Tere hilisõhtust keskel stuudios olev meie täna kahekesi külalisena kunstnik Maarja Undusk ja raadio poolt Kerttu Soans. Tere maarjatere. Sissejuhatuseks. Lubage mul tutvustada enda ja maarjaelu neist külgedest, mis tänase teema juures vast tähtsad on. Ja selgitada meie kahe kuus esinemise sobivust. Kõigepealt see, kui aimamisi olemas Maarja ka tähele pannud, et lisaks nii mõnelegi saatusest tingitud sarnasusele meie elus on meil ka peotäis lähedasi arusaamasid ja oh imet, just sellesse saatesse nii hästi sobiv ühesugune kinnismõte. Tunneme mõlemad vajadust kiusatust soovi. Hasarti, kuidas kunagi end koduse perekonnaelu olmelisi sundtegemise Ja laste kasvatamise kõrval ka loominguliselt teostada mitte lahustada, naiseks ja emaks olemisse. Võib olla lapsepõlve olnud see, mis on andnud sisemise rahulolematuse, pideva vajaduse end vaimselt pingutada, vahel lõhkuva, vahel esitava sunduse enda mõtteid ja tundeid väljendada otsides selleks siis uusi vorme ja lahendusi luua midagi, mis teeks rõõmu ja vabastaks pingest, mis pähe ja südamesse kipub, kui ei ole aega talle sealt väljumiseks teed leida ja seda sillutada. Mis meid siis Maarja ka lisaks sellele kinnismõttele veel seob? Me oleme mõlemad naised, oleme emad Maarja minust kolme tütrega küll tugevasti selles valla sees. Siis me teeme veel mõlemad oma tööd kodus. Enda seatud plaani järgi me oleme abielus ja võime oma paarilist hingekaaslasena usaldada. See on siis praegu nii, ka seob meid lapsepõlvede sarnasus. Me oleme mõlemad pärit perest, kus vanemad tegelesid loomingulise tööga ja ei katkestanud seda nii-öelda hetkekski leides lahendusi end teostada, aga siis, kui lapsed veel päris väikesed väetikesed. Ja nüüd oleme siis meie ise sellises rollis, et tunneme vajadust end eluolu hallidest külgedest välja rabelda ja aina ja aina vaimule senitundmatul maastikul avastusi teha. See kõik võib olla suureliselt öeldud. Aga niimoodi me tunneme ja antagu andeks, veidi ülepaisutatud vorm. Usun, et eneseteostusvajadus on tegelikult ju kõigis olemas ja loomulikult ka kõigis naistes, kes töö ja kodu vahel rabelevad. Seetõttu võib vast ka loota, et teema pakub huvi neilegi kuulajaile, kelle elu on. Väliseid märke pidi teistsugune kui kirjeldatu. Nii et alustame stuudios on Maarja Unduski ja Kerttu Soans. Maarja. Sinu vanemad ei katkestanud sinu ilmaletulekul piltlikult öeldes hetkekski oma loomingulist tööd. Kui sa nüüd meenutad kuidagi tumestas sinu lapsepõlve, kas sa tundsid end tõrjutuna või et et sa polegi näiteks oma emale see ainus, kes teda köidab ja kelle jaoks tal aega on. Ei noh, tõrjutuna ma ennast nüüd küll ei tundnud, ehkki ma pean ütlema, et minu ema küll oli võtnud põhimõtteks, et ta siiski kogu aeg tegeleb ka oma tööga ja nagu ta mind on ka hiljem õpetanud, et et kui muud võimalust ei ole, siis tuleb lihtsalt otsida inimesi, kes kes aitaksid, eks ole. Ja kas või siis osta endale see aeg, et tegeleda oma loominguga. Kuigi mina võib-olla nii hästi ei ole seda isegi omandanud nagu tema. Ühesõnaga ta mulle seda öelnud, et, et tuleb katsuda, lasta need teistele inimestele ära teha. Enam-vähem kõik niikuinii umbes oskavad ja mis siin nagu eriti edasi ei vii, ütleme loominguliselt et teatud määral omandanud, sa saad nendega hakkama, aga sõnaga osta ennast vabaks igapäevasest olmest nii palju kui võimalik ja siis teha sel ajal kui oma tööd. Ja isegi kui ütleme rahaliselt tuleb nullseis kokku välja, et kas siis on siiski ennast tasunud või et et igatahes olnud sellel mõte, ma räägin seda sellepärast, et ka meie majas oli väga palju alati igasuguseid tädisid, kes seal ühte ära tegid. Võib-olla minu vanemate põlvkond oli ka selline või ka nende, tema pere konkreetselt, kus oli hästi palju igasuguseid minu ema õdesid, kes enamik olid vallalised ja ja ühesõnaga, ma olen väga palju olnud ka igasuguseid tädidega oma lapsepõlves ja küllap puudust tundnud sellest, et et ema ja isa on kuskil ära olnud ja tööd teinud või ringi sõitnud. Aga samas siis püüdis ema on minu meelest täiesti teadlikult ka minuga tegeleda, ühesõnaga nagu seda korvata niiviisi üsna üsna kindlakäeliselt. Nii et ma ei saaks küll öeldama, tõrjutud oleksin, pealegi kuna vanemad olid vabakutselised, siis oli meil alati keegi kodus. Et sellist situatsiooni ma üldse lapsepõlvest ei mäleta, et et, et oleks maja tühi olnud, kuna seal elas veel minu üsna vanavanaema, kes keeldus üldse üksinda kodus olemas, nii et alati käis seal üks niisugune pidev pidev tegevusi, sebimine lõputult. Tõrjutu oli seal nagu raske olla jah. Minul neid tädisid, sugu, sugulasi tädisid just ei olnud, aga ema-isa olid mõlemad loomingulised, inimesed käisid väga palju kodust ära, vanaema oli, kes siis pidas seda seda kodu korras ja ja vanaemal siiski käis abiks niisuguseid väljaspool perekonda tädisid ja, ja ma mäletan, et see kõik oli väga huvitav mulle need need võõrad tädid, nendega tuttavaks saamine ja ma mäletan siiamaani, nagu nad oleksid olnud lähedased sugulased. Ja nagu sa ütlesid, et ema tegeles teadlikult sinu kasvatamisega, siis mina tundsin ka seda nüüd tagantjärele. Muidugi ma oskan seda niimoodi öelda, et ma tundsin et ema püüdis tegelda minu harimisega minu maailmavaate avardamisega püüdis mind panna mõistma rusikad kirjandus-kunsti-, ühesõnaga ta ikkagi tegeles minu harimisega. Aga niisugust Niisugust ema ma vast ei mäleta oma lapsepõlvest kelle sülle oleksid, mine tahtnud peitava vea, et ema oli mulle siiski pigem ihaldatud autoriteet kui, kui lähedane soe niisugune inimene. Noh, see on nüüd mälestus sellest ajast, kui ma ikka juba käisin ja sain iseendaga hakkamaaegse imikupõlves ikka ema. Hoidis no vot, minu elus võib-olla kaks perioodi üks ütleme selline eelkooliealine aeg, kus ma mäletan eriti suvesid, kus ma olin nagu lohusalus, vend oli minust kuus aastat vanem nagu teine põlvkond juba seal, ma olin alati mingisuguse tädiga, ühesõnaga ema alati otsis mingi tädi, need olid juba head tuttavad tädid. Kuna ta oli isaga põhiliselt linnas, tegid tööd ja siis käisid niiviisi. Vahetevahel mäletan seda, seda ootamist ja seda rõõmu, kui nad tulid ja samas kui tüütuse lõbuks siis võis olla, kui, siis leiti, kui vähema seal kodus olen aidanud ja kuidas ma pole üldse lugenud ainult lõõgan plikadega ringi ja eks ole siis siis kamandas samas keski mingi närvilisus, eks ole, mis kõige sellega kaasnes. Selline vastuoluline oli see asi kõik. Ja siis teine pärijad, kui mul sündis kaks tunda veel, kui ma olin juba koolis mis omamoodi andis mulle küllaltki suure iseseisvuse, eks ole, sest temal olid väiksed lapsed. Ja ma olin suhteliselt vaba inimene või noh, ma ei olnud üldse nagu orbiidis ja seal isegi hea, ma kujutan ette, sellises. Algklassides eriti viisi murdeakul ja et nii meeletult ei valvatud või aga ütleme, midagi küsida või selles suhtes oli mul alati isa varnast võtta. Et kui mul tekkisid mingid probleemid õppimisega või tahtsin midagi teada, siis ta oli absoluutselt alati valmis oma töö kõrvale panema ja siis nagu mulle temaga otsima, entsüklopeediast ette lugema niiviisi ja selles suhtes tal alati valmis, kui tema üldiselt nüüd praktilistes elu praktiliselt küsimustes ennast eriti seganud. Tema nagu nagu nagu ema ütles, et ta on seal siberis nii palju aastaid kaotanud, et ta peab nüüd saama selle tasa teha mis tal on nagu parimad aastad, nagu lörri läinud. Mariaga, ega sa ju seda ei tunne, et et sa oled natukene nagu solvatud või sul on okas hinges, et sa liiga palju pidid olema tädidega ja, ja et vanematel oli ikkagi oma töö, oli ikkagi niivõrd tähtis, et nad jätsid sind ka teiste hoolde. Ei ei, ma seda nüüd küll ei ütleks. Noh, esiteks olid küllaltki sümpaatsed tädid kõike, teiseks ma ütlen veel kord, et mõlemad olid ju tegelikult peaaegu kogu aeg väga palju, ka kodus ei käinud füüsiliselt tööl, läks nii, et nad olid ikkagi kätes, saadavad kõik on mingi häda oli käes, ma sain alati nende poole pöörduda. Et, et võib-olla eriti seal 30 aastat tagasi, see oli üsna harvaesinev või tavaliselt ikka inimesed käisid kõik tööl. Ega need vabakutselisi praegugi väga palju ei ole. Ja just see, et alati oli võimalus küsida, pöörduda ja seda nagu hinnati või seda nagu. Kuidagi otsitati takka sellist loomingulist tegevust, ütleme kas siis ta joonistamishuvi või ma alati alati sai seda nagu vahetatud, ütleme, igasuguste vahenditega pliiatsitega värkidega ja et see oli nagu esimene asi, mida mulle toodi, kui kuskil käidi või ja just sellist loomingulist algatust nagu alati toetati. Niisugust loomingulist toetust andsin mina kogu aeg, aga nüüd olles ise emaks saanud. Nüüd hakkasin väga-väga põhjalikult selle üle mõtlema, et kuidas suuta oma lapsele nüüd samasugune keskkond luua, aga samas ma tahaksin, et oleks siiski rohkem ja elu on ka niimoodi mulle seadnud, et see peab lihtsalt nii olema, et ta oleks ka rohkem minuga nii-öelda füüsiliselt koos, et kuidas neid asju omavahel sobitada, et ise mitte kaotada siis seda vaimset vormi, sinul Maarja on juba päris suured lapsed, vähemalt kaks neist on juba päris päris sinule kaaslasteks, et et oleksid hea kindlasti nõuandjana, aga enne, kui nüüd läheme selle teema osa juurde, tahame rääkida ühe loo ühe sündmuse, millest me kui juhuslikult mõlemad Maarjaga osa võtsime ja see toimus paar nädalat tagasi. Minu hea raadiokolleegi mari tarandi sünnipäev toimus Kirjanike Majas ja ja mari oli selle sünnipäeva kavandanud, nii et olulisem osa sellest sünnipäevast oli näitus, mille Maarja kujundas, näitus puudutas siis mari koduraamatukogus olevaid raamatuid ja, ja siis ka igasuguseid salmikuid, päevikuid, mida tema on pidanud sellest, samas, kui tal lapsed sündisid. Ja ma olin nii äraütlemata liigutatud, kuma, sõrmikuid ja päevikuid, vaatasin ja mõtlesin, et et näed, et ega siis loomingu all seda silmas selle vaimse vormis püsimise all, et ma peaksin kogu aeg midagi avaldama või et ma peaksin olema kuidagi kuuluse tähelepanu all. Ma tahaksin lihtsalt, et, et mul oleks endal huvitav, sest et On huvitav, kui ma olen nii hingeliselt ja vaimselt rahuldatud inimene, eks see kandub ju pilvekestena siis ka minu lastele edasi. Ja mari oli ikkagi osanud väärtustada oma lasteviga päeva, niimoodi, et kui nad nüüd seda tagantjärele sirvivad seda oma elulugu siis siis nad oskavad palju rohkem mäletada kui need lapsed kelle vanemad ole niimoodi mänguliselt vaste viitsinud ülestähendusi või, või niisugust kaasavara mälestuste kaasavara koguda. Ja just hakkasin seda Maarjale rääkima, siin saate salvestuse eel ja Maarja kotis kaasas samasugused raamatud peaaegu. Aga need nüüd juba selles mõttes teistmoodi, et oma laste tehtud, nii et sina ja sinu abikaasa, teie olete ka oma lapsi niimoodi kogu aeg püüdnud ilmselt loomingulise teele juhtida. No ausalt, ma ei, ütleksin, köögiteadlikud oleks püüdnud juhtida või, aga ütleme, kui kodus kogu aeg sellise asjaga tegeldakse, siis lihtsalt ei jää muud üle või lihtsalt kasvav nagu selle sees, ma ei ütlekski sinust midagi eriti teadliku või sellist mingit pedagoogilist suunitlust või no paratamatult nagu imbuvad läbi sellest keskkonnast, kus nad elavad mingisuguse seas tekib ka mingi tõrge või protest selle kõige vastu, eks ole, tahetakse sellest nagu eralduda või teatud east tahetakse olla tavaline mõnda aega, et mitte saada mingisuguseks, kirjeldas teadlaseks midagi taolist, aga aga loomulikult, kui nüüd mina istun seal, vabandage, üritan midagi teha, siis väike laps üritab ka midagi teha. Et nad on kirjutanud jah, pidevalt seal mingit tekste proovinud kirjutada või siis joonistada või ütleme, see minu noorem tütar tema ka nimisi nagu joonistab oma eluviisi läbi või ühesõnaga, ta nagu pliiatsi kaudu nagu elab oma elukoogilavastusel põrandale, siis ta räägib ja joonistamise hästi, kiiresti ja natuke lohakalt, aga noh, see on selline elamise vorm nagu et ilmselt see kodu nagu tingib seda siis jah. Ma usun, et nii mõnigi kuule mõtleb, et me räägime täitsa mingisuguste ajast ja arust juttu või hoopis juttu niisugust, mida Need, inimesed, kes oleksid kahe jalaga maa peal, elaksid normaalelu üldse praegusel ajal ei saaks rääkida, sest ega praegu võib-olla hinnatakse küll väga, seda öeldakse, et tuleb investeerida haridusse ja ja, aga siis see kõik on nii, nii tohutult läbisegi rahaga raha teenimisega, et kui sa enne ütlesid, et et sinu ema soovitus oli niisugune, et, et osta endale aega selleks, et saaksid tegeleda sellega, milleks arvad ennast loodud olevat. Et sa võid kasvõi nulli jääda, et ei olegi vaja sugugi alati mitte mitte teenide, pole vaja nii-öelda ette antud rullide järgi hästi elada, et meie vast sinuga mõlemad olema siiski seda meelt, et ka koduses elus tuleb igal juhul suuremaks kasuks see, kui vanemad tunnevad ennast hästi, kui nad saavad tegeleda sellega, millega nad tahavad, siis ju lastele kandub seesamamoodi üle, et kuidas sina ikkagi said, sul on kolm last ja sul ei olnud neid tädisid? No kuidas sa siis sidusid selle ulmelise söök, nõud, pesu, triikimine ja, ja siis ikkagi see tegi tema kunstnikutööd ka. Aga siis ma räägin hoopis seda, et ütleme mille, millest tuleb keegi ennast hästi ja ütleme, et et võib olla praegu on, mentaliteet on ikkagi see, et sa tunned ennast hästi siis, kui hästi teenid. Ütleme, elu on ikkagi väga pragmaatiline. Et kui sellist mentaliteeti sisendada, noh, eks see hakkab ju külge ka, ühesõnaga sa hea haridus, siis sa saad hea, ometi teenid hästi, eks ole, on sul ilus kodu, eks ostad maja, uue auto, aeg siia, siis nii see läheb, eks ole, õpi keeli, siis sa saad hästi suheldes tekivad head ärikontaktid ja nii edasi, et kõik see nagu suunatud sellisele ikkagi teenimisele nii-öelda edukusele, mis eelkõige tähendab seda, et sa ikkagi teenid hästi. Et ütleme, selline mingi loominguline mõnu või noh, see küll praegu nagu moes ei ole. Soodustatakse, et vanemad kasvataksid tanki inimesi, kes saaksid suurepäraselt hakkama niisuguses pinnapealses ärilises. Tähendab, et nagu öeldakse, et iga iga iga lapsevanem loodab, et tema lapsest kasvab edukas läbilöögivõimeline inimene, et noh, mida sa nüüd õieti tähendab see edukas ja läbilöögivõimeline, eks, et ta jumala eest õpiks selliseid asju, millest praktilist kasu, et ta nüüd saaks hea ameti, eks, aga lõppude lõpp, mis see eesmärk siis on, saad hea ameti, aga siis teenid hästi ja mis sa selle rahaga siis nagu teed, siis sööd paremat vorsti või noh, sõidab olemas autos, et lõppude lõpuks mis mõte sellel nüüd on nagu või ütleme, kui sa elad hästi kihvtis majas, et noh, et mis sa seal siis teed või millest see elu siis õieti seisneb nüüd selles, et siis käid, käid ametisse sisse veel rohkem elad veel paremas majas, aga et nagu et noh, oluline, nagu ka minu mees on öelnud, et oluline on see, mida sa seal siis teed seal oma kodus, et see on oluline ja mida seal tehakse, mitte niivõrd selline, noh, mis see maksab ja milline see välja näeb, aga just et et sa suudaksid luua endale ja oma perekonnale mingid elementaarsed tingimused, et saaks teha seda, mida sa tahad. Ja kas sa oled, oled sa minuga nõus? Et võib-olla oleks vanematel kõige õigem õpetada oma lastele suutlikkust õnnelik olla, oskust ja võimet näha enda ümber midagi niisugust, mis nende meelt parandaks ja aitaks neile selles mõttes hästi elada, et olla enda ja maailmaga tasakaalus? Teadlikult suunitletult õpetada, ma ei tea, kas see on võimalik, üldiselt kõik sõltub, kuidas iseendaga hakkama saada või nad ikkagi jäävad üsna täpselt ära, mis probleemid on ja ja mis pinged on ja kõik nagu lähtub sellest, peaasi, et nagu ise suudad oma oma elu kuidagi niiviisi komponent Sa ise oled tasa kaaluseks, siis sa siis see tasakaal ehk laieneb, noh, need on kõik omavahel need asjad seotud ka, et nüüd nüüd ma õpetan oma lapsi nii loomulikult katsud nagu anda mingis mõttes ju parima, eks ole. Aga kuidas sa siis ikkagi oled suutnud, nii palju, kui sa oled suutnud ennast tasakaalus hoida, siis laste ja oma töö. No üks asi, mida muidugi iga naine peaks ju endale aru andma, et ise ta neid lapsi on tahtnud, eks ole. Et kui nad tal siis on, siis tuleb võtta asja nii, nagu ta enne tuleb sellega kõigega hakkama saada ja nagu on olevatest kunagi August Annist öelnud, et naisele pole antud mingit eraldi aega nagu eneseteostuseks riik või eraldi aega lastelaste saamiseks. Et need asjad lihtsalt käivad nagu sünkroonis ja paralleelselt, et et ei saa nii, kasvatan lapsed üles, siis hakkan tööd tegema või teen töö ära, siis hakkan lapsi kasvatama, et sellega tuleb nagu kohe algusest peale arvestada. Ja tuleb arvestada ka sellega, et naise elu ongi väga vastuoluline. Kui ta on võtnud sellise hoiaku, et ta tahab neid kahte asja teha, siis ta peab arvestama, et, et siin puudub üldse positiivne lahendus. Ühesõnaga, ta peab nagu parima võimaluse kuidagi leidma. Ja siis sellega sellega nagu toime tulema, et pidevalt tuleb teha ja kompromisse ja pidevalt tuleb arvestada teda oma lastega oma mehega, eks ole, nende nõudmistega ei saa ka oma mehele öelda, et need on lapsed. Palun, nüüd, miks sa nende eest ei hoolitse, eks ole, noh tegelikult, ega see meeste elu ei ole ju nüüd ka nii väga lihtne, et võib küsida, miks need, miks nende eluiga on lühem kui naiste eluiga aeg. Et mõnes mõttes naistelt selline perekonda taandumine on omamoodi ka varuväljapääs, eks nad ei ole sunnitud kogu aeg ennast tõestama mingi karjääris või. Sest et ma ei ole kuulnud, et keegi ütleks, et ta edukas naineta sünnitas neljanda lapsed nagu ei peeta mingiks edukuse näitajaks, et see nagu hoopis mingi teine sfäär, et pigem see nagu viiks seda edukust alla, sest et see viib elatustaset alla, eks ole, rohkem lapsi on perekonnas seda madalam on elatustase, ütleme kohe ja näitajad räägivad sellest. Kas sinule enda elust meenub mõni niisugune mõni niisugune näide, mis oleks võib-olla väga-väga hea illustreerimaks, sest seda olukorda ühe ja teise asja koos hästi tegemist või noh, vähemalt, No kas tegemist aga aga no eks loomulikult on, ma mäletan, oma sündis teine tütar ja siis selgus, et nüüd kohe on saabunud mingi tähtaega ootamatult kus ma pidin raamatukujunduse tegema, siis seda ma tegin tõesti nii, et et laps oli võib-olla kuuajane, siis sealt kõrvalt niisid jalaga, siis lükkasin seda vankrite siis ise tegin ja ma sain sellega hakkama. Ma ei tea, kas, sest ideaalne on, aga ütleme sellistes olukordades nagu avalduvad mingisugused peidetud võimed või sõnaga nagu noh, nagu öeldaksegi, et inimesel on väga palju, mida ta nagu ei Need, võimed või võimalused on palju suuremad, kui tend realiseerib, aga kui ta võtab nagu rohkem ette, siis ta nagu saab rohkemaga hakkama. Siis ta lihtsalt on sunnitud ennast mobiliseerima ja aega komponeerimine. Ma arvan, et ütleme, need naised, kellel on nüüd noh, kas võib olla ka väga kahjuks ei ole lapsi saanud või ütleme, kellel on üks laps, eks, ega see ei tähenda, et nad jõuavad siis nüüd rohkem, see sõltub ikka konkreetsest indiviidist, palju ta ei jõua või kui tugev see vedrudel seal on see tahtmine või? Mäletan omal ajal ma lugesin, et Aino Aino Kalda päevikuid nagu aalsemale tugevat mõju ilmselt ma olin ise ka sellises Raimo rollis parajasti ja ma ei tundnud ennast üldse küll küll nii meeletult vaimsena nagu, nagu tema seal pidevalt. Ora on sees kogu aeg, et et ta peab nende imikute kõrval mingeid romaani süžee siit kogu aeg mängib nendega oma oma peas ja siis tormab seal kuuajase lapse kõrvalt raamatukokku kirjutama, et ta lihtsalt ei saa teisiti. Meeletu mäleta, jõudki seal taga olema, sest et see ei olnud üldse tavaline või see ei olnud üldse. Ühiskond ei avaldanud üldse sellesuunalist survet, aga lihtsalt ja oli ju jõukamatel inimestel paljudel olid seal lapsehoidjad ja koristajad, aga nad ei teinud ikkagi midagi sellist. Sa oled välja kirjutanud ka ühe taadi, mõranenud oleks võib-olla hea hetk, praegu see, selline rasedus, siit ta. Nii et. Aga noh, ta kirjutab siin. No ma loen seda ainult mõne koha 100 aastat tagasi 1901, kui Aino Kallas ootas oma esimest tütart. Ühesõnaga, Aino Kallas ütleb näiteks nii, võiksin armastada oma lapsi ägedaste kirglikult nagu armastust, kõike ägedast, millest seekord kiindunud. Aga ma ei ole neid naisi, kes võivad nagu täielikult ära sulada oma lastesse, oma isiksuse, ma ei suudaks tervenisti lastele anda, mul koputab siis aina südames küsimus, kuhu oled jätnud, ütleme mis jumal ise süütas subõues ja millest pidi kasvama suur tuli. Ühesõnaga siin peegeldubki tema eluhoiak, ta teab seda juba enne, kui tal need lapsed valijat, et see nii on, lihtsalt võtab sellise hoiaku. Siis ta viib sellega läbi. Kindlasti võib mund inimeste mõnd sookaaslast võib-olla eriti ärritada see, et Aino Kallase ja kui me kasutame seda tsitaati illustreerimaks, veidi oma juttu, eks ole, et jumal teab, võib-olla meiegi kujutame ette, et meil üldse mingi mingi see on, et on suur ülbus võtta endale õigus endast sädet ette kujutada. Aga no mina kuulun küll nende inimeste hulka, kes seda sädet nii endas kui ka teistes oskab vähemalt ette kujutada ja siis näha, kas ta nüüd siis on tegelikult või ei ole, see polegi vast nii tähtis, tähtsam on see tundmine, selle sädeme, sädemega, kooselamise tundmine. Nojah, ma olen ka mõnikord mõelnud, et võib-olla ma ainult kujutan ette, et ma tahan midagi teha, tegelikult ma ei tahagi midagi teha, aga aga et võib-olla see on mingi väljaspoolt sundus, aga ma siiski hästi ei usu seda või see kui on nagu ikkagi nagu olemas. On tehtud, siis on pärast niivõrd hea tunne. Ja ja siis on, olen ka imestanud selle üle, et mul on alati meeldinud elu suhteliselt üksi olla täiesti üksi, et miks, miks ma loon endale situatsiooni, kus on praktiliselt võimatuks tehtud, et milleks see hea on. Aga samas, kui võtta niiviisi laiemas mastaabis, siis inimene saab ikkagi väga palju olla üksi, ütleme nooremas eas ja ka vanemas eas ja ka peale surma, eks ole, nii et et tegelikult see aeg, kui lapsed on väiksed, on ju suhteliselt lühike. Et seda tuleb osata hinnata, et mitte mõelda, et Tsahkna nüüd juba suureks ja et võib-olla just selline natuke vanemas eas Väikse lapse ema olles nagu hindad seda kuidagi teistmoodi või et sa ei taha sellest nagunii hirmsasti vabaneda või sa näed siin mingeid omi väärtusi või kuidas, kuidas inimene kasvab või? Näen ikka, jah, mina olen nii küllaltki vanemas eas. Nojaa. Tolle üksi ja vaba elu elanud, et seal on nagu mõnes mõttes. Ja minu võrdlus üks üks naine ütles, et ma ei olnud osanudki üldse niimoodi vaadata enne sellele emaks olemisele niisuguses eas, et et sul on ju nii kerge, sind ei tõmba enam välja. Et sa oled nagu sellest vaba sellest närvilisust sarvede maha jooksmisest. Aga võib-olla tõesti mul ei ole kunagi olnud nüüd nii siukest probleemi, et ma ei saa, et ma ei saa minna lõbutsema oma lapse pärast, mul on ikkagi oma lapsega ikkagi väga huvitav koos olla. Ei, no on jah, jaa, ütleme mina kõik see tudengipõlve, ma olin ka täiesti vaba inimene. Ma sain tõesti üksi käia ja mõelda, oma elu üle iseendaga tegeleda, nii et ma ei ütleks ka, et nüüd oleks midagi nii väga jäänud kripeldama. Kuigi ja selline aastaid-aastaid nüüd seal mulina sees seal siis muidugi tüütab. Loetan siin tuleb jälle mingid kompromissid, et eks millegi arvel. Eks selline kodune olukord ja ikkagi teistega koos elamine, teistega arvestamine vabastab ka niisugusest koormast nagu Maximalisti koorem, mina tahtsin enne ikka ikka kõike, kõike, kas kõige paremini või üldse mitte mingisugune niisugune poole muna variant, nagu öeldakse, et parem pool muna kui tühi koor ei tulnud minu puhul üldse kõne alla. Ma olin siis nõus, pigem juba tühja koorega leppima. Aga nüüd ma märkan, millist meeldivat tööd teeb see mõõdukuse õppimine minu hinge kallal, et ma ei ole üldse enam nii nõudlik ja, ja teisest teiselt poolt jälle kasvatab see kohusetunnet. Nii et see emaks olemine on tohutu palju sügavust andnud. Ma arvan, et on teinud seda kõigi naistega, kellel on see emaks saamine korda läinud. Ja kõik, mis, mis ma olen nüüd viimase kahe aasta jooksul teinud vähemalt mulle endale tundub nii, et see, mis ma olen nüüd juba teinud, ma olen teinud palju vastutustundlikumalt ja see on kuidagi nagu paremini välja tulnud. Ja inimesi vaatan ka kuidagi teistmoodi. No vaata selle Maximalismiga nüüd ka, nii et teatud teatud asjadest tuleks minu meelest ikkagi alati säilitada, ütleme, teatud asjades ei tohiks teha järeleandmisi võib-olla mingisugustes noh, see kõlab võib-olla isegi natuke nagu labaselt rääkimisi eetilistes küsimustes, ütleme või tuleks nagu jääda Maximalistiks või ütleme, mingi inimsuhetes. Mina küll nagu pooldan, pooldan Maximalismi näiteks või või, või on asju, kus ei saa olla kompromislik, aga loomulikult ütleme kui sul on juba mingi selline siin tuleb nagu parasjagu kulutatud, siis muutud tolerantsemaks teiste inimeste suhtes ja ütleme, üks asi on, milline sa ise oled, see ei tähenda, et teised peavad samasugused olema ja igalühel on tegelikult õigus olla selline, nagu ta on või ütle, seda kasvatab, laseb perekonnaelu, et sa pead nagu pidevalt arvestama teistega. Või noh, nagu ei saa eriti pirtsutada lähevad mitte teiste arvel. Jah, ennast ennast võid küll hinnata ikka edasi maxima listlikult, aga ma just mõtlesin jah, et, et sai võib-olla ei taha enam nii väga, et maailm näeks välja niisugune, nagu, nagu sina tahaksid ta välja näeb, pole nii väga enesekindel, enam oma arvamustes, nii paindumatu. Et noh, katsuge ise välja näha, nagu sa tahad. Ühesõnaga, et sa just nimelt mingitele mingites asjades nagu jääd kindlaks, eks ole. Aga maailma enda järel väänata nagu raske, et hea, kui sa saad natuke parandada. Kuskilt aga seda soovi maailma mõnikord ja natukene või niipalju kui vähemalt vähemalt arvan ennast suutvat seda parandada, seda soovima ikka enda endas mõnikord tunnen ja, ja, ja kui sa ütlesid, et kõigis küsimustes ei tohi järele anda, siis ma olen täiesti täiesti sinuga järele järeleandmatult nõus, selles mõttes, et selle, see tõesti on ka minu ettekujutuses nii ja mul tuleb praegu meelde, eks üks idamaade ütlemine, mis puudutab just seda, et sa ei tohi loobuda oma unistustest ja sa ei tohi loobuda unistamisest eesmärkide seadmisest, ütleme need on kaks ise asja, ütleme, et unistada midagi enamat praegu kui eesmärgid. Ja see, mida ma olin ütlemine on siis selline, et kui nüüd meil siin soovitakse, eks ole, meil siin Euroopas, Eestist soovitakse uue aasta puhul näiteks, nii et et soovin sulle kõikide sinu unistuste täitumist, siis see soov on Vastupidine. Soovin, et kõik sinu unistused ei täituks ealeski. Siin on päris päris äratuntav, eks ole see vahe. Ega üks ega teine soov ei mõtle, eks ole, pahasti. Aga lihtsalt kuidas, kuidas läheneda. Soovin, et sa ei unustaks oma unistasid. Aga sinul oli selle kohta üks, eks hea muinaset rääkida paari paari sõnaga, mida me mõlemad oma lapsepõlves oleme kuulnud, see on väga-väga hea illustratsioon selle jutu kohta minema. Nojah, selle peale oleme mõelnud mõnikord laiemalt nagu noh, see on ka selline, et teatud asjadel ei tohi nagu minna kompromissile. Võib-olla Hans vallada vist öeldakse ta. Saksa Saksa kirjanik, see raamat, lood lastele on ilmunud ka kordustrükis, aga mina mäletan seda oma lapsepõlvest. Kollas kollane kõvakaaneline raamat punase kalingur seljaga mis sisaldas natuke süngeid ja küllaltki omapäraseid laste lugusid millest ühe nimi oli kultaaler, mis oli ühest hästi vaesest tüdrukust, kes sattus Anssihtsa käte kuskile maa alla, pass elava, kes pani ta kuldmünte läikima, hõõruma münte ja öeldi, et ta ei saa sealt enne välja, kui ta on leidnud mingi kultaalria nõnda leidnud. Ja, ja siis ta seid seal nuttis ja see oli nii kohutavalt üle jõu käinud, aga tal oli seal üks väike abiline kuskil klaaspudelis, kes siis ainult mingit hapet, millega te siis kõik sai aastate jooksul läikima hõõruda. Aga seda kultaalid kuskil ei olnud, oli ainult üks assi sõidel üks leivatükk, mis nagu kasvas jälle suuremaks, et seda ei tohtinud nagu päris lõpuni süüa, et sel juhul ta kasvõi selle suuremaks ja siis lõpuks kriitilisel momendil sisse. Kui enam mitte midagi muud üle jäänud, siis siis ikkagi kuskil oma mehikesed, nad sõid selle leivatüki ära ja siis see kultaaler oli seal leivatükis. Nii et siis pääsesid sealt siis see mehike, siis ta vist lõpuks seal hästi inetasite lõpuks suudles teda ja siis sellest tuli sihukene devali nõiutud esindanud, põgenesid sealt nagu aga just see, et nagu mingi mingil momendil võib-olla elus tuleb nagu kompromissitu lõpul lõpule minna või ei tohi jälle allaandmisi teha, tuleb see viimane leivatükk nagu julgelt läbi hammustada kultaallaselt üles leida. Kinnis. Stuudios on kunstnik Maarja Undusk ja mina olen ajakirjanik Kerttu Soans. Me räägime meile Maarjaga ühisest kinnismõttest, et koduelu kõrvalt ja kodueluga koos tahaks siiski ka ennast teostada, kas selles samas elus või, või siis loomingulises elus, ühesõnaga nii et iseendaga ei peaks vastuollu minema. Et see, milleks tabame ennast olevat siia ilma loodud, saaks ka kuidagi areneda laste kasvatamise kõrvalt. Kuid ilmselt vajab siiski natuke selgitus see, et, et me ei mõtle koduse töö niisuguse rutiimsema poole peal, mitte just lapsi ja nendega tegelemist, see on ikkagi see päikeselisem pool, et kodus on ka igasuguseid töid, et kui me rääkisime siin endale aja vabaksostmisest, siis pidasime eelkõige silmas siiski seda, et, et niisugune koristamine ja, ja majapidamine, et võib olla seal on üht-teist, millest naine, kes tahab nüüd ka mingit muud tööd teha, võiks nagu raha eest ennast vabaks osta, et see ei ole midagi nii taunimisväärne. Nojah, ma olen ka märganud, et kohati pannakse need asjad kõik nagu kokku, et kõik kodune majapidamine nagu lapsed, ka majapidamine, et lapsed ei ole tegelikult pidamine. Näiteks üks keskesaade oli ka raadiohelistamise saade, kus kus üks üks naine ütles, et tema nagu on ennast teostanud eneseteostusega teema oma nelja lapse kasvatamises ja siis teine naine helistas spaaselt, ütles, et tema küll ei usu, et nüüd mine võiks ainult koristamisest ja söögitegemisest nagu omaeneseteostus leida nagu vastandas ennast sellele teisele, tegelikult on üpris erinevad asjad. Et, et loomulikult, kui sa tahad mingit vaimset tööd teha, minu meelest siiski osta vabaks ka sellest laste lastendusest mingil määral, sest et noh, ega need lapsed on siiski väiksed lapsed, üsna egoistlikud, ega nad nüüd küll ei arvesta sellega. Et sa tahad midagi teha, aga ennekõike just nimelt võib-olla katsuda teistega asja lükata selline. Selline tüüpiline naiste töö, mis, mille tulemust mitte kunagi näha ei ole. Koristamine, nõude pesemine, seal pesevad nad kõik puhtaks, kraanikausi, teised kõik puhtaks. Ja siis varsti on ta täpselt samasugune, et noh, niikuinii seda tuleb lõputult teha, aga eelkõige võib-olla just sind leida keegi, kes aitaks ära teha ja siis siiski leida aega ka lastega siis koos olemiseks teadlikult ja siis seal siiski oma osa loomingust nõu pesemine ei ole siiski osa loomingust, et omamoodi ma olen nautinud seda, kuidas isi perekonnaelu jooksul on saavutatud teatud virtuoosse teatud ebameeldivatest tegevustes. Et lihtsalt. Ma arvan, et need tuleb lihtsalt ära teha ja nende peale võimalikult vähe energiat kulutada. Et loomulikult, kui sa tahad, et sul kõik ja mida meil oleks ideaalne, absoluutselt, siis ei jõua küll mitte midagi muud teha, siis ongi see su eneseteostus, et seal on ideaalne majapidamine. Et küllap esineb ka seda heaga. Mina pöördusin jälle ühe idaütlemise poole, mida see jutt mulle praegu meenutas. See puudutab ka neid samu majapidamistöid, millest siis võiks püüda ennast vabaks osta, aga kui ei saa, siis teha neid niimoodi, et nad võtaksid, nagu sa ütlesid, võimalikult vähe energiat. Aga samas võiksid nad ka olla. Kui neid nüüd niimoodi rahulikult teha ja niisuguses koguses, et see ei hakka närvidele käima, nad võiksid olla isegi mingisugused meditatsiooni meetodid. Et idaütlemine on niisugune, et et kui sa kannad vett, siis kanna vett ja selle taga on see mõte, et ka veekandmine võib sulle väga palju pakkuda. Kui sa seda vett kannad niimoodi noh, armastuse ja teadlik. Seega, eks ole, Einar, loomulikult ka majapidamistöödes on arenguruumi, eks sa õpid, et, et seda on ju ise kogetud, et lihtsalt osavus kasvab, aga väga tore ja lõpuks sa saad sellega ise minimaalse ajaga hakkama ei vajagi seda, et seal keegi teine tuleb tegema, et see, siis see suhtlemine ja nende mingisuguste tädidega seal ja ikkagi sa pead, noh see on jälle omamoodi lisakoormus, et siis tekib küsimus, et kumb, kumba valida jah. Nii et hea targa inimese, kes õiendab su lasteaiaga, sest kui sa ise seda kogu aeg teed samas tahad midagi muud teha, siis mina olen küll kogenud muude lõpuks ise niivõrd vastikuks närviliseks, et ma ei ole päris kindel, kas see laps on just väga õnnelik, kui ta näeb, kvastik ema tal on, eks ole, kas kogu aeg ütleb, et sa segad mind ja mine nüüd minema, eks. Et võib olla seal on tõesti siis, kui ta on mingi tasakaaluka inimesega, kellel on tema jaoks aega, et miks siis alati pruugis ema olla kõige, kõige parem teatud situatsioonides? Aga vaatamata ikkagi sellele ajavabaksostmisele ja loomingulisele tööle ja suutlikkusele seda laste kõrvalt teha ja, ja nendele kompromissidele kõigele, millest need räägitud. Ikkagi on, nii Maarja, et kui vaadata ringi maailmakuulsate loojate hulgas, siis suurvormid on olnud need, mis on olnud ikkagi meeste pärusmaa, kus mehed on suutnud ennast paremini teostada. Me enne just arutasime, et et võib-olla väga kuulsaid naisi loed väga-väga vähe. Naisrežissööre on väga vähe, aga. Poetesse on palju interpreet on palju kuulsaid naisi, väiksemad vormid. Ühelt poolt võib olla, mis ei nõua niisugust pikaks ajaks kadumist oma perekonna hulgast. Jutt käib nendest naistest, kellel on perekond nendest Nendest. Aga teisalt võib olla ka see, et et naised loovad jälle meestest kuidagi paremini sellistel aladel, mis on seotud. Elutundmise ja oma kehatundmise ja valitsemisega ja niisuguste veidi salapäraste asjadega. No nii, ta kipub olema jah, vot see on üks, üks mälestus, kui mu mehel oli südameoperatsioon ja ma olin pikalt seal Tartus oma väikse üheksakuuse tütrega. Ja siis ma mõtlesin kõvasti selle üle, et kuidas oleks olla kirurg aru, et ütleme vähemalt sellise lapse kõrvalt seal ikkagi praktiliselt võimatu. Sest et see, see on selline alade, nõuab sellist täpsuste süvenemist, sa pead igal ajal olema valmis tööst maa, eks ole, kust sind kutsutakse Lähed unustama täielikult selle koduse elu. Siin ei saa, lihtsalt seda ei saa. Ja siis ta siis ta peab loobuma lihtsalt sellest perekonnast, ütleme ta ei saa, ta kaotab oma kvalifikatsiooni, kui ta siis vahepeal, eks ole, kasvatab lapsi, et noh, siin on niivõrd tugev vastuolu, et lihtsalt noh, mis me räägime võimetest või võimekusest või seal hoopis mingid muud kriteeriumid, võib-olla ta teoreetiliselt on küll võimekas, aga ta ei saa seda teostada lihtsalt. Noh, kirjanduses on ju mõned kõvad naised ikkagi on. Ja tulla. Traditsioon mängib siin ka kaasa, aga aga jah, väikevorm nagu on luule, luule, see oli ikkagi väga tugevad, naised siin ei ole, üldse ei anna nagu öeldud, et mehed on paremad, luuletajad, naised keskmiselt. Aga naistele on niisuguseid alasid siiski ka kus nad on ilmselt juba naiseks olemisega juba meestest üle. Need on just need natukene sinna müstikaks peetud piirkonda kuuluvad alad. Nojah, on ju olemas maailma ajaloos väga võimsaid naismüstikuid, eks ole, ja ütleme, nõiad on ikkagi, üldiselt kipuvad naised olema, et võib-olla siin taga on just see selline emburanaalsest faasist peale jõkke süüvimine inim inimtundmise kus tehakse kõik kõik see nii detailselt läbi, eks ole, ja ütleme, sotsiaalse õpitavaga lapse kõrvalt, ravitsem aegs kõige praktilisemaks igasuguses mõttes sa teed selle kõik nagu läbi ja siis, kui sa oled lõpuks juba vana naine, sul on see mingis mõtlesin juba selline kogemus, et kui head eeldused nõiaks saada. Kui sa ei ole liiga pragmaatiline ja edule arend. Edukas nõid. Kas sina maarjajääd oma kinnismõtte juurde, et tahad seda sädet, mis sa arvad endas olevat tahab lasta sellel ka kasvada, paisuda ja samaaegselt tegeleda ka oma kodutöödega, nii et need sulle koormavad ei tunda. Noh, eks ole, mu kompromistlik elustiil Eks ta nii nagu, nagu ta kujuneb Et võib-olla selline kinnismõte, millest täna rääkisime, see ei ole mingisugune taandav ja, ja olukord kehvemaks muutev kinnismõte võib olla kinnismõte, on hoopis unistus. Nojah, siin võiks üldse laba labaseks nagu kulunud lauset, tee oma elust meistritöö. Katsu siis igast küljest, siis nagu olla mingi täiuslikkuse poole või et siin ei saa nagu teha järeleandmisi, et mitu korda ei saa proovida? Jah, ja kui, kui on vaja, siis. Aastatega tuleb võib-olla ka rohkem julgust ja oskust ära tabada see moment, millal on vaja just see leivatüki lõpuni süüa, et sealt ka see kuldraha end ilmutaks. Stuudios ajasid juttu oma kinnismõtte ümber kunstnik Maarja Undusk ja ajakirjanik Kerttu Soans. Aitäh kuulajatele, kes leidsid aega meiega kaasa mõtiskleda. Ja. Järgmisel pühapäeval kinnismõte saates on juba kõigil võimalus kuulata Märt Väljataga.