Ilusad inimesed. Tere tänase ilusa ja ka mõnevõrra ebaharilikku ametit pidava inimesega Nigula looduskaitsealakeskuses. Tema pühendumine tööle ja ellusuhtumine üldse väärivad tähelepanu ja kaasamõtlemist. Loodetavasti järgneva aja jooksul nõustute sellega? Saatevustas Haldi Normet-Saarna. Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar, milline on ilus inimene? Jah, ma ütleksin, et minu jaoks on ilus inimene energiline, tegeleb asjadega, mis talle sobivad, mida ta teab ja oskab. Ja tegelikult üks selline enesekindlus annab igasuguseid ilu juurdegi. Kaste liigitaksite ennast ka seisuste inimeste hulka, palun ilma tagasihoidlikkus. Ma ei saa ilmuda Kui nüüd neidsamuseid enda väljaöeldud kriteeriume võtta, siis jah, siis jah, aga, aga kui niimoodi ütleme Eesti mastaabis võtta, siis ma arvan, et meil on väga palju. Ja, ja ilmselt tekib nike järjest juurde, et noh, niivõrd-kuivõrd. Elame ilusate inimestega ilusal maal? Jah, seda kindlasti. No optimism peab olema meie igapäevane kaaslane ja ilma selleta ei tõuse päikega ühelgi päeval. No teil, Kaja on ebaharilik ja tegelikult ka päris ilusti kõla, et metsloomade taastuskeskuse juhataja nagu juba öeldud sai, ehkki suupärasemalt võib teid ka taastuskeskuse perenaiseks nimetada, eks ole. Kui nüüd leidub ikka veel selliseid küsijaid, et milleks seda vaja on, seda metsloomade taastuskeskust, siis mida te ütlete neile? Ma ütleksin niimoodi, et USA inimeste, nendel, kellel seda küsimust ei teki nemad hindavad elu ükskõik millisel kujul, see siis on, et kas on tegemist mõne taimega, loomalapsega, linnupojaga, kellega iganes. Ma arvan, et elu ei ole selline tühine asi, et Tal lihtsalt nagu minna lasta, kui on ikka võimalik seda elu hoida ja ilu hoida, need käivad käsikäes. Et siis võiks ikka püüda seda teha, arvestades, et et inimkond just selliste suurte üllaste elu tagavate asjadega pidevalt nagu ei tegele, et sellepärast võib-olla alustaks sellistest pisiasjadest, mis noh, maailmas teevad kokku midagi väga suurtel. Loomulikult leidub hääli, kes ütlevad, et inimeste keest ei jaksate piisavalt hoolt kanda ja nüüd siis on vaja metsloomadele ka koduloomadest, muidugi, rääkimata igasuguseid varjupaiku ja taastuskeskusi ja et saame enne inimestega asjad korda ja vaatame siis edasi. Jah, vot see on nii ja naa, et et inimestega on see probleem natukene olemas küll, aga teisest küljest on võimalused ja kohad, kuhu minna, kuhu pöörduda, on kiirabi? Ta on polikliinikud, on haiglad. Aga metsloomadele sellised asja koduloomadel on, on lemmikloomakliinikut loomaarstid, eriti suuremates linnades. Et miks siis nagu metsloomad vabas looduses elavad igapäevaselt meil nähtavat teinekord, et miks nemad peaks nagu kehvemas seisus olema? Võiks ju ikka neid ka aidata, ei tõmbaks piirijat. Et kes ja milline loome lihtsalt kui vajab abi, siis aitaks, kui vähegi saab. Nigula metsloomade taastuskeskus loodi 1993 ja nüüd võib mõni kiuslik küsida, et oi hoidku jumal, kuidas need metsloomad nüüd siis enne elasid, et said ka elatud kuidagimoodi ja loodus ise reguleeris, nii kurb ja paratamatu, kui see ka ei ole. Ja elu läks ikka edasi. Jah, eks ta läheb edasi, aga kõik need aastat ju tegelikult inimeste tegevust suureneb. Kui nüüd võtta algpunktiks 93 ja võrrelda praegust 2000 kaheksandat aastat näiteks autode arvult noh, siis ilmselt ei teki küsimust, et mis olukord meil praegu on, sellega seoses on ka igasuguseid õnnetusi igasugust loomadega, noh siinkohal ka inimesega on palju rohkem. Et ma arvan, et lihtsalt inimeste teadmised on läinud paremaks. Kuna ta mingil määral on aineline olukord läinud paremaks tekib järjest rohkem ka Triis, teisest hoolimist ma just mõtlen eriti metsloomade eest ja koduloomade eest. Need on ilmselt sellised kitsukese heaoluga kaasas käivad asjad enda pealt on võib-olla nagu osa tähelepanu pöördunud ka kõrval elavate naabrite metsloomade, lindude, koduloomade poole ka. Tore olekski see niimoodi jätkuks. Kas siis 93. aastal, kui loomade ellu pöördepunkt saabus Nigula metsloomade taastuskeskus avati, oli see nüüd esimene Eestimaal üldse? Esimene jah, niivõrd-kuivõrd selles mõttes, et Tallinna loomaaed kindlasti oma pika eksisteerimise aja jooksul tegelenud nii ehk naa peale oma pidevate püsiasukatega kindlasti Tallinna piirkonnas neile toodud isenditega? Jah, et spetsiifiliselt ainult nagu sellega tegeleb, et seda kindlasti, et kuna Juusboni nagu asjad paika ja elu seadis fakti, et siis tegelikult hakkasimegi mõtlema, et aga ega ei olegi ei olegi kuhugi kuhugi panna saata, viia selliseid metsloomi, kes vajavad abi ja nii ta siis tasapisi hakkas minema ja, ja nüüd on juba selline väga minev, et ruumipuudus kummitab, puudused kummitavad, et eks tänu informatsiooni levikule ja erinevate infovahetusvõimaluste tekkimisele, et lihtsalt info liigub rohkem ja võib-olla inimesed ka liiguvad rohkem, märkavad rohkem. Ja ilmselt ka muretsevad rohkem. Metsloomade taastuskeskus on märka arenenud ühiskonnast ja seda leidub ka mujal mujal. Jah, väga mitmetes kohtades selle aasta algul mul oli võimalus külastada Hispaanias ühte metsloomade taastuskeskust ühes sellises piirkonnas ekstra Maduro maakonnas mis on tegelikult võrreldav Eestiga nii suuruselt kui inimeste arvult kõigelt sellelt. Ja minu suureks üllatuseks selgus, et sama territooriumi piires on ka see Abivajavate loomade arv tegelikult suhteliselt sama kui Eestis. Töötajaid on muidugi poole rohkem, võimalused on nagu paremad. Aga. Muud asjad on kõik sarnased vigastused, inimesed leiavad otsivat, kas aidata, kuhu helistada, kuhu loomad viia ainukene erinevus, mis mis nagu neil ja meil praegusele, kel on, on see, et meie püüame ennetada võimalikult palju, et inimesed ilmaaegu ei sekkuks metsloomade ellu. Aga noh, nemad nagu seda ennetustööd ei tee sellist teavitust ja telefonikonsultatsioone ma usun, et nad hakkavad kaared tegema, aga et noh, selle võrra on endiselt meil lihtsalt ka neid põhjuseta sekkumisi ikka väga kõvasti vähem. Sest noh, on ju igast armsad linnupojad, kes tunduvad hästi üksikud, siis on väga sagedased, jälle hakkavad tekkima jänkupojad, kes kalduvad üksinda ringi. Inimene läheb natuke kohati liiga murelikuks kätte. Et kuidas seal rõõmsalt ringi kalpsata, siis ju tegelikult ei ole väga midagi viga on söönud, tulen, kõht täis, taluv mee, Leadva jookseb ringi. Kisklus meie tingimustes või üleüldse loomariigis on täiesti paratamatu, et ei saa neid ka kuskil kõiki ju varju alla kokku tuua ja lihtsalt koguda kogu loomastik siia. Jah, ma märkasin teie kodulehel ka igasuguseid toredaid pealkirju, Nokiat, ärge tormake luiki päästma, te võite ise osutuda, päästmist vajaks ja nii edasi ja nii edasi ja ettevaatust, et imelikult käituvad linnud, loomad ja et natukene inimeste liigset agarus. No ühest küljest, mis on armas, eks ole, aga teisest küljest võib sellega midagi. Keerata jah, et väga sageli tahetakse just seal sekkuda, kus, kus ei oleks vaja ja inimesed miskipärast mõtlevad, et metsloomal minu kindlus kodus, korteris, majas, kus iganes on palju parem olla kui metsas. Ma ei usu, et see niimoodi on, et ma arvan, et loomapojale oma ema juures oma tavalises, loomulikus keskkonnas on kindlasti palju parem olla kui mingi noh, ütleme looma seisukohast võttes mingi hiiglase juures, kes teeb mingeid imelikke asju, trambib pidevalt kära, müra tassib seda looma kuskile, Kaasa. Loom ei ole sellega harjunud, ta harjub sellega tasapisi. Aga siis tekib selline olukord, et talle omadele võõras ja võõrastele oma, et on nagu natukene koduloom. Tal säilivad tegelikult ikka sellised soovid ikka metsa tagasi minna, kui ta metsa tagasi saab, siis tulen omadele võõras sellepärast, et võõrad lõhnad juures talle võõrad kombeid ei oska toitu otsida. Ühesõnaga, ta ei suuda iseseisvalt hakkama saada, et selles suhtes nende inimeste murelikkus ja arvamine jätkudes meie, inimesed, teeme nagu kõike paremini, et ei ole niimoodi loomad teavad palju paremini, kuidas oma järglasi kasvatada, et me võiks siis tegelikult oma jagude kasvatamisega hästi hakkama saada, siis võta kõik ülejäänud kasvatamist vajavad tegelased nagu kasvatamisele. Jah, aga mis võib-olla kompenseerida oma vajakajäämisi selle väikese metslooma lapsegantserdamisega? Et kindlasti võiks küsida looma seisukohta, aga kuna meil on nagu raske vastata ja meil on raske aru saada ja võib-olla me ei tahagi aru saada et siis selles suhtes võiks ju mõelda ennast loomalapse rolli ja ja siis tekiks ikka mõtet. Oma ema juures on ikka kõige parem. Me istume praegu siin Nigula looduskaitsekeskuse ukse ees, aga metsloomade taastuskeskus, füüsiliselt kaja asukus teie kodus. Osaliselt jah, et selles mõttes, et kindlasti tulevikus loodame, et meil on ka oma selline kaasaegsetele vajadustele ja nõuetele vastav keskus olemas, aga ilmselt läheb sellega pisut aega. Jah, osaliselt, see tähendab, et teine osa siis vaatate, kuidas muude paigutustega hakkama saab, aga üks osa elus toimub raudselt teie köögis. Jah, üks etapp enamasti küll teatud loomade puhul, et need on muidugi need karupojad, kes laekuvad tavaliselt niimoodi jaanuaris-veebruaris, kui väljas on veel hästi külm ja, ja tuleb tõde tunnistada, et kõige soojem kohtun omaenda kodu. Millal see esimene karu kööki tuli? 1009 99. Ja neid on enam-vähem nüüd? Päris igal aastal ei ole aga enam-vähem igal aastal andmeid jätkunud, tõsi küll, mitte kööki, aga on olnud ka selliseid suuremaid, suuremaid karupoegi, kes nagunii sooja enam ei vaja, et et siis need on juba muudes ruumides kui minu köök. Praegu on köök ja kodutühjad või praegu ka keegi seal natukene taastub maja kui selline on tühi, aga hoolealuseid on kuskil 40 kandis. Ja see sündis täieliku enesestmõistetavusega, et kui tekkis see abi, vajab karupoeg, et siis tema kaja kööki tuli. Jah, need muud abi vajavad tegelased olid nagu juba aastate lõikes selle asja paika pannud, et meie nagu tegeleme tegelikult 98. olid ka sellised karupojad, 97 käisid Venemaal õppimas iseseisvat elu. Aga siis järgmisest korrast alates on Sist Nigulas olnud need karupojad, kes on jah, emata jäänud erinevatel põhjustel. Kui olete siis ka jälginud neid tegelasi, et kui nad nüüd nii-öelda teie käpa alt jälle kosununa loodusesse pääsenud, et kuidas nad on sellega hakkama saanud. Vot see on see, et on olnud võimalik on olnud teatud loomade puhul on see võimalik, näiteks põdravasikat meil oli ühed kaksikud tegelased, kes nüüd on juba aastaid metsas ja kellel on olnud kahed kaksikud-vasikad kummalgi. Nii et selles suhtes nagu positiivne lindude kohta on, on niimoodi lindudega on raske, et need liiguvad hästi kaugele noh, paljud linnud kuskil Aafrikas välja, et et nende elu ja need ränded on niigi neile rasked. Ja siis veel kuskilt tuhandete sadade tuhandete lindude hulgast saada seda taas leidvaid, seda rõngast olemas rõngastatud hulk nagu hästi suur, et seal üldse mingi tagasiside. Et lihtsam on jälgida neid loomi, kes on vaiksemad ja võimalusel me oleme ikka püüdnud seda teha, aga ma loodan, et aeg ja teadus ja kogu see tehnika areneb nii palju et saaks kasutada selliseid ütleme, saatjaid või selliseid jälgimismooduseid, mis praegustel hetkedel tunduvalt näiteks siis Satelliidi, aga nende patareid peaksid väga pikalt vastu ikka aastaid niimoodi, et et me suudaks jälgida siis nüüd just neid rändureid või näiteks palju sellest viimasel ajal poleemikat tekitanud õli lindude pesemise vajadusest tulenevalt, et suurim suurima hulgaga on seal näiteks selline liik nagu aul. Aga aulide elu toimubki sellisel avamerel ja, ja seda, et neid seal jälgida ja, ja pärast seda taastumist ütleme puhastamist ja ja taas vabadusse laskmist, et neid aastaid jälgida, et saada üldse mingeid järeldusi teha. Praegu ma ütleks, et ei saaks mingeid järeldusi teha, et ei ole alust neil, kes ütlevad et see pesemine ei tasu ära. Ja samamoodi need, kes ütlevad, et et see kindlasti tasub ära, on kummalgi poolel. Mu meelest ei ole sellised tõendavad materjale, fakte, mis tugineksid konkreetsetele juhtudele, et väga pikaajalised viis-kuus-seitse aastat jälgimisele. See oleks juba arvestatav hulk, et kas sisend jääb ellu, kas ta saab hakkama, eks tal on, järglased misiganes noh, muidugi oleks veel eriti vahva, kui kui saaks kohe järglastele panna sellised aparaadid külge, mis suudaks neid jälgida, siis ma usun, et asi liigub jälle sinnapoole, et teaduse tehnika lähevad praegu päris kiire sammuga. Vaatan teile otsa ja sain aru, et te olete tõeline fanaatik, aja, kui te Tartu ülikooli lõpetasite bioloogina, kas te siis juba kujutasite ette, et te olete Nigulasse, hakati loomade taastamisega tegelema, mida te siis ette kujutasite? No see on vist umbes nii, et kui ikka minnakse bioloogiat õppima, et vahet, need pehmed ja karvased oleks nagu tüüp, siuksed, suured kiskjad, tiigrid näiteks midagi sellist ja loomaaeda tööle, eks mul ka käis selline mõte peast läbi, aga aga vahepeal olid rohkem sellised õpetaja mõtted. Kuna mu ema oli ka õpeta, siis ma arvasin, et bioloogiaõpetaja oleks päris hea. Aga noh, muidugi oma unistustes seda ikka ei noh, eks ma siis ikka unistasin, et et kuidas oleks sellise tunnid, et saaks lastega väljas teha tunde ja nii edasi. Noh, reaalne elu paneb asjad paika, et see ei ole enamasti puhtfüüsiliselt võimalik, eriti linnakoolides maal veel siis ma olengi pärast lõpetamist natuke aega õpetaja aga siis lihtsalt elu läks niimoodi, et tikkisid nagu uued suhted ja uued sellised tahtmised ja, ja siin oli hästi palju võimalusi. Tulite selle Nigula looduskaitsealaga tuttav ja kuidagi seotud enne ka, et, et see nüüd päris välk selgest taevast siis ei olnud või? Ei, selles mõttes, et noh, niivõrd-kuivõrd, et käidud oli ja, ja noh, me üldse liikusime ülikooli ajal päris palju, et selles suhtes noh, eks nad on enamasti ikka kõik läbi käidud. Aga et jah, pigem see, et lihtsalt elu elu läks niimoodi linnas ka nagu ei tahtnud väga olla ja ja noh, siin oli kõik sellised väljas tegevused. Et hästi palju uut ja huvitavat ja väljakutset, et siis ta niimoodi tasapisi läks, et algul nagu poole kohaga ja pärast siis nagu täiskohaga. Noh, ma ei tea, kas mõtlesin siia tulles. Meil on siia eluks ajaks, aga mõnedki seda ei tea. Aga jah, ei praegu ära küll ei läheks, et et ega, ega enam mingit sellist keset pidevat rohveldumist. Ma mõtlen, linnasid ja paneelmajasid, et. Seal seal nagu aheldatud olemine Kui ma nüüd meenutan, kuidas te enne meie salvestuse algust rääkisite sellise kirgliku hundipaatidega Tallinna linnas, siis ma kujutan ette, et kodu on see, mis asub siin. Jah, aga ei siis ega siis nüüd ma hea meelega käin ikka Tallinnas poes, kui võimalust on. Lastega käisime loomaaias. Et ikka, aga elada seal ei tahaks, et käimiseks on see tore koht. Aga ma arvan, et elamiseks eriti pikaaegseks ütleme, koha peal viibimiseks. Noh, ma kujutan ette, et mingi marsruut, töö ja kodu. Üldse sisemine liiga sisemine kontorielu ei ole ka selline, mis mis nagu oleks nagu minu jaoks, et tahaks rohkem sellist liikumist ja väljas olemist tumatuse silmastega, siis siis me ei ole ka mingisugune kole paha asi ja lumi. Et ma arvan, et linnaseaduse suures osas nägemata vastasmaja paneelaken on ikka suht omasugune järgmisel kevadel ka või kui eelmisel kevadel või sügisel. Jajaa ja põlised puud. Kohisevad nõusolevalt. Just, aga noh, teine linn on muidugi Tartu, et kuna ülikooli ajal sai õpitud, et noh, päris kodulinnaks ei saa nimetada, aga, aga ma väga meelsasti olen seal, et ma olen seal väga head sõbrad ja tuttavad ja seal seal võiks küll kohe ka ikka mitu nädalat olla. Kaja Kübar, Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja. Rahulik, tasakaalukas ja suhteliselt konkreetne inimene ja ega vist nüüd ikka suleliste ja neljajalgsete ka, teisiti ei saakski igasugune senine paatus ja pidulikus ja muu taoline kramplikult suhtlemisel. Ma kujutan ette, et leiaks vist totaalset mittemõistmist hoolealuste seas. Jah, et noh, ega tegelikult, mis seal ikka armatseda ju kodus peeglis ka teha, kui väga vaja, on ta nagu väga vaja olnud. Mõtlen, et inimesed vahel ju arvavad, et nad on väga vahvad, kui nad räägivad hästi ülevas stiilis ja hästi luuleliselt ja ma ei tea, mismoodi veel noh, selle asemel, et rääkida mõnest asjast rahulikult, eks ole, nii et ma seda mõtlesingi loomade puhul mingisugune sõnade värvimine ja maalimine ei tule kõne allagi. Jah, ma sellest üldse sõnade tegemine ei tule tegelikult kõne alla selles mõttes, et kuna nad lähevad metsa tagasi eriti just imetajad et neile tekiks harjumust sellega, et inimkõne tähendab tähendab, ja mul ei ole ka mobiil kaasas loomade juures, et ei tekiks seda, et mobiilitirin ja söömine on nagu kuidagi seoses, kui metsas on kuulda, noh tänapäeval on kõigil mobiilid maast isegi mitu. Et kõik kehade mobiilidega väljas, et kui kuskil hakkab kostma hirmsat mobiili tirinatud, siis jookseb terve loomakari sinna kogu Vigodavad süüa. Et tegelikult tegelikult on jah, noh, mis ütleme tinglikult on see kehakeel, millest see suhtlemine käib. Sest ega mina nende keelt ei oska. Nemad minu oma, seda ma ka ei tea, kas nad oskavad, ei oska. Et tegelikult pigem kuidagi muud moodi mitte sõnadega. Kuidas teie pere selle selle loomaaiaga kaasa? Kuidas nad omandanud needsamad tarkused, mis te räägite või siis võib-olla hoopis kannatlikkuse see kõik niimoodi kenasti läbi teha, kui mõni järjekordne asukas tuleb, oma osa nõuab. Jah, see ongi see, et et need elukad on kippunud nagu jah, esikohal, et pere nagu saab aru, sellest elab väga kaasa eriti kaks last, need on siuksed parajas kaasa elama, mis EAS siit kaheksa aastat, et. Teinekord küll noh, et teeme, et seda ja seda ja ütleb, et ei, mul ei ole aega, mul on seda, seda, seda looma. Ta on noh, aga ta käib juba ka sellise fakti teatavaks võtlesinasest elu. Lihtsalt niimoodi ongi kogu aeg olnud, et loominet kallistama ei kippu? Ei, nad teavad, et seda ei tohi. Nad teavad, miks seda ei tohi ja see ei ole üldse kunagi probleem olnud. Ainult kui karul jälle seal kahe tuhandete alguses köögis oli, siis mul tütar oli vist kolme, nelja aastane, tema arvas küll, et õhtul tuleb karudel hambad ka puhtaks pesta. Siis oli natukene selliste selgitama, sest tööd, et meie pese karudel hambaid puhtaks õhtuti ja hommikuti. Et see on nagu selline ainukene, aga muidu no ilmselt eks nad on kõrvalt nii palju jälginud, näinud, et et nad noh, mingil määral oma vanusele vastavalt oskavad nad nendega käituda väga hästi. Isegi üllatavalt hästi ja on ettevaatlikud ettevaatlikud loomaga iseenda suhtes. Teie suhtumine inimestesse, ma ei tea, äkki põhineb umbes sellisel alusel, et ütle mulle, mida sa arvad loomadest ja ma ütlen sulle, kes oled sina ise. Jah, üksjagu üksjagu võib niimoodi öelda küll. Aga noh, sellise eelarvamusega ma ei suhtu kellessegi linna inimestesse ega maa inimestesse, et lihtsalt nagu õpiksid rohkem nagu inimesena tundma, et siis teeks nagu järeldused, et no ma mõtlen, selles suhtes, ma olen tolerantne, kui keegi mingi suisa sigadusega maha saanud, siis ma suhtun ikkagi suhteliselt hästi, aga kui keegi tuleb ja asub kohe niimoodi ülba maad. Et noh, mis teie siin ja vot vot ma olen ikka lahe mees, noh siis tekib küll tõrge. Jah, et teinekord läheb ruttu üle, et mõnel on, ma saan aru, on selline kaitsereaktsioone. Et ta ei oska kuidagi olla ja siis ta selle selle oleku varjamiseks peaks nagu siis midagi tegema ja siis valitakse mingi ülbe selline toon ja poos ja tekst ka tuleb, seal vastu, tahavad. No aga kui võib-olla mõned sõnad selle inimesega juba rohkem rääkida? Ja siis kohmetus on nagu murtud, siis selgub, et see ülbe toon oligi selline mask, mis tõmmatakse alguses ette, aga pärast sageli võetakse ära. Kaja, kas te olete alati selline suur rahu ise olnud või on see ütleme noh, ma ei tea, viimase kümnekonna aasta saadud Ei tea, ma olen vist vanasti natuke rahulikum või? Noh, eks võlts võõramatega olen rahulikum. Ehosis mingi ideaalinimene ei ole ka, aga on selles mõttes, et Mallerg ei ole ja ma ei tea, kas ideaal, aga rahulik olete te küll kell on see, mis, mis jookseb tegelikult kukil, et see on natukene selline noh, aeg-ajalt on ta häiriv faktor, aga sinna ei saa midagi teha, et et lauset tuleb üle saada, lapsed tuleb poli ja ja nii edasi ja nii edasi ja õhtul magama. Kaaga. Aga muidu on nagu lihtsalt see keskkond, need loomad nagu korrigeerivad põhiliselt elu. Ühesõnaga, kõik see, mille keskel te siin elate ja kelle keskelt elatise paneb asjad paika. Jah, selles mõttes küll, et et kui pidevalt vaadata, noh, nagu siin täna on ilus ilm, no mille üle siin kurvastada, siis on et tegelikult on ju vahva, et päike paistab ja sooja on käes ja soojenga ja ja farme on hästi vähe ja ja sel aastal vähe. Et see ongi tore. Vaatasin kodulehelt ja tundus, et teil on eranditult väga vahvad kolleegid, jah, väga vahvad kolleegid, on küll selline mõnus keskkond ja tegelikult see kollektiiv ongi kõige vahvam. Ma ei usu, et see võiks lahedam veel olla, aga meil on juba piisavalt piisavalt tore eritiga paljudega olemas pikalt koos olnud juba Nigula looduskaitsealaaegadest, nii et ka samamoodi kuskil 90.-test, nii et noh, selline pikaajaline pikaajaline, kindel püsiv kooslus, ma arvan Siin me peame väikese täpsustuse tegema, sellepärast et kui netist võtta kätte ja hakata teie juurde jälgi ajama, siis on seal Nigula looduskaitseala täiesti olemas, aga praegu te kannate suuremat ja pidulikumat nimetust ja nagu te enne mainisite, et ei ole enam päris iseseisvad, täpsustame sellega üle. Jah, paar aastat tagasi loodi riiklik looduskaitsekeskus ja nende erinevad vanad kaitsealade administratsioonist koondati erinevateks regioonideks. Tegelikult mängis looduskaitseala Nigula looduskaitseala administratsioon, endine on siis praegu riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu Viljandi regiooni töötajad pikk ja põhjalik nimetas? Jah, sihuke natuke lohisev, aga aga tegelikult noh, eks töö hulk on jälle, kuna alad on suurenenud, on töö hulka suurenenud, aga noh, ega sisu on ikka suht samaks jäänud. Ja Nigula metsloomade taastuskeskus on ikka Nigula metsloomade taastuskeskus. Aga need teie toredad kolleegid, keda siin mainitud sai, no te elate ka siin kõik ümberkaudu ja olete siis ka niisuguseid omavahel läbi käia? Jah, aga see on niimoodi, et, Ma ütleks asja kohta, et see on juba elustiil, selline, seda ei saanud öelda, et me oleme mingi kaheksast viieni tööl, kui viis läbi kolm minutit midagi juhtub siis nagu et meil on tööpäev läbi. Et seda ei ole siin ka kunagi olnud, et kõik asjad on tehtud ära siis, kui neid on vaja teha. Mitte mingit kella kaheksast kella viit oodates. Et sa ei saagi niimoodi võtta, vot see on juba siin, selline kohalik olukord on niimoodi teistmoodi. Kaja, milline on teie siis juba tõesti unistuste Nigula metsloomade taastuskeskus, milline ta võiks olla peaaegu et ideaalis? See sai suuresti tehtud nii hetke kui ka tulevikuvajadusi silmas pidades et tegelikult on nende asjadega niimoodi, et kui midagi on käes ükskõik, mis see siis on, siis selgub, et ei ole ikkagi see, võiks olla hoopis teistmoodi. Aga ma arvan, et kui see keskus sellisel keskuse kujul tõesti oleks olemas ja kõik need plaanid ja mõtted, mis sellega seoses nagu on kah niimoodi unistustes kirjas või natuke isegi reaalsemalt pisut et siis oleks juba küll väga vahva natukene kirjeldada, tohib jah, et on konkreetne hoone, kus on kõik vajalikud ruumid. Noh, ma ei mõtle nüüd mingi karjuva euro sisustus, aga, aga mul midagi sellist kus neil oleks alguses normaalne olla, kus oleks koristaja normaalne olla, kus saaks teha väga erinevaid asju, sealhulgas ka koostööd näiteks erinevate praktikantidega? Noh, selline võib-olla lihtsam näide on näiteks veterinaar- ja praktikandid kes saaksid seal vaadata, õppida mis iganes ennast täiendada. Siis oleks kindlasti seda, et ma ei oleks põhiaia, ei oleks nagu üksi tööl. Teavilised kaastöötajad, mis iganes, kuidas neid nimetada, et saaks rohkem valmistada ette kõik võimalik ennetada töömaterjale, voldikuid, mappe, mis iganes filmilõike, et sellest asjast oleks metsloomadele üldisemas mõttes inimesele rohkem kasu kui seda, et me pime ja ravime ja, ja toome päevast päeva neid puruks sõidetud kajakaid tulistatud oli vareseid samamoodi linnas kajakaid. Ja kui nüüd võtta seesama igale poole ulatuv ja jälle ikka ja jälle taas kogu aeg olemasolev prügi, kas või teede äärde. Et kui iga inimene juba nii palju mõtleks, et korjaks oma sodi ära, ei loobiks seda laiali, sellest oleks ka juba loomadele kasu, sest looduses on kõik asjad seotud. Ei ole niimoodi, et loomade eraldi on taimede eraldi ja nii edasi, kõik on omavahel seotud ja prügisi võõrkeha tekitab probleeme nii taimedele kui loomadele. Mõnele positiivseid negatiivseid, mõned tegelased otseselt lihtsalt kõhu täis. Mõned jäävad sinna kinni mõnetasinud vedela prügi oma pessa, mõnedel jäävad siis pojad sinna kinni, nüüd. Ahel läheb tegelikult väga suureks ja kõik hakkab, millest ta hakkab peale sellest, et keegi lihtsalt viskas välja oma prügi. Kui nende asjade jaoks oleks natuke rohkem aega et võib-olla siis info nagu liiguks, et ikka inimesed omavahel suhtlevad kestnud traumadest räägivad, aga aga vahest tuleb ette. Ja eriti lapsed. Lapsed õpetavad võib-olla vanemaid natuke rohkem kui, kui vanemad neid mõnes osas. Et oleks rohkem selliseid koolitusi, oleks võimalik koht, kuhu tulla koolitusele, mõtlesin sedasama keskust. Oleks erinevad fondid, võimalused näidata, mitte ruumi. Äkki sellise praktikantide huvides on, on neid kava näidata, aga ma just mõtlen seda, et et näidata, mis nendega juhtunud on, miks nendega juhtunud on ja mida inimene saaks tegelikult teistmoodi teha. Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübaraga kohtus Haldi Normet-Saarna kuulmiseni homme samal ajal. Puutuge. Söödale kitsarinne seik kui la. A Le nendes keda austavad kõik Mägus, õpperre Källa, ma au Aledeks nendesse. Kui sõin seesmine, Tito ised Haased rohkem kuulsust, loogu. A Le üksnes keeda koostavad köik, kelle ta oli, sööks. Keda ootavad tool või elu? Iga raskuse hingesoojust võib saada su käest, Seltsime. Keda ootavat älla juurde, kui sõpra? Elusad inimesed.