Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Külaelu seestpoolt, kes korraldas elu külas ja kuidas elu korraldatud olid. Saates on emeriitprofessor Enn Tarvel ja saate toimetaja Piret Kriivan. Tänase saate teema on küla keskajal. Küla seestpoolt. Jah, võib ka nii-öelda küla seestpoolt, aga veel selgem ja õpetatum oleks, kui katsuda küla funktsioone jagada siin ühes eelmises esinemises Rahandusharjas, liutu külast, asustusüksusest, aga veel vaieldamatult küla tähtsad funktsioonid on olla haldusüksuseks ja majandusüksuseks. Kui asustusüksus võis mitte olla, nagu eelmine kord oligi, juttu võib ju ka ilma kõlata elada, talus lihtsalt elada või niisama Kuuse all. Aga küla kui haldusüksus pidi olema, kui juba küla oli enne saksa taani vallutust haldusorganisatsiooni oli ju maade või maakondade siis kihelkondade ja siis külade kaupa, ah meil Eestist ei ole otseseid Allikalisi tõendeid. Küla kui haldusüksuse kohta nii hilisest ajast, aga kuramaalt näiteks 1253.-st aastast on teade vanematest on juttu, need ajasid siis nimelt mehi Ta mehi malevasse. Hilisemate allikate järgi otsustades aga pidid külad igal juhul olema. Külamehed arutasid külakoosolekul küla asju, niimoodi võib asja ette kujutada. Ja vallutajatel oli küla igal juhul vaja, seda oli vaja maksud. Konnana. Pust nõuti, andame ehite, kus taheti inimesi Theo tööle, mõisa. Ta oli vaja arvestusüksusena, talud olid kirja pandud vakku raamatutes. Külavanematest on juttu keskaja allikatest, saksa keeles, keskalamsaksa keeles Oldest, ladina keeles senior. Need tähendavad mõlemad vanemat Holdes tõundelt puuren, vanem talupoegade hulgas, toimus niisugune pidev protsess, et külaametikandjad külavanemad sulasid kui mõisaametikandjatega, sellepärast et mõist domineeris kogu avalikus elus. Näiteks vardja amet valkjas saksa keeles valt Valtmann poola keeles Vardei seesine pallikas korra Kula vahel teen nime all. Sõna iseenesest on germaani laen saksa keeles vart ja inglise keeles on tänapäevani analoogilised sõnad hoold hoolda. See tähendab õieti. Kuueteistkümnenda sajandi andmetel see oli talurahva omavalitsuse esindaja valkjas näiteks korraldas vakku peo pakkuse esindajana aga hiljem pardias sulab kokku peaga ja kubjas on selgekujuline mõisaametnik, son taga Sundja sundi ja see sõna tähendas algselt kohtuniku, õieti slaavi laen, see, mis tänapäeva vene keeles oleks sudja slaavi keeltes, vanasti kasutati üldiselt niisugust ninahäälikut nagu poola keeles tänapäevani. Siis sellest on see n sinna eesti sõnasse vahele jäänud. Alguses oli tegemist kohtumõistega külas, aga pärast siis lihtsalt taga Sundjaga. Hoopis tähtsam on küla kui majandusüksuse funktsioon. Kui jätame kõrvale nüüd maksustus üksuse funktsiooni, siis peab ütlema teda eelkõige põllumajandusliku majandusüksusena. Eestis valitses üksik pereline majandusvorm, see tähendab, et üks talupere majandas talumajapidamist. Talu töötas omal riisikol, vastutas ise oma maksude tasumise eest. Mitte niimoodi, et oleks mingisugune ringkäendus nii nagu vene külakogukonnas. Kui naaber võlgu jäi, siis sa pidid õla alla panema, et maksud tasutud saaksid. Loomad ja hooned olid ka talude valduses külakogukonna valduses. Maad kasutati osalt talude kaupa, osalt terve küla Baderwe küla valduses. Talude maakasutusest on tegelikult väga vähe allikate põhjal teada ei ole eriti teada sellest põllumajanduse aspektist ega ka mitte palju teada õiguslikust aspektist. Keskajal valitses Eestis kogukondlik maa tus ma jagunes külade kasutusosadeks. Sellist maad nimetatakse ajalookirjanduses Saraseks. Ühist Sarast kasutas küla või mitu küla ja seda kasutajat nimetada säraskonnaks. Nii hästi säras kui Saraskond on kunstsõnad ajaloolaste loodud. See on õieti tõlkevaste saksa sõnale mark, markennosson, šaht, millest oli ka juttu ühes eelmises vestluses samas loenguseerias mark tähendab saksa keeles õieti piiriraja piirimaad kas või riigitähendusest nagu tänapäevani. Tanja teene mark teatavasti tähendas kapiiriga ümbritsetud maad sealhulgas ka küla. Säärast. Sellest on tulnud ladinakeelne sõna Marhia, mis esineb allikad alates keskaegne ladinakeelne sõna sellest germaani sõnast. Niisugused tuntud sõnad nagu markkrahv või marki on kõik sellesama margiga seotud. Saras oli kogu külakogukonna oma üksikpere tohtis teda ainult kasutada külakogukonna liikmena. Võõrad ei tohtinud seda teha, ei tulnud kõne allagi, et oleks keegi asunud Saraskonna maale just nagu eikellegimaale. Säras hõlmas kõiki kõlvikuid, põllumajanduslikult kasutatavaid maid, põldu, heinamaad, karjamaad, Sa veekogusid. Põllud jaotati talude vahel ära. Küla väljad, need tehti kolmes osas. Seda võib otsustada seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust saadik, kus on mõisakaardid olemas. Mõnikord on ka rohkem välju, kuid kolm, aga need on jaotatud tükkideks või ribad. Eks segiläbi. Niimoodi oli talude maad jaotatud kuni kruntimiseni 19. sajandil. Näiteks minu esi isadest isa isa, kui jälle tohib isiklikke näiteid tuur nimega jõelk treibelt. Tema pidas Jüri Jaani kohta metsikus Haljala kihelkonnas ja see Jüri Jaani oli enne kruntimist enne 1880 kolmandad taastat jagatud õieti kolme ossa. Põldude poolest üks kolmandik siiludest oli küla keskel õue lähedal, aga üks kolmandik oli ida poole, Rakvere poole umbes poolteist kilomeetrit, võib-olla ja kolmas kolmandik, see oli ka nii poolteist kilomeetrit mere pool, nii et tuli sinna atra vedada. Ma ei teagi, kuidas seda tehti, ilmselt vankri peal siiski, kui kaugemale oli vaja minna, mitte ei lohistatud niisama taga sellised talu põllud, need võisid koosneda paarikümnest ribast või tükist. Põlluribalaius võis olla keskmiselt 50 kuni 100 küünlad, see on siis 30 kuni 60 meetrit. Meile arusaadav, mas mõõdustik. Ribadeks jaotamise põhjuseks arvatakse olevat ühtlustamise püüdu, et iga talu saaks võimaluse piirides nii head kui halba maad, kuna küla väljad ei ole oma pinnal omaduste poolest ju sugugi mitte võrdsed. Eesti agraarajaloolased eristavad kaht niisugust põldude jaotamise süsteemi. Üks nendest on lappi ehk Sarg väljastik ja teine tõstanud väljastik lappi ehk Sarg väljastik. See on selline põllujaotus, kus korra tud põllulapikese tund segamini ja kusagil hoonete läheduses siis teistpidi on need omakorda jagad nimelt tõstanud väljandikse. Teine moodus on topelt jagatud. Ühelt poolt on väljad, küla väljad jagatud suuremateks tükkideks, mida nimetatakse tõstandikeks ja neete tõstandikud on omakorda jaotatud ribadeks eksiiludeks talude vahel paralleelselt jooksvateksiiludeks. Neid kutsutakse mõnikord nöörimaadeks. Sõna tõstanud. Mis on kollapärasema põllujaotus. Mooduse alus tundub olevat esimesel pilgul kunstlik sõna, nagu oleks ka ajaloolaste poolt loodud oskussõna, aga seda ta ei ole. Wiedemanni sõnastikus on juba tõstandus tõstandis tõstandik ja seda on seletatud siis saksa keeles. LOTE Acerlot, The Hub Huusse, Lotte tähendab välja ja Huut või Hufese on saksa pinna mõõduühik. Tõstandusse tähendab ühtlasi ka sületäit tõstandus õlgi näiteks tähendab sületäit õlgi. Vanemas kirjanduses esineb niisugune arusaam, et need kaks põllujaotusviisi on ajaliselt erinevad, et korratu lappi süsteem on vanem saksa asutus. Ajaloolane August meitzen kirjutab sellest pikalt. Eesti agraarajalooga põhjapanevalt tegelenud Paul Johansen tuli välja niisuguse teooriaga. Tõstant põllud on Eestis tekkinud Saksa eeskujul 15. 16. sajandil. Alles see väide aga ei ole millegagi tõestatud. Uuemates uurimustes on hakatud kogu Euroopas kahtlema, kas on niisugune ajaline järjestus. Et alguses tekkis korratute pidesüsteem ja hiljem tõstanud põldude süsteem, kus on korrapärased suuremad tükid, mis on ribadeks jaotatud võis kohe tekkida erinev moodus. Kaks erinevat moodust, see oleneb suuresti ka muidugi maastikulistest tingimustest hilisemal ajal nimelt ka põldudel, mis on tõstatavalt hilja tekkinud, esineb lappi süsteemi. Kasutatakse niisugust rootsikeelset mõistet nagu suur shift, see tähendab eesti keeles umbes nagu päikesejahud tus. Sellise süsteemi korral on igal talul igal põllutükil oma riba ja need on paigutatud ilmakaarte järgi päikese järgi, nii nagu taluõued paiknevad külas, ütleme ridakülas selles samas järjestuses on siis mööda päeva paigutatud talude järjestikused põlluribad. Soomes on niisugune jaotus tuntud, seda nimetatakse aurinko Jako päikese jagu või Sarga jagu ehk hoidja road. Salainen Jakko Särg jaotus ehk kõige rootsi tus. Eestlastele polnud niisugune Päikesejaotus omane, ehkki mõni ajaloolane, kes tugineb kirjandusele naabermaade materjalile ja Eesti materjali õieti tunne on ka arvanud, et ribapõllundus, et see ongi seesama, mis suur shift, nagu oleks need kattuvad. Mõisted aga ei ole põrmugi mitte meil siin meie riba põllunduses on puudu päeva järgi korrapärane paigutus päikese järgi. Oletatakse üldiselt, et niisugune põldude jagunemine, jaotus, süsteemid on suhteliselt hilised, oletatakse sageli või üpris üldiselt, et algselt olid põllud ühiskasutuses ka üksikasustuse korral. Hiljem, kui küla talude jagunemisel kasvas kujunes niisugune vajadus ja moodus hakata põlde talude vahel jagama. See on ilmne. Perede jagunemise puhul on ka põllu piid põlluribad vastavalt ümber jaotatud. Mõnikord on kahel perel ühiseid põllulappe. Näiteks on säilinud Juuru kihelkonnas Harjumaalt toom ja küla kaart 1697.-st aastast. Seda kaarti on agraarajaloolise suurimises palju kasutatud. Seal oli 23 peret, aga maa oli jaotatud 11 pere vahel. Sellest võib ette kujutada, et algselt kunagi oli olnud 11 peret ja siis oli jaotamine pidama jäänud, ei olnud enam neid poolitatud 11 kahele jagada saaks ju 20 1285. aastal on ühe küla müümise puhul kasutatud formulatsiooni kookoset Agros magnosed parvus, diviisoset indiviisos, Atla maid ja põlde, suuri ja väikeseid jagasid tud ja jagamata. 16 Kümnenda sajandi lõpumaterjalidest. Jutustavatest mitte kartograafilistest materjalidest juba näeb, kuidas tegelikult talude jagunemine käis. Kui talu tühjenes peremeest enam ei olnud, siis teised said selle taluribad endale. Nende valdused vastavalt kasvasid ja kui uusi talusid loodi, siis võeti ka põldu, põllud ribasid vanadelt vähemaks. Saraskondlik maakasutus tõi endaga kaasa. Välja sunni. Oli tavaline, et küllap kari käis kõrrel kõrrepõllul, sead, hulkusid, turnisid Cesal, see tähendab, et külapidi kasutama ühist külvikorda, see tähendabki välja sundi, mitte et iga mees oma põllud ribal külvab, mis tahab ja millal tahab. Kogu väli näiteks pidi olema rukis see külaväli, mis sellel aastal oli rukis, mitte nii, et iga pere tegi nagu tahtis, põld, oi, selle tarastatud, mitte karjamaad, nii nagu uuemal ajal karjamaale on aed ümber tõmmatud ja kari kõnnib seal sees. Aga kari liikus suhteliselt vabalt, kuigi karjase valve all ja siis pidi jälgima Põlda kahju ei saaks. Tara ehitas iga talu oma põlluriba kohale ja siis vastutas ka kahju eest. Kahjukannataja võis looma kinni ajada ja siis tuli loomaomanikul ränka trahvi maksta. Kui märksa hilisemast ajast näiteid meenutada, siis antud Andrese ja Pearu lood jõugus esimesest köitest, kus oli päris tavaks naabri loomi kinni ajada, et siis trahvi saada. See oli alaline komme nii talupoegade vahel kui ka mõisa poolt Saaremaal Valjala talupojad olid 1522. aastal kimbusse mõisameestega. Sellepärast, et põllud, ribad olid mõistlikul segamini, talumaadega nähtavasti mõne talu maad olid läinud mõisniku kätte ja siis tekkis niisugune segasüsteem ja mõisad olid tavaliselt väga lohakad oma aedade ehitamisega ja ülalpidamisega. Nähtavasti tahtsid seda ka talupoegade õlgadele veeretada Tarastati mitte üksnes suuri külavälju, vaid ka väikseid üksik põlde. Niisuguseid üksikuid põllulappe metsas näiteks oli küllaltki palju, neid kutsuti eesti keeles mitmete terminitega aed, Umbaed, Paat ja nii edasi perekonnanimedes, Lääne-Eestis eriti on niisuguseid sõnu säilinud Hiiumaal näiteks mäe umbaed siis vaat Saaremaalt tulnud perekonnanimi. Külakond reguleeris mitte ainult põldude, vaid ka heinamaade karjamaade metsa kasu tamist. Küla kari käis ühiselt väljas, külal oli ühine, karjus, kellele maksti. Palka allikates esineb keskajal juba sõna eestikeelne sõna karjetzeraa. Karjase raha. Heinamaad olid 13. 15. sajandil osalt ühiskasutuses, osalt aga ka juba jaota. On vastavaid näiteid. Näiteks Kirbla talupoeg-Läänemaal, Berto Meldenson võtab vabatahtlikult, nagu on allikas öeldud. 1521. aastal Kirbla kümnikule. Kümnik on, ta on sihuke kupja moodi amet, mees Bertole tüki heinamaad, mis ta ise oli metsast teinud. Juba nimetatud Saaremaa kiriku viisitatsioonile 1519 kuni 1522. See oli piiskopi poolt korraldatud niisugune revisjon, kus käsitleti ka majandusküsimusi. Selle viisitatsiooni andmeil mõõdeti heinamaad süldades, see tähendab mittemaad ei mõõda tutt süldades, vaid heinasaaki mõõdeti, süldad seina saat oli süld kõrge ja süld lai. Süld see tähendab õieti ju väljasirutatud käte haare. Tõenäoliselt sel ajal veel niisugust mõõtu kasutati ligikaudset, mitte sülla puuga. Meile kõige tuntum ja lähedasem on vene süld. See on seitse jalga 213 sentimeetrit, aga sel ajal keskajal kasutati Liivimaal kuue või seitsme jala pikkust sülda, see on siis 1,6 kuni 1,8 meetrit. Nii et küllaltki väikesed heinatekstid on need niisugused. Haad sülla kõrgused ja laiused ühiskasutuses olevaid heinamaid nimelt niideti ühiselt ja siis saak jaotati Atla maade järgi. Vanemal ajal on heinamaakasutusühikuks olnud ka vikat. Arvatakse, et vanemal ajal jaotatigi heinamaad vikatit järgi tähendab niitjate arvu järgi, kes talusta niidule tulid. Oluline maakasutusviis oli metsa, põldude harimine külas. Need olid ajutise viljakasvatuse all olevat maad, mis ei olnud küla regulaarselt. Põldude põlispõldude osa eesti kirjanduses kirjutatakse mõnikord võsa, maa, võsa põld. Need on ebaltlikud sõnad, millel ei ole rahvakeeles alust. Need on ekslikud tõlkevastet saksa sõnadele Buschsland, buss, ker. Tõlkimisel on lähtutud riigi saksa keelest, kus buss tõesti tähendab võsaga siin kohalikus baltisaksa keeles vanemal ajal see tähendus ka. Palgi metski oli buss ja metsavaht oli baltisaksa keeles push, vehter. Sama on hollandi keeles boss tähendab metsa. Boschezmann Buschmann tähendab mitte võsa meest, vaid tähendab metsameest Eesti ajaloolased. Mõned on minu meelest jonni pärast kasutanud võsa põlluterminit, olles seda korra nagu eksikombel kasutama hakanud. Kuna Eestis on rahvakeeles tänini püsinud. Ma ei tea, kas tänini, aga vähemalt selle ajani, kus inimesed mäletasid veel etnograafilist põlluharimist püsinud sõna metsapõld, see tähendab sellist põldu, mis paikneb metsas, mitte ei tähenda seda, et see põld oli ajuti võsas nagu võsapõllust võiks aru saada. Vilja all olevat metsapõllud olid tavaliselt ühe talu valduses, nad olid tarastatud. Kui põld jäi lahjaks, siis jäeti ta söödiks kari tallas pääl. See sööt, Ta on ju sõnast söötma karja, söödeti seal salaei tohtinud metsas mingit metsapõldu teha. Sellest tuli mõis huvitatud mõis sai ju maksupõldudelt. Saras võis olla ühe küla oma või mitme küla oma ajalookirjanduses nimetatakse siis sarnaseks ja seda kasutavat kogukonda suur säraskonnaks. Siis olid külad, mitte üksiktalud, enam Sarase osanikud kasu. Mõnikord nad võisid õige kaugelt pärit dolla mets, heinamaad, karja. Matkametsapõllud võisid olla suudlus sarnase osad. Neid võidi jaotada või võidi kordamööda kasu. Ta heinamaid, näiteks keskajal mõisnikud hakkasid sekkuma, suur sarnase kasutamisesse omavoliliselt sekkuma. Nad hakkasid ühismaid hõivama ja kui mõisa piire määrati, siis hakkasid vägivaldselt sinna uusi mõisugi rajama. 1542 näiteks Sagadi ja Annikvere mõisnik märkisid, et Vihula mõis on rajatud kolme küla ühismaadele ühissarnasesse. Need olid Vihula Annikvele ja saladuse küla saladuse küla Sagadi mõisast kaugel, aga ta kuulus Sagadi mõisale. Sellepärast tuli Sagadi mõistlikul seal asja. Ja Vihula mõisnik ei eitanudki seda. Mõisnikud püüdsid keelata talupoegadel metsa raiumise õigus suur 100, sest nende jahiõigus püüdsid piirata. Kogu aja oli tülisid ja talupojad kui nõrgem pool muidugi kannatasid selle all. Kui edasi rääkida põllumaade kasutamise viisidest, siis tuleb rääkida sõnnikupõldudest. Eesti muldade juures ei saa ilma väetamata kuidagi läbi ja peamine väetis on sõnnik Atlulanna lähedal ja muud niisugused asjad on tühise tähtsusega. Millal hakati põldu sõnnikuga väetama, seda ei oska keegi öelda. Selleks ei pea eriti terane tähele pane ja olema näha sõnnikuhunniku juures paremini. Kasvab keskaja allikad igatahes räägivad sõnnikupõldudest mist Acerist ja tõupäevade hulgas on 16. sajandil alati sõnnikuveopäevad. Seitsmeteistkümnendal sajandil loeti normaalseks, et ühe tündlid hütti rukkikülvi kohta tuli pidada kaks veist. See tähendab, et umbes 0,6 hektari kesa kohta oli vaja kaks veist, kesa ju väetati rukkikülvi alla. See tähendab, et kolmes väljas 1,8 hektari põllu kohta tuli pidada üks veist. Tuleb arvestada, Nende ekskremente oli märksa vähem. Veised olid sel ajal ju väikesed. Kui mingit ettekujutust luua kariloomadest, siis ühe tündli või saamiseks Läti alal krimuldas oli vaja 1582. aastal seitse lehma 1566. aastal Kuramaal 12 lehma. Nende aastatoodang oli siis üks tünder võid 96 kuni 104 kilo, ütleme siis ümmarguselt 100 kilo. Üks lehm andis siis kaheksa kuni 15 kilo võid aastas ehk siis 300 500 kilo piimaliiter paar, siis loksus lüpsiku põhjas igal lüpsikorral. Võrdluseks uuemal ajal Eestis minu arusaamist mööda umbes 4000 kilo piima võib arvestada keskmiselt ja vastavalt 200 kilo võid väga orienteeruvalt, see tähendab, et 10 korda vähem andsid selleaegsed lehmad toodangut ja tegemist oli Eesti oludes piimakarjaga ikka kuigi veiseliha söödi, see liha saamine ei olnud veise pidamise Sist. Kasv oli ka veistel väga väike. Eesmärk oli ikka sõnnikukarja pidada. Ja taludel oli loomi rohkem mõis rakmeloomi ei vajanud piimasaali tühine, sellepärast taludest tuli paratamatult rohkem loomi pidada, talu põllud said paremat väetist. Muidu kuna põhku oli vähe, siis virts kippus raisku minema. Mitte ei olnud asi selles, et ei oleks saadud virtsa ja sõnniku tähtsusest aru. Nii nagu kolhoosi ajal olid. Autode ümber olid virtsajärved, põllud näljas ja kunstväetist veeti sisse. Põlispõldude sõnnikupõldude kõrval harrastati dissöödi Ale viljaannust. Söödi süsteem oli selline, et maa puhkas, oli karjamaaks siis punti teda ühe-kahe aasta jooksul ja siis see pühanud maa andisse küllaltki suhteliselt head saaki, aga veel parem oli põletamismeetodite põletamisel põld sai tuhaväetist kaaliumi, fosforit Need olid Ale ja küttise meetod tehti lehtmetsas, kõige parem oli noor, kasemetsaga tehti ka segametsas. Tähtis oli, et mets oli tihe ja et seal oli ka rohukamar, et see ei olnud mitte mingisugune märg lodu. Soome keeles kutsutakse alet kaski. See on siis kase põle tamine. Algselt oli soome keeles ka kaski puu nimi, tänapäeval kasutatakse ainult Coimu kõivu nime, mis lõunaeesti keeles on säilinud läti keeles. Ale on perse. Verson läti keeles kask, seesama, mis lähedases vene keeles. Slaavi keeled on ju balti keele lähedasetterioosa. Mersu perse oleks Kasesalu tänapäeva läti keeles ja sellest siis järeldavad agraarajaloolased eesti omad üldiselt näiteks, et kaseston läti keeles ka saanud hale oma nimetuse. Läti etümoloogiat ise seletavad, et algselt see sõna perse tähendas vagu sama, mis vene keeles porru osta. Olgu, nii või teisiti, aga kasevõsa kasvab too Case tuhk on parem väetis põllule igal juhul tänapäevalgi. Ajamaale puistatakse ikka kasetuhka, minul sõber, Limbelt metsikus, 1869. aastal sündinud üksik inimene, tema korjas pliidi alt tuhka ja mis tal enda aiamaale vaja ei olnud, tõi meile hinnates seda kõrgelt eesti keeles pääle. Hale on veel sõna uht uhta põlet tama, see vastab soome sõnale Huhta. Täpsemat ettekujutust saame paraku küll. Alles 18.-st sajandist on etnograafilised kirjeldused mitmest Aletegemise viisist. Üks on selline, et puud langetatakse, kuivatatakse, tatakse, suured, alles jäänud tükid viiakse kõrvale ja siis külvatakse kohe sooja tuhka sisse, küntakse äestatakse sisse, see tähendab mets ei tohi hõre olla, muidu ei oleks nii palju puud. Tuhk ja jaguneb siis küllaltki ühtlaselt. Aga teine moodus veel levinum on need puud kuhjatakse vallidesse. Äärmine vall pannakse põlema, kui see põleb juba korralikult, siis veeretatakse lattidega Tõivastega järgmisele vallile ja siis säält järjest edasi. Niimoodi siis põles mets märksa ühtlasemalt ärapuud võid juba jala pääl ära koorida, et ta paremini põleks. See on raske töö. Soome kunstnikud, edel, Felti, Jäärne, Felti, Halonen ja teised on oma maalidel seda korduvalt jäädvustanud. Tanel Moora arheoloog tegi väikesel lapikesel omal ajal luual nisukest katset seda tüüpi alest, aga peab ütlema, et tema väike Ale seal küll eriti ei tahtnud põleda. Kolmasale moodus oli niimoodi, et puud tükeldada lauti lademetes, oksad ja võsa laotati laiali nagu hein kogu pinnal, siis ei olnud vaja veeretada. Igal juhul alepõllundus, dispalju aega ettevalmistamine, vilja kasvatamine ja siis välja kurnatud Ale põllu söötis hoidmine. Kuivatamine võttis üks, kaks aastat. Juunis raiuti mets maha siis sügisel, oktoobris ja kui ei jõudnud, siis kevadel aprillis tükeldati ja siis mais, juunis, juulis põletati aleta. Viljas oli Alepõld kuni kolm aastat, siis tuhavägi oli juba otsas. Esimesel aastal külvati tee nisu ja otra tavaliselt ka talirukist. Esimese või teise aasta järel külvati kaera. Kairys oli armastatud kultuur põhikultuur, eriti esimesel aastal. Kui põlispõllud andsite keskmiselt neli seeme, siis kirjelduste järgi Ale võis anda 10 seemet, isegi kuni 20 seemet, seda muidugi ainult esimesel aasta ja kolme-nelja aasta pärast oli juba tuha mõju otsas. Kirjeldustes on veel suuremaid saake ei tea ainult, kas neid uskuda Soome etnograaf, kus ta veel kuna kirjutab, et Karjalas Viljandi niinimetatud Ale rukist, koore, rukist, kus ühest terast võrsust 40, isegi 80 90 kõrt. Need jutud on rahvapärimustes, muidugi. Siis jäeti põld sööti, 15-ks 20-ks aastaks. Kui palju maad olid siis 30-ks aastaks? Noormets kasvas pääle, siis võis uuesti alet teha. Kohanimedes on jälgi sellises Taletamisest sõna Ahu soome keeles on see tont tutta, perekonnanimi, Ahonen, näiteks Tallinnaski esineb siis soome kirjaniku ja kirjaniku nimi Juhani Aho. Tuntud Soome poliitik, peaminister Esko Aho. Eesti keeles on Ahu sõna Ahu otsa. Näiteks minu kodukülas Baasiku karjamaa ääres, kus vanasti on nähtavasti ka alet tehtud. Paikkondlikud erinevused olid aletamisel Põhja- ja Lääne-Eestist tehti alet vähem, Liivimaal ta Läti alal aga märksa rohkem. Arvatakse, et seitsmeteistkümnendal sajandil Lätisse saadi umbes pool Ale põldude saagist kogu viljasaagist Ale põllu tantsinud umbes poole sellest, mis põlispõllud välja andsid. Ja Herbert Ligi on oletanud, et Lõuna-Eestis ka seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul andsid ühe veerandi kuni ühe kolmandiku kogu viljasaagist Soomes Soome metsa. Sealmaal oli alepõllunduse tähtsus veel palju suurem. Seitsmeteistkümnendal sajandil Ale hakkas taanduma ja 18. sajandil kadus päriselt siis tuli Lõuna-Eestis asemele dise moodus küttis ehk loomis, see tähendab, et puid veeti põllule juurde, mitte et sealsamas, kus puud langetati, sellest oleks piisanud põletamiseks korduvale tegemise puhul mets enam ei kasvanud, nii hästi siis ei jäänud muud üle. Üks moodus oli selline, talvel võeti okaspuid maha, need kodus lõhestati lõhandikudeks, kuivatati ära ja siis veeti küntud põllule sinna lauti, väiksed riidad ülesse, mättad pandi peale, aga riida või virna otsad jäeti lahti, nii et tõmme tekkis siis, kui need olid põlenud, siis tuh laotati laiali ja seemendati, räägiti ka, et sealt saab 15 20 30 seemet, esialgu lisaks võiks panna au kobusid. Teine moodus oligi selline, tehti au, kobusid, kuivatati need ära, künti maad paar korda ja siis pandi aukood ringikujuliselt väljaspoole mättad ja siis ringi seest süüdati põlema. Niimoodi saadi ka suuremat saaki ja küttise puhul võis neli-viis aastat järjest kasutada. Siis maa puhkas kuni 20 aastat jälle, aga sellisest küttise maast võidi ka põlispõldu teha, sõnnikupõldu, siis ei olnud muud vaja, kui hakata väetama. Kõrgemat saaki saadi muidugi rohkema tuhaga siis kui mets tihedam oli. Haud tulid siis, kui juba metsanappus oli. Küttis, levis siit ka seal, kus juba ei olnud piisavalt metsa. Aga see ei ole mitte midagi ebatavalist. Selline puude ja mullakihi põletamise meetod, see on ka naabermaades tuntud Kirde-Vene Loode-Venemaal ja Soomes, Rootsis isegi Kesk-Euroopa mägipiirkondades. Termin küttis on seitsmeteistkümnendast sajandist pärit tagasõna loomiseestikeelne sõna saksa allikates lomps. See on veel vanem juba 16.-st sajandist. See on ilmselt kohaliku päritoluga leiutis, mis on tingitud Alemetsa pusest. Nüüd lõpuks võiks rääkida maaparandusest, mille kohta on ka nappe andmeid olemas. Kivikoristusest kõigepealt juba arheoloogilistel aegadel on põldudelt kive koristatud põllukivihunnikud, mille järgi meie esimesed põlispõllud õieti avastati Lääne-Eestis Kõmsil kõigepealt need arvatakse pärinevat juba pronksiajast ja seitsmeteistkümnenda sajandi andmed kaardimaterjalid. Need räägivad juba suurtest kiviaedadest Lääne-Eestis. Kiviaiad tulid eriti seal kasutusele, kus oli vähe puumaterjali aedadeks, sellepärast et need püstaiad, need nõudsid ju õige palju metsa. Sadu ja sadu meetreid tehti kiviaedu mandril eriti. Nii palju neid ei ole, on niisama kivihunnikuid, põllupeenral, aga saartel on eriti palju kiviaedu, see on ka selge, kust rohkem kive on seal annab teha. Meie Kesk-Eesti on juba õige kivi napp, ma mäletan ise, üliõpilaspõlves sai transporttööl ja ehitustööl käia, Põltsamaal saadeti meid maakivi või põllukivi otsima, igavene häda oli, mitte kuskilt ei olnud neid võtta, kui kujutada nüüd ette mingite Saare või Lääne- või Põhja-Eesti maastikupilti. Maaparanduse hulka käivad ka kraavid. Ajaloo allikad tihti kaebavad märguse üle liigniiskuse üle. Rootsikeelsetes allikates on tavaline formulatsioon shit Ovoot lant, Ootland tähendab märga maad. Kraavidest on juttu juba varemgi, piirikirjelduses on 1347 kraav nimetatud ja Maardu küla piiri on nimetatud lambi vaha. Kaiwanda Kaajevantsis soome keeles. Oja on see sõna, mis tähendab meie kraavi. Kas siis kaevanud on olnud niisugune Taavi tähenduses vana eesti sõna, kas need on olnud piirikraavid või kuivenduskraavid või mõlemad, seda on muidugi nende kirjalike allikate põhjal raske otsustada. 1590. aasta Poola revisjonis on kirjeldatut Koonga mõisa põlde, Koonga riigimõisa põlde, et need annaksid kolm neli seemet tähendab normaalse saagi, kui David oleks puhastatud ja põllud sõnnikuga väetada. Toda sama öeldakse Audru mõisa kohta seitsmeteistkümnendal sajandil oli kraave mõisades küll taludest ei ole. Nii varasel ajal küll tarvitamise jälgi ja on muidugi ka raske ette kujutada, et nii töömahukaid ettevõtmisi oleks saanud teooriusliku mõisamajanduse tingimustes ette võtta. Külafunktsioonidest külast kui majandusüksusest rääkis Stockholmi ülikooli emeriitprofessor Enn Tarvel