Kinnismade kordame valitud palu 13. mai kinnismõttesaatest kirjanik arvavaltoniga. Ma jagaksin üldse inimeste kinnismõtted vähemalt kolme kategooriasse. Need oleksid siis sellised, mis on inimestel üldised mis on teatavale grupile iseloomulikud ja mis on puhtalt isiklikud. Ja nende üldinimlikke mõtete hulka näiteks käib kindlasti surma mõte, mis saadab inimest ju erineval kujul erineva intensiivsusega läbidele mälu ja on võib-olla just nooruses või teatud kesk-eas hoopis tugevam kui vanaduses, kus ikkagi Nende paratamatusega hakatakse harjuma. Igatahes mina mäletan oma üsna varasest lapsepõlvest seda ebaõigluse tunnet, et mulle on antud elu, ma ei mõelnud siis, et see elu oli veel pealegi kõik väga-väga paljude juhuste kokkusattumus, aga sellest tuli välja üks mingi olevus, kellel oli oma mina ja kelle see mina seisis kõikide asjade keskel. Et see ainumas elu siis võetakse ükskord ära ja see oli nii kole ülekohtune, et lapse peas hakkasin mõtlema, et kas on mingit võimalust seda ületada. Ja see mõte on mul ka loomingus nagu kajastunud kas või nimed taksin romaani Tšingis-khaani sion siis teekond lõpmatuse teise otsa mida kriitika on küll ka pidanud raamatuks, kus on vastandatud vaimu ja võimu nimelt mongoli valitseja Tšingis-khaani ja ta munga sanktsiooni vastanduse või paralleelsuse kaudu. Aga tegelikult mina hakkasin seda pikka asja oma lähtudes ainult sellest ühest mõttest, et Tšingis-khaani oli vallutatud ju maailm la, nii palju kui see maailmapilt või kujutlus tol ajal inimestel oli. Ta oli ühendanud kõik mongoli hõimud, oli allutanud suurele hulgale naaberhõimu, tema pojad ja pojapojad olid läinud oma teekonnal viimse mereni Euroopasse välja allutanud ka alad kuni India ookeanini. Ja loonud maailma kõige suurema impeeriumi, mida paraku ja valitseti hobuse seljast. Aga siis sellel suurel väejuhil singiskaanil ühel hetkel oli vaja surematust. Ja ta oli kuulnud, et on olemas sellised tao sektid, kes teavad surematuse saladust ja üks kuulsamaid nendest oli siis Chanud Chun ühe. Muukluse haru juht kelle ta siis kutsus enda juurde. Ja see vaba vaim, kes ei kartnud ei kahane ega midagi muud, ometi sõitis ta juurde. Ma olen püüdnud mõistatada selles romaanis, mis, millised olid ta ajendid. Aga kas see need oletused on siis tegelikult seda me ei saa kunagi ajaloost ju teada ja mõõta. Sinna juurde võib tuua ühe teise Hiina legendi kunstnik, kust, kes kutsuti suure keisri juurde. Keiser istus oma troonil joodis jalga hõbetatud kilpkonnatopise peal ja palus seda erakud, kes oli siis kaltsudes kusagil onnis, elas jõe ääres tulla talle nõunikuks Ast, ta oli kuulus oma suure tarkuse poolest. Ja selle peale ütles heina tark talle. Et vaata seda kilpkonna, ma olen täiesti kindel, et ta eelistaks lohistada oma saba mudas, aga mitte olla siin õpetatult sinojaal. Ja see oli kogu vastus. Ühesõnaga ta ütles keisrile ära. Aga too minu Chang, Chun ta munk siis ikkagi. Tšingis-khaani juurde läks ja tal ei olnud talle loomulikult surematust õpetada. Aga et ta pidi midagi oma ilmumise järel talle õpetamist, üritas ta talle seletada tao tarkusi ja esimese lausena, nii nagu legendid räägivad, vast ütles ta talle, et, et ei ole olemas surematust. Aga on küll olemas õpetusi, kuidas elades elada paremini ja õilsa maad ja seda ta püüdiski sisendada ja võib-olla see oligi tema motiiv, minna siis selle suure valitseja juurde. Ja püüda seda julma. Val ootuste rida jäi ja võõraste rahvastega käitumist mingil määral pehmendada. Nojah, see on siis lihtsalt üks üks näide sellest, et inimesed, et mitte üksi nelja-aastase lapsena kusagil Märjamaa alevi vahel, kus terav tunnetus, nagu ma mäletan, mul tuli esimest korda peab surema üks kord. Et selline tunne on siis ka nii vägeval valitsejal nagu Tšingis-khaani, kes oli surma saatnud tuhandeid-tuhandeid-tuhandeid inimesi. Ei, et see selline jah, kinnismõte kindlasti valdab inimesi erinevatel aegadel ta tuleb inimeste ettekujutlustes, ka unenägudes. Ja kindlasti kõik oma elust rääkida neid juhtumeid, mida nad on sellega seoses unes näinud. Teine selline enim Flick üldinimlikke üldine, kõigile omane kinnismõte on kindlasti kõik see, mis on seotud inimese minateadvusega. See on nagu selle eelnevaga ka seotud seesama küsimus, et kuhu see minu, mina siis kaob, mis on nii täis kõik kõvai seid, igasuguseid otsinguid ja juhtumisi on mälu ja tarkust ja, ja kuhu see kaob, kas surnuaiamuld on tõesti nii tark ja rikas, et see on kõik, kõik need püüdlused ja vaevad endasse võtnud mitte midagi sellest, nagu vastu ei anta peale vaese väikese aine? Ja, ja kõik need mina otsingude kuidas seda mina realiseerida, kuidas see mina võiks olla püsiv, anda mingeid väärtusi? See on, ma arvan, asi, mis erineval kujul nagu valdab kõiki inimesi, siiski. Võimalik, et inimene kaitseb ka ennast taoliste kinnismõtete eest vahel ja püüad teha enesele nägu. Ta polegi neid mõtteid mõelnud, aga ometi ometi on ta seda ikka mingis seoses kuidagi mingitel hetkedel teinud. Annad õhtused unistused või hommikused ehmatused, kuidas kellelgi? Keemis. Kuulsite valitud talu 13. mai kinnismõttesaatest kirjanik Arvo Valttaniga. Saate toimetas Haldi Normet.