mitte põhjuseta, sest olin vihast meeletu. Ma ei taha enam lahkuda, ma ei taha enam lahkuda. Ränk kutsus sekretäri. Nad haarasid mul õlgadest kinni ja tõukasid kabineti ukse taha. Kära peale kohale jooksnud valvurid võtsid mu enda hooleks ja viskasid majast välja. Kui ma nende käest pääsesin, tormasin ma mööda välja edasi ja karjusin. Ma ei taha enam lahkuda. Minu ümber kogunesid teised reisijad. Mõned püüdsid mulle aru pähe panna, aga mina ei võtnud midagi kuulda. Ma ei taha enam lahkuda. Massurghin ootamatult tekkinud lagedama koha poole. Tuul muutus üha Mingemaksja soolasemaks. Kaks tulukest tungisid läbi udu, kuhu rannalenoteedi juhatasid. Ma kuulasin merekauget kohinat. Ma ei taha enam lahkuda. Tulukesed liginesid kaks tulukest või silma. Need olid silmad minu naise tonatienny, hallid, mahedad, hirmunud silmad. Ma ei taha enam lahkuda, ütlesin ma palju vaiksema häälega. Doktor süüdistanatien, ta räägib. Siis on ta päästetud, vastas doktor Kaltie kõriseb hääl. Viimsed, uduräbalad ripnesid eesriiete küljes. Mööbli kodused piirjooned paistsid selgelt taasleitud valguses. Seintel olid maalid saanud tagasi oma erksad värvid ja päris minu lähedal peaaegu minu silmades särasid siiani niisked uhkeri õrnad. Nii õrnad silmad. Te kuulsite, Andrei maroanovelli lahkumine. Lugesid Kalle käesel ja Olle Mirme, saate panid kokku Elo Selirand ja Kristi Aule. Ilusat õhtut.