Ahjualune ahjualune. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja kimon ahi olusena nüüd Põlvamaale. Proovin oma kulbivarre saada Jaan Kaplinski ukse vahele. Head kuulamist. Tere, Jaan Kaplinski, tere. Ma mõtlesin, et oleks alustuseks selline ehmatav, ütleks sulle neeger sest sa kas eile vist oma blogis kirjutasid, et sa ütleksid enda kohta neeger täna hommikul täna hommikul? Mina üldiselt ei salli seda poliitilist korrektsust keelekasutuses. Aga teiste kohta on see riskantne või ei ole viisakas, kui nad ei taha olla neegrid, no olgu siis nii. Ja mõni võib-olla ei taha olla vanamees või vanainimene selle asemel vanur või seenior, mina ei salli kumbagi sõna, ma annan rahulikult vanamees või vana. Meil on nagu Võrumaal öeldakse. Ja kuna ma mõtlesin, et me oleme ju kõik tegelikult pärit kuskilt Nigeeriast ja meie esivanemad, olid kahtlused kahtlemata üsna tõmmud, et siis olen ma natuke neeger ja noh, seda ma võin siis ka ütelda enda kohta. Teiste kohta ei sobi, enda kohta võib ikka öelda. Praegu siin, kus me istume, me oleme sinu sinu kodus mutikal vist vanamutike, öeldakse selle koha kohta. Jah, kui tuli see talude võtmine või öelda revolutsioonijärgne olukord Eestis, siis me nagu registris värvisime selle mutikuga taluks ja, ja saime Malaisia päranduse maade eest osta siin maad välja 15 hektari. Formaalselt on see taluv, kuigi toodangut on vähe, see on rohkem nii enda natuke kartulit, natuke sibulat, natuke Metgagu kui mesilastega õnnestub. Aga mutikun jah, aga meie naaber, kunagine talud, läksid lahku, kui tütar läks mehele siis Duda talu kutsuti mäe Mutiku. Aga millegipärast üks jällegi siit talust pärit inimese järeltulija võttis enda talu nimeks Mutiku. Meil jäi siis üle võtta vana motikumis on mingis mõttes ka õige. Aga see, meie kant on sellepärast tore, et siin on need putukanimesid. Mutikuid on kaks, üks on siin ja teine jääb sinna tükk maad Tartu poole. Ja seal oli Mutiku karjamõis, mis on sellepärast kultuuriloos oluline, et see kuulus kunagi Jaan latikule. Jah. Ja need kaks Muttik, et meist väga kaugel ei ole mitte see jääb Otepää poole puugi ja nutika. Üsna ento moloogilises piirkonnas, aga eks seal ole omad põhjused ka sest meie mets on täis selliseid lugusid ja lohukesi kus on kevadel ja suure suveni välja sageli vett, mille tulemus on see, et neid mutikuid on siin tõesti väga palju. Kirullusi, sääski ka jaanipäeva paiku vähegi jahedama ilmaga varjulisemas kohas olla üsna üsna keeruline. Sääsk asjad tõepoolest ei lase elada. Mina esimese hooga mõtlesin, et see Mutiku tähendab võib-olla nagu muti või, või, või niisugune vana Muttik võtted nagu vanamutt vä. Mutt vist ka siinkandis Võrumaal ei ole Mutvaid müüt. Ma arvan, et siin ka nii, et ta on ikkagi Muttik. Wiedemanni sonaraamat tunneb seda sõna, see on Muttik või multikas on mingisugune putukas ikkagi. See, et sa nüüd täiesti vaikselt siin elada, et kas see on sinu mõtlemises ka midagi muutnud? Selle kohame ostsime 43 aastat tagasi. Siis siis on juba pikka aega, aga, aga siiski, et sa elad nagu statsionaarselt siin. Kui statsionaarselt aga enam-vähem jah, põhiosa aega ikka siin mulle ei meeldi linna elualune või noh, ma elaks kuskil päris lennas, võib-olla niimoodi paar kuud aastas, see tähendab sellises linnas nagu New York, Berliin, Pariis või London. Aga, aga siin lähikonnas sellised lennuei ole ja mul ei ole ka võimalust seal elada. Ma mõtlesin küsida ühe küsimusega, enne mõõtsin ühe lõigu sinu raamatust isale ülesse. Sest see on ka üks, üks põhjus, miks ma ahjualusena külla trügisin. Ma loen selle lõigu ette. Olen öelnud, et mul ei ole kodumaad, aga on kodumaal poeetiline liialdus, aga mitte päriselt. Riiki, mis annab inimesele, kes seda vajab kodumaal kaitseb teda ja tema kodu võiks ju nimetada kodumaaks, aga pigem on ta lihtsalt oma riik. Kodumaa oleks kodune maa, maa, kus tunned end koduselt. Aga praeguses Eestis ma küll end koduselt ei tunne, paljud ei tunne. Mõtlesin, kas hüppas ja väga sõbralik tüüp. Äkki ta tahtis kommenteerida seda. Kass ronib alati sülle ja kas õhtul vaatad aktuaalset kaamerat koos minuga või teiega? Ja teda ilmselt huvitab ka see, kui tuleb keegi teine inimene, kas on väga uudishimulik? Ta on nagu päevapoliitikaga kursis. Tegelikult saingi selle lõigu, mis ma lugeda tahtsin ära lugeda, et aga praeguses Eestis ma küll end koduselt ei tunne, paljud ei tunne. Noh, see on juba aastaid tagasi kirjutatud raamatut seal. Aga, aga ütle, kuidas sa praegu tunned ennast. Minu meelest normaalsel riigiga on nii, et ta ta laseb elada ja ei sega sind liiga palju oma omariikluse ja kõige muuga. Aga see kodu koduselt tundmine mulle. Mul on tunne, et ikka tõepoolest väga paljud ei tunne ennast kodus siinsest emigreerumise Eestist on ju suur probleem, millest aina rohkem räägitakse ja kirjutatakse. Aga üks mu tuttav ütles ilusti, et me oleme Euroopa ääremaa ääremaalt inimesed alati rändavad sisemaale keskuste poole. Ja nii ta ilmselt ongi. Ka Nõukogude liidus Eesti oli tegelikult üsna omapärases seisus, nii nagu ta tsaariajalgi oli. Oli Saaremaa, aga tegelikult ei olnud ka. See on vist arvatasti, et kummalt poolt vaadata või et kas Venemaa poolt anda ka ääremaa? Muidugi jah. Kuna Vene riik ise oli nihutatud nii-öelda ääremaale, pealinn oli Peterburi, mis tähendas seda, et balti kubermangude olid ju väga pealinna lähedale, kuulusid lausa selle Peterburi lähiümbrusse juba juba tohutult Vene suvitajaid tuli Eestisse ja nonii, nagu eksinud hakkab jälle tulema, see on kuidagi niisugune loomulik. Et mingis mõttes geopoliitiliselt kuulame me ikkagi selle sinnapoole. Ja noh, ma ei tea, ei ole üldse võimatud, kunagise olukord taastub ja Eesti jälle saab. Kas nüüd Vene riigi osaks aga tekib mingisugune lähenemine? Piirid kaovad või muutuvad väheoluliseks? Aga kuidas see toimub, ma ei tea, miks sa seda arvad? No see on geopoliitika ja ajalugu kuidagi nagu sinnapoole. Sest praegu me tahame väga olla kuuluda läände ja olla Euroopa liidus. Aga tasapisi hakkame aru saama, et, et sellel on ka omad miinused ja väga suured miinused. Aga praegu selget alternatiivi ei ole. Sest sellist Venemaad, kuhu millega tahaks olla lähedane või millega olla mingis mingisuguses liidus või, või sellist Venemaad esialgu ei ole. Nii et eks me vaatame, ootame. See kõlab nagu mingis mõttes väga, väga pessimistlikult või et noh, selles suhtes muidugi, et kui sa ütled, et see on nagu ajalugu ja geopoliitikat, sinna ei saagi midagi teha, aga aga mingis mõttes nagu sellises lähiperspektiivis kõlab see ehmatavalt Võib-olla ma ei tea. Aga ma mõtlen, et kui, kui oleks olemas selline Venemaa nagu ta ju võiks olla ja selline Venemaa, nagu ta vaikselt, milliseks ta oli arenemas 100 aastat tagasi siis sellise Venemaaga olla väga lähedases vahekorras. See ei oleks ju mitte halb. Meie peres oli, oli teatav tsaariaja nostalgia sest see oli aeg, kus minu vanaisa keskmikus, mitterikka talu teisest pojast sai üsna edukaks ärimeheks sai. Ja kuigi ta vahepeal jõudis isegi vangis istuda revolutsioonilise tegevuse pärast või kuidas siis vanaisa mäletas isegi seda tsaarivanglat teatava nostalgiaga. Mõelda seda, kuidas minu vanaisa istus üheksa kuud, no aastal 1906 olid vanglad ja kohtud koormatud. Lõpuks mõisteti talle Poola aastat riigivastase tegevuse pärast pool aastat, mis ta tegi? Igasuguseid asju, pidas koosolekul kõnesid, kritiseeris riigi Burda sori vastane haridus ja, ja no seal oli muid asju ka, tema juures varjasid ennast mitmesugused tegelased, väidetavalt ka keegi Friedebert Mihkelson. Kah riigi, vastan. Arvatavasti kaliilen Bach. Ja, ja seal oli üks ka sedasorti mees, kellel oli isegi revolver, kui sandarmi maja ümberpi siit läbi otsisid. Mees oli õnneks tulnud geniaalsusele mõttele ja viskas oma revolvri supipatta, mis pliidi peal kees, seda sealt ei leitud. Oleks ehk kuuele kuule midagi lisa andnud, kui ta enda juures ikkagi relvastatud kahtlasi tegelasi varjab. Aga noh, nemad istusid Pihkva haiglas, neil oli raha, nad ostsid kellegi talumehe käest piima. Ja piimamanner kuses oli plektoru postiga. Läinud kambri uks lahti, astunud naerul näoga vanglaülem sisse, ühes käes piimanõu, teises käes plekktoru. Ja ütles midagi sellist, et noh, te olete rumalad mehed küll, aga mina pole ka eile sündinud. Ja siis oli võtnud plektoru lahti ja jaganud posti laiali. Ja minu vanaisale ütles Raudsep Dailovin õnne soovida. Tänunud tütar, sündinud. See oli tsaarivangla. Ja pole ime, ma just lugesin mõne pagulaskirjaniku mälestustest või jäätisele kommentaarist. Et on küllalt tavaline, et need, kes tsaariajal vangis istusid mõtlesid sellele tagasi nagu ilusal ajal. Sest pärast tuli need vanglad. See oli nagu noh, kui mete taevasse põrguses normaalne elu ja põrgu sest minu isa suri Nõukogude vangilaagris lühidalt öeldes nälga. Kurnatus. Jätkame juttu Jaan Kaplinski iga. Sa kirjutad päris palju vene keeles, mingi aeg tagasi isegi ütlesid, et näiteks ütlesid või, või kirjutanud eesti keeles ja kirjutasid võru keeles ka. Püüan üha rohkem võro ja vene keeles kirjutada, sest vahekorrad eesti keelega on kuidagi läinud segaseks. Ma ei. Mina jaoks keel on muutunud kuidagi niisuguseks mulle võõraks jäänud eesti keelt, jah. See Ta olla ajalehe keel või no ütleme ametlik keel. Ta on kaugel sellest, mida ma saaks oma emakeeleks nimetada. Minu meelest seal on kaks tendentsi, mis on mulle väga vastukarva, üks on see pidev keele uuendamine. No sa ei salli Aavikut ka Aavikusse, ma suhtun niimoodi väga kriitiliselt, tähendab, teoreetikuna on, on Aavik muidugi ta lihtsalt keeleteadusest ei teadnud eriti midagi ja ilmselt ka ei tahtnud teada. Ta oli selline suur isemõtleja, samal ajal Aavikul oli olemas mingisugune keeletunne ja mingi luule on, ma ütleks, ta oli rohkem kirjanduse ja luuleinimene keeleteadlane mingil juhul. Ja mõned tema sõnad on, nimetame neid siis mikro või mini luuletusteks täitsa korralikult relv või, või, või, või õõvastav või midagi. Aga ta toetub siin. Kuigi ta sellest eriti ei teadnud ja, või tahtnud teada, ta toetub mõnele eesti keele eripärale. Ja sa tuled välja, aga samal ajal ta pakkus pakkus asju, mis mis olid nad täiesti sobimatud eesti keele loomuga ja seaduspärasust taga. Lagu see, noh, ütleme tellisus asemel aatelist. Ja noh, minu jaoks ka see Aaviku ja mitmete teiste poolt propageeritud lühike Superlatiiv, ilusaim kauneim, kas see ei sobiv tegelikult kokku eesti keele normaalse foneetiliste seaduspärasust, aga ja ma arvan, et nendele väikeste vormide kasutamisega on meil noh, väga kõvasti liialdatakse. Sest häälduses kaunem kaunem ei lähegi kiiremas normaalses kõnekeeles vahet ei ole. Et see vahe kaob ära. Ja see on üks põhjus, miks eesti keeles i-mitmus Kauneis ja ilusais miks asendus tee mitmused kaunites ilusates lihtsalt sellepärast, et muidu ei oleks kuulaja hästi aru saanud, millal mõeldud mu kadunud sõber Elise piiskop Jaan kiivit ütles, et tema pidi näiteks jutlustes ja kui ta kasutas mingeid tekste laulu või, või oli ka uue testamendi tõlkeid, mis olid väga-väga uuenduslikud, siis ta asendas i-mitmuse tee mitmusega koguduse huvides, et oleks selgemini should koguduse tähendab noh, ei saa keele uuendamise või korraldamisel minna otse vastuollu nende keele arenemise, selgete trendidega või tendentsidega. Ja need asjad on mind huvitanud, ma olen ikkagi üle 70 aasta vana ja ma mäletan oma lapsepõlve ja nooruse keelt. Ja olen vaadanud, et mis asjad on siis muutunud niimoodi mitte see, mida mingid keelekorraldajad või toimetajad on välja mõelnud kes kogu aeg tahavad keelt paremaks teha, millega ma kuidagiviisi ei taha nõus olla. Selle pideva parandamisega. See on sellepärast, et ta pärsib sellist loomulikku kulgu. Jah, see on üks põhjus. Aga mis, Mati Hint just ühes ahjualuse saates minu vana kolleeg nii ülikoolist kui riigikogust, kellega väga paljudes asjades olen nõus, aga ma ei ole hästi nõus sellega, et vormid nagu Te kuute oleksid midagi halvad või näide neid ei peaks kasutama raadios või kuskil. Ma arvan, et, et siin on tegemist sellega, mis on keelte arengus küllalt tavaline nii-öelda analoogiaga. Kuna me ütleme ühte-kahte kolme, nelja Need on kahesilbilised, siis kuidagi see viite kuute läheb sinna sellesse rütmi ta ilusti. Ja see on üks muutus, mis on minu ajal keeles toimunud. Nad on läinud nii üldisemaks need vormid. Ma ei mäleta, et minu lapsepõlves keegi oleks kasutanud tsellu viite kuute. Aga nüüd nad on muutunud täiesti üldiseks ja tegemistele loogiaga võib-olla ka sellepärast, et kahesilbiline sõna on, on nagu paremini kuuldav mingis mõttes ja üldse arvudega numbritega mõju opereerime tänapäeval palju-palju rohkem kui ennevanasti. See tähendab, et, et vastavalt jälle keele, arenemise või toimimise seaduspärasusele. Need arvsõnad peavad lühenema. Ja niimoodi 16 10. asemel on loomulik öelda 16. Ja nii edasi. See on pigem loomulik, aga Jaan Kaplinski, miks me üldse, miks me kasutame arve enda keeles rohkem või numbreid? No sellepärast, et nendega tõesti rohkem tegeleme numbritega, kõik on ju raha juba, aga igasugused pikkused kaugused mõningatel loodusrahvastel on, on arvsõnu üldse väga vähe. Nad ei kasuta neid, pole vajadust seadust lugeda, üle puutüvesid või, või, või midagi muud. Ei ole. Aga meil on, meil on neid väga palju. Ei kujuta hästi seda situatsiooni ette, kus sul ei olegi vaja midagi loendada või sedasorti arvutasid teha, aga aga kui niimoodi nagu elada, et ma arvan, et see on ka mingis mõttes noh, jääb aega mingite muude asjade jaoks Meie maailmas on juba teadus, tehnika nõuab kogu aeg arvudega tegelemist ja, ja kõik muu, kui me arutame kas või seda, et, et Eestist lahkub iga aasta, ma ei tea, mitu 1000 inimest ja kogu aeg on ka nii-öelda meie meie rahvuslik või riiklik mõtlemine. Meie mured on kuidagi seotud arvudega. Jah, seda küll, jah ja eks endal loodusrahvastel ka inimesed ei lugenud oma eluaastaid ka see oli ei olnud oluline. Ei lugenud, kui mitu, kuna nad püüdsid, sest see oli, oli näha. Kaladriid viidi külla ja kellel vaja, oli see sealt võttis mingit arvude järgi jagamist. Noh, ma ei tea, ma ei ole ise selliste rahvaste hulgas olnud, aga ma olen lugenud päris korralikke etnograafilisi kirjeldusi. Veel tahtsin öelda sellest keelemuutustest minu eluajal, üks asi on see, et partitiiv või osastav kääne on aina üldisemaks, muutub see tee lõpp ka nendes sõnades, kus ametlikult ei ole veel noh, nagu nagu lubatud või kuigi ma ei tea, kellel on õigus eesti rahvale öelda mida ta tohib ja mida ta ei tohi, kuidas toimuma, keelt kasutada. Aga see selleks, aga praegu juba täiesti tavaline on kõnekeeles kuulda näiteks isat või tädit. Jah võib kõlada imelikult, aga ta on juba täiesti olemas. Aga miks on, see on väga lihtne, sellepärast et tänu keelemuutusele, sõnade lühenemise, Legasustele lõpp kadudele ja muule on paljudel sõnadel kolm esimest käänet. Kõlavad täitsa ühtmoodi. Vibu Vibu Vibu isa, isa isa, takistab arusaamist. Ja selle tõttu hakkab üldistumas osastava käändelõpptee ka seal, kus, kus teda varem ei olnud. Keel on tegelikult see, kuidas keel kujuneb, milliseks ta kujuneb seal ühe. Niisuguse mängu nimetame seda kompromissmängu tulemus ka suuresti. Nimelt inimene on, on laiskloom. Keeles valitseb ökoloogia, muumia printsiip. Öeldakse ja kirjutatakse nii lihtsalt ja lühidalt kui võimalik. See on Kirjuta ja rohkem kõneleja jaoks. Ta tahab väljenduda võimalikult lühidalt vähem kulutada oma energiat vähem liigutada lõugu ja keelt. Samal ajal kuulaja jaoks on jälle oluline, et ta aru saaks. Kõige lihtsam oleks kas üldse mitte lõugu liigutada või öelda ainult. Aga kuna see, mida me ka kasutame, sageli on väga mitmetähenduslik, siis enamasti me pea siiski veidi pikemalt ja põhjalikumalt oma kõneorganeid kasutama. See kõik on kangesti huvitav, tähendab minu jaoks just elav keel, vaadates seda, kuidas keel ise toimib, kuidas ta areneb, see on erakordselt huvitav ja, ja huvitav on ka Eestis, kus on tõesti väga palju tegeldud keeleuuendusega ja keele korraldamisega tegeldakse aina edasi. Et keel on öelda pidevalt remondis. Selle on huvitav vaadata, kuidas siis keele tavaline kasutaja sellele reageerib. Kuna eestlased üldiselt väga paljud tahavad olla paid poisid või paid tüdrukud ja, ja ja nii-öelda teha nii, nagu nagu ette kirjutatakse, siis õige mitmed niuksed uuendused lähevad ja mõned lähevad nagu kulutuli. Mind näiteks tõsiselt pahandab see, et keegi ei anna enam teada, keegi ei teata, keegi ei saada sõna, kõik muudkui väga teavitavad. Mulle ei meeldi lihtsalt. Aga samale küsin ma oma kümneaastase lapselapse käest, uurin, kas tema kasutab neid lühikesi Superlatiive nagu kauneim ilusaim ja ja ta kuidagi väga resoluutne suhteliselt energiliselt ütles mulle, et ei, ta ei kasuta neid, ta ütleb ikka kõige ilusam ja kõige kaunim või midagi niisugust. See tähendab, et, et teatud vormide vastu, mis ei sobi hästi keeleseaduspärasuste, ka keelekasutaja keeletunne ikkagi tõrgub. Ja noh, minu meelest keeletundega tuleks palju rohkem arvestada, kui seda on, kui seda on tehtud keel ei ole ikkagi spetsialistide teha või mingisuguse teatud maitse ja aru saama ka seltskonna, olgu nad siis hariduselt, keeleinimeste või mittekeel, on ikkagi ikkagi rahva teha, selle keelt kõneleva kasutava rahva teha. Ma olen mõelnud juriidiliselt, kellele keel kuulub, kas keel on kellegi omand on siis on ta kahtlemata nii-öelda üldrahvalik Nii et nagu keegi ei tohiks seda keelt kasutada või muuta ilma selle rahva loata, aga ma arvan, et asja juriidika pole mõtet ajada, oleks mõtet lihtsalt rohkem inimeste keeletundega arvestada ja mitte suruda peale uuendusi, millel ei ole selget, sügavat mõtet. Lokkav putš nurgas koniga. Ja mind paljud asjad väga kuidagi häirivad ja teevad lausa õnnetuks ja vihaseks mõnikord. Ja siis ma leidsin just, et, et ma ei ole ainuke kirjanik, kes, kes võib kes võib vihastada või kurvastada mingisuguste keeleasjade pärast. Kui ma lugesin, millisesse raevu ja meeleheitesse langes vene kirjanik paustovski kohates mingisuguseid sõnu, ärme siis ma vaatan, et minul on, ma olen veel suhteliselt tasakaalukas inimene, nendes asjades. Paustovski ta, ma ei leia enam seda. Sellest kirjutas kor, leidub kovski oma oma väikses raamatus vene keele kohta. Aga ma ei mäleta, mis sõnuse paus Danske leidis mis tahes täieliku raevu ja meeleheites. Et kuidas niimoodi saab vene keeles öelda. Tegemise korraldamise häda ongi see, et kirjanikud on siin natuke liiga vähe kaasa löönud ja, ja liiga kuulekad olnud. Toimetajatele ühesõnaga tasakaal kirjutaja ja toimetaja vahel on minu meelest käest ära. Siin peaks kirjanikul olema ikkagi ikkagi palju suurem sõnaõigus ja kui ma kunagi vaatasin see oli faksiimileväljaanne Tammsaare novellist vanaisa surm, millest ma olen kirjutanud ühessekesegi siis ma avastasin täiesti ehmatusega, et see Tammsaare tekst oli käinud toimetaja käest läbi ja seal oli palju keelelisi parandusi. Tähendab, minu meelest ikkagi Tammsaaret ja teisi kirjanik niimoodi parandada ei tohiks. Ja kui ma loen Ristikivi päevaraamatust Helmut põrkub juhtum, mis on minu tädimees Nüüd kah kadunud Rootsi Rootsi eestlane, kuidas Pürkopoli Ristikivi tekstis juure parandanud juurdeks? Siis ma jälle mõtlen, et aga niisugust asja ei tohi teha. Aga no Ristikivi jäi kuidagi nõusse, mina olen selline põikpäine inimene, ma ei jää nõusse, ma ei lepi siukse asjaga. Koju tekstis parandatakse sinnasamma. Selle asemel kirjutatakse sinnasamasse, aga ma ei jää sellega nõusse. Ma ei näe selleks põhjust. Muidugi inimene on ekslik, aga minu tekstis võib olla konarusi ja, ja. Ma tunnen, et minusugusel kirjanikul on majas esimest lugejat, kedagi, kes loeks teksti läbi ja näitaks näpuga, et kas siin ei ole niuks niukse lohakuse ja asju on aga et hakata grammatikat parandama või, või leksikat? Ei, tänan, sellega ma ei saa leppida. Ja ma ei saa leppida ka sellega, kui, kui vanad keeles niivõrd kodunenud traditsioonilised sõnad ja väljendid nagu ütleme, siidilipp või siidikleit siis nüüd mingisuguse loogilise arutelu tulemusena Logitsistlikult, nagu keeleteadlased ütlevad, asendatakse sõnadega siit lipp või siidkleit, seda ei tohi teha. Nagu ma olen ka kirjutanud sellest mitmeid kordi. Keel on üks väheseid asju, mis meid seob meie esivanematega meie minevikuga. Ja me peame väga siin olema küll konservatiivset, võimalikult vähe muutma. Ja hoopiski ei tohi me eelmiste põlvkondade tekste niimoodi muuta tänapäeva normidele vastavaks. Seda ei tohiks teha. Et põhimõtteliselt see selle kaudu selle keelereformi kaudu me siis nagu lõikama mingisuguse mälu läbi. Jah, loomulikult juba tekstid, mis on kirjutatud juba vaata et neljakümnendatel, viiekümnendatel tunduvad meile kuidagi natuke imelikult, see ei ole normaalne. Jaan Kaplinski siis kui sa võru keeles kirjutad või ma ei tea, kas see on ainult sul võru keelega seotud, aga see on üks selline tegelane nagu Saamuel kirataja. Et kes tema on. Samuel kirataja on jah. Eks tema on üks neist neist minu noh kuidas öelda. Ta isikutest kolleegidest on tegelikult juba juba juba ammu aega on ta tegutsenud vaikselt, põhiliselt küll internetiavarustes avaldanud üht-teist, aga aga nüüd on ta ka Facebookis olemas. Kohalik mees põhimõtteliselt on kahtlemata on Võrumaalt pärit. Ja, ja võib ka võru keeles kirjutada. Minu sugulaste hulgas ma ei tea seda perekonnanime, aga aga ta on täiesti olemas perekonnanimi, kirjutatud Ta ja Krista ja näiteks on täitsa olemas. Puista ja oli ka võrummarletaks. Aga kas see, kas see sauel kirjutajaga stan ta mõtleb nagu sina või mõtleb ta nagu mingisuguseid teisi mõtteid? Noh vot, ega nende mõtetega on sihuke segane asi, et ega ma ei julge öelda, et mingid mõtted on minu omad, pigem on vastupidi. Mina kuulun mõtetele pigem, kui, kui mõtted tulevad kuskilt ja ega mina neid ei valitse. See oli vist, ma arvan, et nyyd see oli üks esimesi, kes sellele tähelepanu juhtis, et saksa keeles saab ka nii-öelda et mitte isi Tõnke, vaid Essdõngt, mis noh, eesti keeles ei tulles isegi välja, aga vene keeles tuuma jätsa. Mulle tundub. Vaat siin ongi see jälle üks eesti keele eripära, mis, mis kipub praegu just Lääne-Euroopa keelte mõjul või Põhja-Ameerika keele mõjul lagu taanduma. On see, mida Nietzsche keskmidagi teadis Uurali-Altai keeltest, ta oli ju filoloog. Kes ütles, et seal on subjekti mõiste nõrgemalt avaldunud, vot see, et näiteks eesti keeles saab öelda, mulle tundub ja mulle paistab mul on piin ja, ja mul on mul kuskil valutab ma niisugused asjad, et nagu niuke impersonaalsem väljendusviis, midagi selles on. Ja nii on mõtlemisega, et jah, Esstünkt, mis mulle mõeldakse, mul eesti keeles on, see oleks kindlasti olemas. Kui me ei oleks nii tugeva just germaani-saksa nende keelte mõju all vene keeles, mine tuumetsa kaasotsa. Vaat siin on mulle paistab, mulle tundub impersonaal midagi selles on ja see on minu jaoks on kuidagi lähemal sellele nagu ma ise arusaal oma mõtlemise mõtlemisest. Et nad kuskilt tulevad mulle. Mulle tundub ka sellised ütlemised nagu, et, et umbes seal metsa vahel hoiab veel jääs ja mingid sellised asjad, et, et justkui oleks nagu keegi, kes nagu hoiab, kes on ka sellega nagu seotud, et, et kuskilt tuleb väljast ja on veel keegi vä. No siis külmetab, udutab, keegi hämardub. Aga siin on, siin ei olegi seda kedagi. Inglise keeles on küll Otit. Kuskil inglise keeles tuleb sisse it's nõueng, ets, räining nagu mingi mingisugune hitt. Aga, aga eesti keeles sageli teda ei olegi, on ainult hämardub, pimeneb, koidab. See on niisugune täiesti diferentseerimatu väljendus. Kõige lihtsam. See on nagu mingisugune täiesti selline üleüldine sõna mees ütleb terve terve selle meie mikrokosmose kohta midagi, kus me oleme. Valgeneb, hämardub. Mõõtsin jälle teise katkendi sellest raamatust, isale. Katkend on selline, seda taipasin täie selgusega Riigikogus olles, et õhus oli võimalus, et mulle pakutakse diplomaaditööd. Mõtlesin sellele, see oli tõsine kiusatus, aga viimaks leidsin, et ma ei saaks Eesti riigi poliitikat ja tema huvisid. Nii nagu Eesti valitsus neid mõistis, kuidagi kaitsta. Ning riigikogus taipasin ka, et poliitik ei saa rääkida kõike mis tähendab vältimatut, kas seda, et minust no poliitikut, sellepärast, et olen kirjanik, olen 40 aastat näinud vaeva oma mõtete mõtlemisega ja nende sõnastamisega õppinud tegema just seda, mida ei saa alati teha poliitikat või diplomaat. Minu meelest, Jaan Kaplinski sinu näol on tegemist sellise tõesti inimesega, kuigi noh, neid on ju päris palju, kes on omal ajal noh, just selle taasiseseisvumise hakul poliitikasse läinud ja paljud on sealt ära tulnud, loomeinimesed ja, ja mõned on ka sinna jäänud. Mulle tundub, et, et seal on mingisugune kummaline nagu dilemma, küll see see, mida sa ütled, et sa ei saa nagu poliitikat teha, sest sa ei saa iseendana rääkida. Aga see on demokraatliku ühiskonna üks üks niisugune väga tavaline, väga iseloomulik joon, mis, mis mis olnud ja mis ilmselt nii ka jääb, see, nii kui kui see lääne tüüpi demokraatia kestab, inimeste arvamused kuidagiviisi organiseeritakse ja ühtlustatakse. Ja nii nad omandavad mingisuguse poliitilise jõu ja kaalu. Aga selle tõttu kaotavad oma individuaalsust suureosist. Ja siin siin ei ole midagi teha, tähendab, ma ei ma ei julge ega taha testida poliitik kui niisuguse vastu ta on olemas, nähtavasti ta peab olema. Aga samal ajal ma tunnen, et ma ei saaks niimoodi. Sest noh, minu nimetame seda kutsumuseks või, või iseloom on teistsugune. Ja Ma tunnen, et ka neid inimesi olema, kas oma mõtted välja saavad öelda. Ja ütlevad ka see on vajalik. Aga nad ei saa olla sel juhul poliitiliselt tugevasti gaseeritud. Nad ei saa olla ministrit. Riigikogu liikmetel on, see on, on võib-olla mõni selline võib-olla, no Juku-Kalle Raid meil on. Aga väga palju temasuguseid ka olla ei saa. Niisamuti diplomaat ei saa ju ka öelda, seda mõtleb väga tihti. Kuigi Vaino väljas ainuke eestlane, kes on läinud maailmadiplomaatia ajalukku tegelikult ütles, et diplomaat tegi mulle selle asja selgeks, diplomaat ei saa öelda kõike, mida ta mõtleb. Kaugeltki kõik, aga on üks asi, mida diplomaat ei tohi teha ja seda ta rõhutas. Diplomaat ei tohi otse valetada. Et alati on võimalik seda valetamist vältida. Ja et see ongi üks diplomaadi kutseoskuse mõõdupuid ja kui diplomaat valetab, siis, siis on ta sellega ennast põhjalikult täis teinud, teda ei võeta enam tõsiselt. Et mis oli sinu põhjus, kui sa riigikogust ära tulid, WCd tegevpoliitikuna enam ei jätkanud, kas see oli see mingisugune dilemma, et kes ma olen, kas ma olen kirjanik või, või sa ütlesid, ütled siin-sealsamas lõigus, mis ma ette lugesin, et et, et sa oled kirjanik, et, et kas see oli puhtalt nagu see dilemma või, või siis ka see, et noh, kui sa ikkagi teed mingit tööd igapäevaselt, siis oli ja aegagi näiteks kirjutada. See oli loomulikult üks oluline asi, aga teiseks ma olen lõunaeestlane, minu kodu on siin maal ja see Tallinna vahet sõitmine ja käimine muutus mulle ka väga suureks vaevaks. Noh, need kaks asja üks on see, et, et ma ei saa loobuda kirjanik olemast. Ja kui ma olen põhiliselt kirjanik, siis ma olen väga halb poliitik, väga halb rahvasaadik või no mitte väga halb, aga, aga väga keskpärane, samal ajal kirjanikuna ma usun, et et ma olen üle keskpärase. Ühesõnaga tee seda, milleks sul on rohkem eeldusi ja võimeid. See oli üks ja teine siis jah, see, et mulle lihtsalt meeldib elada siin siin Põlvamaal või noh, manal Võrumaal või õieti õigupoolest elama vana tark vana Võrumaa piiril nagunii paljudes asjades olen sattunud olema piiri peal, nii et ei tea isegi kuhu kuulun. Nii et ühtpidi see meeldimus ja tüdimus sellest Tallinna elust. Ja teiselt poolt arusaam, et see ei ole minu, minu kutsumus. Viimase küsimusena küsin, et et mida sa praegu teed, et mida sa kirjutada, kas luuletusi ka kirjutada? Ma olen kirjutanud kogu täie luuletusi vene keeles ja ma loodan, et see nii või teisiti ilmub. Võib-olla ilmub Eestis, kui ei, siis tuleb Venemaalt leida see võimalus, sest tuttavate Vene Literaatide hinnangud on olnud positiivset nihet. Ja siis ma olen kirjutanud ühe väikse loo võru keeles ja mul on ka fotod, võib-olla saan sellest teha pisikese raamatu, kui Võru Instituut seda toetab ja väga loota, et toetab ka siis sellest samast oma mutikust metsaskäigust, kuidas ma metsa lähen, puit tooma niisugune reisikiri, kusjuures selle reisi marsruudi pikkus on ütleme, 200 meetrit. Selline mikroreisikirja, midagi selletaolist. Aga aitäh sulle, mulle tundub, et kuule, aga igas ei taha mõnda anda venekeelset luuletust lugeda. Aga Jaan Kaplinski, ma küsin veel siia lõpetuseks lisaks, et aga et kuidas sa sattusid neid venekeelseid tekste kirjutama, et kes oli kuidagi väga impulsiivne või siis kas olid, on seal mingisugune seisukoht? Pigem on ta on ta siiski impulsiivne, aga eks omajagu seisukohta on siin ka. Aga asi algab tegelikult väga-väga ammu 60 aastat tagasi, kui ma noorpõlves avastasin enda jaoks selle, mis ollu. Kuule, see oli minu niisugune niisugune ärkamiselamus oma vapustav elamus konna korraga. Lugedes remontovi luuletused, garaabel õhulaev vene keeles. Äkitselt see jõudis pärale. Ma sain aru, mis on luule. Selle luulevägi, kas. Kas tahad lill ära süüa? Ja ja siis ma paar aastat lugesin põhiliselt lugesingi vene keeles vene klassikat ja eks ma ole hiljem seal mingi vene orientatsioon ja huvi vene kirjanduse vene kultuuri vastu on jäänud, kuigi vahepeal ta jäi kõrvale. Koolipoisina, ma püüdsin ka midagi vene keeles kirjutada, aga keeleoskus oli, oli liiga laps selleks. Ja, ja hiljem võib-olla üle hulga aja, kui Armeenias olin, siis ma kirjutasin luuletuse armeenia kivist mul isegi olemas, ma jätsin selle armeenlaste kätte. Kas nad selle tõlkisid ja avaldasid, ma ei tea. Aga siis kuskil 2000 aasta paiku tuli mul äkki tuju kirjutada jälle vene keeles ja siis ma kirjutasin, on olemas üks selline luulekogu kahe pealkirjaga ja seal on luuletusi kahes keeles. See on siis sõnad sõnatusse, hinnaku võtio. Ja, ja seal on umbes 20, on ei olegi vist täpselt 20 venekeelset luuletust. Ja nüüdsin uude kogusse ma panen need sisse ka mõned eestikeelsed luuletused, samast kogust olen ma vene keelde isegi mitut tõlkinud, vaid vaid teinud venekeelseteks. Siis tuleb välja, et tõlkimine nagu või see ei rahuldanud, mind tuli teistmoodi teha. Ja siis ma kirjutasin juurde üksjagu neid. Tänane ahjualune käis külas Jaan Kaplinskile. Saate panid kokku Vivika, Ludvig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.