Ta on tarkvara, mis tulevad, on meie väikene, Eesti riiklik, noor, äsja välja kuulutatud eesti riik pagu eesti rahvas, ERA. Eesti lugu Julius Kuperjanov. Vabadussõja kangelane on üks Eesti 20. sajandi suurkujudest. Ta sündis 1894. aastal Venemaal Pihkva kubermangus ja suri Paju lahingus saadud haavadesse teisel jaanuaril 1919. aastal Tartus. Nõukogude võimu ajal jäi Kuperjanovi hauatähis Raadi kalmistul hävitamata ja tema haual küünaldes ütlemisega näitasid paljud eestlased oma vastuseisu okupatsioonile. Julius Kuperjanovi isiklikust kangelaslikkuse eest räägitakse legende. Temaga on seotud hulk müüte. Alustame lapsepõlvest, miks sündis Julius Kuperjanov Venemaal ja miks on tal vene nimi, räägib koduloolane Olev Teder. Julius Kuperjanovi vanaisa läks tülli meie Liivimaa mõisahärradega ja suureks protestiks, aga nähtavasti ka odavama saamise eesmärgil suundusid koos teiste kaasmaalastega Pihkva kubermangu. See on Tartu maakonnast umbes kolm-nelisada kilomeetrit. Seal on niisugune koht nagu Novoshevi rajoon ja opodka linn. Oposka linna lähedal oli üks karjamõis, kus siis Kuperjanov asutas ennast sisse, ta sai sinna maad, ostis metsa, seda sai väga soodsalt kätte. Ja üldse oli seal vähem harjaid. Aga mõisnikud olid ka Venemaal olemas ja sellepärast mõisnik oli vaja, kes tegeleks harimise ja metsa hooldamisega. Ja samal ajal läks 100 kilomeetrit eemale rebenite perekond, kellest sai siis Julius Kuperjanovi ema. Nii et kui Julise isa Taaniel oli valmis abielluma Liisaga, siis noor perekond kolis tuhnova valda ja seal lähedal oli üks metsatukk Colokova karjamõisas, kuhu siis rebendid ehitasid esimese maja ja said sealt ka päris suure hulga metsa. Nii et kui Kuperjanovi abiellumise järel sinna kolisid, siis nende maja oli seal teine. Selle küla nimi on lihvova ja see on täiesti eestlaste asustatud asutatud küla. See küla tänapäeval on seal umbes 10 12 pisikest palk, talutaret. Kas nad on kõik sajandi möödunud sajandivahetusel eestlase asutatud? See ei ole teada, sest eestlased jätsid pärast Eesti vabanemist ja iseseisvuse saavutamist küla maha. Nii et see küla seisis tühjalt kuskil 20 aastat ja siis enne suurt isamaasõda kuskil 38. aastal Nõukogude Venemaa suunas sinna siis uusi talupoegi, kes täitsid, näed eestlaste majad ja jätkasid karjapidamist maaharimist. Ma käisin Julius jaanuari 113. sünnipäeval, see on siis 11. oktoobril 2007. Selles lihomo külas. Kas see maja, kus Julius Kuperjanov lapsepõlve veetis või esimesed eluaastad veetis, kas see on alles kas tähistatud? Päris täpselt kohalikud ei tea eestlastest üldse midagi ja päris täpselt seda ei saa öelda, kuid nii kui külla siseneda, siis esimene talu, mis ette jääb, ta on ka praktiliselt nagu küla keskel, sest teised on kaugemalt eest. Ja võib arvata, et see oli rööbenite talu ja Kuperjanovi talu nähtavasti ehitanud Läti kuhugi sinnasamasse kõrvale. Seal on pisike, väga ilus järv ja nähtavasti selle järve kaldal, seal on paar-kolm talu, üks neist peaks siis olema. Muidugi ei ole kõik säilinud, aga see nimi Kuperjanov ise kõige loogilisem paistab olevat see, et eestlastele nimede panemine. Ja kuna me elasime Vene tsaaririigis, siis Ühes külas elas Lõuna-Eestis Kupper Jaan kahe p-ga kupper. Ja kui nüüd kupperi jaan ja teda kutsuti kupperi Jaaniks. Ja kui ta nüüd läks kindlasti ütlema, mis on ta nimi, et talle anda siis perekonnanime või ametlikult kirja panna tema nimi, siis loomulikult Vene ametnik, kupper jaanist teeb Kuperjanov. Ja nemad ja nähtavasti see nimi on tulnud. Millal ja miks Kuperjanovi otsustasid Eestisse tagasi tulla, tagasi Eestisse kohale tuldi siis, kui juulis sai 10 aastaseks. Seal külas ei olnud kooli, nähtavasti lähen kooli Novoshefis, aga sinna on oma 100 versta. Ja isa Daniel oli väga mures jõulise saatuse pärast ja mure isamaalisuse pärast oli niivõrd tõsine, et Julius, kes suhtles kohalike vene poistega tuhnova vallas hakkas juba venestama, eesti keel hakkas ära kaduma ja selle tõttu Taaniel otsustas, et me lähme kodumaale tagasi, oli ka piisavalt hästi teenitud. Eestlased üldse teenisid seal väga hästi nii et osteti uued vankrid, pandi oma mööbel koormatesse ja sõideti Tartumaale tagasi. Ja mis huvitav üllatus on see, et talle juhtus ostma just Vana-Kuuste lähedale Lalli külasse Lalli talu, mille maastik meenutab täpselt ja on väga sarnane selle lihava maastikuga. Samamoodi järv paisjärv ja porijõgi, mis seal Lalli külas voolab. Nii et see oligi põhjus, miks vana Taaniel pere ära tõi. Just isamaalisuse. Julius Kuperjanovi sõjamehe karjäär algas 1915. aasta veebruaris, kui ta mobiliseeriti Vene armeesse ja paisati esimese maailmasõjakeerisesse. Sõjamäe mehena oli ta kiire otsustusvõimega julge ja suure organiseerimisvõimega sõna otseses mõttes viis alluvaid lahingusse surmapõlglikult. Kuperjanov oli autoriteet, sõdurid järgnesid talle ka tiheda kuulirahe alla. Saksa okupatsiooni ajal varjas Kuperjanov end Lalli isatalus ja hakkas siis ka organiseerima Tartumaal põrandaalust partisanisalka. Ta käis külast külla ja talust tallu, et kaasalööjaid värvata. Selle eest võidi saata välikohtu ette. Kuperjanovi partisanide pataljoni sünnipäevaks loetakse 20 kolmandat detsembrit aastal 1918. Selleks ajaks vabadussõjakeerises oli pataljoni asutaja Julius Kuperjanov koos temaga ühinenud väikese, 37 mehelise salgaga jõudnud Puurmani mõisa. Kuperjanovi pataljoni võitlejate hulk kasvas koos väeosa populaarsusega kiiresti sadadesse ja pataljonist kujunes üks vabadussõja vapramaid väeosi. Pärast Julius Kuperjanovi surma nimetas vägede ülemjuhataja kindral Laidoner pataljoni Kuperjanovi partisanide pataljon yks ainsaks isiku nimeliseks üksuseks eesti armees. Üksus tegutseb Eesti kaitseväe koosseisus ka tänapäeval Võru linnas, kandes nime Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon. Üks Kuperjanovi legendidest räägib, et ta läks Paju lahingusse järgmine vabadussõjaaegne laul huulil. Kas just päris nii, aga küllap musikaalne Kuperjanov, kes mängis ise ka viiulit. Seda laulu sõduritega laulis küll. Jaa. Jaa. Kuhu ta. Oli. Eesti piirivalve orkester ja tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor ja vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi üks lemmiklaule Eesti vabariigi 10. aastapäeval ilmus ajalehes Postimees teade, et on kirjutatud kooridele uus leinamarss Julius Kuperjanovi mälestuseks, autoriks Kaul Annuk Vanemuise viiulimängija, kes võis olla ka partisanipataljoni liige ja Kuperjanovi kaaslane ka kikka lahingus. Mõned päevad enne Paju lahingut, kus Julius Kuperjanov näitas üles tõelist talle omast kangelaslikkust Kikka talu all oli nii, sest tal ainult kaks roodu sellest kahest ruudust ka osa oli regedel mitmeid verstlasid ette jõudnud. Nii et tal oli kuskil 200 meest, mis kahel pool maanteed siis kammisid, talusid läbi, taganevad punased, kes geene jaamast sattusid kogemata Jaano lastega kokku. Ei saanud aru, et need on vastased, samamoodi ei saanud kuperjanovlased aru, et need on punased, arvati, et see on esimene root, kes tuli tagantjärgi ja nende silmside praktiliselt 100 meetri peal tekitas siis arusaamised on tegemist vaenlasega. Nimelt oli kuppel Jaano lastel vasakul käel valge lint et üksteisest eraldada metsas, sest tol ajal oldi riides nii ja naa, isegi punastega ühtemoodi sinelid olid seljas. Ja nüüd asja teeb põnevaks see, et siin kikka talu maadel juhtus tõeline imepunaseid oli kolm ja pool korda rohkem, neid oli 700 meest umbes arvatakse. Ja see kolme ja poole kordne ülekaal oleks täiesti kindlasti lõpu teinud nii Kuperjanovi-le kui tema salgale. Sest poisid aeti, meie, poisid aeti metsast välja, lageda wälja peale, punased ise jäid metsa. Juba võeti ära kaks kuulipildujat partisanidelt ja alustati lihtlabast maha kõmmutamist. Kuperjanovlased ei saanud ise aru oma väga halvast seisust. Ja ainult mõni sekund jäi puudega, oleks tekkinud tõeline paanika, kuid tähendab nii-öelda siinkohal karjus poistele valet, mis oli ainukene pääsetee. Ta kasutas ära seda teadmatust ning karjus meestele, et edasi poisid võita meie järel. Esialgu ei suudetud talle järgneda, sest ei saadud aru, miks ta niimoodi räägib. Kuid loomulikult ta võis seal isegi relvaga ähvardada, asus ta ikkagi kõigi poiste ette, ütles minu seal ja lasi oma ausari kahe sekundiga tühjaks. Ja nähtavasti Ta tappis sellega õige mitu punast. Ja selle peale poisid tõusid ka siis nii-öelda tema järel rünnakule. Üks tapetutest, kelle käes oli vene punase küti poolt 83. kütipolgu lipp. Selle haaras Kuperjanovi enda kätte hakkas tegema sellega seal välja peal ringe ja vot nüüd sündis tõeline ime see 700 punast, kes oleks võinud vabalt kolme peale ühe mehe sihikule võtta. Äkki tõstsid püssid palgelt? Jaa, taganesid põgenesid lausa metsa. Nii et nende jaoks oli see märk taganemisest taganemise käsust ja 200 meest ajas selle seitsmesajase karja metsa, kus nad siis suundusid igas suunas. Punased olid kikka lahingust niivõrd löödud. Et paar päeva hiljem kirjutas mingi Pihkva ajaleht, et 40 võitlejalt saabus Valga alt, kes olid nii läbi, et nende temperatuur oli 34 35. See näitab, et see polk löödi täiesti segi ja nad saadeti ära tagalasse. Aga Kuperjanovi poisid, võtsin ennast mingi tunnise puhkusega kokku ja läksid lihtsalt edasi. Jõudsid sama päeva õhtuks juba Õru vallamajja ööbima seal hõõrustes. Nüüd siit alates muutus kogu rünnakutaktika Kuperjanovi jaoks. Siit alates tegi, nagu me hiljem näeme. Eesti sõjavägede ülem juhatas saatuslike vigasid. Nimelt määrati kõigepealt lõunarinde ülemjuhatajaks kindral tätzer, kes oli soomlane. Kindral vetsar määras Valga operatsiooni juhiks nüüd ooberst kalmu. Oberst Kalm oli tegelikult eestlane, on Viljandi lähedalt pärit, saavutas kuulsuse Soome vabadussõjas. Nende Soome puss vööl ja nende initsiatiiv Soome vabadussõjas oli nõnda tugev, et kui nad tuli tõesti Velledele appi, siis tahtsid nad samamoodi võidelda. Vot nende ülemus Oberst Kalm. Siis määrati kindral Petseri poolt Valga operatsiooni juhiks. Tänu sellele seiskus kogu juhtimine, uus mees ei tunne, ei meie ohvitsere, ta näeb võib-olla esimest korda kaardilt üldse seda piirkonda ta ei tea, mis rongid, kes rongid, komandörid, milleks nad on võimelised, milleks on partisanid võimelised mida kõike, eks ju aega vähemalt paar päeva ja sõja tingimustes kus Kuperjanovi oli kaks päeva jäänud, et Valga vabastada, äkki kõik seiskus. Palju on räägitud, et Kuperjanov juhtis Valga operatsiooni. Muide, sellega eksis isegi kindral Laidoner 20 aastat hiljem, kui ta avas Paju mälestussambale nurgakivi. Ta ütles, et langes tollane Valga operatsioonide üldjuht. Siis on väga ränk eksimine. Julius Kuperjanov ei olnud üldjuht, Julius Kuperjanov allus enne soomlaste tulekut soomusrongide ülemale kapten Partsile. Kuna kapten Parts oli Tartu haiglas käest haavatud, siis tema asemik oli kapten Irv. Et hirv tuletas isegi meelde Kuperjanovi, neil tekkis isegi tüli, miks ta pidi meelde tuletama, et sa allud ära unustas allud soomusrongidele soomusrongid seisid terve ööpäeva ühes jaamas ega liikunud Kuperjanov lastega edasi. Ja ka see seisak võib-olla sellest, et rinde juhtimiskoosseisu muudeti. Nii et näete, kui palju takistavaid asjaolusid tekkis, et Valga kaks päeva varem oleks vabastatud ja 30. jaanuaril kell üks koos soomusrongidega. Kell üks päeval oli Paju mõis vallutatud. Soomlaste põhijõudude saabumiseni jäi veel kuskil kuus, seitse tundi ja soomlased jõudsid pärast 15 16 tunnist teelolekut Sangaste jaama. See on tänane Tsirguliina Sangaste jaama alles 30. õhtul kell kaheksa, loomulikult olid nad väsinud. Selleks ajaks oli Kuperjanov mõis, Paju mõis juba seitse tundi tema vägede käes. Ja siis soomusrongid äkki otsustasid, et nemad lähevad tagasi Sangastes Sangaste vaksalis. Tähendab sirgulinasse, see on kuskil viis, kuus versta. Ja läksidki ära, nähtavasti jälle sellesama uute juhtide saabumisega. Ja see, et soomusrongid Paju mõisast lahkusid ja ei Kuperjanov loomulikult sinna üksinda ja ega siis punased rumalad ei ole. Nemad loomulikult nägid, et näed, rongid läinud muidugi lasti siis kaks silda veel õhku, mis oli Paju mõisa kõrval, mille pärast ongi saanud edasi sõita ja nagu rongid lahkusid, veel kaks silda lasti õhku ja üks väga oluline sild. See on maantee viadukt, õigemini maantee ja see on Sangaste vaksalist paar versta Emajõe sillast verst lõuna poole. Ka selle lasti õhku ja pommitati loomulikult väga agarad Sangaste, et need nüüd Kuperjanov jäi üksinda sinna. Õhtuks ta kutsuti ooberst kalmi koosolekule ja roodu poisid täiesti üksinda. Kolmas rood oli leitnant Soodla juhtimisel Paju mõisas 90 mehega, kes siis pidid mõisa kaitsma ja reservis oli siis teine rood. Ja esimene rood Paju ümbruskonna taludes. Punased alustasid väga jõulist pealetungi kell üheksa õhtul, et siis, kui Kuperjanovi koosolek oli just pool tundi varem lõppenud, aga Kuperjanov pold veel jõudnud tagasi Pajusse. Teatavasti ta peatus Laane talus, kus oli tema abikaasa sugulane, elas seal Paju mõisast üks paar versta. Talust isegi on silmside Paju mõisaga. Nüüd punased alustasid jõulist pealetungi kahe soomusrongiga, nad said sõita kaguni katkise sillani ja Jaitsena pidama. Avasid tõhusa kuulipilduja tule mööda maanteed, tulipunaste soomusauto kahurid andsid Paju mõisale vägevat tuld ja loomulikult kuskil kolme-nelja ruuduga terve pataljoniga, siis vallutati Paju mõis kella 12-ks. Kolm tundi pidasid meie poisid vastu ja taganesid siis taludesse taludest muidugi suunati välja meie reservjõud, kuid ööpimeduses ja kahurimürskude lõhkemise tõttu ei saadud enam aru, kes on taganejad, kes on punased. Meie kolmas rootsatus isegi omade tule alla, need seal tekkis täielik tohuvabohu ja mõisaati kell 12 maha. Kuperjanov tuli, oli ta loomulikult kuri, kuid enam polnud midagi teha. Aga lohutusleitnant Kuperjanov oli loomulikult see, et saabunud anud kaks värsked Soome pataljoni A8 100 meest. Et loodetavasti ei olnud see kõige hullem lugu, et hommikul võtame mõisa väga kergelt tagasi. Sest nii suuri jõudu polnud Kuperjanov oma selja taga veel näinud, kui talle nüüd saabus. Nüüd kapten Irw olevat talle öelnud, et ära hakka ründama, Julius et oota soomusrongid ära, siis lähme äärmiselt rumalalt viljeletud seda arusaama. Asi oli niimoodi, et tund aega tagasi oli valmis saadud ooberst kalmu käsk. Teatavasti kapten Irw ka allutati ooberst kalmule. Käsk oli Paju mõisa peale vastu minna, tema korraldusel kellaaega ei olnud. Mis kell keegi teadnud, kapten Irv ei saanud mitte kuidagi öelda, et ära ilma soomusrongi detamine. Kui päevakäsku määrata millegi ründamiseks Valga operatsiooni alustamiseks, siis ülemuse alluv, kapten irv, ma mõtlen, ei saa mitte kuidagi hurjutada Kuperjanovi. Ära mine ilma soomusrongide seda viljeles, kapten Parts hiljem. Ja tal oli loomulikult selleks põhjus. Ta pidi otsima Kuperjanovi vigasid sellepärast, et rongid neli rongi seisis pajust põhja pool kuus versta vist sellest Sangaste vaksalis ja seal peal istus 600 hambuni relvastatud sõjameest keda ooberst Kalm Paju lahingusse isegi ilma rongideta ei lubanud. Nüüd hommikul pidi algama lahing. Kuperjanov tõusis kell viis üles, ta sai üldse kaks tundi ainult magada talle nii rahutu ööd ei saanudki magada. See oli viimane, kus ta alise kaisus sai põrandalt teiste sõjameeste keskel paar tundi puhata. Ta olevat Alissa sõnul iga 10 minuti tagant mauseri haaranud iga krõbina peale. Nüüd hommikul kell viis oli ta üleval ja õhtul kokku lepitud Soome kahuritule koordinaator ja sideülem major Snelman pidi saabuma kell kuus. Istuti Eestit, viis tundi, istuti. Major saabus umbes kell 10 alles, Kuperjanov polnud niisuguse tegevusega kuidagi harjunud. Ta ei saanud mitte kuidagi aru, mis toimub üldse. Miks toimub niimoodi, nii et major Stelman saabus umbes kell 10, nad läksid üle vaatama, seda taluvus on laanetalust üks verst Paju mõisa poole, kus siis major Stelmal pidi resideeruma, et kahuri tuld juhatada ja üldse koordineerida lahingu käiku. Nad käisid seda vaatamas, tulid tagasi ja sel hetkel, kui nad asusid kooki meiega sööma ja kohvi jooma, saabus just siis ooberst kalmu käskjalg, et valmistuda lahingusse minekuks. Seda korraldust ise ei ole säilinud. Kuid võib arvata, et selles kirjutati umbes niimoodi, et valmis olla lahingutegevuse alustuseks pärast kahuritule avamist. Mitte mingisugused kellaaegasid ei olnud isegi kahuritule avamiseks ei olnud major Snelmanil kellaaega antud, kõik pidi toimuma telefoni teel. Et hommikul juhtus intsident ja tänapäeval räägitakse, et väidetakse ehk et mingisugune lahingutegevus algas hommikul. Tegelikult reaalsus selgus alles mõni aasta tagasi, kui maeti viimane Kuperjanovi käskjalg, kes dollari 16 aastane. Kes ütles, et oli jah, laskmist hommikul vara. Aga milles oli asi? Asi oli selles, et neljas root, kes läks nende marmorpoiste poistele appi ehk Tartu kaitsepataljonile appi tõrvat vabastama, sealt saadeti sidepidamiseks. Eks Kuperjanovi salgaga neli-viis poissi, noort poissi. Ja nad sattusid Paju lahinguhommikul 31. jaanuaril kuskil kella kuue-seitsme ajal just täpselt Paju mõisa lähedusse, meie positsioonidele ette. Ja pimedas loomulikult ei tunnista, kes need on, meie omad arvasid, et nad on punased. Aga tegelikult nad olid sidepoisid ja meie omad lasid nad lihtsalt maha. Ja sellest siis isegi Alisson kirjutanud, et hommikul punased ründasid, algas mingi tegevus, tegelikult ei alganud mitte mingisugust luba lahingutegevuse alustuseks ei olnud Oberst Kalm määras, tasus väga täpselt, ainult tema korraldusel alustatakse lahingut, see on mustvalgel üles kirjutatud. Nüüd, kuidas ta planeeris Paju lahingut. Tüli eelmisel õhtul soomusrongis koosolekul tekkis ka sellest, et ta tahtis suunata Ta kuperjanovlased üldse puhkama, et sõjamehed olla väsinud ja kes teab, mis tegelikult ma meelega otsisin neid puhkusekohti. Ja Elvast, kuni pajuni oli kuus päeva. Selle aja jooksul lasi Kuperjanov oma poistel puhata kaks ööpäeva kindlasti sellest kuuest päevast. Pluss kõik ööd said puhata, pluss 30. enamus Roode samamoodi veel kolmandaks päevaks lisa. Nii et poisid ei saa öelda, et nad ei olnud külmetanud ja haiged, kuid puhata neil ei lubata, et see, see ei ole mingi jutt. Kuna salgajuht oli ise kogu aeg meestega kõrvuti, siis moraal oli väga tugev. Oleks ta kuskil metsas istunud ja juhatanud vägesid, oleks olukord teine, aga ta oli kogu aeg poiste kõrval. Siis väideti veel, et ei olnud sidet. Side oli väga ideaalne tolle aja kohta määrasnelmal lasi vedada kümnete vürstide kaudu sideliine, sellest on isegi arhiivis nii palju juttu, kuidas soomlased helistavad talle, kuidas tema helistab tagasi ja kuidas siis öeldakse, soomusrongidega ei olnud sidet ooberst, kalmi staabivagun oli soomusrongidest 20 meetrit kõrval, noh, seda ei saa nimetada side puudumiseks. Siis väideti, et Kuperjanov tormas lahingusse uisapäisa ja tegelikkuses oli olukord, nagu me juba teame, et ta sai lahinguasumise käsu kätte kuskil kell 10 40. Aga kuna major Snelman oli asja tema kõrval ei olnud ja Snelman ei olnud saanud mitte mingisugust kahuritule avamise korraldust siis rahulikult Kuperjanov asus kirjutama lõpetama oma päevakäsku, lasi selle ära trükkida ning suunda siis laanetalust Tartu-Valga maanteele, kus ootasid teda juba Osaroodusid, osa olid Pajus, osa olid seal sealt paari-kolme versta kaugusel, siis kus oli kogunemiskoht. Siin ta pidas meestele väikese sütitava kõne. Nüüd mehed, võtsid kolonn ja suundusid siis paju poole, kokku oli tal kasutada kuskil kaks roodu pluss üks kolmandik esimesest ruudust. Et teine rood leitnant saare juhtimisel oli siis raudtee pool. Ta peatus ümbruskonna taludes mõisast kuskil pool kuni üks verst siis kolmanda ruuduga asusta siis mööda teed teele ja ühe kolmandikuga esimesest ruudust. Ülejäänud esimene root puhkas Sangaste jaamas. Ja oli reservis samamoodi tema ratsaväelased peatusi turul ja olid tagala kaitseks. Soomlastest polnud siis veel kippu-kõppu. Nüüd Kuperjanovi juhtimisel Rootsis saabusid Pajusse, seal on vira org ojakesega sellest oru kaldale jõudmisega alustasid siis punased tulistamist ja et sellest ohvritest pääseda tuleb loomulikult orgu minna. Tuleks veel korra selle juurde, keegi ei panegi võib-olla tähele. Julius Kuperjanov oli pataljoniülem ja sõjaväelased teavad väga hästi, mitte ükski pataljoni ülem mitte kunagi ei asu ühe ja ühe kolmandiku roodu etteotsa ja ei vii eesliinile mehi. Teine rood oli tal käskjalgade ulatuses. Signaali pajuväljadel on see kuni kolmveerand versta. Ta sai neid juhtida ainult käskela kaudu. Nii et pataljoni juht, kes asub ühe ja ühe kolmandiku roodu etteotsa, kõneleb millestki muust kui pataljoni juhi kohuse täitmisest. Miks ta niimoodi tegi, aga ta mõistis suurepäraselt, et ta poisid võidakse surma saada. Ja tal ei jäänud praktiliselt enam mitte midagi üle. Kui olla nendesamade hukka saadetud poiste kõrval. Sest pataljoni moraal oli alati siis kõrgem, kui ta ise oli, nagu ta sinnamaani oli olnud, oli ta ka nüüd nende kõrval. Loomulikult olid seal roodu ohvitserid, oli tema adjutant. Nüüd, kui rääkida Paju lahinguplaneerimisest, siis ma ei ole küll sõjandusteadlane või sõjanduse ajaloolane, aga minu arust niivõrd vääralt planeeritud lahingut kui Paju lahing oli. Ma, ma ei, ma ei oska küll, ei tea ega ei ole kusagil lugenud ja sest miks see oli niimoodi paju all. Vabastamist oli kasutada ooberst kalmul kokku 2420 meest. Tema kaks enda pataljoni, kokku 1600 meest. Kapten partsu 600 meest, kes istusid rongis ja kellel ei lubatud välja tulla ja rongid ei saanud sõita, sest sillad olid katki ja neid parandati vahetpidamata. Ja juurde siis Kuperjanovi ülendav kuperjanovlased nüüd ooberst Kalm saatis 31. jaanuari varahommikul esimese pataljoni Laatre poole et sealtkaudu nad läheksid mürgijõe sillale, mis asub Valga-Võru raudteel. Miks ta saatis need sinna esimese punktina. Oma käsuks kirjutas ta, et vaenlane tungib Laatre poolt. Asume ise vastupealetungile, sellepärast ta saatis poisi ööbima õhtul juba Laatres Laatre poole. Tegelikult oli see väga vale, mitte mingisugust pealetungil seal ei olnud, sealkandis viibis üldse ainult poolteist kuni kaks rood punaseid saata 800 meest kooskahuritega Laatres, et sealt menna raudteele ühte silda purustama teise pataljoni 700 meest umbes. Saatis ta siis jah, Kuperjanovi järgi, kuid nad peatasid ühes talus, kus võtsite heideti. Kui major Snelman helistas, et paju all on tohutu raskused, siis jupphaaval saadi siis mehi sealt appi. Tähendab nende tulek oli ka julgelt poole tunni võrra hilinenud sest Julius Kuperjanov viidi haavatuna ära Kiisa tallu, siis tee peal tulid soomlaste esimesed üksused vastu. Miks ta saatis poisid sinna see Oberst, Kalm oma poisid sinna mürgijõe silda hävitama. Kindral vetsari käsus seisis, et Võru all Valga-Võru silla purustavad nende eestipataljonid Võru plats Tarmil aga umbes kalm nägi siin läbi väga head plaani, et taganevad rongid endale. Ta punast rongid, ma lasen mürgis juba sillad õhku ja rongid on minu. Ja nurjata kogu Paju lahingu käik, sest Paju lahingust lõppkokkuvõttes võttis otseselt või peaaegu otseselt osa ainult 40 protsenti kogu väest. Punaste eelisseisukohad mõisas on kirjeldamatud, seda ei saa võrreldagi partisanide ja soomlastel lagedal väljal rünnakust. Nii et neid oli isegi vähem kui punaseid. Olev Teder väidab, et arhiivis Julius Kuperjanovi elukäiku uurides on ta avastanud, et üks oluline dokument on tegelikult võltsitud. Ma avastasin selle dokumendi, hakkasin kodus mõtlema, et mis paber, see küll niisugune oli, sesse kubises vigadest. Ja kas mõtlen, kuidas saab, Kuperjanov võiksid nad nii palju. Ja hakkasin mõistma, et see ei ole Kuperjanovi kirjutatud. Ja lõpuks, kui ma hakkasin võrdlema Kuperjanovi käske selle käsuga, siis ma leidsin, kui 33 väga jämedat viga. Eksitused oli isegi Kuperjanovi nimega. Mis on kõige viimane viga. Oli kirjutatud Kuperjaa lõppu, oli keegi siis sulepea kirjutanud-off-no, ma ei usu elu sees Kuperjanovi, kas saab niisuguse labase asjaga eksida ja puudus adjutandi piibu allkiri, mille kohta see päevakäsk tähendab, ta lõpetas oma rünnakukäsu 31. hommikul enne paju peale minekut kui ta pidi ruudu ülemustele jagama päevakäsud välja, sest neid jagati alati ja kindlalt, et pärast just nimelt vastutust tunnistada. Iga mees teaks oma kohuseid. Aga see käsk püüab seda Kuperjanovi käsku asendada. Tähendab, ma mõtlen seda, et tegelikult reanovi käsk on küüniliselt hävitud niisamuti nagu ka tema sõjapäevik, kus Kuperjanov kirjeldas kõigist oma probleemidest, mis tal on kogu vabadussõja jooksul kokkupuutumist olnud. See loomulikult hävitatakse niisugune käsk õige käsk ja asendatakse teisega, et, et veeretada kogu Paju lahingu operatsiooni rumalused tema kaela, sest tema oli ju haavatuna ja ta õige pea paari päeva pärast suri maha. Tartu Ülikooli dotsendi Ago Pajuriga kommentaar. Väga otseselt, ma ei oska seda kuidagi kommenteerida, sest ma ise ei ole seda päevakäsku käes hoidnud ega oma silmaga näinud ja seetõttu on ka raske midagi kindlat väita. Aga ausalt öeldes tundub see olevat nagu pigem mingisugune konspiratsiooniteooria moodi asi, sest noh ja peale selle ma ei tahaks üldse hästi soostuda sellega, et Julius tõrjanovit on nüüd hirmsasti milleski süüdistatud. Põhimõtteliselt on ju ikkagi alati tunnistatud, et Paju lahing oli võidukas lahing ja tänu sellele toimus Valga vabastamine ja ohvrid olid küll suured, aga ega siis sõjas ilma ohvriteta ka päriselt läbi ei saa. Nii et mina nagu hästi ei tahaks uskuda ilma mingite kaalukamate tõenditeta, et keegi on teadlikult hakanud nüüd ajalugu võltsima või konkreetselt Kuperjanovi-päevad käsku võltsima selleks et teda süüdistada, lihtsalt ei ole ju selliseid süüdistusi nii teravas toonis olnud, vähemalt eeldatavasti peaks olema siis võltsing toimunud ju kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel vähemalt 30.-te aastate lõpuni tunnistati küll Kuperjanovi juhtivat rolli ja olulist rolli Valga vabastamisel ja need süüdistused polnud üldse nii karmisõnalised. Et kas on võimalik tagantjärele mingisugune uuring korraldada selle päevakäsu asjus? Noh jah, mingil määral tõenäoliselt küll, ehkki ma päris täpselt ei kujuta ette, sest kõik need päevakäsud ja asjad on ju praeguseks vabadussõja ajaloo komitee arhiivis, aga teatavasti komitee tegutses mitte just eriti pieteeditundeliselt aja uurimuse suhtes selles mõttes, et lammutas laiali kõikvõimalikud olemasolevat, säilikud võttis välja neile huvipakkuvat dokumendid, tegi nendest hulgaliselt ärakirju köitis hoopis teistmoodi kokku ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Et noh, kui ka keemikud või kes iganes tõestavad, et see paber, millele päevakäsk on trükitud, on pärit hoopistükkis 20.-test 30.-test aastatest, mitte vabadussõja ajal, siis see iseenesest ei anna meile suurt midagi sisulist analüüsi. No peaks ju olema ka võimalik teha. Aga kuigi mõtlesin, ma ise ei ole seda päevakäsku käes hoidnud ega näinud. Hea kolleeg Urmas Salo, kes on Paju lahinguga päris põhjalikult tegelenud, on siiski neid arhiivimaterjale ka ise vaadanud ja nii palju, kui ma tema juttudest ja artiklitest aru olen saanud, ei ole temas küll tekitanud mingit mingeid selliseid kahtlusi. Julius Kuperjanovi ka on seotud palju müüte näiteks kasvõi see, et on öeldud, et ta oli ülearu tormakas. Nii on sõidetud küll, ainult et kõigepealt tuleks selgeks teha, mis asi on ülearu tormakas. Eto tormakas oli, selles ei ole ilmselt kahtlus, sellest räägib kogu tema sõjaväelase karjäär. Ega igat meest ei pandud, et ilmasõjaaegadel juhtima luurekomandot, seal pidigi olema tegemist sellise uljaspea ja julge, isiklikult julge ja ka teisi julgelt kasutava ohvitseriga. Ja no lisaks sellestki, kui vaadata ka, kui kiiresti teeniskub karjanov rindel olles välja oma selle nii-öelda täieliku rindeohvitseri autasude komplekti alates anna neljandast ja lõpetades Vladimiri, neljanda, aga lisaks sellele veel seitsmeteistkümnendal aastal sõduritega käest annetusena saadud sõduri Georgi rist siis peab seal taga olema tõepoolest esmajoones isiklik julgus, vaprus, suutlikkus teisi kaasa tõmmata just nimelt sellisele nooremohvitserile heale rindeohvitserile omased iseloomujooned. Julius Kuperjanov oli eesti rahvakangelane ja ega tegelikult tegelikult ei ole seda unustatud. Rahva seas. Ilmselt küll, kuigi olles hiljaaegu lugesin üle 20. aastal Jaan Tootsi poolt kirjutatud artiklit ajalehes kus ta ütles umbes sel moel, Julius Kuperjanovi müüdile pani suuresti aluse ikkagi tema varajane langemine lahingus, sest noh, juhul kui ta valetab üks sõja lõpuni elanud sattunud võib-olla kuskile poliitilistesse tõmbetuultes kasvõi vabadussõjalaste liikumisse või kuhu iganes, küllap oleks siis tema hea nime ümber tekkinud ka sellist mustust ja ebamäärasust meeldivamaid nähtusi. Ja kõige enam sai ju, miks tänaseni on Kuperjanovi müüt elanud kõigepealt ikka sellepärast, et Nõukogude okupatsiooniaastatel tema nimi just esile tõusis, eks ole, kõikvõimalikud noored kuperjanovlased ja kuperjanovlased, salgad põrand aluste noorteühenduste näol või lõpetades kaheksakümnendatel aastatel tudengite heas mõttes jutumärkides palverännakuga Kuperjanovi hauale jõululaupäeva õhtuti ja muud sellised asjad, et see on vast kõige rohkem Tarjanovi nime alal hoidnud ja inimeste teadvuses hoidnud ja kindlasti ei ole ju juhus, et kui küsida kasvõi juhuslikult vastu tulijatelt, keda vabadussõjaaegsetest väejuhtidest ohvitseridest teatakse, noh, esmajoones tuleb ilmselt Laidoner, aga ma arvan, et teisel kohal võibki olla juba Kuperjanovi nimi. Rääkisid Tartu Ülikooli õppejõud Ago Pajur ja Julius Kuperjanovist kõneleva raamatu kutsar autor Olev Teder. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Paju lahingust räägime tuleva aasta jaanuari ja veebruari Eesti loo saadetes kindlasti siis, kui on Paju lahingu 90 10. aastapäev. Lõpetuseks katkenud Julius Kuperjanovi kirjast koolivennale ajakirjas tuna. Olen maakuulajate komando ülem, see aeg on mu pääle kõigiti tervendavalt mõjunud. Kõige parem külg sellel asjal see, et tööd rohkesti, on harimatust tihti kirjaoskamatust soldatist, iseseisev maakuulaja teha, kes oskaks kompassi ja kaarti õieti tarvitada, oskaks väärtuslisi ja tähtsaid koguda. See pole nii väga kerge. Õpetan meestele kõike, seda, olen siis enam kooliõpetaja kui sõjamees kuid minu koolis on õige. Teinekord vahel käin ka luuramas, kuid harvemini kui ennem, sest meie töö algab alles siis, kui täieline Väljasõda algab. Ja päris lõpetuseks soovitus õhtu hakuks, mängige Kuperjanovi. See on laevade pommitamine ainult tähestiku 10 esimese tähe asemel on seda mängitud nõukogude võimu ajal Kuperjanovi nimega, miks mitte ka?