Tõepoolest, kultuuripärandi loomine ja hoidmine on tänavuse laureaadi Marju Kõivupuu igapäevane töö. Tagasihoidlikult ütleb ta muidugi, et ei ole teinud midagi enamat kui kõik teised, kes oma tööd ning eriala armastavad. Tänavusel pärandi aastal on just tema olnud kõige tihedama esinemisgraafikuga pärandiaasta saadik pidanud loenguid ülikoolides ja käinud esinemas kümnetes koolides ning rahvamajades. Küsisin Marju Kõivu poolt, kas nendel kohtumistel tulid alla ka midagi inimeste arusaamas pärandist üllatusena. Pärandit nagu käsitletakse ikkagi millegi niisugusena, mis lõppes ära umbes 19. 20. sajandivahetusel, et see kõik, mida me näeme etnograafia muuseumides, vabaõhumuuseumides, mis kajastab just eelkõige meie talupojakultuuri ja inimestel, on sageli harjumatu, et me saame pärandina käsitleda ka neid penomene, kultuurilisi nähtusi, ilminguid, esemeid, mis on pärit tunduvalt hilisemast ajast ja võib-olla sedagi, et kultuuripärand kui niisugune, et on tegelikult ju kultuuriprotsess, mis loo ja taasloob ennast ise läbi minevikku, siis tulevikku Seda, et meie kultuuripärand jääb moodsas maailmas vaesemaks, kõivupuu ei usu. Väga palju seda, mis kuulub vanemasse pärandisse, on nüüdisajal saanud võib-olla natuke teistsuguse tähtsuse või tähenduse või ka rakenduse, kui ta ehk oli üks, kaks, kolm inimpõlve tagasi. Me ise oleme pärandi loojad. Kui me vaatame, kuidas praegu moekunstis kujutavas kunstis kaasaegses etnograafias pöördutakse tagasi juurte juurde siis Me loome seda pärandit ikka jätkuvalt edasi, kasutades siis kõike seda, mis meie armsal esivanemad on meile pärandanud. Ja, ja vaatame lahtiste silmadega ringi, sest maailm meie ümber on jäänud suhteliselt väiksemaks interpreteerima väga palju oma vaatekohast ka maailmapärandit. Marju Kõivupuu on arvukate lõunaeesti keelt ja kultuuri puudutavate raamatute autor ning konsultant oma kodukanti. Võrumaad peab laureaat endiselt kalliks. Mis on aga kõige väärtuslikum asi, mis on Marju Kõivupuu ise pärinud? Võib-olla see kõige kallim pärand, mis ma olen saanud, et seda ei soovi nagu käega katsuda, et, et see on mõtteviis, proovida leida lahendusi ja proovida kasutada oma aega, aga mis on mulle antud võimalikult mõistlikult ja võimalikult sisukalt, et mul on kadunud vanaema, kes ütles alati niimoodi, et võru keeles Võrumaalt, nagu ma pärit olen, et siia minemist maailm siis yhe mehe peadsin hakkama saama.