Tõepoolest, see seonduvalt selle aasta riigitellimusega võib öelda nii, et kultuuriteaduskonna erialasid riik ei telli, mitte ühtegi kohta? Ei raadiorežii eriala, ei koreograafia, eriala ja ka värskelt keskkooli lõpetanute jaoks kunstiõpetaja eriala. Küll tellitakse töötavatele õpetajatele kõrghariduse andmist. Pidasin, et tegelikult tähendab, kui pedagoogikaülikool ei võta vastutulevast aastast mitte ühtegi puhkpilliorkestridirigeerimise eriala üliõpilast. Tegelikult puhkpilliorkestridirigeerimise eriala üliõpilasi me ei võtnud ka juba sel aastal vastu tähendab 2000. aastal kuna haridusministeeriumi otsuse põhjal peab neid spetsialiste edasi edaspidi ette valmistama Eesti Muusikaakadeemia. Kas ta seda teeb või saab need riigi tellimuslikud kohad kuidagi teistmoodi seal kasutatud, seda peab Muusikaakadeemia käest küsima. Esmaspäevane Postimees kirjutab, et kultuuriteaduskond kaotab riigi tellimusest 62 ja pool protsenti ja täielikult lõpetatakse siis riigitellimus, kultuuriloo, koreograafia, raadiorežiid, filmi ja video erialadel, mida see tähendabkultuuriteaduskonna jaoks. Võib öelda nii, et kui 1198. aastal riigi tellimuslikel kohtadel õppis 70 üliõpilast, siis juba 2000. aastal oli riigi tellimus vähenenud nelja kümnen üliõpilaseni ja sel aastal lausa 15-ni. Riigi tellimus on just see, millena reaalkultuuri Erelasid ongi ainult võimalik. Kuna see koolitus toimub väga individuaalselt, väikestele rühmadele on see väga kallis. Ühe spetsialisti koolitamine läheb keskeltläbi maksma 50000 Eesti krooni. On selge, et tasulisena sellist õpet ei saa teha lihtsalt meie inimesed ei ole piisavalt maksujõulised. Nii et kui lõpeb riigi tellimus nendel nimetatud erialadel, siis tuleb nende eriladel õpetamine Eestis, noh, Tallinna pedagoogikaülikoolis. Meie oleme ainukesed siis Eestis üldse täielikult lõpetada. Toomas Lõhmuste mida see tähendab eesti kultuurile, kui lõpeb raadiorežiid, filmi ja video erialade õpetamine Eestis üldse? Piltlikult öeldes naerma siin tõepoolest kirvest selle selle võrse kohal, sest et ma lihtsalt noored erialad ja, ja palju on tehtud ponnistusi, et nad üldse, et meie rahvuskultuuri järjepidevus kestaks. Poolest oleme fakti ees, et sisuline tellimus on null. Ja muidugi võidakse väita, et võtke siis tasulisi vastu just härra normaksin ütles, et need on üsna kallid erialad, see tähendab seda, et maksu suulisus ja andekus või töövõime, mis käik andekuse juurde on minu jaoks praegusel hetkel Eestimaal, pöördvõrdelises situatsioonis minu meelest see tähendab seda, et andekad ei pääse enam õppima. Kui lubate, ma tooksin siiski ühe väikese täpsustuse sisse filmi ja video erialal, vastuvõtt toimub meil üle aastat. Nii et ega sellel aastal me ei kavatsenudki vastu võtta, 2000. aastal küll võtsime. Ja see on nüüd eriala, mida tõenäoliselt siiski, mille riigitellimuste lõpetada, sest eelmisel aastal toimunud õppekava akrediteerimine möödus lausa sarnaselt. Rahvusvahelise akrediteerimiskomisjoni liikmed ütlesid, et see õppekava on parim Euroopas. No ma ei oska nüüd öelda, kas see tõesti nii on ja kas need on Euroopa õppekavu, filmi ja video erilatil ritta seatud, aga kindlasti teatud tõetera siin sees on. Mis puutub aga teisi erialasid koreograafia näiteks siis me oleme viimastel aastatel ülikool on tohutult investeerinud. Me oleme ehitanud tantsusaalide jaoks eraldi ja uute kaasaegsete tantsuruumidega, tantsusaalidega ja õpetamine toimub sealt tõepoolest väga heal tasemel. Siis tõenäoliselt läheb vett vedama ka see haridusministeeriumi argument, et puhkpilliorkestridirigeerimist võib õppida kõrgemas muusikaakadeemias ja tantsujuhiks võib õppida Viljandi kultuurhariduskoolis. Investeeringud on tehtud ja pealegi see tähendab seda, et näiteks tantsujuhiks siis ju enam kõrghariduse tasemel seda teadmist omandada ei saa. Bakalaureusetaset enam ei ole sellel ajahetkel siis kui me suuname ta ainult kolleksile. Ja ma tahaks veel juhtida tähelepanu, et tegelikult on sisuliselt tegu Mait Agu koolkonnaga, kes praegu on näidanud ju väga jõulist tööd kõikide meie meie tantsupeokultuuri säilitamisel ja, ja tärn tants, mis on tulnud tegelikult läbi. Mait Agu. Nüüd on ka siis seal, kui teist aastat juba ei ole tellimus sisuliselt kirves. Tõepoolest eelmisel aastal haridusministeerium ka ei tellinud koreograafiat erialal riigi tellimust esitanud ja nimelt eesmärgiga, et hakata seda ka üle aasta tegema, seda võrra suurem pidi tulema sellel aastal riigitellimus. Nagu menüüd Läheme selles käesoleval ajal meile esitatud projektis ei ole ka sel aastal koreograafia erialal enam riigi tellimust sisse kirjutada. Tõnis Lukase intervjuust esmaspäevasest postimehest loen ma, et riiklikku tellimust kärbitakse kolmel põhjusel, millest üks on see, et noorte arv väheneb. Kas pedagoogikaülikoolis te võite kuidagiviisi täheldada seda, et et üha vähem inimesi noori inimesi tahab sisse astuda, teile? Tähendab noorte arv väheneb algkooli tasemel tõepoolest ja võib-olla osalt ka põhikooli tasemel. Noorte arv ülikooli astujate hulgas ei vähene veel kindlasti enne 2000. seitsmendat aastat. Nii et see argument päris täpne ei ole. Võiksin veel öelda, et viimastel aastatel on sisseastumiskonkurss Tallinna pedagoogikaülikool ei olnud Eesti kõrgeim ja kaugelt kõige kõrgem. Konkursi keskmine näitaja on olnud nii eelmisel aastal kui ülemisel aastal umbes 12 üliõpilast ühele kohale. Nii et seda hirmu, et meil üliõpilasi ei jätkuks, meil küll ei ole. Kas te olete aru saanud, mida siis haridusministeerium nüüd selle rahaga mõtleb teha, mida ta varem pani Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna riikliku tellimuse alla. Kas haridusministeeriumil on mingi konkreetne plaan, suund, kuidas te seda raha kasutab? No eks haridusministeeriumi kavasid peaks nendelt küsima, tegelikult on probleem selles, et juba 2001. aasta riigieelarve kavandamisel lähtuti väga madalatest numbritest. Nii et kui näiteks toon näite ühe tingüliõpilase maksumus oli 1999. aastal 13 ja pool 1000 krooni, mida riigitellimuse kaudu siis maksti ülikoolidele siis 2001.-ks aastaks küsiti rahandusministeeriumi kaudu riigieelarvelt ühe ting tudengi eest 12,6000, nii et näete, juba ligi kümneprotsendiline langus on ühe üliõpilase maksumuse osas, mida haridusministeerium oma eelarve koostamisel arvestas. Kultuuriteaduskond on niisugune erialavorm, mille üle ei tohiks otsustada ainuüksi haridusministeerium, mida ütleb niisuguse tulevikuväljavaate kohta kultuuriministeerium. Kultuuriministeeriumi spetsialistid on hämmingus praeguse situatsiooni üle ja nad on seda ka väljendanud küll mitte nüüd meedias, aga ma pelgan, et see kuuldega haridusministeeriumi pool on, on üsna ummistunud. Ma ei tea, mul on tunne, kui piltlikult väljendudes, ma arvan, et see haridusministeeriumi poliitika minu jaoks niisugune peost suhu mõtlemise tasand siin puudub kaugemat perspektiivi nägemine. Ja siin teadus ja arendusprorektor ees olevatest paberitest näeme, et kõik see, millest äsja rääkisime, ei käigi ainult kultuuriteaduskonna kohta. Ka eesti filoloogid, eesti keele, õpetajate arvu, riikliku tellimuse vähenemine on täiesti reaalne. Tõepoolest, kui 2000. aastal riigi tellimus eesti keele filoloogide, eesti keele, õpetajate ja eesti keele kui võõrkeeleõpetajate osas oli summaarselt 80 siis sel aastal on see projektis 25. Näeme, et vähenemine on rohkem kui kolmekordne. Üldsegi enam ei tellita filolooge. Nii et sellega lõigatakse ära eesti keeleteadlaste järelkasv, kuna tõlitakse ainult eesti keele õpetajaid ja sedagi oluliselt väiksemas mahus kui eelmisel aastal. Eriti kurb on see silmas pidades seda, et praegu hiljuti lõppes meil eesti keelele pühendatud suur konverents Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Eesti keele Instituudi ühisorganiseerimisel kus rõhutati veel kord emakeele tähtsust emakeelse kultuuri arendamisel ja eks me tea ju kõik, et kultuurikandja on just keel, emakeel. Kogu selle jutuajamise kokkuvõtteks näib mulle, et haridusministeerium väga täpselt ei tea, milliste põhimõtete järgi riiklikku tellimust esitada ülikoolidele ja kuidas saada Eestile kõrgharidusega inimesi, missuguste põhimõtete järgi see peaks toimuma? Tõepoolest nii see on ja seda vaatamata sellele, et, et Eesti ülikoolid on korduvalt haridusministeeriumi poole sellekohaste ettepanekutega pöördunud, et väljad töötada riikliku koolitustellimuse kujundamise põhimõtted siiamaani on fikseerimata iga-aastase riikliku koolitustellimuse juurde on tõsi küll, haridusministeerium oma paar printsiipi lisanud näiteks tähendab, igal aastal olid prioriteedid infotehnoloog, loogia ja õpetajakoolitus 2001. aastal prioriteet tehnika ja tehnoloogia erialad. Mis saab olema Järgmiste aastate prioriteedid. Nendest ei ole mitte kellelgi õrna aimugi ja on ju selge, et ülikoolidel on väga raske oma tegevust korralikult planeerida, perspektiivselt planeerida, kui prioriteedi puuduvad, põhimõtted puuduvad. Ja varem või hiljem läheb selline korraldamatus reguleerimatus Eesti riigile lihtsalt kalliks maksma. Ma ütleksin veel nii palju juurde, et ülikoolid on teinud ka konkreetseid ettepanekuid. Näiteks üheks oluliseks prioriteediks peaks just olema, ja see, et riik tagaks selliste erialade koolitamise, mis on olulised rahvuskultuuri säilimise ja arendamise seisukohalt ja millel koolitamine on niivõrd kallis, et tasuline õpe ei ole võimalik. Teiseks suhteliselt heaks riigitellimuse osa olema suurem spetsialistide koolitamisel avalikule sektorile sest on ju selge, et eraettevõtlusolulisel määral spetsialistide koolitamiseks avaliku sektori jaoks edaspidi investeerima ei hakka. Ja nii edasi, nii et kõik need küsimused on omavahel läbi, rääkimata diskupteerimata ja eelkõige peaks see toimuma haridusministeeriumi korraldamisel initsiatiivil. Paraku seda siiani ei ole toimunud.