Natukene häirib üldse Eesti elu juures on see, et väga vähe mängid või esitate oma asju, näiteks Eesti film on täitsa nagu ära lõppenud mängufilmid siis teiseks, väga vähe eesti algupärandid on teatrites, neid on aga näiteks ma tulin eelmine aasta siia, et 10 päeva lihtsalt teatrites käia ja nii juhtus, et ainult üksainukene eesti näidend oli Tallinnas tol hetkel, eks ole, mida ma võisin vaadata. Ja see on natukene kurb, eks ole, me peaks rohkem rohkem rõhku panema kasvõi lihtsalt meie repertuaarile. Me võime tagasi minna ja Vildet mängida ja Raudsepa ja igasuguseid teisi, eks ole, Salurit peaks mängima, Saluri on minu arust väga hea näitekirjanik ja niukene, huvitav väikselt. Rummo moodi ja väikselt kõivu moodi niukene, hull seal vahepeal, eks ole, ja seda, mis teater vajad, aga Salurit ei ole viimasel ajal minu teada väga palju mängitud. Nii et tehke rohkem Eesti asja ja vaadake ooperit. Nonii on rahvusooper, eks ole, mängib vertit ja Putšiini ja noh, see on tore, et eestlased vaatavad nisukesi, oopereid, aga meil on ka oopereid, meil on haava Vikerlased ja meil on see ja teine ja kolmas nad ei ole võib-olla maailmaklassi ooperid, aga need on eesti ooperid ja meie oleme eestlased ja me tahame eesti oopereid, näe, nii et minu nii südamest tulev soov oleks tõesti, et tehke rohkem oma asja. No siin on see seotud ka täpselt sellega, et lavastaja on see, kes määrab ja see, kes leiab endale mõttekaaslase või ta ei leia mõttekaaslase kirjanikku kes kirjanike keskelt ja tihti lähete selle peale, ta kirjutab ise dramatiseeringu juba valmis olevast tükistest, ta teab, mida ta seal tahab pakkuda ja, ja noh, mis on tema idee teenistuses, aga siis tuli ka tänases hommikuses vestluses Väljase inglaste mudel, et et seal on siiski nagu, ütleme, et draamakirjanikul on nagu palju suurem roll ja siis lavastaja, see on nagu lihtsalt toodab seda lavastust, et noh, meil on nagu, nagu, nagu veidi teistpidise traditsioon. Ideaalselt ta peaks olema siis nii pooleks, eks ole, 50 50 ja mõlemad peaksid olema suured kunstnikud, eks ole, siis me saame tõesti ühe mällu sööbiva lavastuse. Aga. See ei tohiks ju väga raske olla, kui teatrid näiteks võtaks oma hõlma alla kas siis ühe tuntud kirjaniku ja ühe noore kirjaniku ja siis laseks neil kirjutada oma lavale ja lavastaks neid tükke, tähendab luuletaja võib sahtlisse kirjutada, romaanikirjanik võib sahtlisse kirjutada, kõik teised võivad sahtlisse kirjutada, aga koreograafid ja triinimesed peavad seda asja nägema kohal, eks ole, tantsu ei saa abstraktselt teha, teatrite ise abstraktselt teha, sul peab olema lava, kus sa proovid, kas töötab või ei tööta ja minu arust Eestis ei ela, Ameerikas tehakse seda väga palju. Enamus suurtel teatritel on terve kari noori näitekirjanik, eks ole, kellede hulgast nad siis nopivad kaks kolm kõige paremat välja, aga kõik saavad täislavastuse mitu täislavastust mitmetükiga, enne kui siis selgub, et kas sellest mehest asja saab või ei saa. Ja see ilmselt ei ole Eestis täiesti puudub. Nojah, meil on selline praktika, et kui lavastaja ei teise dramatiseeringus, siis ütleme, kirjanik hakkab ise lavastama või, või noh, nagu Jaan Tätte poole talise näitleja siis lavastas oma tüki ja, ja siin on nagu selles mõttes väike rahvas ja kõik teevad ühte asja.