Priit Pedajas, teie olete nüüd Eesti Draamateatri peanäitejuht, Eesti Draamateater, kas sellel teatril on mingi oma missioon? Teie nägemuses? No mis nüüd selle algava hooaja repertuaarist ka välja paistab, üks tema niisugusi traditsioonilisi missioone on produtseerida ja eesti dramaturgiat eriti just kaasaegset dramaturgiat see Draamateatris nii on olnud, kui mõelda, et siin on esietendunud nii kruusval Cross mitmed koju asjad, eks ole. Ja see kindlasti jääb niimoodi, noh, me võime kõike muud teha mängida. Aga, aga see Eesti oma on ikkagi ainult meie. Me peame seda tegema. Loomulikult. Mul on siin niisugused koostööd väga olulised, noh nimetame siin Mikiver, Kruusvall või, või Mikiver kross või, või ka Pedajas kõiv, eks ole. Noh siin on veel teisigi näiteid ja, ja saame küllalt palju teha selleks, et niisugused tandamid ja niisugused koostööd, et tekiks ja häid ideid olla ka tulevaks hooajaks juba juba üsna mitu. Kas see hooaeg, kuidas te nüüd ise hindate, kui te seda repertuaariplaani vaatate, on ta nii hädaga kokku pandud või, või kuidas? Ei, ma ei ütleks nii et häda ka, ma ei ole seda kunagi öelnud, ma olen öelnud, et see on kiire, kiiresti kokku pandud. Nii tõsise teatri nagu Eesti Draamateater puhul ei saa ja niisugust asja teha väga kergekäeliselt ja nõudlikkus selle repertuaari suhtes. Ma loodan, et ikka jääb. Ja noh, me vähemalt oleme üritanud olla nõudlikud ka meelelahutuse osas, tähendab ma pean meelelahutuslikku külge Meie teatri puhul aga mitte ainult meie, vaid iga teatri puhul täiesti iseenesestmõistetavaks. Aga olen sellel seisukohal, et meelelahutus peab olema väga hästi tehtud. Siis meelelahutuse pealt tuleks suure saali probleemi juurde, kunagi te olite seda meelt, et suur saal, see on selline, mis peakski nagu toimima ja tootma sellist meelt lahutavat ja kergemat repertuaari. Ma ei ole mitte üldse nii olnud, ma olen lihtsalt öelnud seda, et, et suur saal üleüldse tähendab kõikide Eesti teatrite suured saalid, on probleem, probleem on ju külastatavus, see, et need suured saalid täis oleks täis püsiks, meie mängime kõik nädalapäevad. Et järjest suuremat ja suuremat jõupingutust vajab see, et suur saal täiesti oleks täis, tähendab jõupingutust just nimelt nagu ka sisulises mõttes mitte seda, ma ei ole rääkinud, et seal peab ainult noh, meelelahutust tootma. Nii nagu see on võib-olla ilmnenud näiteks Soomes, eks ole. Ei, ma mõtlen ikka nii, et lihtsalt seda hoopis suuremat energiat kui, kui näiteks väikeses saalis. No see hooaeg on selline veidi müstiline ja, ja, ja kõik tondi lõpp ja kõik see muu hüsteeria või ükskõik, kuidas seda nimetada, aga kuidas siis siin teatris selle kõige peale vaadatakse ja on siin ka mõeldud, et selle aja jaoks selle päeva jaoks midagi teha? Mõtlesime noh, mitte niivõrd milleeniumivahetust tähistada, kuivõrd me oleme siin mitmekesi kaunis ühisele meelele, et see milleeniumi läheb meile üldiselt vähem korda kui, kui, kui see sajandivahetus. Aga me seda tähistame, jah, me, Me selle milleeniumi puhuks toome välja ühe variatsiooni Moonsandi vasseli teemadel ja ma nimetaksin selle pealkirjaks Sonstremi sajandi lõpp. Näiteks. No siis, see on siis nagu autorlus, kuiv Pedajas või. Ja medaimuga sellel teemal oleme juba rääkinud ja töötame niisuguse variatsiooni, teeme. No olete te siia sellisel murdelisene murrangulise ajal tulnud, aga kui nüüd küsida, paluda teil fantaseerida, no teatri inimesel peavad olema head fantaasia, niuksed lõpmed, et et missugune saaks olema üldse see nii-öelda selle 21. sajandi teata. Sellel teemal on üle maailma igasuguseid konverentse ja arutelu, vaid ma arvan, et teater kolib tuleva sajandil intiimsem osadesse ruumidesse. Ma arvan, et et see elav elus suhe näitleja ja publiku vahel omab sama suurt tähendust, tähtsust ja kaalu või mitte suurematki kui, kui praegu. Et selles mõttes on oma olemuselt ma ei usu, et teater muutub väliselt, ma arvan, et niisugusest paraadlikkusest hiilgusest sõulikkusest tõmbub nagu rohkem intiimse poole, ma arvan, nii. Nüüd siin mõnda aega juba ametis olles, kuidas teile need riigi ja teatrisuhted tunduvad? Normaalsed sest teater saab eksisteerida ainult riigi toel ja ta ju noh, ongi, ongi selleks kutsutud, et riigi kodanike vaba aega sisustada, eks. Et oleks ikkagi oleks need kohad või oleks koht, kus, kus inimene saaks, saaks minna ja eestikeelsest kultuurist osa võtta, eks ole, nüüd mis puudutab. Ja siis noh, raha on ikka vähe. Teated ausalt öeldes on hetkel niisuguses seisus masest säästrelvast ei räägi, aga on omal ajal süvenedes sellesse ainesse, ma näen, et nad on mõnevõrra alafinantseeritud Eelmine hooaeg oli Merle karusooaeg ja Draamateatris küllalt sõge ja segane aeg aga samas on Merle karusoo lavastused praegugi siin repertuaaris, et kas koostöö Merle Karusooga ka kuidagipidi hakkab edasi toimuma, mida te arvate? Ma olen teinud ettepanekud ja, ja me, ma arvan, et õige pea läheme ka päris konkreetseks. Noh, et alustada läbirääkimisi tulevasteks lavastustes. See on täiesti normaalne, tähendab, ma ei näe siin mingisugust põhjust, et see ei peaks minule. Teie enda loomingulised plaanid, kuivõrd nüüd see amet, peanäitejuhi amet teil takistab või vastupidi? Kergendab teie tööd siin ja teie töö lavastajana? Raske öelda, eks hooaja lõpus parem öelda, aga ma olen küll kõik teinud selleks, et et need pakilised jooksvat tööd oleks selleks ajaks lõpetatud, kui ma proove alustan ja täna on nad lõpetatud, proovima alustanud ja, ja saa seda rahulikult ja süvenenult teha ja seda kuidagi tunnen omal nahal, et, et meil on see nüüd läinud, nii see uue hooaja käivitamine ja, ja, ja kõik sellega seonduv eesmärk on olnud, et et võimalikult kiiresti lahendada ära igasugused pakilised jooksvad küsimused või panna need protsessid niimoodi käima, et loomingulistel inimestel jääks rohkem aega just loominguga tegelemiseks. Kas teatri enda plaanides on ka midagi sellist, millega te üritate nagu mõtestada seda möödunud sajandit? See on üks niisugune mõte on ja me sellel nimel praegu töötama, et et kutsuda ellu niisugune sari, mis oleks üks, neli-viis, võib-olla näidendid niisuguse nimetuse all läinud sajandit pärlid, et et üritada püüda nii hästi, kui me seda oskame kokku võtta, just vaimselt kokku võtta see läinud sajad seda sarja. Me alustame tuleval hooajal. Lõppenud on festival banaanikala ja selle festivali žüriisse kuulusid Meelis Kapstas ja Tamur Tohver. Indasite vaatasite etendusi ja täna räägimegi nende etenduste põhjal ja vast ka laiemalt. Ja minu postulaat või väide on selline, et festivalid on alati see paik, kus läbi lööb või edu saavutab lavastus mis on tugeva vormi ka ja mingil määral eksisteerib selline asi nagu festivali lavastus, mis saavutab edu igal juhul ja ka võõras keelekeskkonnas vaidlete vastu või olete nõus? Jah, kindlasti selleks, et võõras kultuurikeskkonnas olla mõistetav, peab olema absoluutselt ja miks mitte ka enne kõigega, muidugi kodus peab olema mõistetav ennekõike läbi selle, et vorm on tugev, saan aru küll, kuhu sihid selles mõttes, et et, et sa tahad öelda, et jah, et mis asi on festivalitükki ja kuidas sellega käiakse võitmas. Tihtilugu on siiski niimoodi, et lisaks sellele see vorm võib olla on see asi, mis annab sellele tugevale sisule selle tugeva ümbrise ja teeb selle tugeva ütleme, rahvuslikku sisu tugevalt rahvusvaheliselt mõistetavaks. On ju olemas teatud arv lugusid ja teemasid, mis alati on klassikalised ja alati on üldinimlikud ja antud kontekstis minu poolest ülemaailmsed või, või üleeuroopalised, eks ole. Ja noh, vorm on lihtsalt see, mille kaudu me pääseme ligi sellele sõnumile, kui me ei mõista keelt. Konkreetsemaks minna siis selles zürii vestlustes nagu tulid välja just need mõtted, mis tagantjärele mõeldes, et mis puutusid seda niinimetatud sisu ja vormi ühtsust. Et kummaline küll, aga et neid väga vormilised asjad, need olid nagu jälle kuidagi teistpidi proportsioonist väljas, et siiski kui, kui on ainult puhas tehnika ka lasteteatris ka seal see poola lavastus, mis oli Rootsi lavastus, mis võibki väita, et ilmselt nad on, on festivalilavastused, Nad mängivad vormiefektiga ennekõike ja neist rootsi lavastus selles mõttes tegi seda ka väga suurepäraselt, et võib öelda, et selle selle minimalistliku vormiga kasvatatakse häbenemata seda sõna praegu tõesti, lastes head maitset mille vastupidiseid näiteid oli festivalil ka kaks sellest, kuidas on võimalik teha ka sellist pealiskaudset teatrit, kuhu laps sisse marsib ja koos näitlejatega kaasa trambib. Ja siis kolme minuti pärast on ta väljas. Ja veel mõne minuti pärast on ta kõik unustanud. Kuivõrd eksperimenteerimishimulised olid seekordsed lavastajad ja nende lavastused, siis mida te nägite banaanikalal? On traditsiooniline kiikavad kus koos lastega püütakse laulda ja mängida, seda võib vist nimetada ka üheks suureks pikaks traditsiooniks ja mida, ütleme siis otse välja esindas festivali pildis lasteteater Trumm. Ja samas oli Estonia muusikal Nukitsamees suurlavastust ka näide üsna sellisest keskmisest traditsioonilisest muusikateatri lavastusest, millele andis sellise värskema elu loomulikult see väike nukitsamees, kes oli päris ehe asi kogu keset seda Elav asi ainult. Asi keset seda akadeemilist muusikateatrit. Aga üldse Eesti teater nende välistruppide ja välislavastuste taustal, nüüd et milline ta siis on? On selle vormi juurde tagasi, mis festivalidel mängib, seoseid, loovad et kõige altim sellele kahtlemata oli, oligi VAT teatri Simbeli, mida, kes on näinud, need on kiitnud, ütleme niimoodi. Ma päriselt ei ole nõus lõpuni sellega ja eraldab selle kiitmisega siis on ka põhjuseid, miks ta ilmselt Grand Prix ei saanud, hoolimata sellest kõigest ikkagi on seal kasutatud täiesti universaalset lavakeelt ja olgem ausad, ega see poolakad näitavad helendavaid rätikuid, kui tal on tal luminestsentsi ka välja valgustatud, siis, siis seda oleme me kõik juba ennem ka näinud, et see on nagu detail, mida võiks oskuslikult kasutada. Ka Rein Aguri lavastus koosnes suurest hulgast detailidest, mis tegelikult üksikuna võttes on kindlasti kuskil juba korra esinenud. Okei, need sisu sisu nii alla, et ma ikkagi siin ei saa nimetamata jätta, seal Simbelinil istus ka kaks ja pool tundi kolmeaastane ja kaheksa aastane. Selles mõttes jälle Simbeline juurde, et tegelikult ikkagi seal festivalipildis need parimad lavastused ikkagi jäävad mingisuguseks, lakmus paberiks ja samas sele Simbeli. Nii puhul on nüüd bar nii palju kiidusõnu olnud, et tõepoolest nüüd võib, võib juba hakata seal välja loomaga neid puudujääke ja kui selle suure efektse vormi juures ja haarava mängulusti juures oleks ka sisuline Lugu jälgitavam suureks mängitum. Kui praegu on teada, et sama sama lavastaja Rein Agur on ette võtnud Henri mitmenda viienda et jälle Seczpir, siis nüüd on päris selge, et teist korda sellist samasugust vormi tulevärki sellega enam ei üllataks, et nüüd on nendel noortel näitlejatel selleks, et üllatada, vaja kõvasti pureda selle seitspiri teksti kohaletoomise kallal. Et selles mõttes kõik need vormileiud uhked. Et ikkagi kuskilt otsast hakkab sisu nagu kaasa tiksuma, et kui seda nagu vähe on, siis siis läheb ka lastele igavaks see, seda, seda on tunda, et ega lihtsalt kaua neid helendavaid rätikuid vaadata ka ei jaksa. Et Darius sar manavidsusest peaks ju ka rääkima võitjast lõpetuseks, et see, see mees, kes oma trumplavastusega oli nagu kõigile etaloniks seatav Ta teadis täpselt oma seda serva, et ta ei seadnud mingeid tohutuid keerulisi ülesandeid, ta tegi lasteetenduse. Ta ei võtnud, teab mis materjali selleks, noh selles mõttes Shakespeari või jumal teab mis asja. Ta ei olnud. Ühesõnaga, ta teadis täpselt, mida ta teeb, kus on tema aste, millal ta hetkel on mida, mida ta tahab selle etendusega öelda, eks ole. Kui me räägime, et kellele anda grand pritsis ühes otsas on on muusikal ja teises otsas ühe mehe teater, siis mul jääb ainsaks kriteeriumiks otsustada selle järgi, kas etendusel on sisu ja see ja eesmärk, mis on võetud ja ülesanne on ka täidetud perfektselt. Pluss evale, et jälle, et ei ole vahet lasteteatri ja, ja suurte teatri ja draama ja nukuteatri vahel, vaid ühesõnaga võrreldamatuid asju on võimalik, kui võrrelda seda näitas see, et need aariuse nukud suhtlesid omavahel rohkem kui, kui, ütleme ühes keskmises draamalavastuses näitlejad. Ma ei saaks öelda, et ma olen palju näinud meie nukuteatrit, aga aga mulle tundub, et selles osas oleks oleks neil sellel Leedu lavastuse pealt kõvasti õppida. Ja lõpetuseks selline küsimus, kas lasteteatritele on vaja eraldi festivali või noh, kui juba kõik on üks teater ja kui on hea, siis tunned ikka hea asja ära, et võib-olla polekski vaja seda eraldi laste teatelt, äkki ta nagu ala väärtustab seda lastele mängitavaid lugusid sellega mis te kostate. No esiteks ma arvan, et selle koha pealt ei pea pioneerid olema, maailm kubiseb selles mõttes, et igal pool neid korraldatakse, ju sellel ikka mingi iva sees on. Kui tavaline keskmine Draamateater teeb heal juhul hooajas kaks lastelavastust üksis sellistele noorematele tähendab on pigem siis noorukiikka jõudvatele ja teine päris pisikestele, siis on väga hästi tehtud ja kui talle öeldakse, tule nüüd festivalile, siis kui palju on neid tükke, mida ta teeb sellisena, et need on võimalik festivalil näidata paratamatult lasteetendused, kui sellised jäävad nagu väiksema tähelepanu alla. Nende võimalus pääseda festivalidele, noh, nii-öelda üldteatrifestivalidele on märksa-märksa pisem. Ehk siis teisisõnu kui me võime öelda, et on festival, mis on nagu väljakuulutatud, too sinna ükskõik mis tüksis, jah, sinna võib sattuda mõni lastelavastus, aga ainult mõni ja sellisel juhul, mis me siis teeme, ta hakkab konkureerima või mismoodi nende nii-öelda vanainimeste tükkidega, eks ole. Et sellest nagu väga head nahka ei tule, pigem ikkagi lastefestivali idee võiks olla, selles tähendab, tõstes ühe etenduse sellest kontekstist, kus ta on loodud kuskile teise kultuurikonteksti. Me võime avastada huvitavaid seoseid piss, teisi tõlgendusi, hoopis uue märgi keele. Nüüd need inimesed, kes selles teises kultuurikontekstis on kodus ja näevad mõnda niisugust lahendust esimest korda, siis võib omakorda Nendele olla see nagu kenaks avastuseks ja nemad omakorda võivad seda tõlgendada veel kolmandad pidi ja luua sellest mingi hoopis hoopis uue tähenduslik uue tähenduslikku vormi või teksti, et, et selles mõttes ma nagu ei näe põhjust, miks lasteteater peaks vaesem olema, et tal ei võiks olla oma festivali, sest inimesed, kes teevad seda lasteteatrit räägivad siiski mingit teist keelt. Mingit teist, teist suhtlemisalust omavad nad, õigemini kui, kui inimesed kusjuures olla täpselt samad inimesed kui inimesed, kes teevad vanainimeste teatrit, eks ole. Nonii rääkis Tamur Tohver, kes ise on lavastanud Draamateatris ja nukuteatris Draamateatris lastelavastuse meeli. Veel kord selle juurde, et Need kaks kõige rohkem kõneks olnud lavastust On ju otsapidi üks ühes, teine teises otsas leeduka võidulavastus selle kohta võib öelda, et ta oma olemuselt on mudilaslavastus. Aga seda huvitav vaadata ka täiskasvanul, kes selle mudilasi sinna teatrisse toob. Teiselt poolt see symbol, linn, mis on sisuliselt siiski rohkem suure vaatajalavastus, aga nagu öeldud, väike inimene tunneb seal ennast teiste seas võrdsena. Ja et selles mõttes minu meelest see festival lastelavastuste festivalil ideaalis üldse võikski nagu näidata seda, mismoodi on võimalik teha sellist teatrit noorele vaatajale mis harjutaks ta teatri juurde selles mõttes, et ei ole ju nii, et tähendab ei ole võimalik teha nii, et nüüd teeme mudilast teatrit, et laps vaatab seda ja siis ühel hetkel ta saab viie aastaseks ja siis ta kohe teab ise, et nüüd peab vaatama seda teatrit ja ta kohe hakkab siis sellist teatrit armastama ja siis ta saab selleks 12 aastaseks ja siis hoobilt kohe tuleb jälle mingi kast, täitsa ju kõik tegelikult läheb voolujoones ja, ja selles mõttes festival ja ma usun, et festivalid, lastelavastuste festivalid, kui sellised üldse peaksidki hoidma silme ees sellist teatrimudelit, kus publik saab niimoodi voolujoones kaasa minna. Teatrijuht Mart Kampus, millised on tundmused selle sünnipäeva nädala lävel? Ühest küljest tahaks ju meeletult selle tähtpäeva tähistada ikkagi 10 aastat ühte väikest teatrit aga teiselt poolt on jälle natukene selline kartus või hirm või et et see meie oleks Tartu linnas, et kas see on nagu Tartu linnale vajalik ja ja tähtis, et see seab nagu mõningad sellised küsimärgid või kahtlused, et kas siis üldse sünnipäevagi vaja on, äkki ole diaatritki vaja enam nagu üleüldse praegu? Mulle tundub, et kõike hästi rahasse arvestatakse ümber, et mis tasub ära, et seda võiksime teha, aga nagu sisulisele poolele, kui pööratakse nagu vähem tähelepanu. Ja, ja sellest ongi siis kartus, et kuna Tartu lasteteater on film ja teater ikkagi Eestis oma just nimelt väiksuse poolest ja nende materjalide poolest, mida me seal teatris teeme, et see lasteteater on ju kogu aeg olnud põhjusmõtteliselt soonitlaselt kommertsi vastu. Ja niisuguse pinnapealse meelelahutuse vastu ajas on vist järjest raskem sellele truuks jääda. Ongi, et sellele sellele möllule, mis ümberringi toimub, vastu seista lihtsalt Tartu linn võiks tunda uhkust selle teatri üle, et just omab sellist lasteteatrit. Ja toetada seda teatrit. Et kipub lihtsalt seda toetust väheks jääma. Kaua sina oled olnud selles kümneaastases teatris? See on nüüd minu kolmas hooaeg, mis oma lepingujärgselt viimane, oskad sa kuidagi seda ta selle teatri nägu või selle teatri kreedot? Kunagi, kui see teater ju alguse sai Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa stuudiost, siis nad pöörasid just nimelt eks ole, sellise elitaarse modiaatri poole ja folkloori-le oli suur rõhk pandud siis nii eesti folkloori-le kui teiste rahvaste folkloori tutvustav teater on niisuguste minimalistlike vahenditega lahendatud lavastused. Ja mina nüüd, kui teatrijuhiks nagu sain, siis olen püüdnud põhimõtteliselt seda just nimelt seda ellitaarsust ja seda suunda nagu alles hoida või õigupoolest tasakaalu viia, et on ju selge, et tõepoolest ainult sellega lihtsalt. Et siis minu teatrijuhi selline mõte ongi, et hoida seda repertuaari tasakaalus, et on nii mõtlemiseks ja ained, kui on ka siis kommertsliku tükki, mis siis nagu müüb. Et see on nagu põhimõtterepertuaari koostamisel ja minu teatrijuhtimise ajal olnud, kusjuures Nasse kommertspeale niisugune odav või kesine asi just nimelt kura peab nagu väga hästi tegema ja väga head tegijad olema, et siis siis ta nagu õigustab, eks ole, ka on sulle ka midagi teatri poole pealt enesekriitilist öelda või mingi niisugune mõte, et kuidas oleks võimalik ütleme, rohkem publikut teatrisse tuua või, või paremini siis nii-öelda teenima panna? Seda, seda on hästi palju nagu moel mõeldud. Mis siis on Tartusse Jaama tänavale ei taheta tulla. Et ma puutun kokku sellega ikkagi veel, et ei teatage, kus see lasteteater on, või see imidž, mis kunagi nüüd ütleme siin teatri mõõnaperioodil, oli vahepeal, et, et see on nii tugevalt nagu üleval, et seda kummutada. Raskem? No ma olen mõelnud, et võib-olla asukoht tõesti Tartus Jaama tänav kuidagi ei ole hea kant, tartlased arvavad, et see, see ei ole hea kant, aga aga teisest küljest, mis ma olen nagu mõelnud seda, et kutsuda lava, kuhu siis külalisnäitlejaid lavastajaid, kes on nagu nimedega, et see on nagu üks võimalus, kuigi teisalt nüüd ongi see rahaprobleem, sest need, kes on hea, see on kallis. Aga missugune on praegu uue hooaja plaan, kui need saab sünnipäeva nädal? Loodame siiski rõõmsalt meetod, et mis saab edasi. Esimene lavastus on meil juba esietendus laupäeval, 25. seal Anne Türnpu lavastab folkloori-le tuginev materjal jälle kaskudi kaugaste penipuhkpill, mis on mu meelest üks üks hästi stiilne ja hea folkloorietendus. Ene-Liis Semperi kujundusega maskidega. Siis lasi uuslavastustest on tulemas veel mari Heibergi luulele tuginev luulelavastus, mida lavastab Anne Maasik ja ja me hakkame seda mängima vääri majas. Nõnda ajal siis tulevad jõulud kaks jõuluetendust üks, mis siis, mida on võimalik tellida koolidesse asutustesse ja üks maja etendus. Ja seda tellitud etendust siis üritada mängida ka botaanikaaias talvel. Vaatame, mis sellest tuleb, et mulle tundub, et et tuleks nagu minna nagu Systiaatriga välja. No te olete juba ka, ma ise ei ole näinud, aga olen lugenud, et läinud õuelavastusega päevakoer ja peegel, kuidas see on läinud südame mängisime kohvitsel traali sise ja, ja selleks väga hästi. Siit male olengi teinud sellise järelduse, et äkki on see Jaama tänav 14 asukoht millegipärast tartlastele mitte sobiv, ma ei tea muidugi, miks. Tsentraalis oli meil publikut täiesti küllalt ja võib-olla peaks ka selle veel lahti rääkima, et see nimetus lasteteater ei tähenda tegelikult ainult väiksematele lastele tehtavad, tead, no siin juba oli märgsena Marie Heibert, ma tean, et mängukavas on näiteks ka Juhan Viidingu Tõnis Rätsepa olevused ja ja veel ilmselt väga avara dressaadiga on Tartu lasteteater, tegelikult on küll, selles mõttes juba minu nagu põhimõte on see, et etendus ei ole ainult suunatud lastele, et kui midagi teha, siis tähendab seda, tuleb teha kõigi jaoks hästi sinu enda sisetunne selles keerulises hetkes. Tartu lasteteatri tuleviku suhtes on see nüüd pessimistlik, lootusrikas või ma ikka arvan, ma arvan, et see läheb edasi tegelikult, mis on nii võimsalt loodud kunagi. Et see nagu ikka kestab, peaasi, et ma neil sealolijatel nagu jõud on tahtmist tahtmist hoida seda, mis seal on.