Kena laupäeva kinnismõte sõpradele täna kordame valitud kohti läinud pühapäevasest saatest leelo tungla k. See, millest mina tahaksin rääkida, on laste ja täiskasvanute suhe laste ja vanemate lasteaiaõpetajad ja, ja ilmselt ka siiski laste omavaheline tegemine. Sellepärast et. Üsnagi palju on ju maailmas nii laste kui täiskasvanute elus kogu aeg üks ja see sama. Ja hiljuti ma lugesin huviga Christopher Minni mälestusi raamatust võlutud paigad. Christopher Milli tuntakse tema enda meelehärmiks Christopher Robin ninna, kes Karupoeg Puhhi vedas trepist üles ja alla ja, ja. Tegeles mesi linnukestega, keda ei võinud iial teada ja, ja ja kes teadis, et karupoeg Puhh alati kella 11 paiku midagi hakkas põske pistma? Tema enda meelehärmiks, sellepärast et kõik tema mängud ja tema lapsepõlv oli jõudnud raamatusse. Ja samas ta ometi leidis selle, sellesama oma isa raamatutest midagi, mis pani teda mõtisklema lapse olemise üleüldse. Ja see võib natukene kummaline tunduda, aga, aga ta leidis, et kolmeaastane laps mitte ainult tema, vaid üldse laps on ikka võrratult enesekeskne ja ühe karu kadumine võib talle olla suurem tragöödia kui see, et isa ära läheb. Aga samas samas ta leiab, et et see enesekesksus ja hakkab tõepoolest algusest pihta ja ja ta muidugi loomulik, sest et minagi mõtlen, et kui väike laps, kes Endast, saab märku anda ainult kisaga. Isegi mitte sõnad, et ka see peab ju end enda eest seisma, et, et teda kuuldakse, teda vähegi mõistab püütaks. Aga Christopher Mill leiab ka, et enesekesksus mille laps sünniga kaasa saab, kaob väga kiiresti, kui tekkivat kiindumusest ja kindlalt suhted. See tähendab just, et panna ennast teiste inimeste maailma ja lapsed kasvavad ju tõepoolest täiskasvanute maailmas. Kui. Me kõik oleme meie, meie minuealised ja, ja isegi natuke nooremad. Me oleme pärit ikkagi sellest riigist sündinud selles riigis, kus olid natukene teistsugused vaated lastele, nende kasvatamisele. Ja. Ma mäletan seda ülemineku aega, kus tegelikult oli niisugune eriline eriline meeleolu, see oli tõepoolest niisugune ühtehoidmise meeleolu. Noh, ma arvan, et noorem põlvkond juba natukene muigab selle nostalgia üle, millega vanemad räägivad Balti ketist. Aga, aga ometi tõepoolest, siis olid kõikide tunded olid nagu teravnenud ja tahaksin lugeda ühe luuletuse, mis ma siis sel ajal kirjutasin. Selle pealkiri on palve. Taevas anna mulle tarkust taltsutada oma raevu, mis polegi õieti raev vaid nende sõge ta viha, vastupeegeldus, kes tahavad hävitada meie rahvast. Meri ei anna mulle rahu vaos hoidmaks pinevil meeli, mida Aino hoiab ärevil Isamatute põlgus mu esiisade keele vastu. Muld annab meile kõigile meelekindlust. Et me väikese rahva ühtehoidmine oleks midagi enamat kui ainult vastupanu jõhkruse jõule. Siis on kirjutatud 14. märtsil, 89. aastal. See oli tollal barrikaadidel aeg ja, ja, ja aeg, kus tõepoolest tundus, et me käime mööda noatera ja, ja me hoidsime omaenda tasakaalu hoides pidime hoidma ka lapsi, kes meiega Kaasas olid meiega meist sõltusid. Kõige kummalisem oli see, et, et kui see Iseseisvus taasiseseisvus oli tulnud, siis ütles üks tütardest mulle nõnda, et, aga mina teadsin, väiksest peale, see tuleb. Sellepärast teie isaga olid selle asja vastu ja siis järelikult pidigi pidigi see riik ju kaduma, et ei saanud midagi sellist olla. Ja see oli minu meelest niisugune kummaline tunnistus, sellepärast et see näitas, et kui vägevaks peavad lapsed oma vanemaid. Nende meelest läheb kõik just nii, nagu vanemad tahavad. Ja, ja meil on hea meel, kui vanemad tahavad sedasama, mida nemad. Aga kõige kummalisem kurvem on ehk see, et seesama jõhkurse jõud on meie rendivahele Bogemas või pugenud ja kuna igasugused vaidlused ja heitlused, täiskasvanute ja eri erimeelsuste ka täiskasvanute vahel on igapäine asi siis loomulikult jäävad lapsed tagaplaanile ja nii üks kui teine, alates minu meelest Lehte Hainsalu-st ja lõpetades Enn Vetemaaga on küsinud ajakirjanduses, et kas tõesti eestlane ei armasta oma lapsi. Et ta ei hooli oma lastest? Ma arvan, mina olen selle peale alati vastanud, et eestlane hoolika iseendast, et ta murrab, murrab tööd teha ja, ja jätab vahel nii tihtigi hinge hooletusse. Samamoodi ka laste puhul. Aga. Meil me oleme kiiresti Euroopasse, astu maas või õieti astunud. Me pole siit ju ära käinudki, aga siis maakaarti küljest nagu lahti murtud seda meie meie tükikest. Ja seepärast võtame me üle mitmedki niisugused Euroopa käitumismallid, unustades, et selle tasemeni, milleni jõudis kogu Lääne-Euroopa selleni kulus pärast sõda ikka väga mitukümmend aastat ja me tahame lühikese ajaga minna majanduslikult samale tasemele ja, ja võtta üle ka kõik kõik missugused hingeabiasjad ja seetõttu see hing vast ongi jäänud unarusse. Me pöörame tähelepanu tänavalastele narkomaani teletõepoolest lastekodudele ehk rohkem kui tavalistele ja, ja väga tublidele ja väga andekatele lastele. Sest tegelikult on nõnda, et see kõike seda tuleks nagu ennetada, mitte niivõrd palju kallimaks läheb igasuguste. Halvale teele sattunud tagasikutsumine, ravimine, aitamine ja tihti lapse hing on ju ikkagi niivõrd õrn, et tihtipeale seda ei annagi ravida. Tõeline edukus on tegelikult see, kui inimesed on õnnelikud, kui inimesed tunnevad rõõmu sellest kes neil on. Mitte ainult sellest, mis neil on.