Kinni kena laupäeva kinnismõtte kuulajaile täna kordame valitud palu kolmanda juuni saates Tiia Toometiga. On üks mõte või õigemini. Arusaamine või äratundmine mille otsa ma ikka ja jälle olen komistanud ja mis on tekitanud minus sügavat hämmeldust või koguni ehmatust. Enamasti on mul õnnestunud Se hämmeldust põhjustav mõte kuhugi tahaplaanile tõrjuda ja elada edasi nii, nagu seda mõtet ei olekski olemas. Või vähemasti mina poleks seda kunagi mõelnud. Aga see on ikka ja jälle tagasi tulnud. Ja viimasel ajal sagedamini kui varem. Seda mõtet võib öelda välja mitut moodi. Alustan kaugemalt ja võtan appi kõigile tuttava võrdpildi. Selleks oleks Anderseni muinasjutt kuningast kes seljas olevaid uusi riideid teeseldes alasti läbi rahvasumma jalutas. Ja rahvast, kes karjus kiidusõnu kuninga imekaunitele, ime peentele, kalli hinnalistele viimase moe järgi õmmeldud rõivastele. Kuni üks lapsehääl äkki hüüdis. Aga kuningas on ju alasti. See kuningas on ju tegelikult alasti äratundmine ja ehmatus. Hundi kinnismõte, millest ma kuidagi päriselt lahti ei saa. Püüan nüüd minna konkreetsemaks ja asja lähemalt seletada. Ma ei tea, mis ajast peale kuningas alasti on. Võib-olla on ta seda alati olnud, aga mina panin seda igatahes esimest korda tähele, paari-kolmeteistaastasena. Olin siis just hakanud jälgima maailma poliitikat niivõrd muidugi kui see ühele Nõukogude Eesti koolitüdrukule tollal võimalik oli. See tähendab, et vaatasin Soome televisiooni poliitikasaateid ja lugesin meie lehtede välisuudiste rubriiki. Mäletan, et tookord tehti palju juttu peatselt algavast ÜRO peaassamblee istungjärgust. Kui ma ei eksi, oli seal järjekorra number vist 15. aga minu arvamises oli ta igal juhul esimene. Elasin selle ettevalmistus talle kogu hingest kaasa. Kui lehtedes kirjutati, et maailma rahvad ja kõik rahuarmastavad inimesed ootavad ja loodavad seekordselt maailma foorumilt et seal lahendatakse tüli probleemid ja jõutakse üksteise mõistmisele siis mina oma lapselikust naiivsuses lootsin seda tõepoolest. Mäletan siiani oma kohutavat pettumust, lausa šokki, kui taipasin, et mitte midagi sellist ei juhtu. Et sealt kõrgelt reklaamitud ja kauaoodatud kakusaamisel räägitakse lihtsalt veel kord neid samu tühje kõlavaid sõnu, mida on juba tuhandeid kordi varem räägitud. Võttis üsna kaua aega, kuni lõpuks harjusin viisiga, kuidas asjad maailmas tegelikult toimuvad. Ei leppinud ma sellega vist kunagi päriselt. Aga ma olin valmis tunnistama, et kõik siin ilmas on tunduvalt keerulisem, kui lapse silmale paistab. Ja et on tuhandeid põhjuseid, mis ei lase meil tegutseda nii, nagu tundub arukas olevat. Ja et lihtsad ja endastmõistetavana paistvad lahendused pole reaalses elus sageli kahjuks võimalikud. Nii olengi, sest peale katsunud elada oma elu täiskasvanud inimeste reaalses maailmas ja selles kuidagi hakkama saada. Olen võtnud seda maailma, kui ette antud ja ennast tema järgi seadnud. Olen teinud enamjaolt samu asju, mida kõik teised inimesed käinud tööl, soetanud perekonna, saanud lapsi, sisustanud oma kodu, harinud oma aeda ja lahendanud igapäevaprobleeme nii hästi, kui olen osanud. Enamasti on mul ikka olnud kiire. Üks kohustus on ajanud teist taga. Nii et pole jäänud kuigi palju aega oma tegemiste mõte üle sügavamalt järele mõelda. Ja siis äkki ühel hetkel on see järsku jälle seal lapse pilk just nagu esimest korda kõrvalt vaatamas iseennast ja maailma. Ma tõstan pea ja näen jälle täiesti selgesti. Kuningas on alasti. See maailm on hulluks läinud. Ta kihutab oma olematute piduriietega, edestades kinnisilmi kuristiku poole. Ja just nagu kunagi lapsena ei saa jälle aru, miks me seda surmasõitu kaasa teeme. Miks me vastu ei hakka? Miks me ei tee katsetki midagi muuta enne kui on hilja, sest asi pole ju kindlasti mitte selles, et me ei näe või me ei tea, mis toimub. Rahel Karlssoni hääletust kevadest ja Rooma Klubi kuuekümnendatel. Taastate raportitest peale on apokalüptilised tulevikupildid pidevalt inimkonna silme ees rippunud. Me kõik teame, et maavarad on lõplikud ja et vesi closetja vanni saab kasutada vaid nii kaua, kuni jätkub vett. Me teame sedagi, et heaolu ei saa lõputult kasvada. Ja et praeguse läänemaailma elatustaseme saavutamine kogu maailma jaoks pole võimalik. Aafriklased ei saa kunagi süüa nii palju liha kui eurooplased praegu. Ja hiinlased ei või endale kunagi lubada sama palju autosid, kui on tänapäeva ameeriklastel. Sel lihtsal põhjusel, et meie ainuke pisike lõplik planeet maa ei kannataks niisugust koormust välja. Me teame, et praegune kasumile orienteeritud majandus ei saa enam kaua samamoodi jätkuda sest muidu saavad loodusvarad otsa ja tootmisega kaasnev saast ja keskkonnamuutused põhjustavad väga tõsise elutingimuste halvenemise mis võib viia paljude elusolendite ja tervete liikide hävimisele. Väga tõenäone, et ka inimese Viimaste aastate jooksul on neil teemadel väga palju ja erinevatel tasemetel arutletud ka sellest, mida tuleks teha, et nii ei juhtuks. Et elu siin meie maamunal ikka jätkuks edasi läheks. On peetud konverentse, on kirjutatud raamatuid ja artikleid. Nii et ka need, kes ei jälgi näiteks vool, Rootsi Instituudi iga-aastaseid, põhjalikke aruandeid maakera tervisliku seisukorra kohta või muid ökoloogiateemalisi üllitisi on ikka juhtunud lugema kas või mõnda globaalprobleemidest rääkivat lehelugu või kuulma manud raadiouudist või nägema mõnda telesaadet. Nii et asi pole tõepoolest mitte hea uskses teadmata tuses. Pigem selles, et see informatsioon ongi jäänud suuresti vaid informatsiooniks ja pole toonud kaasa mingeid tõsiseltvõetavaid samme olukorra muutmiseks nende poolt, kelle võimuses oleks. Vahel ma tõesti peaaegu usun, et lahenduse võti on minu käes. Ma tunnen ennast vastutavana just nagu oleks just minu rumaluse, minu egoismi, minu mugavuse, minu suutmatuse tõttu maailm sattunud valele teele. Ja seetõttu pean mina ka leidma väljapääsu, kuidas ta sealt välja tuua. Ja kui ma mõtlen, mida ma saaksin teha siis ma ei usu, et ma suudaksin oma eluviise kohe kardinaalselt muuta. Aga kui ma ei jaksa teha suuri asju, siis võin ma ometigi teha väikesi. Sellega ma peaksin hakkama saama. Teha iga päev pisikesi teadlikke valikuid. Üritada vähehaaval lahti saada lakkamatu tarbimise sundusest mitte visata kergekäeliselt ära vanu asju, mida saab veel kasutada, püüda neid parandada, kohendada, osta ainult neid uusi asju, ilma milleta läbi ei saa osta üldse vähem. Viie vanapaber ja klaas korduvkasutusse. Püüda raisata võimalikult vähem vett, elektrit, paberit, mitte sõita nii palju autoga, kui selleks pole erilist vajadust. Midagi saab alati teha, kui ei jõua teha tervet rehkendust, võib teha pool. Võib-olla alustuseks, kõige tähtsam ongi just püüda harjutada ennast uut moodi vaatama, mõtlema, oma käitumist hindama. Kordasime valitud palu kolmanda juuni saates Tiia Toometiga. Homses 10. juuni kinnismõttes kell 23 null viis on stuudios Peeter Volkonski. Sarja toimetab Haldi Normet. Kuulmiseni.