Tere kõigile, kui väga inimkeskses maailmas me ka ei elaks, tasub alati meeles, tead, et kuskil meie lähedal elavad ka loomad võrratud, targad, kavalad, naljakad, salapärased ja kes teab, missugused veel. Üks neist on käesoleva aasta loom viigerhüljes ja aasta loomale meie kommetest, rituaalidest ja uskumustest, kõneles saridena. Pühendatud ongi. Lisaks viigerhülgele elab Eestis ka hallhüljes, kellega vanarahvas samuti üksjagu kokku puutus. Seega tuleb järgnevalt juttu loomulikult Temastki. Stuudios on folklorist Marju Kõivupuu ja mina olen Andi Normet-Saarna. Marju, kuidas just viigerhüljest sai käesoleva aasta loom? Küllap sellepärast, et need inimesed, kes uurivad loomi, loomateadlased ja loomasõbrad, tahaksid loomakesele, keda me võib-olla tunneme paremini Norma mänguasjana, kusagilt vanaema kummuti kapilt, kelle nimi oli Vigri ja kes oli siis 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati maskoti loom et teada, mis loom see viigerhüljes õigupoolest on ja teda paremini tundma, mida nii nagu see aasta loomade puhul kombeks on olnud. Mäletatavasti möödunud aastal oli selleks hunt ja aasta jooksul ma usun, et inimesed said hundist teada palju rohkem ja pöörasid talle rohkem tähelepanu ja võib-olla sai kummutatud ka mõnigi arusaam, mis hundiga oli seoses. Nii et ma arvan, et viigerhüljes on äraütlemata ilus valik, ta kuulub meie ranna ja merekultuuri juba esiajaloolisest ajast on inimestele väga tähtis ja väga oluline ihaga temaga on seotud väga palju vastakaid arusaamu käibetõdesid, mõned peavad teda kurjaks ja nurjatuks kalaröövliks. Aga möödunud aastal oli ka arutelu, et kas me mitte ei peaks valima üldse omale lisaks, kus linnule ka rahvuslooma ja hüljes oli üks kandidaate, kes võiks sellele auväärsele kohale pretendeerida. No mida selle viigripoisi või ka viigritüdruku kohta siis üle pea veel saab öelda ja just selles mõttes, et on just selle liigiga ka mingeid pärimusi kaugetest hallidest aegadest. Oh, ja hülged on meie rahvatraditsioonis kombestikus ja uskumustes päris korralikult esindatud ja võib-olla rahvapärimuse puhul, nii nagu ka hüljeste puhul on raske vahet teha, et mis puhul räägitakse hall hülgest ja mis puhul räägitakse konkreetselt viiger hülgest, aga olulised on nad mõlemad ja võib-olla kasvõi sellegipoolest. Hüljeste arvukus meres näitab ka seda, kui puhas on see keskkond, et kui meie meri on väga mürgine ja saastatud, siis hüljeste populatsioon langeb, aga kui on meri puhas, siis hüljes, elujõud, viljakus on arvestataval tasemel, nii et see on nende loodusteaduslik, selline indikaatoriks olemine. Aga hülgeid on kütitud ja nagu meie arheoloogilised uurimused kinnitavad, siis just saartelt on leitud arvatavalt hülgeküttide peatuspaiku kui juba esiajalool muinasajal. Kui kirjalikke andmeid meil veel leida ei ole sellest ajast. Ja siis on leitud ka hülge luid. Aga ta on muidugi olnud väga tähtis saakloom endistel aegadel, hülgeid on püütud ja hülgeküttide maailm on vaieldamatult ära ütlema. Huvitav noh, alates muidugi sellest, et küsitakse, et kuidas seda hüljest üldse küttida, mulle meeldib see lause, mis on rahvasuust üles kirjutatud, mis kirjeldab hülgevälimust, et on temal siis kõrva, on temal siis sarved, kuidas sa pead teda, et kuidas seda kätte saada. Ja noh, tänapäeval paratamatult see hülgepüük on niisugune teisejärguline elatusja tegevusala aga põhjarahvaste jaoks ta on olnud väga tähtis ja lisaks Gröönimaa näiteks innuetid on hülgeid tinud ja Eestis on ta olnud siis saarte elanike tegevus, aga vähemal määral on hülgeid küttinud ka mandri rannarahvas. Ja noh, muidugi kõige rohkem on olnud läbi aegade tuntud Kihnu ja Ruhnu hülgekütid, need on olnud siis meie nii-öelda maarahva soost, aga ka rannarootslased on siis hülged küttinud ja teatakse rääkida, et vanasti enne viimast suurt sõda olid siis Ruhnu mehed kihnu mehi kadestanud ja uurinud, et miks Kihnus sünnib peredesse rohkem lapsi kui Ruhnus. Aga põhjus olnud siis väga lihtne, Kihnu mehed olla söönud toorest hülgeliha ja kui hülgepüügile mindi, siis tavaliselt hülgekütid olla siis üksteiselt ka küsinud, et kas keegi on näinud ka hülgeund, et unes ju näidati usutavalt kõik ette ja ja üks hülgekütt on siis rääkinud nii-öelda vanavara kogujale, et kuidas ta nägi kevade poole talvel unes, et ta kohitses ära kolm piim ja tema otsis siis paarimehe ja mindi kohe merele, siis ta sai aru, et see oli vihje, tuleb minna siis hülgeid, Dima. Samuti oli väga oluline see, et hülged oleks siis nii-öelda kodu lähedal ja eks on saarte vahel Kihnu ja Ruhnu vahel olnud ka kemplemist, et kelle vetes on rohkem hülgeid ja, ja kus on olnud nii-öelda suuremad rasvasemad ja siis on vastastikku 11 ära aetud ja rumeenlased on siis öelnudki lastele või hiidlastele. Ma olen umbes selles stiilis, et jah, püüdkaagasin hülged kalu, aga kui meie läheme ära, siis tulevad hülged ja kalad koos meiega kaasa. Üldse vist on rahvapärimusest teada, et ega hülged ja kalad eriti ei armasta nendes vetes olla, kus ümberkaudsed inimesed hirmsasti omavahel vaidlevad, kellele kuulub see saak ja kellele mitte ja lihtsalt lähevad sealt üleüldse minema. Nii ta paraku on jah, et sellistes juttudes on olemas oma selline pedagoogiline iva, et et püügiveed on kõigile ühised ja kes elavad püügivete ääres, peaksid oskama neid sõbralikult kasutada, nii et jätkuks kõigile ja jääks neid loomi ja kalasid ka merre alles tulevaste põlvede tarvis. Aga rahvapärimustes, kui sellistes pole viigerhüljes ilmselt mitte liiga palju esinenud. Tundub, et üha rohkem on nagu selline peategelane olnud ikkagi see hallhüljes või nagu teda on siis ka rahvapäraselt hüütud, mustuks, mustukeseks noh, kõikidel loomadel, keda küttida, see on ikka oma peitnimetused ehk effemismid. Noh, me teame näiteks, et karu on lai jalg ja hunt on võsavillem ja jänese pikk-kõrv ja neide, peitenimetusi või jõhvemism on tarvitatud ikka selleks puhuks siis saakloom ei kuuleks, et teda õige nimega nimetatakse. Sest kui ta kuuleb, siis ta läheb ja loomulikult kütti eest ära. Ja nüüd on siis ka kirjutatud, et ka hüljeste püüdmine peab nüüd ma tsiteerin koguni vaiksel ja salalikul viisil toimetatud saama, niiet ka needki, kes püüdjatele kodus süüa järele toovad seda sõna lausumata läbi augu. Hülgeliste hultsikusse peavad panema kabjapüüdja kõige südamega oma töö juures olema, nii et saak näituseks käest ära läheb, kui keegi hiljuti naist on võtnud ja oma mõtted tema juurde koju jätab. Hülged on arad loomad ja saaksivad valjukõne järgi ära peletanud tuntud ja peavad mehed ettevaatlikud ja ergad olema, muidu on kõik vaev tühine. Kes aga hiljuti on aseliseks saanud, selle mõtted hulguvad kõrvalisi teesi. Nii on siis rahvasuust üles kirjutatud aastal 1833 ja selles tekstis on ka sõnastatud selline üld seada jahimeeste reegel, et mehed, kes läksid jahile üldjuhul enne seda naisesse ei puutunud, elasid väga karsket elu ja uskusid, et see toob siis kaasa oluliselt parema jahiõnne. Hülgeid kütiti muidugi talviti lahvanduse lähedal jää ja see on nõudnud läbi aegadega erilisi oskusi ja muidugi asjatundlikku ettevalmistust, et nagu ma siin juba korra mainisin, et enne jahile minekut piss järgiti mitmeid maagilisi toiminguid, need on pandud ka Kihnust ja Ruhnust ja rannaaladelt, et kirjarahvalauludesse ja samuti siis arvati, et haavatud hüljes võib olla väga raevukas ja võib siis küti vee alla kaasa tirida või muidu viga teha. Ja eks sellekohaseid lugusid, mis manitsesid küte hoolikusele ja ettevaatusele ja vanadest kommetest kinni pidama. Neid on küttidel olnud tõepoolest käisest raputada, kui me vaatame hülgeküttidega seotud pärimust kindlasti lisati sinna natukene juurde, nagu jahimehejuttudele kombeks. Aga omad õpetaja okslikud ivad ikkagi sees olid. No kui te lubate, siis ma loen aastast 1938 Hiiumaalt pärit tekstidele. Hüljes on väga hull, kui teda haavad üks mees Hanikatsi laiul pühinud hüljeseid ja löönud poodsagi ühele sisse, poodsak pooleks ja mees kukkunud pikali, hüljes mehele otsa, neis hädas liigutada ei tohi, nii kui edasi lähed. Hüljes sööstab kohe peale. Viimaks tuul viinud mehe mütsi peast, hüljes sööstab mütsi peale, ta arvas muidugi, et mees läks edasi. Mees sai sedasi plagama. Väikesed mustad viibrid on arad, aga suured hallid on julged tal silmade vahel ninal on nii õrn koht, et mees võib ta piibuga surnuks lüüa. Noh, siin oli jälle ka selline motiiv, et loomal on olemas oma nii-öelda Hilleuse kand või väga tundlik koht, kus siis on võimalik temast kergesti jagu saada ja ka hüljeste puhulana siis rahvas arvanud või hülgekütid arvanud, et see on just nimelt nina. Ja kui see hüljes püütud oli ning hüva roog tegemist ootas, siis toas ei tohtinud küll mingit vaaritamist ette võtta. Vänge lõhna tõttu. Nii see on olnud tõepoolest, et, et hülge või nagu rahvas on teda kutsunud, siis karvakalaks, et tema liha keedeti siis tõesti, kas siis, kui vähegi võimalik, oli suveköögis söödiga saunas noh, suvekööki tegelikult kasutati ka talvel, et see on siis see nii-öelda pinu või püstkoda ja seal tehti ka talvel selliseid toiminguid, mida erinevad, Neil põhjustel ei tahetud siseruumides teha hülgejah liha ja rasv haiseb ja selle järgi väidetavalt on tuntud ka siis hülgekütid või üldse saare rahvas ära, et see niisugune spetsiifiline spetsiifiline lõhn. Aga mis nüüd võib-olla natukene erineb tänapäevast ja, ja võib-olla siis sajanditetagusest ajast on see, et hüljes tarvitati maksimaalselt ära, et hülgenahka läks tarvis, hülgerasv, sobis väga mitmeks asjaks, erinevaid määrdeid valmistati, teda on segatud vastavalt ka nendesse värvidesse, millega siis rootsipunane, millega maju värviti, et tal on olnud väga ja väga palju funktsioone, milliseid tänapäeval enam ei ole või, või millised on niisugune otstarve, vähenenud, et ta on pigem nagu selliseks eksootiliseks toiduaineks jäänud või, või toiduks. No teadupärast on hüljes ka meie vanarahvameditsiinis olnud päris suur tegija. Ja põhimõtteliselt hülgerasv on kasutatud küli ka ravi, mis aga kõige huvitavam on see, et hüljes on andnud oma nime ja siis tähendusega ühe suhteliselt vähetuntud taimele, mis on ravimtaim olnud ja see on haisev Kress ehk hülgehein. Ja seda haisvat kressi on rahvasuus kutsutud hülge heinak, sellepärast et tal olevatki siis selline spetsiifiline hülgerasva hais küljes. Ja rannarahvas on omakorda seda taime tarvitanud siis hambavalu vastu, sellepärast et on usutud, et hambavalu on tulnud ka kalade kaudu hülge. Et, et mingil põhjusel siis kas siis kalade, söömise või hülgeliha söömise tõttu on hambad haigeks jäänud ja arstimiseks ongi siis tehtud selle hülgeheina või haisva kressi suitsu, et see taimehunnik on pandud põlema tema ja selle kohal on siis hoitud peal kummuli lehtrid? Teate küll, eks ole, mis risk on, mis, millega vahel hea mahla pudelisse kallata ja ja siis kogunenud suitsmisele lehtri kaudu välja tuli, et seda siis hingati suhu ja väidetavalt on see aidanud siis ja väga tõhusalt ja inimesi ei ole aastaid hambavalu kimbutanud, nii et võib-olla selline väike alternatiivne võimalus suhteliselt kallile hambaravile ka tänapäeval võeta, kui seda naljana, aga sedasi sedasi on usutud ja nii sele hülged on näiteks mägra rasv ja hülgerasv ja karurasv ja need on olnud ka kõik niisugused, mis on sobinud vaevatud ja väljavenitatud tööga ära kurnatud, selja ravimiseks, seljamäärimiseks, et võib-olla peaksime spetsialiseerumine, arvutitaguste inimeste hädadele, õlad, randmed ja muud säärased ja siis on muidugi tagatud ka see, et saab rahulikult töötada üksinduses, sellepärast et kui kontorinaaber lõhnab meeldivalt hülgejärele, siis saab ta tõenäoliselt üsna kaua rahust. Nojah, aga mis teha, kui vana rahvaaegadest peale on osutunud ka sellesse, mida vängemalt üks loodusravim lõhnab, seda paremini ta aitab absoluutselt. Veel üks maailm, yks. Aasta looma viigerhülge ja teiste hüljes tega seotud uskumustest, kommetest ja rituaalidest. Stuudios on folklorist Marju Kõivu. Ja kui mõelda, kus meil nüüd siin tänasel päeval hülgeliha süüakse, siis esimesena tuleb pähe Kihnu. No Kihnus ikka jah, isegi mina olen hülgeliha proovinud ja nagu paljude selliste piirkondlike või rahvustega autode puhul on see selline delikatess või suupiste, mis võtab ning kergelt õlgu kehitama. Aru, ma ei saa päris hästi, miks seda peetakse eriliseks delikatessiks, aga nagu ma olen ka erinevate rahvaste juures käinud ka väljaspool Eestit, olen samuti kogenud maitseid, mis mulle võib-olla kõige rohkem ei meeldi, aga ma vaieldamatult austan neid kultuure ja ja, ja pean lugu ja, ja tunnen huvi ja ka mõistan, et miks see või teine toiduaine on laual olnud väga tähtis nõu, kuidas seda maitset kirjeldada. Mul on väga palju sõpru, kihlasi ja kui ma nüüd avalikkuse ees ütlen, siis ma julgen öelda, et ta meenutab midagi natukene, nagu oleks serveeritud mulle ühes anumas liha ja, ja võib-olla mitte kõige värskemat kala koos. Et, et see on selline kummaline, kirjeldamatu maitse, aga ta on eksootiline ja vaieldamatult külm. Hülgeliha on pisut teistsuguse maitsega, kui ta on soe või niimoodi kuum hülgeliha ja noh, siin on väga erinevaid retsepte, et kuidas seda hülgeliha niimoodi rannaaladel veel söödud on, et ma siin vaatasin, mida oli ise moore on kirjeldanud ja mida siis ka meie rahvaluulekogud vahendavad, kes Häädemeestel on keedetud hülgeliha koos rasvaga pehmeks ja seda on peetud nii kalameestele, maiusroaks, no annab kindlasti energiat, et vanemal ajal Me vajasime tugevamat toitu, võib olla praegu mugavates kabinettides istudes Ansekülas on seda nimetada teatud tümpsiks ja seda on söödud siis heinaajal, et see hülgeliha, mis on siis olnud ilmselt teda, on eelnevalt kas kuivatatud või soolatud tambitud pehmeks on keedetud läbi mitme vee. Aga kui ta on olnud toores, siis on hoitud teda soolveega, siis on seda söödud kas kartuli võileivaga, nii et sellised retseptid. Aga aga mitmel pool Saaremaal on teada, et on söödud ka ainult noore hülge liha ja ka rannarootslased on siis säilitanud soolatult ja suitsutatud hülgeliha ja seda on võetud kartuli kõrvale ja maitsestatud on seda äädika ja mädarõika kavat mädarõika maitsestatud hüljest ma ei ole proovinud ja samuti näiteks Läheme üle lahe, et siis ka soomlased on veel kuni viimase suure sõjani neljakümnendatel teadaolevalt siis ka hüljes toiduks tarvitanud ja meelde tuletada, et tõepoolest, et see hülgerasv, et mida siis segati koos tõrva ja kalarasvaga, seda tarvitati iseäranis hobuseriistade jalanõude sisse määrimisele, nii et, et lõhnast oli juba kaugelt tunda, mis kandi mehi ollakse. Nonii. Sellest, kuidas hüljes maitseb ja mida temaga ja tema liha ja rasvaga veel saab ette võtta, aga aga räägiks veel natuke hülgest rahvapärimuses, et kuidas ikkagi selle tekkelooga on, mis räägib sellest, et hülged olevat vette uppunud vaarao rahva järeltulijad? Nii see tõesti on, et üks levinumaid rahvusvahelisi muistendeid seletab lahti siis hüljeste tekkeloo ja räägib sellest, et hülged on tõepoolest vette uppunud vaadav rahva järeltulijad, kes siis aeg-ajalt kaeblikult hüüavad vaara. Oo, ma ilmselt ei ole väga hea hülge hääle imiteerijat võib olla näiteks Aleksei Turovski teeb seda minust paremini aga siis rahva karjumas rääkida, et nad soovivad tagasi saada inimesteks, aga mitte enne siis kui tuleb viimnepäev ja seda niisugust ülipopulaarsed kristlikust rahvausust pärit legendi on noh, teatud ja tuntud üpris ootamatute nurkade alt ja, ja samuti sedaan varieeritud ka sisenenud maal ja samuti Peipsi vanausuliste juures, kas mul on selline tunne, et need, kes seda lugu on rahvaluulekogujatele jutustanud või teadnud seda motiivi, et ega nad ei ole vist nii mõnedki hüljest oma silmaga näinud, aga nad on kujundanud temast siis sellise poolmütoloogilise olevuse just nimelt läbi, et nad on lugenud raamatuid või on teistelt midagi kuulnud. Et näiteks minule üllatus oli ka minu kodukihelkonnas Harglas, mis on ju suisa sisemaha. Aga samas, neil oli muidugi kontaktid Riiaga, et siis, et kus siis õia linnas, et kes on siis Riia linnas käinud, et need on siis neid vaarao lapsi näinud ja et need on kas siis hülged või hülgetaolised loomad meres, kellel on inimese peale suhteliselt sarnane pea ja kes siis ka hüüavad või teevad niisugust häält, mida võib siis inimkeeli ümber panna nagu varu vaarao või, või kuidagi umbes sedasi. Aga ilmselt see ongi üks päris oluline tegur sedasorti pärimuste, legendide ja müütide tekkimisele. Hülgepeade meenutab inimese pead ja siin võeti see sarnasus nagu aluseks ja edasi juba fantaasia tegi oma töö. Ei, seda kindlasti ka jah, tõepoolest sellepärast et vaata siis ta Lõuna-Eesti pärimus siis on just nimelt see, et siis need mehed, kes on käinud Riias või ilmsetuna neid mere ääres näinud ja need piiblilegendile nende rahvapärased tõlgendused siis tõenäoliselt on sobinud sellise kummalise looma kirjeldamiseks ja noh, rahvausus või võsundiliste muistendite hulgas on arvestatav koht niisugustel motiividel selle, mis räägivad sellest, et väga mitmed veeolendid ongi tekkinud sellest, et need on mingil põhjusel siis maa peal hukka saanud või, või midagi üle elanud ja on siis uppunud ja nii-öelda nende järeltulijad, et sealt on pärit kõik merilehmade mere alla või jõgedesse või meredes uppunud linnade ja, ja merineitsid ja on kõik umbes sedaviisi tekkinud nagu selle vaara laste motiivis ja, ja seda tõesti teatakse, et hüljeste põlvnemist vaadav sõjaväest tyhivi tuntakse siis rahvusvaheliselt võib öelda, et Islandist kuni peaaegu et nii-öelda siis Aasiani välja ja ka näiteks meie vanema põlve folklorist Oskar Loorits on seda uurinud seda, selle motiivi rahvusvahelisust, nii et ta on siis hästi-hästi kindlalt nagu paigas, noh, võtab. Ma võtan siit ühe ilusa teksti, teile ka see on siis Karja kihelkonnast üles kirjutatud ja kõlab umbes sedasi õlg harilikumalt hülge ka. Ai et on ka veel inimese soost jäänu mereloomi, aga ma ei näe, mis tõust või mis asja pärast temal on, need loevad või sädemed, juskui, inimese käed, kõik sõrmed ja peopesa puha. Kas sa vaata ennast või end? Siin on jälle sellised sellised motiivid, mis on ka nii-öelda rahva usundile äraütlemata tuttavad ette ja kajastuvad ka loomamuinasjuttudes, et kui meie praegu arvame, et me ise oleme nagu loomadest pärit, siis vanarahval on see loogika, vastupidi, et väga paljud loomad on mingil põhjusel inimeses tekkinud. Et võib ka asja sedapidi vaadata. See, miks vanarahvas on hülgekarvakalaks ristinud, ei ole vist üleliia mõistatuslik, sest et hülged lihtsalt on karvased ja eriti armsad on väikesed valged paksu karvaga hülgepojad. Ja tavaliselt jooned, peitnimetused või eufemismiks antakse ka selle järgi, mis on nii-öelda looma sellised peamised tunnused, mille järgi või, või mille poolest ta siis silma paistab. Ja kui nüüd kuuekümnendatel seitsmekümnendatel teadaolevalt siis on jah, hüljeste küttimisega Kihnu saarel natukene hoogu mindud ja hülged on olnud siis väljasuremise ääres, et see hüljeste küttimine keelati 1972, aga siis teema on olnud väga aktuaalne ja, ja see on ka kihnu kultuur ruumis praegu, et siis taastada kui traditsiooniline meeste elatise tegevusala ja ühelt poolt muidugi ka hüljeste küttimine, noh teadlased, kes hülged uurivad, oskavad minust paremini seda kommenteerida, et see kindlasti parandab hüljeste populatsiooni nõrgemad isendid, siis leiavad oma elu elulõpetuse kuidagi kuidagi teisel viisil püssikuuli ees. Aga jah, kihnlased armastavad karvakala ja näiteks kes tahab nüüd pärast seda saadet, et tunda huvi, et kuidas seda süüakse, siis Mare Mätas on koostanud väga vahva. Kihnu kokaraamat on välja antud aastal 2009 ja ja seal on väga põhjalik ülevaade sellest, kuidas siis tänapäeval hülgeliha toiduks tarvitatakse. Et nagu nad ise seal selles raamatus ütlevad, et kihklaste peamine süvemine odra ning rukkijahutoite kõrval oli kala ning hülgeliha sealiha, loomaliha ja lambaliha söödi kaua, aga harvemini ikka enamasti suurte pidude ja pühade aegas, et siis ka tänapäeval ollakse ametlikult seisukohale, et kui Kihnu mehed niimoodi mõnikümmend hallhüljest aastas kütivad retseedi hüljest asukonnale midagi Vigrit ei tohigi. Liider on kaitsealune liik ja käesolev aasta on just nimelt selleks kutsutud ja seatud et Vigrit natukene paremini tundma õppida ja temast siis rohkem teada saada, sest et Ta on üks, üks tore ja nunnu, loob eriti, kui, kui poegi vaadata, vahel eksib muuseas ära siin mõni aasta tagasi oli Pirita teel oli vist leitud üks hülgepoeg ja neid ikka aeg-ajalt tuleb inimeste juurde ja ja nad on tegelikult sellised väga toredad vaadata. Tallinna loomaaias on neid näinud, siis need on ka sellised põnevad, põnevad loomad, keda on mõnus jälgida. Mõtlesingi küsida, et kuidas meist igaüht puudutada, tähendab see, et tänavune aasta loom on viigerhüljes juba enamjaolt vastasid sellele aga võib-olla midagi veel lisada näiteks tõepoolest seoses sellise naljaka juhtumiga, kui väike hülgepoiss eksib merest eemale ja ukerdab kuskil maismaal ringi ja, ja nõnda edasi. Et siis oleks ikka mõistlik kutsuda spetsialist appi, et võib-olla ise võta teda sülle räntsutada ja lemmikloomana pidama hakata, et kuigi kõik loomapojad on väga armsad, et see ei ole väga mõistlik. Mulle jäi silma, minu arvates oli see möödunud talvel, kui siin oli ka meedias oli pilt, kus vist Ruhnu saare lähedal olid need väga ilusad valged, armsad tõepoolest nagu ilusat mängu loomandad, väiksed hülgepojad ja kuidas lapsed neid siis võtsid, sülle ja tõstsid ja et jätame ikka metsaloomale nii-öelda metsa metsloomale, selle kõige laiemas tähenduses, kuigi ta elab vees, merele, mida me ikka mereloomale tema kodu ja seisame. Seisame, vaatame teda silmadega, et kõike ei pea katsuma, kõike ei pea sülle võtma ja kõik ei pea nii-öelda väntsutama. Et nagu meile lapsena õpetati, et silmad on selleks loodud, et silmadega vaadata ja nautida. Ja las mere ja metsloom on ikkagi seal, kus on tema kodu, et see on tema õige koht ja seal tunneb ta ennast hästi. Kuigi nagu öeldud, vahel tekib kiusatus väikesi armsaid looma, pojake. Kõneaega nunnad teda ja see nii sügavalt inimlik, aga hoidkem ennast tagasi. Just nimelt selline oli tänane saade nii aasta looma viigerhülge kui ka hallhülge-ga seotud kommetest, rituaalidest ja uskumustest. Stuudios olid Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.