Kena laupäeva kinnismõte sõpradele täna kordame valitud palu seitsmeteistkümnenda juunisaatest. Minu nimi on Tiit Kändler. Olen oma elus tegelenud õige mitmete asjadega. Olen olnud füüsik, uurinud seda kuidasmoodi, molekulid omavahel suhtlevad. Olen olnud rahva lõbustaja uurides, kuidas inimesed pinkidel omavahel suhtlevad. Praegu olen Eesti Päevalehe teadustoimetaja. Uurin seda, kuidas vahendada looduse toimimist inimestele. Sellest johtuvalt on ka. Mul üks ideefiks. Mis asi on üldse idee? Fix? Idee fix on maakeeli öeldud kinnismõte mõte, mille sa oled kinni, on kaks võimalust, kas sa oled kinni selles nagu kännu taga, et ei saagi oma mõtetega edasi. Või siis ta on kinni selles mõttes, et ta aitab sind. Ta on ühes kohas nii nagu kinnistähendavat kunagi, kui kui inimesed veel nii targad ei olnud, kui meie siis nimetasid neid tavalisi tähti kinnistähtedeks, sest nad võrdlesid planeetidega, mis ka sätendavad taevas, aga mis öö jooksul liiguvad üsna märgatavalt kombel. Aga kinnistäht on kinnisel taevas ja sa võita võta oma sihiks kõmpida selle tähe suunas. Kuni. Aga enne kui ma ütlen oma idee Fixi tuleb mulle pähe üks Juhan Liivi luuletus. Kas tema kuulsamaid luuletusi, eile nägin ma Eestimaad? Kolm rida sealt on sellised, et eile nägin ma Eestimaad, nägin hurtsikuid, saunasid paasi ja paunesid. See Juhan kirjutas selle 1904. aastal ja ta kirjutas selle eile, nagu ta oleks kirjutanud eile kude, võtaksite vaevaks ja loeksite Terrasele luuletuse läbi, siis te näete, see on kirjutatud eile. Üks teine Johan kah geenius Juhan Viiding kirjutas, ma ei mäletanud täpselt, millal, aga no ütleme, et see oli 1974. Umbes nii, pluss-miinus kaks aastat. Sellised read. Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel, ütlevad tuuled. Vidin kirjutas selle siis 30 aastat tagasi, aga ta kirjutas leile. Kui te loete seda luuletust edasi, siis saad aru, et ta kirjutas selle eile. See tähendab seda, et aeg aeg on selline kummaline asi, ta nagu plastiliinist ta on, plastiline ta, kordan ta. Kordan ta pisem, kordan ta jäigem, kordan ta pehmem. Ja sama asi on ruumiga. Ruum kord paisub, kord aheneb meie jaoks. Ja siit johtuvalt ongi mul juba hulk aega peas selline idee fix, et Eesti Eesti on seest suurem kui väljast. Eesti on seest suurem kui väljast. See on hull lugu küll sest ma kujutan ette, et neile, kes on lugenud šveiki, tuleb kohe meelde see, kuidas šveik kirjeldas ühte ühte meest kellel oli üks mõte, et maakera sees on teine maakera, mis on suurem kui see väline. Ja selle mõttega ta siis elas läbi, kuni tuli see esimene ilmasõda ja ma ei mäleta, kas ta ütles midagi, seetõttu solvavad ka keisrikoja kohta pokri sattus. Aga mingisugused hädad tal igatahes selle idee Fixiga tekkisid. Need hädad tekkisid tal võib-olla sellepärast, et ta ei saanud õiget informatsiooni. Noh, te kõik teate, me elame informatsiooni taastul. Noh, informatsioon, mis asi, see informatsioon on minu meelest informatsiooni, eks, ilusaid. Kas nüüd just definitsioon, aga üks näiteid, mis asi on, informatsioon, on sealtsamast šveikist. Kui šveik eksis ära, rindel käisid kohutavad lahingud, siis teda juhatati Ühe ukse taha, seal ukse peal oli kirjas informatsioon. Šveid koputab, mitte mingit vastust ei ole, ta läheb sisse. Tühi tuba, üks laud, ainult tühi laud, laua peal ei ole mitte midagi. Laua taga istub üks ohvitser, leitnant, šveik. Teatan alandlikult, niisugune asi juhtus, et olen oma väeosa ära kaotanud, otsin seda nüüd taga, palun andke mulle informatsioon. Leitnant hüppab laua tagant püsti, röövatab. Kaduge siit kus kurat. No ühesõnaga, see ongi informatsioon. Teine paralleel selle kohta, et asi võib olla seest suurem, kui väljast tuleb Ilfi ja Petrovi kuldvasikast, kus ostab Bender otsis üle terve Venemaa seda salamiljonär Coreikot, et, et too talle siniste servadega taldrikul tooks. Selle miljoni miljonit on vaja siniste servadega taldrikul. Need mõlemad asjad. Mõlemad vänged kujud mahuvad ülihästi praegu Eesti, nüüd siis tänapäeva, järelikult Eesti on suurem, kui me seda eales arvame. Kui me nüüd vaatame loodust, noh, kõige kõige lihtsam ja kõige otsesem on see, et sõidame mööda Tallinn-Tartu maanteed. Heitleme, peame kusagil paunküla juures kinni natuke enne paunküla veehoidlat, mida me võib-olla lähme paremale, seal on paunküla mäed, me satume hoopis teise, millesse piisab vaid viis minutit kõmpida. Sa võid kompida soo serval, et jõuda jala poole tunniga liiva luitele, sealt edasi männikusse, siis kuusikusse, siis tulevad mingisugused allikasood ja nii edasi, nii edasi. Ühesõnaga Eesti maastik on vahelduvat, pakub isegi jalgsi õppijale midagi kõige õigem. Minu meelest on jalgratas. Et sa liigud, sa see maastik vaheldub, sa, sa näed, kuidasmoodi on seest suurem. Ma toon ühe näite ühest oma jalgrattaretkest. Sõitsin lõuna poolt Peipsi mööda Peipsi kallast ja jõudsin lõpuks. Kui kaardi pealt vaadata, siis üles paremale, Vasknarva välja. Vasknarva on maailma lõpp. Vasknarva on maailma lõpp, kes, kes, kes sinna korra on vändanud või matkanud, tead, tähendab sa jõuad Vasknarva, seal on üks jõgi, Narva jõgi voolab. Teed ei lähe enam kusagile edasi ei lähe põhja poole. Lõunast, rääkimata jõe ääres seisab üks piiri, kusjuures sa küsid piirivalvuri käest, et, et kuulge, et mis siis juhtub, kui ma vaikus, inimesi ei ole peavy, elasid inimesed, piirivalvur seisab, vaatab üle, jõed, kostavad mingid karmoška helidele mingi paadike sõidab, kus on vene lipp peale küsida, et mis siis saab, kui ma nüüd hüppan seal ikka. Mis juhtub? Kiita võrgutada, ta ei tea, ma ei tea, mis juhtuks vaatama. Ühesõnaga, see on maailmalõpp. Ja sa hakkad sealt ära väntama. Ma andsin sealt ära üles, sinna läbi läbi Alutaguse metsade, Kuremäe poole. Metsad kestavad, kestavad, jalgratturi jaoks on ikka päris palju. Tekib selline kõhe tunne, tähendab, mingeid autosid ei sõida väga noh, suurepärane asfalttee, metsad, metsad, metsad, metsad. Ja äkki võtad minu taha? Ja noh, kui kiiresti jalgrattur ikka vänt Valguses 10 kilomeetrit pead nagu natuke kiiremini. Auto auto ei möödu, ta sõidab sõdaga, sõidab, sõidab, sõidab, siis vaatad, vilksamisi selja, tahavad kolm Moskvitš, kolm meest istuvad Moskvitšid, mingid kastid on meil taga. Siis mõtled. Nonii, mille ma nüüd peaksin lohutama, et kondid terveks jääksid, siis ta sõidab üks hulk aega. Ja tõmbab mu kõrvale. Kolksatades läheb, läheb lahti küll akene mees küsib. Kuule, kus siin kukeseeni on? Usin kukeseeni on? Inimesed tahtsid minna kukeseeni korjama ja noh, siis muidugi ütled neile kiiresti. Sõitke, sõitke nüüd tagasi, viis kilomeetrite, keerake vasakule metsa. Miks ma selle näite tõin, on see, et Eesti on rikas ka inimeste poolest. Kordasime valitud palu seitsmeteistkümnenda juuni saates Tiit Kändleri järgmisel laupäeval räägib kinnismõttekorduse ajal Linnart Mäll. Saatesarja toimetab Haldi Normet.