Tänases kultuuripildis on hakatud rääkima kultusest, aga kultusest hoopis teises tähenduses kui seda võib-olla mõistavad ja. Seletavad lahti need inimesed, kellel on pisut pikem see elamise kogemus siin ilmas. Ja praegu tahaksingi kirjanik Enn Vetemaad küsida, kui teile öelda sõna kultus, mida ta teie jaoks esmajoones tähendab. Sellele asjale võib läheneda siit poolt ja sealtpoolt, nagu kõikidel asjadel on maailmas maks enda jaoks mõtleme, kas ta on hea asi või halb asi ja lõpuks ma jõudsin järeldusele, ta on meil üks väga oluline asi. Juba lihtsalt sel põhjusel, et ta eraldab meid loomariigist, inimesed on ju defineeritud homo sapiens. Ginime, noh, kui targad Medega nüüd oleme, see on väga kahtlane, mõni on targem, eks ole. Ja mõni rumalam ka loodame, siis on räägitud püsti kõndiv inimene primaadika, nii, vaid ka kõik püsti. Siis naerjev inimene, mina olen näinud naerot, hobust, näiteks näite suhkrutükke naerab. Naeran küll vähem vähem levinud, aga ma ei tea, et ka kõrgemate afiliste kellega meil mingisugused seosed ikkagi võib-olla on, kuigi seal on ka traagilisi katkemisi vist, nii et see nii ilusti see rida ei lähe. Aga nende hulgast kultust niisuguses mõistes nagu inimese jaoks absoluutselt ikkagi ei ole olemas võib-olla mingit kollektiivset mängud või kollektiivsed rituaalid, aga üldiselt kultus vis teebki inimesest inimese. See, et inimene mõtles kultuse välja. Ma ei oska küll ladina keeles öelda, et mis homo homo, kus see inimene siis tõepoolest on ja selle tõttu ei saa öelda, et on hea või halb. Kas me tahame ennast loomariigist mingil määral esile tõsta, olla prominentne liik või mitte? Ühest küljest kultus vihjab nagu inimese teatud kõrgemat sorti elitaarse natukene kuid teisest küljest ega kultuslikkusele andumine piiritul moel samal ajal näitab ka teatud primitivist Misest kultus on mõeldamatu. Ilma karjainstinktid ta, sest, et seda, seda teisiti ei saa ette kujutada, aga sellel on jälle teine külg. Sest karjainstinktiga loomad ei, see see kari inimene kõlab halvasti. Aga no näiteks võtame sipelgad, Viderbiidi, delfiinid või, või minu poolest varesedki. Samal ajal on, on see karjainstinkt jällegi millimallikatel teda vist eriti ei ole. Nii et see on jälle midagi niisugust nagu plusspoole pealt, eks ole. Nii, kuidas me suhtume kaija instinkti, nii võiks ka kultusesse, müüti teda, nii et et ta on kole suhtelised mõisted, on nad omaette küll. Aga inimesel on muide ka teatud kaitsekulutuste vastu, vaadake, kui kultused hakkavad liiga kaugele minema, lähevad absurdini. Siis inimene hakkab loom, anti kultusi, hakkab neid parodeerida. See on tema enesekaitse juba, kui ta liiga liiga tohmakas ei tohi olla. See võib olla üsna julm paroodia, mõnikord aga võib olla ka heatahtlikum, mida nimetatakse Travisteks või ümber riietamiseks. Hakkame paremini siiski türoonist peale. Troon tundis Maristinoose, prantslane tundis, et natukene võiks ilkuda Zeusi kallale, kirjutas Zeusi memuaarid ja minul tekkis midagi sellist kalevipoja vastu, tähendab ühest küljest eeldatav lugupidamine, aga aga teisest küljest ma ei salli midagi liiga koturnidele tõstetud. Eriti kui selle taga on Kreutzwaldi romantiline poeem, on ta igatahes rohkem kui mingisugune rahvuseepos, mis ei ole muidugi ka paha asi, olgu siis nii või naa. Aga kui räägitakse kalevipojast väga suuri ja kõrgeid sõnu, aga ta on alati ülemisel riiulil ja nahkköites ja temast peaaegu midagi ei teagi. Ja mina õppisin seda koolis suure vastu, meile tundus mulle tobe olevat keskeas, ma hakkasin temasse suhtuma. Ma leppisin taga ära, mingil määral hakkas mulle meeldima see Meie õnnetu Kalevipoeg, kellel ei olnud naistega õnne põrgust, ei saanud isegi oma naist, eks ole. Kes sai vaese riigi omale pärandus, keda vennad lollitasid kuningaks. Niuke, sümpaatne pikkade juhtmetega niisugune valgetverd, hästi tugev mees. Ja nagu ma laual need prožektorid panin põlema, siis ta muutus mulle mingisugustes turnides, hiiglased tulid täitsa realistlikuks tegelaseks tuli minu jaoks ja siis ma sain temast ka midagi kirjutas, et kui sa midagi vihkad, siis saab ka kohe välja ja tuleb tobe ja ei, ei saa hästi. No vot niimoodi, et nad nähtavasti inimesele siis kulutuste vastureaktsiooniks on olemas veel. Tra vestleja paroodiakultuur keskajal oli ju ka niiviisi, eks ole, et kuningavõim oli täiesti absolutiseeritud, siis vajati siiski narri, kes tohiks pilgata kuni, et see oli üks asi. Ja samal ajal üks pühadus ei läheks mitte ülipühaks, siis oli niisugune tava, seda rääkis mulle isand Laigna, katoliiklik isakesin ringi, liikus. Rääkis, et koguni oli üks niisugune päev olnud, millal sümboolne ristlükatit pikali maha ja kõigurineerisid tema peale, et siis järgmisel päeval sellest kõvasti piitsutada. Tähendab nii, et katoliiklased dominikaalasenerist olid põhisust, tajusid ära, et ei ole midagi ohtlikumat. Kui miski on nii ülipüha, et teda üldse puutuda ei tohi, ta kaotab mõtte ja ta pole midagi väärt, aga kui sa teda pidada tahad ja, ja eks valitsejate suurustest mingil määral kajastavad ka nendest räägitavad anekdoodid, eriti nendesse leplikud suhtuvad ja see on nüüd isikukultuse kohta. Meie sajandi kultusega, olgu nad siis Stalini või Hitleri või Mussolini ja ka paljude väikeste vigastuste, Pinoczettide meie 20. demokraatia pürgiv ja rassismis üle saab minuriteet tunnistada niisuguses ajal, mis on yhest üsna leebe imelikul kombel sünnitanud väga ootamatult palju kulutusi, nii et. Ma saan aru kuskil neeruoja Luis nagu olla, või kui Caligula või oma oma hobuse viia senatisse seda seostaks nagu ikka nagu minevikuga, kuidas nüüd järsku jõudsime kultuse niivõrd ohtlikke vormideni, millel oli? Ma ei tea öelda, kas nüüd miljoneid igatahes sadu tuhandeid, küllap ikka miljoneid ohvreid jõudsime kramatooriumiteni ja ja samal ajal, kui ütleme, mingi asteekide vana kultus seisnes selles ühel kaunil daamil ja väga harva ja kord aastas ja siis kuskil hommikutunnil, kui päike tõusis, lõigati tema südamekene küll kivikilluga rinnast rinnast välja, niisugune rituaali oli ja vist isegi see naine võis isegi mingil määral uhke olla ka. Ja teda seda asja väga austati ka veel sealjuures. Arv üksi arv miljon, tähendab see, see on, see on kuidagi aru saama, tundub et kuidas, kuidas me sajand oma näilisest liberalismi ja demokraatlikkuse on, on selles osas kultust osas olnud nii pimedusega löödud ja nii enesetapp, pealik, see on midagi päris. Mina seda oma mõistusega hästi ei oska seda selgitada, miks see nii on? Teadused ja eetika ja esteetika ja kõik on ju arenenud süveneda, kuidas äkki niisugune kummaline välja löök, vot see on üks mingisugune kummaline stohhastiline seaduspärasus, mis on ajalooprotsessides ikka, sest muidu nad oleks võib-olla liiga loogilised või ma ei tea, millest see niiviisi on. Niukseid, teatud teatud kultuse aeg olla olnud ennem, aga need kulutused olid alati leebemad. See on ju väga ilus, kuid ongi, hotell oli oma Tultsin jaagul, eks ole, üks mingisugune lopsakas daam seal kuskil Lõuna-Hispaanias või kus ta seal võis olla. Ja kui ta sellele pühendas kõik oma uudid ja viis oma roosid sinna, see oli üks ilus kultus ja milline meie naistest töötavatest naistest niisugust asja siis ei, ei taga igatseks, ma ütleksin küll peaaegu see on ju ilus kulutus, eks ole, samuti nisugune, rüütellik, suhtumine naisesse ja, ja isegi rüütellik suhtumine teisesse rüüd siis need kultusliku elemendid ja rituaalid on kuidagi mitte nii nii hirmsat küünilised, see puhastusviidini, pragmaatilise rahu külma ajuga nagu siin 20. sajandi läbi, nii et ma lihtsalt ei tea. No tähendab, On olnud jubedaid aegu küll, kui kristlasi loobiti, eks ole, lõvidet. No katoliku kirik tegi ka oma oma kulutuste nimel. Aga muidugi need tuleriiul on ka ülepakutud ühed andmeil üks, üks tuleriik, mis, mis räägiti kuskil Kesk-Roomast tehtuna, tähendab lihtsalt vist vist ei kasvanud nii palju puidki õieti nendel aladel, et seda oleks saanud teha, see on ka kõik natukene ülepaisutatud. Aga siiski, jah, usukultusega seotud on olnud muidugi julmi asju, kuid samale, aga see ei olnud niisugune inimese tapmine siiski nagu meie sajandil oli, sest et oli võimalik kirikuga ära leppida, oma patu kahetseda läks ju ainult ressiivne kordungi, selleks ohvriksis põletati ka õlenukkusid ära ja samal ajal oli püha usk inimene hinges kuradist, saatanast ja kogu see gootika. Tema jaoks oli taevas ja põrgu ikkagi niivõrd reaalsed, et ta nende nimel suuri ohvreid asju läbi oli nõus viima. See on kuidagi palju mõistetavam kui see, et me siin niuksed asjadega saime toime, kusjuures mitte kaugeltki 100 protsenti läbi viietest ei uskunud nende jumalikkuse nende käsuandjate jumalikkuse. Nii et kesk-kaare looritusse piiritus saatana kummaliste silmumis vormidesse kunagi kunagi kutsuti võib-olla vihma esile, eks ole, mingi kultusega löödi ka keegi maha, mingi vihmameister, sellel oli nagu eesmärk, nisuke, aga aga niivõrd kalk ja külm ja pragmaatilist eesmärk Kim nagu siin geneetilises mõttes on 20. sajand endale seadnud nii, nii hullu ajastut, mina, mina ei tea, võib-olla teil tuleb mõni meelde, aga mina nagu praegu nagu ei teagi, ja see mind seal mind hämmastas, kui ma enne teie tulekut sellele mõtlesin selle, selle asja üle. Tähendab, kultuse müüt, jäin mõtlema, et, et nad on väga lähedased ja kattuvad mõisted. Tõeliselt, nad on isegi natuke rohkemad, sest et ilma ühegi müüdita vist ei saa ühtegi kultust nagu olla, eks ole. Müüt, müüt ikkagi sünnitab, sünnitab sest ei saa ju kultust mitte millestki tekkida. Kultus ei sünni mitte millestki, ikka kas keegi mingisuguseid kummalised jõud seal tegutsesid või? Päike soojusandja, nagu me näeme, toob kevade noh ja noh, niuksed, müütilised hiiud ja kes nad meil siin on olnud, nendest nende kohta on rahvauskumused ja kõigepealt müüt ja siis müüd müüdi kangelane, siis tõuseb. Tõuseb niisugusesse kõrgetesse oreoolidesse. Aga õnneks jah, 20. sajand on rohkem ehk mingil määral kui varem osanud osanud ikka parodeerida neid neid asju ka ja kroon oli väga sõbralik, mina, mina olin ütlemata sõbralik, aga on ikka julmemaid. Ei ole vaid ka, kas vist nooreverteri kannatustest on vist tehtud, üks päris julm paroodia saaks selle seisvuslaste, nii et ollakse vahest ka õelamad. Need nähtused on jälle rohkem vist 20. sajandi omad, ma ei tea, kas jumalat parodeeritud kunagi on neil seda vist ikkagi hästi juletud, antikristus on mingisugune niisugune nähtus, aga aga tema suruti ka nagu reaalsest olendist suuremal määral. Kultustes nendele hinnangut anda näib olevat väga keeruline. Igatahes ei tohi kunagi olla subjektiivsed, tähendab, meid ei tohi ajendada mingisugune kadedus, isiklik kadedus, võib olla näiteks. Noh, on ju, eks ole, mammona kultus ja niisugune asi, kui me selle hukka mõistame, teise inimese sellepärast, et endal palju raha korjab. Ma ei tea, kas me seda päris õieti teemegi, vaene miljon väärib Luka kaastunnet, tal on hirmsasti mure esid miljonite pärast. Peale selle on tal alaväärsus kompleks, kui tal ainult üks miljon ja teistel on rohkem, nii et tal on muret palju ja tema ööd on igatahes palju rahutamat kui meil ja, ja aastatuhandeid pikkuse, ütleme, india kogemused väidavad, et inimene saab vabaks ikkagi siis, kui ta kõiges suudab, kui tal midagi enam oluline ei ole ja seda arvatavasti need miljonärid ka, kõik ise teavad ju. Nii, et mida rohkem sul on, seda rohkem oled sa seotud, nii et Peaks vaatama seda mammonat, nii et et isegi mõnikord kaasatundlikult nende peale, kes mõne asja orjaks on jäänud või daamid, kes on mõne moe kultusliku asja nimel nõus hommikust õhtuni ringi jooksma, seda metsikut taga ajama ja selle peale oma närve ja raha kulutama ja need asjad, mis on naeruväärsed, arma, ärme alati mõtleme nendele põlgusega, vaid tunneme pigem endale kaasa ohte. Vaesekesed kui keegi tahab liiga palju süüa magusat, siis tunneme talle kaasa ta, võib-olla see ei ole tema kõhukesele nii hea näiteks, nii et ei tohi olla ühegi asja hukkamõistmisel. Muidugi, kui ei ole tegemist mingi rassismi või niisuguse asjaga. Liiga niuke ühe ülbaliselt, et igavene loll ajab raha kokku, aga noh võib-olla tal on mingisugune niisugune, et äkki ei tunneta endast palju teisi väärtusi ja rahadab talle kompenseerima mingisse vaimsete vajaduste puudumist. Mis ka alati ei ole tüüpiline, on ju, on ju, aga inimsõbralikke, spondeerivaidia, tarku rikkaid on nii, et nad on kõik niisugused siin päikese all on need asjad on kõik võrdlemisi vikerkaare värvilised ja ja nendel on oma hele pool ja tume pool ja mingisugustest kultustes muudidest võib-olla vahest natuke kahju võib-olla kunstidele, võib-olla, kui mingi asi hakkab vaidle kukkuma kutsuma liiga palju epingu lust, võib-olla nii. Kui inimene hakkab liiga palju kedagi matkima, siis võib juhtuda, et ta ise võib olla ju päris andekas inimene, aga ta satub, satub nagu teise hoovuses võik skulptuuri landa rohkem ja samal ajal tihti on need niuksed kultuuriasjad, mis üks aastakümnend või teine Need on küllalt vaieldavad ja ajalugu, langetab nende lohest hoopis teistsuguse hinnangu ja nad ei ole kaugeltki ei vääri absolutiseerimist, aga kui teatud ütleme, kriitikute rühm hakkab midagi absulitiseerimumata kunstivoolu või selle esindajaid ilmselt väga esile tõstma, siis ei ole ikka päris hea, sest et ta võib kutsuda mõne inimese sellele teele kaasa, mis ta ei sobi. Ta lihtsalt ei taha enam vanamoeline olla, kui ta nõrk inimene on. Niisugune tugev inimene nagu minu naaber siin Jaan Kross, tema jaoks mood ei tähenda absoluutselt mitte midagi. Ei mäleta, kes oli, see oli vist kunagi Elmar Kits, keda ma hästi vähe tunne oli minust oluliselt vanem. Kunagi tuli sõna, mis on siis moodne maalrid. Moodne maalimine on nii nagu mina maalin. Nii et tal ei tekkinud ka mingisugust probleemi, sellest aga vähem andekatel inimestel võib küll niisugust tjah nagu karjainstinkti, mida siin kordki mainitud oli juba mingite kultuuriväärtuste poole püüdlemisel võib, võib tekkida, aga eks nad ole üsna lühiajalised, enamasti nad ei ole väga pikad ja nad ka seal näitavad üha lühenevad tendents. Minu arvates. Sest no kui keskajal ikka mingisugune kunstistiil või asi võimutses, ta võimutses ikka tihti sajandeid. Aga nüüd nüüd see on hea, kui see neli aastat kestab, eks ole seal mingi mingi niisugune mood. See on niisugune paljusus. See on mõnes mõttes kergem, siis nad on nagu leetrid kergemini läbi, aga muidugi oled valel sajandil sattunud ja on, on lihtsalt niisugune maalimisviis, mis sinu hingega kokku ei lähe. Siis sa oled lihtsalt süttin sündinud mees ja siis sind avastakse kunagi palju hiljem, kui seda üldse juhtubki. Tihti on niimoodi, et ühel põlvkonnal on nagu üks see paleus, teine põlvkond on risti vastupidi, et siinse kultus on ka nagu piiratud põlvkondadega, et seegi noh, just kunsti puhul on see vist üsna Lihtsalt ja peabki nii olema kusjuures kõige teravamad lahkarvamused esinevad just nendel, millel on see pindpinevus täitsa kokku puutuvad vanuseliselt, nende nende vahel on vahest need raevuhood suuremat, kusjuures ütleme näiteks kõik, kes on kolm, 40 aastat vanemad. Nende vastus ei olda nii teravad kui endast, noh, 10 või kaheksa aastat. Näiteks. Ma ei kujuta ette, et keegi võiks halvasti suhtuda näiteks Günter Reindolfisse isegi noh, ka kõige ja ütleme, Raul Meeli moodi mees, kes ma olin, eks ole, hoopis teistsuguste asjadega teistsuguste vahenditega, ma ei kujuta ette, et ta midagi võiks Reindorfi vastu olla ja iga põlvkond peabki tooma uued omad inimesed, siis oleks muidu väga, väga nukker, üks põlvkond jääks ilma nendeta, aga juba järgmine põlvkond ja ülejärgmine panevad need asjad enamasti normaalselt paika. Ja et ükski põlvkond ei oleks midagi endaga toonud. Mina seda küll ei arva, sest et ma ikka kaldun arvama. Muna on ikkagi kanast targem, sest kui progressi üldse on olemas, siis ainult niipidi saab see olla. Ainult et kas need kõik tarkus, eri vormid ja kujud või moodsad väljendusvormid, mis, mis just parajasti on ka selle noore kuke hääles just need kõik noodid seal õiged on, aga võib-olla tal on üks ilus noot, mida ennem ei olnud olemas lihtsalt. Nii et selles mõttes on isegi tore, et igal põlvkonnal on omad ja vahest just väga tihti leitakse generatsioon või kaks generatsiooni tagasi leitakse keegi nagu ütleme nagu nagu alliksaar või või nagu Masing leitud Maasik on veel natuke kaugem mees, aga peaaegu kunagi ei leita, vasak, parem tasku vasakust leia ta leiab teiste pükste taskus midagi ajada tükk aega, mitte mitte enda lähemast põlvkonnast, aga see on ju loomulik liigisisene võitlus ja see on omale positsiooni loomine ja see on see mingisugune tarvinismi liik, mida päris õige tarvinismi viia ei ole, aga võitlus olemasolu ja oma koha ja selle eest eeldab ju teisi natuke eemale tõukama, see on päris loomulik ja, ja ta teenib, kuna tugevamad edasi otsis ta teeninud teenimine üldist progressi. Kui siin ühte eriti alatuid ja julmi Tõid produktiivseid vahendeid ei kasuta, siis ta peab ju olema. Ja lõpuks, mis on ju ka igav, kui seda ei oleks, siis keegi peaks terve eluaeg olema populaarne, see oleks, see oleks kohutav olla 50 aastat järjest populaarne see. No mõnel inimesel on see õnnetus olnud nagu Picasso veel, aga ma arvan, et see ilmselt on sellest väga tüdinud olla. Parem on olla nii üks kümme-viisteist aastat moodne, siis olla natuke unustatud ja siis, kui pärast mõni hakkab sust jälle midagi leidma siis väikse niisugused Pisi renessanss selleks nagu inimesele, palun odavam. Aga ma kuidas, ütleme eriti sportlastel õnneks, need ei ole kunagi nii pikaajalised, aga muidu see kurnaks sünnime ära ja olla eluaeg populaarne, see on minu meelest kuidagi väga suur õnnetus olla. Isegi kurb ja natuke naeruväärne ja eriti kui inimene püüab seda ise veel, siis, siis siis ma ei saa temast küll hästi aru. Kui ma nüüd paluksin. Lõpetuseks Enn Vetemaa teie käest hinnangud tänasel päeval, kas kultust tasub karta või, või on kultusest midagi õppida? Ilma kultus, et tal ei oleks inimesed, see on täitsa selge, oleks mingi teine liik. Aga, aga alati tuleks siiski olla niisugune mingil määral ennast jälgiv ja selget, mingi kultuse objekti peab pisut isegi vist armastama. Natuke loogika, väliselt on temata temasse lubatud teatud määral emotsionaalsem suhtumine kui mingisse muusse asja, aga me ei tohiks ennast uimaseks ühestki ühestki tekkivast kultusest. Lasnamäe ikka, nad on ikka natukene natukene ohtlikud ka, aga ma ütlen, et me kaitseme ennast alati sellega, et. Me hakkame parodeerima kergesti. Ja muide, kui kedagi saabuv parodeerida, siis ta on teatud väärtus, tühjust ei saa parodeerida või väga viletsat ei saa ta iseenda paroodia selles mõttes. Nii et minu poolest eksisteerib neid, neid neid kulutusi nii palju kui tahes. Kui nad ei oleks ainult inimvaenulikud. Ja kui nad ei muutuks liiga monotoonset, eks ja samal ajal, kui nad ei oleks. No vot, niisugused asjad nagu, ütleme päris mammona orjamini kõhule, kui nad on liiga lähedal ainult bioloogilisel ja mitte vaimsele sfäärile, siis niuksed kulutused pole, pole ka suurt asja väärt, noh ütleme ka väga uut autode tagaajamine auto auto pärast. Noh, mina teda hukka ei mõista, kui keegi sellest õnnelikust, las ta siis seda teeb, aga. Ma suhtuksin natukene natuke Einumite põlgavalt, aga kaasa ei jookseks igatahes nende asjadega selged kõik asjad peavad inimesel olema ja et inimeste vajadused kasvavad pidevalt ja miks me ei peaks olema üha moodsamad ja rikkamad. Ma ei tea, kui kiiresti see küll kõik läheb, aga minul mingisugusel suurte kulutuste tekkimise hirmusid praegu nagu nagu ei ole, siin on ikka väga suured teened on ikkagi niisustel muidugi, mitte absoluutselt positiivsel inimestel, nagu, nagu Hrušov, kellesse võib suhtuda nii ja teisiti, aga ta ühe kultuse hävitas ja et Gorbatšov siin sai teisest jagu ja nii et need kultuste kultuste põrmustajaid neid on, neid on õnneks sajandil ikka ka olnud ja nendele tuleb olla tänulik ja ma usun, et kui mingi kultus hakkab minema tobedus, eks siis tuleb see inimene, kes kes selle naeruvääristab ja isegi päris kena Lenini tsiteerime vahelduseks ka, sest leniline on niisugune mõte, et, et selleks, et teha üks asi absoluutselt naeruväärseks, tuleb teda absolutiseerida viimase viimase piirini. Ja seal see on jumala tõsi. Isegi tema sai sellest aru, ma ei tea, kas sellele vastavalt käitusega ja sealt tuleb see Humbleid pinglus ja kõik niisugune ta variseb kokku pärast seda, niiet iga iga kultus sisaldab juba oma oma geneetilise hukkumist iseendas, oleneb, kui kuidas me viljelema, kui rahulikult me laseme tal tegutseda. Kui me hakkame kõikjale trummi taguma täna, siis ta kukub pomm. Aga kui me täna suhtume temasse sümpaatia ka ja homme ka sümpaatia, küsis ta natuke kauem. Nii et üldiselt kulutused moes ja need, et ei peaks olema loojal eriti kõige suuremaks mureasjaks. Muidugi see, kes kirjandusse tuli ja see peab, see peab natuke neid ikka vist jälgima ka, et et mitte liiga Eratlikkused, et selle rõõmsalt trügi massiga kaasa minna. Aga hiljem, kui ta on juba kuskil kuskil olemas, siis, siis ta võib elada rahulikumalt. Ma mõtlen.