Tere kõigile, me ei saa elada nii, et millessegi või kellessegi ei usu. Samuti nii et ei looda, austa ja armasta. Selles sarjas rääkinud mõnevõrra Eesti pühapaikadest tänagabaotanost ja astume laia maailma. Millised on teiste kultuuride ja religioonide pühapaigad ja miks oma valiku on teinud Ringo ringvee ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Ringo on teil ka isiklikke kokkupuuteid mõne kauge ja võõrapärase pühapaigaga? Kui rääkida pühapaikadest kui templitest ja muudest taolistest ehitistest, siis jah, aga kui rääkida looduslikest pühapaikadest või sellistest pühadest kohtadest, mis looduses on, siis mulle tundub, et kõige kaugem koht, looduslik pühapaik, kus ma olen olnud tõsi küll, Leedus et selles suhtes sellist kauget isiklikku kogemust mulle vähemalt ei meenu, et oleks. Aga kas või kui vaadata Leedut ja, ja siinsed ja seda, mida võib näha või kuulda või lugeda muude maade selliste looduspühapaikade kohta siis võib öelda, et loodus on loodus igal pool. Ja mis looduslike pühapaikade puhul olulist, noh, on see, et, et loodusesse on suhtutud lugupidamisega millegi poolest eriline paik. Et Leedu puhul see oli püha mägi. Ja kui vaadata Ta Freid looduslikke paikasid, siis püha võib ju olla niihästi mägi-org, jõgi, kivi, puu, metsasalu ja nii edasi, et nüüd on, võibki öelda, et seal see korduv muster, mida me kohtame tegelikult igal pool ja need paigad, mida millegi poolest eriliselt pühaks peetakse tavapäraselt ka looduslikult millegi poolest siis erilised. Et WC on mingis mõttes selline, võib ka öelda üldinimlik suhtumine oma oma keskkonda nõnda ja sellesse, kuidas looduses sellist pühadust võib näha või kogeda. Et tõenäoliselt loodus on see koht, kus ka inimesed, kes ei pea ennast ühegi usutraditsiooni järgiaks, võivad kogeda midagi, mis on nendest suuremat, et olgu see päikesetõus looduses või päikeseloojang või lihtsalt see, et see koht on millegi poolest eriline. No nagu on öelnud maavalla koja vanem Ahto Kaasik, siis tegelikult ilma et me endale võib-olla sellest pidevalt iga päev aru annaksime, oleme maausulised, kõik, kes me armastame ja austame loodust armastama ja austama oma esivanemaid näiteks. Jah, et see on üks selline lähenemisviis ja, ja tõepoolest, et räägime sellisest looduse austamisest siis me mõtleme väga palju oma nii-öelda keskkonnale, aga et kui me mõtleme ka natukene laiemalt, siis võib-olla kõige kummalisem meie jaoks tõenäoliselt kõige kummalisem on ilmsel taustal Taali mis Austraalia põliselanikele ja kogu Austraalia ongi nii-öelda püha territoorium. Et see on see maa, mille une ajal esivanem Nemad kujundasid, nende teedest on kogu see loodus kujunenud ja, ja see on tõenäoliselt andnud ka oma sellise alused, miks see rahvas on elanud aastasadu või aastatuhandeid või kümneid tuhandeid aastaid selliselt, nagu nad elanud on meie jaoks võib-olla väga kummaliselt, et nad ei ole hakanud kusagil nii-öelda püsiasustust rajama, et nad on, rändavad see kõik, mis on meie jaoks väga võõras või läänemaise inimese jaoks tegelikult väga võõras. Nende jaoks on see ilmselt nagu väga loomulik, sellepärast et elatakse pühal maal elatakse kogu aeg pühal territooriumil ja kas on põhjust hakata näiteks kaevandama midagi pühal maal? Seal on ju needsamad asjad, mis Eestis tegelikult probleemideks on, et kui me vaatame kas või maavalla koja tegemisi, siis kõige teravamaid reaktsioone ja, ja võib-olla kõige õigustatumaid selliseid väljaastumisi on siis, kui neid looduslikke pühapaiku hakatakse kasutama nii-öelda majanduslikku kasu saada homseks ükskõik siis millisel moel ja tõenäoliselt ka Austraalia puhul noh, seesama, et kui inimesed on elanud väga põlist eluviisi järgides ka siis, kui ümbrus kõik muutub, kui tulevad rongid, lennukid, kaevandused ja kõike muud, Ena püüavad elada, öelda oma traditsioon järgides loodust mitte rikkudes siis kõrvaltvaataja jaoks tundub see imelik loodus, proof looduses tuleb midagi võtta, aga siis, kui seal midagi suurt ei võeta, siis see tundub meie jaoks millegipärast juba veidrana. Aga kui see Austraalias nii on, et kogu see Austraalia on üks suur pühapaik, siis kas ta ei muutu äkki niimoodi kogemata Taliga argiseks, et et ei ole sellist võib-olla väga spetsiifilist kohta, kuhu sa lähed või kuhu see võib olla ligi ei tohigi astuda pühapaiga kohta on ka öeldud, et see on puutumatu ja inimene sinna päris lähedale ei tohigi minna, et kuidas selles mõttes selle Austraaliaga lood on? Ma arvan, et see on siiski siiski veidikene teistmoodi, et inimene võib ju elada oma eluga kui püha rituaali tervet elu. Et räägime sellistest noh, mingis mõttes loodus usunditest või, või loodusega või keskkonnaga kooskõlas olevatest traditsioonidest siis ju võib ka vaadata Hiina peale, et ka samamoodi, et on püütud elada kooskõlas loodusega või siis ühiskondlikku harmooniat püütud saavutada ja aga Hiina tõenäoliselt kõige suurem õpetlane Konfutsius, talle omistatud mõttekäik, et kogu elu peaks olema nagu üks suur püha rituaal. Ja kui su elu on suur rituaal, kas me siis enam elamegi argiselt, et tõenäoliselt ka sellises looduskeskkonnas Ütleme lugupidamine on võib-olla see see õige sõna selle kohta, et sa elad lugupidamises oma keskkonna suhtes, mida me võib-olla oma kiirustavas elurütmis kipume teinekord ära unustama. Ja samasugust suhtumist võime me ju kohata lisaks Austraaliale ka näiteks Põhja-Ameerika põlisrahvaste juures on teatud piirkonnad, mis on millegipärast pühad ja need piirkonnad võivad olla suhteliselt suured. Ja vaadates kasvõi tänasesse päeva, aga siis tihtipeale need konfliktid selliste traditsioon reaalsete kogukondade ja tööstuslik tehnilise ja maailma vahel Nad leiavad aset siis, kui kas turistid hakkavad püha kivi otsa ronima ja oma nimesid sinna kraabivad. Ma olin siin pühas kohas et seda kasutatakse nii-öelda kommertsiaalne setel eesmärkidel, mitte enam selleks, et sa lähed sinna saama öelda ah, kokkupuudet selle millegi pühaga, vaid sa lähed selleks sinna, et sa maksad pileti, käid koha peal ja vaatad, kui ilus koht see on pildid ja pärast riputad need Facebooki üles, et nagu hoopis teistel P S märkida, et võib ilmselt öelda ka seda, et oluline on see, miks need inimesed sinna loodusesse lähevad. Mõnel võib-olla ei olegi mahti teab kui palju seda ilu uurida, sest et hakkab kohe otsima kohta, kuhu oma nimi. Jah, ja tõenäoliselt tänasel päeval val võib olla esmane asi on see, et teeme kõigepealt pildid ära, kodus, vaatame, mis pildi peale jäi, sellepärast et järgmine objekt meid juba oota, et et need on samasugused asjad, et kui me räägime sellistest pühadest paikadest olgu see siis inimeste ehitatud pühad paigad tihtipeale või ehitatakse ka templeid või kui me vaatame kristliku traditsiooni kirikuid, nad on ehitatud selliste kohtade peale, mida on peetud juba ja väga pikka aega pühadeks juba enne seda, kui üks või teine traditsioon on sinna tulnud. Et nendest pühadest paikades on midagi, mille puhul võibki öelda, et nad on nii-öelda ka religioossete traditsioonide ülesed. Mingis mõttes on nad üleinimlikud. Aga omakorda mõnikord tähendab seda, et see põhjustab ka suuri konflikte, nagu me võime näha ju näiteks Jeruusalemmas on linn, mis on püha kolmele erinevale traditsioonile, judaismi, kristlusele ja islamile. Kõik need traditsioonid peavad selles linnas erinevaid kohti pühadeks. Aga sealt sünnib ka see, et, et kellel on nii-öelda esmaõigus ja kõik need muud asjad nii-öelda väga inimlikud küsimused tulevad sisse, kes on esimene? Ka kristlaste jaoks on Jeruusalemm üks olulisemaid palverännukohti, nii ka Rooma ja Santiago de Compostelasse Hispaanias. Kas kahes viimati mainitud käivad need asjad rahulikumalt, et ei ole nii paljude uskude sellist kõrvuti eksisteerimist või? Jah, ilmselt see on üks põhjus ka, miks me prahi kuule Perilistes konfliktidest näiteks näiteks Roomas seal käivad ühte usku inimesed nad teevad seal ühtesid ja samu asju, et seal ei tule nagu sellist. Tahan sellist konflikti esile. Ja, ja kindlasti Santiago de Compostelasse sama moodi, et see on see nii-öelda ühe traditsiooni püha paik. Konfliktid tihtipeale sünnivad, kui erinevate arusaamadega inimesed kokku saavad. Ja kui vaadata Roomat või kui vaadata Santiago de Compostelasse või kasvõi Jeruusalemma näiteks siis me jõuame ka ju selle juurde, et pühad paigad ei ole tingimata mitte alati sellepärast pühad, et seal oleks looduslikult midagi erilist, vaid et seal on teatud sündmused, mis on juhtunud ja sellega haakuvad siis ka näiteks palverännakud ja muud sellised tegevused, et me käime nendes pühades kohtades. Näeme neid erilisi kohti, kus inimesed meie jaoks olulised inimesed on käinud või meie jumalad on seal tegutsenud pretseedujan ilmselt sellistes pühadeks kohtades käimine, see on millegipärast inimestele omane. Et me võime seda kohata täiesti religiooni nii-öelda välisest ruumist või jah, seda ikkagi võib öelda, et see on täiesti religiooniväline ruum. Et käiakse Elvise kodukohas ja käiakse Nash villis ja käiakse Jim Morrisoni haual Pariisis ja teda millegipärast inimeste jaoks sellised. See on see püha koht, kus käiakse, sealt saadakse nagu kontakti. Ilmselt see on kuidagi, ollakse lähemal, saadakse hingepidet, saadakse hingepidet ja seda on erinevad religiooni teadlased öelnud, et see püha koht, see on nii-öelda see fookus, et see on seal teistsugune fookus, et seal keskendute nii-öelda teisejärguliste asjadele, vaid et see on see koht, kus see tähelepanu fokusseerub nii-öelda sellele pühale või sellele erilisele või see, mis, mis on see, milleks need inimesed sinna tulevad. Räägime maailma rahvaste pühapaikadest stuudios on bioloogia, doktor Ringo Ringvee. Lisaks roomale või Santiago de Compostelasse võib lisaks Jeruusalemma vale. Noh, me võime ju vaadata ka kaugematesse piirkondadesse lampe, tunneme vasteetia, nende Flynn tekkinud titlan. Püha linn, miks ta püha on, sellepärast et müüt räägib sellest, kuidas kotkas maandus õitseva kaktuse peale. See oli midagi erilist, see muutub, et seal on needsamad asjad, et, et see ei pea olema tingimata inimeste tehtud asjad, vaid seal seostuvad need lood, et seal on juhtunud midagi, midagi erakordset, mida on tähele pandud, mis jääb pühaks. Need inimesed, kes külastavad pühapaiku, kelle jaoks on see komme ja rituaal ühtaegu ilmselt kuidagi õnnelikumad kui need, kes ei pea seda vajalikumaks. Selline väike mõte tekkis kuulates. Eks ju nendesse pühadesse kohtadesse, erinevatesse pühadesse kohtadesse lähevad inimesed, kellel selleks vajadus. Tihtipeale see on ju seotud ka perekondlike traditsioonidega sellise järjepidevusega ja kui me vaatame kaasaegset maailma, siis seal on tekkinud väga palju väga erinevaid takistusi, miks enam pühadesse kohtadesse ei minda. Et ühelt poolt see on kindlasti linnastumine, kui me mõtleme selle peale, kui palju inimesi kogu maailmas elab linnades ja linnalaadsetes asulates või kas või kui me vaatame ju Eesti peale see on ju tegelikult täiesti uskumatu, milline protsent elab meil linnades, elanikes on ju tugevalt üle poole elanikkonnast juba Tallinnas ja Tallinna ümbruses elab ju, Tallinnas elab üks kolmandik Eesti elanikkonnast, see on mingis mõttes väga kummaline. Ja see tähendab seda, et inimesed kolivad ja nendest paikadest, kus ütleme looduse puhul, kus, kus siis need looduslikud pühapaigad on. Ja see ei puuduta mitte ainult Eestit, vaid see puudutab maailma laiemalt ja teine asi on maavarad. Tähendab maavarade kaevandamine, et kui tegemist on sellise paigaga, kus maavarasid leitakse, siis tänapäeval ta põliselanikud võivad ju küll öelda, et seda ei tohiks teha, see on püha paik, aga tihtipeale majanduslikud huvid kaaluvad üles noh, nii-öelda minevikku väärtustamise, et milliste väärtuste järgi me elame ja seetõttu, kui need pühad paigad muutuvad olgu need siis gaasipuurtornide alaks või millekski muuks, siis seal ei ole võimalik enam käia. Teine asi on muidugi see, et mida me võime põhjarahvaste juures tegelikult kohata, on ka see arusaam, et kui enam inimesed ei käi nendes kohtades, siis tõenäoliselt see pühadus on sealt ära läinud. Et see ei ole tingimata nii-öelda, et see on kogu aeg pühavaid, see on võimalus, et, et see pühadus seal kaob. No seda enam, kui mõelda ka kõikide allesjäänud pühade paikade peale ehk pühapaikade peale, siin maailmas siis selle tohutu linnastumise taustal ja kõige selle taustal, mida seal linnastumine enesega kaasa on toonud, eks olema eriti oluline taaskord minna ja otsida üles mõni pühapaik ka siis, kui sa lausa uskumatu oled, sa ikkagi leiad sealt mingit käes, sest et see pühapaik ei ole mitte lihtsalt niisama püha paik, vaid seal on oma põhjus. Seal on oma põhjus ja seesama väe ammutamine, eks me võime ka öelda seda, et, et see sõltub sellest, kui palju inimene näeb ennast osana sellest nii-öelda suuremast kõiksusest, kõiksusest, loodusest ja nii edasi, et mingis mõttes, kui me vaatame, kui me vaatame erinevaid religioosseid traditsioone või kui me vaatame kas või 20. sajandi või 19. sajandi läänemaist filosoofiat, me räägime väga palju võõrandumisest, et inimene võõrandub eneses deta, võõrandub loodusest ja nii edasi ja nii edasi, et need on sellised probleemid, millega need erinevad traditsioonid on tegelikult tegelenud läbi aastatuhandete, see on selle võõrandumise ületamine, et olla nagu osa millestki suuremast, et need piirid oleksid väiksemad ja nagu pühapaikade puhul või pühadeks kohtade puhul looduses, et olgu ta siis jõgi, olgu ta siis olgu ta kivipuumetsasalu org või mägi, et seal on midagi erilist, seal see koht, kus seda pühadust on võib-olla kõige lihtsam tunnetada. Osa saada ja tore on muidugi, kui on võimalus minna ja tutvuda mõne kauge ja võõrapärase püha paigaga ka võib-olla krundile on vast kõige õigemad ikkagi need Eesti omad pühapaigad, olgu see Kaali meteoriidikraater või ohja suur ja väike taevaskoda Helme koopad, Virtsu ohvrikivi, panga pank ja mis kõik veel ja see on. Kindlasti oluline, et needsamad ennem kui minna maailma, tuleks vaadata, mis kohapeal on, et, et see kindlasti peab paika ja rääkides nende looduses olevatest pühapaikadest siis kindlasti on need seotud meiega kõige rohkem sellega meie enda traditsiooniga selle enda mõtestamisega, et kes me oleme, kus me oleme. Et nad on kindlasti kõige isiklikumad. Kui me räägime inimeste rajatud pühadest paikadest näiteks templitest või, või, või pühamutest, siis tegelikult on üks omaette täiesti valdkond pühadest paikadest, surnuaiad tähendab inimeste haudasid, esimene vaata haudasid neid on üleüldiselt igal pool austatud või väga paljudes paikades austatud. Et isegi see on ilmselt jällegi midagi inimesele väga, ise omast isegi islami traditsioonis, kus üleüldiselt ei ole noh, ütleme niimoodi väga ortodokse lähenemise poolest surnud inimeste pühameeste haudadel käimine. Sellel ei ole alati kõige parema pilguga vaadatud ja seda me võime näha ka, kasvõi sündmused maalis on aset leidnud, kus islamiäärmuslased on pühameeste haudasid hävitanud. Aga me näeme, et see haudade austamine, vaid see, et me käime nii-öelda pühade inimeste haudadel või oma esivanemate haudadel, siis see on samamoodi püha koht, et homme seal mingisuguse teistsuguse kontakti. Meenutame midagi, mis on meile oluline, mis perekonnale oluline või siis meie kogukonnale, et siin me jõuame selle juurde, need pühapaik on väga erineva ka sellise tasandiga, et mis on isiklikult tähtsad, mis on kogukonnale tähtsad ja mis võivad olla siis ka täiesti globaalselt tähtsad. Alates kinni sõnast globaalne, siis üks väga globaalne koht on Jaapan koos oma pühapaikadega. Tõepoolest, see on üks väga kummaline asi, mis, mis Jaapaniga seostub, et ühest küljest me ju tunneme Jaapanit kui väga klopp, realiseerunud majandust, väga globaliseerunud kultuuri, väga suurt tööstusriiki ja kõike muud. Ja samal ajal on seal säilinud aastatuhandete vanune shinto traditsioon mis on väga jaapanipärane, millel ei ole globaliseerumise ka võiks öelda mitte mingit pistmist, see ongi nii-öelda muistne traditsioon, mida sellises Mitmekesises ühiskonnas järgitakse, et need õnne, kummalised asjad. Ka sellise globaliseerumise keskel jäävad teinekord alles mingisugused muistsed pühad saarekesed, mis jällegi, miks, sest nad on sellele kogukonnale sellele rahvale olulised. Mida siis süntoism endast kujutab ja millele ta siis oma religiooni on loonud ja millised on need pühapaigad võib-olla natuke lähemalt? Shinto traditsioon tema kohta öeldakse, et ta on jaapani oma usund, mõni korkad, jaapani põlisusund. Kõige lihtsam oleks ilmselt öelda, et tegemist on jaapani traditsionaalse loodususundid. Ehk teisisõnu, et tuleb elada loodusega kooskõlas, olulised on seal gaamid, kelle puhul on küsimuse, kuidas neid selliseid spetsiifiliselt jaapanipäraseid vaimolendeid teistesse keeltesse tõlkida, kas nad on jumalad, kas nad on haldjad, kas nad on jumalused, vaatlejad on nii-öelda need pühad ja Tšintar traditsiooni juures on siis oluline Nende gaamide austamine, nendega hea läbisaamine. Et selles mõttes on tegemist, võibki öelda väga traditsioonilises mõttes sellise loodus osundiga. Ja kui vaadata jaapani shinto paka selliseid pühasid paikasid, siis need on üleüldiselt looduslikud pühapaigad, nad on millegi poolest sellised erilised paigad. On öeldud seda, et kõige muistsem selline jaapani pühapaik märgiti lihtsalt kivihunnikuga. Ent see oli kivihunnik, kuus asus gaami, tekkis ära selle koha, et siin selline vägi asub teda austama peaks ja aja jooksul siis loomulikult tekkisid sinna pühamud väikesed ehitised, suuremad ehitised. Aga et see on nii-öelda looduse austamine ja võib vale, on öelda looduse austamine, loodusvägede austame, gaamide austamine ja jällegi, et need võivad olla mäed, need võivad olla metsad, siis need võivad olla ükskõik mis koht looduses. Tegelikult see märgitakse ära. Sest kui me räägime pühast paigast sellises looduses, siis noh, ma, Austraalia on selles suhtes erandlik, et kogu see territoorium on püha selle rahva jaoks, teistel puhkudel, see on siiski mingisugune territoorium, mis on millegi poolest siis pühaks peetud, kui suur või kui väike, keda on siin need arvamused on väga erinevad. Kui on elav traditsioon, siis on see loomulikult palju lihtsam ka seda territooriumit ära määratleda. Aga näiteks tulles Eesti juurde kaks hüpates, Jaapan on kaugel, Eesti on lähemal aga needsamad küsimused, et selliste pühapaikade puhul, mida enam aktiivselt ei kasutata, et kui suur see püha territoorium siis tegelikult on, et kui kaugele ulatub, kas see on koguma mõni väiksem ala ja siin me jõuame loomulikult ka selliste väga emotsionaalsed teemade juurde, et kui palju ühte või teist looduslikku pühapaika kaitsma peaks. Aga jaapanipuhul, jah, see püha territoorium on samamoodi märgistatud jällegi tava, mida me kohtame väga paljudes kohtades. See võib-olla kiviaed, aga mis jaapani traditsioonis kindlasti on, oluline on see Torii seeme värav. Et mis on Cashingto sümboliks, kaks sammast ühtepidi ja kaks sammast, teistpidi, mis sellise tüüpilise jaapani värava moodustavad. Miks värav tähtis on selleks, et kui me pühale territooriumile astume, siis me teaksime, et me oleme pühal territooriumil ja tihtipeale ka aedadega eristamine või selle ruumi eristamine. See on märgiks, et inimesed teaksid, et seal teisel pool on see, see pühaderritooriumaid tuleb teistmoodi käituda. No inimestel on ka kodudes Shinud tuistlikud altarid. Jah. Shin tõstlikud altareid loomulikult on ka kodudes, kus kamisid austatakse, sellepärast et gaamid ei pea olema tingimata. Aga kui me räägime sellistest vaimudest, et nad ei ole või, või haldjatest või hingedest siis on ka perekondadega seotud. Loomulikult, ja loomulikult neid austatakse kodus, aga see on nii hästi kodus kui looduses Afüks selline püha juures. On see šimenaava punutud köis, et kui see üles riputatakse, siis see on nii-öelda see märk sellest pühast et see võib olla looduses nii-öelda looduslikus paigas, tohutult suur mitmeid-mitmeid, meetreid pikk ja see võib olla kodus, kus ta on väiksem. Aga see on nii-öelda, et nende pühade kohtade puhul siiski ka see äramärkimine on oluline, et see mingisuguse nendele inimestele, kes seda traditsiooni tunnevad, et nad teavad, et nad on pühas paigas. Et nii-öelda hoiatusmärk peab olema üleval. See köis on ju igatepidi üks väga huvitav märk selles shintuismised, millega teda veel iseloomustada. Tere, ilmselt võib iseloomustada muu hulgas sellega, et kui need köied need haavad riputatakse, siis nende küljes on tavaliselt ka paberiribad, mis riputatakse nende külge, sellised noh, keeruline raadiost seletada, milline ta välja näeb siksakki kujuline siksakiliselt paberiribad, mis osutavad või mis sümboliseerivad ande gaamidele. Ehk teisisõnu räägime ka näiteks sellistele kõrgematele vägedele kõrgematele jõududele andide ohvrite toomisest siis see ei pea olema tingimata loomade ohverdamine või see ei pea olema tingimata tuuakse vilja, see võib olla ka palju lihtsam. See andi sümboliseerib ka lihtsalt pabeririba, et täitsa võib-olla osutab sellele, et et räägime andide toomisest või üleloomulikult austamisest, siis tihtipeale ei ole tähtis see, kui suur see kingitus, vaid oluline on see nii-öelda see suunatus või see kavatsus, millega minnakse südamest tulnud kingitus, ükskõik kui suur ta on, ta on kindlasti tähtsam kui lihtsalt moe pärast moe pärast toodud asi. Et, et see on kindlasti üks sellistest asjadest ja kui me räägime sellest rahvast, siis sellega seostub ka mütoloogia. Et juba muistne gaami päikesega on üks Jaapani kõige olulisemaid selliseid jumalikke suurusi amatöör asu, esim oli, oli see, kellega selle köitepanek nii-öelda seostub, et selle sisse see päikesekaminast peitis muuhulgas, et need, kuidas jumalusi sümboliseeritakse. Sellega seostuvad lood, et jällegi, kui me vaatame praegu selliseid religioosseid kultuurilisi traditsioone laiemalt, siis see ei ole mitte ainult üks element, vaid nad moodustavad nii-öelda selliseid tervikuid, son, teatud tegevused on teatud lood on teatud objektid ja nad moodustavad selle ühe terviku, milles inimesed elavad. Jätkates Jaapaniga, siis ronime futši mäele. Jah, tõepoolest, et Sutši mägi on ju üks sellistest jaapani sümbolitest, võib öelda, et kui Jaapanist midagi ei tea, siis futšmägeme oleme ikka mõne pildi peal näinud. Ja see on pahvkashinto traditsioonis. Räägime sellistest olulistest loodusobjektidest ja pühadest paikadest. Futši mägi on kindlasti üks püha koht ja selle austamine ulatub ka juba aegade marusse. Noh, me võime öelda, et sellepärast, et ta on suur mägi. Aga sellega seonduvad ka pühad lood, et miks teda pühaks peetakse. Ja üks lugu räägib siis sellest, kuidas gaami, kelle, kelle nimeks oli joogi noomikotto tahtis saada endale varjupaika ööseks tahtis ööseks mäele puhkama jääda. Aga futši mägi keeldus sellele kaunile varjupaika andmast või peatuspaik kandmast ja gaami läks sealt mäelt ära, läks teisele mäele kuubamäele ja karistuseks putsi mäele. Sellise käitumise eest ütles ta seda, et mägi on lumine on aegade lõpuni lumine, et ta on. Ta ongi sellest ajast lumine mägi, aga kui futsid vaadata, siis on olnud ju tegutsev vulkaan. Et kui me jällegi, kui me vaatame loodus, siis need erilised kohad hakkavad silma tekitavad inimestes erilisi tundeid ja väidetakse, kuni 1707. aastani oli ta siis aktiivne vulkaan. Ja kui me räägime jaapanis sellistest looduse austamisest, gaamid austamises, siis futši meheleminekut seda ju peetakse samamoodi religioosseks tegevuseks. Et see on enesepuhastamine, mäe otsa ronimine ja üldse mägede tippude vallutamine või mägede tippudesse minek mehetseenoshinto traditsioonis, üks sellistest religioossetest tavadest, religioossetest, traditsioonidest, see on enesepuhastamine. Vett vähemalt ei tea ju näiteks Šveitsis oleks selline komme, käiakse mägede otsas ennast, võetakse ta kuidagi religioosse rituaali na, aga samas me ei tea ka Šveitsi nii-öelda muistsetest traditsioonidest ju suurt midagi, aga et ja mäe otsa ronimine nii veider kui see võib ka kõrvaltvaatajale tunduda. Aga see on üks sellistest olulistest asjadest, et jällegi miks nendesse kohtadesse minnakse seal kogetakse midagi erilist, see on inimesele millekski millekski oluline. Ja kui vaadata ju, kas või kui me räägime shinto pühamutest või sellistest pühadest paikadest, kus gaamid asuvad või, või kus neid kaamesid, austatakse eteid rituaalid tihtipeale on ju väga lihtsad, et see kõige lihtsam into rituaal, kus siis kolm korda käsi plaksutatakse ja vaikselt omaette palvetatakse, way oma soove gaamidele öeldakse, on see kõige lihtsam metse rituaal ei pea olema tingimata midagi suurt ja tohutut ja võib-olla kui me vaatame loodusega seotud religioone, siis tihtipeale need rituaalid ongi väga lihtsad. Kas käte plaksutaminega midagi omaette veel tähendab? Ma ei tea, et see tähendaks midagi muud kui sedasama. Kui minnakse muudes kultuurides pühadesse kohtadesse siis tehakse heli. See on nii-öelda ühele tähelepanu võitmine. Et need on kummalised asjad, kui vaadata nagu maailmas erinevaid religioone, mis jumalatele haigetele vaimudele meeldib. Neile meeldib tihtipeale hea lõhn ja nende tähelepanu tuleb võita ja nende tähelepanu võidetakse tihtipeale väga lihtsate vahenditega. Kas plaksutatakse käsi, helistatakse kellasid, lüüakse lokku lauda nii-öelda antakse märku, et siin ma olen. Ja selle traditsiooni puhul seesama üldinimlik tähelepanu võitmine, et vaimolendid meid näeksid. Üsna hiljuti leiti Nepaalis arvatavalt vanim budistlik pühapaik, mida selle kohta öelda? Jah, tõepoolest, et seal, kus kaotamas ei tartaan Shakemmuuni buda budismi rajaja, elase sündis, siis tõepoolest on leitud nii-öelda see kõige vanem koht, ehk teisisõnu see koht, kus siis ilmselt tõepoolest buda ise liikus ja oli ja kus siis on ju ka arvata, et äkki ta ema sünnitas ta seal ja, ja nii edasi. Et see on see kõige võikski öelda kõige lähem koht, kuidas me geograafiliselt ajaloolise buda juurde jõuame. Aga selle püha paiga puhul samamoodi, et miks ta on oluline sellepärast et seal on käinud selle traditsiooni jaoks püha inimene või püha isik. Et see võib olla seotud inimesega teistel puhkudel, see võib olla seotud loodusega. Aga kui midagi sellist leitakse, siis on see selle kogukonna jaoks äärmiselt oluline. Ja küsimused on jällegi see, et mis sellest kohast nüüd siis edasi saab, kuidas sellega käituma hakatakse. Pärast pühade paikadega on ju alati seotud need omad reeglid, omad keelud, omad käsud, omad piirangud, kui nüüd leitakse selline muistne pühamu, kui seal heitakse sellises kohas, kus see traditsioon on elav siis tõenäoliselt integreerub väga loomulikult selle traditsiooni sisse. Kui me vaatame muid pühasid paikasid, mida maailmast on leitud või leitud, erilisi paikasid, erilisi ehitisi, mille funktsioonist meil on, tegelikult midagi ei tea, mida me võime ainult oletada siis nendel puhkudel on see kõik palju keerulisem, siis saab tõenäoliselt sellest turismiobjekt kõige vanema budistliku pühapaiga pool rahast, mis ongi leitud buda sünnipaigas. See jääb ilmselt selle traditsiooni üheks oluliseks pühaks kohaks ja eriti kui arvestada sellega, et tegemist on Paaliga traditsioonilise budistliku maaga siis võiks öelda, et õigel ajal õiges kohas. Õige asi. Selline oli tänane saade maailma rahvaste pühapaikadest. Stuudios olid Ringo ringraja, Haldi, Normet-Saarna ja Maristombach. Uuel nädalal uus saade kuulmiseni.