Tartul verevarades tulenevad on väikene riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti raba elasele. Reali poiss saates esinevad Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur ja Tallinna reaalkooli Gustav Adolfi ja Jakob Westholmi Gümnaasiumi õpilased. Vabadussõjas langenud õpetajatele ja koolipoistele väärika monumendi püstitamise mõte tekkis juba siis, kui lahingud Eesti eest veel käisid. Oleks see idee järgi, oli Tallinna monumendiga kavas põlistada kõigi langenud koolmeistrite ja õppurite mälestus siis otsustati pühendada see ainult Tallinna õpilastele. Veel hiljem on reali poisist kujunenud kõigile langenutele pühendatud mälestusmärk. Kujur Ferdinand Sanna mehe reaali. Poiss on kandnud Vabadussamba tähendust. Noored kippusid sõtta Eesti eest, missugune oli inimese osa Eesti vabaduse eest seismisel, räägib Ago Pajur. Inimese roll iseseisvuse eest võitlemisel oli ühelt poolt kohutavalt suur, sest kui poleks olnud neid inimesi, siis ei oleks keegi ka võidelnud ja iseseisvus meil tänapäeval ei oleks. Teisest küljest muidugi üksik inimene ei suutnud ainuüksinda midagi ära teha, aga tarvis oli ikka tervet rahvast või vähemalt suurt osa rahvast selle taha ja sellest, kas on nii üksiku inimese kui ka terve rahva roll üsna võrreldamatult, ma ei oskagi kumbagi eelistada. Ilmselt kui poleks olnud seda ühte inimest, siis ei oleks olnud võimalik võidelda, kui poleks olnud rahvas, poleks olnud samuti võimalik võidelda. Aga mida eestlane üldse mõtles, kui näiteks öeldi välja sõna iseseisvus? Eestlase mõtted on tänapäeval üsna äraarvamatu tud, häda on ju selles, et toona mingisuguseid Poll saare küsitlusi ei korraldatud ja me tegelikult ei tea, mida rahvas mõtles. Mõned ajaloolased, head kolleegid, on siiamaale arvamusele, et Eesti iseseisvuse väljakuulutamine ei olnud midagi enamat kui Eesti eliidiprojekt, kes tahtis võimule saada. Ja noh, seda on raske ümber lükata just nimelt seetõttu, et me ei tea, mida rahvas mõtles, aga teisest küljest, kui vaadata, kuidas ikkagi vabadussõtta mindi, noh hea küll, jah, esialgu oli see minek üsna vaevaline ja mõtteid oli mitmesuguseid. Aga kui siis pöörak toimus juba selles rahva teadvuses ja tahtmises, siis mindi ikkagi massiliselt ja selles suhtes ei ole võimalik öelda, et tegemist oli mingisuguse kitsa eliidi projektiga. Selle projekti taga pidi ikkagi olema rahva suur osa. Eliitpidi millelegi või kellelegi toetuma. Just nimelt eliit pidi millelegi toetuma, oleksid võinud olla üksikud silmapaistvad rahva juhid, aga kui see mõte oleks jäänud ainult nende peasse kummitama, siis ei oleks sellest mitte midagi välja tulnud. Olid need eestvedajad, noored või vanad, keskmiselt haritumad mehed ilmselt enamasti. Tollases ühiskonnas olid nad loomulikult mehed niivõrd meestekeskne ühiskond, et mida tänapäeval nagu enam ei kujutagi hästi. Ehkki ma ei taha siin asja rolli pisendada, lõppude lõpuks oli ju tuntud poliitikuid ka naiste hulgas vähemasti iseseisvuse loomise perioodil asutava kogu saadikuid kas või tuletaks meelde või tuletaks meelde neid naisi, kes läksid vabatahtlikena vabadusse, tegid kaasa ja said isegi vabadusristi selle eest. Nii et naised, naise ei saa sugugi maha kanda, aga peaasjalikult olid muidugi mehed vanuselist selles osas on raske öelda. Ühelt poolt, et eestvedajad pidid olema kindlasti vähemalt mingil määral eakamad inimesed, kes olid saavutanud ühiskonnas juba tuntuse, kelle sõnal oli mingisugune jõud, kes võisid teisi kaasa tõmmata. Aga teisest küljest need, kes kaasa läksid, olid kindlasti noored, kui pidada silmas just nimelt neid oli poissegi või üliõpilasi, kes tegid kaasa juba seitsmeteistkümnendal aastal oma kaitseridades, 18. aasta veebruaris osalesid võimu ülevõtmisel, seejärel läksid vabadussõtta ja seal võitlesid. Nii et, et nii ühte kui teist. Ja mis puutub nüüd sellesse haridusse või sotsiaalsesse kuuluvusse siis tundub küll, et, et iseseisvuse toojate seas oli inimesi tõepoolest kõikidest eluvaldkondadest oli noh, tööstustöölisi oli majateenijaid, oli samas majaomanikke, tööstusettevõtjaid, ärimehi absoluutselt kõiki ja, ja ma ei oskagi öelda, keda nüüd võis olla protsentuaalselt kõige rohkem. Protsentuaalselt kõige rohkem oli loomulikult lihtinimesi. Ka hakkas nendest sotsiaalsetest kategooriatest, sest ikka on siin ja seal kirjanduses öeldud noh näiteks kas või Konstantin Päts on öelnud, et maamees on üksinda, see, kes peab Eestit kaitsma, samal ajal kui haritlased kaasa ei tule. Vabadussõja algul teiselt poolt on väidetud. No mehed olid just need kõige konservatiivsemat ja just nimelt jõukamad taluomanikud ei tahtnud sugugi sõtta minna, sest noh, neil oli, mida kaotada, eks ole, surmasaamise korral, et kaasa läksid just nimelt nooremad vaesemad, milles on ka oma roll. Kasvõi, kui vaadata kaitseliidu loomist novembris 18, siis astus sinna massiliselt Tallinna tööstusettevõtete töölisi. Nii et seal oli kõik Noorte kooliõpilaste roll vabadussõjas oli märkimisväärne. Mida võis üks koolipoiss, kes mõnikord võis päris noor olla 15 aastane, mida ta võis mõelda, kui ta läks sõtta? Küllap sõtta läksid noored väga mitmesugustel põhjustel. Ilmselt ei olnud päris tundmatuga selline seikluslust või rõõm või kujutlused, sõda on midagi erilist. Muidugi ilmasõda oli uut uurinud juba mitu aastat ja mehed, kes sealt tagasi tulnud, ei põlenud sugugi enam sõjavaimustusest. Aga kes see siis ikka vanade inimeste juttusid usub, vähemalt noorest peast mitte. Nii et nooruslik õhin ja seiklushimu võis etendada teatud osa, aga kindlasti ei olnud see peamine ajend. Tundub ikkagi, et põhiliselt mindi täiesti teadlikult Eesti vabariiki kaitsma ja, ja selle eest võitlema ja asi, mis iseloomustas nüüd noorust ja mille poolest ta vanematest inimestest lahku läks, oligi ehk selline nooruslik idealism ja usk sellesse, et meie ise võime midagi ära teha. Sest kui vaadata just nimelt vabadussõja algus, siis peamine asi, miks ebaõnnestus vabatahtlike mobilisatsioon ja miks ka sundmobilisatsioon esialgu ei andnud suurt mingeid tagajärgi, oligi ju see, et lihtsalt ei usutud. Eesti tundus olevat niivõrd väike kääbusriik millel puudub oma sõjaline jõud, millel puudub majanduslik potentsiaal, millel puuduvad tuntud poliitilised liidrid ja sealsamas kõrval see hiiglaslik Venemaa. Kusjuures rahvas ju ei saanud aru, et tegemist ei ole enam selle endise keiserliku Veneind erion iga, mis oli tõepoolest hõlmamatult suur vaid tegemist on sõdadest ja revolutsioonidest räsitud ebakindla võimu ka riigikesega, millega tõepoolest on võimalik sõdida, tarvis ainult tahet. Aga noh, see ei olnud ju iseloomulik mitte ainult nii-öelda eks ole lihtrahvale vaid tegelikult ju kaheldiga juhtivates ringkondades. Kui vaadata kasvõi vabadussõjas eel, 23. novembril oli see maanõukogu koosolek, kus esmakordselt maanõukogu arutas riigikaitse probleeme, siis jäid kõlama äärmiselt pessimistlikud toonid. Räägiti küll sellest, et vabatahtlik mobilisatsioon venib, rahvavägi ei saak, kui aga ega mingeid retseptidega välja ei pakutud. Sotsialistid rääkisid umbes sellises toonis, et mida, mida me rahvalt nõuame, me ei saagi midagi nõuda, kõigepealt valitsus peab vastama põhjalikud sammud, teostama maareformi ja kõike muud ja alles siis võib hakata rahvast lippude alla kutsuma. Tagantjärele tarkusega võib öelda, siis ei oleks Eesti kaitsmisest küll midagi välja tulnud. Aga noored olid just nimelt selles mõttes teist meelt, et nemad olid valmis kohe minema, nemad ei oodanud mitte mingisuguseid muudatusi, mitte mingisugust ümberkorraldusi tähendaks, nad ootasid ka, aga nad ei arvanud, et ümberkorraldused peavad olema esmalt ja alles siis riiki kaitsma tuleb minna. Kõigepealt tuleb liik ära kaitsta. Mõnikord on ikka noortel õigus kah. Üsna tihti, ainult et sellest on raske aru saada, teinekord. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta märtsis loodi autonoomne Eestimaa kubermang Venemaa koosseisus. Seda juhtis ajutise valitsuse komissar Jaan Poska. Moodustati päev, senised vene ametnikud asendati eestlastega, asjaajamiskeeleks sai eesti keel. Asuti moodustama rahvusväeosi. Salajastele, koosolekutel võeti suund iseseisvuse väljakuulutamiseks. Moodustati Eesti päästekomitee, mille eesmärk oligi iseseisvuse väljakuulutamine. Tallinnas võeti võim üle 24. veebruaril aastal 1918. Ajutise valitsuse peaministriks sai Konstantin Päts. Järgmisel päeval jõudsid Tallinna Saksa väed, algas Saksa okupatsioon. Okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamise ka Saksamaal novembris 1918. aastal. Pärast Saksamaa lüüasaamist esimeses maailmasõjas lootis Nõukogude Venemaa taastada vene impeeriumi endised piirid ja ühtlasi korraldada revolutsioonid teistes Euroopa riikides. 18. aasta novembris koondas punaarmee Eesti piiridele suured jõud. Eesti vabadussõda Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks peeti 28.-st novembrist 1918.-st aastast kuni kolmanda jaanuarini 1920. aastal Nõukogude Venemaavägede vastu ja 1919. aastal Lätis Landeswehri vastu. 28. novembril tungis punaarmee kahe diviisi jõududega kokku 12000 meest üle Eesti piiri. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis viiendaks jaanuariks 1919 tõi kokku 14000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ja koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja. Teisel veebruaril aastal 1920 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa Tartu rahulepingu, millega pes Eesti vabadussõda ja pandi alus Eesti vabariigi iseseisvusele. Vabadussõjas langes 5000 eesti sõdurit. Sõjaajaloolase Hannes Walteri andmetel sai vabadussõja jooksul Eesti sõjaväest vabadusristi keskmiselt üks 50-st sõdurist üliõpilastest iga kolmas ja õpilastest iga kaheksas. Umbes 2000-st eesti kodanikele annetatud vabadusristist said kooliõpilased 600 ja üliõpilased 150 autasu. 5400 õpilast ja üliõpilast koos ohvitseridega moodustasid Eesti sõjaväetuumiku, mille tegevus otsustaval hetkel määras ära Eesti saatuse. 13. novembril aastal 2007 tähistati Tallinnas vabadussõjas langenud õpilaste ja õpetajate mälestussamba kaheksakümnendat aastapäeva ajalookonverentsiga. Oma koolivendadest ja nende õpetajatest, kes langesid Eesti eest, räägivad kolme praegu tegutseva kooli Tallinna reaalkooli, Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja Jakob Westholmi Gümnaasiumi õpilased. Reaalkooli õpilane Taavi mikker. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta veebruarirevolutsiooni järel olid Eestis keerulised ajad. Eesti oli küll saanud ajutiselt valitsuselt autonoomia, kuid esimene maailmasõda kestis ja polnud teada lisaarengusuuna. Venemaa võtab elanikkonna julgeoleku kaitseks üldise korralageduse tõttu moodustas reaalkooli võimlemisõpetaja Anton õunapuu 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel niinimetatud õppiva noorsoo roodu millesse kuulus 340 Tallinna koolide vanemate klasside õpilast. Relvad muretseti isevarustamise korras, murti sisse vene sõjaväerelva ja varustust ladudesse või osteti Vene sõduritelt. Roodu sõjalist väljaõpet juhtis Anton õunapuu. Anton õunapuu sündis Pärnumaal liivoja talus seitsmendal novembril 1887. aastal. Üldhariduse omandas Vändramaal koolis ja Tallinnas. Õhtukursustel lõpetas Helsingi ülikoolivõimlemise instituudi vabagulajal. Vabadussõja algul aastas Anton õunapuu vabatahtlikult kalevlaste malevasse, kus võttis lahingutest osa tehnikakompanii pealikule. 16. jaanuaril 1919. aastal sai järveküla juures mitmest kohast haavata. Enne kui haavad paraneda jõudsid, läks ta tagasi rindele. Anton õunapuu langes teisel aprillil 1919. aastal luurekäigul Petseri lähedal pitaalova külal. Samas lahingus langesid veel kaheksa ja surid haavadesse kaks. Kalevlaste kalevlaste rasked kaotused olid tingitud vastase suurest arvulises ülekaalust. Pealik Anton õunapuu juhatusel tungiti 24 mehega vaenlasele peale keda sealsamas vangilangenute seletuse järgi olnudki last, terve pataljon Anton õuna Pumaati Vändra kalmistule. Isikliku vapruse eest anti talle postuumselt teise liigi kolmanda järgu vabadusrist. Üheks, kellega õppiva noorsooroot koostööd tegi, oli kaitseorganisatsioon Tallinna omakaitse. Enamlaste võimuloleku ajal õnnestus koolinoortel oma relvad, millele punased kooli järele tulid päästa loovutades pettuse abil uuele võimule vaid tarvitamiseks kõlbmatu õpe. Relvastuse tuleristsed said noored 23. veebruari õhtul ja öösel, kui tekkis tulevahetus sadamast lahkuvate vene sõduritega. Reaalkoolist ja Eesti pangahoonest kujunes õppiva noorsoorodu relvastatud jõudude keskus, kuhu õppurite kaitsel toodi päästekomitee liikmed Konstantin Päts, Konstantin Kunik, Jüri Vilms, kes 24. veebruaril 1918. aastal moodustasid esimese Eesti valitsuse. Saksa okupatsiooni ajal jätkas õppiva noor soodoma tegevust illegaalselt. Relvade äraandmise käsk okupatsioonivõimudel ei aktsepteeritud. 11. novembril 1918. aastal Saksamaa alistus. Samal päeval lõpetati Johan Pitka eestvedamisel oma kaitsetegevus. Asutati vabatahtlik kaitse organisatsioon, kaitseliit. Ka umbes 200 Tallinna koolipoissi said kaitseliidu liikmeteks. 22. novembril 1918. aastal teostasid punased esimese katse Narva sõjalise jõuga vallutamiseks. Veel kohal viibivad Saksa üksused lõid enamlased tagasi, tekitades neile raskeid kaotusi. Punased olid Narva taha omi jõude koondamas, et sakslaste lahkumisel kohe linna vallutada. Selle ohu vältimiseks oli tarvis kiirelt Narva koondada suuremaid relvastatud jõude. Narvas oli 21. novembril asutud neljandat jalaväepolku formeerima kuid selle loomine edenes aeglaselt. Paratamatult oli vajalik kohale tuua abijõude. Abi võidi saata ainult Tallinnast, sest see oli ainus koht, kus kaitseliit oli endale jalad alla saanud. Narva läinud 158-st kaitseliitlasest oli üle 100 Tallinna koolipoisi. Kaitseliitlastele Narva saatmine oli teostunud vabatahtlikult. Paljud õpilased olid asunud teele sellest vanematele teatama kerges koolipoisi riietuses ja viletsate seal alades. Tallinnast Narva sõiduks kasutati kaubavaguneid. 28. novembril kell null viis 30 kuulutasid mürskude lõhkemise ja nendest tekkinud kahju. Tulete kumad Narva elanikkonnale ja tervele Eestile, et raske heitluse elule ja surmale iseseisvuse eest. Eesti vabadussõda oli alanud. Vabadussõja esimeseks lahinguks oli vaenuväljale ilmunud ligi 200 koolipoissi moodustades enam kui veerandi Eesti kaitsejõududest. Narvas õppiva loorse Roduga liitus ka Tallinna reaalkooli viienda klassi õpilane haaralt Riigel. 29. novembril saadeti seitsmeteistaastane Kaitseliitlane haaralt Riigel Narva. Päev varem oli Narva langenud enamlaste kätte ja oli alanud vabadussõda. Kaheksandal detsembril toimunud järve mõisa lahingkoolipoiste Riigel lille viimaseks taganemishoos püüti on mitmekordselt tugevama vaenlase vastu kaitsta. Kuidas vähegi saadi? Lipnik sai jalga raskesti haavata. Nääsetel pääsemislootust enam ei ole palunud kaaslastel põgeneda. Teised andnud jalgadele valu, kuid ainult Riigel püüdnud lipnik vägisi kaasa võtta. Järgmisel hetkel lõpetas kuul selle vapra lapssõduri elu. Kaua aega ei teadnud kool tema viimsest puhkepaigast midagi. Nüüdseks on välja kujunenud traditsioon külastada tema hauda Tallinna siselinna kalmistul, koli delegatsiooniga. Kas 28. novembril või kaheksandal detsembril. 1918. aasta detsembri keskpaik oli olukord kui ülejäänud õige raskeks. Teravalt kerkis päevakorrale pealinna seesmise julgeoleku küsimus mille tagamiseks oli vaja moodustada vähemalt paarisajameheline alaliselt valmis olev ustav väeosa. Selleaegsel pea ja sõjaväeministril Konstantin Pätsil tekkis mõte vanematest kooli õpilastest eriline väeosa moodustada. Rooduülemaks määrati leitnant Hugo Lep, kes avaldas 15. detsembril kõikides Tallinna ajalehtedes üleskutse, kus kutsest kohustuslikus korras kooliõpilaste roodu astuma kõiki keskkoolide kolme vanema klassi õpilasi. Roodu asukohaks õlid, Beljajev gümnaasiumi ruumid Narva maanteel. 16. detsembri varahommikul oli määratud kohta ilmunud 284 õppurit. Kelledest formeeriti kid Tallinna kooliõpilaste rood. Kiires korras vajasid meie äsja formeeritud soomusrongid. Jaga rindeüksused täiendust. Kuna punaste surve üha suurenes oli kavatsusele organiseerida eriline löögipataljon selleaegse operatiivse staabiülem kolonel Johan Laidoner, löögipataljoni organiseerijaga määratud polkovnik Peeter Kann. Soomusrongide ning ühtlasi ka mereväe organiseerija, mereväe kapten Johan Pitka olid kolmekesi käinud selleks otstarbeks vabatahtlike hankimas patareiga sarmutes asuvast Tallinna tagavarapolgust, kus oli kohal üle 2500 mehe. Nende hulgast oli vaid mõni üksik avaldanud soovi vabatahtlikult rindele minekuks. Pärast seda mindi Tallinna kooliõpilaste roodu, kus umbes paarisajast kohal viibiast olid end vabatahtlikena rindele minekuks üles andnud 125 õppurit. Neist moodustati löögipataljon, kellest enamus, siirdudes soomusrongide polku. Paljud õppurid, keda nende nooruse ja vähelduse kasvu tõttu ei tahetud Tallinna rindele lasta olid ise põgenenud soomusrongidele teistesse rindeüksustesse kus nad tagasi saadeti alles ülemuste korduvatele nõudmistele. Esialgu ei tahetud kuueteistaastast Nikolai nüljenderit, kes oli reaalkooli kasvandik ja hiljem tunnustatud fotograaf miinuxi fotokaamera kaasleiutaja sõjaväkke võtta. Põhjuseks oli traumajärgselt kõverdunud selgroog. Tema vend Georg Nielander oli kahurväeohvitser. Bella abiga sai Nikolai ülender kahurväkke, kus ta oli paraku ainsaks realistiks. Rindelt taandati ta tugeva ajupõrutuse tagajärjel. Kõigele vaatamata lõpetas ta 1920. aastal kooli. Enamus realiste oli relvateenistusest soomusrongidel eriti laiarööpmelist soomusrongil number kaks. Näiteks Edmund Sihver, Artur Sirk, Arnold Dolls, Nikolai Riiberg ja teised. Kuid realisti jätkus ka mujale. Kalevlaste malevast teenisid näiteks Ernst Idla, Eugen Seeberg ja Anton õunapuu. Meredessantpataljoni kuulusid Bruno Lynneberg, Albert Lucas ja teised. Kuna realistid ei moodustanud mingit eriüksust, vaid esinesid suuremal või vähemal määral erinevates üksustes, siis on ka nende osa vabadussõjas vaadeldud nende üksuste tegevuse raamides. Laiarööpmelise soomusrongi number kaks ülem, abi, hilisem major Hugo Lep on kirjutanud oma mälestustes järgmist. Soomusrongi number kaks vabadussõjas võiks nimetada noorterongiks sest just keskkoolid noored moodustasid selle koosseisu enamuse. Nad ei mallanud enam rahulikult oma õppetööd jätkata, vaid tõttasid erilise vaimustusega võitlema kodumaa vabaduse eest. Vabatahtlikult ilmusid nad sõjaväeteenistusse, tuues kaasa ainult noorte kangelasmeele noorteinnu ja tahte võidelda. Kaitsta oma kodu surma kuuli kartmata. Veel on ta meenutanud 1918. aasta teise jõulupühaõhtut. Sõitsin nende noortega Tallinnast rindele. Ei kõhklemist, ei mingit meeleolu langust. Ei küsimust, mis tulevik toob. Vist ei eksi, kui tõendal, et harva leidub säärast üksmeelt ja sõbralikku vahekorda alluvate sõdurit aitäh. Ja sõjaväelaste juhtide vahel. Milline valitses soomusrongil number kaks. Elasime ühise perena ja võitlesime tiivustatune juhtlausest üks kõikide ja kõik ühe eest. Tallinna kooliõpilaste pataljonis langes vabadussõjas 21 noot. Neist neli olid reaalkooli õpilased. Vabadusristiga isiklikku vahvusest vääristati samuti nelja realisti tasuna vabadussõjast osavõtu eest anti kõigile õppur sõduritele tasuta kooliülikool. Kõrge uhkustunde ja sügava rahuldusega võivad realistid oma eelkäijatele, kellel oli au vabadussõjas anda oma parim üles vaadata. Jätkab Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane Andres Kärner. Eesti rahvusriigi tekkes oli suur teene kooliõpilastel kui mõtelda nende panusele ja sellegi ettekande pealkirjale meenub ilmselt paljudele Albert kirika romaan nimed marmortahvlil, mis räägib noorte osalusest vabadussõjas. Kooli õpilaste osaiseseisvumise saavutamisel on rõhutanud ka sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. Tema arvates tõid just koolipoisid meile usu, et meie võidame ja see on suurim and, mis nad on andnud vabariigile ta sünni ajal. Unistades Eesti riigist võitlesid noored sõdurid ennastsalgavalt vapralt. Õpilaste entusiasm ja edu sõjatandril. Mobiliseeris vanemaid aastakäike, kellel algselt oli tundunud, et suurele ja vägevale vaenlasele vastuhakkamine on sulaselge enesetapp. Algul punaarmee kartuses sõjategevusest kõrvale hoidnud astusid peagi väeteenistusse, et võidelda kõrvuti õpilastega. Ühise riigi nimel võitlesid eri põlvkonnad. Teiste seas läksid sõtta Gustav Adolfi Gümnaasiumi noored. Kool kandis tollal Tallinna linna poeglaste humanitaargümnaasiumi nime. Tallinna Linnaarhiivis säilitamisel oleva nimekirja järgi osales Eesti riigi kaitsmisel 129 meie kooli õpilast kelle keskmine vanus oli 17. Vanim nende seast oli Martin Hendrikson, kes sai 1918. aasta novembris 21 aastaseks. Ent leidus ka julgeid, 15 aastaseid. Neid oli koguni kaheksa. Noorest võitlejahingega koolipoisist vormiti sõdur paari nädalaga. Edasi läksid 62 õppursõdurit, õpilaste pataljoni 25 sonis soomusrongidel kaheksa mereväepataljonis ja dessandid ja ülejäänud kas kuulipildujaroodus, kaitseliidus, kalevlaste malevas või otserindel. Koolinoored võitlesid vastutavatel, rindelõikudel ja vabadussõjaaegse Eesti sõjaväe kõige hirmuäratavamaid del sõjamasinatel soomusrongidel, kus vaheti kindlameelseid ja haritud mehi. Gustav Adolfi Gümnaasiumi 129-st õppur sõdurist teenis soomusrongidel 25. Viis õppursõdurit astus Liplikke kooli, mis oli noore jaoks suur saavutus. Äsja loodud lennukooli astus seitsmenda klassi õpilane Hans Kitvel kes kaadrisõjaväelasena lennuväes teenistust jätkates tõusis majori auastmesse ja oli Tallinna lennukooli ülem kuni selle likvideerimise nii 1941. aastal. Vabadussõjas võitlesid Aleksander Veiderma juhtimisel ka kooliõpetajate rood. Sellesse kuulus 109 juba tol ajal väga tuntud kooliharidustegelast. Meie koolist võitles vabadussõjas õpetajate roodus kokku 11 õpetajat, mis moodustas enam kui 10 protsenti roodu isikkoosseisust. Meie kooli omaaegne pikaajaline direktor Alexis kuusik oli näiteks rühmaülema kohusetäitja jaoülem. Eesti vabadussõja algul jätsid õpilased ja õpetajad oma töökodud sugulased tuttavad ning läksid vaenlasele vastu. Neil oli vaprust, et seista oma kalli isamaa eest, riskides, nagu igas sõjas eluga. Omariiklusele oli raske hind. Eestis langes kokku enam kui 100 õpilast. Tallinna koolides nõudis vabadussõda viie õpetaja ja 22 õpilase elu. Nende hauks püstitas Tallinna Õpetajate selts reaalkooli õue ausamba Horatsiuse sõnadega tuldse ette koorm, Espropaatriamoori armas ja auväärne on surra isamaa eest. Ka linna teistes koolides avati marmortahvlid langenute nimedega. Gustav Adolfi Gümnaasiumi aula seinale 1922. aastal valgest Itaalia marmorist pandud mälestustahvlile oli raiutud alljärgnev tekst. Tallinna linna poeglaste gümnaasiumi õpilased, vabadussõjaohvrid. Heinrich Veldman viies klass langenud 16 jaanuar 1919 Türisalus. Gunnar proosius neljas klass haavadesse surnud viies veebruar 1919. Hugo Läänemets kuues klass langenud viies märts 1919 Stackelnis. Artur Viikmann neljas klass langenud viies märts 1919 Stackelnis Hansbys neljas klass langenud 19 märts 1919 oravamõisas. Raul, kallis maa, viies klass haavadesse surnud 21 juuli 1919. Nikolai Reinok kuues klass teadmata kadunud. Tänaseks iseseisvuse eest oleme võlgu 100 aastat tagasi sündinud põlvkonnale. Eesti rahvusriigile pani aluse just tollane noor põlvkond. Ja nüüd esineb Jakob Westholmi Gümnaasiumi õpilane maris altsoo. Mida tähendab eestlase jaoks sõnavabadus? On see kõigest omakeelseid, telekanaleid, huvitavad raadiosaated, võimalus istuda arvuti taha ja avad eestikeelne Internetiportaal? Ei, see on midagi hoopis suuremat. See on tunne, olla keegi, olla keegi päris oma maal päälde, iga päev Eesti riigis elavatele inimestele, sõpradele, meie ühiskeeles tere, või tunda ligimesearmastust estlast. See on see tunne olla vaba päris oma vabas riigis, mis on võidetud oma rahva abil. Kuid selle vabaduse taga on niivõrd palju, et Eesti riigi iseseisvumise sõnal käivad tuhandete inimeste elud, hinged, armastus, uskumused, julgus ja loomulikult tahe. Seda tahet oli 1918. aastal Eestimaa inimestel palju eriti noortel, kes olid valmis andma endast kõik kõik, et minna külma õhu kätte ja anda oma keha jõuga nii palju kui tarvis. Et võite midagi, mis on tähtsam kui miski muu siin ilmas uske, lootes oma rahvale. Vabadus. Seda tahet oli palju ka Westholmi kooliõpilastel. Jakob Westholmi, kes oli oma kooli, on niivõrd palju kasvatuse, juhendas Westholmi kooli seinte vahel palli, julgeid kui ja avara maailmavaatega õpilasi. Andis noortele lõpmata palju lootust võita see kõik, millest inimesed unistanud on. Koolipoisid kõigi pinkide tagant, olgu klassi number üks või kaks või kolm või viis või kuus või kõik tahtsid anda endast viimast. Loomulikult ei olnud võimalik lasta kõigil minna võitlema oma elu eest. Aga nagu ütles kindral Laidoner. Koolipoisid tõid meile usu, et me võidame ja see on suurim and, mis nad andsid Eesti vabariigile. Tasin jääl. Ei ole vist tarvis tõestama hakatagi, et Eesti vabariik ei oleks sündinud. Kui kõik need koolipoisid ei oleks kriitilisel hetkel haaranud relva ja oma elu kõhklematult Eesti iseseisvuse eest kaalule pannud. Uskumatu on mõelda, nad lihtsalt võtsid relvad ja tegutsesid. Mestolmlane Harald Tammer hilisemate aastate Postimehe peatoimetaja, kes ise üheksateistaastase vabatahtlikuna sellis kalevlaste malevas ohvitseri asetäitjana kirjutas hiljem 1918. aasta lootusetust sügistalvest. Meie sedavõrra olime optimistlikumad kui Tratslikud. Tahtsime meie oma naha võimalikult kallilt Tallinna väravas veel niisuguse sauna valmistada enam lastele. Et neil võidugi puhul oleks seisnenud sellel kaua meeles. Ja nüüd ma osundan, Ruudi Toomsalu sõna. Meie koolipäevadele mõeldes kerkivad silme ette Juhan Liivi luuleread ajast mil Eestimaal võimelises ränk venestamislaine. Meil koolides keelati eesti keeles kõnelemine. Ja kui eestlasi venelastega üheks rahvaks taheti liita. Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda. Täht süttib ehk taevasse üle veel. Lill tärkab su hauapinnast. Sinu mõtte ja sinu meel. Kord tuksub su rahva rinnast. Ta liigub ja loob ja lehvitab, kauneid radasid ajab. Põlvest põlve, kajab. Meie põlvkonnal õnnestus elada Juhan Liivi unelmate täitumise aastail. Madisepäeva lahingukaotamisest peale elasime võõraste surve all, kuni Prius vabadussõjas vere hinnaga tagasi võideti. Meie tänases päevas elame täiesti unelmate aastail. Meil on vabadus ja kõik, mis sellega üleüldse veel kaasneda võiks. Oma südames aga tunnen, et varsti hakkavad vaikselt inimesed ära unustama, mida see sõna tegelikult tähendab. Ringi vaadates iga päev näeme noori kes ei teaks kena, mis on julgus teha midagi sellist mida tegid nende vanused noored 90 aastat tagasi. Et seda kõike mäletada selle jaoks. Me olemegi siin. Et teada nende nimesid, kes on võitnud kätte tänase päeva vabaduse, meestel või koolipoistest võib need üles reastada päris mitmeid. Kuid on ka neid, kes siiamaani on kirjutatud aule seintele. Need on hukkunute nimed. Jakob Westholmi kõrval isamaalise vaimu suureks kandjaks koolis. Nagu oli ta sellega reaalkoolis, oli võimlemisõpetaja Anton õunapuu hiljem vabadusse legendaarsemaid kangelasi, sel ajal põrandaaluse kaitseliidu organiseerijaid juhte. Just temale oli antud talent ühendada range nõudlikkus suure inimlikkusega. Poisid tegid absoluutselt kõik, mis ta ütles. 1918. aastal alanud vabadussõtta läksid kõik vanemate klasside Westholmi õpilased. Vabatahtlikuna läks ka jagakestamise. Üritasid ka mitmed nooremad õpilased. Tol ajal noore poisid Heather Männiku mälestustest loen. Mäletan ühte suurt kasvu 14 aastast poissi, kes väeosas väitis end olevat 17 aastat vanem. Seejärel tuli rinne Tallinnale ja kool suleti. Pidin sõitma ära, kuna olin veel isa liialt noor. Isa tuli mulle reega järele. Tagasi kosele sõitsime mööda kõrvalisi metsateid. Aisakella polnud. Metsa, vaikuse sekka oli kuulda selget kahurikõminat. Paaril korral ka sõjajumal enda kirjutusmasina toksimist. Jõudsime siiski õnnelikult koju. Kuusiku tallu tulid Eestimaale väga rasked vabadusse esimesed jõulud ja uus aasta. Tuligi punastele seid sisse ja pikalt. See tegi kõigil meele rõõmsaks ja andis elule uut hoogu. Isa ütles, poiss läheb kooli tagasi septima. Korjas toidumoona kokku. Ema keetis piima läbi, kõik laaditi kõike ja me isaga sõitsime jälle linna kooli. Sedapuhku mööda suurt teed. Sakslasi enam polnud ja röövleid seal vähem karta. Kaitseliit ei kõhelnud laskmast, kui neile eale sai. Reis läks, õnneks. Oli külm jaanuar. Kui me isaga Jakob Westholmi koolimajas hobuse peatasime, olid tunnid juba alanud. Seda nooremate klasside osas Jakatestolmoli kooli tagasi saadetud õpetama ja seal suurt kasvu noor koolipoiss õppima. 1919. aasta oli kõigile Eestimaal väga raske. Rindel peeti otsustavaid lahinguid vaenlasega tagalas, võidelda eluraskustega. Üleüldse võttis vabadussõjast ühel või teisel kujul osa 60 Jakob Westholmi eragümnaasiumi õpilast. Esimesena langes lahinguväljal isamaad kaitstes Richardenda kes oli kuuenda klassi õpilane ja 18 aastat vana. Tema mälestuseks ilmunud kolm surmakuulutust. Tallinna ajalehtedes Päevaleht ja vabama kõnelevad Richardi endast, kes koos Boerlaste humanitaargümnaasiumiõpilaste, Hugo Läänemetsa ja Artur Viikmanniga Sapnelli kuulide läbi said surma soomusrongil number kolm Valga lähistel. Richard enda ärasaatmine toimus leinamajast vene uulitsa 25 12. märtsil kell 12 30 Kaarli kirikusse ja sealt surnuaiale. Tallinna vanalinna kalmistul leidis Richard enda endale viimse puhkepaiga. Tema kalmukünkale paigutatud graniidist mälestussambale raiutud tekstist loeme. Kalli kodumaa eest langes meie armas ära unustamata poeg ja vendi unkur. Richard enda armastus on tugevam kui surm. Mälestussamba ette paigutatud mälestustahvlil on sõnad. Ilus on noorene Isamaadetest langeda. Läänemaal taas avatud vabadussõjas langenute mälestussambal leiame teiste langenute imede kõrval kivisse raiutud veel ühe vest soomlase nime. Johannes Kokla. Ta sündis 29. juulil 1899. aastal kullamaa kihelkonnas kullamaa veskirentniku viienda pojana. Oli esimene, kes andis end üles vabatahtlikuna rindele minema. Tema eeskujul järgnesid varsti teised. Kuuendal märtsil 1919. aastal sõitis Johannes Kokla rindele ja langes juba 11. märtsil lahingus punaste vastu võideldes Saulex täkkellijal. Niisugused on andmed noorest inimesest, kes kunagi saanud vanaks ja kelle nimi on nüüd taas raiutud Kullamaal avatud mälestussambale. Ka noorte Westholmi koolipoiste suur eeskuju julguste, kellest me eelpool juba juttu tegin. Kehalise kasvatuse õpetaja Anton õunapuu langes vabadussõjas. Just ema õhutusel astus Jakob Westholmi kooliõpilasi ridamisi kaitseliidu ridadesse ja seejärel kooli õpilaste väeüksusesse. Ruudi Toomsalu mälestustest laen. Vabadussõja lahinguväljadel vabaduse eest langenute igaveseks meenutamiseks tulevad meelde rooma poeedi Horaatilise värsireast sõnad. Tuldse dekorm, Esplobaatriemoori üllas ja kuulsusrikas on surra isameest. Lõpuklassi seinale kinnitatud valgele marmortahvlile. Kuldsete tähtedega kirjutatult. Juurde on kirjutatud Richardende Johannes kokke nimed, kes langesid kangelastena vabadusse. Lahingutes. Vabadussõjas kätte võidetud iseseisvuse ajal võisime rahumeeli elada ainult 20 aastat. Taas langesime 50-ks aastaks võõra vaenuliku võimuikke alla. Algas teine maailmasõda. Vaenulike suurriikide veerema hakanud sõjamasinate rataste alla sattusid ka paljud Jakob Westholmi kooli õpilased. Kaotasid seal oma kõige kallima elu. Tõenäoliselt ei ole täielik lahinguväljadel langenud seni teada lähedest soomlaste nimede loetelu kellel silmad ei näinud enam teistkordselt Juhan Liivi poolt igatsetud vabaduse päevade taas saabumist. Täht süttib ehk taevasse üle veel. Täht on süttinud. Seda tähte näevad meie silmad täna. See on täht, mida peaksime hoidma nii eredalt kui võimalik sest selles tähes on usku, lootust ja armastust. Seda, mille on loonud üles meie rahvas mida me ei tohiks mitte kunagi unustada ning mida me peaksime hoidma. Sest selle tähe langemist ei tahaks meist mitte keegi näha. Reali poisist rääkisid Tartu Ülikooli ajaloo dotsent Ago Pajur, reaalkooli õpilane Taavi mikker, Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane Andres Kärner ja Jakob Westholmi Gümnaasiumi õpilane maris altsoo. Pikemalt saab selle vabadussõja ausamba ajaloost lugeda reaalkooli vilistlase Märt Karmo kirjutatud raamatust Ühe Vabadussamba lugu. Saate toimetaja on Piret Kriivan ja vabadussõjas kahekse laulu armasta esitavad untsakad. Kukkusega. Viiu Tugun tsement ära. Ööblesidentsa Muugal Nonii suunajana mis ei kuskil kohtuda, ei saa. Ütlesidentsa, muu kauni suunajana mis ei eluski kohtuda Liisa. Ja kuu ses kohtumises õitsva toome armastaminud kallima mastagasku. Armasta kui lahingut ära armastamine, kallim armasta tas kuule, armasta või lahingutega. Armasta jumal, mulgi. Vahetule sinu juurde tagasi. Armasta Queensi Norri Kattai tappa luu. Armastan siin nagu ikka alati. Armasta Queensi, Loreen, ta täidab ka. Armastan sind. Valge leht pihta Pierre kadusid kui maa, kuhu sulen nagu peafrees nägime, kuis kuldne õllega ujus mäles. Prooviks ja need ei lähe Tõnisele. Ja tuim saatus astub karmilt lelude. Siis teine edenemise eest jääb nii-öelda kui me. Ja kui saatus astub karmilt. Luude. Kriis on teineteisest ja tootja poole. Tookord kukkus ta Kutsel ei õhtu õnne ära. Öökleside Muuga oli luulekogu, mis ei elus kohtuda ei saa. Töötlepile. Sel ajal kui rahvad on Tartu toompere vara, mis tulevad, on meie väikene riik. Koor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahvas elas üle. Eesti lugu.