Raha talupojataskus 13. sajandil, kui kaupmehed hakkasid vaiksemaks jääma, hakati siinmail lööma raha. Tõsi küll, esimene eesti raha löödi ikkagi Riias piiskop Alberti loa, aga üsna ruttu hakati raha lööma ka Tallinnas. Keskajal oli igal võimul oma raha. Samas kehtis kohalikku rahakäive sundus. Liivimaal raha kasutamiseks sõlmiti leppeid näiteks 1422. aastal sõlmitud rahali. Keskajal oli raha väärtuse kandja, mitte pelgalt väärtuse sümbol. Sellest on jutustanud meile varasemates saadetes ajaloo kandidaat Ivar Leimus. Täna räägib ta sellest, kui palju eestlasel raha oli. Liivimaa talupoeg kauples ja temaga kaubeldi. See tähendab, et talupojal pidi raha olema. Ja kahtlemata tal oli raha ja nagu öeldud, iba maksis oma maksusid mõisnikule osaliselt rahas. Seda on väga raske muidugi kindlaks teha, kui palju ta rahas maksis, sellepärast et noh, meil on küll mingisugused nihukesed, vakku raamatud ja kus on kirjas, mis ta pidi maksma. Aga tihtipeale me ju ei tea, kas ta need kolm, kolm kuke või eksju nii mitu külimitu vilja maksis tõepoolest mõisnikule kukkede ja vilja kujul, eks ole, või lambakujul või ta lihtsalt kompenseeris selle rahaga, mis oli nagu üldteada ikka ju läinud või vastupidi, ta pidi maksma näiteks poolmark, raha, tal ei olnud raha hetkel, ta maksis selle eest lambada näiteks või põrsaga nendest seda me kunagi ei tea. Ja see ilmselt sõltus ka sellest, kuidas parajasti rahaturul olukord oli ja see ei olnud üldse niimoodi, nagu meil tavaliselt jällegi lineaarselt kujutatakse, et keskajal käis kõik kaup kauba vastu, rahamajandus nagu järk-järgult järjest järjest areneb, järjest rohkem tuleb rahakäibe järjest rohkem, kuni lõpuks on kõik raha peale muutunud. Nii see üldse ei olnud. Keskajal oli väga sageli perioode, kus just nimelt raha ja hõbedat ei jätkunud ja siis muutub raha hästi kalliks. Teda on vähe temaga nagu võimatuga toimetada seal maksude ja vastupidi, näiteks kui 14. sajandil ma olen surmkindel, kui on nagu raha rohkem veel, siis on raha maksta kindlasti rohkem kui 15. sajandil, kui hõbe üldse ära kaob, kui Tallinna müntlaseks sule lüüakse, raha nii vähe, iga elaniku kohta saab üks penn, üks münt aastas, eks ole, see on selge, et kuskilt pole seda raha, lihtsalt võta see. See maks tuleb tasuda kuidagi teisel kujul jälle, kui siis see olukord muutub ja hõbeläheb jälle odavamaks mingitel mingitel põhjustel majanduselu läheb jälle käima, siis peaks nagu mõtlema, nüüd läheks nagu raha peale rent üle ei vastupidi, või noh, siis läheb jälle raha peale, see rent üle, eks ole. Aga, aga võib ka täiesti vastupidi juhtuda, nii et siin on, siin on nagu väga palju niisugusi, niisugusi võimalusega, raha tal loomulikult oli, selle, ta sai just nimelt kaupa turule viies ja noh, nagu meie raha pojadki näitavad, mida, mida me kogu aeg leiame. Et rahval oli raha küll, noh keskmine aardekena mõnisada kuni mõni 1000 münti meil muidugi, see on peenraha, see on selge, aga kui me need kokku lööme, siis mõnest margast kuni mõnekümne kuni 100 Margani ja isegi rohkem. Aga 100 mark oli juba väga suur, raha oli talupojal täitsa jooksvalt tulemas ja see tavaliselt tavaliselt need rahapojad ei ole ka niisugused pikka aega korjatud, ütleme et on näha, vanavanaisa alustas, eks ole, esimesi pani esimesi esimese kihi veel muinasajal, eks ole, ja siis siis tuli, tähendab, Lembitu sai surma ja Lembitu lapsed, eks ole, või lapselapsed või kes iganes panid sinna juba saksa raha ja Rootsis tuli Rootsi raha ja lõpuks on meil niisugune läbilõige kogu kogu Liivimaa või Eestimaa rahamajandusest, niisugusi aarded reeglina ei ole. Enamus neist on ikkagi just näha, Need on kõik viimaste aastakäikude rahad või see, mis parajasti turul on olnud, nii-öelda, et see on käibel olnud, seda, seda on saadud linnas mingi kauba vastu, see on maha maetud, mingil põhjusel pole seda saadud üles võtta, eks ole, kas on maja maha põlenud või on mingisugune sõjakäik üle käinud või lihtsalt inimene suri ära? Järglastele ei tunnistanud, eks ole, läks lastega tülitsete, ei näita teile, kus mu pott on, eks ole, jäi näidanudki, äi ei tulnudki midagi välja ja nüüd eks ole siis ka siis meie künnitöölised või pigem meie aareteotsijad, tänapäeval juba kraabivad need potid välja, aga raha lehitasid keskajast on siis palju, on hästi palju. Aga see oleneb jälle ajast, tähendab millal nad leitakse, see on muidugi tänapäev, aga mida nad maha pandud on, see on väga erinev. Loomulikult on hästi palju raha ja rahapadasid just nimelt sõja aegadest. No esiteks juba sellepärast, et juba ohutuse mõttes inimesed ka need, kes muidu võib-olla oma rahakotid jõue nurgas metal ei hoidnudki, igaks juhuks ta sinna panid eriti Liivi sõja ajast näiteks meele tult ja sellele järgnevast siis Poola, Rootsi jätkusõja ajast ja seitsmeteistkümnenda sajandi üldse, siis oli palju sõdu ja, ja siis on hästi palju hästi, palju on rahapadasid. Ja siis tulevad nendesse, eriti Liivi sõja ajal on nendes rahakodades ainult mündid, vaid ka igasugused hõbeehted, needsamad rinnalehed müntidel on tihtipeale augud sees, me näeme, nad on olnud kunagi kaelakees või siin rõhkudena, vöö küljes või kusagil mujal või pea ehti see ükskõik, kus need siis pandi, nagu kõik Pattaya peideti ära ja no kuna me teame, eks ole, et Liivi sõjas Eestimaa noh, jällegi need arvestused on ju väga ligikaudselt kaks kolmandikku, kolm neljandikku elanikkonnast lihtsalt löömata, kas, eks ole siis nende varandused jäidki kõik maa sisse, neid ei võetud pärast enam välja, ei riputad uuesti naisele, kaela või endale ja neid on hästi palju. Siis teine periood, kus on suhteliselt palju aardeid, on ka niisugune raske aeg, mingisugune kriisiaeg, näljaaeg. Et näiteks kui me võtame siin 14 sajandi lõpu, 15 sajandi alguse, siis on niisugune aeg, kus millegipärast hinnad väga kõrgeks tõusevad, Liivimaal kahe-kolmekordseks ja arvata võib, et tõusid need hinnad sellepärast, et seda toodangut seal just vili, hobused, niisugune vajalik kraam. Et seda toodangut oli järelikult hästi väheseks jäänud ja ja miks seda toodangut tuli vähese, on ainult üks võimelised, tootjad jäi vähe väheseks ja see ongi üks niisugune aeg, kus ka kogu Lääne-Euroopas igal pool on tohutu raske aeg. On nälja näljahädad, kliima muutub väga kiiresti sellega seoses, eks ole, saagikus kahaneb ja elanikkonna arvukus väheneb ja kutsutakse depressiooni ajaks seda. Ja, ja vot see, see aeg on Liivimaal ka päris hästi markeeritud, just nimelt et on niimoodi õige mitukümmend aardeleidu kuulub ka just sellesse, sellesse perioodi aga siis on näiteks järgnev periood 15 sajandi mingisugune noh, ütleme teisest kolmandikust peale, kuni peaaegu sajandi lõpuni kus praktiliselt üldse ei ole haardelise, paar-kolm tükki võib-olla üldse teada, see on ilmselt sellepärast, et nagu ma rääkisin, tol ajal sai hõbeotsa rahapääs enam uut raha, lihtsalt ei suudetud lüüa, polnud millestki lüüa. Ja seda raha lihtsalt ei olnud ja palun polegi ja peale selle see vähene, mis oli, see ilmselt kulus ka kusagil ära, niiet seal jälle ei ole. Nii et see on nagu, nagu, nagu väga erinev ja rahuaegade kõltsiga 16 sajandi esimesel poolel on väga vähe aarde leida, aga, aga nagu Liivi sõda või juba Liivi sõjaeelne aeg algab, kus siin ordu ja Riia piiskop omavahel õudselt sõdivad juba siis hakkab, hakkavad need rahaleiud tulema meil ja, ja jätkuvad kuni põhjasõjani peaaegu välja väikeste vahedega. Muidugi, mis rahad meil siin keskajal siis oli ikka milleni ju mitmeid vallutajaid ja mitmeid võime, mis raha meil siin oli, meil on siin igasugust raha, sõda ja seda võimalikult pikalt rääkida, aga ütleme nagu keskajal oli muidugi oma raha selles mõttes Tartus oli oma raha, Tallinnas oli oma raha, Riias oli oma raha, siin-seal veel ajuti löödi, aga need rahad olid kõik unifitseeritud selles mõttes, et sellest 1422.-st aastast peale hiljemalt kogu Liivimaa ükskõik millises punktis löödud rahakäibes kogu Liivimaal, ta oli ühesuguse hõbeda sisalduse ühesuguse kaaluga. Natuke kõikus ikka, aga NUT meistri tahtsid ka sulid vahepeal ja endale saada sealt vahelt. Oleneb, kuidas, kui aus mees või kui, kui suur suli oli. Aga no põhijoontes oli see niimoodi enam-vähem ühesugune, aga siis kui muidugi Liivi sõda peale hakkab siis läheb asi muidugi hästi segaseks, sellepärast et siis juba kohalikud müntlas lõpetavad osaliselt oma töö, näiteks Tartu lõpetab oma töö ja Tartu ümbruses hakkab käidma suures osas Vene rahasest, venelased võtavad Tartu 1558 juba ära. Läänemaale tuleb Hertsog Magnus, eks ole, kes hakkab siis Haapsalus oma rahale lööma ja kolib hiljem Kuressaarde, lööb seal oma raha, viimane ordumeister Kotocetle temasse Kuramaa hertsog, tema hakkab siis miitamiseks Jelgavas oma raha lööma ja rootslased võtavad Tallinna ära ja ordurahade asemel hakkab Tallinna linn lööma Rootsi kuninga raha. Tõsi küll, linna vapiga veel ja see jätkub kuni seitsmeteistkümne sajandi lõpuni. Riiast saab vabalinn, kes lööb oma raha ja pärast, kui poolakad Riia ära võtavad, siis hakkavad riialased niukesed Poola tüüpi raha lööma, aga ka oma vapi all jälle. Ja, ja loomulikult siis kõik need võõrad, võõrad väed ja see võõras võõras on ka majandus, mis, mis siis Liivi sõja ajal sisse tuleb, ütleme seal Leedu sõdurit toovad kaasa oma Leedu raha, mis meie meie aarde leidudesse siis satub. Rootslased toovad loomulikult oma, venelased toovad oma, kui ütleme, venelaste käes on vahepeal suurem osa idapoolsest, eks ole, Liivimaast siis sellel alal käib ju suures osas vene raha just nimelt vene nihukest hõbetraadist valmistatud kopikat. Ja, ja noh, põhja poolt tuleb seda rootsi raha sisse, eriti seitsmeteistkümnendal sajandil. Seitsmeteistkümnes sajand on üldse niisugune aeg, kus juba noh, Riia veel jätkab oma rahale, mis Tallinnas on see juba hästi nõrk ja, ja siis siin käib peamiselt just nimelt rootsi raha ja ida poolt ikka tilgub seda vene oma sisse, kuna see oli hästi puhtast hõbedast ja, ja riialased jätkavad siin oma oma rahalöömist ja ujutavad sellega terve selle Poola riigi üle isegi löövad siin miljoneid kümneid ja kümneid miljoneid münte aastas, sellepärast et poolakad arvasin millegipärast, et niukene halb inflatsiooni raha, et seda ei tohi teha, et see riigi majandusele kahjulik ja kuna neil seda peenraha riigis ei olnud, siis kuna Riia, Riia, ehkki ta läks Poolalt Rootsi alla üle sai kuningalt spetsiaalse eriloa, et jätkata seda poola rahalöömist, eks ole, ujutas kõik Poola turud sellega üle, poolakad virisesid ja vingusid, aga võtsid selle raha meelsasti vastuses, muud ei olnud alles, kui nad ise hakkasid, taipasid, et v halvemat raha tuleb ise teha, siis lõinat Riia, Riia, Riia majandusele on õnnistus, on sellega jalad lõplikult jalad alt, see toimus alles 1600 kuuekümnendatel aastatel. Nii et meil on, käisin ja, ja muidugi Lääne-Euroopa tavaliselt, eks ole, sest siis ta hakkab tulema see niisugune rahvusvaheline kauplemismünte, ta on juba varem ka igasugused kuldne tedaarsed, aga nad on nagu peamiselt, et varem suurkaupmeeste käes, aga siis hakkab seda suuremat rahaga tasapisi, eriti Läti alal. Läti oli siiski rikkam. Lätti leidude sanitaarsaid kõvasti rohkem, aga ka meil Eestis siiski on, jõuab ka neid kümneid ja kümneid dollareid juba ka talurahva kätega üksuaalias oli 30 grammi hõbedat, see oli noh, juba juba mitu-mitu marka see, kui me võtame selle orduaegse raha, pojake, siis võib juhtuda niimoodi, et selle väärtus oligi tegelikult see üks ühe taar jagu, ainult et tundub, et meil on suur suur mündi kogus käes ja suur rahapada, aga tegelikult ta väärtus võis olla suhteliselt väike ja niuke sodaalse leid, kus oli ainult mõni mõni münt või ütleme, 10 daalitsi võis tegelikult palju-palju rohkem väärt olla. Et rahasid käib siis tõesti, et rahvusvahelise kauplemisega tuli ta le? Jah, ta-le just eriti 16.-st sajandist varem on nagu kuld, nad igasugused kuldmündid olid nii tuli väga palju erinevaid, aga käibisid siis ka kaalu ja kursi järgi, selleks tehti spetsiaalseid kursi tabelid ja juba 15. sajandil hakati neid lausa trükkima ja meil Liivimaal noh, neid küll ei trükitud, aga valuutakursid, valuutakursid, täpselt. Läheme praegu, eks ole, mingi muneksi või daamid ja aknaga täpselt samasugused, kirjutatud käsitsi küll mitte tulikirjas, aga muidu põhimõtteliselt täpselt sama. Et see ei nõudnud erilist haridust, erilist tarkust kõikide nende rahadega ikka ikka nõudis, väga suurt tarkust nõudis, sellepärast need kursid olid erinevaid. Esiteks pidi arvutada hästi palju oskama ja ja vaadake, asi oli, tollal ei tuntud, veel kümned murdusid, kõik käis niimoodi joone all ja joone peal. Nii et siis need tulemused, et on ka tihtipeale niuke ümardatud siia-sinnapoole, nad ei saanud päris täpselt asjale pihta. Aga noh, need eeskujud tulid ikkagi Saksamaalt ja Madalmaadest. Need kursid vähemalt need suurusjärgud, need muidugi siis nii-öelda konverteeriti kohaliku valuutas ringi vastavalt selle kohaliku valuuta hõbedasisaldusele. Ja siis saadi need meie meie kursid, need võeti eeskujuks siis ütleme jah, algul Lübeck hiljem siis juba Amsterdam ja tantsige ehk transkes siis tänapäeval aga, aga, aga loomulikult arvutati, need kursid siin ise kohapeal välja, hiljem hakkasid juba need siis 16. sajandil ikka linnade magistraalid juba neid avaldama. Ametlikud paberid täiesti moodi, kuulutati välja ja hõigati välja ja kutsuti ka publikaatideks teinekord ja, ja noh, nii-öelda publitseeriti tehti rahvale tea teatavaks põikame korraks vene raha juurde vene kopikas, kui vene rahamine tuli 16. sajandil jah, ega seda varem nagu eriti palju ei olnud, siis oli ta kohe kopikas. Siis ta ei kopika seal ei olnud päris nii, aga see on niisugune pikk ja keeruline jutt, eks ole, selleks pole, polegi mul ilmselt nii palju aega, aga asi oli selles, et vene raha oli, tegelikult teen ka. Teen ka ja see tuleb mingist türgi-tatari keeles Dengagus või tanka, mis tähendas ka münti. Ja neid Dengasid, Nad hakkasid tegema, noh, Venemaal nuts hoopis teistmoodi, see rahasüsteemid ja Münnindus arenenud, aga ütlema hakkasid tegema kusagil Neljateistkümnenda sajandi viimasel kolmandikul või veerandil. Ja neid vähehaaval muutsin nende kopikad ja need õieti need kingad ka järjest halvemaks ja nagu nagu ikka, inflatsioon toimis ka seal sellepärast et eriti vene vene rahaga oli see probleem, et oli väga heast hõbedast ja väga hea hõbeda sulatamiseks välja, ütleme mingist osteti, toorhõbedast on hõbedakaod või metallikaod tunduvalt suuremad kui halva hõbeda tegemisel. Ja, ja seetõttu see inflatsioon võis olla ka suhteliselt kiirem, samas eks ole, kui Venemaal juba tsentraliseeriti suli võis ka kontroll olla suhteliselt tugevam. Nii et sellega suudeti seda jällegi teiselt poolt ära hoida. Ja ta oli niisugune, kui meil oli ta siin magistrantide käes, siis Venemaal oli ta suhteliselt tsentraliseeritud keskvõimu käes ikkagi kogu aeg vürstide ja hiljem siis juba suurvürstide ja tsaari käes. Ja siis oli tegelikult üks niisugune suurem mündilõikamine toimus Venemaal Venemaale millegipärast hakkasid siis nendelt hülge servasid ära lõikama ja nendest said naguniisugused läätseterad nendest müntidest, nad lõikasid need niimoodi ühelt poolt ja teiselt poolt kääridega seal hõbedat ikka vähemaks ja see oli niisugust tohutu raharikkumine toimus just 16. sajandi siin kahekümnendatel aastatel ja kolmekümnendatel ja siis hilisema Vene tsaari Ivan julma ema Irina klinskaja oli see, kes siis 1534. viienda aasta paiku viis läbi suure mündi reformi ja kehtestas siis tolleks ajaks olid Venemaal tegelikult kaks mündisüsteemi nagu paralleelselt toimida, üks oli Moskva oma ja teine oli Novgorodi omasest, Novgorod oli väga kaua iseseisev niisugune võimalus kaubanduskeskus ja linn, vabariik, eks ole, seal käis nagu see tõesti linna linna käes oli asi ja need olid väga erinevad ja tolleks ajaks selle enam-vähem niimoodi kujunenud, et Novgorodi bengali kaks korda raskem kui Moskva oma. Ja siis kuna nad olid juba käibes suhteliselt segunenud, siis öeldi, et okei, teemegi siis nimelt kaks õieti kolmas omi all oli ka, aga seal on suhteliselt harva esinev. Et teeme kaks niux peamiste peamist nominaali, et teeme siis Novgorodi, teen ka ja moskva teen ka. Ja Novgorodi Tõnga peale selle kujunduseks oli siis püha Jüri, eks ole, Moskva tõsi küll, tõsi küll, Moskva Hap, aga, aga ka niisugune ilmselt juba Venemaa sümboliks saamas vähemalt Venemaa Moskva ülemvõimu nisugune sümbol Novgorodis, eks ole. Kus ta siis odaga on see, see ratsanik ja odani vene keeles teatavasti Cap joon. Ja sellest tuli siis sõna kapeine ja teen ka odaga teen ka, eks ole, mis siis loomulikult, kes sinipikka sõna iga päev viitsis suust välja ajada ja sellest tuli kopeika ja Moskva süsteeme, raha oli siis niisugune, kus peale oli ratsanik mõõgaga seda kutsuti siis Metši vaja, teen ka, ehk siis mõõgaga teen ka, aga switchi vaja kuidagi? Metšenkast Ta ei tulnud, eks nagu kopeikat vaid vaid sistesse lihtsalt teen ka, eks ole. Ja siis tuligi niimoodi, et kuna see kopeina tünga oli kaks korda raskem kui vaja, teen kähku pikali, kaks korda suurem, kui teen ka siis kuni tsaariaja lõpuni oli Venemaal, eks ole, niisugune rahasüsteem, kus peale kopikat ei olevaid olema seal poole kopikalised, mida kutsuti Tõngadeks. Ja siis olid veel muidugi ka poole Tõngalsed kutsuti poolus katteks need poolik pole mitte pool kopikat pool, teine Ahtik, veerand kopikat. Vaat niimoodi. Nii tuleme selle kõrvalpõike juurest nüüd Liivimaa ja Eesti asjade juurde tagasi. Sõltumata sellest, kas kaubeldi rahaga või kaupadega, pidi seda kaupa kuidagi mõõtma. Et missugused need ühikud olid või juba järgmise käia ja neid nad olid väga erinevad, küll vilja. Et siis kas külimitudega või siis suurema laevade puhul juba sälitistega ehk siis saksa keeles lastidena vaevalastidena nagu niuksed, suuremad mõõtühikud. Siis olid veel noh, igasugust kaalukaupa mõeldud, mõõdeti naeladega. Olid olemas siis niuksed, mark, naelad, niuksed, väiksed naelad, eks ole, mis olid, mis olid 400 grammi ja siis olid nendest 20 korda suuremad naelad. Ja siis olid veel 20 korda suuremad naelad, kutsuti siis laevanaelad, eks, eks ole, Shif punt juba niimoodi 20 nendes, aga see oli niisugune vahekord neil keskajal 20 ja 20 20 see oli kujunenud kuidagi juba väga-väga vanast ajast. Väljanahku näiteks mõõdeti üksite nagu kimpudena või siis eesti keeles öelda tavaliselt kas kuidagi 30 või 40 kaupa niimoodi kimbu seal noh, hõbedat mõõdeti hõbemarkadena hõbeda mõõdu ühiksu ja see oli kuskil siis 208 grammi oli see niuke hõbemark, mida, millega seda mõõta ja ja metallid olid, kõik käisid ja siis naelte naeltena ja vedelikud käisid toopidena ja, ja pikkusmõõdud olid künratena ja nii edasi tuli väga segane süsteem, kusjuures asja tegi segasemaks veel see, et nad tasapisi hakkasid igas linnas erinema niimoodi, et kui kunagi nad olid enam-vähem võib-olla kogu maal ka ühised ja ühtsed olnud siis või toodud siia kuskilt väljast niimoodi sisse, sellisena siis tasapisi nad hakkasid erinema ja lõpuks enam noh, mingid ju niuksed etaloni kusagil pidid olema raekojas, aga tihti need ei olnud või olid ära kadunud või ja siis juba juba kusagil 16 sajandi lõpp 17 sajandi algul otsitakse neid etalon, keegi enam ei tea, mis, mis see mõõtühik täpselt peab olema ja, ja siis hakatakse neid noh, nagu uuesti jällegi kehtestama ja ka siis on selleks ajaks näiteks Tallinnas ja Riias juba väga erinevad ja kuskil kolmandas kohas võivad olla jälle kolmandat moodi mingi näiteks Me teame, eesti keeles on selline sõna nagu margapuu, eks ole, te teate, mis on nagu see Päsmer, eks ole, ühel pool on, eks ole, see on niisugune suur suur junn ja siis on niisugune pikk keel, mille, mille küljes käib see konks, mille külge riputatakse raskusi, on siis seal mõõdud on peal, eks ole. Ja margapuu on selle asja nimi, et mis seal siis margaga tegemist temaga kaaluti, just markasid. Sest noh, ütleme, mark, mark oli seal ka teatav kaaluühik, eks ole, see mark, nael, eks ole, sellest tuleb see margapuu, ehk siis noh, kuna nad olid puust vähemalt talurahval, eks ole, veel kaheksanda sajandi alguseni välja niisugused villu ju vanaemad veel meie vanaemad kaalusi nendega siis tõsi küll, hakkasid messingist tulema niisugused, aga on maal veel puust ka neid küll ja küll ja et väga-väga erinev oli see mõõtühikute süsteem kahtlemata. Ja siis olid kah laeva lastid, olid erinevad ja seega oli veel niisugune naljakas asi, ütleme, et kui me hakkasime nagu lääne poolt ida poole minema, eks ole, siis need mõõtühikud noh, ütleme ka need naelad või need Margad või ka need mingisugused muud asjad, ütleme ütleme näiteks ka vaha, vaha, kaalutit, naelte Ena või kuidas nüüd öelda, siis need hakkasid järjest väiksemaks minema selles mõttes, et siis sai nagu sama raha eest vene kaupa rohkem, eks ole, venelased tulid, said sellest aru küll ja väga-väga protesteerisid selle vastu Tügataks ja vastupidi, eks ole, mida, mida lääne poole selle eest surema, et vene kaupa pidid läände järjest rohkem müüma, mida kaugemale, seda järjest rohkem läänekaupa, järjest vähem, mida kaugemale ütleme niimoodi. Et ka niisugune asi oli veel olemas. Esseri võrdlemisi keeruline olukord tegelikult kaupmeeste pea pidi rehkendama kogu aeg nagu mingi minikalkulaatori kogu aeg pügada saada kogu aeg, ükskõik, kas rahaga või kaalumisega ja ongi, ongi keskaja niisugused kaubandusdokumentatsioon on täis pidevaid kaebusi, kuidas keegi kellelegi sulide. Aga kui eestlane, talupoeg, ma mõtlen, läks laadale, siis ta läks ikka oma kodu lähedale. Ei läinud näiteks Harjumaa talupoeg ei läinud ju Kagu-Eestisse või maksa esiteks juba see hobusepäeva teekond piiras hobuse päevateekonnaks rehkendatakse paar-kolmkümmend kilomeetrit. Kaugemale ta naljalt ei läinud, polnd mõtet, sest siis ta pidi juba väljas ööbima, see oli ikkagi. No ega siis Kõrtsini süsteem meil ka ei olnud veel, tolleks ajaks eriti välja kujunenud ordu oli see, kes hakkas siis teedevõrku korrastama ja sest tal oli vaja käskjalgu saata ja siis ikka mingid punktid olema, kus sai hobuseid vahetada ja hakkas hakkasimegi niuke süsteem tekkima, aga see lõplikult arendati välja alles Rootsi ajal niisugune postideedia, kõrtside süsteemi, kas need olid kantpeateede ääres, eks ole, nii et nii et ega tal polnudki kuskil õieti ööbida, kui tal mingeid tuttavaid või sugulasi kuskil tee peal ei olnud ikka ikka reeglina jah, paar-kolmkümmend kilomeetrit. Kas mõisnikud, kui mõisasüsteem oli juba välja arenenud ja mõis oli juba täiesti palju, võib öelda, kas nad hakkasid siis ka takistusi tegema, talupoegadel? Jah, no nüüd me läheme hoopis juba nagu teise teise teise asja juurde, eks ole, kuidas Eesti talupoeg pärisorjastatud? Ma ei tea seda, seda minust ei tea keegi, sellepärast et meil on just see häda, et selle mõisadokumentatsiooniga Meil on 16.-st sajandist juba vakku raamatuid ja asju ja ütleme siin kroonikaid ja kes näitavad, eks ole, et, et mingil määral talupoeg oli juba mõisniku omad sind linna põgeneda ja kui ta põgenes Sist, otsiti ta üles, eks ole, tapeti maha ja mis iganes karistati. Aga juba 15.-st sajandist on seda dokumentatsiooni hoopis hoopis, meil pole ühtegi 15 sajandi pakku raamatut, näiteks meil on mõni mõningate siin Tallinna ütleme, niisugusi, asutuste arveraamatuid, mis kajastavad nende omadusi omadusi maal Jaan Jaani seegi oma näiteks ja niimoodi, aga, aga ütleme, mõisattumi meil ei ole, lihtsalt pole säilinud mitte ühtki. Ja seetõttu me ka ei tea, mismoodi see mõisastamine toimus. Sulev Vahtre on siin arvestanud välja, et enne Jüriöö ülestõusu oli ilmselt Harjumaa mõisustamine kõige rohkem Tallinna ümbrus just nimelt, et et kui seal oli, ütleme, mingi kolm, 40 mõisat, siis samal ajal Virumaal oli kolm, neli mõisat niimoodi, et see oli nagu väga kiirelt hakanud toimuma, aga, aga kas see mõisastamine tähendas ka juba tol ajal talurahvaliikumise keelde, selles ma sügavalt kahtlen, me ei tea seda, aga ilmselt see hakkab kujunema just nimelt kusagil ikkagi 15. 16. sajandi jooksul alles välja. Aga talupoeg selles mõttes, et linna turule minna või seda ikka, seda nüüd ei ole küll kusagil öeldud, et ta seda, seda tal ei olnud, ei olnud lubatud, võib-olla siis igal ajal ei saanud minna, ütleme, mõisatööd tahtsid tegemist, selge see, et teda siis ei lastud, aga põhimõtteliselt last ja, ja linnast maale oli samamoodi linnast maale minekuks kuhugi laadale minekuks anti pass. Niisugune bass sellepärast et muidu ka võis ju sellel kraami kaupmehel ka igasugu probleeme tekkida ja kohalik mõisnik võis öelda, et mis sind tollerdad, ma võtan su kauba ära, eks ole, ma pole sul lubanud siin kaubelda ja mida midagi niisugust, eks ole, et kes on niisugune üldse oled ja siis selleks raad andis kohe spetsiaalse niukse Baspordi välja. Sealt see sõna tuleb, pass tähendab vaba läbipääsu, eks ole. Mäekuru on kabas, saksa keeles on seesama tähendus, eks ole, on lihtsalt niimoodi nihkunud lihtsalt läbipääsu läbipääsutäht või niukse liikumistähtis anti, mitte ainult siis ütleme eestlastele võtke sakslastele käed, te kuhugi teise linna läks midagi münt meistrile ka, näiteks anti Basport kaasa, pass anti kaasa ja ja siis oli niisugune luba tähteta, võis vabalt ringi liikuda, ta ei tohtinud keegi midagi teha, tali raekaitse all ja niimoodi. Selliseid passi on säilinud ka ajamuuseumi seal muuseumis. Uh, ajaloomuuseumi siis ei ole väljas, aga, aga linnaarhiivis on kindlasti olemas, ajaloomuuseumis on väljas muid pabereid natukene, aga, aga neid on säilinud küll, jah. Mis te arvate, kas me saame panna kuidagi näiteks ühe ehte äsja, mis keskaegne naine ostis mingisse suhtesse, et mis ta selle eest pidi loovutama ja kui palju näiteks ta võis, ütleme, et ta ostis endale mõne sõle, et see oli tal terveks eluks või ostis ta neid igalt laadalt. Ja ma ei tea seda ja, ja nende hindade osas üldse keskel väga raske. Hindu ei ole ju tegelikult keegi keegi korralikult korralikult uurinud ja see oleks üks niisugune töö, mis oleks hädasti vaja ära teha ja ma olen selle peale pool elu mõelnud, aga kunagi ei ole ju aega, sest seda ei tee üksi ega ühe aastaga, vaid see on pöörane töö, pöörane maht, aga eks ta ikka oli rohkem kui üks sõlg või muidugi hõbesõlgi tal kindlasti ei olnud, väga palju olenes muidugi inimese rikkusest, aga noh, näiteks meil vot nüüd võin küll öelda, meil ajaloomuuseumis on neid talurahvaehteid väljas õige mitmeid ja mis on huvitav, nende tagakülgedel on ka nimed näiteks meie kõige ilusam renessansssõlg, see on tõsi küll, juba 1000 aastast 1590 suhteliselt hiline lõvipeadega ja niuke, hästi kullatud ja vägev. Selle taha on kirjutatud Hans talu boik selges eesti keeles, kusjuures naljakas on see, et ma tean umbes kümmekonda niisugust ütleme, hiliskeskaegseid, ehet, talurahva, õieti nende kõigi nimed, mis on enamasti taga küll aga mõnikord ka pinni Mart või midagi niisugust, kohe esiküljel niimoodi. Meeste nimed. Ma ei tea, kas see tähendab seda, et tegelikult kandsid ehteid hoopis mehed. Või see, et nad kinkisid ja see on kinkija nimi, mis on nagu vähem tõenäoline. Tavaliselt kirjutatakse selle nimi sinna, kellele kingitakse kingitava nimi, nii-öelda kingisaaja nimi. Võib olla keskajal, oli vastupidi. Vot ei tea, vat ei tea, aga igal juhul on teil meeste nimed peal ja, ja ma arvan küll, et neil oli jah, võis ika rohkem olla, vähemalt neid rinnaleht tuli neil kindlasti hästi palju, sest on eriti Järvamaalt on tohutuid aardeid, mis kus nagu münt ei olegi, Liivi sõjast ongi ainult rinnalehtedest koosnevad aarded. Nüüd see muutus nagu mingiks omalaadi valuutaks Lausale rinnaleht, rinnaleht, see on niisugune tüüpiline talurahva ehe, see on niisugune nagu konservikarbi kaaseks ole, tal on niukene Aasmäe kand taga, millega ta siis kaela käis. Ilmselt mitu käia ja, ja siis on tal mingi muster peal korrutanud, kusjuures on huvitav, et see muster algselt meil on täpselt samasugused rinnalehed ka 13. sajandi algusest. Nad lähevad keskel suuremaks, kui nad on algul niisugused, noh, ütleme läbimõõdus, no viis sentimeetrit need vanimad siis keskajal on nad juba no 15 10 15 sentimeetrit ja nad on ümmargused ja teinekord on ka ruudukujulised neljakandilised rombikujulised õieti ja niimoodi ja aga see muster, mis seal peal ornament, see on, pärineb reeglina kõik muinasajast, ma söön tavaliselt mingisugused ristikujutised ja niisugused asjad peal. Ja see on niisugune hästi tüüpiline keskkonna talurahva. Sellest, kuidas eestlane keskajal kauples, rääkis ajaloo kandidaat Ivar Leimus ajaloo muuseumist Tallinnast aadressilt pikk tänav 17 suurgildi hoonest. Saate toimetaja on Piret Kriivan.