Kena laupäeva kinnismõte sõpradele kordame nüüd valitud palu eelmise pühapäeva saates. Minu nimi on Hendrik Relve ja noh, tiitlit endale panna on võib-olla raske, sest ma lihtsalt, et ei oskagi oma elu ja tööd omavahel lahutada. Ma lihtsalt olen ja võib-olla kõige lihtsam lühem sõna on loodusemees sellise eluviisi kohta. Ja nii palju asju, mis kõik toimuvad looduses minu jaoks. Eriti suvel nüüd. Ja sellepärast me oleme ka just sellises paigas, nagu me oleme siin keset metsa. Vihm on lõppenud, päike on madalal, aga ta on veel olemas ja tasapisi tulevad, pääsed väljalehtede alt, nad on veidi hirmunud sellest koledast uputusest, mis tunniajast siin üle käis. Ja linnuhääled sellised, nagu nad praegusel ajal on, nad on päevaringis alati erinevad. Aga praegu on see see õhtuse siesta lõpplindude jaoks, nii et nad ka koguvad ennast ja hakkavad varsti jälle laulma, nii nagu nad laulavad hommikul ja siinsamas meie jalge ees on, on mõned päris punased ja valmis maasikad kaugemal sini, kollane, harilik härghein, seal see, need on muide, eestlaste leinavärvid, huvitav. Vanadel mustritele on just need värvid. Ja, ja ümberringi on siin siin palju-palju elavaid olendeid. Nad ei ole inimesed. Aga nad on, neil on hing sees ja, ja nad on elus. Ja, ja ma arvan, et see on minu jutuajamise jaoks parim. Kui ennast sisse elada sellesse paika ja olemisse, siis ma laulaksin kõigepealt hääle. Pandi mind juba ju ära, ei ju, ma. Tüüp ta appi, ma ei. Saarejuuri jooksi. Leidsin ma siis googe maata. Noh, see laul läheb veel pikalt edasi. Aga ta on metsalaul ja Mets on mingis mõttes minu kodu ja ja need mõtted, mida ma tahan siin jagada, on ikkagi ka sellest samast ümbrusest pärit, nad on natuke metsa poole looduse inimestele on endastmõistetav see, et inimene ei ole maailma naba on palju olendeid ja täiesti see keskpunkt ei asu mitte seal. Et inimene, vaid keskpunkt asub seal, et elav olevus. Ja, ja niimoodi on see loodustäis tuttavaid ja üks niisugune. Omamoodi mõte võib olla see, et loodus on nagu, nagu klubi. Nii nagu on mingi viskiklubi või, või mõni muu klubi siin on koos need, kes kuuluvad sellesse klubisse, sellesse ringi ja see ring on omavahel tihedasti seotud ja, ja kui sa oled looduseinimene, siis sa tunned seda sidet väga tugevalt. Ja sa vaatad siinsamas enda ümber ja, ja kõik need olendid, kes siin seisavad või liiguvad, nad tegelikult ei ole tummad. Nad annavad mulle mingeid märke endast. Ja, ja selle tõttu on niukene rikas tunne metsas olles sealsamas vasakul praegu kõnnib üks, üks metsasitikas selline ta on veel vihmast natukene läikivmusta värvi ja natukene hämmingusse sellest vihmast, aga aga juba ta ukerdas seal ringi ja, ja tal on tähtsad tegemised siin, nii nagu nagu minulgi alailma näiteks praegu parajasti olen ma tegelenud väga hoolega taimede portreede tegemisega ja see on jälle nii, et täpselt nii nagu iga olendi portree tegemisel sa pead kõigepealt teda hästi tundma siis sa pead teadma, millal talle külla minna. Näiteks taimede üks on hea aeg kusagil õhtul, kui, kui päike hakkab mahedaks minema ja varjud on pikad, siis siis muutub ka see taim selliseks kuidas öelda, läbipaistvaks ja, ja, ja ruumiliseks. Ja see paistab pärast selle portree peal kaera. Ja siis sa sätid oma kolm jala ülesse ja paned paraadi paika ja siis sa mõtled jazz ja, ja siis sa vaatad läbi selle objektiivi teda väga kaua ja, ja kui sa teda üksisilmi niimoodi vaatad siis mingil hetkel sa pääsed nagu temaga kontakti. Ja, ja siis on nagu suhtled temaga. Ja, ja see suhtlemine on väga rikastav. See on kuidagi niimoodi, et kui inimesel on oma pere, siis öeldakse selle kohta, et need on, need on ligemised. Need on need olendid, kes sulle korda lähevad. Mõnel inimesel on jälle koduloomad, lemmikloomad. Need jälle on väga tähtsad sellele inimesele, kelle juures nad on. Aga looduse inimesele on see ring veel veel pööraselt palju suurem ja see, see ligemeste igaüks, iga see taim, kellega sa oled niimoodi juba ühesõnaga suhelnud ja temast tund aega ühte pilti teinud siis ta, Sa ei saa tema suhtes olla enam ükskõikne ja kogu elu jooksul niimoodi tasapisi, igal suvel korjab neid juurde neid tuttavaid ja niimoodi sa kõnnid siin ja nad kõik tegelikult kõnelevad sinuga. Ja ma arvan, et Eesti inimese jaoks see ei ole midagi haruldast. See võib olla muidugi, ühiskond jaguneb paljudeks huvirühmadeks ja, ja igalühel on omad ja, ja võib-olla on inimesi, kes tõepoolest absoluutselt ei kellele mitte miski siin korda ei lähe siin metsas ja nad ei märka mitte midagi. Aga ma olen seda meelt, et kui võrrelda eestlast mõne noh, sakslase või, või, või, või hollandlase, ka või, või, või hispaanlastega siis eestlaste hulgas on keskmiselt rohkem inimesi, kes suudavad leida sidet loodusega. Ja näiteks sellist meilegi tundub see kummaline, et näiteks Ameerika koolides tuleb lapsele seletada, et mis asi on pohl. Ta teab, ainult seda pohlamis on moosiks tehtud ja mille ta poest saab, aga ta ei ole elu sees näinud pohla looduses kasvamas. Ma arvan, et, et meie oleme selles suhtes siiski siiski lähemalt sellele pohlale ja sellele vargile Kalle ja, ja sellele mättale ja sellele sipelga-le, kes siin meie ümber sebivad. Kordasime valitud palu läinud pühapäevasaatest Hendrik Relvega. Nädala pärast kuulete kinnismõttekorduse ajal armu Valtonit, sarja toimetab Haldi Normet.