Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Kauplemisest keskajal väliskaubandus oli teadagi Hansa kontrolli all, aga sisekaubandus, kui suur või väike talupoja osa kaubanduses ostu-müügi tehingutes, mida müüdi ja mida osteti. Kui palju oli eestlasel raha ajaloo kandidaat Ivar Leimus ajaloo muuseumist, saate toimetaja Piret Kriivan. Kui palju eestlane kauples keskajal? Oi, eestlane kauplus hommikust õhtuni ja öösel ka selles mõttes, et eestlane oli ju täieõiguslik Liivimaa kodanik, eks ole, aga elanik ja tema ju varustas Liivimaa linnu laias laastus praegugi koosneb ju üks maa maasta linnast, ainult et kui praegu on jäme ots muidugi linnas ja see mõni protsent maa elanikkonda toidab eurorahade toel meid ära siis keskajal siiski valdavalt inimesed elasid maal ja toiduainete tootmiseks läks loomulikult palju rohkem tööjõudu ja aega ja vaeva ja raha ja selle tingiski selle siis linna elanikkond oli suhteliselt väike, aga samal ajal linna elanikkond ise muidugi kõike eluks vajaminevat ei saanudki toota, tõsi küll, linnas olid ka inimeste laiad, olid ju, ega siis ei olnud nii nagu praegu, et on kivi ja maja ja linnaelanikel olid suured aiad ja kasvatasid seal siis isegi aiasaadusi selles mõttes, et rohttaimeürte Eksule sibulaid, et noh, nagu ikka peenramaal kasvatatakse seda, seda kaupa absoluutselt absoluutselt kõike niisugust kraam ja seda nad said ja nirud ka lehmad, keda nad mööda karjatänavad, siis eks ole, iga hommikukarja väravast välja ajasid linna karjamaadele ja nii edasi, et päris päris niisugune linnaelu ei olnud ka lihtsalt niisugune tööstuslik tootmine, käsi tööstuslik siis ütleme, kuid siiski valdavalt varustas, varustas maa linna toiduga ja vastupidi, linn varustas maad siis igasuguse muu vajaliku kraamiga, mida Maal ise ei olnud kuskilt võimalik võtta ja teha, sest me oleme küll ajaloos õppinud, et keskkonnanaturaalmajandus ja inimesed tegid kõik ise ja tarbisid kõik ise ära, aga see kehtib ehk suhteliselt varase keskaja kohta ja sedagi mitte mitte täielikult. Kaubandus on ikka kogu aeg olemas olnud ja kui me räägime nüüd keskaegsest Liivimaa, siis tegelikult me räägime ju Euroopa mõistes kõrgkeskajast ja hiliskeskajast ja varauusajast isegi nii et see oli nüüd juba ikka täiesti täiesti tänapäevane olukord selles mõttes, et kaubandusse oli käsitöö ja kõik need elu elualad olid üksteisest selgelt eraldunud ja leidnud endale selles üldises majandamise struktuuris kindla koha. Vot niuke pikk sissejuhatusega. Kuidas siis eestlased selles struktuuris osalesid? Õieti kahtepidi, sest eestlasi elas nii maal kui linnas. Nii et me peame rääkima õieti kahtepidi kaubandusest ühest kaubavoost, mis läks siis linnast maale. Ja teisest, mis läks Maalt linna, need kummast me alustame. Alustame maalt linn maalt linna, nii sellest, kuidas maalinna toitis. No kõigepealt, kui siis sügisel saak oli salves, maksud makstud, võlad ka makstud, siis jäi umbes pool saaki, võib-olla isegi üle talupojal. Muidugi see saak niru nagu tänapäev, jah, no läks ka, noh, külviviljaks veel, aga no võib arvata, et päris suur osa stan nagu arvestatud väga laias laastus niimoodi pool võib-olla kolmandik, eks ole, mida ta siiski võiks ka turule viia. Muidugi, teine asi oli see, et see turule viimine ei olnud alati nii hõlbus, kuna kohalik mõisnik tahtis selle kauba kõik üles, ostad selle ise turule viia. Aga see toimus niimoodi ajaloo vältel. Algselt oli talupoeg suhteliselt vaba ja nagu me teame, Eestimaa mõisastamine toimus päris pika aja jooksul ja ega me seda mõisastamiseks kui õieti täpselt ei teagi, aga välja kujunes ta alles ütleme, 16.-ks sajandiks. Just 16. sajandil on olukord niimoodi, kus mõisnik ise üritab võimalikult palju kauplemisest kasu lõigata. Aga varasemal ajal siiski talumees viis oma kaupa linna, no mis sa siis linna viis? Ta viis loomulikult, et liha, neid sama igasuguseid aiasaadusi vilja ja siis ta võis need turul maha müüa. Turuplatsi, me teame, kus oli tõsi küll, raekoja platsil pole alati olnud, vaid sattus sinna või tekkis sinna suhteliselt hilja alles siis kusagil 14 sajandi lõpupoole. Varem oli see ilmselt vanal turul võib-olla veel siin-seal raekoja platsi luid, siis kaubalettide kaubaputkad kus oma kaupa võis müüa. Ja noh, loomulikult see müügikoht maksis, nagu ta praegugi maksab. Raad võttis sealt siis mingisuguse mingisuguse summa, tavaliselt oli siuke aastane, kui sul oli niisugune kindel müügikoht. Ja siis kodanikud võisid seal käia rahulikult ostmas ja siis oli asi nii, et vältida siis kodanikke ütleme, vajaduste kahjustamist, sest alati oli ju suur ülesostjaid, kes tahtsid ju kõik kauba kohe üles osta ja huugama panna kuhugi mujale. Siis selleks oli niisugune korraldus, et kusagil kolm päeva vist või oli see aeg. Ühesõnaga noh, see oli ka erinevate laadi erinevalt, aga kodanikud pidid oma ostud enne tehtud saama niisuguse isiklikuks tarbeks ostud priid, enne tehtud saama. Kui, siis läks nagu suuremaks ankroo müümiseks ja ostmiseks. Sellest muidugi üritati mööda hiilida ja tavaliselt ju talupojad, et turule jõuda juba varahommikul, eks ole, juba öösel asutideerisid Tallinna ümbrusest oma vankritega killa-kollakotid peal kapsapead peal, kuskil, eks ole, lammas taga mängimas või, või siis ka surnud kujul, eks ole, ja, ja nii edasi. Vaidas näiteks ja nii, et see pidi juba õhtul teele asuma, et siis niimoodi hommikuks oleks vara vara värava taga aga värava juurde veel lukus. Ja siis kavalamad mehed muidugi ülesostjad ronisid värava taha, eks ole, hakkasid seal kaupa juba tegema, hakkasid seal kaupa üles ostma ja see oli siis jällegi hästi rangelt keelatud, sellepärast et see käis ja kodanike huvide vastu kodanikud pidid oma osa ikka enne kätte saama. Niimoodi kauplemine käiski ja juhtus ka niimoodi, et et ka suurem osa kompa müüdi ära korraga, see oli siis ütleme kui oli mõne suurkaupmehega sõlmitud juba eelnevalt leping ja suurkaupmees, seal olid loomulikult talupoegadega sidemed, aga mitte ka väga, mõned neist olid nagu spetsialiseerunud rohkem talupojakaubandusele. Näiteks siis helmifice oli üks niisugune kaupmees 16. sajandi alguses, kellel olid just talupoegadega hästi palju suhteid. Ja tema siis sõlmis need lepingud juba eelnevalt ära, aga nüüd me läheme siis nagu jällegi tagurpidikaubanduse juurde, et linnas ei saa nagu ainult ühest rääkida, ühtepidi ühtepidi kaubandusest rääkida, sest see kaup, mis linna viidi, võis juba olla ka eelnevalt, et ära ostetud. Ja kui mujal hansaruumis oli see suhteliselt rangelt keelatud, siis Liivimaal oli see siiski talupoja vabandusest lubatud niimoodi, et võidi, et juba näiteks saak kevadel sügisene saak ära osta, linna kaupmees ostis ta juba ära, ta ostis selle ära oma kaubasellide kaudu ja selle sõbrakaubanduse võrgu kaudu. Ma ei tea, kas nüüd sobiv koht juba sõbrakaubandusest rääkida või võib sellest ka natuke hiljem rääkida, aga aga ütleme siis niipalju ära siinkohal, et sõbrad olid siis, ütleme linna kaupmeeste agendid maal. Nemad teadsid, kellel kus midagi on, nemad majutasid seda kaupmeest võeti tema sellist kaupmees ise vaevalt suurkaupmees tema ikkagi rikkur tolle aja mõistes tema maale ise ei läinud, ta saatis oma oma teenrid või sellid, eks ole, sinna maale äri ajama, kes muide, kui te nüüd maale saatis, need olid tihtipeale ka eestlased just nimelt. Sest muidugi olid sakslastest kaubasellidega, neid kasutati rohkem siis hansakaubandusega, sisemaal oli mõistlik loomulikult keele oskaja inimene saata, kes teadis, mis ta üles ostis. Sest muidu mõtled, ostad kaeru, aga saad otri või ostad lehma, saad lamba ja jumal ise tead. Ta saatis siis niisuguse mehe maale sisend, mis siis oma sõpradega sealse sõbrakaubanduse mõiste tuleb, see on saksa keeles ka täpselt samamoodi, sest sõber sõber oli niisugune mõiste, et tal oli seal oma oma käsi sees. Siia korraldas siis igasugused suhted ja, ja sõber oli eestlane, sõber, eestlane, sõber oli kohalik talupoeg. Sageli olid aga natuke jõukam talupoeg, ta sai sellesama kaupmehe käest paremat krediit või sisevaikselt niimoodi ka sellega midagi üles osta ja, ja linna saata ja vaikselt niimoodi kõrvalt raha teenida. See niisugused võimalused olid täiesti olemas. Ja üks üks asi oli veel, kuidas, nagu suuremad kaubakogused kaupmehe kätte kohe talupojalt jõudsid, oli see, et kevadeks taluga talu, karjud tavaliselt näpud põhjas, see tähendab seda, et rasvapütt tuli tühi kraabiti seal põhjast, eks ole, enam midagi ei tulnud. Viljaka külvivili oli nahka pandud. Oli vaja raha, oli vaja krediiti, et seda kuidagi taastada. Ja selleks siis mindigi oma sellesama Fice juurde näiteks ja öeldi, et Tauli kaupmehe herra, et kas ei saaks niimoodi sügiseni, no vot nii ja nii mitukümmend marka laenu, et mul oleks vaja seda, teist ja kolmandat kaupmees ütles. Eks ole, miks mitte parumniht, eks ole, palju palju vaja naha, nii palju, aga selle eest, vot tahan ma sügisel nüüd ega siis niimoodi ei ole ikka sinna käis protsent peale, eks ole, natuke rohkem tagasi saada, ütleme, et ja laenan nii mitu vakka, eks ole. Ütleme, naeran telekuus vakka, vilja, eks ole, aga sügisel paluks nagu kaheksa tagasi saada. See oli nagu see protsent, mis niisugusel puhul toimisele natukene kõrgem kui keskel tavaline. Sest keskajal Anu protsent oli niisugune Põhja-Euroopas vähemalt küllaltki ühtlane ja see oli nagu hüpoteegi pealt tulnud peamiselt ja see oli kuus protsenti, see oli peaaegu alati kuus protsenti. Aga niisugusel puhul muidugi võeti ka 20 25 ja 33 ja kuidas parajasti oli, mida väiksem kogus, seda kõrgem protsent loomulikult ja, ja vastupidi. Nii et sel juhul kui sügisel siis oli, sellega oli sügisene kaup juba nii-öelda tehtud, see, see oli juba kaupmehe oma ja siis see tõepoolest läks otse otse linna ja, ja kaupmehe kaupmehe keldrisse. Aga üldiselt kaupmehed talupoegadega niisugusi suuremaid viljakogusid eriti ei oska. Me teame küll, et liivi maali peamiselt vilja väljavedaja maad tänu siis teadupärast Liivima vilja teatavatele säilimisomadustele, mis, mis olid tingitud sellest, et oli rehes rehes kuivatatud ja selle suitsuga läbi immutatud ja siis see, mis hävitas, et igasugused bakterid ja seened ja mis sinna vilja sisse oleks muidu tulnud. Et säilitas idanemisvõime pikalt ja seetõttu oli ta lääneeurooplasest hinnatud. Et need viljakogused, mis talupoegadel saadi, olid suhteliselt väikesed, kuna noh, tuli ükshaaval kokku korjata veel ise oli nagu suhteliselt mõttetu töö ja selles selles suhtes kaupmehed eelistasid siiski äri teha juba mõisnikuga, sest mõisnik maksudega juba ja ütleme ka siis vaimulikud isandat künnisega kogusid kokku juba märkimisväärselt suuremad kaubakogused ja neid oli palju mõistlikum korraga kokku osta nende käest ja risk oli väiksem, aga lihtsalt kaubakoguseid olid suured, tööd oli vähe, noh, kõik ladu, see oli hulgiladu, eks ole, aga, aga muidu oleks pidanud, eks ole, ükshaaval need talumehed kõike sõbraga koos läbi käima ja vaatama tuleb, sealt ei tule, asi hakkab virisema, naine saab maha, lapsi on palju, süüa on vähe, eks ole, maksud, kõrged mõisnik siga ja no ei tule sealt midagi, eksju. No kas saaks järgmiseks aastaks edasi lükata, no ei saa, no nagu, mis ma teen, no ei ole, see on nagu see reklaami see reklaam sellest Reformierakonna reklaami, viies päev maksuvabale missioonile, eks ole. Et ei tulnud sellest midagi välja, seetõttu väga vähesed kaupmehed, jah, üritasin nagu talupoegade kaudu seda suuremat kogust kätte saada. Mis siis veel? Ahaa, jah, loomulikult kala oli üks niisugune asi, tõsi küll suurem osa Tallinna kalavarudest, ilmselt tuli siin kalamaja, kalamaja meeste kaudu juba nemad suutsid suurema osa linnast ehk ära varustada, aga mitte mitte ainult ja ütleme, teistes linnades, ütleme Tartus tulid Peipsi kalamehed ja kuskil Narvas tulid omad kalamehed ja nii edasi. Ühesõnaga, linn vajas ju päris palju kala, eriti keskajal, kui oli pikk paastuaeg ja kus ei tohtinudgi liha süüa, vaid ainult kala, siis oli teatud teatud ajavahemik, eks ole, vastlatest kuni siis lihavõtteni, mis on ju ikka paar kuud, eks ole, mitu nädalat seal siis on täpselt ja see aeg kõik inimesed sõid ainult kala, no teatavasti siis kala läheb kiiresti nagu halvaks ja soolakala ja muud kala. Ja vaat seda kalavarusid siis ka, ütleme siin linnaümbruse kalurid, kellel olid omad paadid, omad niuksed, väiksed laevakesed purjekad, kes siis käisid ise kala püüdmas ja täpselt samuti siis võisid selle kalaga minna linna turule ja jällegi, eks ole, kodanikud pidid saama enne oma oma jao kätte ja siis kes tahtis suuremas koguses näiteks kala osta, pidi siis natuke ootama, kuni kodanikud olid oma kaubavajaduse rahuldanud. Kui keegi selle riigimast eksis, siis ta sai karistada ja siis ta sai kindlasti karistada. Ma nüüd täpselt ei oska teile neid karistusi nimetada, aga karistada sai jah. Aga vastupidi, aga vastupidi, vastupidi, oli vastupidi, olid vastupidised soovid ja vastupidised võimalused. Ühesõnaga, ega siis talgumees kõike, tal ei olnud rauda isegi siserauda tagunud hea küll, külas oli sepp olemas, sepp võis talle ju adratera, eks ole, taguda või, või siis ütleme labida serva, aga isegi sel juhul raud pidi kuskilt olema tulnud, rääkimata pottidest, tina kannudest, vask, Padadest, seda polnud jumaal kusagilt võtta. Niidid nõelad, kõik niuke pudi-padi eluks hädavajalik kraam, mis oli täiesti olemas keskajal ja mida ise ise nagu talumees ei tootnud ehted, igasuguseid tilulilu, iluasjad, küla, mingisugune ehtemeister võis ju ka mingi niukse rinnalehe taolisel erake valmis meisterdada, aga üldiselt olid need spetsialiseeritud tööd ja ütleme, võib-olla tehte valmistaja tulidki ühed esimesed niisugused, ka kaupmehed, kes, kes siis linnast maale läks, siis ütleme, talurahvaehted olid meil Eestis küllaltki traditsioonilised ja nad säilitasid ka keskjooksul veel väga suures ulatuses ja õige mitmesaja aasta jooksul kuni 16. sajandi lõpuni 17 sajandi algul isegi välja säilitasid niisukese muinasaegse vormi ja kuju ja muidugi teostus läks võib-olla rohmakamaks ja ja kuju natuke muutus, läks ka suuremaks ja laiemaks ja hõbe läks kehvemaks, aga, aga põhimõtteliselt säilis. Ja sakslastel olid loomulikult Euroopa moe järgi omad omatehtud, nii nagu nad, et Saksamaal ja mujalgi Euroopas olid nii, et need päriselt, et kokku ei käinud, seetõttu tekkis turg, tekkis turg talurahvaehete järele ja seda turgu hakkasid siis rahuldama niisuguse eluala esindajad, keda kutsuti Etekkel maaklerid näiteks. Maakler on teadagi, eks ole, see ei ole küll maakler, eks ole, aga põhimõtteliselt on tegemist tegijaga, maaker, meikar, eks ole, alamsaksa maaker Macher saksa keeles, eks ole, mis tähendab tegijat ja Eteken tuleb eestikeelsest sõnast ehe ehte muinasaja geneti, ehten, ehten tegijat, et äkki saksa kõnepruugis moondust ETK maakeriksis niuke, eesti-saksa segakeeles termin ja need olid reeglina eestlased, tegid linnas siis niisugusi, talurahvaehteid, hõbedast ka ja ka messingist ja muust metallist. Ja müütasid neid. Sellel loomulikult võis, kui talupoeg linna tuli, ta oli turul käinud tali oma seapõrsa maha müünud, tali, saanud mõne killing või artigi taskusse. Ta võis minna ka sellesama ETK maakeri putkasse, mis oli sealsamas turul, eks ole, tema putka kõrval ütleme ja sealt otse osta. Aga ega siis linnas käimine ei olnud ka talumehel igapäevane ja seetõttu sisenenud ettegi. Maaklerid hakkasid oma kaubaga ise maal käima. Tekkis niisugune harjuski või, või siis niukse kraami kaupleja elukutse hakkas nendest kujunema, sest nad loomulikult Nad võtsid oma nende Kilinate kolinat ka koos kaasaga siis igasugust muud linnas vajaliku kraami. Linnast saadavat vajaliku kraam, mis ma loen, mõtlesid niidid, nõelad, rätikut, võib-olla ka teatavaid riideriidesorte selles mõttes, et talumehel oli ka riiet vaja selga ja kodu kootu enamasti kõlbas küll, aga võib-olla mingi parem riidetükk sobis ka siis linnast tuua või linnast ostja kõiki niisuguseid pudi-padi hakkasid need maaklerid siis kaasas kandma. Hakkasid maal, käime seda pakkuma. Ja noh, nad võisid ka niisama ringi käia, nad olid vabad inimesed. Aga mõistlikum oli muidugi oodata ära, mingisugune niisugune laadapäev ja laadapäevad olid tavaliselt kohaliku kihelkonna kiriku juures selle pühaku päeval ja saame siis samuti siis veel mingitel nihukeste suurematel pühaku päevade, eriti sügiseti seal maarjapäevadel ja, ja ütleme seal mihklipäevadel ja nii edasi. Ja siis kiriku juures kogunes rahvas kokku WADA-le ja siis hakati nendel laatadel pakkuma, siis tulid need harjuski, et kõik need kraami kaupmehed kohale linnaste ja hakkasid pakkuma oma kaupa. Ja seal siis talumees sai seda või talunaine täpselt samuti sai seda osta. Ega seal nüüd nagu väga suurt vahet ei olnud, kas mees või naine selles mõttes, et kui talunaised käisid linnas turul ja mõningaid kaupu paistavadki just enamasti olevat naised müünud ka linna needsamad linnaeestlased, kes siis seda käsitööd tegid ja talurahva jaoks nemad ka tihtipeale just panid oma naised sinna putkasse müüma, võib olla naine oskas paremini rehkendada, võima, ise teab või teatavaid kaupu, ta lihtsalt tundis paremini, sest noh, igast niidiste nõelast ei saanud ju mehe mehe mehed olgu salati aru ja, ja oligi parem, kui äri ajas. Tööjaotus lihtsalt oli töö jaoli, muud mäel oli muu töö, tema jah, seal kodus midagi toimetas ja tegija ja naine müüs näiteks, et noh, võimalusi oli palju, aga seda naiste osa ei maksa keskajal ka väga alahinnata. Ega ta siis nüüd nii ka ei olnud, et see kolm k kaad, eks ole. Mis need olid? Gif üks ja kindel, eks ole siis Köök ja noh, eesti keeles kolmandat ka ei ole ja lapsed, eks ole. Aga noh, aga see tuleb natuke ka kuidagi hiljem 16. Sajand veel ei ole 17 18, sajand kuidagi naise osa hakkab nagu mulle tundub, ära vajuma, aga keskaja naine oli suhteliselt suhteliselt minu arust ka iseseisev ja, ja, ja ka majanduslikult majanduslikult suhteliselt iseseisev, ta võis oma mehe näiteks kui mees ära suri, käsitöö töökoja üle ja seda edasi pidada ja kaupu müüa ja muidugi oli parem, kui ta endale sinna mingisuguse uue sellimeheks sai, aga ta sai ka ise hakkama ja, ja eriti varasemas avas, kes ka varasemas osas olid need õiguslikud tsunftid ja gildid ja liikmed ja ilmselt et naguniisuguseks legaalselt selleks selleks ka keskaja lõpuni, nii et naistel polnud selles mõttes häda midagi. No vot nii, aga ütleme tulema siis selle laada juurde tagasi. Siis seal käis muidugi igavene trall ja sinna ehitati kohe kõrtsid. Loomulikult ja noh, eks ole, Russovi kroonikaski võime lugeda, eks ole, mis ilmus jumalateotus, kus see kõik aset võis leida, nende laatade lakkumine, priiskamine ja kõik muu, aga sellega seoses ka kõvasti kõvasti kaubeldi ja see oli just siis talurahvale niisugune võimalus niisugust igapäevast pudi-padi linna linnapudi-padi vajaliku muretseda. Muidugi, just need igasugused metallnõud olid äärmiselt vajalikud, missugust vaskpojad olid hästi populaarsed, no eks ta ikka parem oli toitu niukses vask vaskkatlas keeta või ka kolmi algses potis ka need olid talurahva seas väga hinnatud ja, ja nad ei olnud üldse nii hullult kallid, nii et neid võis, võis osta küll ja neid on leitud meie ega peitleidudega koos näiteks mingit muistset rahapadasid leian, eks ole, seltsi sõnagi tuleb, rahapadaaegseid ongi Padade tihtipeale ta ongi pada, eks ole, mõned on lausa tohutu suured pojad, eks ole, jah, aga tavaliselt on, kas need kolm jalapotid võiksid väikseid metall nõukesed ja nendest siis ka nüüd omaette ka mingi väärtus siiski nendes maeti siis oma varandus näiteks maha ja on teada üks lugu, näiteks, kui üks laev läks mäletanud, kus kohas kuskil rannikul põhja, meil siis tuli põhjarannikul, siis oli seal ei ole vaja laadung peal, eks ole, talumehed tassisid selle kohe laiali, pärast kohalik kontuur ajas neid talumehi taga ja korjas neid padasid kokku ja ei saanudki kõiki kätte, nii et nii et see oli niisugune ka hinnatud kraam väga, mida, mida linnas siis talupoegadele toodi. Mis nüüd laadanimesse puutub, siis tavaliselt öeldakse ja küllap see ka nii on, aga ega see päris kindel ka vist ei ole, et see tuleb sõnast aplaatan ehk mis tähendab siis aplad, see oli patukustutuskiri katoliku ajal, eriti siis 15 sajandi jagu, teist sajandi alguses müüdi just neid patukustutuskirju sellega seoses nendel laatadel, see oli hea äri sellega, katoliku kirik sai endale kõvasti raha juurde. Sest noh, sa võisid osta näiteks varguse eest kohe, ostsid ette ära, eks ole selle patukustutuse maise karistuse ees kaitsnud, aga inimesed ikka teadsid, et nad lähevad ju kunagi peavad ju kuhugi sinna üles või alla sattuma pärast surma ja siis oli nagu väga hea, väike väike niisugune kindlustuspoliis oli tagataskus. Patukustutus oli olemas, näe küll, linnas eks ole, pandi papp, kui, eks ole, nõistus seal kaadis, eks ole, raekoja küljes, mõned pühapäevad, no elas üle, polnud hullu, eks ole, aga palju hullem oli igavene igavene võrgu või puhastustuli, eks ole, niisugune pikaaegne vindumine ja vingumine seal, see oleks hirmus kole olnud ja seetõttu helistatise pat enne välja lunastada ja seda sai raha aga väga hästi teha selle tarbeks siis Roomas trükiti Roomas igal pool trükite, neid patukustutuskirjad valmis, kus oli siis täpselt aktsete nähtudvat vargus nii ja nii mitu marka, eks ole seal naabrimehe. No mis iganes, eks ole, vastu vastu vastu hambaid andmine nii ja nii mitu marka, eks ole, tema naise ära võrgutamine nii ja Nimitu marki kuni kuni tapmiseni välja. Et kõik oli võimalik raha eest kinni taguda ja vot neid seal siis müüdiga ja arvatakse, et sellest on siis aplaatonist, on tulnud see eestikeelne sõnaga laat. See võib nii olla, sõnaga minul minust tundub natukene kistud, kistud termin, eks ole, et võib-olla võib-olla võiks seda mõelda ka niimoodi, et talupoeg lasti sinna turunduse, mingi vaba päeva, ta sai ka murdegi, laaten lasti tänapäevaseks veski Lasson, eks ole. Kelaatena lähen noh, olen nagu laada peal olen lahti lastud, olen vabaks saanud selle päeva, et saaks sinna sinna midagi ostma, pidutsema minna, eks ole, et see oleks nagu natuke mõistlikum mõistlikum seletus sellele, sellele asjale, seda enam, et ma nüüd ei usu, et talurahvas väga sellest kattulikust nihukesest ideoloogilisest peensustest üldse aru sai, et ta nüüd sai nüüd selle mingisuguse patukustutuse osta, linnades oli see, seda, seda nii väga huvitav väga huvitas just nimelt, et, et see on nagu minu arust natukene natuke kahtlane, kahtlane arvata, aga, aga ma ei oska midagi siin vastu ka vaielda, see on lihtsalt sellise, terve mõistuse seisukohalt mingi vastuväide, aga kardan, et see on üks neid väiteid, mida sa ei tõestada ega ümber lükata ei saa. Tajavat linnas oli muidugi teisigi niisugusi elualasid, kes tegelesid talurahva jaoks kauba valmistamisega, siis mõistagi üritasid seda müüa ja üks nendest oli siis piste maaklerid, et arvatakse, sealt tuleb sõna nimest pistma, ühesõnaga, et miks nahatööd pistetakse siis naaskliga või nõelaga auk läbi mingi nahkrihma ja nad tegelesidki siis igasuguste niisukust nahkrihmatöödega kaunistasid need siis messing plekist siis niisuguste naastudega või kuidas me neid ka iganes ei nimetaks. Ja see oli ka niisugune hinnatud kaup talurahva hulgas, aga hiljem nad hakkasid siis neid ka mitte ainult linnas oma jällegi oma turuplatsi putkas müüma, läksin nendega siis ka maale ja mõistagi võtsid nad siis kaasa ka ju igasugu muud kraami, mida, mida talu talupoeg vajas ja kauplesid siis samamoodi, ütleme nagu need etendan ETK maaklerid, kes nagu vaikselt hakkavad ära kaduma, aga pysti maaklerid on just nimelt 16. sajandil nagu hästi-hästi niisugused levinud ja nad võtavad selle just selle maakaubanduse peaaegu täielikult enda kätte, ütleme nii, et linnades on nende üle kõvasti kõvasti kaeblemist ja, ja praktiliselt kujunebki nendest just niisugune kraami kaupmehe elukutse, elu kutse välja, nii et selle algse elukutsega jääb meil nagu võimalikult vähe tegemist. Ja see kestab kuningas kuni Liivi sõda alati see piir, eks ole, mis rikub kõik ära, siis ei saa enam inimene vabalt liikuda, olukord on väga rahutu ja niimoodi hakkavad tolle hakkavad vaikselt siis niisugused kõik need elukutsed välja surema. Et inimesed ei julge enam liikuda ja see niisugune vabakaubandusvaba linna ja maa vaheline liikumine katkeb ja siis nad lihtsalt vaikselt seitsmeteistkümnenda sajandi alguses surevad välja. Nad muide meist saavad veel osaliselt ka kalakaupmehed selles mõttes, et nad hakkavad tegelema siis ka kala ülesostmisega ja soolakala ja niisugune kraam oli talurahva hulgas ka väga hinnatud, jällegi nad hakkavad siis ka niimoodi kala kauplema ja mõnikord neid lausa selle haisva kala järgi nüüd ka kutsutakse, teine, kui nad segunevad ka nende kalamaja kaluritega, eks ole, kes, kes tegelevad just nimelt kalapüügi ja kala müügiga ja lõpuks saavadki piste maakleritest niukse mädanud kalamüüjad praktiliselt ja enne, kui nad lõplikult kustuvad areenilt, kaovad sepa ametikohta. Ma tahtsin veel küsida, et kui linnas toodise peenem pudi-padi, ehted ja, ja pajad ja ka sepa amet oli ju ikkagi väga kaugetest aegadest eestlaste hulgas väga populaarne ja ta maalt ei kadunud ju kuhugi ei kadunud kuhugi ja ütleme, kuni 14 10. sajandini väga mitmel pool võis taguda ka omaenda eesti rauda, mis oli sealsamas kohapeal ka toodetud, sest Eestimaal on ju väga palju sooraua leiukohti ja mõned neist on väga-väga ulatuslikud ja Eestimaal tuhandeid tonne rauda toodetud. Ütleme aga kusagil pärast jüriööd, hakkab see asi nagu, nagu, nagu alla käima ja võib olla. Võib-olla oli põhjus selles lihtsalt, et jüriöö järel kuidagi ei usaldatud seda talurahvast enam, niimoodi üritati nende iseseisvat raua tootmist pidurdada, sest rauast võis mõõku taguda, eks ju. Ja odasid ja muud niisukest vajalikku värki. Ehkki tegelikult talupoegade relvakandmisõigus säilis kuni 1507. aastani ja ja tegelikult kandsid nad ka pärast seda, neid relvi endiselt edasi siis lihtsalt polnud enam vaja, siis tulid palgasõdurid peale. Seni olid nemad ju ikkagi maaisandad. Väe põhi moodustasid maaisandate väe põhiosa, ütleme, kui, kui lahingusse läks, kui sõtta läks, ütleme, suurde sõtta läks 2000 mingisugust niukses tõelist sõjameest, ütleme rüütlit ka palgasõdurit juba siis siis talu talumehi oli kaasas mitukümmend 1000, keegi neid ei lugenud ja seetõttu seda täpset arvu on ka väga raske teada, aga igal juhul olid nemad alati põhiosa. See oli niisugune mass, kes ei osanud küll sõdida, kellel olid ikkagi relvad käes ja küll nad ikka kellelegi pihta said ja torkasid ja pea maha lõid. Et see oli nagu küllaltki kõva kõva niisugune jõud keskajal tegelikult. Nii et seppade kuni seniajani jah, võisid siin ja seal muidugi mitte igal pool kasutada oma rauda, aga aga siis hakkab raud ka muutuma järjest rohkem siiski importkaubaks, mida toovad sisse suurkaupmehed, tuuakse Rootsist peamiselt tol ajal ja siis nad müüvad seda. Suurkaupmeestel oli ka niisugune võimalused, et noh, esiteks olid nedele omad kaubasellid, kes ringi käisid, siis olid need praamikaupmehed, kes võisid nende käest osta ja suurkaupmehel oli võimalik oma keldrist näiteks müüa nagu poeputkast, ütleme seda siis ka jaekaubandust arendada selles mõttes, et mitte ainult hulgikaubandust, vaid jaekaubanduses muidugi ta ise ei meenutel või selleks mingi sulane või selges seal siis sellega tegeles. Aga, aga sedamoodi sedamoodi sattus siis raud ka maale, kus teda töödeldi, aga loomulikult peenemat tööd tehti jällegi ikkagi linna linnaseppade poolt, kes olid ikka spetsialiseerunud ja noh, see on teada, kus nende nende sepa pojad asusid. See oli siis praegusel Harju tänaval, mis kandis keskkonna nimel Schmidestraate ehk siis sepa tänavat. Kui selline äge kauplemine käis, kas siis mõnikord oli ka selliseid olukordi, kus ühele või teisele kaubale kehtestati mingi piirang või, või kehtestati mingid piirhinnad või üritati seda suunata? Jah, piiranguid kehtestati muidugi, aga see oli peamiselt just nimelt väliskaubanduses rahvusvahelises kaubanduses ja see oli eriti hansakaubanduses Venemaaga. Sest nagu suhteline halvemaks läksid, nii ordumeister ütles, kõik kaubandussulg niimoodi või piiskop, eks ole, üle üle piirisid, mingi kaupmees ei lähe, eks ole, sealt teest edasi mingi kaupmees, kaubandusblokaad, kaubandusblokaad, absoluutselt, seda toimus iga mõne aasta tagant, see oli väga-väga tavaline nähtuse sellest otsuti muide kogu aeg üle, seepärast kohtumist huvides see ei olnud. Ja see oli niisugune, võis olla niuke üldine kaubandusblokaad, et siit saadik ja mitte enam, eks ole, siis võis olla ka teatud kaupadele ja sel juhul muidugi ja eriti nüüd juba jällegi 15. 16. sajandil oli see selleks tavalises strateegilised kaubad, see oli siis sõjahobused, turvised, suurtükid ja niisugune nisukene kraamida vaenlane või siis vabandust, kaubanduspartner võis hiljem kasutada ebasihipäraselt ja, ja, ja sellega oli nagu kogu aeg kogu aeg küll tegemist ja selle üle ka venelased väga palju kurtsid, et miks nad seda ja teist ja kolmandat kaupa ei saa. Aga nagu öeldud, kaupmehed tol ajal täpselt sama lühinägelikult nagu praegugi, nende huvid olid ainult Nende silmadest sätendasid ainult taaride kuld, nad ja nemad nagu väga selle peale ei mõelnud, mis relvadega ja nende sõjahobustega pärast edasi edasi saab. Nii et sedalaadi piiranguid oli samas sisekaubanduses, nagu ütlesin, oli just niisugused eesostu takistavad piirangud, et kodanikud pidid varustatud saama kõigepealt. Et keegi ei tohtinud ju ööpimeduse varjus seal linnavärava taga seda kaupa eelnevalt kokku osta ja ei saa, sedalaadi piiranguid muidugi oli. Mis puudutab nüüd hindade regulatsiooni, siis tegelikult seda ei olnud, kes ka inimese maailmavaates oli see, et kõik pidi nagu mõistlikult aus olema, et nagu vägisi ka ei, keegi ei üritanud mingisugust hüperkasumit ütleme, kuni varauusajani teenida, et kauba hinnad olid suhteliselt, vastasid tegelikkusele. Aga muidugi nad sõltusid maailmaturuhindadest täielikult ütleme näiteks just suurte asjade puhul näiteks viljahinnad kui Amsterdamis, eks ole, viljahinnad tõusid siis nad no kui mitte samal suvel, siis juba sügiseks või edasi, tõusevad nad ka kohapeal. Samas muidugi, võib-olla niisugune asi, et kohapeal on ikaldus, mida ütleme Lääne-Euroopas ei ole siis see tähendab seda, et viljahinnad viskab, eks ole, üheks kaheks aastaks ja sellepärast teda ei jätku, on vaja, külvivilja on tarvis, eks ole, leiva leivavilja ja selles mõttes hinnad kõikusid küll hästi-hästi palju, just niisugust elu eluliselt vajalikele asjadele, samas ma kujutan ette mingid potid-pannid, paja nisugune kraam, see oli suhteliselt püsivate hindadega ja see sõltus peamiselt sellest, kuidas raha keskajal vähenes, aga, aga noh, sellest me oleme ka enne rääkinud, et keskel toimus pidev inflatsioon ja raha väärtus nagu praegugi, eks ole, et raha väärtus nagu pidevalt pidevalt kahaneb ja sellega seoses loomulikult hinnad vastavalt sellele siis tõusid, aga, aga mitte nüüd mitte nüüd niimoodi, et keegi oleks vägisi üritanud siis potitööstus näiteks monopoli seerida ja siis hakanud oma monopol hindadega potti müümas. Ei olnud võimalik sellepärast et keskel või tsunfti majandus ja tsunfti majandus kirjutas ette niisukese paraja koguse meistreid linnas, kes siis see oli siis raemäärusega sätestatud, kes siis tohtisid selle elualal tööd teha ja, ja see ühelt poolt see välistas monopoolses ja ka teiselt poolt, seega ei lasknud tekkida nii väga suurel turu turumajandusel, aga seda ei olnud ka väga vaja, sest tõepoolest nende tulumarginaalid olid kaupmeestel tol ajal suhteliselt tagasihoidlikud. Huvitav, kuidas eesti talupoeg keskajal mõtles, arutas ka talutares laua taga, et näe, mis seal Lüübekis viljahinnaga on juhtunud, et tema seda ilmselt ei arutanud, kaupmees, kaupmees linnas seesama helmifice või, või mõni teine, eks ole, mõni sekinguusen tema arutas loomulikult kogu aeg, aga häda oli keskajal muidugi selles, miks noh, need hinnad reageerivad küll, aga mitte, et mitte kohe on selles lihtsalt informatsiooni liikumise kiirus on aeglasem, informatsioon läheb jala või siis meritsi kohale, kes koos selle inimesega või selle kirjaga, kus seda on kirjutatud ja mida, mille toob ka keegi käskjalgu, ei laev, et kohe ei saanud teada, et sul võis tunduda, et järsku oleks kasulik see aasta suurem kogus ostet. Saak on hea ja vili on odav, sa ostad selle, aga tuleb välja, et Amsterdamis on veel odavam vili ja kõik läheb lörri, sa ei suuda seda maha müüa, tulusad, eks ole, või või sa jääd, sa võid miinustesse jääda, väga kergelt võib juhtuda, vastupidi. Kurat, hilja on vähe, elan ilgelt kallis, mida ma tast ostan, eks ole, et niikuinii eelmine aasta sain juba vastu pükse, pärast tuleb välja, et Euroopas on tohutu ikaldus olnud, vilja pole üldse ja hinnad on, eks ole, kümnekordseks läinud ühe aastaga. Nii et vot niisugused asjad olid võimalikud ja need üritati muidugi tasandada neid ohu ohu ja riskifaktorid sellega, et et kompanjoni teistes linnades ja sellid saadeti sinna ja asja uurima ja kirjad käisid, aga nagu öeldud, eks ole, laev sinna laev tagasi, kuna see kiri ükskord jõudis, selleks ajaks oli kaks kuud möödas, eks ole, parim müügi või ostuaeg oli läbi, midagi polnud teha ja järje ei ajamata, nii et sedasi võis minna küll. Kui palju oli talupojal raha, et kauplemisest osa võtta, et äri ajada, et osta kaasale kaunist kaelaehet või miks mitte head-paremat laua peale soolast rääkimata. Sellele küsimusele saame Ivar Leimuselt vastuse nädalaga. Seniks soovitan vikerraadio kodulehelt kuulata Ivar Leimus varasemaid saateid, kuidas Eestimaal üldse raha lööma hakati. Rahareformidest varasel keskajal raha tegemise protsessist, rahavahetuspunktidest, mündimeistritest ja sellestki, mida raha keskajal inimesele tähendas. Ja veel varasemaid saateid muinasaegsest kaubandusest. Aadress on vikerraadio e rubriik kuula varasemaid saateid.