Täna jutustab 71 aastane Maria Pajula koerust kapu asundusest teemaks kangategemine ning riietus. Keelejuhi isa oli Udeva härra kasvandik Emajõekülast. Isa oli hiljem mõisa metsnik. Rändas välja Tveri kubermangu. Tagasi tuldi jõe külla. Keelejuht ise on koos mehega teeninud mitmes mõisas, enne kui saadi asundustalu cappus. Koeru on Kesk-Eestis ja murrak ülalt kirjakeelepärane. Juhiksin siiski tähelepanu sellele, et näiteks pika teiseliku asemel on sageli kaksiktäishäälik ehk diftong näiteks keerama Dienja saama ja nii edasi. Seal oli kohe lambapesu tiik olid tehtud, kõik lauad sisse pandud ja siis mehed tõid lambad, Sänna naised pesevad, pesime puhtaks, lasime lambad väljas kolm päeva kuivasid, siis hakkasime niitma. Siis olid jälle selle jaoks kohe lauad tehtud, mees tõstis lambalaua peale ja sidusid jalad kinni, siis põld muudkui niitsid, kuidas siis teda niideti, kus kõigepealt ja kõigepealt hakati esimest jalast jala pealt hakati niitma kõige enne ja vili jäi terveks, siis muidugi laua peal niitsime, siis vill jäi kõik terveks, villa katki ei saanud teha ja lamasin nii kõvasti seal laua küljes kinni, et tema ei saanud ennast liigutadagi. Ja kui tuli keerata teine külg, siis mees tuli, aitas kiires Millust teise, kelle lipsti jalgade pealt läbi, siis vill jäi ikkagi terveks ja siis keerati need villad nuustis. Kohe kõvasti nuusti jäid niuksed, ilusad nuustik, kui vill oli terve. Aga nüüd enam ei tehta seda nüüd nüüd niidetud nii ükskõikselt maas maa peal ja ja läheb kõik üksalk ühte kohta teineteise kohta, aga ennem said lambad ära puhtaks pestud, siis said kõik korraga teed kokku seotud, kust need nuustid siis bändi? No need need müügile, härra härra viis need ära müügil, mõisas oli ju palju lambaid. Ma ei tea, kas üle 80 lamba oli Karin mõisas? Teeni, seal oli ka suured karjad, mul oli omalgi kaheksa lammast, oli seal ja kõik esimesel mõisa Tiigese puhtaks ja mitu korda niideti lamba japs korda niitsid kevadest sügiseni kiitsime. Ikke saaks korda mõisas niiti, lambaid. Ja siis tulime, teine aasta tulime teine kevad, tulime sealt ühe aasta meelima, Karinud, tulime Santovi, siin oli jälle hulga lambaid ja meile endile oli ka hulga lambaid, aga siin ei saanud pesta. Siin ei olnud seda kohta kuskil, kus pesime, siis siin said niisamuti niidetud kõik ära, olid nuuma, lambad veel, olid seal Santovi Spreedust sai tuua praaki ja siis sai nuumata neid siia. Ja, ja siis siis said kevade siin ära niidetud ja siis müüdi ära need lambad. Kuidas see pill, mis vahe on talle ja vana lambavillal, kas seal kah noh, tallel on pehmem vill kui vana lambal vana lambal on natukene kõvem pill ja siis ütlevad, et talle vill ei pea värvi võtma jäästi külge. Aga muidu nagu sukki kindaid teha ja siis need on palju soojemad, jälle tallevillast, vana lambavillast. Aga siis, et ei pea värvi hästi võtma, teie ma ilus Verdale villand, siis juba olid veskit, kui mina hakkasin, aga enne seda olid siis käisid küla käis koos, Kraasisid Kraasidega käsi Kraasidega ja siis keerasid mõned Kraasist, mõned kedrasid Eestis Kraasite, esimesel korral Kraasidki nad läbi. Ja siis noh, siis tehti tehtud alles mõisakangaid, mul vanaema rääkis ikka, kuda nemad mõisakangaid teinud ja siis Kraasis testiks köik korral läbi need villad ja siis pärast jälle kraažist uuesti, siis tegid Kraasi täied ning päike Kraasi teed ja siis sellest kedrati lõnga siis jälle olid jälle teine küla, jällegi kudus kangatöö ja need läksid mõisahärrale siis. Noh, Nana oli, kohtade pealt olid need teha lased lõngad ja takkused, lõngad ja villased lõngad ja need olid kõik mõisa ennem vanal ajal kedratud. Siin kui Norra mõis läks üle ja ma ei tea, härrab oli habemenoaga oma kõri maha tõmmanud ja siis jäätisi mõis seiskus enne. Me käisime selt meie ta ühtepuhku siis olnud seal hirmsasti lõngu ütlestikate inimest, käinud seal öösiti tantsimas, varastanud sealt lõngad. Et mis veel enne küladest oli kedratud, Norrink kohad olid siis oli määratud igavesse külasse, kui palju keegi külapidi kerama? Linast lõnga ka pidi, jah, linast niiti, no jää äike linast ja siis tarkust ja kõik jälle linatsu, et jää ja siis need takud tulid siis need tulid koera kedrata, neist tehti jälle mõisas kotis ja kas enne ei olnud poekotis? Enne olid kõik kodutehtud, jälle olid, anti jälle kangas kududa, tehti jälle kotiriiet ja ja siis linadest tehti jälle mõisast, olid linane pesu, kõik aluslinad ja need olid kõik linasest. Kas tak oli ka mitut moodi, mitu, mitmed kolm kolm jagu oli takukeskmest otsad, akud, keskmest, akud ja peened takud. Kolme jätku soeti, linadike takuzzueti, jah, ja siis siis tehti neist otsad akudest tehti muidugi koti kuuet ja keskmest akud läksid lõimeks ja siis need kõige peenemat akud, need siis tehti jälle siis kas käterätikuid ei miskit taldrikurätikud, kellega mõisas kuivatati riistu siis need rätikud tehnilisest peenest takkudest. Kuidas site linane lõng, linane lõng, see gooti jälle kangaks jälle, muist kedrati kuueks, muist lõimeks ja ja siis tehti kangaks, sealt tehti jälle siis aluslina siia ja siis sedaviisi kõik tarvitati mõisas olid nii samu linane pesu kui ära inimestel. Eks see linane niit pidi hästi peenikesi salevaiki. Kuidagi vaadati ka, et kas ta on küllalt peenikega. Lanno Exegi vaatajad olid koe ikkagi seik, et korralik on ja kas ta kannatab kududa ja ja siis kas ta on kõlbulik teha ka või ei ole? Sai tuhaga keeta ja leiutada ja, ja siis jõkke viidud, seal sai virutada kahe kurikaga virutada korda, sai lüüa veel nii, et ikka matsud korda läksid segamini jäänud siis sai seal kahel ja kolmel korral läbi virututernannatav ikke kohe oli pehme ja taotud, siis sai rohu peale maha tõmmatud pliitima. Siis pleekis üks nädalapäeva tõi, oli maas, siis võeti jälle uuesti keema ja sai keeta tuhaga jälle jões virutada ja ja loputada ja pesta mitmele korrale, seda, mitu korda sai sedasi viru virutada ja kloppida teda. Siis läks ta valgeks, mõni kangas läks nii valgeks kohe, nii kuis kriit. Aga kõik Liinat kui ta, kui oli niustallid linnad, need ei läinud nii hästi valgeks. Kuidas kangas maha bändi kangal sait nõust sõltust külge panna, teine sõltus teine poleer seda otsekohe. Siis said tikud tehtud terava otstega, tikud said sealt sõltustes läbi panna maha rohu peale kinni maa peal. Meil tekivad vaest küla nooremat tegid vigurit, võtsid tikutest kaks-kolm tykki ülestiku ja panin maha ja hommikul läheksime välja, vaatame põlegi kanget kanget, viidud neid teha. Mis nüüd teha, et on üksainuke, on veel, et lähen toon, sellegi jäävad kangad ülestikul, seal kõik pikutad sinna maha, olid kõik alles, jää olid alles, aga kõik otsa pandud, kinnid rikutud. Kas linast lõnga ka nii teegitati, jääljas linased lõngad said enne pleekinud, enne kui kuduma sai hakat või said valmis kedratud, siis said lõngad keema pandud ja ära keedetud ja siis plekkima välja puu sisse, teine puu ülesse sedaviisi teine alla ja siis kaks latti sai seinale panna siis lattide peale, kus päike hästi peale paistis ja siis seal plekki söövad, sai teine külg vahest keerata jälle ja ja jällegi ette ja siis sai kerida ja ja käärida ja kududa ja oli kaks aita viljaikke riietajaid ja seal oli siis noh, perenaisel oli suur kirst, no minul ei ole enam kirstu, minul ei olnud seda, kes mulle selle Kertu ahendiseid tegi. Jää siis muidu olid konjunk suured kirstud ja seal kestuse olid kangad. Ja kui tütar sai mehele, siis anti see kirstutäis kangeid anti tütrele kaasavaraks. Palju seal neid kangaid oli siis, mis noh, mõnel oli Quayle kümneganga ja kui ta oli, oli seal käterätiku kangad siis ja, ja siis linased kangad ja oli ka laudlinakangad ja kõiki oli seal. Ja meeste püksikangad ja niuksed, kõik olid seal kirstus siis et andisike Kers tassida, kui akest aidast teisest aidast välja viima, teise kohta viidi. Et oli ka, mõnel oli kangaid, oli püsti, oli pandud Kerstoli täis kandma, pakkusibist püsti pandud. Ja kõik olivad siis muidugi anti tütrele kaasavara ikke, nad ta ei keelama, sai küll, kel talupidaja oli, maad olid ja eks neidult kohagi sul vaesemad ei olnud, tal ei olnud võimalik teha, et ta oleks teinud veel, aga no tal põld ja materjal, kellest ta tegi ja iga SM meestel ei olnud poeülikondades kõikult koduvillased. Koduvillasest riidest olid kõik ülikonnad, suvised alati süüa talve, kus ennem poeriiet ei olnudki. Poes ei olnud ju riiet saada, olid kõik, oli suvi, oli see ike villane ülikonna teegivad poolvillast, siis puulõime sisse koodi, sui olid kergemad ja su lahedamad siis. Aga talv olid, kõik läbivillasid. No siis tuli juba, nad sai juba säärida seda riiet lõigati karbijalt, siis jäi nagu õhem ja õhukest olid ja ja lasti pressida ja siis jäid õhukeste ilusamad, aga esiotsa, kui mina alles pisiku olin, siis taheti, et hästi paks. Kaks oli kohe nagu vildid olid kohel need riided, kui tehti rätsepad, ütlesid, et käärid ei hakka pealik et kole tugevasti valutud, et kääride jätkab jääl, ma mäletan veel selgesti, kui olid rätsep, oli kodu, käis kodu õmblemas rätsep, kes õmbleb Anija ja rätsepad, käisid kodukülades õmblemas Muhama Venudki oli rätsep, käis igal pool mõisades, igal pool käis õmblemaskud preedis siin preedi parunil oli õmblemas ja piibe s ja ja siis härvital ja kus ta käis alati seal neil parunite Lõmblemas ja naised käisid ju kõik takkused, seelikud olid Zeelaseneni, meestel olid täpilised püksid jalas, Suijal jah. Aga naistel ei süüa talv, alati täpilised seelikud. Ja kas ei olnud ju nii palju villast, et neid kõiki iga päev sai villasega käia? Loomatalituse juures ikka olid kütakused. Kas nad olid ühevärvilised? Ei, olid, mõned olid ikka yhe värvilist ja mõned olid jälle triibulist ja ja hüüti Liina rutule, see tean, siis oli Nana Alijas valgega olid ruttu lesed ja need olid teadmised ja pealmist, kleidid tehti. Aga mis selle seeliku all siis oli, mis seal kedagi, särk oli all ja põld Kimuk. Ja peal, mis oli peale, oli siis, kas oli mõni sitsi pluuse jälle linasest tehti üks piiles linast, tehti jälle niukesed kirjud, siis neist tehti jälle pluused ja tehti koile nagu kleidid ja ühe vahe oli kangesti linasid, olivad siin minu aegus vilunud moodis kangest linased maal, siin olid enamasti igalühel, olid linased, kleidid seljas, siis olid nii kootud jälle kas ilm, millest või, või, või rutules, tõi kuidagi kuidagi jekti, kelle maitse järel, kui ta oli, võib paljudele oli kohe neid ikka enamasti kõigil ikesin maal olivad linased kleidid. Kas see oli siis suvel ja talvel suvel oli talve ka, vahest seilas neil näed. Ja siis oli, suvi oli muidugi alati suvi oli, palavaga oli täia, oligi seljas oli lahedam. Aga siis noh, talveks ta talvel tykki viluma pani teisi alla jäik ja see oli ikke tervem ja puhtam vee all ja ja pidi sellega rahul olema, siis. Nüüd, kuidas seda särki õmmeldi, mis kahest tükist koos oli? No nüüd enam ei kehtasin, no neil olid varrukad otsess noh, ütleme siit maalt olid varrukad, olivad siis mõista, eelda, krae oli peal. Ja siis siit õla pealt olid meestele niukesed õlalapi tüüpi, niisugust 30 organist lapi tõltsin õla peal. Ja pärast juba minu minu meelest, kui mina hakkasin tegema, siis said teha Clazz tükid, gladestikkiga särgid said, oli taga klatslik, nüüd on pluusidel on niux plats tikkida. Ja siis naistel oli tykki pihaga, muidu siit õmblus oli õla peal ja varukud olite otses poolest käevarrest. Tänaseks saateks valisin näite Eestimaa keskosast Pilistverest kihelkonna paiknemisele vaatamata eiei Pilistvere murrak ühegi suure murde ala keskossa vaid hoopis mitmeski suhtes. Äärealale. Murdealade jaotuse järgi kuulub ta ulatusliku põhjaeesti keskmurde lõunaossa koos mitme teise omakorda Põhja-Viljandimaa murrakuga. Need oleksid Põltsamaa, Kolga-Jaani, Suure-Jaani, Kõpu ja Viljandi ala. Koos Põhja-Tartumaaga peetaksegi Põhja- ja Lõuna-Eesti vaheliseks Üleminekualaks kahe suure pea murde kokkupuutekohaks. Muidugi ei ole murde piir kunagi väga järsk, aga nagu võime ise veenduda, jääb Pilistvere siiski niivõrd põhja poole, et midagi lõunaeestilist on siin raske tabada jääd keskmurre ise on meie kirjakeele aluseks, siis ei peaks tänases tekstis midagi arusaamatut olema. Mis puutub Pilistvere murraku üles tähendamisse, siis on uurijad töötanud seal juba enne sõda Paula palmeos ning mitmeid üliõpilasi hiljem alli univer, tere tema muide ka seoses murdekogude evakueerimise ja hoidmisega sõja ajal. Kogud olid nimelt varjul mitmel pool ka Pilistvere kirikus. Helisalvestusi on Pilistvere murrakust kokku umbes 25 tundi. Neid on teinud Mari Must, Salme Nigol, Alia univere, Aino Kaljuste. Sellest umbes pool tuleb Marie Kärsteni arvele. Tema juures on käidud 1969. ja kolmel järgneval aastal. 1972 ta suri. Esimeste lindistuste ajal oli keelejuht 86 aastane, sealt pärineb ka tänane näide. Marie Kärsten oli sündinud ja elanud Saviaugu külas. Vanaduspäevil naabruses Mõisakülas. Teda külastanud murdeuurijad on iseloomustanud Marie Kärstenit kui haruldaselt head usaldavad ja vastu tuleviku keelejuhti kellel oli ilmekas vanapärane keel ja rikkalik teemavalik. Tänaseks valisin leiva küpsetamisel. Panni peale paneme paljudel vanasti minu kasuaegu küpsed käigud põranda peal. Panid jahu künas ei jää ja kui sa paned sekkumisaegu poole, kuna peale paned kartuleid. Pool seda panin immima poole Tiid, muidu magushapu leib, sedasi. Mina teen. Ja siis paned natuke kaardulust sisse selle teise poole, mis happenne, panin teise poole pani timmima kuuma veega. Äkki kõvagi siis innukese, siis segad pärast segamini, muidu harilikult käest kolme päevaga. Aga kui sa saad kahe päevaga temal hakkama, kui sa narkokartuli, see separatistid. Aga kas need on teine teises kohas, siis? Pane kinnina siis pärast paneb poole peale, paned jala, hapnema sõnul pole karteukese siis segada, täna õhta, täna hommikul vara sead avada. Tähendab soojaga nii kinni, väga ilusti, kohe edasi teen kinni, siin harilikult, aga nüüd meil pole soojaga teinud, kas ta siis magusaks või magusaks, hästi magusad. Ja siis paned. Siis kiidavad kõike. Guenn vanaloogi noosi põld. Siis sa ei teagi, kui kaua pead lõkkuma, ei kaua, kujutad, hetkeks läheb. Linaga Ahuvad. Millestki aru said, et nüüd on juba küllalt lõigutud, ta annab ju käe küljest lahti, vaata kui ta käe küljest nii lahti need meie niisama puid ahju. Ja siis robleegaa peab ikke kaadlust vähke olema, siis ta paras Apuga, aga kui ka käe külge kinni jääb, siis on ta mage, vaat siis on sedasi, et nagu te rääksi teete, haake jääb ülesse KGB ülesse ja ta ei jõua kerkida, kust ta seda tundsid, et ahi paras on? Nende kohta siis, et on puljakad või nojah, mis ma siis kojas ütleme ka meni sai aega, me ei räägi, Litiivne ütleme, poolakad käisid ennevanast ka midagi njukilt, pira, pirukad või kollakad ei vanastikesid. Oi kui avakuule empanti leiva, siis see midagi ja pandi lemmasesse. Nüüdne lille paneb ka linalema, siis. No kuidas niukesed liha leiba tegid, kuidas seda tehti? Visanud jääva panni peale paned väiksema Lewaya kabi kapid seest õõnsad. Kuumaks haavaska, muidu ta tuleb ju nii soolasi rassat seest, aga seda ei taha keegi. Me käime kuumaks ja siis ma hakkan Leva pealt penni saia, lina ja. See on ikka siis toores tainas või toorest jänese toores liha, aga jääb, lõikad siis siuksed. No nii, väiksemad tükid mööda siukseid suud purakas. Lõikame lina, keedame suut, tüki saab, vaenlane ei küpse ära. Seepärast sihukesed väiksed tükid, et nad aja küpsevad enam Tallinnasse, minule pannakse siis salli tegijaid, ainult liha pannakse või midagi muud veel ei pane muud edasi. Muud Vilbon sibulatega kartuli, Ahmušeusid, maitseaineid võid panna küll, aga rukkileival ei ole tähtsust. Räime kaebanud tilga räimede liha vanasse korraga Levases korraga kogun korraga jääräim, oi oi. Ja kuidas küpseb mõtteleva, seisa rasvaga ära soolane või noh, eks näe, kuidas niukseid leiba lõigati või kudedega söödi, ah lõikad lahti ühtemoodi. Söödik kannikad või jah, lõika kaalikad, kannukaski saab lõigata ja seekord on see keeran rännilemis selguvad ja nojah, ükstapuha soolaniite. Lõikatel lähti ta eesotsa peal ei ole, kohe, kus on kasvukannikas käidud, seal ei ole küll, aga kui sa seal järgmus käik, et siis hakkab, kuuleme juba lõige võid lõigata kõrvu ringi. Aga jääb siis ei tee. Ja, ja kui mina, laps olin, Kodojemad veidi edasi alles oli, siis oli meil toas toa reheahi oli siis, kui ta leiba käidi, siis panid kapsad, liha, panin panni peale ja siis pani küljeli Evaga pealt kyll küll. Origi jääb jälle nüüd katsetaja haudus ära lihaga ja leiva pidime peataja südamega seda tohtinud una jätta, leib oli ainult peal või all ei olnud, ei olnud halb olnud, leiba, paljad katsed paid lasta paini põhja, lina vaidleme vahele siis ja vaid leivaga pead geeniusest järeldusele pandi. Ahju polnud ruum ja selle leib kõik juba enne vana juust seal ahjutule paistel kannid, kitt, küpsetati või n ja kui kerkis külase, tahtsid ruttu sooja leiba või paiste, kakkusid, tehti. Aga jälle oli ja. Aga kus sa sellega tina lüpsma urinat painiga muidu näitasid seda, seda ei saanud siis sisse pannes soojade ahjupaistelise, keerad ringikese ja sellised õhukesed vöödik kõvasti Õuxexi, nii et ta ei käi küpses seal sihukest paistega, kui, kui ja kui vaskleib on juba otsas, siis pidid tegema kohe. Loom läks või oli vaja, jah, oli vaja jah. Ja siis võtsid, panite, kui ahi oli paras, panid teised päti, no ja siis pandi alles seisad leivaga, kuda neid leibu tehti või? Siis kahekesi siis õppisime seal, aga muidu päimine tul metsa või üks Mihkerast päiline, ühtset mina tänasega leiba ei söö. Kael oli Levasin. Ja siis sellel küla k s. Siis võtsid Clevad sinna kaane peale välja, kui juba oli, hakkas sedasi. Füüsile jääma või ahi tahtis liigutada põrandaid, ta küpseb. Õigete kas seal ja miinias või sileda Nevagi pead läbi tegema. Ja vanasti mõnes kohas, kus tuli sääsu, hoiti seda leiba särgeetigi teine käigukünas võeti, teine pandi kohe hapnema jälle kellelegi omme siin, mispärast liigiti? No ikka kõva leib, pea pasta Josay söödu pehmed leiba paelunud kolmutile ahjupõrandaga veel enne pidi tegema, kui serid oli ahi ära küdenud ja puud põlenud. Kehted kedagi pühid, kärna kriiti, püüdja, Levala luuad ja labidad köikovicus äitle leid keetud viisid kuu aja peale. Labidad ja siis oli, siin hakkab sabamines, saba, oli pliidi kõigu, labida vaevus voivad, labidad või haake või Žukovi siis millestki luud tehti, vihaliitlane vihal köitmis liiklemisaegu viha peale järele jäi. Nüüd tõmmati jälle sissesöödu lahti ja pandi sale kaksidki puu selgeks puu vaadata, nagu käega. Uut vihkaja ei pandud ja kurssegist tõmmati see tukk. Kolde. Kolde, ja kui oli pahaahi, siis tehti, tuli siia aju lina peale. Kui oli jahi Uks aga ei olnud, oli vana, siit keegi tuul kahu venna peale, muidu kümnebachi nemad ei, küll siiani. Aga siis, kui Levadelidaagisi tehni tulegi, tulv elamu rinna peal ja Leva lõket tehtigi ja siukene suka moodi oli, siis ei seda leiba võis süüa nii palju, kui keegi ise tahtis või ahoi mu tahke leib, kui panused jõudsid, näri oma sumpidelegi pea ja rahvas sillaku saksad ja kes teda leiba lõikas, viiksite peremees. Ja õige, kui poiss lõikas, siis pidi saama särgi rohkem Mai. See oli raske töö, siis võin. No muidugi, kui üheksa või 10 inimest lauldes üle raske töö, jah.