Tere alanud on suvel särje teine saade sarja, kus siis teadupärast saame kokku inimestega, kes peavad esmapilgul ehk veidi ebaharilik kui aga samas surmkindlalt ilusat ametit nagu näiteks Matsalu rahvuspargi loodusvaht Raivo Laanemaa, kellega kohtume täna. Mida arvab austatud äsja nimetatud oma ametist, elulistest valikutest, kõikvõimsast loodusest ja paljust muust, sellest ta linormetsarnale mõne päeva eest rääkiski. Raivo Laanemaa, milline on ilus inimene? Millegipärast ma arvan, et ilus inimene, ta ei tarvitse olla siis välispidiselt ilus, ma ütleks peaks olema ilmselt sinna vastutulelik ja teistest hooliv, peaks oskama võib-olla teist inimest kuulata ja, ja suhtuma teise inimesse lugupidamisega. Ja miks ka mittekujudega veel väliselt ka veel ilus ja kena on, siis ongi kõik nagu üheskoos olemas, ilus inimene, valmis. Teie amet kõlab ka, kui soovite, siis päris ilusalt, aga samas mõnevõrra eriliselt ja harjumatult. Te olete Loodusvaht, mida siis teeb õieti üks loodusvaht, millele ta vahti peab või mida tema? Jah, ühesõnaga vahtimise eest meil palka ei maksta. Nii et see on selline üldmõiste ja võib olla ei ole ka päris tabav. Selline ametinimetus meil siin, aga noh, kui kõik me teame, kes oli metsavaht, neid kahjuks meil enam ei ole. Kui mässavad, vaatas, et metsas kõik asjad korras oleks, siis Loodusvaht peab jälgima, et terves looduses, kus asjad paigas põhimõtteliselt millega tegeleb Loodusvaht, Loodusvaht kaitseb tegelikult loodust inimese eest võimlemisöelda, sest inimesed on erinevad nende käit, küsige maneerid, kuidas kellelgi on ja kuidas kellelegi, kui see kodune kasvatus kaasa antud. Et vastavalt sellele nad ka looduses käituvad ja kuna meil tegemist on sinust, Matsalu rahvuspargis, kaitsealaga meil on omad spetsiaalsed raadiokuulajad, nüüd öelda ühendid piiranguvööndi, sihtkaitsevööndid ja tavainimesele midagi ütle, aga nendes kõikides vööndites on siis kehtisid kindlad reeglid mida seal tohib teha ja, ja mida seal ei tohi teha ja miks sa siis piiranguvööndid ja noh, siin on eriti Matsalu ümbrus, siin on linnukaitseala võib öelda niiviisi. Ja siis, kui on tegemist ikkagi kevaditi, siin juba hakkab pihta pesitsi saed ja sellised Loodusvaht jälgima, et antud piirkondades olles siis tagatud lindudel, rahulik pesitsemine ja noh, seal on omad ajad ja värgid. Kui pesitsemisaeg lõpeb, siis saab hakata nendes seal juba luhas. Ei no niitma ja kuni siin juulikuuni seal sellist asja teha ei tohi. Inimene on ikka see põhiline loom, kelle eest seda Matsalu rahvusparki kaitsta tuleb, noh paraku küll jah. Sest ega teisi segajaid ühesõnaga ei olegi ikkagi inimene, nii et. Ja on see inimese segamini natuke vähenenud kaas kui mõelda ikka, kui tohutu, kui tohutu suur territoorium teil on üle vaadata, kui andmed ei valeta, siis 48610 hektarit nii tõmbas, on väga selge see, et ega siis asi nii mustades värvides võib-olla, kui ma just praegu ütlesin, et noh, ei maksa ka näha, sest areneme kõik päev päevalt ja, ja ma ütleks, et vilu on läinud nagu paremaks. No inimesed hakanud loodusesse palju paremini suhtuma kui varem, milles see avaldub? Noh, võtame kui selle nii palju, kui ma nüüd sinna ringi liigun, istuvad ja, ja peavad väikesed lõunakese ja igal juhul prügi maha ei viska, korjavad ilusti ära ja meil on mitmed sellised kohad, kus inimesed tulevad ja istuvad ja kas on looduses kurjad asjad kokku, lähevad tähtsusega ka varem olen paha oli vaadata ümbrus reostatud teil seda ja ilmselt siin on ka praegu abi igatipidi meediast, nii et kui ikka räägitakse igal pool, et ärme prügiga metsa viia, ma ei mäleta, kus nägin kassani, kus Kesk-Eestis väga andekad tolleaegsed RMK mehed pannud sildi välja, et kõik metsateed jõuad ka koju tagasi ja et selline noh, miks mitte. Et tõesti, kui sa võtsid selle kaasa ja jõudsid metsa tuues jõuad sellega tagasi viia ja mitte ei pea seda metsa maha viskamas, on ka selliseid, kes tulevad oma DVD-värkidega ja just meil on mured seal nõva kandis, kus on mulla lõimised on ikka väga nõrgakene ja seal ei ole praktiliselt seda samblikud järgige ikka niivõrd õrnad seal peal liivakihi peal. Kui sead inimesi algselt juba astub läbi, eks ole, ja ja selle kamara seal siis ATVga sõites ja sealt mitte midagi jäänud liivanud tagant lendab selliseid paharet ja meil on ka. Ja nendega me peame võitlema ja üritame siin kõikvõimalike vahenditega teavitada, kuidas tuleks käituda, kui me paneme silti värk ja, ja teabetahvleid ja noh, moodus, vaht kui senine, tema on ju tegelikult samamoodi 24 tundi tööl. Nii nagu kas medtöötaja või kuidas võtta, eks ole. Sellepärast et meil on piirkonnad on suured ja siis, kui on, kas on tegemist mingisuguse katastroofiga, siis asju ette juhtunud, et siin aastaid tagasi Keibu lahel oli kuise masuudireostuse lüüa ja netis Saaremaal ja, ja nii et ühesõnaga selliseid asju tuleb ette ja siis on hätta sattunud loomad. Nii et kui Elle helistadesse 13 13 teinekord ja kevaditi hülgepoisid, nendel peab appi minema. Teinekord ei peascapi minema, sest inimesed lihtsalt nad ei ole asjast teadlikud. Et meil on siin nõust praegu, ütleme seal Dirhami see kant, kus ei ole laidusi meres ja kui hülgepoistel olles on see vill alles peal, siis ta peab kusagil saama puhata. Ja siis nad tulevad randa. No aga inimesed vaatavad jälle seda, et nüüd on hülgepoiss äras, no ja siis helistatakse, eks ole, ja, ja samamoodi on teinekord lindudega, kes tuleb puhkama siis tuleb välja minna ja noh, enamalt jaolt õnneks ei ole sellist tõsiste probleemid olnud, aga, aga siin mul on olnud Haapsalu linnas, aga siin oli nüüd see aasta on üldistega vähem probleeme olnud üldse näiteks. Aga siin üle-eelmine laste ja ikka nii, et paraku satub see ike kusagile niiskas siis puhkepäevadel, kui inimesed rohkem rannas jalutavad. Nad võib öelda, et laupäev, pühapäev, kas siis telefoni ära panna ei saa. Ühesõnaga, kogu olem kättesaadav. Teie Raivo Laanemaa jälgite, et siin looduses siin Matsalu üliväärtuslik oli ja maailmakuulsal looduskaitsealal valitseks kord valitseks rahu Ruhnule viimasel ajal, nii meeldib see, et hästi palju noori, selliseid loodusehuvilisi ja, ja näed kohe tema suhtub ikka luudesse juba. Noh, kuidas öelda, inimlikult jäi arusaavalt ja on loodushuvilisi ja, ja nii, et see teeb kuidagi Raivo Laanemaa enne Matsalusse tulekut olite politseinik ja pealtnäha saite hakkama üpris radikaalse muudatusega oma elus. No mis selle muudatuse tingis? Mis tingis selle muudatus, on elu ise pani asjad paika, ega siin ei olegi muud teha ja öelda, sellepärast et noh, politseiniku amet. Kujutate umbes ette, mis ta on, eks ole, saab, ega see elu just kerge politseinikul ei ole. Ja ainult tavareapolitseinik, vaid mul oli terve teenistus selja taga. Tervise pärast ma tulin sealt ära üks 20 tööle minema ja lihtsalt vajusin kokku. Siis ma olin mitu kuud arstide käes ja seal turgutasid, pakuti küll võimalust minna sanatoorium ja nii edasi, aga ma vaatasin, ei, et see asi tuleb ära lõpetada ja ja siis ma sain ka väljateenitud pensionile jääda ja siis mängimine politsei tööst kõrvale, sest noh, ma ütlen, mul oli jah, korrapidamisteenistus on selline politsei maja süda, kus kõik asjad läbi käivad ja kus seal inimesed oma muret ja vägis kurdavad. Ja peale selle ma täitsin ka veel relvainspektori kohuseid, nii et kõik jahimehed kõike siis minu käest läbi ja kõik need relvaload ja ja siis, kui oli veel päris politsei algaastaid ei olnud veel politseikoole. Ja esimesed politseinikud tuli välja koolitada koha peal ja tolleaegne siis Lääne politseiprefekti Juhan kubu. Ja mina ja siis oli veel Pille arvusel. Koostasime programmi ja võltsimise noored mehed tööle ja õpetasime esimesed politseinikud kohapeal välja, nii et sellised kõik õppeprogrammid ja asjad tuli kohapeal teha ja välja ise ühesõnaga siis kes kogenematud politseinikud, niisiis õpetasid kõik noored mehed, kelleni esimene politseinike koosseis tuli ja, ja peab ütlema, et sellest koosseisust on kusagil üks kolmandik kannasega. Nii et tublid mehed, natuke läks, hingekaseamet. Niisugune palja kindlasti kripeldab siiamaani, mina olen siis nagu juhtivinspektor tal ala ja, ja noh, nüüd on need auastmed ja värgid, kõik muutunud, nii et ja siis sai teil ühel päeval sellest küll ja mis aastaste siis Matsalus olete? Loodusvaht Loodusvaht mürtsu, mina 2003 juhtus see asi veel niiviisi, et ma peale seda, kui ma politseist ära läksin, siis ma olin hoopis tööl Martna vallavalitsus, keskkonnakaitse inspektorile ja seal oli mul võimalik õppida kaugõppe teel Turu ülikooli juures keskkonnakaitset siis nii et ühesõnaga sain nagu sellise keskkonnakaitsealase väljaõppe siis Soomes. Ja otse politseitööpostilt puude, põõsaste lindude keskele tulla ei ole mitte naljaasi, sest et iga asi tahab ju ometi õppimist. Seda küll, jah, aga õnneks ma olen tehnikalt maapoiss, nii et maast madalast maaelu ja metsaga kokku puutunud, nii et ma ei olnud üldse linna linnapoiss, nii et selles mõttes oli mul lihtsam, aga jah, tolanna, siis rahvuspargi administratsiooni direktor Taivo kastepõld siis kutsus mu siia Matsalusse tööle ja nii ma siis tänase päevani siin olen. Ütlesin enne, et te tegite oma elus radikaalse muudatus tuse korravalvurist loodusvahiks, aga kas see muudatus ikka on nii väga radikaalne, kui pealtnäha paistab, sest et mõlemad ametid nõuavad ju teravat silma, teravat kõrva, tavalisest teravamat, tohutut jälgimisvõimet, tähelepanu ja ega ma eriti leiagi, et siin oleks sellist suurt vahet. Kaitsesin, ütleme inimest inimese ees, siis nüüd kaitsel loodust inimese eest, nii et selles mõttes ei olegi siin võib-olla jah, suuri erinevusi ainult on see, et loodusega on võib-olla lihtsam ja rahulikum. No öelge, Raivo Laanemaa Matsalu rahvuspargi loodusvaht, kas looduses igapäevaselt viibides olete te suutnud omandada niisuguse valdavalt heade mõtete mõtlemise võime, sest ma kujutan ette, et politseitöös pinguta, palju sa tahad, eks ole, ikka tulevad halvad asjad uksest ja aknast ja kohe need mõtted jälle positiivseks saadage, nõuab tohutult energiat ja muutus on niivõrd niivõrd suur juurt radika üldiselt 80 kraadi täielikult. Noh, näiteks kui nüüd praegu öösel mul telefon heliseb, siis ma ei vaata, aga viimases lõpus oli nii, et kui politseitööl olin, siis öine telefonikõne oli teada, et see midagi head ei tähenda. Juba siin on juba tõsine vahest ja, ja selge see suhtumine, ühesõnaga kogu elusse ja elust arusaam ja. Need on hoopis hoopis muutunud ja hoopis teistsugused ja nüüd sa näed võib-olla kogu seda inimese elu natukene teistmoodi, noh, võib-olla see tuleb, aastatega ma seda öelda ei saa, aga üldiselt kui sa paned iseennast nüüd siia luursesse, siis sa vaatad täpselt samamoodi nagu seisaksid, ütleme kusagil seal sipelgapesa juures ja maanteel, kus pisikesed mutukad lähevad täpselt samasugused pisikesed putukad, oleme meie siin maakera peal ja kui me nüüd oma keskkonda, kus me elame, vähem risustame, jäi sellest rohkem hoolt, kanname seda parem ja tervislikum, oleme ka meie oma elukeskkond. Tuleks kõik need risustajad panna korraks sipelgapesa ette seisma ja ütlema, et mõtle nüüd ei tea, kas nad mõtlevad mõni võib-olla mõtlebki. Aga miks ka mitt. Lühel tuleb see arusaam varem, teisel hiljem, nii et aga ma loodan, et ta tuleb. Ühesõnaga, siin rahvuspargis 51 aastases Matsalu rahvuspargis tuleb see õnnis tunne, et sa oled see väike armas osakene kõiksusest. Ja see tunne tuleb hoopis teistsugune kui teie eelmises ametis, aga samas eks ole, te mõtlete päris heldimusega ja, ja lugupidamisega ja uhkusega oma endiste kolleegide peale nende inimeste peale, kes seda tööd jaksavad edasi teha. Tööd kohtun nendega praktiliselt, noh, mitte just päris iga päev, aga noh, on ja kohata vanu kolleege ja eks nad vahepeal üllatab mind ka. On selliseid asju ette tulnud, kui siin on teinekord silla peal olnud Kasari silla pikkus, teie tulite. Esmaspäeviti ja niiviisi, et kõik puhuvad siis ükskord mu endised alluvad, noh, kes olnud isendit juhtivatel kohtadel, seal olid siis ka seal spaleeris selle asemel, et mind kinni pidursis, kõikesid käega panustanud lausa liigutav. Kas teie viiendat aastat hoopis teistsugune töökeskkond, et on veel millekski seni olematuks inspireerinud maid jääke, olete luuletama hakanud? Ei ole, seda mitte. No ei noh, igapäevane elu ja ma ei oskagi nüüd öelda, et ma sellepärast nii eriliselt teistsugune inimene on, aga ma arvan, sisemises Ma olen parem kui varem. Ja näen inimestes ilmselt ka rohkem seda headust. Kübarat. Ja ja arvab, et see on mingisugused paadunud pahade, seal võib tulla, et enam võib-olla seda ei ole ja, ja nii, et noh, ma ei saa ka öelda, et ma varem selline oleks olnud, et igasugustes kurjategijad lekkekindlaks. Aga, aga noh, kui ellusuhtumine hoopis teine Hakkas nagu vihma sadama ja 100. täpselt kolm sekundit. Seas on see igapäevane, nii et imevihm väike krabin oli. Ja siin lugesin teie materjale kodulehelt, näiteks linnustiku seire osas, et oi kui toredaid nimesid siin pikk Hoik rukkirääk on muidugi tuttav nimi, niidu Rüdi tutkas rohuneb väike tiir, siia on pandud taha need arvud, palju, neid on siin täheldanud. No kõik need linnud on sellised, mille teie nagu öeldakse, teatava vahemaa tagant eksimatult momentaalselt, ütle taha, see on seal väike tiir või see on seal see, nii see asi nii ei ole. Nii see asi nii ei ole. Võrdle linnuriigis sellise asjaga ma ütleks ettusega. Ma õpin iga päev midagi juurde ja 100 protsenti, ma ei saa öelda, et see nüüd see ja see teine lind Olen kodutööd teinud. Et kui ma vaatan, mismoodi siin teised meie spetsialistid lindusi eksimatult eristada, CNC siis, no paratamatult ei taha kehvem olla ja siis võtad kätte ja oma käe peal täiustused ja muidugi meil on väga head kolleegid siin ja üldse väga ja selline töökollektiiv nagu ümbritsev loodus täielikult, alati võid võtta kätte ja kas või teinekord näed looduses mõnda lindu. Siis ma võtan kohe, helistasin ja küsisin, et vot selline selline selline seltsiks määrab. Oh vot sellega tegu. Nii et une pealt üldiselt ja meie ornitoloogid, need on väga spetsialistid selle koha pealt, mina olen alles poisike ja ma ütlen, et ma olen, selles mõttes ma viies aastal läheb siin looduskaitsealal ja samamoodi taimestikuga siin vaest, hakake häbiga vaated kui teine vaha, Seltsee seltsi, sa mõtled, et huvitav, kuidas ta kõik selle pähe mahub? Vjate nii on Raivo Laanemäe, kas te olete käinud siin väikesel maamunal veel mõnes põnevas looduslikus paigas, no ma ei tea, kas näiteks Siberi taigas või Kagu-Aasia džunglis või Aafrikas vannis või kõrbes või kas olete ei ole, ei ole. Nii, et ei ole mina kusagil sisse seisukohtades sattunud. Aga niisugust sihti on või ei taha isegi mitte siit Matsalu rahvuspargist kuskile jalgagi tõsta, selles mõttes ütles, et tahate kogu aeg siin olla ja ei olegi selline reisimees olete rohkem tugitoolireisimees või kuidas selle asjaga üldse on? Noh, õnneks praegu on jah võimalik televiisori vahendusel küllaltki kaugele ära käia ja, ja väga hea see võimalused on näiteks praegu võtad ikka õhtul nõudlikke mahti, jääb siis kui ka televiisorist saated tuleb, ma vaatan ära. Aga lihtsalt ei ole võimalust olnud kusagile välja minna ja kuidagi see aeg kaob ära ja, ja noh, ma ei ole linnainimene ja mul on selline väiketalumajapidamine, siit mitte kaugel. Õnneks kusagil 30 kilomeetri kaugusel olen seal ja katsun seda kuidagi nii üles upitada, seal vanad hooned ja asjad ja selle aasta puhkus läks sinna, niiet aga noh, väga Jaan pärast vaadata, mis tehtud on ja mis suve jooksul korda tehtud on. Aga ega see ei välista seda, et mul siin ajusopis mingeid plaane ei ole, need väiksed plaanid on. Aga need praegu ma teada tõstma sellepärast küsisingi, et kui te olete äkki mõnes teises põnevas paigas käinud, et siis tagasi tulles on hea võrrelda selle oma koduse Matsaluga, aga olete siis talupidaja mees, nüüd ka? Täpselt nii kaua, kui te olete siin või see talu on varemgi peetud seda ka varem peetud. Sega Mul tädi pärandas mulle oma laps jumala joonud. Ja siis see majapidamine mul on olnud ikka pikemat aega ja ega ma ei ole mingi talumees potipõllumees. Nii et ikkagi oma kartul ja, ja siis väiksed Bilderbergi, need on mul kõik kodus olemas. Meil on olnud aastast aastasse nii kaua kui mina oma teadliku elu tean. Ma olen kartulit kasvatanud just. Ühesõnaga, mõtled küll, ega ta tegelikult ei tasuks ära poest võtad kätte ja lihtsam, eks ole, aga kui sul on need võimalused maha panna ja minu arust kartuli õitsemise aegu praegu just on on niivõrd ilus. Seega selline väike rahuldus asja juures. Teadmine, et sa ise kasvatada siuksed selle kartuliga need siis on, ma saan aru, et see, et kui ta õitseb, et siis on nii kohutavalt ilus, see on ka üks päris kaalukas argument, aga otseloomulikult otse loomulikult kui maa on olemas, võimalus on, seda kartulisuitsu seal põllu peal ei ole tühi, võib numbri või ma ei kujuta ette. See ei lähe mitte. Nii, et mulle meeldib kõik asjad peavad olema reast ilusaid ja muru pügatud ja kartulitest õitseb praegu ideaalne pihkur kodus niisugust pilla-palla asjad ei salli. Ei ei noh, mine sa tea, see on võib-olla aastatega juurde kasvanud ja noh omal ajal sai pikalt seda mundrit antud ja siis tahtsid, et kõik peaks olema korras, nõudsite lihtsalt sedakorda ja iga endale armu ei anna. Ja samamoodi ka siin looduspargis, ega mulle ei meeldi jah, kui siin mõni võtab kätte ja sõidab mul sinna kusagile luha peal näiteks siin teeb rööpad sisse ja siis ma annan kohe nendesse Arius kinni ja jajah, lõpetajal sellised rikkumised kohe ära ja tuleb ette. Sest ega kui praegu sõidad siia, ütleme, rööpad sisse, siis noh, ma ei oska nüüd täpselt öelda, aga esimese 20 aastaga võist need veel ei taastamisega. Selliseid asju peab silma peal pidama ja. Selge see, et igal pool ise ei jõua. Aga mul on üle terve teeninduspiirkonna, ütleme niiviisi, Abimedi olemas. Kui midagi nii pahasti on, siis võetakse toru ja helistatakse mulle ja et muidu me ilma abilisteta leiuvasse korda majas pidada. Matsalu rahvus pargi Loodusvaht Raivo Laanemaa, mis on inimestele kõige põhilisem vale mõtlemine? Inimene ilmselt ei tohi ennast alavääristada, ma arvan seda. Ja ei tohi arvata Ta võib-olla ja endale sisendada seda, et temast ei olene mitte midagi. Vaat see on minu arvates selline, et me kõik oleme siin maailmas üks osa veidike mutter, aga teinekord see pisike mutter on kogu selles masinavärgis väga tähtis asi, nii et ma arvan, et ei tohiks ennast alavääristada. Augustiööd on tulekul, loodetavasti sellised hunnitud tähistaevaga. Kirjeldage just eriti meeldejäävad. Eelmisel aastal võib-olla jah, nii õhtul sai veel ringi sõidetud ja oligi selline kuuvalge aeg juba laika maantee ääres on linnuvaatlustorn seal teest natukene eemal laudtee viib siis sinna tornini välja, põikasin sisse lihtsalt vaatan muidugi hästi ilus, suur kuu ja midagi seal nagu liigub, ühesõnaga seal laudtee peal ikka siia-sinna suid sassis. Siis vaata täpselt, need kaks inimest istuvad laudteedel. Aga mõtlesin nagu kuidagi huvitavalt, et vahepeal nagu kaovad ära ja natuke jalutan lähemale. Ja mis ma siis nägin seal metssea lülitunud võtma ja leidsid oma juurikaid, sealt mingit ja neid võis olla maa üle paarikümnemets ja küll seal suuri, seal väikesi, seal kõik, nii et ma siis muidugi ehmatasin ära, nad jooksid sealt roogasid, järgmine päev läksin vaatama nii et terve selle vaatlustorni ümbrus oli siis üles küntud. Mets ütleme nii, et ilus just ei olnud, aga vägev oli selle eest Tagevulikult. Ja kuigi sellega kaasneb palju sekeldusi selle metsa tembuga, aga see kaalub üles jälle tont teab kui paljud linna ahvatlused, seesama pilt nendest metssigadest ka nendest ja selge, seega me iga päev näeme erinevaid loomi ja kusjuures ka siin kaitsealal loomad käituvad hoopis teisiti kui väljaspool kaitseala, pühivad jalgu. Ei, jalgu ei pühi, aga nad on palju julgemad, nad tunnetavad selle ära, et neid keegi ei tülita, keegi neid ei ohusta. Ja, ja mõned on ka võib-olla liiga uudishimulikud. Nii et selliseid ilusaid pilte on praktiliselt jah ikka päris tihti näha. Ja mida ma võin öelda, seda, et rutiini jah, minu põõsa ja mitte üks päev ei sarnane teisega. Iga päev on midagi uut. Ja, ja teistmoodi ja selles mõttes on ainult hea, nii et mina arvan, et ma annan oma koha leidnud tegelikult. Matsalu rahvuspargi loodusvahi Raivo Laanemaaga ajas juttu Haldi Normet-Saarna kuulmiseni, homme samal ajal. Ma ikka lähen teisi. Kuid saabudes ma olen viimane, et ma ootan oleniga oma reisi. Et olla pärast pisut liivane. Et olla pärast pisut liivane. Ja kuidagi on ikka läinud nii et satun sinna, kus olen juba käinud. Kus ikka jälle kohtan midagi, mida olen juba puutunud või näinud, mida olen juba puudunud. Näinud nüüd jälle läksin, nägin sipelgate rivi, kus kõver puu on lookas rajanud. Ja kohe teadsin, varsti tuleb kivi. See oli hea, sest puhkust oli vaja. See oli ja puhkus oli vaja. Jõudsin kivi juurde, võtsin Kiviliste. Või siis õigemini olin kivil süles. Äkki meenus kunagi ma vist ei saanud ise selle kivi otsa üles. Ei saanud ise selle kivi otsa üles. Isa tõstis mind ei hakka siis, kas ma pelgan? Kartsin väga, aga ütlesin, et ei. Ja siis klammerdusin isa sooja selga, et võiks lihtsamini jätkuda reis. Et võiks lihtsamini jätkuda. Merereis. Ma ikka lähen teisi, kui saabudes, ma olen viimane. Ma ootan, olen iga oma reisi. Et olla pärast pisut liivane. Et olla pärast pisut liivane. Kivilt läksin teele, nägin katus, kuulsin, teised olid jõudnud pärale. Ja kui keegi oleks küsinud, teadsin vastust oma saabumise silmasärale. Oma saabumise silmasärale. Oma saabumise silmad säravad.