Iirlasi on imetletud, suurepärase jutustamisoskuse poolest on nad kuulsad. Kui teie, Valentin Kuik, lugesite nüüd neid näitemänge, mis laekusid siia näitemängu võistlusele, siis kuidas on meie eesti inimeste jutustamisoskus? No väga erinevaid töid oli palju, 66 või 68, ei mäletagi enam, ja see jutustamisoskus oli väga erinev. Paarkümmend tööd oli täiesti arvestataval tasemel ja nende seast siis valiku tegimegi. Ma ei oska iirlaste jutustamisoskusega võrrelda, aga andekas inimene, kel on sõnum ja kes valdab eesti keelt valdab eesti keelt. See suudab ikka oma sõnumi nii edastada huvitavamalt. Kirjutajad olid erineva elukogemusega ja nad olidki erinevast põlvkonnast. Kui ära märkida need kuulsamad ja tuntumad, siis kommentaare varsti vaja tiks ja õunapuu ja Hussari nimed aga oli ka ja selliseid suisa algajaid või väga noori, kas tabasite ära ka sellist erinevat põlvkondliku tunnetust või, või, või oli, oli võimalik niimoodi eristada, et see on noore inimese töös, on varenemised? Tähendab, kuivõrd kaks, kaks või isegi kolm preemiasaajad olid väga noored inimesed, mõtlen Hannes, Hamburgi ja Triin Sinisaart ja Urmas Vadi siis tippude hulgas või niimoodi paremate hulgas, see ei torka silma üldiselt, mis torkas silma, oli see et palju oli neis näidetes igast ärimehi ja muidu kõrilõikajaid. Ja kui ärimees, siis kindlasti loll. Tähendab, ma arvan, et äris ei saa kah loll inimene kui kaugele jõuda, nagu ükskõik, mistahes teises valdkonnaski, et see on primitiivne, ette kujutasin selliseid mustvalgeid skeeme. Oli ikka päris, päris palju. Selliseid rohekaid, mustvalgeid skeeme ja roosakaid, mustvalgeid skeeme, ma saan aru, et kõige elava eest on arukas seista, sest see on see, mille pääl inimsugugi püsib, aga kui see on tehtud primitiivselt ja Haldetult, siis siis ei ole sellest suurt kasu. Kirjutamine pidi selline asi olema, et seda saab ka nagu õppida pisut mida oleks soovitada neil kirjutajatel, mis oli nende nagu tugevam külg ja, ja mis vajaks nagu järeleaitamistundi? See, mida nimetatakse sellise võõra kõlaga sõna narratiiv mingi lugu, mingi mingi alguse lõpuga lugu, mille jooksul midagi saab selgemaks kirjutajale endale ja kuulajale-vaatajale ka see on võib-olla nooremate puhul kõige nõrgem külg, aga seal on õpitav. Kõik, mis puutub kompositsioon ja, ja sellist asja, see on õpitav. Mis ei ole õpitav, on eesti keel elus puhas, hea eesti keel, seda ei õpi kuskilt. Nii. See kas on juba selge 20.-ks eluaastaks või, ja kõik muud asjad on õpitavad. Ja tulevad töö tegemise käigus. Õpid ära või siis ei ole ja siis siis ei ole ka mingit lootust. Keelt, emakeelt peab oskama, nii kui see on elus emakeelt ja kui see sõnum, mida inimene selles emakeeles tahab edastada, on elus ja tõene, siis küll ta jõuab pärale varem või hiljem. Oli teil endal ka seal mõningaid üllatusi või, või vastupidi, ajas midagi ka lausa närvi mustaks, et noh, kuidas siis nii. Nüüd mingeid üllatusi nagu ei olnud mis, mis ajas punaseks harja. Kui te nii küsite saab ikka rumalus ja primitiivsus ja, ja pretensioonikas. Kui Sull eriti midagi öelda ei ole, siis, siis ole parem vait. Ükskõik mis, mis valdkonnas sulguse, dramaturgia, poliitika või mis, mis muu asi? Peab ikka midagi olema hinge taga siis võib midagi välja tulla. Meie noored kirjutajad on nad sellised maailma parandajad või, või on nad sellised Essteedid? Kuidas öelda ei, maailma parandajad nad vist eriti ei ole, tähendab, noh, mis jälle, mida mõista maailma parandamise tahtmise all ütleme, Triin Sinissaar ja Hannes Hamburg, kelle näidendid said kõrgetele kohtadele, nad ei ole maailma parandajad, vähemalt siis lihtsustatud tähenduses. Aga mingi hoiatus, ütleme, kulu põletajates, siin hoiatav sõnum seal muidugi on. No kes ei tahaks, et maailm parem oleks iga kirjuta ainult et kui see on lihtsus siin mingi lihtne-labane labane, primitiivne skeem, siis sellega maailma ei paranda. Tänase päeva kirjanduses on tihti nii, et võetakse tükike siit ja teine tükike sealt. Selline see postmodernism juba on, et teeb siukest deego mängu või pusle mängu, et kuivõrd nüüd siin oli tunda selliseid tsitaate või, või, või mingisuguseid eeskujusid teie lugejatena, mis te arvasite? Aitäh noh, terve rida oli lihtsalt puhast plagiaati, selgeid viiteid, need, enamik žüriis olid ikka natuke lugenud, inimesed tundsid need kohe ära ja need tõmmati kohe rajalt maha. Aga selliseid otseseid tsitaate Teate, et tegelikult on ju kõik juba ammu öeldud ja neid neid, neid dramaturgiliselt skeem kuskil vist 36 tükki üldse on. Kui, kui ma, kui ma õigesti mäletan, kirjandusajalugu nii et ikka miski millegagi sarnane, aga, aga see ei tähenda, et me ei peaks täna püüdma näidend kirjutada või või kellelegi ei oleks näidendi vormis oma maailma valu või iseenda. Arusaamisi tänasest maailmast kirja panna, need kõik teed on lahti. Erinevalt Jaak Allik, kust mina nimetaks seda tseni? Masendav on, sest ma kartsin palju rohkem sellist diletantlik või grafomaandliku sõnade rittaseadmist. Laadseid töid oli ainult paar tükki, teised inimesed olid vähemalt kirjutamisoskusega. Nii et noh, et üllatavalt valdavad inimesed dialoogia üllatavalt intelligentsed tekste kirjutatakse, iseasi, kas nad näidenditeks sobivad, aga, aga nad on ikkagi kirjandus. Teie lavastajana, kas te leidsite sealt ka juba enda jaoks midagi sellist, mida te välja mõtlesite, et vot seda ma võiksin teha? No peaaegu Toomas Hussari Ervin õunapuuromanss trump, et eile ma arvan, et seda ma hakkan ilmselt tegema seal nüüd telelavastusteatritükkidest, no kindlasti see, noh, ma ei tea, kas ma ise, aga kindlasti on seal kaks-kolm tööd, mida hakatakse. Ma usun lähemal aastal lavastama. Kui valmis on üldse näidend, kui ta sinna näidendivõistlusele on nüüd tulnud, et kas saab kohe võtta kätte ja hakata tööle või on ka lavastaja seal veel midagi edasi teha? No kuna nüüd on haruldane, on võimalused, meil on autorid käepärast, erinevalt ükskõik missugused ja kirjandusest, siis praegu oleks kindlasti nende puhul nii mõnegi puhul vajaks, vajaks näitama end veidi kohendamist ses mõttes, et seal noh, paraku päris paljudel lonkavad lõpud, see on nagu üldine tendents, et algused on huvitavad ja siis lõpus äkki nakas lahendatakse deus ex machina ka või, või lihtsalt ei lahendata. Nii et ma usun, et ümberkirjutamise puhul niimoodi lavastaja ja dramaturgi dialoogis ilmselt need asjad läheksid paremaks. No eelmistel kordadel on seal loorbereid lõiganud ja avalikkuseni jõudnud ju tegelikult need näitemängud, mis on lavastaja ise kirjutanud, pean silmas siin Jaan Tätte, et ja tema ristumine peateega, Jaanus Rohumaad, seekord nii-öelda lavastaja nimesid seal ju ei olnud. Ei tuletaja, ehkki paar inimest on siiski teatriteatrile lähedal seisvatest ringkondadest. Aga ega noh, ma arvan, et ega nad ei pea ju teatriinimene kirjutama, Max Reinhardt, vastupidi väitis, et dramaturg ja lavastaja ei tohi mitte mingil juhul olla üks persoon. Mis on see kriteerium, mille alusel teie isiklikud otsustasite, et vot vot see on hea asi ja see tasub esiletõstmist ja, ja mida kõrvale heitsid, et millised olid need kriteeriumid? Kriteerium oli siiski professionaalsus, esmane kriteerium, kas oli tegemist ikkagi näidendiga, sest paraku mõnigi tükkidest oli lihtsalt dialoogi vormis kirjutatud novell. Me ei ole keegi neid näidendeid ju lugenud ja rääkimata sellest, et me midagi näinud oleksime. Palun, ma tahaksin, et te kirjeldaksite näiteks noh, kasvõi sedasama lugu mis ta te ise olete juba välja valinud, et et millega seal üldse tegeldakse. Romanss trompeti la oli üks väheseid niimoodi aktuaalselt sotsiaalseid näidendeid. Seal on tegemist kättemaksuga, aga põhimõtteliselt igapäevavägivalla all kannatavad inimesed, kuritegevuse all kannatavad inimesed koonduvad kättemaksu, inglite rühmituse hakkavad omakohtu korras hakkavad kurjategijatele kätte maksma väljaspool kohtusüsteemi ja politsei. Sid, no üks, üks tendents, kuna kätetöö, naastu võitis ristumine peateega, siis vist seitse kaheksa näidendit olid, kas mere ääres hakkas, see oli kohe-kohe tuntavalt ka sellist üldist peateemat? Ma ei tea, võib-olla noh, üldisem oli hoopiski selline. Sümbolism või abstraktsionism tähendab tegelikult paljude näidendite puhul just nende nõrkuseks oligi see, et ideed praktiliselt ei olnud ja siis sinna puudu või idee ümber ehitati siis reketi või, või kelle iganes stiilis dialooge. Kui vaadata siin filmimaailmas, millised filmid löövad läbi näiteks, millised saavad Oscarid, siis kindlasti seal peab olema üks händikäp, üks veidi hull ja siis seksuaalvähemused peavad olema esindatud ja kas selliseid äärmusi ka nagu kohtab juba meie sellest noorest dramaturgiat? No kohtab, aga kui nüüd, kui nüüd mingit AIDS i problemaatikat või selliseid asju siis vastupidi ilmselgelt näide kirjutanud noored inimesed, sest kõiki ümbrikke ei avanud, ei tea, aga üldiselt vaat seda ei puutu. Probleem, näidendeid praktiliselt ei ole enam ei vist isegi ei olnud ühtegi oma sees, nii et üldiselt nagu ameerika tendentse ei ole tunda. No teil on endal ka sellised lääne dramaturgia lavastamise kogemused ju olemas, välisdramaturgia lavastamise kogemused olete teinud, top tooksid ja selle Šexpyri kompanii loo, et kui te nüüd võrdlete selliseid neid lääne hitte meie algajate töödega, siis mis, mis seal on, mis seal kõige rohkem puudu jääb, et mida, mida peaks veel õppima? No kõige rohkem puudu jäi kõigil näidenditel, mis seal olid, Ta oli just dramaturg eest, see tähendab, et siiski meil praktiliselt ei vallata sabuleerimist üldse süžee edasiandmist. Te, olite loomist, kõik karakterid on enamasti pinnapealselt, et noh, seetõttu tuleb lavastada hirmsat tööd, kui ta tahab seda teha, tuleb sellega hirmsat töötaja võib-olla ainult siis näidend, muulane ja kohtlane oli, oli nüüd selline, kus olid jällegi täiesti ilgelt karaktereid või, või siis iseendal võõrsil, mis oli nagu klassikalise näidendi laadis kirjutatud. Muidugi ikka sõnad, sõnad, sõnad nagu Hamladki. Võitlus te juba ütlesite, et Jaan Tätte on siin sügavat eeskuju näidanud, aga oli ka tunda näiteks Madis. Kõivu mõjusid praktiliselt mitte sest noh, kõivul on endale niivõrd metafüüsiline maailma seda kopeerida on raske ja, ja kui, kui nüüd tuua paralleele Kõivuga, siis nagu žürii üksmeelselt leidis siis sõnalavastuste hulgast, nagu siis kõrgeima preemia saanud kulu põletajate puhul, et näiteks näidend mõnes mõttes meenutab Kõivu ja üks põhjus, miks ta meenutab, ta vajab kindlasti oma lavastajat nagu, nagu kõigulsest Pedajas. Kohati olid vanemad kirjutajad ja kohati olid vist väga noored, nagu ikka nendel võistlustel, mida nad peaksid nagu juurde õppima. Just need noored Noh, seda on raske öelda, ma ei tea, kuidas praegu lavakunstikateedris, kui õpetajate väljas stsenariste, mida seal õpetati, on kindlasti on tarvis. Tähendab, rikas osatakse kõike, seal on olemas raamatut, kuidas kirjutada luuletusi, on olemas samasugused raamatut, kuidas kirjutada näidendeid, see tähendab, et just ülesehituslikud probleemid, neid neid siiski, ma arvan, et peaks võib-olla natuke lugema, mitte kirjutama nagu issand juhatab. Sest kui lugu ei ole, siis ei ole sõnadel ka mõtet. Vaataja tuleb vaatama lugu, vaataja tuleb, vaatame äkki ühingut ja kui, kui midagi taolist ei ole, siis, siis paraku ta ei tule, seda vaatame ma arvan ka, et lavastaja ei võta seda lavastada ja võidutööde puhul just need erinesidki selle poolest, et seal olid ikkagi väga tugevad lood olemas.