Kordame valitud mõtteid 27. mai kinnismõttest. Ja olen hilinenud ametilt kunstiõpetaja. Minu hobiks on kollektsioneerida, mänguasju. Ja siit siis ka need seos kinnismõttega sest iga kollektsionääri kinnismõtteks on tõenäoliselt omada võimalikult rohkem. Ma mõtlen just kvalitatiivselt rohkem neid huvitavaid objekte, mille ta on oma teemaks valinud. Neid uurida. Ja minu puhul on kindlasti ka see, et neid teistele näidata. Ma tean, et on margi ja mündikogujaid, kes kiivalt hoiavad oma kollektsioone ja ei lase neile peaga, et valgust peale, aga ka mina püüan sõita praegu oma kollektsiooniga ringi ja korraldada näitusi sellest. Sest minu meelest on mänguasjad üks nisukene võlumaailm ja samal ajal natuke nostalgiline maailm, mis seob väga mitmed elus olevat põlvkonnad omavahel võib-olla rohkem kui mõni nisukene suuline jutt võiks teha. Sest paraku eks me räägi ikka sellest, et lapselapsed ja vanaemad teinekord ei saa üksteisest aru. Kuna maailma areng, tehniline, ka poliitiline, nii kiiret, et vanaema ei saa aru lapselapsest längist ja ja lapselaps ei saa aru sellest, mis vanaema ja vanaema vanaisa nooruses toimus. Aga see on niisugune ühendav lüli. Ja kui see tänapäevane laps näeb seda, millega vanasti mängiti, võib ta küll esmakordselt reageerida, nii et oh, mis vana kole ja pole üldse huvitav. Aga tavalised lähemal uurimisel leiavad nad, et see vana mänguasi võib-olla hoopis funktsionaalsem ja loomingulisem sellega hoopis rohkem midagi teha, kui praeguse mingi valmis asjaga. Ja ma arvan, et see lastega tegelemine tuleneb nüüd otsevast ametist. Muidugi see, et, et mul omal on kolm last paraku kõik tüdrukud, nii et selle tõttu kollektsioon kisub ka nukkude poole. Aga vaadates koolis lapsi, kes on pärit väga erinevatest peredest, majanduslikud tagamaad on väga erinevad aga mitte ainult, ka vanemate ellusuhtumine võib olla väga erinev. Siis ma mõtlen seda, et et mänguasjal on ikka väga oluline roll lapse sellise väärtushinnangu kujuna kujundamisel. Ta on lapsi, kelle jaoks mänguasjal nagu üldse mõte puudub, kes niuksed, sotsiaalsed olendid, kes mängivad ainult teiste lastega ja tegelikult see on väga vahva ja, ja väga oluline nende eluks ettevalmistusel. Ja teiselt poolt on lapsi, kes tegelevad just nimelt omasele väljamõeldud maailma ja selle tegelastega. Ja seal on ju mänguasjad abiks. Aga sinna vahepeale jääb kindlasti selline seltskond, kes ma mõtlen just niukesi, praeguse televiisori arvutimaailma lapsin kes nagu ei oskagi midagi teha. Nad vaatavad pilti, vajutavad nuppe. Ja ühelt poolt jääb vajaka suhtlemisoskusest ja teiselt poolt lõpp udu fantaasiast. Ja ma muidugi ei tea, kas minu näitusetegevus kuidagiviisi aitab kellelegi kellelegi otse mõttemaailma muuta, kindlasti mitte, aga aga võib-olla ta paneb mõnedki vanemad mõtlema sellele, et peaks vaatama, mida ta laps teeb ja millega ta mängib. Oi, nüüd sellesama näituse kollektsiooni tegevuse juurde oleme natukene uurinud ka mänguasjade ajalugu. Siis kõige varasemad mänguasjad, eriti just nukud on olnud nii-öelda jumalikku pärit tähendab, nad on kultuslikul eesmärgil valmistatud. Kõige varasemad leiud on ikka mitme aastatuhande tagant Peruust, kele Egiptusest, aga üsna kiiresti tuleb sinna kõrvale ka mängunokk ja, ja mängunupp, mis on üllatavalt funktsionaalne painduvate liigenditega. Ja need on siis Vana-Kreeka Vana-Rooma antiikmaailma mängunukud. Nii et mingit 20. sajandi jäigat plastmassvigurid on seal kõrval suhteliselt armetud, kui vaadata nende vanade nukkude sellist mängulisust, mis nendega kõik teha. Nov. No kui me tuleme nüüd lähemale meie ajale kuskile 19.-sse sajandisse näis, nagu ajaloolased väidavad, et sealt hakkab pihta see aeg, kui last hakatakse kasvatama, kui last mitte kohelda kui üht väikest täiskasvanut steks varemas, võib-olla karmimas maailmas oli tõesti see, et niipea kui laps oli jalul ja oskas midagi teha antidele tööd kätte vastis valgustusajastul tuli see, et, et laps on laps ja tema lapsepõlv peab olema kaunis lilleline ja vaba. Ja siis ta 19. sajandi Saksamaa mänguasjad ongi nagu selle pinnalt välja kasvanud. Et ühelt poolt võimaldada seda lillelist lapsepõlve. Aga teiselt poolt õpetada poistele poiste töid tegemisi, seda küll kindlasti need, ütleme noh, kõrgest soost poisitöid ja tegemisi, käitumisi, kombeid, sõjapidamist ka sinna juurde tüdrukutele kindlasti seda pere lastemajapidamise eest hoolitsemist. Aga ma usun, et et see niisugune mängu läbi õppimine on ju kestnud tänase päevani. Ja me ei saa tõmmata piiri, kas tegemist oli vaeste inimestega töötavate inimestega või rikaste mõisalastega. See otstarvet, mänguasi peab õpetama last tulevas elus hakkama saama. On seal kogu aeg olemas olnud selle mängu sees. Sest kui me nüüd võtame need vanad talulaste mänguasjad, millega karjapoisid, mängisid puust veistelt tõstetud loomakesed see oli ju tegelikult ka selle tegeliku elu peegeldus väiksemas mahus kõik nukumängud, olid nad siis kaltsutited või portselan, puped kõik see on ju ikkagi see, mis ema mängib lastega või vanem õde toimetab väikeste lastega, kõik see, see kordab nukumängudes. Ja see kontrast, et kas tegemist oli kalli või odava mänguasjaga, jamanud niikaua tähendust, kuni need kaks poolt talu lapsi mõisa laps nagu eraldi eksisteerisid. Aga kui need praegugi veel leidub vanu inimesi, kelle lapsepõlv oli esimese Eesti vabariigi ajal. Nende suust on kuulda olnud, aga et kui ma poe akna peal nägin seda uhkete kuldsete juustega lehvidega suurt nokkuvad, siis ma tahtsin seda endale. Sealt hakkab see natukene haige kadeduse moment või teiselt poolt ka see, et ma tahaks rohkem juba lapsena ma näen, et ma tahan seda mänguasja ja ma peaks kuidagi aitama vanematel saavutada seda taset, ma tahan saavutada seda oma laste jaoks. See praeguses turumajanduses vist jälle samamoodi tahta rohkem tahta uhkemat. Aga samas, kas seal on see positiivne iva sees, kes teab? Ma arvan ka seda, et selline maailma peegeldus läbi mänguasjade on tänasel päeval võib olla eriti tera, ma mõtlen just neid viimaseid aastaid, vaid vaid võib-olla viimast, mõnda kümnendit, kui meil esialgu hakati selles Läänemaa ilmat tarbija ühiskonnast rääkima, mis meile on siis need kenasti kätte jõudnud siia, et nii kaua, kui ma usun, et see, see kollektsioneerimise, näituse tegemise tegevus on lastele aga nende vanematele ja vanavanematele kuidagiviisi oluline, siis ma püüan seda edasi teha. Praegu see näitus siis mööda Ida-Virumaad ringi tuurimas on olnud Avinurmes Jõhvis, Kiviõlis. Iisakus tahaks edasi. Kordasime valitud mõtteid 27. mai kinnismõttest kunstiõpetaja Heli Männiga. Saate toimetas Haldi Normet.